Võlaõigus › Alusetu rikastumine

Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue

Kostja tasus üürimaksetest saadud raha eest kaubiku liisingmakseid, s.o kasutas ühisvara perekonna majandamiseks. Ka hageja kasutas üürimisest saadud tulu kaubiku liisingmakseteks. Kaubiku Peugeot Boxer puhul tuleb arvestada, et 2003-2006 maksis kostja liisingmakseid 31 243 krooni 99 senti, sissemakse detsembris 2002 63 101 krooni 99 senti, seega on kostja tasunud ühisvarasse 25 062 krooni 08 senti rohkem kui hageja. 14.02.2006 müüs hageja kaubiku maha ja kostja ei saanud sellest midagi. Lisaks tegi kostja hagejale 2001-2005.a pangaülekandeid summas 122 760 krooni. Kui kostja väljaminekud kokku arvestada, siis on ta teinud 2001-2005 kulutusi perele 273 495 krooni 81 senti. Abielu kestel saadud ja ühisvara hulka kuuluvat vara, mis on juba kulutatud perekonna majandamiseks, ei saa üks abikaasa teiselt peale abielu lahutamist nõuda. Ühisvara väärtus määratakse kindlaks abielu lõppemise aja seisuga. Abikaasad ühisvara jagamisel ei saa tagasiulatuvalt nõuda perekonna majandamiseks kulutatud vara kompenseerimist. Käesoleval hetkel ei ole kostjal sõlmitud XXXXX XX elamu suhtes üürilepingut. A. ja A. J. tulid XXXXX XX majja elama üürnikena 15.05.2003 ja lõpetasid üürisuhte 01.11.2007. Aastatel 20032005 maksid üürnikud kostjale üüri 27 700 krooni, mida kostja kulutas kaubiku liisingmakseteks. Hageja ei ole tasunud XXXXX XX kindlustusmakseid. Kostja on maksnud If Kindlustusele makseid. Kokku on kostja hoonete kindlustamise eest tasunud 4763 krooni ja liikluskindlustuse eest 475 krooni. Hageja on tasunud XXXXXXX XX hoone eest. Maakohtu otsus ja selle põhjendused

eest maksete tegemine V. E. ja Harju Maakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-06-9834 tuvastatu, et kostja lahkus kodunt poolte pingestunud suhete tõttu 08.09.2005. Seetõttu on usutavamad kostja väited, et abielusuhted lõppesid 08.09.2005 kostja lahkumisega ühisest elukohast. Asjaolu, et kummalgi abikaasal oli oma pangakonto, ei tähenda, et tegemist oleks olnud nende lahusvaraga PKS § 15 mõttes ning et pooled täitsid lepingust tulenevaid kohustusi oma lahusvara arvelt. PKS § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel omandatud vara, sh raha pangakontodel, abikaasade ühisvara. Kuna abikaasade ühisvara määratakse kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga, ei oma käesoleva asja lahendamisel tähendust, millises mahus kumbki pool enne abielusuhete lõppemist varalisi kohustusi täitis või õigusi omandas. Seetõttu ei oma tähendust abielusuhete kestel tasutud üürimaksete laekumine pooltele, kaubiku liisingmaksete tegemine abielusuhete kestel ega ka hageja poolt kaskokindlustusmaksete tasumine. Eeltoodud põhjustel ei oma vaidluses tähendust ka kostja poolt 12.05.2004 sõlmitud tarbijafaktooringu lepingu sõlmimine ja selle maksete tasumine, mistõttu kohus vastavaid tõendeid ei analüüsinud. Samuti on vaidluses asjakohatud kostja poolt esitatud tõendid poolte lastele tehtud ülekannete kohta, kuna laste kulutuste kandmise osas on pooltel kohustused nii enne kui peale abielusuhete lõppemist ja nimetatud seadusest tuleneva kulutuste kandmise kohustusega kohus käesolevas asjas arvestada ei saa. Pooled avaldasid kohtuistungil, et ühisvara jagamise kohtuasjas saavutasid pooled kokkuleppe ja ühisvarast XXXXX XX kinnistu jäi kostjale ja kohus kinnitas 31.03.2009 poolte kompromissi, mis käesolevaks hetkeks on jõustunud. Kuna hageja on taotlenud üüritulu viljast poole väljamõistmist kostjalt märtsini 2007, tuginedes seejuures asjaolule, et kostja peab välja andma vilja keskmise turuhinna järgi, andis kohus hinnangu, kas kostjal on vastav nõudeõigus hageja suhtes. Ühisvara koosseis määratakse kindlaks abieluliste suhete lõppemise ajaga. Ühisvara jagamise konkreetsel viisil otsustas antud juhul kohus ja kuni poolte poolt kokkuleppe saavutamiseni tuli lugeda Xxxxx xx xx kinnistut poolte ühisomandis olevaks (AÕS § 70 lg 6). Seega oli hagejal õigus pärast abielusuhete lõppemist ka tema vastavale osale ühise asja viljast (AÕS § 71 lg 3) perioodil 09.09.2005 – märtsini 2007. Seejuures tuleb arvestada AÕS § 71 lg-s 4 sätestatuga, et kaasomanikul on ühise asja suhtes kolmandate isikute ees kõik omaniku õigused. Seega oli kostjal õigus sõlmida üürnikega üürileping ja hagejal õigus öelda üürileping üürnikega üles või tõsta üüri ja üürida asi välja keskmise turuhinnaga, samuti oli hagejal õigus nõuda, et üürnikud maksaksid üüri temale. Üürilepingut hageja seaduses sätestatud korras üles ei ole öelnud, üüri hinda ei tõstnud ja seega on hageja nõude suuruse arvestamisel lähtunud põhjendamatult keskmisest turuhinnast vaidlusaluse kinnistu osas. Samuti ei ole hageja esile toonud ega tõendanud, et konkreetse üürilepingu kohaselt 2-toa üürimiseks üüri suurusega 4000 – 5000 krooni oleks leidnud potentsiaalne üürnik. Tsiviilõiguste teostamisel tuleb toimida heas usus (TsÜS § 138 lg 1 ja 2). Tunnistaja A. J. ütlustega luges kohus tõendatuks, et Xxxxx xx xx elamut asus üürnik A. J. üürima mais 2003, rääkides eelnevalt üürilepingu tingimused läbi hagejaga ja makstes hageja nõudel üüri 1600 krooni kuus. Seega leppis hageja ise kokku sellises üüri suuruses ja kostjalt hüvitise nõudmine arvestades keskmist turuhinda oleks hea usu põhimõtte vastane õiguse teostamine. Sama tunnistaja ütlustega luges kohus tõendatuks, et 2006 hooldas tunnistaja kostja ema ja see oli üürilepingu tingimus. Üüri maksid tunnistajad kord kostjale kord hagejale Hansapanga kaudu. Nimetatut kinnitavad ka tunnistaja A. J. ütlused, mille kohaselt koliti Xxxxx xx xx elamusse 15.05.2003, telefoni teel oldi kontaktis nii hageja kui kostjaga ja üürilepingu kohaselt maksti üüri 1600 krooni, kusjuures üürnikud on hooldanud ka tunnistaja ema. Hageja teadis üüri suurust ja üürnikud maksid seda nii hagejale kui ka kostjale, üüri maksmine lõpetati jaanuaris 2006, kui hakati hooldama kostja ema. 03.01.2006 üürilepinguga, mis kehtis kuni 01.06.2007 leppis kostja üüri suuruseks kokku U. T. hooldamise ja aitamise XXXXX XX X ning Xxxxx xx xx maja hooldamise, ümbruse korrashoiu. Nimetatust tulenevalt ei maksnud üürnikud raha, vaid tasusid omapoolse teenusega kostjale kui

maja kaasomanikule. Maksekorraldustega (tl 212-217) luges kohus tõendatuks, et perioodil 10.09.2005 – 12.12.2005 tegi A. J. kostjale neli üüri summas 1600 krooni ülekannet (vastavalt 10.09.2005, 11.10.2005, 10.11.2005 ja 12.12.2005), kokku seega 4 x 1600 krooni. Nimetatud üüritulust kuuluks 3200 krooni hagejale (AÕS § 71 lg 3) ja nimetatud summa mitteväljamaksmisega on kostja rikkunud asjaõigusseadusest tulenevat kohustust (VÕS § 100), mille täitmist on hagejal õigus nõuda (VÕS § 101 lg 1 p 1, § 113 lg 1 ja § 94). Lisaks on kostjal õigus nõuda viivist VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt alates nõude sissenõutavaks muutumisest. Hageja on seadusest tuleneva viivise nõude esitanud suuruses 637 krooni 77 senti. Kohus leidis, et hageja viivise arvestus vajab korrigeerimist ja hagejal on õigus saada viivist 61 krooni 33 senti (1600 krooni x 11,5 : 12 x 4). Samas palus kostja kohtuistungil tasaarvestada hageja võimalik nõue kaubiku liisingmaksete tasumise nõudega. Kostja leidis, et tema nõude suuruseks on kõik kaubiku eest tehtud maksed, s.o nii esimene sissemakse kui igakuised maksed. Riigikohus on rõhutanud oma lahendis 3-2-1-111-06, et tasaarvestuse esitamiseks ei pea kostja esitama vastuhagi, sest kui kostja on esitanud kohtumenetluse kestel tasaarvestuse avalduse, peab kohus seda arvestama. Kapitalirendilepinguga luges kohus tõendatuks, et kostja liisis 18.12.2002 kaubiku Peugeot Boxeri. Hageja ei vaidlustanud kostja väiteid, et müüs veebruaris 2006 kaubiku kolmandale isikule 33 000 krooni eest ja pole sellest rahast kostjale midagi maksnud. Kapitalirendilepingu alusel abielusuhete lõppemise ajaks tehtud väljaostumaksed, mis laekumiste aruande (tl 35) kohaselt koosnevad esimesest sissemaksest summas 56 920 krooni ja igakuulistest maksetest kuni septembrini 2005 kokku summas 138 203 krooni 85 senti on ühisvara jagamisel jagatavaks varaliseks õiguseks. Kummalegi abikaasale kuulus seega abielusuhete lõppemise ajal varaline õigus summas 69 101 krooni 93 senti. Asjaolu, et hageja kasutas pärast kõigi auto väljaostumaksete tasumist õigust võõrandada auto kolmandale isikule, et tähenda, et kostjal ei oleks õigust nõuda hagejalt oma osa abielusuhete lõppemise ajaks omandatud varalisest õigusest. Kapitalirendilepingu eesmärk oli omandada hagejale auto sissetuleku teenimiseks, seega oli auto omandamine perekonna huvides. Kuigi käesolevas asjas kohus poolte ühisvara ei jaga, peab kohus arvestama asjaoluga, et kostjal on hageja vastu tasaarvestatav nõue summas 69 101 krooni 93 senti (PKS § 18 lg 2 ja § 19 lg 3), nimetatud summa mitteväljamaksmisega kostjale on hageja rikkunud PKS-st tulenevat võlakohustust (VÕS § 100), mille täitmist on kostjal õigus nõuda (VÕS § 101 lg 1 p 1). Nimetatud summa tasaarvestamisel hageja põhjendatud nõudega kostja vastu summas 3200 krooni ja viivisega 61 krooni 33 senti ei tule kostjal hagejale midagi hüvitada.

Apellatsioonkaebuse põhjendused

ekslikult seisukohale, mille kohaselt lõpetas väljakolimine poolte abielu suhte. Maakohus piirdus üksnes majapidamise teemaga abielusuhte lõppemise üle otsust langetades ja luges seda küllaldaseks. Hageja on seisukohal, et ebapiisav on lugeda abielusuhted lõppenuks üksnes põhjusel, et abielurahvas ei asu ühe katuse all. Seadusandja tahe sätte tõlgendamisel on, et abielusuhete lõppemine on suhte lõppemine eeskätt mehe ja naise vahel ning tegemist ei ole äripartnerite vahelise majandussuhete lõppemisega, mis väljendunuks väljakolimise aktis. Seega seaduse analoogiat kasutades on võimalik tõlgendada eesmärgipäraselt abielusuhete lõppemist ja lugeda selleks 2002.a juuli. Kuivõrd kohtu järeldused seda ei arvesta, on need ebaõiged ja toovad vältimatult kaasa apellatsioonkaebuse rahuldamise. Vastused apellatsioonkaebustele

kui kostja lahkus hageja juurest pingestunud suhete tõttu. Eespool toodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et maakohus on teinud seadusliku otsuse ja apellatsioonkaebuses esitatud väited maakohtu otsuse muutmiseks alust ei anna. Maakohus ei ole tõendeid hinnates rikkunud kaebuses väidetud materiaal- ja menetlusõiguse norme, maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1 tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Ulvi Loonurm

Urmas Reinola

Reet Allikvere

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.