Võlaõigus › Alusetu rikastumine

kuni 2006.a keskpaigani üüri arveldamine toimunud panga kaudu, edasi sularahas kostja kätte. Viimasel vestlusel üürnikega selgus, et neil puudub üürileping ja suulisel kokkuleppel kostjaga võivad Ants ja AJkasutada hoonet hooldades kostja ema. Hoone kindlustusmakseid tasub hageja. Hageja soovib poolt üüritulust ehk kinnisasja viljast juulist 2002.a kuni märtsini 2007.a summas 89’600.- : 2= 44’800.- kr. 31.05.2007.a ja 22.10.2007.a täiendustes jääb hageja varasemate seisukohtade juurde, abielu lõppes juulis 2002.a, kuna siis selgus, et kostjal on pikaajaline abieluväline suhe. Liisinglepingu osas märgib hageja, et selle kuumakse oli 2’600.- kr ja kostja suhtus maksekohustusse ükskõikselt. Viimaseid liisingmakseid maksis hageja oma pensionist. Saadud üüritulu kasutas ka hageja liisingmaksete tasumiseks. Hageja leiab, et kostja on kohustatud hagejale hüvitama tema omandi käsutamisega rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Harilikuks väärtuseks käsutuse korral on kokkulepitud tasu. Üüritulu laekumisperiood juuli 2002 – oktoober 2007.a on 63 kuud ja seega peaks tulu olema kokku 100’800.- kr. Hagejale on üürnikud maksnud 20’300.- kr, 80’500.- kr peaks olema laekunud kostjale. Kostja on maksnud liisingmakseid 12 korda, lisaks 118.- kr ja 36,27 kr, kokku 31’244,10 kr. Samas hageja on maksnud liisingmakseid 23 korda summas 60’439.- kr. Hageja on seega liisingmakseid maksnud 29’194,90 kr rohkem. Lisaks on hageja maksnud 4 x 9’600.- kr kaskokindlustuse makseid. Seega tekib hageja kasuks summa 67’594,90 kr. Hageja ei pea võimalikuks arvestada kaubiku liisingmakseid käesolevas menetluses. Lisaks täpsustab hageja hagi alust. Kostja on rikkunud hageja õigusi, üürides kinnistu turuhinnast oluliselt madalama hinnaga. Üürihinnaks perioodil september 2005.a kuni september 2007.a tuleb arvestada maakler-hindaja Triinu Sooääre tõendi kohaselt 4’500.- kr, kokku on hageja nõue nimetatud perioodi eest 54’000.- kr. Augustist 2002 kuni augustini 2005.a arvestab hageja üüritulu suuruseks ja enda osaks selles (24 x 1600) : 2 = 19’200.- kr. Arvestades üürnike poolt tasutud 20’300.- krooniga hagejale, palub hageja kostjalt välja mõista 73’200-20’300=52’900.- kr. Lisaks nõuab hageja kostjalt viivist alates jaanuarist 2005.a esitatud viivise arvestuse kohaselt 637,77 kr. 03.04.2008.a avalduse kohaselt ei vaidlusta hageja kostja poolt hoone XXXsuhtes kindlustuslepingu sõlmimist ja kindlustusmaksete maksmist If Kindlustusele. Kohtuistungil vähendas hageja oma nõuet 23’500.- kr võrra, so 29’400.kroonini. Kostja vastuväited ja põhjendused. Kostja 18.04.2007.a kohtusse laekunud vastuse kohaselt sai hageja ise üürniku A J käest 2003.a ja 2004.a üüriraha 13 kuu eest kokku 20’300.- kr. Hageja oli nõus üürilepingu sõlmimisega ja sai sellest ka kasu. Abielusuhted lõppesid 08.09.2005.a, mil kostja lahkus kodunt. Kostja pole saanud üüri sularahas, üürilepingu puudumisel pole üüri võimalik sularahas saada. Abikaasale tasutud üürimaksed on ühisvara. Kostjale tasutud üürimakseid kasutas kostja perekonna huvides. 20.12.2002.a liisis kostja AS-st Sampo Liising kaubiku Peugeot Boxer, mis oli hageja kasutuses ja millega hageja sai tööd teha erinevates transpordifirmades. Kostja tasus üürimaksetest saadud raha eest kaubiku liisingmakseid, so kasutas ühisvara perekonna majandamiseks. Ka hageja kasutas üürimisest saadud tulu kaubiku liisingmakseteks. Abielu kestel saadud ja ühisvara hulka kuuluvat vara, mis on juba kulutatud perekonna majandamiseks, ei saa üks abikaasa teiselt peale abielu lahutamist nõuda. Ühisvara väärtus määratakse kindlaks abielu lõppemise aja seisuga. Abikaasad ühisvara jagamisel ei saa tagasiulatuvalt nõuda perekonna majandamiseks kulutatud vara kompenseerimist. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja 13.12.2007.a täienduste kohaselt lõppesid poolte abielulised suhted 08.09.2005.a, kui kostja poeg kutsus kostja enda juurde elama. Abieluliste suhete jätkumist juulis 2002 – detsember 2005.a kinnitab asjaolu, et nimetatud perioodil elas kostja XXX Tallinnas ja kandis majanduskulusid. Hageja oli sõlminud lepingud Eesti Enrgiaga, Tele 2-ga, Eesti Telefoniga/Elioniga. Perioodil 01.07.2002.a – 01.12.2005.a tasus hageja nimetatud äriühingutele ja lisaks veel ajalehe Õhtuleht tellimise eest, maamaksu, liisingmakseid AS-le Hansa Liising kokku 29’801, 82 kr; kandis tütar M T kulutusi Nõmme Muusikakoolile ja Nõmme Spordikoolile summas 18’290.- kr, poeg MT kulutusi mobiiltelefoni järelmaksusk ja

mobiiltelefoni makseteks 9’242.- kr, kokku kahele lapsele 27’532.- kr. Kaubiku Peugeot Boxer puhul tuleb arvestada, et 2003-2006.a maksis kostja liisingmakseid 31’243,99 kr, sissemakse detsembris 2002.a 63’101,99 kr, seega on kostja tasunud ühisvarasse 25’062,08 kr rohkem kui hageja. 14.02.2006.a müüs hageja kaubiku maha ja kostja ei saanud sellest midagi. Lisaks tegi kostja hagejale 2001-2005.a pangaülekandeid summas 122’760.- kr. Kui kostja väljaminekud kokku arvestada, siis on ta 2001-2005.a kulutusi perele teinud 273’495,81 kr. Käesoleval hetkel ei ole kostjal sõlmitud XXX üürilepingut. A ja AJ tulid XXX majja elama üürnikena 15.05.2003.a ja lõpetasid üürisuhte 01.11.2007.a. 2003-2005.a maksid üürnikud kostjale üüri 27’700.- kr, mida kostja kulutas kaubiku liisingmakseteks. Hageja ei ole tasunud XXX kindlustusmakseid. Kostja on maksnud If Kindlustusele makseid. Kokku on kostja hoonete kindlustamise eest tasunud 4’763.- kr ja liikluskindlustuse eest 475.- kr. Hageja on tasunud XXXhoone eest. Kohtuotsuse põhjendused. Kohus, tutvunud poolte poolt esile toodud asjaoludega ja esitatud tõenditega ning uurinud neid kogumis, leiab, et hageja nõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et poolte abielu sõlmiti XXX.a (tl 73) ja abielu ajal omandasid hageja ja kostja kinnistu asukohaga XXX, Kuressaares (tl 3-4, 8) ning et tegemist oli poolte ühisvaraga. Vaidlust ei ole ka selles, et 12.mai 2003.a sõlmis kostja üürilepingu AJ XXX elamispinna suhtes, üüri suuruseks oli 1’600.- krooni. Pooled vaidlevad abielusuhete lõppemise aja üle. Vaidlust ei ole selles, et abielu lahutati 02.02.2007.a Harju Maakohtu otsusega (tl 12-13). Kohtuotsusest nähtub, et hagi esitas hageja abielu lahutamiseks 20.12.2006.a. Hageja leiab, et poolte abielulised suhted lõppesid juulis 2002.a seoses abieluvälise suhtega kostjal. Kostja on esile toonud, et poolte abielusuhted lõppesid 08.09.2005.a, mil kostja lahkus kodust. Pooled ei vaidle selle üle, et kuni 08.09.2005.a elas kostja hageja juures XXX, Tallinnas, kaubik Peugeot Boxeri suhtes sõlmiti liisingleping 18.12.2002.a (tl 34), pooled maksid mõlemad kaubiku liisingmakseid (tl 35) ja kaubik oli kostja kasutuses erinevate (juhu)tööde tegemiseks. Vaidlust ei ole selles, et hageja oli sõlminud lepingud XXX majas tarbitavate teenuste osutamiseks. U-neti väljavõttega (tl 98-107) on tõendatud, et perioodil 20.07.2002.a20.07.2005.a tasus kostja Eesti Energia arvete eest 6’761,60 kr; perioodil 22.07.2002.29.06.2003.a Tele2 Eesti AS-le 3’932,77 kr, perioodil 10.12.2002.-13.07.2005.a Eesti Telefon AS-lele ja Elion Ettevõtted AS-le 13’682,60 kr, perioodil 10.09.2002.a-10.11.2004.a SL Õhtuleht AS-le 2’585,- kr. Maksekorraldustest (tl 109-11) nähtub, et kostja on teinud 26.04.2003.a ülekande hagejale summas 800.- kr akende ettemaksuks, 04.06.2003.a 1’500.- kr remondiks, 10.10.2003.a 1’600.- kr autoliisinguks, 13.10.2004.a maksnud 618.- krooni ja 28.04.2005.a 294.- kr XXX maamaksu Maksu- ja Tolliametile, 12.09.2005.a teinud hagejale ülekande Sampo Liisingule auto maksmiseks. Nimetatud tõenditest teeb kohus järelduse, et poolte suhted võisid külla olla keerulised, kuid pooled on jätkanud ühist majapidamist vähemalt kuni 12.09.2005.a. Tõenditest nähtub, et koos tasuti kostjal elamise teenimiseks vajaliku kaubiku liisingmakseid. Kaudselt kinnitab kostja väiteid abielusuhete lõppemise kohta ka alates 10.10.2005.a XXX, Tallinnas eest maksete tegemine Võit Elamuühistule (tl 75-77) ja Harju Maakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-06-9834, milles on tuvastatud, et kostja lahkus kodunt poolte pingestunud suhete tõttu 08.09.2005.a. Seetõttu on usutavamad kostja väited, et abielusuhted lõppesid 08.09.2005.a kostja lahkumisega ühisest elukohast. Asjaolu, et kummalgi abikaasal oli oma pangakonto, ei tähenda, et tegemist oleks olnud nende

lahusvaraga PrkS § 15 mõttes ning et pooled täitsid lepingust tulenevaid kohustusi oma lahusvara arvelt. PrkS § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel omandatud vara, sh raha pangakontodel, abikaasade ühisvara. Kuna abikaasade ühisvara määratakse kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga, ei oma käesoleva asja lahendamisel tähendust, millises mahus kumbki pool enne abielusuhete lõppemist varalisi kohustusi täitis või õigusi omandas. Seetõttu ei oma tähendust abielusuhete kestel tasutud üürimaksete laekumine pooltele (tl 30-33, 91-97), kaubiku liisingmaksete tegemine abielusuhete kestel (tl 35) ega ka hageja poolt kaskokindlustusmaksete tasumine (tl 49-55, 57). Eeltoodud põhjustel ei oma vaidluses tähendust ka kostja poolt 12.05.2004.a sõlmitud tarbijafaktooringu lepingu sõlmimine ja selle maksete tasumine, mistõttu kohus vastavaid tõendeid (tl 122-123) ei analüüsi. Samuti on vaidluses asjakohatud kostja poolt esitatud tõendid poolte lastele tehtud ülekannete kohta, kuna laste kulutuste kandmise osas on pooltel kohustused nii enne kui peale abielusuhete lõppemist ja nimetatud seadusest tuleneva kulutuste kandmise kohustusega kohus käesolevas asjas arvestada ei saa (tl 112-121). Hageja ei vaidlusta kostja poolt hoone XXXsuhtes kindlustuslepingu sõlmimist ja kindlustusmaksete tasumist If-Kindlustusele (tl 124-129). Pooled avaldasid kohtuistungil, et ühisvara jagamise kohtuasjas saavutasid pooled kokkuleppe ja ühisvarast XXXkinnistu jäi kostjale ja kohus kinnitas 31.03.2009.a poolte kompromissi, mis käesolevaks hetkeks on jõustunud. Kuna hageja on taotlenud üüritulu viljast poole väljamõistmist kostjalt märtsini 2007.a, tuginedes seejuures asjaolule, et kostja peab välja andma vilja keskmise turuhinna järgi, peab kohus andma hinnangu, kas kostjal on vastav nõudeõigus hageja suhtes. Ühisvara koosseis määratakse kindlaks abieluliste suhete lõppemise ajaga. Ühisvara jagamise konkreetsel viisil otsustas antud juhul kohus ja kuni poolte poolt kokkuleppe saavutamiseni tuli lugeda XXX kinnistut poolte ühisomandis olevaks (AÕS § 70 lg 6). Seega oli hagejal õigus pärast abielusuhete lõppemist ka tema osale vastavale osale ühise asja viljast (AÕS § 71 lg 3) perioodil 09.09.2005.a – märtsini 2007.a. Seejuures tuleb arvestada AÕS § 71 lg-s 4 sätestatuga, et kaasomanikul on ühise asja suhtes kolmandate isikute ees kõik omaniku õigused. Seega oli kostjal õigus sõlmida üürnikega üürileping ja hagejal õigus öelda üürileping üürnikega üles või tõsta üüri ja üürida asi välja keskmise turuhinnaga, samuti oli hagejal õigus nõuda, et üürnikud maksaksid üüri temale. Üürilepingut hageja seaduses sätestatud korras üles ei ole öelnud, üüri hinda ei tõstnud ja seega on hageja nõude suuruse arvestamisel lähtunud põhjendamatult keskmisest turuhinnast vaidlusaluse kinnistu osas (tl 61). Samuti ei ole hageja esile toonud ega tõendanud, et konkreetse üürilepingu kohaselt 2 toa üürimiseks üüri suurusega 4’000.- - 5’000.kr oleks leidunud potentsiaalne üürnik. Tsiviilõiguste teostamisel tuleb toimida heas usus (TsÜS § 138 lg 1 ja 2). Tunnistaja AJütlustega (tl 199-200) loeb kohus tõendatuks, et XXX elamut asus üürnik AJüürima mais 2003.a, rääkides eelnevalt üürilepingu tingimused läbi hagejaga ja makstes hageja nõudel üüri 1’600.- kr kuus, seega leppis hageja ise kokku sellises üüri suuruses ja kostjalt hüvitise nõudmine arvestades keskmist turuhinda oleks hea usu põhimõtte vastane õiguse teostamine. Sama tunnistaja ütlustega loeb kohus tõendatuks, et 2006.a hooldas tunnistaja L T ema ja see oli üürilepingu tingimus; üüri maksid tunnistajad kord L T le kord T T le Hansapanga kaudu. Nimetatut kinnitavad ka tunnistaja A J ütlused (tl 202), mille kohaselt koliti XXX elamusse 15.mail 2003.a, telefoni teel oldi kontaktis nii Tiit kui L T ga ja üürilepingu kohaselt maksti üüri 1’600.- kr, kusjuures üürnikud on hooldanud ka tunnistaja ema, TT teadis üüri suurust ja üürnikud maksid seda nii T kui L T le, üüri maksmine lõpetati jaanuaris 2006.a, kui hakati hooldama L T ema. 03.jaanuar 2006.a üürilepinguga, mis lepingu kohaselt kehtis kuni 01.juuni 2007.a (tl 87, 210211) leppis kostja üüri suuruseks kokku U T hooldamise ja aitamise XXXja XXX maja

hooldamise, ümbruse korrashoiu. Nimetatust tulenevalt ei maksnud üürnikud raha, vaid tasusid omapoolse teenusega kostjale kui maja kaasomanikule. Maksekorraldustega (tl 212-217) loeb kohus tõendatuks, et perioodil 10.september 2005.a – 12.detsember 2005.a tegi AJ kostjale neli üüri summas 1’600.- kr ülekannet (vastavalt 10.09.2005.a, 11.10.2005.a, 10.11.2005.a ja 12.12.2005.a), kokku seega 4 x 1’600.- krooni. Nimetatud üüritulust kuuluks 3’200.- krooni hagejale (AÕS § 71 lg 3) ja nimetatud summa mitteväljamaksmisega on kostja rikkunud asjaõigusseadusest tulenevat kohustust (VÕS § 100), mille täitmist on hagejal õigus nõuda (VÕS § 101 lg 1 p 1, § 113 lg 1 ja § 94). Lisaks on kostjal õigus nõuda viivist VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt alates nõude sissenõutavaks muutumisest. Hageja on seadusest tuleneva viivise nõude esitanud suuruses 637,77 kr. Kohus leiab, et hageja viivise arvestus vajab korrigeerimist ja hagejal on õigus saada viivist järgmises ulatuses: 1’600.- kr x 11,5 : 12 x 4= 61,33 krooni. Samas palus kostja kohtuistungil tasaarvestada hageja võimalik nõue kaubiku liisingmaksete tasumise nõudega. Kostja leidis, et tema nõude suuruseks on kõik kaubiku eest tehtud maksed, so nii esimene sissemakse kui igakuised maksed. Riigikohus on rõhutanud oma lahendis 3-2-1-11106, et tasaarvestuse esitamiseks ei pea kostja esitama vastuhagi, sest kui kostja on esitanud kohtumenetluse kestel tasaarvestuse avalduse, peab kohus seda arvestama. Kapitalirendilepinguga loeb kohus tõendatuks, et kostja liisis 18.12.2002.a kaubiku Peugeot Boxeri. Hageja ei vaidlustanud kostja väiteid, et müüs veebruaris 2006.a kaubiku kolmandale isikule 33’000.- kr eest ja pole sellest rahast kostjale midagi maksnud. Kapitalirendilepingu alusel abielusuhete lõppemise ajaks tehtud väljaostumaksed, mis laekumiste aruande (tl 35) kohaselt koosnevad esimesest sissemaksest summas 56’920.- kr ja igakuulistest maksetest kuni septembrini 2005.a kokku summas 138’203,85 on ühisvara jagamisel jagatavaks varaliseks õiguseks. Kummalegi abikaasale kuulus seega abielusuhete lõppemise ajal varaline õigus summas 69’101,93 kr. Asjaolu, et hageja kasutas pärast kõigi auto väljaostumaksete tasumist õigust võõrandada auto kolmandale isikule, et tähenda, et kostjal ei oleks õigust nõuda hagejalt oma osa abielusuhete lõppemise ajaks omandatud varalisest õigusest. Kapitalirendilepingu eesmärk oli omandada hagejale auto sissetuleku teenimiseks, seega oli auto omandamine perekonna huvides. Kuigi käesolevas asjas kohus poolte ühisvara ei jaga, peab kohus arvestama asjaoluga, et kostjal on hageja vastu tasaarvestatav nõue summas 69’101,93 krooni (PrkS § 18 lg 2 ja§ 19 lg 3), nimetatud summa mitteväljamaksmisega kostjale on hageja rikkunud perekonnaseadusest tulenevat võlakohustust (VÕS § 100), mille täitmist on kostjal õigus nõuda (VÕS 0¦ 101 lg 1 p 1). Nimetatud summa tasaarvestamisel hageja põhjendatud nõudega kostja vastu summas 3’200.- krooni ja viivistega 61,33 krooni ei tule kostjal hagejale midagi hüvitada. Kohus ei uuri järgmisi käesolevas vaidluses asjakohatuid tõendeid: tunnistajate kirjalikke ütlusi ja hageja küsimusi tunnistajatele (tl 205-209). Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti, teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Käesoleva otsusega jääb hagi rahuldamata, seega on otsus tehtud hageja kahjuks. Eelnevast tulenevalt tuleb kostja menetluskulud jätta hageja kanda.

Ele Liiv kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.