(Advokaadibüroo Mägi Kraavi & Partnerid; asukoht Narva mnt 5, Tallinn 10117; e-post [email protected]) Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud
2.Mõista kostjalt LM hageja V V kasuks välja 31 361 (kolmkümmend üks tuhat kolmsada kuuskümmend üks) krooni. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud kostja LM kanda.
1(7)
2-07-11344 Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse
peale
on
õigus
esitada
apellatsioonkaebus
Tallinna
Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 8. veebruaril 2010.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.V V (hageja) esitas 26. märtsil 2007. a Harju Maakohtule hagi LM (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista tekitatud varalise kahju hüvitamiseks 31 361 krooni.
2.Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt andis kostja 2006. aasta mais suuliselt sõlmitud üürilepingu alusel hagejale üürile eluruumi (toa) Tallinnas Xxxasuvas elamus. Üürileping oli tähtajatu ja pooled leppisid üürisummaks kokku 500 krooni kuus. Kokkuleppel kostjaga tõi hageja üüritud eluruumi oma mööbli ja rõivad. Samuti tõi hageja elamu hoovi kaks sõiduautot ning pani kostja kuuri neli kanistrit, valuveljed koos uute suverehvidega ning neli suverehvi. 2000. aasta juunis vahetas kostja hagejale teatamata ära maja välisukse luku ja takistas hageja juurdepääsu üüritud eluruumile. Hageja ei pääsenud ligi ka hoovis olevatele sõiduautodele. Kostja ei teatanud hagejale, et ta on üürilepingu lõpetanud või soovib seda teha või et hageja peab oma asjad ära viima. Kostja takistas hageja ligipääsu oma asjadele mitme nädala jooksul. Kui hageja pääses oma asjade juurde, selgus, et need olid tõstetud aeda ja kaetud presendiga. Väärtuslikumad asjad olid kadunud ning mööbel jm oli vihmast kahjustatud ja taastamiskõlbmatu. Hageja on teinud rikutud ja kadunud asjade nimekirja, mille alusel palub kostjalt välja nõuda hüvitise tekitatud kahju eest.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
Kostja hagi ei tunnista.
3.Kostja vastuväidete kohaselt sõlmisid pooled toa kasutamise kokkuleppe, mitte üürilepingu. Hageja rikkus kokkulepet algusest peale. Nii paigutas hageja kostja hoovi ühe sõiduauto asemel kolm sõiduautot. 2006. aasta mai alguses teatas kostja hagejale, et tal tuleb kümne päeva jooksul üüritud eluruumist ja hoovist lahkuda ning oma asjad ära viia. Selle tähtaja möödudes vahetas kostja maja lukud. Hoovivärav ei olnud lukus. Vaatamata meeldetuletustele ei tulnud hageja oma asjadele järele ning kostja pani hageja
2(7)
2-07-11344 niiskustkartvad asjad autodesse ning ladus ülejäänud asjad hoovi virna ning kattis presendiga. Kostja ei ole hageja asju rikkunud ega talt midagi varastanud. Hageja peeglid purunesid, kui hageja võttis õues asuvast virnast asju. Sellega piirneval ajal toimus ka majja sissemurdmine. Kahju tekkis hageja enda tegevuse tõttu. Kostja pidi ootama neli kuud, et hageja oma asjad ära viiks.
MENETLUSE KÄIK
4.Harju Maakohus jättis 25. veebruari 2008.a otsusega hagi rahuldamata. Maakohus tuvastas viidatud lahendis, et pooled sõlmisid 2006. aasta mais tähtajatu üürilepingu, mille kohaselt võib hageja kasutada kostja elamus ühte tuba nii kaua kui vaja. Samuti tuvastas maakohus, et üürileping lõppes samal kuul (2006. aasta mais) poolte kokkuleppel. Üürilepingu lõppemisega lõppes ka hageja õigus hoida oma asju kostja elamus ja selle hoovis. Pärast üürisuhte lõppemist ei olnud pooltel kokkulepet hageja asjade hoidmise kohta. Eluruumi asudes oli hagejal alust arvata, et ta saab tuba kasutada pikemat aega. Seega ei saanud kostja lepingu ootamatul lõppemisel arvata, et hagejal on võimalik kohe oma arvukad asjad ära viia. Samas on tõendatud, et kostja ei nõudnudki asjade kohest äraviimist, vaid andis selleks hagejale aega veel ka 20. juuni 2006. a kirjas ja vabastas alles siis oma toa hageja asjadest. Kostja ei vastuta maakohtu 25. veebruari 2008.a otsuse kohaselt ka kahju õigusvastase tekitamise eest võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043, § 1045 lg 1 p 5 ja VÕS § 1050 järgi. Kostja õigusvastane süüline käitumine hageja omandi kahjustamisel ei olnud kohtu hinnangule tõendatud. Kostjal oli tulenevalt asjaõigusseaduse (AÕS) §-st 68 õigus vallata ja kasutada oma omandit (elamut ja hoovi) ning teised isikud võisid seda piirata vaid seadusest tuleneval alusel. Sellise aluse olemasolu ei olnud hageja maakohtu hinnangul tõendanud. Hageja ei käitunud heas usus ega mõistlikult, kui jättis kostja eluruumi ja hoovi kuni neljaks kuuks suure hulga oma asju (sh kolm sõiduautot). Hageja ei saanud eeldada, et kostja on kohustatud taluma määramata aja jooksul tema asju ja neist tingitud piiranguid enda omandi kasutamisel ja valdamisel. Maakohus märkis lahendis, et isegi kui oleks tuvastatud kostja kohustus hüvitada hagejale tekkinud kahju, ei oleks tõendatud, et kahju tekkis hageja nõutud suuruses. Hagejale tekkinud kahju suurust ei oleks olemasolevate tõendite põhjal võimalik üheselt tuvastada. Kohaldada saanuks üksnes VÕS § 127 lg-s 6 ja VÕS §-s 139 sätestatut.
5.Hageja esitas maakohtu 25. veebruari 2008.a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. veebruari 2009.a otsusega maakohtu otsuse muutmata ning apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ning ei pidanud vajalikuks neid korrata.
7.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles kostja sellele vastu, leides, et kahju põhjustas hageja enda raske hooletus.
8.7. oktoobri 2009.a otsusega tühistas Riigikohus Harju Maakohtu 25. veebruari 2008.a ja Tallinna Ringkonnakohtu 27. veebruari 2009.a otsused ning saatis asja Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldas Riigikohus osaliselt.
3(7)
2-07-11344
9.Riigikohtu otsuse põhjenduste kohaselt kuulusid nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsused TsMS § 692 lg 5 esimese lause järgi tühistamisele kassatsioonkaebuse põhjendustest olenemata menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Maakohus rikkus otsuse tegemisel TsMS § 348 lg-t 2, mis kohustab kohut hoolitsema selle eest, et asja arutatakse ammendavalt, ja TsMS § 348 lg 3 teist lauset ning TsMS § 351 lgt 2, mis paneb kohtule kohustuse tagada pooltele võimalus esitada õigel ajal ja täielikult oma seisukoht kõigi asjasse puutuvate (asja lahendamiseks oluliste) asjaolude kohta. Sellised rikkumised on menetlusõiguse normi olulised rikkumised TsMS § 669 lg 1 p 1 järgi. Ringkonnakohus jättis need rikkumised tähelepanuta.
10.Riigikohtu otsuses märgitu kohaselt tugines hageja muu hulgas asjaolule, et kostja takistas maja ukseluku vahetamisega hageja juurdepääsu ruumile, kus asusid hageja asjad, ning paigutas mõni nädal hiljem hageja asjad maja hoovi. Toimiku materjalide kohaselt kostja tunnistas seda asjaolu. Kostja selline tegevus on kvalifitseeritav hageja valduse omavolilise äravõtmisena AÕS § 40 lg 2 järgi. Viidatud sätte kohaselt on omavoli seadusvastaselt valdaja nõusolekuta asja valduse rikkumine või valduse äravõtmine ning sel viisil saadud valdus on omavoliline. Omavoliliseks loetakse AÕS § 40 lg 2 tunnustel ka omaniku poolt oma asja äravõtmist ebaseadusliku valdaja valdusest (AÕS § 34 lg 1). Ebaseadusliku valdaja valdusest on õigus asja ilma tema nõusolekuta ära võtta üksnes AÕS §-s 41 sätestatud omaabi rakendamise eelduste esinemise korral. Kui hageja asjad asusid kostja elamus asuvas ruumis, siis kehtestas kostja elamusse sissepääsu takistamisega (välisukse luku vahetamisega) samal ajal omavoliliselt valduse ka hageja asjadele. Kostja seatud tingimus, et hageja võib ruumis asuvatele asjade järele tulla üksnes koos politseiga, ei muuda omavolilist valdust olematuks. Omavoliline oli ka hageja asjade tema üüritud eluruumist hoovi viimine ja seal ladustamine. Samuti märgib Riigikohus lahendis, et AÕS § 84 lg 2 sätestab kahju hüvitamise nõude erikoosseisu. Selle sätte järgi vastutab isik, kes on saanud asja valduse omavoliga, asja ja selle päraldiste hävimise ning nende väärtuse vähenemise eest, välja arvatud, kui hävimine või väärtuse vähenemine oleks toimunud ka juhul, kui asi oleks olnud hageja valduses. Seega peab kostja kui hageja asjade omavoliline valdaja kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendama, et hageja kahju oleks tekkinud ka siis, kui ta ei oleks hageja asju omavoliliselt oma valdusse võtnud (ei oleks vahetanud maja ukselukku ja hiljem viinud hageja asju maja hoovi). Seejuures ei ole AÕS § 84 lg 2 kohaldamise seisukohalt tähtsust, kas omavoli tarvitanud isik oli kahju tekkimises süüdi, st kas ta oli omavoliliselt hõivatud asjade suhtes hoolas või mitte. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus Riigikohtu otsuses sisalduvate juhiste kohaselt hindama poolte esitatud tõendeid ning võtma seisukoha AÕS § 84 lg 2 kohaldamise kohta, eelkõige andma kostjale võimaluse tõendada vastutusest vabanemise eelduste esinemist.
11.Riigikohus selgitab lahendis veel, et kahju hüvitamise erikoosseisu korral ei kohaldu VÕS § 1043 jj. Kahju hüvitamise erikoosseisude korral tuleb siiski kohaldada VÕS 7. peatüki sätteid, mis reguleerivad kahjuhüvitisnõude ulatust. Ka AÕS § 84 lg 2 puhul kohalduvad kõik VÕS 7. peatüki sätted, sh on võimalik vähendada ka väljamõistetavat kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi, kui kahju põhjustati osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab. VÕS § 139 lg 1 kohaldamiseks ei anna Riigikohtu tsiviilkolleegiumi arvates iseenesest alust see, et üürileping oli lõppenud (nagu väitis kostja).
4(7)
2-07-11344
12.Asja uue läbivaatamise käigus Harju Maakohtus on kostja esitanud 14. detsembril 2009.a täiendavad dokumentaalsed tõendid.
13.18. jaanuaril 2010.a toimunud kohtuistungil jäi hageja esindaja varasemalt esitatud väidete ja nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Kostja vaidles hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
14.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.
15.Puudub vaidlus selles, et kostja takistas maja ukseluku vahetamisega hageja juurdepääsu ruumile, kus asusid hageja asjad, ning paigutas mõni nädal hiljem hageja asjad maja hoovi. Kostja selline tegevus on asjas tehtud Riigikohtu otsuse kohaselt kvalifitseeritav hageja valduse omavolilise äravõtmisena AÕS § 40 lg 2 järgi. AÕS § 84 lgst 2 tuleneb, et isik, kes on saanud asja valduse omavoliga, vastutab asja ja selle päraldiste hävimise ning nende väärtuse vähenemise eest, välja arvatud, kui hävimine või väärtuse vähenemine oleks toimunud ka juhul, kui asi oleks olnud hageja valduses. Seega peaks kostja Riigikohtu otsuse kohaselt kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks käesoleval juhul tõendama, et hageja kahju oleks tekkinud ka siis, kui ta ei oleks hageja asju omavoliliselt oma valdusse võtnud. TsMS § 693 lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.
16.Maakohus on asja uue läbivaatamise käigus teinud kostjale 30. novembril 2009.a saadetud kirjas ettepaneku tõendada vastutusest vabanemise aluseid vastavalt AÕS § 84 lgle 2 (vt toimik, II kd, lk 2), sama ettepaneku tegi kohus kostjale ka 18. jaanuaril 2010.a toimunud kohtuistungil (vt toimik, II kd, lk 24). Kostja kõnealuste asjaolude kohta täiendavalt tõendeid esitanud ei ole (ega ole avaldanud ka soovi seda teha). Kostja on menetluses väitnud, et 22. juulil 2006.a toimus tema majja sissemurdmine. Selle tõendamiseks on kostja esitanud ka teate kriminaalmenetluse lõpetamise kohta koos kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega (vt toimik, I kd, lk 73 ja lk 74). Neid väiteid ja tõendeid ei saa lugeda kostja vastutuse seisukohast asjakohasteks. Esiteks oli kostja sissemurdmise väidetavaks ajaks juba asunud takistama hageja ligipääsu üüritud eluruumile. Teiseks ei nähtu viidatud tõenditest, et sissemurdmise käigus oleks varastatud või rikutud hagejale kuuluvaid asju. Eeltoodu põhjal leiab kohus, et kostja vastutab AÕS § 84 lg 2 järgi hageja asjade kahjustamise eest ning on kohustatud tekkinud kahju hüvitama.
17.Vastavalt VÕS § 127 lg-le 1 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 2 kohaselt võib varaline kahju seisneda eelkõige otseses varalises kahjus ja saamata jäänud tulus. VÕS § 128 lg-st 3 tulenevalt hõlmab otsene varaline kahju muu hulgas kaotsiläinud või hävinud vara väärtust või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemist ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikke kulusid. Kohtu hinnangul ei ole võimalik kahju suurust käesoleva asja materjalide põhjal üheselt tuvastada. Hagiavalduses loetletud kadunud ja kahjustatud asjade väärtuse (taassoetamisväärtuse) osas on hageja poolt dokumentaalsed tõendid esitatud ainult järgmiste esemete kohta: Ford Taunuse lõhutud esiklaas, kadunud veljed (4tk), autoapteek, käivitusjuhe, kindad, veoköis, kanistrid (2 tk) ja autoaku ning sõidukite lõhutud ukselukud (nende taastamisväärtus) (vt toimik, I kd, lk 55, 56 ja 57). Osundatud tõenditest nähtuv asjade väärtus on kokku 17 557 krooni. Muude hagis
5(7)
2-07-11344 loetletud asjade väärtust on hageja soovinud tõendada enda vande all antud seletuse ning tunnistajate J.V ja P.J ütlustega (vt toimik, I kd, lk 118-119, lk 122-123 ja lk 125). Kohtu hinnangul hageja seletus ja tunnistajate ütlused eelpool loetlemata (kadunud ning kahjustatud) asjade väärtust ei tõenda. Seega ei ole kahju suurus kõnealuste tõendite põhjal tuvastatav.
18.Samas ei ole esitatud tõendite põhjal kahtlust kahju tekkimises. Lisaks ülalviidatud dokumentaalsetele tõenditele kinnitavad seda tunnistajate J.V ja P.J ütlused. Kaudselt tõendavad kahju tekkimist ka hageja enda vande all antud seletus ning hageja poolt esitatud fotod (vt toimik, I kd, lk 26). Kahju täpse suuruse tuvastamine ei ole võimalik, seda eeskätt kadunud ja kahjustatud asjade olemusest tulenevalt (mööbli- ja riitusesemed, raamatud jms). Samuti komplitseerib kahju suuruse kindlakstegemist kahju tekkimisest möödunud ajavahemik (käesolevaks hetkeks ligikaudu 3,5 aastat). Ülaltoodu annab kohtule aluse VÕS § 127 lg-s 6 sätestatu kohaldamiseks. VÕS § 127 lg 6 esimesest lausest tuleneb, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Vastav menetlusõiguslik norm sisaldub TsMS § 233 lg-s 1, mille kohaselt võib kohus otsustada kahju suuruse üle oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades, kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega. Kadunud ja kahjustatud asjade eeldatavat väärust arvestades võib hagetavat kahjuhüvitist 31 361 krooni pidada kohtu arvates VÕS § 127 lg 6 alusel mõistlikuks ja põhjendatuks. Muu hulgas arvestab kohus siinjuures VÕS § 132 lg-tes 1 ja 3 sätestatud põhimõtteid, mille kohaselt tuleb asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Asja kahjustamisel hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Hüvitise suuruse leidmisel ei saa seega lähtuda asjadel vahetult enne nende kaotsiminekut olnud väärtusest, vaid rahasummast, mis on vajalik samaväärsete esemete uueks soetamiseks ehk kannatanu vara senise koosseisu taastamiseks tarvilike kulutuste suurusest.
19.Väljamõistetava kahjuhüvitise suurust asjas tehtud Riigikohtu otsuses sisalduvate seisukohtade põhjal alust vähendada ei ole. Eeskätt võiks asjas kohaldamisele tulla VÕS § 139 lg 1, mille kohaselt vähendatakse kahjuhüvitist juhul, kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, hüvitist vähendatakse ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Riigikohtu otsuse kohaselt ei anna VÕS § 139 lg 1 kohaldamiseks käesoleval juhul iseenesest alust see, et üürileping oli lõppenud. Kostjal oleks taolises olukorras olnud õigus hageja vastu nõuete esitamiseks VÕS § 334 lg 1, AÕS § 80 ja VÕS § 335 alusel. Seetõttu ei saa asjakohasteks pidada ka kostja poolt 14. detsembril 2009.a täiendavalt tõenditena esitatud väljavõtteid ajalehest "Kuldne Börs" vabade üüripindade kohta (vt toimik, II kd, lk 8-9). Kostja ei ole esitanud ka asjaolusid, mis võimaldaksid kahjuhüvitist vähendada VÕS § 140 lg 1 alusel.
20.Lähtudes eeltoodust, rahuldab kohus V V nõude 31 361 krooni suuruse kahjuhüvitise saamiseks ning mõistab nimetatud summa kostjalt välja.
6(7)
2-07-11344
21.Kostja on 14. detsembril 2009.a esitanud täiendavalt ka väljavõtted ajalehes "Postimees" ajavahemikus 01.-28.07.2006 ilmunud ilmakaartidest (vt toimik, II kd, lk 1015). Kostja on soovinud nimetatud tõenditega näidata, et 2006.a suvi ei olnud erakordselt vihmane (vt toimik, II kd, lk 24). Kostja väited ilmastikutingimuste kohta võivad küll tõepärased olla, kuid ei oma kohtu hinnangul õiguslikku tähtsust. Lisaks on kostja ka ise 18. jaanuari 2010.a kohtusitungil möönnud, et sademeid (vihmana) vaidlusalusel perioodil esines (vt toimik, II kd, lk 24).
22.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus hagi rahuldab, jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3).
Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik
ÄRAKIRI ÕIGE
KOHTUNIK
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.