Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Olivia Parmasto elab Tallinnas Xxxxxx xxx-x asuvas eluruumis alates 1975. 12.03.1998 sõlmisid Tallinna linn ja hageja tähtajalise eluruumi üürilepingu eluruumi kasutamise jätkamiseks. Hageja on tasunud üüri 1 134,34 krooni kuus (8,60 krooni/m2 kohta), millele lisandusid kommunaalkulud. 10.08.2007 saatis kostja hagejale kaks arvet 30.06.2007 ja 31.07.2007, kus oli üürisummaks märgitud 9 000 krooni. Seega suurendas kostja ühepoolselt üüri. 05.09.2007 üüriarvega on kostja nõudnud lisaks ka viivist 80,01 krooni. Tiina Parmasto elabTallinnas Xxxxxx xxx-x asuvas eluruumis alates 1983. 12.03.1998 sõlmisid Tallinna linn ja hageja tähtajalise eluruumi üürilepingu eluruumi kasutamise jätkamiseks. Hageja on tasunud üüri 509,12 krooni kuus (8,60 krooni/m2 kohta), millele lisandusid kommunaalkulud. 10.08.2007 saatis kostja hagejale kaks arvet 30.06.2007 ja 31.07.2007, kus oli üürisummaks märgitud 5 000 krooni. Seega suurendas kostja ühepoolselt üüri. 05.09.2007 üüriarvega on kostja nõudnud lisaks ka viivist 42,14 krooni. Eva Laarmann elab Tallinnas Xxxxxx xxx-xx asuvas eluruumis alates 1975. 08.02.1999 sõlmisid Tallinna linn ja hageja tähtajalise eluruumi üürilepingu eluruumi kasutamise jätkamiseks. Hageja on tasunud üüri 743,90 krooni kuus (8,60 krooni/m2 kohta), millele lisandusid kommunaalkulud. 10.08.2007 saatis kostja hagejale kaks arvet 30.06.2007 ja 31.07.2007, kusl oli üürisummaks märgitud 6 500 krooni. Seega suurendas kostja ühepoolselt üüri. 05.09.2007 üüriarvega on kostja nõudnud lisaks ka viivist 66,53 krooni. Liina Kulles elab Tallinnas Xxxxxx xxx-xx asuvas eluruumis alates 1947. 20.10.1994 sõlmisid Tallinna linn ja hageja tähtajalise eluruumi üürilepingu eluruumi kasutamise jätkamiseks. Hageja on tasunud üüri 843,66 krooni kuus (8,60 krooni/m2 kohta), millele lisandusid kommunaalkulud. 10.08.2007 saatis kostja hagejale kaks arve 30.06.2007 ja 31.07.2007, kus oli üürisummaks märgitud 7 500 krooni. Seega suurendas kostja ühepoolselt üüri. 05.09.2007 üüriarvega on kostja nõudnud lisaks ka viivist 65,61 krooni. Hagejad leiavad, et võlaõigusseadus ei näe ette tähtajalise üürilepingu puhul võimalust tõsta ühepoolset üüri, mistõttu on see tühine ning viivisenõue on seadusevastane. Eeltoodust tulenevalt paluvad hagejad tunnustada üürilepingu tähtajalisust ning üüri tõstmise ja viivisenõude tühisust. Samuti esitas Hilja Kulles 21.09.2007 Tallinna Üürikomisjonile avalduse Linda White vastu, milles palus tunnustada Xxxxxx xxx-xx asuva eluruumi suhtes 22.05.1995.a sõlmitud üürilepingu tähtajalisust ning üüri tõstmise tühisust. Tallinna Üürikomisjon liitis 26.09.2007 määrusega kõik avaldused ühte menetlusse. Kostja vastuväited Kostja leidis, et kõigi hagejate (v.a Hilja Kullese ja osaliselt O.Parmasto) üürilepingud kehtivad kuni 23.05.2010. Üürisuhe Hilja Kullesega on tähtajatu ning Olivia Parmastoga on üürisuhe tähtajatu ühe toa osas. Hagejate nõue üüri tõstmise tühisuse tunnustamiseks on põhjendamatu. Ebaõige on hagejate väide, et nad tasusid enne elamu tagastamist üüri 8,60 krooni/m2 kohta. Üürilepingute kohaselt määratakse üür üürileandja poolt. Tallinna linn üüriarveid hagejatele ei esitanud ning üüri suurust ei määranud. Enne hoone tagastamist haldas elamut korterid erastanud isikute poolt moodustatud KÜ Juugend. Korteriühistu poolt

esitatud arved sisaldasid haldus- ja hooldusteenuste tasu ning kommunaalteenuste tasu. Pärast maja omandiõiguse üleminekut määras kostja üüri suuruse ning esitas vastavad arved. Seega ei ole kostja ühepoolselt üüri suurendanud, vaid määranud kindlaks üüri suuruse, mis oli seni määratlemata. Viivise nõue ei ole tühine. Lisaks ei nõua kostja praegu hagejatelt viivist. Menetluse käik Tallinna Üürikomisjoni 22.11.2007 otsusega üürivaidlusasjas nr ÜK-2/127/07 rahuldati avaldused osaliselt. Üürikomisjon tunnustas, et Sirje Mülleri, Tiiu Klesmanni, Olivia Parmasto, Tiina Parmasto, Eva Laarmanni ja Liina Kullesega sõlmitud üürilepingute puhul on tegemist tähtajaliste üürilepingutega, mis kehtivad kuni 23.05.2010. Samuti tunnistas üürikomisjon üürileandja ühepoolse üüri tõstmise tühiseks kõikide avaldajate suhtes ja luges, et avaldajate üüri ei ole tõstetud. Hilja Kullese nõude üürilepingu tähtajalisuse tunnustamiseks ja avaldajate nõude viiviste tühiseks tunnistamiseks jättis üürikomisjon rahuldamata. Linda White esitas kohtule taotluse, milles palus vaadata läbi hagejate poolt Tallinna Üürikomisjonile esitatud avaldus üüri tõstmise tühiseks tunnistamise nõudes hagimenetluse korras hagina. Muus osas Linda White üürikomisjoni otsust ei vaidlustanud. 17.06.2008 teatas kostja, et ei taotle vaadata hagimenetluse korras läbi Hilja Kullese avaldust üüri tõstmise tühisuse tunnustamiseks, kuna tsiviilasjas nr 2-07-51936 on Hilja Kulles ja Linda White sõlminud kompromissi. 29.08.2008 määrusega võttis Harju Maakohus menetlusse Linda White taotluse vaadata läbi Sirje Mülleri, Tiiu Klesmanni, Olivia Parmasto, Tiina Parmasto, Liina Kullese ja Eva Laarmanni poolt Tallinna Üürikomisjonile esitatud avaldus üüri tõstmise tühiseks tunnistamise nõudes hagimenetluse korras hagina. Maakohtu otsuse põhjendused Kohus leidis, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Otsuse kohaselt Tallinna linn ja Sirje Müller on sõlminud 05.03.1998 üürilepingu Xxxxxx xxx-x asuva eluruumi kasutamiseks. 01.12.2008 on sõlminud Tallinna linn ja Tiiu Klesmann üürilepingu Xxxxxx xxx-x asuva eluruumi kasutamiseks. 12.03.1998 on Tallinna linn ja Olivia Parmasto sõlminud üürilepingu Xxxxxx xxx-x asuva eluruumi kasutamiseks. 12.03.1998 on Tallinna linn ja Tiina Parmasto sõlminud üürilepingu Xxxxxx xxx-x asuva eluruumi kasutamiseks. 08.02.1999 on Tallinna linn ja Eva Laarmann sõlminud üürilepingu Xxxxxx xxx-xx asuva eluruumi kasutamiseks. 20.10.1994 on Tallinna linn ja Liina Kulles sõlminud üürilepingu Xxxxxx xxx-xx asuva eluruumi kasutamiseks. Üürikomisjoni otsuse kohaselt on nende puhul tegemist tähtajaliste üürilepingutega, mis kehtivad kuni 23.05.2010. Selles osas üürikomisjoni otsust vaidlustatud ei ole. Kõik üürilepingud sätestavad, et korteriüüri suurus määratakse üürileandja poolt vastavalt tegelikele kuludele, Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud metoodilistele alustele ja Tallinna õigusaktidega kehtestatud korteriüüri määradele. Kostja on esitanud hagejatele 30.06.2007 ja 31.07.2007 arved, mille kohaselt nõutakse Sirje Müllerilt üüri 2 500 krooni, Tiiu Klesmannilt üüri 5 000 krooni, Olivia Parmastolt üüri 9 000 krooni, Tiina Parmastolt üüri 5 000 krooni, Eva Laarmannilt üüri 6 500 krooni ja Liina Kulleselt üüri 7 500 krooni.

Hagejad on pidanud üüri all silmas tasu haldus- ja hooldusteenuse eest ning remondikulu, mida nad on tasunud 8,60 krooni m2 kohta kuus. Asja materjalides on Tallinna Kesklinna Valitsuse 22.10.2008 kiri, et Tallinna Kesklinna Valitsus Xxxxxx xxx elamu üürnikele üüri koosseisu omanikutulu ei määranud. Kuni 30.06.2002 kehtinud elamuseaduse § 37 lg 2 sätestas, et üüri sisse kuuluvad arvestuslikult järgmised üürilepingu esemega seotud kulud, arvestatuna eluruumi üldpinna ühe ruutmeetri kohta: kulud üürilepingu esemeks olevate ruumide ja nende pindala osatähtsusele vastava hoone osa hoolduseks ja remondiks (sh renoveerimiseks), samuti kulud vastava hoone ümbruse osa hoolduseks, tasu üürnikule osutatud ja ostetud teenuste eest ja kasum, kui üürilepingus ei sätestata teisiti. Seega sai haldus- ja hooldusteenuste tasu ning remondikulu käsitleda üürina elamuseaduse tähenduses. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 12 lg 1 sätestab, et enne 01.07.2002 sõlmitud kestvuslepingutele kohaldatakse alates 01.07.2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatut. Vastavalt VÕS § 271 on üür tasu asja kasutamise eest. Seega võlaõigusseaduse tähenduses hagejad kostjale üüri ei ole maksnud. Tasu haldus- ja hooldusteenuse eest ning remondikulu tuleb käsitleda võlaõigusseaduse tähenduses kõrvalkuluna. Seega on alates võlaõigusseaduse jõustumisest sisuliselt kehtinud hagejate jaoks üürileping üürimääraga null krooni kuus. Kostja on leidnud, et tulenevalt üürilepingutest on tal õigus määrata hagejatele üüri suurus. Kohus ei nõustu sellega hoolimata sellest, et võlaõigusseaduse tähenduses on hagejate üür null krooni kuus. VÕS § 275 sätestab, et eluruumi üürilepingus lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse osas seadusega sätestatust üürniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Võlaõigusseadus ei anna tähtajalise üürilepingu puhul üürileandjale võimalust määrata ühepoolselt üüri suurust. Seega ei ole alates võlaõigusseaduse jõustumisest võimalik seda lepingupunkti rakendada. Võlaõigusseaduse tähenduses saab üüri määramist käsitleda üksnes üüri tõstmisena. Võlaõigusseadus ei anna üürileandjale võimalust üüri ühepoolseks tõstmiseks tähtajalise üürilepingu puhul. Seega on üüri tõstmine tühine ning hagi kuulub rahuldamisele. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning muuta esimese astme kohtusse pöördumisel määratud hagihinda, lugedes hagihinnaks mittevaralise tuvastushagi hinna, s.o 15 000 krooni. Sellest tulenevalt palub kostja tagastada esimese astme kohtusse pöördumisel enam tasutud riigilõiv 42 000 krooni. Samuti palus kostja tagastada apellatsioonkaebuselt enam tasutud riigilõivu 4 000 krooni. Apellant leiab, et kohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme ja otsuse tegemisel oluliselt rikkunud menetlusnorme. Kohus on otsuse põhjendavas osas asunud seisukohale, et VÕS ei anna tähtajalise üürilepingu puhul üürileandjale võimalust määrata ühepoolselt üüri suurust, kuna VÕS tähenduses saab üüri määramist käsitleda üksnes üüri tõstmisena. Apellant on seisukohal, et see seisukoht ei põhine seadusel. VÕS § 26 lg 1 kohaselt võivad lepingupooled jätta lepingut sõlmides mõnedes tingimustes kokku leppimata kavatsusega jõuda neis kokkuleppele tulevikus või jätta need tingimused ühe lepingupoole määrata (lahtised tingimused). Sama paragrahvi lg 8 kohaselt kui lahtise tingimuse peab määrama üks lepingupooltest, määrab ta tingimuse tehes avalduse teisele poolele. Määratav tingimus peab vastama hea usu ja mõistlikkuse põhimõttele. Lahtise

tingimuse määramisega loetakse see poolte vahel kokku lepituks. Seega lahtise tingimuse määramine ei ole lepingu muutmine, vaid osa lepingu sõlmimisest. Üüri suurus on kõigi hagejate üürilepingutes (p 4.2) määratud lahtise tingimusena, s.o selliselt, et see määratakse üürileandja poolt. Puuduvad tõendid selle kohta, et eelmine üürileandja oleks lahtise tingimuse määranud või et selle oleks määranud mõni hagejatest tulenevalt VÕS § 26 lg 3 ja 7. Eelmise üürileandja ajal kasutasid hagejad eluruume tasuta, st nende eest üüri maksmata. Pole tõendatud poolte vahel kokkuleppe olemasolu eluruumide tasuta kasutamiseks ning hagejad pole sellele tuginenud. Seega läks lepingust tulenev õigus lahtise tingimuse määramiseks koos muude üürilepingust tulenevate õiguste ja kohustustega üle kostjale. Kostja määras viivitamatult pärast temale sellise õiguse tekkimist üürilepingute p-s 4.2 seni lahtise tingimuse kooskõlas VÕS § 26 lg-ga 1 ja 3 ning § 301 lg-ga 1 ja 2. Kostja ei ole pärast lahtise tingimuse määramist üüri tõstnud. VÕS §-st 299 ja 300 tulenevalt pole tähtajalise üürilepingu puhul üüri ühepoolne suurendamine, st lepingutingimuste ühepoolne muutmine üüri suuruse osas lubatud. Kuid VÕS, sh § 300 ei keela üüri suuruse määramist tähtajalises üürilepingus lahtise tingimusena. Kui lahtise tingimuse määramiseks õigustatud pool on kord määranud, loetakse tingimus kokku lepituks ning vastava tingimuse muutmise suhtes kehtib edaspidi VÕS § 300 sätestatud kord. Apellant on seisukohal, et kohtu seisukoht, et VÕS tähenduses saab üürilepingus sisalduva lahtise tingimuse kohaselt üüri määramist käsitleda üksnes üüri tõstmisena (s.o lepingutingimuste muutmisena) ja see pole VÕS § 300 kohaselt lubatud, ei tulene seadusest. Apellant on seisukohal, et kohtu ekslik seisukoht VÕS kohaldamisel tuleneb sellest, et kohus on otsust tehes rikkunud TsMS § 436 lg 2 ja 3 ning § 442 lg 8 tulenevaid nõudeid, sh jätnud otsuse põhjendavas osas andmata hinnangu kõigile kostja poolt esitatud kaalutlustele ja tõenditele. Jättes kostja tõendid ja kaalutlused hinnanguta, on kohus sarnaselt üürikomisjonile lähtunud oma arutluskäigus tõendamata ja valedest eelustest, justkui oleks hagejad tasunud eelmisele üürileandjale juba enne VÕS kehtimist üüri 8,60 krooni m2 kohta. Puuduvad tõendid selle kohta, et hagejatele oleks eelmise üürileandja poolt esitatud elamuseaduse kehtivusajal (üüri)arveid summas 8,60 krooni m2 kohta. Ainsad esitatud tõendid pärinevad VÕS kehtivusajast. Hagejad on esitanud kaashageja T.Parmasto poolt allkirjastatud ja 18.09.2007 dateeritud tõendi, et korteriühistu poolt koguti kuni hoone uuele omanikule üleandmiseni üürnikelt üüri 8,60 krooni m2 kohta. Sellele tõendile pole kohus hinnangut andnud, nagu ka kostja seisukohale, mille järgi see tõend ei tõenda, et üürileandja oleks elamuseaduse kehtivusajal või hiljem määranud üürilepingu lahtise tingimuse kohaselt üüri suuruseks 8,60 krooni m2 kohta või et pooled oleksid sellises üüri suuruses elamuseaduse kehtivuse ajal või hiljem muul viisil kokku leppinud. Puuduvad tõendid selle kohta, et KÜ Juugend oleks kunagi olnud Xxxxxx xxx elamu omanik või muul õiguslikul alusel hagejate suhtes üürileandja või et KÜ Juugend oleks olnud volitatud koguma või oleks kogunud hagejatelt Tallinna linna lepingulise esindajana üüri. KÜ Juugend tegutses vastavalt korteriühistuseadusele ning sai seadusest tulenevalt oma liikmetelt (sh osadelt hagejatelt ja Tallinna linnalt) koguda majandamiskulusid. Apellant on seisukohal, et KÜ Juugend nimel ühistu juhatusse kuulunud hageja poolt väljastatud dokumendiga ei saa tõendada, et eelmise üürileandja ja hagejate vahel oli elamuseaduse kehtivuse ajal või hiljem kokkulepe üüri tasumiseks määras 8,60 krooni m2 kohta. Majanduskulude tasumist korteriühist liikme poolt ühistule ei saa käsitleda üüri tasumisena üürileandjale. Kostja on esitanud omapoolsed tõendid ja kaalutlused selle kohta, et hagejad O. ja T.Parmasto, S.Müller ja T.Klesmann olid KÜ Juugend liikmed ning käsitlesid kuni Xxxxxx

xxx elamu tagastamiseni ennast erastatud eluruumide omanikena (vt hagejate avaldus Tallinna Halduskohtule, ÜK toimik kd I, lk 39). Selliselt käsitles neid ka eelmine üürileandja Tallinna linn (Kesklinna Valitsuse isikus). Seega alates korterite ebaseaduslikust, hiljem kohtulikult tühiseks tunnistatud erastamisest 1999. aastal kuni Xxxxxx xxx elamu tagastamiseni puudus nende hagejate ja eelmise üürileandja vahel faktiliselt üürisuhe. Seetõttu ei esitanud eelmine üürileandja nimetatud hagejatele kuni elamu tagastamiseni ka mingeid arveid. Nimetatud hagejad moodustasid "erastatud" korterite haldamiseks korteriühistu Juugend, mille liikmeks oli ülejäänud elamu omanikuna ka linn ning tasusid KÜ-le Juugend majandamiskulusid, sh. remondi- ja hoolduskulusid, mille suuruse olid sama KÜ liikmetena ise kindlaks määranud. Lisaks kogusid nad Tallinna linnalt ülejäänud (sh asustamata) eluruumide eest hooldus-ja remondimakseid. Eelmine üürileandja mitte ainult et ei kogunud, vaid piltlikult öeldes maksis osadele hagejatele ise üüri. Hagejatele E.Laarmannile ja L.Kullesele esitas Kesklinna Valitsus enne tagastamist küll arveid (KÜ Juugend esitas Kesklinna Valitsusele kui ühistu liikmele majandamiskulude arved, Kesklinna Valitsus tasus need arved ühistule ning esitas täpselt samades summades ja selgitustega arved E.Laarmannile ja L.Kullesele), kuid need pole käsitletavad üüriarvetena. VÕS § 271 kohaselt on üürileping tasuline leping ning üür on tasu üüritud asja kasutamise eest. VÕS § 292 ning hagejatega sõlmitud üürilepingute p 4.2. kohaselt peab üürnik lisaks üüri maksmisele kandma kokkulepitud kõrvalkulusid. Kõrvalkuludena defineerib VÕS tasu üürileandja või kolmandate isikute teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega. Antud juhul on ilmselge, et kahele hagejale esitati arveid ja nad tasusid üksnes kõrvalkulude eest ning tasu asja kasutamise eest (üüri) neilt ei küsitud ning nad ei maksnud seda. Esitatud tõendeid uurides on ilmne, et kõnealuste eluruumide tagastamisel oli üüri suurus kõikide hagejatega sõlmitud lepingutes endiselt lahtine tingimus ning üürileandja polnud üüri suurust määranud. Kõik hagejad on kasutanud üüritud eluruume praktiliselt alates üürilepingute sõlmimisest (ümmarguselt kümme aastat) tasuta. Kostja hinnangul on käesolev hagi ilmselgelt tuvastushagi TsMS § 368 lg 1 tähenduses. Hagejad taotlevad, et tuvastataks õigussuhte puudumine, st et üüri määramine (hagejate tõlgenduses suurendamine) kostja poolt on tühine. Seega antud juhul tuli tuvastusnõue lugeda mittevaraliseks nõudeks ning hagi hind määrata TsMS § 132 lg 1 kohaselt. Sellest lähtus kostja kohtusse pöördudes ning tasus täielikult mittevaralise nõude esitamisel ette nähtud riigilõivu. Kuna hagi menetlusse võtmine oli viibinud juba alates 2007. aasta novembrist ning kohus keeldus hagi hinna määramisest ja oma seisukohtade põhjendamisest hagi hinna osas, proovis kostja menetluse venimise vältimiseks asja mingil viisil lahendada. Kohus oli jätnud kostja argumendid hinnangu ja tähelepanuta ning ei võtnud selget seisukohta hagi hinna suuruse osas ega teinud määrust seoses kostja taotlusega hagi hinna määramiseks. Samas oli kohus sisuliselt asunud hagi hinda määrama (andes korduvalt selged juhised hagi hinna arvutamiseks ning korralduse tasuda riigilõivu kohtu juhiste kohaselt arvutatud hagihinnalt), tehes seda mitte TsMS § 136 lg-s 1 sätestatud vormis, vaid vormistades asja avalduse käiguta jätmise määrustena (ehkki avaldust poleks saanud kostja 13.03. seisukohtades esitatud põhjustel käiguta jätta). Sellega määras kohus menetlust juhtides sisuliselt hagi hinna; pani samas protsessiosalise olukorda, kus tal ei olnud võimalik kasutada oma seadusega ette nähtud õigust määruskaebuse esitamiseks seoses hagi hinna eksliku määramisega kohtu poolt (TsMS § 136 lg 5). Kuna riigilõiv oli kohtusse pöördumisel avaldaja poolt nimetatud hagi hinda arvestades nõuetekohases suuruses tasutud, puudus kohtul alus avalduse käiguta jätmiseks põhjendusel, et riigilõiv pole tasutud. Kuna hagi menetlusse võtmine oli viibinud juba alates 2007. aasta novembrist, tasus kostja asja menetlusse võtmise järjekordse määramata ajaks edasilükkumise

vältimiseks riigilõivu kohtu poolt nõutavas määras. Seega on hageja kohtu poolt valesti ja menetlusnorme eirates määratud ebaõige hagihinnaga seoses tasunud ettenähtust oluliselt rohkem riigilõivu. Ettenähtust enam tasutud riigilõiv tuleb menetlusosalisele tema avalduse alusel tagastada (TsMS § 150 lg 1 p 1, lg 4). Hagi esitamisel tuli tasuda riigilõivu mittevaraliselt tuvastusnõudelt 1 000 krooni, tegelikult tasus kostja kokku 43 000 krooni. Seega tuleb tagastada riigilõiv summas 42 000 krooni. Kuna pärast esimese astme kohtu otsuse tegemist on seadust muudetud ning riigilõivu määrasid (sh. lõivu määra mittevaraliselt tuvastusnõudelt) mitmekordistatud, tekib küsimus ka riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. Et vältida selles küsimuses esimese astme kohtus toimunuga analoogset kirjavahetust ning asjaosaliste aja- ja energiakulu, tasub apellant riigilõivu alates 01.01.2009 kehtivas määras, so. 5 000 krooni. Apellant on seisukohal, et kuna otsus, mille peale apellatsioonkaebus esitatakse, on tehtud enne 01.01.2009 ning ka kohtusse on pöördutud enne 01.01.2009, tuleks tasuda riigilõivu 1 000 krooni, nagu ka esialgsel kohtusse pöördumisel. Kui ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga, siis palub apellant tagastada apellatsioonkaebuse esitamisel makstud ülemäärane riigilõiv summas 4 000 krooni. 06.08.2009 esitas apellant ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse täpsustuse, mille kohaselt on käesolevaks ajaks saavutatud kokkulepe üürisuhtega seotud vaidluse lahendamiseks ja lõpetamiseks mitme hagejaga ning hagejad Olivia Parmasto (pärija), Sirje Müller ja Tiiu Klesmann on hagist loobunud. 20.05.2009 esitas hagist loobumise avalduse O.Parmasto pärija ning 04.08.2009 esitas hagist loobumise avalduse hagejad S.Müller ja T.Klesmann. 18.09.2009 esitas hagist loobumise avalduse hageja Eva Laarmann. Vastus apellatsioonkaebusele Hagejad Tiina Parmasto ja Liina Kulles vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht Apellant vaidlustas otsuse täies ulatuses. Hagejad Sirje Müller, Tiiu Klesmann, Olivia Parmasto õigusjärglane, Eva Laarmann loobusid apellatsioonimenetluses hagist. TsMS § 429 lg 1 järgi võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selle kohta avalduse. Kuivõrd hagejad Sirje Müller, Tiiu Klesmann, Olivia Parmasto õigusjärglane, Eva Laarmann on hagist loobunud, siis tuleb otsus nende osas tühistada ning tsiviilasja menetlus lõpetada. Hagist loobumise tagajärgedest on hagejad teadlikud. TsMS § 651 lg 1 kohaselt ringkonnakohus kontrollib apellatsioonkaebust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellant palub otsust tühistada osas, millega rahuldati Liina Kullese ja Tiina Parmasto nõue ning tuvastati, et nende osas eluruumi üüri tõstmine on tühine. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt vaidlustatud osas materiaalõiguse normi ebaõiget kohaldamist ega menetlusõiguse normi rikkumist. Otsus on põhjendatud TsMS § 442 lg 8 kohaselt. Apellatsioonkaebuses esitatud kostja väiteid on maakohus käsitlenud otsuses. Kuivõrd ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses olevate seisukohtadega, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda ringkonnakohus otsuses olevaid seisukohti. Maakohus tuvastas, et nii Liina Kulles kui ka Tiina Parmasto kasutasid eluruume Tallinnas xxxxxx xxx asuvas elamus tähtajatu üürilepingu alusel ning üüri suurus oli kuni võlaõigusseaduse jõustumiseni 8,60 krooni m2 eest.

Apellandi väidetel on üüri suurus üürilepingus jäetud lahtiseks tingimuseks, so määratakse üürileandja poolt ning kohtu seisukoht selles, et vastustajad maksid üüri, arvestusega 8,60 krooni m2, on ekslik. Kolleegium apellandiga ei nõustu. Tallinna üürikomisjoni toimikus ÜK-2/131/07 olevast eluruumi üürilepingust, mis on sõlmitud Liina Kullesega, ilmneb, et korteriüüris oli kokkulepe olemas, mis kajastub lepingu p-s 4.1 ja mille kohaselt korteriüüri suurus määrati üürileandja poolt vastavalt tegelikele kuludele, Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud metoodilistele alustele ja Tallinna õigusaktidega kehtestatud korteriüüri määradele. Tallinna üürikomisjoni toimikus ÜK-2/130/07 olev üürileping, mis on sõlmitud Tiina Parmastoga, sisaldab üüri osas sarnast tingimust. KÜ Juugend 18.09.2007 tõendi kohaselt on Tallinnas Xxxxxx xxx üürnikelt võetud üüri kuni hoone üle andmiseni 23.05. 2007 8,60 krooni m2 eest. Kolleegiumil puudub alus kahelda nimetatud tõendi usaldusväärsuses. Esitatud tõendile on alla kirjutanud Tiina Parmasto juhatuse liikmena, seega selleks volitatud isikuna. Maakohus on põhjendatult otsuses märkinud, kuidas arvestati kuni 30.06.2002 kehtinud elamuseaduse § 37 lg 2 järgi üüri. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et võlaõigusseadus ei anna tähtajalise üürilepingu puhul üürileandjale võimalust määrata ühepoolselt üüri suurust. Seetõttu ongi kohus ka hagejate Liina Kullese ja Tiina Parmasto osas hagi rahuldanud. Asjaolu, et üürilepingu tingimused olid uue üürileandja jaoks ebasoodsad, on küll mõistetav, kuid see ei anna alust otsuse tühistamiseks. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust otsuse tühistamiseks. Apellant taotles riigilõivu tagastamist, leides, et käesolevas tsiviilasjas on tegemist mittevaralise nõudega, millest tulenevalt on talt nõutud riigilõivu enam, kui seadus ette näeb. Riigikohtu 16.06.2009 määruses nr-3-2-1-69-09 on käesolevas tsiviilasjas asutud seisukohale, et tegemist on varaliselt hinnatava nõudega ning riigilõivu suuruseks on enne 01.01.2009 kehtinud riigilõivuseaduse järgi 41 250 krooni. Apellant ei ole tasunud riigilõivu enam kui riigilõivuseaduses sätestatud määrad ette näevad. Seega ei ole tegemist enamtasutud riigilõivu maksmisega ning puudub alus riigilõivu tagastamiseks. Kolleegium ei tuvastanud ka maakohtu tegevuses menetlusõiguse normide rikkumist riigilõivu nõudmisel. Kuivõrd apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, siis tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda. Apellant taotleb poole riigilõivu tagastamist seoses E. Laarmanni nõudega tasutud riigilõivust, mis on 4764 krooni. Kolleegium leiab, et taotlus kuulub rahuldamisele. Kuivõrd hageja loobus hagist, siis TsMS § 150 lg 2 p 2 kohaselt kuulub tagastamisele pool menetluses tasutud riigilõivust. Hageja eest on riigilõivu tasunud OÜ Venteri Maja, kellele tuleb ka riigilõiv üle kanda.

Reet Allikvere

Mare Merimaa

Ande Tänav

Kohtulahend parandatud Tallinna Ringkonnakohtu 04.02.2010 määrusega Resolutsioon

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.