Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Menetlusabi taotlemise selgitus TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 22.01.2008.a esitas AS Tarmel Harju Maakohtule hagi Ühiselamu Projekt OÜ vastu põhivõla 703 708,46 krooni ja viiviste väljamõistmiseks. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. 06.04.2009.a esitas hageja nõude täpsustuse, milles palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 619 069.03 krooni ning viivised alates 17.09.2007.a kuni 07.05.2009.a 0,027% põhivõlalt päevas kokku 100 122.01 krooni. Pooled sõlmisid 07.09.2006.a kinnistute Pärnu mnt 158 B, 158 D, 158 E ja 158 G üürilepingu, mille kohaselt kostja andis hageja kasutusse eelpoolnimetatud kinnistud ja hageja pidi maksma üürileandjale üüri 650 000 krooni kuus. Kuna kinnistud olid hageja omandis, leppisid pooled kokku üürilepingu jõustumises pärast kinnistute müügilepingu sõlmimist. 08.09.2006.a sõlmisid pooled kinnistute võlaõigusliku müügilepingu ning asjaõiguslepingud, millega hageja võõrandas nimetatud kinnistud kostjale. Kinnistul 158 E asuv tootmishoone oli 03.01.2005.a sõlmitud üürilepingu alusel Tarmel Furniture OÜ kasutuses, alates 08.09.2006.a oli üürileandjaks kostja. 20.12.2006.a toimus Pärnu mnt 158 E kinnistul tulekahju, mille tagajärjel muutus 2/3 maatükil paiknevast tootmishoonest varisemisohtlikuks. Tegemist oli õnnetusjuhtumiga. Tulenevalt tulekahjust sõlmisid hageja ja kostja 15.01.2007.a üürilepingu lisa nr 1, milles sätestati üürilepingu muutmine üüri suuruse osas ning käsunduskokkulepe, mille alusel hageja võttis omale kohustuse teostada Pärnu mnt 158 E kinnistul kahes etapis lammutus- ja muid töid. Tööde teostamise esimeses etapis kohustus hageja lammutama, tasandama ja tihendama üürilepingu lisaks oleval plaanil kollasega tähistatud osa selliselt, et sinna oleks võimalik parkida sõidukeid. Lisaks kohustus hageja taastama tootmishoonet läbinud küttetorustiku, elektrikaablid ja muud kommunikatsioonid ning muutma viimased ilmastikukindlaks. Kõik tööd pidid olema tehtud hiljemalt 07.09.2007.a. Hageja on oma kohustused täitnud. Tööde teostamise teises etapis kohustus hageja paigutama ümber tootmishoonet läbivad kommunikatsioonid ja lammutama plaanil oranžiga tähistatud osa. Hagejal ei olnud teise etapi läbiviimise kohustust, kui kostja ei esita kõiki vajalikke dokumente ja projekte hiljemalt 01.05.2007.a. Kuna kostja oma kohustust ei täitnud, ei olnud hagejal kohustust teise etapi töid teostada. Üürilepingu lisa nr 1 p 3 kohaselt kohustus kostja hüvitama kokkuleppes nimetatud otsesed ja dokumentaalselt tõendatud kulutused 5 päeva jooksul arvates Parex Kindlustuse Eesti filiaalilt esimese kindlustusmakse saamisest. Kostja on kooskõlastanud kirjalikult hageja kantud kulutused summas 703 708.46 krooni (käibemaksuta 619 069.03 krooni) ning tunnistas 21.12.2007.a vastuses kohustuse olemasolu. Kostja sai 11.09.2007.a kindlustusmakse. Hageja esitas kostjale 29.10.2007.a kulutuste hüvitamise nõude, kuid kostja jättis nõude täitmata.

Vastuseks kostja vastuväidetele hageja leidis, et käsundussuhte jaoks ei ole oluline, kas poolte vahel esines üürisuhe või mitte. Kostja sõlmis käsunduskokkuleppe vabatahtlikult. Kuna hageja kostja nõuet ei tunnista, ei saa tulenevalt VÕS § 200 lg 4 nõudeid tasaarvestada ning ka viivisenõue ei ole lõppenud. Ka kostja poolt viidatud VÕS §-st 107 ei tulene hagejale kohustust kanda lammutus- ja muude tööde kulusid ning VÕS § 127 ja § 128 ei välista üürilepingu lisa alusel tasu maksmist. Vaidlus, kas hageja on üürilepingut rikkunud, on tsiviilasjas nr 2-07-43468 vaidluse esemeks. Kostja vastuväited 11.03.2008.a esitatud vastuses vaidles kostja hagile vastu, palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 12.03.2009.a avalduses palus kostja hagi rahuldamise korral tasaarvestada haginõue kostja kahjunõudega hageja rahuldatud haginõudega kattuvas ulatuses. 06.04.2009.a esitatud taotluses palus kostja asja menetlemise peatada kuni tsiviilasjas nr 2-0743468 menetluse lõppemiseni. Tarmel Furniture OÜ-ga sõlmitud üürileping ei läinud kostjale üle, vaid hageja oli poolte vahel 08.06.2006.a sõlmitud eksklusiivlepingu kohaselt kohustatud sõlmima kinnistute üürnikega allüürilepingud. Seega oli Tarmel Furniture OÜ hageja allüürnik ning hageja vastutab tekkinud kahju eest. 20.12.2006.a toimus Pärnu mnt 158E kinnistul asuvas hoones tulekahju, mille tagajärjel hävis suurem osa nimetatud hoonest. Tulekahju tekkis Tarmeli majandustegevuses kasutatud tootmisprotsessi tuleohtlikkuse tõttu. Lepingulise vastutuse kohaldamiseks ei ole eeltingimusena nõutav ametiisiku poolt süüdlase tuvastamine. Üleandmise-vastuvõtuakti p-s 3.1 on märgitud, et kinnistu, sh hoonete seisukord ei vasta üürilepingule, sest hoone hävis 20.12.2006.a tulekahjus. Üürilepingu lisa nr 1 sõlmiti ajutiselt õigusrahu säilitamise huvides, kostja ei loobunud sellega ühestki nõudest hageja vastu. Lisa sõlmimise põhjuseks oli ka kostja vajadus säilitada kinnistu ostu finantseerimiseks võetud laenu tagasimakseks vajalik raha. Samuti puudus kostjal teave tulekahju tekkepõhjuste kohta. Harju Maakohus tuvastas 13.10.2008.a otsuses tsiviilasjas nr 2-07-43468, et tulekahjuga tekitas kostja hagejale üürilepingut rikkudes kahju ning üürilepingu rikkumine ei ole vabandatav. Kohus leidis, et üürilepingu lisa 1 sõlmiti tulenevalt 20.12.2006.a tulekahjust. Teises tsiviilasjas antud tunnistaja Janno Pukki ütlustega on tõendatud, et kostja sooviks üürilepingu lisa sõlmimisel oli tagada rendi saamine. Kostja on hageja nõude tasaarvestanud 21.12.2007.a avaldusega summas 619 069.03 krooni. Kostjal on hageja vastu kahju hüvitamise nõue, mis rajaneb poolte vahel sõlmitud lepingute (läbirääkimiste eksklusiivsuse leping, üürileping, müügileping) rikkumisel hageja poolt. Hageja rikkus lepinguid, kuna lepingute esemeks olev Pärnu mnt 158 E kinnistu ei vastanud selle valduse üleandmise ajal lepingutele. Müügilepingu p 3.4 järgi kandis hageja kinnistu hävimise riisikot kuni 07.09.2007.a. Hageja vastutus tuleneb ka üürilepingu p 11.1, p 19.1 ja VÕS § 288. Tulekahjuga tekitati kostjale kahju 25,9 mln krooni. Kostja hüvitisenõue muutus sissenõutavaks 07.09.2007.a, mil talle anti üle lepingutele mittevastav kinnistu Pärnu mnt 158 E. Seega lõppes ka hageja nõue VÕS § 197 lg 2 kohaselt 07.09.2007.a. Hageja viidatud VÕS § 200 lg 4 ei kohaldu, kuna seda saab rakendada vaid juhul, kui kostja nõue ei kehti või on lõppenud. Kohtumenetluses tuleb kontrollida tasaarvestuse vastuväite sisu, s.t tasaarvestuseks kasutatud nõude olemasolu ja suurust. Ainult hagejapoolne tasaarvestusega mittenõustumine ei ole aluseks hagi rahuldamisele. Ebamõistlik on olukord, kus hageja saaks kostjalt ajutise

kokkuleppe alusel esmalt nõuda lammutus- ja koristusraha tasumist endale ja seejärel peaks kostja nõudma sama summa tagasi kahjuhüvitisena. Täitemenetluse seadustik ei näe ette kohtuotsuste tasaarvestamist. Hageja ei ole antud tsiviilasjas väitnud, et kostjal ei ole kahju tekkinud või et kostjal ei ole hageja vastu kahju hüvitamise nõuet. Üürilepingu lisa p 5 kohaselt on kostjal õigus nõuda lammutus- ja koristuskulude eest tasutud hüvitise tagastamist. Lisaks on hagejal tulenevalt VÕS § 107; 127 lg 111 ja § 128 lg 3 kohustus neid kulusid kanda. Üürilepingu lisa 1 sätestas hageja nõutava kulu osas ajutise eriregulatsiooni ning pooltel tekkisid vastastikused rahalised kohustused. Hagejal ei ole õigust lisada lammutus- ja koristuskuludele käibemaksu, kuna hageja esitatud OÜ Veskangas arve oli esitatud käibemaksuta. Hageja on käibemaksukohustuslane, talle tagastatakse käibemaks ning VÕS § 127 lg 5 kohaselt tuleb põhinõudelt käibemaks maha arvestada. Kuna kostja on põhinõude tasaarvestanud, ei ole hagejal tekkinud ka viivise nõuet. Kui hagejal oleks viivise nõue tekkinud, oleks viivise suurus 17.09.2007.a kuni 07.05.2009.a kokku 100 122.0342 krooni. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi ja mõistis 07.05.2009.a otsusega Ühiselamu Projekt OÜ-lt AS Tarmel kasuks välja põhivõlgnevuse 619 069.03 krooni ja viivised 100 122.01 krooni. Menetluskulud jäid otsusega kostja kanda. Maakohus luges tõendatuks järgmised asjaolud: 1)kinnistud Tallinnas, Pärnu mnt 158 B, 158 D, 158 E ja 158 G olid hageja omandis 2)07.09.2006.a. sõlmisid pooled nimetatud kinnistute üürilepingu, mille kohaselt kostja andis eelpoolnimetatud kinnistud hageja kasutusse. Pooled leppisid kokku üürilepingu jõustumises pärast kinnistute müügilepingu sõlmimist (tl 9-22). 3)08.09.2006.a sõlmisid pooled kinnistute võlaõigusliku müügilepingu ning asjaõiguslepingud, millega hageja võõrandas nimetatud kinnistud kostjale (tl 24-54). 4)20.12.2006.a. toimus Pärnu mnt 158 E kinnistul tulekahju, mille tagajärjel muutus 2/3 maatükil paiknevast tootmishoonest varisemisohtlikuks. 5)15.01.2007.a. sõlmisid pooled üürilepingu lisa nr 1, milles sätestati käsunduskokkulepe, mille alusel hageja võttis omale kohustuse teostada Pärnu mnt 158 E kinnistul kahes etapis lammutus- ja muid töid (tl 55-58). Esimese etapi tööd pidid olema tehtud hiljemalt 07.09.2007.a, hageja on oma kohustused täitnud (tl 65). 6)Üürilepingu lisa nr 1 p 3 kohaselt kohustus kostja hüvitama kokkuleppes nimetatud otsesed ja dokumentaalselt tõendatud kulutused 5 päeva jooksul arvates Parex Kindlustuse Eesti filiaalilt esimese kindlustusmakse saamisest. Kostja on kooskõlastanud hageja kantud kulutused summas 619 069.03 krooni ning sai 11.09.2007.a kindlustusmakse (tl 64). 7)Kostja võttis 19.03.2009.a kohtuistungil omaks, et kostja oli kohustatud hagejale tasuma 619 069.03 krooni enne tasaarvestuse avaldust. Kuna kostja on omaks võtnud, et tal tekkis kohustus tasuda hagejale üürilepingu lisa nr 1 alusel 619 069.03 krooni, loeb kohus võla olemasolu tõendatuks. Kostja ei ole vaidlustanud hageja väidet, et pooled sõlmisid 15.01.2007.a käsunduskokkulepe. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt võla väljamõistmist VÕS § 619; 628 lg 1; 101 lg 1 p 1; 108 lg 1 ning poolte vahel 15.01.2007.a sõlmitud lepingu alusel.

Maakohus ei analüüsinud poolte käibemaksuga seotud väiteid, kuna hageja on vähendanud oma nõuet käibemaksu võrra. Kostja on põhivõlgnevuse tasumise kohustuse omaks võtnud ja seetõttu ei analüüsinud maakohus üürilepingu lisa nr 1 kehtivust ja lepingu lisa allkirjastamise asjaolusid. Kostja vastuväite osas hageja nõude tasaarvestamise kohta kostja nõudega leidis maakohus, et kuivõrd tsiviilasjas nr 2-08-4441 Ühiselamu Projekt OÜ hagis AS Tarmel ja OÜ Tarmel Furniture vastu kahju hüvitamise kohustuse tuvastamiseks, kahju hüvitamise tuvastamiseks ja kahjuhüvitise 9 672 754 krooni ning viivise väljamõistmiseks tuvastatakse, kas kostjal on kahju hüvitamise nõue hageja vastu, ei ole kostja nõude olemasolu selge ning selle pinnalt ei saa esitada ka tasaarvestuse vastuväidet. Kuna kostja nõude olemasolu kohta võtab kohus seisukoha teises tsiviilasjas, ei saa kohus menetluslikult asuda kostja nõuet analüüsima. Kõikvõimalikud kostja nõudega seotud tõendid ja väited on esitatud tsiviilasjas nr 2-08-4441 ning antud menetluses pooltele tõendite ja seisukohtade esitamise kohustuse panemine oleks vastuolus TsMS §-ga 2 ja üldpõhimõttega, mille kohaselt ühte nõuet saab lahendada korraga ainult ühes kohtumenetluses. TsMS § 450 lg 2 kohaselt kui kohus rahuldab osaotsusega hagi, millele on esitatud vastuhagi või vastuväide haginõude tasaarvestamiseks, märgib kohus otsuse resolutsiooni, et otsus võidakse tühistada või seda muuta tasaarvestuse vastuhagi või vastuväite lahendamisel (reservatsioon). Sama paragrahvi lõige 3 sätestab, et tasaarvestuse reservatsiooniga tehtud osaotsus on edasikaebamise ja sundtäitmise seisukohalt lõppotsus. Seega peaks kohus üldjuhul lahendama osaotsusega hagi ning asuma seejärel analüüsima tasaarvestuse vastuväidet. Kuna antud juhul on tasaarvestatav nõue arutamisel teises kohtumenetluses, ei saa kohus võtta eraldi seisukohta kostja nõude osas, vaid teeb osaotsuse asemel lõppotsuse ainult hageja nõude osas. Kuna osaotsust on võimalik täita pärast selle jõustumist, ei riku mõlema poole nõuete lahendamine eraldi menetlustes kummagi poole õiguseid. TMS § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. TMS § 221 lg 2 sätestab, et lõikes 1 nimetatud vastuväited on kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Seega annab seadus võimaluse tasaarvestada ka kohtuotsustega välja mõistetud summasid, kuna asjaolu, et teise kohtuotsusega on kostja kasuks välja mõistetud mingi summa, on tekkinud pärast esimese kohtulahendi jõustumist. Kohus leiab eeltoodu alusel, et kostjal ei ole õigust oma nõuet hageja nõudega tasaarvestada, kohus ei analüüsi kostja nõuet hageja vastu ning hageja nõue tuleb rahuldada. Kuna maakohus ei analüüsinud tasaarvestusega seotud asjaolusid, ei võtnud maakohus seisukohta ka sellega seotud dokumentide osas (tl 23, 59-63, 94-105, 259, 260, 261-273, 274-278, 279-289). Kuna pooltel ei ole vaidlust lepingujärgsete viiviste arvutamise viisi üle, siis tuleb viivisenõue rahuldada hageja taotletud ulatuses. Kuna hageja on kostja menetluse peatamise taotlusele vastu vaielnud, ei ole võimalik tsiviilasja menetlust peatada ning kostja taotlus tuleb jätta rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus 08.06.2009.a esitatud apellatsioonkaebuses vaidlustab kostja Harju Maakohtu 07.05.2009.a kohtuotsuse täies ulatuses. Apellant taotleb uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus on asja lahendamisel oluliselt rikkunud menetlusnorme ning ebaõigesti kohaldanud seadust. Maakohus on põhjendamatu ja ebaõige viitega teisele kohtuasjale jätnud lahendamata kostja vastuväite tasaarvestuse tegemisest. Tsiviilasjas esitas kostja hagile tasaarvestuse vastuväite ja täiendavalt ka protsessuaalse tasaarvestuse avalduse. Maakohus jättis need lahendamata, kuigi menetlusseaduse kohaselt peab kohtuotsuses kostja vastunõude olemasolu ja tasaarvestuse tegemise küsimuse sisuliselt lahendama (TsMS § 457 lg 2) või erandina, kui vastunõude lahendamine tooks kaasa menetluse ebamõistliku pikenemise, tegema tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsuse (TsMS § 450 lg 2). Maakohus ei ole vastanud neile kostja vastuväidetele ega analüüsinud kostja viidatud kokkuleppeid ja tõendeid, mis ei sobitu kohtuotsuse põhjendustega. Lisaks on maakohus hinnanud ebaõigesti ka neid asja materjale, mida kohus otsuse tegemiseks kasutas, kohtuotsuse põhjendused on vastuolulised. Kohtuotsus on ebaseaduslik ka seetõttu, et maakohus on rikkunud poolte võrdse kohtlemise põhimõtet. Maakohus on menetlusseadust rikkudes jätnud käsitlemata kostja esitatud vastuväited ja -tõendid. Muu hulgas on kohtuotsust põhjendatud ebaõige viitega kostja poolt mõne hageja väite vaidlustamata jätmisele. Rikkumiste tõttu on maakohus jõudnud ebaõige lahendini ja mõistnud apellandilt välja põhivõlgnevuse, mille tasumise kohustus lõppes tasaarvestuse tulemusel juba 07.09.2007.a, ning viivise, mille tasumise kohustust apellandil ei ole olnud. Vastavalt on ebaõige ka apellandi kahjuks määratud menetluskulude jaotus. Kuivõrd hagis esitatud hageja nõue on tasaarvestamise tõttu kostja kahjunõude kattuva osaga lõppenud 07.09.2007.a, tulnuks hagi jätta rahuldamata. Hagi rahuldamise tagajärjel on hageja vabanenud kohtuotsuses märgitud ulatuses kahju hüvitamise kohustusest kostja ees ning saanud sama summa ulatuses hüvitise ja lisaks viivised. Seega toob maakohtu otsus kaasa hageja alusetu rikastumise kostja arvel. Maakohus on ekslikult kostja vastuväite puudumisele viidates lugenud tõendatuks TsMS § 231 lg 2 ja lg 4 alusel, et 20.12.2006.a toimus Pärnu mnt 158 E kinnistul tulekahju, mille tagajärjel muutus 2/3 maatükil paiknevast tootmishoonest varisemisohtlikuks ning et 15.01.2007.a sõlmisid pooled üürilepingu lisa nr 1, milles sätestati käsunduskokkulepe (lk 4 alapunkt 5), kuna kostja ei ole nõustunud kummagi hageja väitega. Kostja 11.03.2008.a vastuse p-des 18-22 on kostja märkinud, et tegelikult hoone hävis tulekahju tõttu (p 18) ja viidanud (p 21) ka sellekohasele tõendile (tlk 95) Kostja vastuse p-des 19, 20, 24, 26, 29, 30 on kostja käsitlenud üürilepingu lisa 1 õiguslikku olemust ja selle sõlmimise asjaolusid ning poolte tahet. Samasisulised väited ja täiendavad tõendid esitas kostja 12.03.2009.a vastuväidete p-des 4, 6, 10 (tlk 254-255; tõendid tlk 271, 286-287) ja muuhulgas on kostja viidanud, et hagi aluseks oleva üürilepingu lisa p 3 sisuks ei ole asjaajamise tellimine, vaid lammutus-ja koristuskulude hüvitamine hagejale. Maakohtu seisukoht on väär ka põhjusel, et üürilepingu lisa 1 õiguslik kvalifikatsioon ei ole faktiline asjaolu TsMS § 231 lg 2 mõistes. Tegemist on õigusliku hinnanguga. Kohus ei ole seotud poolte õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7), samas peab kohus tuvastama kõik asja õigeks lahendamiseks olulised asjaolud (TsMS § 436 lg-d 1-3). Maakohtu järeldus hagis nõutava kohustuse omaksvõtust kostja poolt on vastuolus vaidluse põhiolemusega. Kostja vaidles algusest peale hagile vastu, põhjendades 11.03.2008.a vastuse

p-des 23-31 (tlk 90-92) oma kohustuse puudumist asjaoluga, et hagis esitatud põhinõue on 07.09.2007.a lõppenud vastavalt kostja 21.12.2007.a tasaarvestuse avaldusele (tlk 69-71). Tasaarvestuse tegemine eeldab vastassuunaliste samaliigiliste kohustuste olemasolu (VÕS § 197). Tsiviilasja õigeks lahendamiseks tulnuks maakohtul hinnata hagi aluseks olevat üürilepingu lisa 1 tervikuna (mitte ainult punkti 3, millele tugineb hageja) ja kogumis muude asjas esitatud tõenditega, sh üürilepingu, müügilepingu, hageja poolt kostjale kinnistu üleandmise 07.09.2007.a aktiga ning tlk 263-278 asuvate tõenditega hageja kahju hüvitamise kohustuse ning selle ulatuse kohta. Maakohus ei ole TsMS § 442 lg-t 8 rikkudes vastanud kostja korduvatele väidetele, et üürilepingu lisa 1 on poolte ajutine õigusrahu-kokkulepe, mis sõlmiti 20.12.2006.a tulekahju järgselt eelkõige kostjale üürimaksete saamise kindluse loomiseks ning et seda tõendab sama lisa preambula ja punkt 5. Maakohus on TsMS § 5 lg-t 1 ja 2 rikkudes lähtunud vaid hageja poolt esitatust. Hageja esitas tsiviilasjas menetletava hagi 22.01.2008.a, so pärast kostja tasaarvestuse avalduse tegemist 21.12.2007.a (Tarmeli hagi lisa 9, tlk 69), kostja poolt tsiviilasjas nr 2-0743468 04.01.2008.a Tarmeli vastu esitatud vastuhagiavalduse (tlk 194 jj) kättesaamist 18.01.2008.a (Tarmeli kinnitus tlk 177 ja 179 p 1.7). Kostja vaidles hagile vastu, viidates juba esimeses vastuses kohtueelselt 21.12.2007.a tehtud tasaarvestuse avaldusele. 12.03.2009.a esitas kostja enda õiguste igakülgseks (sh menetlusõiguslikuks) kaitseks ka alternatiivse protsessuaalsele tasaarvestuse vastuväite (tlk 253 jj, p 21-26). Kostja palus, et juhul, kui kohus rahuldab hagi kitsalt hageja soovitud üürilepingu lisa 1 p 3 alusel, tasaarvestada hageja rahuldatud nõue sama osaga kostja kahjunõudest mh sama kokkuleppe preambula ja p 5 alusel. Eeltoodust tulenevalt on kohtuotsuses ekslikult märgitud, et “tasaarvestuse avaldus on esitatud üksnes vastuväitena hagile”. Olulise menetlusnormi rikkumisena on kohus jätnud lahendamata kostja 12.03.2009.a protsessuaalse tasaarvestuse avalduse. TsMS § 457 lg 2 kohaselt pidi maakohus lahendama kostja esitatud tasaarvestuse vastuväite sisuliselt, so otsustama kas kostjal on vastunõue ja kas kostja tehtud tasaarvestus on kehtiv. Sama on rõhutatud Riigikohtu praktikas ja võlaõigusseaduse kommentaarides. TsMS § 450 lg 2 kohaselt juhul, kui kohus leiab, et protsessuaalse tasaarvestuse vastuväite aluseks olev nõue on ebaselge, teeb kohuse osaotsuse tasaarvestuse reservatsiooniga. Kostja juhtis maakohtu tähelepanu eeltoodud menetlusnormidele, vastavale kohtupraktikale ning erialakirjandusele oma 06.04.2009.a seisukohas tasaarvestuse vastuväite lahendamisest (vt nt p 14, 19-23, 29). Maakohus jättis TsMS § 5 lg 1-2, § 436 lg 1, 442 lg 8 ning 450 ja 457 lg 2 rikkudes kostja vastuväite lahendamata. Maakohus põhjendused, et käesolevas asjas ei saa kostja nõude osas eraldi seisukohta võtta, kuna see on lahendamisel teises tsiviilasjas ning et tulenevalt TsMS § 371 lg 1 p 5 peaks kohus kostja vastuhagi menetlusse võtmisest keelduma, kuna kohtu menetluses on samade poolte vahel asi sama eseme kohta samal alusel, on ekslikud. Need maakohtu järeldused on ebaõiged ja vastuolus maakohtu viidatud teises kohtumenetluses – tsiviilasjas nr 2-08-4441 lahendamisel oleva kostja hagi (tlk 197 jj) põhjenduste ning nõudega, samuti kostja poolt käesolevas asjas korduvalt esitatud selgitustega. Kostja ei nõua tsiviilasjas nr 2-08-4441 esitatud hagis lammutuskulude hüvitamist, vaid on nii asjas nr 2-08-4441 kui käesolevas asjas rõhutanud, et loeb vastava osa kahjust endale hüvitatuks tulenevalt 21.12.2007.a tasaarvestuse avaldusest. Kohtuotsuse järeldus tasaarvestusest on niisiis otseses vastuolus

faktiliste asjaolude ja dokumentaalsete tõenditega. Kuivõrd kostja ei nõua tsiviilasjas nr 2-084441 lammutuskulude eest hagejalt hüvitist, on ilmne, et käesoleva asja ja asja nr 2-08-4441 puhul ei ole tegemist „sama asjaga“ TsMS § 363 lg 1 p 1 ning 371 lg 1 p 5 tähenduses. Maakohus ei ole kostja väiteid tasaarvestuse kohta käsitlenud ega viidatud dokumente analüüsinud. Maakohtu väide hagide esemete kokkulangemisest on vastuolus asjas 2-08-4441 kostja esitatud hagiga (vt tlk 207 p 5.5.2 „Mahaarvamised“ ning p 73 ja 75 ja nimetatud hagiavalduse resolutsiooni p- 3, tlk 209). Pooltel ei ole vaidlust selles, et kostja kahjunõudest 619 069 kroonise osa tasumise üle toimub vaidlus ainult käesolevas tsiviilasjas. Maakohtu järeldus tasaarvestuse kohta on üllatav ka põhjusel, et ka hageja ei ole väitnud, et kostja nõuab hagejalt tsiviilasjas nr 2-08-4441 nn „lammutusraha“ maksmist, et kostja poolt tasaarvestamiseks kasutatud kahjunõue oleks ebaselge või et selle koosseis ja summa põhjendamatud (vt kostja 12.03.2009 p 10-11, 06.04.2009 p 32). Seetõttu on maakohus rikkunud TsMS 436 lg-t 3 ja 4, sest on hinnanud asjaolusid erinevalt mõlemast poolest ilma seda menetluses eelnevalt pooltega arutamata. Samuti on sellega rikutud poolte võistlevuse põhimõtet – maakohus on asunud hageja asemel esitama uusi vastuväiteid kostja tasaarvestuse avaldusele. Maakohus on motiveerinud hagi rahuldamist ka sellega, et tsiviilasja 2-08-4441 tõttu ei ole kostja nõude olemasolu selge ning selle pinnalt „ei saa esitada tasaarvestuse vastuväidet“. Eeltoodud (kaebuse p-des 23-26) põhjendustel ei vasta kohtu seisukoht seadusele, käesolevas asjas esitatud kostja väidetele ning dokumentidele. Kuivõrd lammutuskulude nõuet ja vastavat tasaarvestuse vastuväidet lahendas maakohus ainult käesolevas asjas, lammutuskulude nõude suuruses puudus vaidlus, samuti puudus vaidlus tõendite üle, pidanuks kohus tasaarvestuse vastuväite sisuliselt lahendama tulenevalt TsMS § 457 lg 2 sätestatust. Selleks tulnuks kohtul vaid tuvastada, kas hagejal on kostja ees 20.12.2006.a tulekahju tõttu sellise kahju, mis seisneb tulekahju tagajärgede koristamiseslammutamises, hüvitamise kohustus üürilepingu ja selle lisa 1 ja/või müügilepingu alusel. Kõik sellekohased tõendid on asja materjalides, sh esitas olulise osa (üürileping, müügileping, üürilepingu lisa 1, tasaarvestuse avaldus) neist hageja ise koos hagiga. Kostja esitatud tõenditele hageja vastu ei vaielnud. Maakohus jättis need vastuolus TsMS § 436 lg 2 tähelepanuta. Vaidluse kontekstis on ebaõige maakohtu väide nagu lahendaks vaidluse kostja omaksvõtt. Võlaõigusseaduses kohustuse lõppemise ühe alusena sätestatud tasaarvestus kui selline kaotaks sellisel juhul majandusliku ja õigusliku mõtte. Maakohus ei ole vastanud kostja väitele, et hageja nõue ja kostja tasaarvestuseks kasutatud kahjunõue on vastastikku seotud, sest nõuete aluseks on sama lepinguline suhe ja sama faktiline asjaolu – 20.12.2006.a toimunud tulekahju Pärnu mnt 158 E kinnistul (ajal, mil kinnistu juhusliku hävimise riisiko lasus hagejal) ja selle tulekahju tõttu 15.01.2007.a sõlmitud üürilepingu lisa 1 (vt nt 11.03.2008 vastuse p 5, 19, 21; 12.03.2009 p 4, 18, 19, 24, 26; 06.04.2009 p 15-18). Maakohus ei ole käsitlenud ka kostja väidet, mille kohaselt asjas esitatud dokumentaalsete tõendite kohaselt on hageja kinnitanud kostjal kahjunõude olemasolu, nõude selgust ja möönnud sellise nõude esitamist enda vastu. Alles 24.04.2008.a on hageja asunud seisukohale, et tasaarvestamist takistab hageja „tunnustuse“ puudumine. Järelikult tuleb kostja tehtud tasaarvestust tunnustada ja hagi tuleb jätta täielikult rahuldamata (vt kostja 6. aprilli 2009 seisukohtade p 26-28). Maakohtu seisukoht, et kostja saaks täitemenetluses esitatava hagiga välistada käesolevas asjas tehtava otsuse täitmise, on põhjendamatu. Maakohus leidis, et kostjal on nõue, kuid ei

ole selle tasaarvestamise õigust hageja nõudega. TsMS § 457 lg-test 1 ja 2 tuleneb kohtuotsuse jõustumise tagajärjena mh, et kostja ei saa temalt kord juba väljamõistetud summat enam tagasi hageda. TsMS §-ga 2 ning §-ga 435 lg 1 (kohus teeb otsuse, kui asi on lõpliku lahendi tegemiseks valmis) ei ole kooskõlas kostja vastuväite lahendamata jätmine põhjendusega, et seda saaks lahendada ka täitemenetluses. Kostja tagasinõude esitamiseks puuduks õiguslik alus. Jõustunud kohtuotsuse alusel hagejale väljamõistetud summat ei saa kostjalt tagasi nõuda kahjuhüvitisena, sest TsMS § 457 lg 1 järgi on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, millega lahendatakse hagi nõue. TsMS § 457 lg 2 kohaselt seob otsus menetlusosalisi ka ulatuses, milles vastunõude olemasolu ja tasaarvestust ei tunnustata. Maakohus on küll viidanud TsMS § 450 lg-le 2, kuid on jätnud selle sätte kohaldamata. Apellant rõhutab, et tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsuse tegemiseks puudub asjas alus, sest tasaarvestuse reservatsiooni tegemiseks peaks tasaarvestamise vastuväite lahendamine tooma kaasa põhinõude lahendamise viibimise (nt nõuded ei ole omavahel seotud – käesoleval juhul on nõuded seotud sama sündmuse ja lepinguga ning nõuete faktilise sisu ja suuruse üle puudub vaidlus). Maakohus jättis osaotsuse tegemata põhjusel, et selle tegematajätmine ei kahjusta poolte huve. Maakohus ei ole viidanud normile, millel selline järeldus rajaneb. Maakohtu väide on sisuliselt ebaõige, sest tasaarvestuse vastuväite lahendamata jätmine kahjustab oluliselt kostja seadusega kaitstud huve, sh menetlusseadusega kaitstud huve. Maakohus viitas asjas ebaõigesti täitemenetluse seadustiku (TMS) §-le 221. TMS § 221 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eelduseks on pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi sundtäitmise alustamist ilmnenud uute – kohtumenetluses seni läbivaidlemata asjaolude alusel - nõude sundtäidetavuse välistamine. TMS § 221 sätestatud hagi eesmärgiks on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine. Maakohtu otsus on selles osas lisaks vastuoluline - käesolevas asjas tehtud kohtuotsuse täidetavust ei saa täitemenetluses enam kõrvaldada viitega 21. detsembri 2007 tasaarvestuse avaldusele, sest maakohtu otsuse kohaselt ei ole kostjal õigust oma nõuet hageja nõudega tasaarvestada. Käesoleval juhul ei saaks kostja TMS § 221 viidatud hagi esitamise võimalust kasutada, sest hageja ja kostja vastastikuste, Pärnu mnt 158 E lammutus-ja koristuskulude 619 069 krooniste nõuete olemasolu või puudumine on vaidluse all käesolevas asjas. Kohtuotsuste (so otsuste nr 2-08-2131 ja 2-08-4441) tasaarvestamine aga tähendaks, et hageja rikastub alusetult kostja arvel käesolevas asjas maakohtu poolt väljamõistetud summa võrra – sest kostja on selle summa juba oma kahjunõudest maha arvestanud. Seega kostja ainuvõimalik, kohane ja menetlusökonoomiaga kooskõlas olev õiguste kaitse viis on kostja poolt käesolevas asjas esitatud tasaarvestuse vastuväide. Ülaltoodu kokkuvõttes on maakohus menetlusseadust korduvalt ja oluliselt rikkudes eelistanud hagejat kostjale, mille tulemusena on ebaõigesti hagi rahuldanud. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnormi. Asja materjalides on kostja poolt 21.12.2007.a hagejale esitatud tasaarvestamise avaldus (hagi lisa 9, hageja sai selle kätte hiljemalt 28.12.2007.a – tlk 69-71) hageja nõude tasaarvestamiseks. Kostja teatas, et tasaarvestab hageja lammutuskulude tasunõude summas 619 069,03 krooni sama suure osaga enda kahjunõudest. Poolte vahel puudus vaidlus, et vastav summa (619 069 krooni) on maha arvatud kostja poolt hageja vastu esitatud kahjunõudest tsiviilasjas nr 2-08-4441 (vt ka tlk 205, p 5.3 ning 209, p 2).

Maakohus on asjas jätnud kohaldamata VÕS § 197, § 198 ja 200 lg-e 4. Maakohus tuvastades, et kostja esitas 21.12.2007.a hagejale tasaarvestuse avalduse, pidi asja õigeks lahendamiseks seetõttu tuvastama, kas kostjal oli tasaarvestamise õigus (VÕS § 197 lg 1). Maakohus pidi hindama, millal poolte nõuded kattuvas ulatuses lõppesid (VÕS § 197 lg 2) ja kas tasaarvestus toimus (§ 198 lg 2). Maakohus pidi kontrollima, kas hageja 24.04.2008.a esitatud vastuväide tasaarvestusele tähendab, et kostja nõue ei kehti või on lõppenud (VÕS § 200 lg 4). Vaidlus puudub selles, et kostja kui tasaarvestava poole kahjunõue kehtib ning ei ole lõppenud. Hageja ei ole vastu vaielnud kostja väitele, et hageja rikkus 08.09.2006.a kinnistu müügilepingut (hageja kui müüja kohustus anda kostjale kui ostjale 07.09.2007.a üle lepingutingimustele vastav asi – vt hagi lisa 3, p-d 1.2, 3.2, 3.4, 3.7 – tlk 38). Samuti on hageja üürisuhte raames kostjale kahju tekkimist kinnitanud (vt üürilepingu 15.01.2007.a sõlmitud lisa nr 1 preambula A, B – tlk 55) ja sellega seoses möönnud enda vastu nõuete esitamist (lisa 1 punkt 5 – tlk 56), samuti kahjustatud kinnistu kostjale üleandmisel 07.09.2007.a üleandmise akti p-s 3.3 (vt kostja 11.03.2008.a vastuse lisa 2, tlk 94-95). Asjas nr 2-07-43468 tuvastati, et 15.01.2007.a lisa 1 sõlmiti 20.12.2006.a tulekahju tõttu. Kostja nõude kehtivus tuleneb hageja hagi aluseks oleva üürilepingu 15.01.2007.a lisa 1 p-st 5. Seega tuleneb ka hagi aluseks oleva dokumendi tekstist erinevate nõuete – nagu hageja tasunõue ja kostja kahju hüvitamise nõue – vastastikune seos. Seega on maakohus jämedalt eksinud materiaalõiguse vastu, sest kohustab kostjat tasuma summat, mis on juba tasaarvestuse korras tasutud. Hageja ei vaidlustanud menetluses kostja vastunõuet, vaid üksnes väitis, et tasaarvestust ei või teha hageja vastava „tunnustuseni“. VÕS kommentaarides on selle kohta märgitud, et kuivõrd tasaarvestus on kujundusõigus, ei vaja see teise poole aktsepti, samuti, et teise poolega seotud ning passiivnõude saatust puudutavad asjaolud pärast tasaarvestuse olukorra tekkimist ei mõjuta enam tasaarvestuse võimalikkust. Asjas ei kohaldu VÕS § 200 lg 4 tulenev tasaarvestuse piirang, sest see rakenduks vaid juhul, kui tasaarvestava poole nõue ei kehti või on lõppenud. Hageja ei ole sellised vastuväiteid kostja nõudele esitanud. Kuivõrd tasaarvestus toimus ja poolte nõuded lõppesid 07.09.2007.a, ei ole kostja olnud viivituses hageja 17.09.2007.a sissenõutavaks muutunud lammutuskulude nõude täitmisega. Seega puudus alus kostjalt viivise väljamõistmiseks (üürilepingu p 17.1; maakohus on ekslikult otsuse selles osas rajanud VÕS § 113 lg-le 1). Vastustaja seisukoht Hageja leiab, et apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, ära kuulanud menetlusosaliste esindajad, ning tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et vaidlust lahendades on maakohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme, mistõttu kuulub otsus kooskõlas TsMS § 656 lg 2 ja § 657 lg 1 punktiga 3 tühistamisele ja tsiviilasi tuleb saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kolleegium leiab, et jättes kostja esitatud tasaarvestuse vastuväite hageja nõudele menetluslikult hindamata ja lahendamata, rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse norme, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses, sest rahuldas hagi ebaõigesti üksnes hageja poolt esitatud asjaolude ja tõendite pinnalt.

Käesolevas asjas esitas kostja hagile tasaarvestuse vastuväite ja täiendavalt ka protsessuaalse tasaarvestuse avalduse (I kd tlk. 253-258). Maakohus jättis need lahendamata, kuigi menetlusseaduse kohaselt peab kohtuotsuses kostja vastunõude olemasolu ja tasaarvestuse tegemise küsimuse sisuliselt lahendama (TsMS § 457 lg 2) või erandina, kui vastunõude lahendamine tooks kaasa menetluse ebamõistliku pikenemise, tegema tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsuse (TsMS § 450 lg 2). Põhjendamatu ja ebaõige viitega teisele kohtuasjale jättis maakohus lahendamata kostja vastuväite tasaarvestuse tegemisest. Kostja esitas tasaarvestuse vastuväite, mille kohaselt ta on hageja nõude tasaarvestanud. Kostja on menetluse käigus vaielnud hageja nõudele vastu ja põhjendanud oma kohustuse puudumist asjaoluga, et hageja nõue on 07.09.2007.a lõppenud vastavalt kostja 21.12.2007.a tasaarvestuse avaldusele (I kd tlk 69-71). Tasaarvestuse tegemine eeldab vastassuunaliste samaliigiliste kohustuste olemasolu. VÕS § 197 lg 1 kohaselt kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt tema kohustuse täitmist nõuda. Maakohus ei ole käsitlenud kostja väiteid, et käesolevas asjas on hageja nõue lammutuskulude hüvitamiseks ja kostja tasaarvestuseks esitatud nõue vastastikku seotud, sest vastastikuste nõuete aluseks on sama lepinguline suhe ja sama faktiline asjaolu - 20.12.2006.a (ajal, mil kinnistu juhusliku hävimise riisiko lasus hagejal) Pärnu mnt 158E, Tallinnas asuval kinnistul toimunud tulekahju ja selle tulekahju tõttu 15.01.2007.a poolte vahel sõlmitud üürilepingu lisa nr 1 (I kd tlk 55-57). Kuivõrd lammutuskulude nõude suuruse üle ja seda kinnitavate tõendite osas vaidlus puudub, pidanuks maakohus kostja tasaarvestuse vastuväite tulenevalt TsMS § 457 lõikest 2, sisuliselt lahendama. Selleks tulnuks kohtul vaid tuvastada, kas hagejal on kostja ees 20.12.2006.a toimunud tulekahju tõttu sellise kahju, mis seisneb tulekahju tagajärgede koristamises ja lammutamises, hüvitamise kohustus 07.09.2006.a üürilepingu (I kd tlk 9-27) ja selle lisa nr 1 ja/või müügilepingu (I kd tlk 24-54) järgi. Nimetatud tõendid on maakohus, vastuolus TsMS § 436 lg-ga 2, jätnud tähelepanuta vaatamata sellele, et need olid hageja poolt koos hagiavaldusega kohtule esitatud ja kostja tõendites esitatud hageja vastutuse õiguslikule ja faktilisele põhistusele ei ole hageja vastu vaielnud.

Nähtuvalt asja materjalidest (I kd tlk 55-56 ja tlk 94-95), on hageja tunnistanud kostjale üürilepingu rikkumisega (tulekahju tagajärg) kahju tekitamist ja möönnud nõuete esitamist enda vastu. Seega ei saa hageja hilisemalt esitatud võimalikud vastuväited (esitatud teises tsiviilasjas) olla VÕS §-de 197 ja 200 kohaselt aluseks kohtu poolt tasaarvestusele sisulise hinnangu andmata jätmisele käesolevas tsiviilasjas. Hageja poolt käesolevas asjas kostja tasaarvestusele esitatud vastuväide (I kd tlk 116, p 3.4. viimane lõik) ei ole VÕS § 200 lg 4 mõistes tasaarvestuse tegemise piirang ega keeld. Vastasel juhul kaotaks tasaarvestuse regulatsioon igasuguse majandusliku ja õigusliku sisu. Jättes vaidlustatud kohtuotsuses kostja tasaarvestuse nõude sisuliselt lahendamata, ei olnud kohtul võimalik teha asjas seaduslikku otsust, millega on rikutud TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte poolt esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Põhjendatud on kaebuses toodud väide, mille kohaselt ei ole maakohus andnud hinnangut kostja kõigile hagi olulistele vastuväidetele. TsMS § 688 lg 3 järgi Riigikohus arvestab kassatsiooninõude põhjendatuse kontrollimisel vaid faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. Seega ringkonnakohtu

poolt asjaolude esmakordsel väljaselgitamisel ja tõendite hindamisel ei ole võimalik pooltel neid enam vaidlustada. Seetõttu ei ole asja sisuline lahendamine apellatsioonimenetluses võimalik. Eeltoodu tõttu tuleb otsus TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi tühistada ja saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Tsiviilasja uuel läbivaatamisel tuleks maakohtul otstarbekuse põhimõttest lähtuvalt kaaluda tsiviilasjade nr 2-08-2131 ja nr 2-08-4441 liitmist ühte menetlusse, võimaldamaks üheliigiliste hagide kiiremat lahendamist. Menetluskulude jaotus otsustatakse tsiviilasja uuel läbivaatamisel.

Urmas Reinola

Ulvi Loonurm

Ande Tänav

Jõustunud Riigikohtu 16 06 2010 lahendis nr 3-2-1-59-10 toodud muudatustega

RESOLUTSIOON

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.