Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Selgitused:

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

2007. a. Kostjad kasutasid XXXXX XX elamut 1. septembril 2007. a. sõlmitud üürilepingu alusel, mis sõlmiti hageja nõusolekul. Kostjate viibimine elamus ei välista hagejal seal elamist. Kostja Sergey Usachev kolis elamust välja 4. detsembril 2007. a. ja Valentina Usatšova 30. jaanuaril 2008. a. Hageja abikaasa on lubanud kostjatel elamus edasi elada seni, kuni saab valmis ehitatud kostjate uus elukoht. Uue elukoha valmimine takerdus, kuna hageja ei täitnud kohaselt ostuhinna tasumise kohustust. Hagejal on ostuhinnast kostjatele tasumata 132.000 krooni, mis tuli maksta hiljemalt 1. mail 2007. a. Kostjad on hagejale selgitanud, et neil pole võimalik täita omapoolset kohustust, kui hageja ei täida oma kohustust. Kostjatel on õigus keelduda lepingu eseme valduse vabastamisest seni, kuni hageja ei ole neile tasunud ostuhinda. Seega, lisaks võlaõigusseaduse (VÕS) § 111 lõikele 1 põhineb kostja valdus ka asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lõikel 1 ja § 71 lõikel 3. Hageja leppetrahvi nõue on esitatud hilinenult ning hageja on kaotanud leppetrahvi nõudeõiguse. Hageja sai väidetavast lepingurikkumisest teada hiljemalt 2. septembril 2007. a. Leppetrahvi nõue on esitatud alles hagiavalduses, mille kostjad said kätte 16. jaanuaril 2008. a. ehk 4, 5 kuud pärast seda, kui hageja sai teada oma väidetavast leppetrahvi nõudeõigusest. Vastuhagi põhjendused

esitatud oluliselt varem. Hageja vaidleb vastu kostjate poolt kasutatud täitmata kohustuse vastuväitele. Kui selline kohustus oleks hagejal olemas, oleks nimetatud õiguskaitsevahendi kasutamine ebaproportsionaalne, kuna võlgu olev summa on 4, 4% elamu ostuhinnast. Kui hageja oli väidetavalt kostjatele võlgu, siis puudus kostjatel mõte ka hagejale üüri maksta. Esimese astme kohtu otsus 18. juuli 2009. a. otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi. Kohus mõistis Denis Shchegolikhinilt Valentina Usatšova kasuks välja võla 132.000 krooni, viivise 18. juuni 2009. a. seisuga summas 27.692, 28 krooni ja viivise alates

J. S. ütlustega ja kostja vande alla antud seletusega on tuvastatud, et lepingu eseme valdus on J. S. üle antud ning lepingu eseme suhtes oli sõlmitud kirjalik üürileping. Elama läks J. S. XXXXX XX elamusse 3. detsembril 2007. a. ja võttis maja vastu 4. detsembril 2007. a. Elukoha ümberregistreerimine ei tõenda elukohast lahkumise aega. Üürileping on sõlmitud J. S. ja Valentina Usatšova vahel 1. septembril 2007. a. tähtajaga 1. veebruar 2008. a. Üürilepingu ehtsuses puudub alus kahelda, kuna lepingu olemasolu ja selle sõlmimist on kinnitanud üürilepingu sõlmimise pooled – kostja ja J. S.. Osaliselt on hageja tunnistanud, et kostjaga oli 2007. a. novembris üürilepinguline suhe lepingueseme suhtes. Asjaolu, miks kostja üürilepingut kohe kohtule ei esitanud, on selgitanud kostja lepinguline esindaja, kelle selgituste kohaselt ei osanud ta kostjalt sellist lepingut küsida. Kuna lepingu eseme otsene valdus on pärast 1. septembrit 2007. a. kokkuleppeliselt jäetud kostjale, siis ei saa hageja tugineda lepingu p. 4. 1 rikkumisele. Seega saab järeldada, et lepingu eseme omanikud Denis Shchegolikhin ja J. S. jäid kokkuleppel kostjaga lepingu eseme kaudseteks valdajateks ning otsese valduse võttis J. S. vastu 4. detsembril 2007. a. Seega ei saa hageja tugineda lepingu p.

tasuda võlgnevust. Samuti on tõendamata, et hageja ja/või J. S. oleksid tasunud kostja uue maja ehitustööde eest. Nimetatud asjaolu ei tõenda hageja poolt esitatud 23. aprilli 2007. a. venekeelne allkirjastamata lepinguprojekt, mille poolteks on märgitud OÜ Ehitusdisain Grupp ja kostja. Seega on hageja poolt tõendamata, et ta on täitnud lepingust tuleneva ostuhinna tasumise kohustuse täies ulatuses. Vastuhagi on põhjendatud ning hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista 132.000 krooni. VÕS § 113 lg. 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja kohustus muutus sissenõutavaks 2. mail 2007. a. Viivist arvestatakse VÕS § 113 lg. 1 kohaselt kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Pooled on viivisemääras 0, 027% tähtajaks tasumata summalt iga viivitatud päeva eest kokku leppinud lepingu punktis 3. 4. Seega tuleb viivise arvestamisel lähtuda lepingu punktist 3. 4 ning mitte kohaldada seadusjärgset viivisemäära. Otsuse tegemise ajani on olnud hageja viivituses 777 päeva, mis teeb viiviseks kokku (777 päeva x 35, 64 krooni) 27.692, 28 krooni. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega hagis esitada selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Apellatsioonkaebus Denis Shchegolikhin palub tühistada Harju Maakohtu otsuse vastuhagi osas ja saata asja selles osas tagasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Kohus jättis vastuhagis esitatud 132.000 krooni nõude väljamõistmise põhjendamisel materiaalõiguse normid märkimata. Seetõttu ei ole võimalik tuvastada nende kohaldamist. Maakohus nõustus ekslikult kostja seisukohaga, et hüpoteegi lõpetamise kokkuleppe sõlmimine ja hüpoteegi kande kinnistusraamatust kustutamine ei välista hageja võlgnevuse olemasolu kostja ees ning ka kokkuleppe sisust (p. 2 .2) ei tulene, et laenu jääk on üksnes 240.000 krooni. Hageja on selgitanud hüpoteegi lõpetamise kokkuleppe sõlmimisega seonduvat. Tunnistaja A. Š. on kirjeldanud hüpoteegi lõpetamise kokkuleppe asjaolusid. Kohus neid ütlusi ei arvestanud. Kohus tugines oma järelduse tegemisel tunnistaja J. S. ütlustele ja kostja vande all antud seletustele, milles nad ütlesid, et hüpoteek võeti maha korteri müügiks. Kui kohus kasutas nimetatud ütlust ja seletust tõendina, siis oleks ta pidanud seda analüüsima. Mõlemad tunnistajad on menetlusosalise lähisugulased. Kohus ei ole väljendanud otsuses selle suhtes kriitikat. Menetlusosaliste ja nende faktiväiteid kinnitavate tunnistajate vastukäivatest ütlustest ei saa lugeda välja ühe ja sama sündmuse erinevat tajumist. Menetlusosaline ja tunnistaja valetavad. Tunnistaja J. S. allkirjalehel on vale tsiviilasja number (2-08- 73787), seega ei ole võimalik üheselt tuvastada, millises tsiviilasjas tunnistaja ütlusi andis. Kostjalt ei võetud enne vande all ülekuulamist allkirja, et teda on hoiatatud teadvalt valeütluse andmise eest. Ka ei sisaldu vastavat hoiatust kohtuistungi protokollis. Seega on kohus rikkunud menetlusosalise ülekuulamise korda. Kohus ei ole hinnanud hüpoteegi lõpetamise küsimust, käsitledes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Kohus ei ole väljendanud oma siseveendumuse väljakujunemise loogilist mõtterida, vaid on lõpetanud arutelu formaalse järeldusega. Hüpoteegi kustutamise kokkuleppe igakülgne õiguslik analüüs on selle kohtuasja üks võtmeküsimusi. Mõlemal menetlusosalisel lasub siin talle soodsa asjaolu tõendamiskoormis ja seda asja sisuliselt lahendamata, s. o. õigustatud eelduse püstitamiseta, et ühe menetlusosalise väide on tõene, ei saa kohus seda asja lahendada. Hüpoteegi lõpetamise kokkuleppe

sõlmimine on oluline faktiline asjaolu, tõend, mida ja millele eelnevaid ning järgnevaid asjaolusid on kohus ebapiisavalt tuvastanud. Kohus tugines ostuhinna võlgnevuse tuvastamisel muuhulgas tunnistaja J. S. ütlusele, kes väidab, et ei ole hüpoteegi kustutamise tabelit koostanud ning et ostuhinna võlg on umbes 132.000 krooni. Kohus on arvestamata jätnud tunnistaja A. Š.i ütluse, milles ta väidab, et J. S. tegi paberi, milles nad leppisid kokku Valentina Usatšovaga ja märkisid sinna tema poolt makstud summa 740.000 krooni. Kohus ei ole välja selgitanud, mis paberist tunnistaja rääkis. Ka ei esitanud kohus tunnistajale äratundmiseks nimetatud hüpoteegi kustutamise tabelit. Kohus jättis märkimata ja analüüsimata A. Š.i väite, et ta teab, et tunnistaja J. S. leppis oma emaga (kostja) kokku ehitustööde summas ja see summa arvestati 1.000.000 krooni sisse. Kohus on siin rikkunud võrdõigusliku õigusemõistmise põhimõtet ja tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse sisule ettenähtud reegleid. Kohus on jätnud tuvastamata ka vastuolu kostja ütluse ja tema esindaja poolt väidetu vahel, millega on rikkunud tõendite hindamise korda. Hageja esitas 1. juunil 2009. a. kohtule avalduse ja taotlused ning selle lisad, kus palus vastu võtta tõend, mis kirjeldab asjaolu, et hageja on kandnud 5. juunil 2007. a. J. S. üle raha ehitusmaterjali eest (“beton“). Kohus jättis taotluse rahuldamata, seda sisuliselt põhjendamata. Riigikohus on leidnud, et kuigi TsMS § 331 lg. 1 tuleneb kohtu diskretsiooniõigus otsustada hilinenult esitatud tõendi üle, peab kohus oma otsust taotluse rahuldamata jätmisel ka piisavalt põhjendama. Arvestada tuleb ka tegelikku menetluslikku olukorda, mis võib muutuda. Muutunud olukorras ei pruugi taotluse rahuldamine enam tuua kaasa menetluse viibimist ja TsMS § 331 lg. 1 mõtte kohaselt ei ole hilinenult esitatud tõendi vastuvõtmine sel juhul takistatud, vaid pigem lubatud ja seda eriti siis, kui otsus võidakse teha tõendi esitamist taotleva poole kahjuks tõendamatuse tõttu. Kohtu keeldumine nimetatud taotluse menetlusse võtmisest rikkus oluliselt dispositsiooni põhimõtet. Nimetatud tõendil on oluline kaal, et seada kahtluse alla tunnistaja ütluste usaldusväärsus. Kohus tugines kostja vande all antud seletusele ning luges kostja väited tõeseks ilma igasuguse kriitika ja analüüsita. Hageja taotluse koguda asjas vajalikke tõendeid, s. t. nõuda kostjalt välja ehitustööde teostamisega seotud dokumente, lükkas kohus tagasi. Kohus rikkus oluliselt dispositsiooni, poolte võrdse kohtlemise ja tõendite kogumise põhimõtteid. Ei saa rääkida menetlusosaliste võrdsusest, kui taotluse rahuldamata jätmise ja kohtuistungi vahele jäi alla kuue päeva, neist kaks puhkepäeva, rääkimata sellest, et ei antud mingit võimalust taotlust täpsustada või uus taotlus esitada. Kohus leidis, et esitatud tabel ei tõenda ostuhinna tasumise kohustuse täitmist. Hageja andis korduvaid selgitusi rahade liikumise kohta – kohus ei leidnud sellisele rahade liikumisele pädevat õiguslikku regulatsiooni ja tegi otsuse hageja kahjuks. Hageja palus võtta menetlusse taotluse 10.000 krooni tasumise kohta J. S., sealt oleks saanud samm-sammult astuda edasi, et nõuda välja vastavad pangaväljavõtted. Hageja kirjeldas kohtule, kuidas ta tasus kostjale 6000 krooni sularahas. Kostja teatas, et hageja on mingit raha andnud, aga see ei olnud maja eest, vaid lapse hoidmise eest. Vande all teatas aga kostja, et on J. S. üle kandnud 6000 krooni 23. mail 2007. a. ja Denis Shchegolikhin maksis selle tagasi. Otsuses ei ole kohus kostja ütlusi kritiseerinud. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht Apellatsioonkaebuses on maakohtu otsust vaidlustatud üksnes vastuhagi puudutavas osas. Kooskõlas TsMS § 651 lõikega 1 ei kontrolli kolleegium maakohtu otsust osas, mille peale ei ole edasi kaevatud, seega osas, millega hagi rahuldamata jäeti.

Vastuhagi osas otsuse tühistamiseks ei anna apellatsioonkaebus samuti alust. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendusega ja kooskõlas TsMS § 654 lõikega 6 ei korda seda. Apellatsioonkaebuse väited ei ole põhjendatud. Vastuhagis nõutakse hagejalt müügilepingust tuleneva ostuhinna tasumata osa 132.000 krooni tasumist. Et hageja väitel on ta ostuhinna tasumise kohustuse täielikult täitnud, siis lasub temal koormis esile tuua faktilised asjaolud, millest kohustuse täitmine nähtub, ja neid asjaolusid tõendada. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, mille kohaselt hageja ei ole tõendanud, et ta oleks kostjale ostuhinna vaidlusaluses ulatuses tasunud. Juba hageja selgitused selle kohta, mil viisil ostuhinna vaidlusalune osa tasuti, on ebajärjekindlad ja vastuolulised. Nii väitis hageja vahetult pärast vastuhagi esitamist, et tasus vaidlusaluse osa ostuhinnast sularahas (kd. I, tl. 34). Edasises menetluses väitis hageja, et tasus osa vaidlusalusest summast sularahas ning osa tasuti töödega, selgitamata seejuures, millistest töödest ja summadest on jutt (kd. I, tl. 169). Lõpuks väitis hageja, et arvestas vaidlusaluse müügilepingu järgi tasumisele kuulunud ostuhinnast maha sularaha 33.500 krooni, mille kostja tütar J. S., kes oli ühtlasi hageja abikaasa, sai hageja käest ja mida väidetavalt kasutati kostja maja ehitamiseks, ja sellele lisanduva virtuaalse raha, mille näol on tegemist kasumiga tehtud tööde eest (kd. I, tl. 231). Seega nähtub hageja enda selgitusest esimese astme kohtus toimunud menetluse lõpus, et ostuhinna katteks sularaha ei ole ta kostjale üle andnud. Mis puudutab hageja väidet seoses kostjale tehtud ehitustöödega, siis ei ole hageja esile toonud faktilisi asjaolusid, millest võiks järeldada, kes, milliseid töid ja milliste summade eest tegi. Siiski võib hageja üldsõnaliste selgituste põhjal mõista, et hageja on silmas pidanud hageja endise abikaasa poolt kostja eramu ehitusel ehitusfirma töötajana tehtud töid, esitatud ei ole aga asjaolusid, mis võimaldaksid taoliste tööde tegemist seostada hageja ostuhinna tasumise kohustusega. Hageja üldsõnalistest väidetest nähtub, et hageja ei tee vahet õigussuhetel, mis on tal kui füüsilisel isikul kostjaga sõlmitud müügilepingust tulenevalt, mis on ehitusfirmal kostjaga sõlmitud töövõtulepingust tulenevalt ja mis on hageja endisel abikaasal ehitusfirmaga selles töötamisest tulenevalt. Asjaolusid, mis võiksid anda alust hageja endise abikaasa poolt ehitusfirma töötajana kostja eramu ehitusel tehtud tööde arvel tasaarvestada hageja müügilepingust tuleneva ostuhinna tasumise kohustuse, ei ole esitatud. Lisaks sellele ei ole hageja aga ka esile toonud faktilisi asjaolusid, millest taolise tasaarvestuse faktiline tegemine nähtuks. Hageja on üksnes väitnud, et hageja ja tema endine abikaasa leppisid kostjaga kokku, et osa maja ostuhinnast tasutakse ehitustööde korraldamisega ning et võlgu oldav summa 132.000 krooni tasaarvestatakse ehitustööde eest arvestatud samasuure summaga (kd. I, tl. 218), kuid tegemist on üldsõnalise väitega ja esile ei ole toodud, millal ja mis asjaoludel taoline väidetav kokkulepe sõlmiti, ega ka, millal ja millistel asjaoludel väidetav tasaarvestus tehti. Seega ei anna juba hageja poolt esiletoodu alust järeldusele, nagu oleks hageja ostuhinna vastuhagis nõutava 132.000 krooni ulatuses tasunud, ja hageja poolt nende asjaolude tõendamiseks esitatud tõenditel ei olegi asja lahendamiseks olulist tähtsust. Siiski ei saa nõustuda ka apellatsioonkaebuses esitatud väitega, nagu tuleks menetluses esitatud tõenditele anda teistsugune hinnang, kui maakohus andis. Vaidlustatud ei ole, et J. S. vaidlusaluses asjas kohtuistungil üle kuulati, tema ütlused on protokollitud (kd. I., tl. 170 – 171) ja apellant on neid ise oma kaebuses käsitlenud, seega jääb aga arusaamatuks apellandi väide, nagu ei oleks allkirjalehele ekslikult märgitud tsiviilasja numbri tõttu võimalik üheselt tuvastada, millises asjas tunnistaja üle kuulati. Kaebusest ei nähtu ka, milline asjas oluline järeldus tuleks apellandi arvates teha asjaolust, et tunnistaja J. S. on kostja tütar ja hageja endine abikaasa. Et hagejal lasus kohustuse täitmise tõendamise koormis, siis pidi hageja esitama tõendid selle kohta, et ta on oma kohustuse täitnud, mitte kostja ei pidanud tõendama seda, et hageja kohustust täitnud ei ole. Hageja esitas kohustuse täitmise tõendamiseks arvutikirjas allkirjadeta dokumendi pealkirjaga „Hüpoteegi kustutamine“ (kd. I, tl. 46), mille

kohta ta väitis, et selle on koostanud J. S.. Nimetatu tunnistajana ülekuulamisel seda asjaolu siiski ei kinnitanud, väites, et ei ole taolist tabelit varem näinud (kd. I, tl. 170). Kaebusest ei nähtu, milline järeldus tuleks nendest ütlustest tabeli koostamise kohta teha, arvestades asjaolu, et tunnistaja on menetlusosalise lähisugulane. Kolleegium leiab, et isegi juhul, kui tunnistaja ütlused arvestamata jätta, ei võimaldaks see lugeda hageja poolt esitatud väidet tõendatuks, sest teadmata kelle poolt ja millistel asjaoludel koostatud allkirjastamata dokument ei ole selleks piisav. Mis puudutab hüpoteegi lõpetamise kokkulepet (kd. I, tl. 40 – 44), siis on maakohus kokkuleppe punkti 2. 2 hinnates järeldanud, et sellest ei nähtu, et võla jäägiks kokkuleppe sõlmimise hetkel olekski olnud 240.000 krooni, mis oli hoiustatud notarikontole, nagu hageja on väitnud. Ka kolleegium leiab, et sellest lepingutingimusest ei nähtu hageja võla jäägi suurust kokkuleppe sõlmimise hetkeks. Samuti on õige maakohtu seisukoht, mille kohaselt hüpoteegi lõpetamine ei välista iseenesest võla olemasolu, sest AÕS § 325 lg. 4 kohaselt ei eeldagi hüpoteek tagatava nõude olemasolu. Seega ei ole ainuüksi hüpoteegi lõpetamisest tulenevalt võimalik eeldada, et võlg on tasutud. Kostja ei ole kinnitanud seda, nagu oleks hüpoteegi lõpetamise kokkuleppe sõlmimise hetkeks hageja ostuhinna võlg kostja ees moodustanud 240.000 krooni, hageja ei ole oma selle väite tõendamiseks aga piisavaid tõendeid esitanud. Tunnistajana ülekuulamisel on A. Š. andnud ütlusi, mille kohaselt ta ei ole olnud kostjaga võla jääki puudutavate kokkulepete sõlmimise juures; samuti nähtub tunnistaja ütlustest, et tal ei olnud ka asjaosaliste jutu põhjal vaidluse poolte rahalistest suhetest selget ülevaadet, sest tunnistaja ütlused selle kohta on ebamäärased ja üldsõnalised, pealegi tunnistaja kinnitas, et andis raha vastavalt J. S. poolt küsitule ning kui ta oleks teadnud, et on veel maksmata summasid, oleks ta võinud selle tasuda (kd. I, tl. 230 – 231). Niisugused ütlused ei anna alust lugeda hageja ostuhinna tasumise kohustust täidetuks isegi juhul, kui tunnistaja J. S. ütlusi ja kostja vande all antud seletust hüpoteegi lõpetamise kokkuleppe sõlmimise motiivide kohta mitte arvestada. Siiski ei saa nõustuda apellandiga ka selles, nagu oleks kostjalt vande all seletuse võtmisel rikutud TsMS § 269 lõiget 1 ja § 262 lõiget 2. Nii kohaldatakse TsMS § 269 lg. 1 kohaselt menetlusosalise vande all ülekuulamisele vastavalt tunnistaja ülekuulamise kohta sätestatut, kui 28. peatükis sätestatust ei tulene teisiti; sama paragrahvi lõikes 2 nähakse aga ette, et enne ütluste andmist annab menetlusosaline selles lõikes sätestatud vande. Seega on menetlusosalise ülekuulamise kohta TsMS 28. peatükis sätestatud erinevalt tunnistaja ülekuulamise kohta sätestatust vande võtmine, mitte menetlusosalise hoiatamine. Seda nõuet ei ole maakohus rikkunud. Hageja 1. juuni 2009. a. taotlusele lisatud konto väljavõte 5. juunil 2007. a. tehtud rahaülekande kohta on tsiviilasja materjalide hulgas, seega on kohus selle vastu võtnud (kd. II, tl. 9) ja asjakohatu on arutlus, mis puudutab tõendi vastu võtmata jätmist. Samas ei nähtu apellatsioonkaebusest, milline järeldus tuleks vaidlusaluses asjas osundatud tõendi põhjal teha. Eespool on kolleegium põhjendanud, miks väited kostja eramu ehitamise kohta ei ole seostatavad vaidlusaluse asjaga. Kolleegium ei tuvastanud menetlusõiguse normide rikkumisi, mis õigustaksid maakohtu otsuse tühistamist ja tsiviilasja saatmist esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Nõustuda ei saa apellatsioonkaebuses esitatud väitega, nagu ei oleks maakohus osundanud materiaalõiguse normile, mis annab aluse vastuhagi rahuldada, sest VÕS § 208 lõikele 1, milles on sätestatud ostja kohustus ostuhind tasuda, on maakohus otsuses viidanud.

alust täiendada apellatsioonkaebust pärast apellatsioonitähtaja möödumist TsMS § 634 lg. 2 alusel, ei ole apellant esile toonud. Osundatud 15. jaanuari 2010. a. menetlusdokumendile lisatud tõendid jäävad tähelepanuta, kuna neid ei ole esitatud kooskõlas TsMS § 633 lõigetes 3 – 5 ja § 236 lõikes 3 sätestatuga. Kolleegium juhib hageja tähelepanu asjaolule, et reale hageja esitatud menetlusdokumentidele on hageja kõrval nende esitajana märgitud ka nõustaja, kes on kõrvuti hagejaga neile dokumentidele ka alla kirjutanud, kuigi TsMS § 228 lg. 2 sisaldab menetlusosalise nõustajale keeldu teha menetlustoiminguid ja esitada taotlusi. Kolleegium on arvestanud neid menetlusdokumente üksnes põhjusel, et neile on esitajana märgitud ja alla kirjutanud ka hageja ise. Siiski juhib kolleegium nõustaja tähelepanu tema käitumise vastuolule eespoolviidatud keeldu sisaldava normiga.

Iko Nõmm

Imbi Sidok

Malle Seppik

Kohtulahend parandatud Tallinna Ringkonnakohtu 08.02.2010 määrusega

RESOLUTSIOON:

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.