AS Saluste & KO (likvideerimisel) hagi AS „Ritsu“ vastu kahju hüvitamiseks summas 90 127,18 eurot (1 410 184 krooni)
Tsiviilasja hind
90 127 eurot 18 senti
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 15. oktoobri 2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS Saluste & KO (likvideerimisel) apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): AS Saluste & KO (likvideerimisel) (registrikood: 10458154), esindajad likvideerija Olev Tarum Krista Maidlaga, advokaat Katrin Prükk Vastustaja (kostja): AS „Ritsu“ (registrikood: 10051352), esindaja vandeadvokaat Indrek Leppik
esindajad
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Maakohtu 15. oktoobri 2013 otsus muutmata.
Menetluskulude jaotus
Välja mõista AS-lt Saluste & KO (likvideerimisel) AS „Ritsu“ kasuks maakohtus kantud menetluskulud summas 2703,81 eurot (kaks tuhat seitsesada kolm eurot 81 senti) ning ringkonnakohtus kantud
Tartu
menetluskulud summas 1566,38 eurot (üks tuhat viissada kuuskümmend kuus eurot 38 senti), kokku menetluskulud summas 4270,19 eurot (neli tuhat kakssada seitsekümmend eurot 19 senti). AS Saluste & KO (likvideerimisel) menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.AS Saluste & KO (likvideerimisel) (hageja) esitas 19. mail 2004 Tartu Maakohtule hagi AS-i „Ritsu“ (kostja) vastu lepingu mittenõuetekohase täitmisega tekitatud kahju hüvitamiseks summas 1 410 184 krooni (90 127,18 eurot). Hagiavalduses märgitu kohaselt sõlmisid pooled 1999 veebruaris koostöölepingu, mille järgi kostja pidi müüma hagejale palkmajade tootmiseks vajalikke seadmeid ja hageja pidi tootma palkmaju ning hageja ja kostja pidid palkmaju realiseerima kostja müügikanalite kaudu. Hageja taotles Ettevõtluse Krediteerimise Sihtasutuselt (KredEx) pikaajalist laenu 1 500 000 krooni intressiga 12% aastas laenujäägilt ümarfreespalkmajade tootmiseks vajamineva tehnika ja puitmaterjali soetamiseks. Äriplaani käivitamiseks sõlmis hageja 11.10.2000 KredEx-iga laenulepingu nr 169, 03.01.2000 kostjaga ostu-müügilepingu nr 2001-1, 12.10.2000 kostjaga ostu-müügilepingu nr 2000-48 ja 28.08.2000 K.M. (praegune T) töövõtulepingu. Hageja tasus kostjale 12.10.2000 sõlmitud ostu-müügilepingu nr 2000-48 järgse hinna 804 781,25 krooni ettemaksuna. Kostja poolt lubatud 2-nädalase tarnetähtaja asemel anti seadmed hageja kasutusse alles 16.10.2001, s.o 11 kuud pärast lepingu sõlmimist ning üle 10 kuu hiljem lubatud tarnetähtajast. Kuna hageja ei suutnud seadmete puudumise tõttu täita tellijatega sõlmitud lepinguid, siis äriplaan ei käivitunud ning hageja jäi KredEx-ile võlgu. Hageja käsitleb kostjapoolse ostumüügilepingu rikkumisest põhjustatud kahjuna võlga KredEx-ile summas 1 413 684 krooni, millest on maha lahutatud kostjalt ostetud ja 400 000 krooni eest täitemenetluses müüdud seadmed ning millele lisandub täitemenetluses olev K.T. nõue summas 396 500 krooni (1 413 684 – 400 000 + 396 500 = 1 410 184 krooni ehk 90 127,18 eurot). Väär on kostja väide hagejal rahaliste vahendite puudumise kohta. Kostja ei ole hagejale andnud projekte ega väljaõpet. Täiesti väär on kostja väide, et hagejal ei olnud palke. K. M) sõlmitud lepingute alusel oli hagejale tasutud ettemaks materjali soetamiseks ning K. M elamu jaoks tellitud ja kohale toimetatud kalibreeritud ümarpalk läbimõõduga 190 mm, kokku 1500 m
maksumusega 269 040 krooni muutus kasutuskõlbmatuks, kuna seadmeid ei olnud. Töövõtuleping sõlmiti lähtudes kostja jätkuvast kinnitusest, et 01.12.2000 on kõik seadmed kohal. Hageja vaidlustas kostja väite, justkui oleks kostja andnud hagejale esimesed tööpingid 16.09.1999 ja teise partii 26.10.1999. Esimesed hagejale üleantud tööpingid ei olnud töökorras (puudusid terad). Hageja esitas alternatiivse otsese varalise kahju arvestuse: laenulepingu kehtivuse ajal KredEx-ile tasutud intress 237 950 krooni ja lepingujärgne põhimakse 452 000 krooni (nii intress kui laenumakse tasuti hageja muu vara arvelt, mistõttu hageja vara vähenemisega tekkis talle kahju), seadmete väärtuse vähenemine (seadmete bilansiline väärtus vähenes 106 725,75 krooni võrra ja turuväärtus 933 373,77 krooni võrra ning sellega on hagejale tekkinud kahju alternatiivselt kas summas 106 725,75 krooni või 933 373,77 krooni), seadmete kaotsiminekuga tekkis kahju 400 000 krooni (selle summa eest müüdi seadmed täitemenetluses), panditud vara kaotsiminekuga tekkis kahju 295 000 krooni (laohoone ja kombainikuuri müügihind täitemenetluses), täiendavad kulutused summas 306 341 krooni (Liiva kinnistu müügist tekkinud O.S. nõue hageja vastu). Juhul, kui kohus asub seisukohale, et hagis esitatud kahju arvestus ja/või käesolevaga esitatud alternatiivsed kahju arvestused ei võimalda kahju täpset suurust kindlaks teha, tuleb kohtul otsustada kahju suurus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Kostja rikkumise ja hageja kahju vahel on põhjuslik seos. Kui kostja poleks seadmete üleandmisega viivitanud, oleks laenu põhiosa ja intressid tasutud palkmajade tootmisest ja nende realiseerimisest saadava raha arvelt. Seadmete üleandmisega viivitamise tõttu tuli seda teha hageja muu vara arvelt. Seega on hageja muu vara vähenemisega tekkinud hagejale kahju. Hageja ei pidanud võimalikuks vaheotsuse tegemist.
2.Kostja AS „Ritsu“ vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole kostja lepingulist kohustust rikkunud. Esimene partii tööpinke anti hagejale üle 16.09.1999 ja teine partii anti üle 26.10.1999. Üleantud tööpinkide kohta ning ka nende tööpinkide kohta, mis olid selleks hetkeks valmis, vormistati 03.01.2000 leping nr 2000-1. Lepingus fikseeriti, et tasumine toimub graafiku alusel, kuid graafiku tegemiseni kokkuleppeliselt ei jõutudki, sest hagejal puudusid vahendid kauba eest maksmiseks. Hagejale üleantud tööpinkidega oli võimalik asuda palkmaju tootma, mistõttu ei saa väita, et hageja äriplaan ei realiseerunud kostja süü tõttu. 2000 oktoobris sai hageja raha, misjärel vormistati 12.10.2000 leping nr 2000-48 ülejäänud tööpinkide kohta ja arved kogu tellimuse kohta. Kostjale laekus kauba eest raha 13.10.2000. Samas puudusid hagejal rahalistest raskustest tulenevalt võimalused üleantud tööpinkide transportimiseks, monteerimiseks ja töösse rakendamiseks. Vaatamata kostjapoolsele valmisolekule töötajate väljaõpetamiseks, ei olnud hageja leidnud töötajaid. Tootmist ei olnud võimalik käivitada ka palkide puudumise tõttu. Hageja sõlmis K. M töövõtulepingu 28.08.2000, st enne tootmisliini käivitamist ja tootmisbaasi olemasolu. Samuti puudusid sellel ajal hagejal tootmise käivitamiseks vajalikud rahalised vahendid ja finantseerimisasutuse poolne tugi. Hageja soovis, et sõlmitud töövõtulepingu täitmiseks valmistaks ümarpalkmaja detailid kostja. 22.01.2001 vormistati poolte vahel leping nr 2000-4, milles fikseeriti kostja poolt majadetailide komplekti vormistamine, millega hageja soovis K.M. sõlmitud lepingust tulenevaid kohustusi täita. Kostja poolt koostati projektdokumentatsioon ja valmistati ette detailjoonised. Vastava tellimuse täitmiseks muudeti kostja tööplaane ja lepingu täitmine võeti teiste klientide tellimuste vahele. Samas ei olnud hageja kooskõlastanud kostjaga ei lepingu sõlmimist ega selle maksumust, eirates koostöölepingut, kui sõlmis maja valmistamise lepingu sellest kostjat teavitamata. Kostja poolt valmistatud majadetailide komplekti eest on hagejal tänaseni tasumata 519 200 krooni.
Asjaolud, et hageja oli äriplaani käivitamiseks võtnud laenu ja et see ei käivitunud ning hagejal tekkis võlgnevus laenuandja ees, ei ole kostjapoolse väidetava lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hagejale, vaid äriplaani realiseerumatus. Kostja palus kohtul teha vaheotsuse hageja kahju hüvitamise nõude põhjendatuse osas küsimuses, kas hageja nõue on käsitatav kostja poolt väidetavast lepingu täitmisega viivitamisest tuleneva kahjuna. Juhul kui kohus leiab, et laenukohustusest, mille hageja võttis äritegevuse käivitamise eesmärgil, tekkinud võlgnevust ei saa pidada kostja poolt hüvitamisele kuuluvaks kahjuks, puudub alus hagi edasiseks menetlemiseks.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 15. oktoobri 2013 otsusega hagi rahuldamata. Maakohus jättis AS Saluste & KO (likvideerimisel) menetluskulud tema enda kanda ning mõistis AS-ilt Saluste & KO (likvideerimisel) välja AS „Ritsu“ kasuks 2703,81 eurot menetluskulude katteks. Maakohus jättis rahuldamata AS „Ritsu“ taotluse kohustada AS-i Saluste & KO (likvideerimisel) tasuma kohtukuludelt AS-ile „Ritsu“ käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Otsuses esitatud põhjenduste kohaselt tuleb hagi jätta rahuldamata kahjunõude põhjendamatuse tõttu. TsMS § 449 lg 2 kohaselt on tegemist lõppotsusega ja kohus antud asja edasi ei menetle. Kohus oli seisukohal, et hageja laenuvõlgnevus KredEx-i ees ei ole käsitletav kostja poolt koostöölepingu ega 03.01.2000 ostu-müügilepingu nr 2000-1 ja 12.10.2000 ostu-müügilepingu nr 2000-48 täitmisega viivitamisest tuleneva kahjuna. Kahju hüvitamise põhimõtetest tulenevalt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. TsK § 272 lg 1 kohaselt annab laenulepingu järgi üks pool (laenutaja) teise poole (laenaja) omandusse või operatiivsesse haldusesse (§-d 98, 121 ja 138) raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha või võrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama. Laenulepingu poolteks olid hageja ja KredEx. Üldjuhul kehtivad lepingust tulenevad kohustused vaid lepinguosaliste suhtes. Laenu oma äriplaani käivitamiseks ja palkmajade tootmiseks vajaminevate tööpinkide ning lisaseadmete ostmiseks võttis hageja. Objektiivselt võttes tulnuks hagejal oma lepingujärgsed kohustused – tagastada laenusumma koos intressidega – KredEx-i ees täita ka kostjapoolse tarnetähtaja rikkumise korral. Kogu laenulepingu kehtivuse ajal vähenenuks hageja vara laenu- ja intressimaksete võrra. Kohus leidis, et asjaolu, et hageja äriplaan nägi ette laenu teenindamise vaid palkmajade müügist saadava raha (tulu/kasum) arvelt, tuleb pidada hageja äririskiks. Kohtu hinnangul ei saanud hagejal olla kindlat teadmist selles, et palkmajade tootmiseks vajaminevate seadmete kokkulepitud tähtajal tarnimise korral oleks tema äriplaan käivitunud ning hageja oleks saanud täita oma kohustused KredEx-i ees (koostöö ajal kostjaga teenitakse kogu laenulepingu kehtivuse aeg kasumit). Asja materjalidest nähtuvalt võis seadmeid liisida (koostöölepingu p 2.1.1 ja 2.2.1; 05.03.1999 ja 14.06.1999 on tehtud hinnapakkumine Ühisliising AS-ile – II kd tl 54, 55 ning 05.03.1999 ja 19.02.1999 on tehtud hinnapakkumine Hansa Liising Eesti AS-ile – II kd tl 56, 57) või osta järelmaksuga (ostu-müügilepingu nr 2000-1 p 6.2, 6.3 ja 6.5 ning ostu-müügilepingu nr 2000-48 p 6.3 ja 6.5). Ometi ei maandanud hageja oma äririske, vaid maksis kostjale 13.10.2000 korraga ära praktiliselt kogu laenusumma, s.o 1 491 381,05 krooni. Kohus oli seisukohal, et kostja ei vastuta hageja poolt oma äritegevuse käivitamiseks võetud laenukohustuse täitmata jätmisega tekkinud võlgnevuse eest. Kohus nõustus kostja väitega, et kostjal saanuks kahju hüvitamise kohustus tekkida vaid siis, kui hageja oleks pidanud võtma laenu oma kohustuste täitmiseks põhjusel, et kostja viivitas seadmete tarnimisega. Antud juhul ei ole hageja võtnud laenu selleks, et kostja kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahjusid kanda. Mis puudutab seadmete bilansilise väärtuse
vähenemist seoses seismisega summas 106 725,75 krooni, siis seadmete bilansiline väärtus oleks vähenenud ka seoses nende kasutusega ning seda ei põhjusta/mõjuta kostja oma lepingulise kohustuse mittenõuetekohase täitmisega. Tööpinkide ja lisaseadmete ning laoruumi ja kombainikuuri müüki ega hüpoteegi realiseerimist täitemenetluses ei saa pidada seadmete ja panditud vara kaotsiminekuks ega täiendavate kulutuste tekkeks TsK § 222 lg 2 tähenduses. Kuivõrd KredEx laenuandjana oli omapoolsed riskid hajutanud, toimus tagatiste realiseerimine sundtäitmise korras. Hageja on hagis käsitlenud kostja põhjustatud otsese varalise kahjuna ka täitemenetluses olevat K. T (endine M) nõuet summas 396 500 krooni. Kohus on 30.12.2011 kirjas, 26.04.2012 määruses ja 13.11.2012 toimunud kohtuistungil palunud hagejal selgitada, millest väidetav kahju tekkis. Kuivõrd hageja ei ole seda täitemenetluses oleva K. T nõude osas teinud, puudus kohtul võimalus hinnata, kas hageja sellekohane nõue on käsitletav kostjapoolsest lepingu rikkumisest tuleneva kahjuna. Eeltoodud põhjendustel jättis maakohus kahjunõude põhjendamatuse tõttu rahuldamata. TsMS § 449 lg 2 kohaselt on tegemist lõppotsusega ja kohus antud asja edasi ei menetle. Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 alusel jäävad hageja kohtukulud hagi rahuldamata jätmise tõttu tema enda kanda. Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 46 p 2 ja § 52 p 4 järgi olid kohtukuluks õigusabikulud. TsMS § 61 lg 1 p 1 nägi ette, et poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Praegusel juhul on viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast 70 509,20 krooni (5% 1 410 184 kroonist) ehk 4506,36 eurot. Kostja on palunud hagejalt välja mõista lepingulise esindaja kulu 6346,39 eurot (ilma käibemaksuta) (III kd tl 35-37). Kuivõrd kohtumenetlus antud asjas on toimunud ainult esimeses kohtuastmes, ei olnud kohtu hinnangul käesoleval juhul maksimummäära kohaldamine põhjendatud. Kohus oli seisukohal, et hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista vajalike ning põhjendatud õigusabikulude katteks 2703,81 eurot, mis on kolm protsenti hagi rahuldamata jäetud osast. Kostja on palunud kohustada hagejat tasuma kohtukuludelt antud kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kuna praeguses asjas kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja kindlaksmääramisele enne 01.01.2006 kehtinud TsMS-i sätteid, mis ei näinud ette võimalust nõuda kohtukulult viivist, jättis kohus kostja vastava taotluse rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.AS Saluste & KO (likvideerimisel) esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
15.oktoobri 2013 otsuse tühistamist ja uue vaheotsuse tegemist, millega lugeda nõue põhjendatuks või saata asi maakohtule uue vaheotsuse tegemiseks tagasi ning jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus asunud ebaõigele seisukohale, et hageja käsutas ostu-müügilepingu nr 2000-1 alusel talle müüdud seadmeid juba äriplaani esitamise ajal ja kattis selle omavahenditest. Kohus tugineb sellise seisukoha kujundamisel äriplaani konkreetsele lausele, jättes tähelepanuta selle, et nimetatud lause on vastuolus ülejäänud äriplaani ja muude tõenditega. Nimelt on tõendina asja juurde võetud üleandmise akt 12.10.2000. Selles loetletud seadmed kattuvad ostu-müügilepingu nr 2000-1 lisas 1 loetletud seadetega. Seega nähtub sellest tõendist, et ostu-müügilepingu nr 2000-1 alusel müüdud seadmed anti üle 12.10.2000. Kohus sellele aktile hinnangut andnud pole. Kohus on jätnud tähelepanuta ka arve nr 2002070 ja hageja pangakonto väljatrüki.
Nimetatud arvel loetletud seadmed kattuvad ostu-müügilepingu nr 2000-1 lisas 1 loetletud seadetega. Pangakonto väljatrüki kohaselt tasus hageja 13.10.2000 kostjale muuhulgas arve nr 2002070. Vahetult enne seda ülekannet laekus raha KredEx-ilt. Seega nähtub sellest tõendist, et ostu-müügilepingu nr 2000-1 alusel müüdud seadmete eest tasuti laenu arvelt. Kohus ei ole ka sellele tõendile hinnangut andnud. Nimetatud asjaoludest parema ülevaate saamiseks esitas hageja kohtule koondi, kuid ka seda ei ole kohus hinnanud. Nimetatud lause äriplaanist on vastuolus äriplaani endaga. See nähtub üheselt ka kohtuotsusest, mis äriplaani vastavale alapunktile laiemalt viitab. Nimelt on kohus õigesti märkinud, et projekti kogumaksumus oli 2 181 381 krooni, sellest seadmete maksumus 1 591 381 krooni ja puitmaterjali maksumus 590 000 krooni. Vaidlus puudub selles, et puitmaterjal soetati omavahendite arvelt. Kui ka seadmed 786 660 krooni ulatuses oleks soetatud omavahendite arvelt, ei oleks see ühtinud äriplaanis näidatud omavahendite ja laenu suhtega (31/69). Hageja on kohtule esitanud tõendi selle kohta, et omavahendite arvelt tasuti seadmete eest 90 000 krooni. See kinnitab omakorda, et äriplaani omavahendite ja laenu suhe on õige; 2) on maakohtu arvates põhjendamatu hageja väide, et kui hageja oleks teadnud kostjapoolsest sõlmitavate lepingute mittenõuetekohasest täitmisest, ei oleks hageja sellises mahus ja selliste tähtaegadega kohustusi üldse võtnud. Hageja ei ole seda väidet esitanud, vaid on väitnud, et kui hageja oleks enne laenulepingu sõlmimist teadnud, et kostja ei täida temaga juba sõlmitud ja tulevikus sõlmitavaid lepinguid nõuetekohaselt, poleks hageja laenu võtnud. Seda väidet kohus hinnanud ei ole; 3) on maakohus asunud ebaõigele seisukohale, et hageja laenuvõlgnevus KredEx-i ees ei ole käsitletav kostja poolt koostöölepingu, ostu-müügilepingu nr 2000-1 ega ostu-müügilepingu nr 2000-48 täitmisega viivitamisest tuleneva kahjuna. Hageja ei ole kostjale ette heitnud ostumüügilepingu nr 2000-1 täitmisega viivitamist. Selle lepingu täitis kostja nõuetekohaselt. Kui hageja oleks teadnud, et kostja koostöölepingut ja ostu-müügilepingut nr 2000-1 ei täida, ei oleks hageja laenulepingut üldse sõlminud. Laen võeti ainult selleks, et omandada kostjalt seadmed ja asuda tootma palkmaju. See nähtub üheselt äriplaanist, laenulepingu lisast 3 ja laenu arvelt väljamaksete tegemisest. Kui laenu poleks võetud, ei oleks mingit kohustust hageja ja KredEx-i vahel tekkinudki ning hageja ei oleks pidanud tasuma intressi ega viivist, ka ei oleks toimunud tagatisvara realiseerimist. Arvestades otsest seost hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingute ja laenu vahel, ei ole käesoleval juhul tegemist olukorraga, „kus laenulepingut oleks nagunii pidanud täitma“. Isegi kui asuda seisukohale, et laenulepingu sõlmimine oli hageja äririsk, siis laenulepingu sõlmimisele järgnenud hageja vara kaotus seda pole. Kostja oluline viivitus käivitas põhjusliku seose ahela: hageja oli kalli hinna eest ja laenu arvelt omandanud seadmed, mida ta kasutada ei saanud; laenu tuli aga tasuda ja kuna muud võimalust selleks polnud, siis esmalt toimus see hageja muude vahendite arvelt, seejärel aga seadmete ja lõpuks muu tagatisvara arvelt. Hagejal oli võimalus ja kavatsus äriplaan realiseerida. Maakohus ei ole tuvastanud, et äriplaan ei olnud teostatav; 4) on maakohus ebaõigesti leidnud, et hageja ei maandanud oma äririske, kui tasus kostjale praktiliselt kogu laenusumma. Kohtu arvates oleks hageja võinud seadmed võtta liisingusse või soetada need järelmaksuga. Sellega omistab kohus kostjapoolse lepingu rikkumise sisuliselt hagejale. Laen oli võetud kostjale müügihinna tasumiseks. Seega oli igati põhjendatud, et hageja tasus laenu arvelt müügihinna. 03.01.2000 ostu-müügilepingu järgsed seadmed oli kostja vahetult enne müügihinna tasumist üle andnud. Selle asjaolu ja sõlmitud koostöölepingu valguses puudus põhjus arvata, et kostja asub viivitama ülejäänud seadmete üleandmisega. Poolte vahel oli kokku lepitud, et 12.10.2000 ostu-müügilepingu järgne müügihind tasutakse ettemaksuna. Seega ei rikkunud hageja müügihinda tasudes pooltevahelist lepingut. On ilmne, et äris tuleb arvestada riskidega. Selleks võib olla ka lepingu mittetäitmine. Lepingut rikkunud pool ei saa vastutusest vabaneda sellega, kui teine pool on jätnud rikkumise võimalusega arvestamata või sellega seotud riskid maandamata;
5) on maakohus asunud ebaõigele seisukohale, et kostjal saaks kahju hüvitamise kohustus tekkida vaid siis, kui hageja oleks pidanud võtma laenu seoses kostja viivitusega. Kohtu selline seisukoht ei põhine seadusel. See looks võimaluse, kus isikul, kellel ei ole võimalik laenu saada, ei saagi kahju hüvitamise nõuet tekkida. Käesoleval juhul oli kogu hageja vara KredEx-i kasuks panditud, lisaks oli panditud hageja aktsionäri kinnisvara. Sellises olukorras ei oleks olnud võimalik täiendavat laenu saada; 6) on maakohus ebaõigesti leidnud, et kohtuotsuse kohaselt ei nähtu asja materjalidest, kuidas saab K. M nõuet hageja vastu pidada hüvitamisele kuuluvaks kahjuks. Hageja on muuhulgas 03.09.2000 kohtuistungil selgitanud, et kuna kostja ei olnud hagejale seadmeid tarninud, siis kostja kohustus K. M maja ise valmis ehitama. Kostja ei täitnud oma kohustust ja K. M nõudis vastavad summad välja hagejalt. Seega on hageja kahjunõue ka selles osas põhjendatud; 7) on maakohtu otsus menetluskulude osas põhjendamatu. Kostja esindaja tehtud töö maht ei ole selline, et õigustaks sellise suurusega menetluskulu väljamõistmist.
5.AS „Ritsu“ vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Tartu Maakohtu 15. oktoobri 2013 otsuse muutmata ning menetluskulude AS Saluste & KO (likvideerimisel) kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole AS Saluste & KO (likvideerimisel) laenuvõlgnevus KredEx-i ees AS-i „Ritsu“ poolt tekitatud kahju. Asjaolud, et apellant oli äriplaani käivitamiseks võtnud laenu ja et see siiski ei käivitunud ning apellandil tekkis võlgnevus laenuandja ees, ei ole vastustaja poolse väidetava lepingu rikkumisega põhjustatud kahju apellandile, vaid äriplaani realiseerumatus. Riigikohus on oma lahendi nr 3-2-1-137-05 p-s 10 märkinud, et TsK § 222 lg 1 järgi on kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldusteks, et võlgnik rikub oma kohustusi, apellandil tekib kahju ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Kahju hüvitamise põhimõtetest tulenevalt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Vastustaja on seisukohal, et apellandi võlgnevus KredEx-i ees ei ole vastustaja väidetava kohustuse täitmisega viivitamise tagajärg. Maakohus on õigesti leidnud, et asjaolu, et apellandi äriplaan nägi ette laenu teenindamise vaid palkmajade müügist saadava raha (tulu/kasum) arvelt, oli apellandi äririsk; 2) isegi juhul, kui apellandi nõuet saaks pidada lepingu väidetavast rikkumisest tekkinud kahjuks, siis selle hüvitamise kohustuse välistaks igal juhul juba TsK ajal kohaldamisele kuulunud kahju ettenähtavuse põhimõte. Riigikohus on oma lahendi nr 3-2-1-148-09 punktis 10 märkinud, et kahju tuleb hüvitada vaid sellises ulatuses, mis oli rikkujale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav; 3) on ebaõige apellandi väide sellest, et kui ta oleks teadnud vastustaja väidetavast lepingute mittenõuetekohasest täitmisest, ei oleks apellant laenu üldse võtnud. Apellant heidab oma kaebuse kohtule ette, et kohus on oma otsuse lk-l 7 asunud seisukohale, et apellant käsutas 03.01.2000 sõlmitud müügilepingu nr 2000-1 alusel talle müüdud seadmeid juba äriplaani esitamise ajal ja kattis selle omavahenditest. Vastustaja märgib, et kohus ei ole eeltoodut väitnud, vaid selgitas, et laenu taotlemise ajal kinnitas apellant äriplaanis ise laenuandjale, et tema käsutuses on müügilepingu nr 2000-1 järgsed seadmed, mille maksumus kaetakse omavahenditest. Samuti viitas kohus õigesti, et apellant oli enne laenulepingu sõlmimist võtnud endale kohustusi olukorras, kus ei olnud teada, kas tema laenutaotlus rahuldatakse. Apellandi poolt koostatud äriplaani p 2.2. kohaselt oli apellant juba aastaks 2000 sõlminud kolm eellepingut kahe elumaja ja viie kämpingu ehitamiseks. Seega ei ole põhjendatud apellandi väide, et kui ta oleks teadnud vastustaja poolsest väidetavast sõlmitavate lepingute mittenõuetekohasest täitmisest, ei oleks apellant laenu üldse võtnud;
4) ei ole K.M. nõue AS-i Saluste & KO vastu AS-i „Ritsu“ poolt hüvitamisele kuuluv kahju. Apellant sõlmis 28.08.2000 K.M. töövõtulepingu, mille alusel võttis apellant kohustuse ümarpalkmaja valmistamiseks enne tootmisliini käivitamist ja tootmisbaasi olemasolu. Samuti puudusid tootmise käivitamiseks rahalised vahendid. Lepingu sõlmimisel ei olnud apellandil veel tootmise käivitamiseks finantseerimisasutuse poolset tuge. Kuna apellant on vastavalt Tallinna Linnakohtu 15.03.2004 otsusele likvideerimisel, siis on apellant pärast seda, s.o 19.05.2004, esitanud põhjendamatu ja alusetu nõude vastustaja vastu põhjusel, et suurendada oma vara ja tagada võlausaldajate nõuete rahuldamine ning vältida pankrotimenetlust; 5) on põhjendatud maakohtu otsus menetluskulude osas. Vastustaja on selles tsiviilasjas kandnud menetluskulusid tegelikult palju suuremas summas, s.o kokku 6 346,39 eurot, kui kohus kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 61 lg 1 p 1 järgi vastustaja kasuks välja mõistis (2 703,81 eurot, s.o 3% 90 127,18 eurost). Vaidlus on mahukas ning asja menetlus kestnud juba 2004. aastast, mistõttu on kõik vastustaja esindaja tehtud tööd ja nende maht tõendatud ja põhjendatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
15.oktoobri 2013 otsus muutmata. Kuna Tartu Maakohtu 15. oktoobri 2013 otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Maakohus on õigesti hinnanud asjas tõendeid, kohaldanud materiaalõigus- ja protsessiõigusnorme ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.
7.Nähtuvalt hagiavaldusest (I kd tl 1-5) hageja väite kohaselt tekitas kostja talle kahju puidutöötlemismasinate ostmiseks sõlmitud lepingute rikkumisega ning kahju seisnes selles, et: - 17.06.2002 teavitas KredEx hagejat otsusest lõpetada ühepoolselt AS-ga Saluste & KO (likvideerimisel) 11.10.2000 sõlmitud laenuleping (I kd tl 51-65) ja asuda laenu sisse nõudma (kahju suurus 1 013 648 krooni, kahju koosneb laenulepingust tulenevast täitmata summast, millest on maha arvatud täitemenetluse käigus seadmete müügist saadud summa); - Tallinna Linnakohtu 25. aprilli 2002 otsusega mõisteti hagejalt välja K. T kasuks töövõtulepingu alusel tasutud summa 371 200 krooni ja kohtukulud 25 500 krooni. Hageja esitas 17.01.2013 maakohtule täiendava selgituse (II kd tl 158-163) ning selles märgitu kohaselt põhjustas kostja talle kahju sellega, et ei täitnud nõuetekohaselt veebruaris 1999 sõlmitud koostöölepingut (I kd tl 22-25) ja 12.10.2000 sõlmitud ostu-müügilepingut nr 2000-48. Kuna koostööleping ja ostu-müügileping nr 2000-48 sõlmiti ning väidetav kahju tekkis enne
01.juulit 2002, tuleb vaidlus võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 11 kohaselt lahendada enne 01. juulit 2002 kehtinud ENSV tsiviilkoodeksi alusel.
8.Lepingust tuleneva kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab hageja TsK § 222 järgi tõendama, et kostja rikkus lepingut, hagejal tekkis kahju ning et rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Kahju tuleb hüvitada vaid sellises ulatuses, mis oli rikkujale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tagajärjel, s.o lepingulist kohustust rikkunud pool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või see tekkis raske hooletuse tagajärjel. Asja materjalide kohaselt ei ole tuvastatav, et hagejale oleks väidetav kahju tekitatud kostja poolt tahtlikult või raske hooletuse tagajärjel (seda ei ole hageja ka väitnud). Seega oleneb asja
lahendus sellest, kas kostja rikkus koostöölepingut ja ostu-müügilepingut nr 2000-48 ning nägi või pidi ette nägema, et temapoolse koostöölepingu või ostu-müügilepingu nr 2000-48 rikkumisega võib kaasneda hageja poolt väidetud kahju tekkimine (s.o et hageja ei suuda täita tema ja KredEx vahel 11.10.2000 sõlmitud laenulepingut tulenevat kohustust ning samuti tema ja K. T vahel 28.08.2000 sõlmitud töövõtulepingust tulenevat kohustust).
9.Maakohus on õigesti jätnud rahuldamata hageja kahjuhüvitise nõude kostja vastu nõude põhjendamatuse tõttu.
9.1.Hageja väitel rikkus kostja koostöölepingu p 4.1.2., mis kohustas lepingu osapoolt kirjalikult informeerima teist osapoolt raskustest, mis on seotud koostöölepingust tulenevate kohustuste täitmisega. Samuti väitis hageja, et kostja rikkus koostöölepingut ja ostu-müügilepingut nr 2000-48 sellega, et andis viimased puitmajade tootmiseks vajalike seadmete osad hagejale üle 16.10.2001, kuigi pooled olid suuliselt kokku leppinud, et seadmed antakse üle hiljemalt 01.12.2000. Kostja ei ole hageja väitele, et osa ostu-müügilepingus nr 2000-48 märgitud puitmajade tootmiseks vajalikke seadmeid anti hagejale üle hilinemisega, vastu vaielnud. Seega on kostja möönnud, et ta rikkus ostu-müügilepingut nr 2000-48. Samuti ei ole kostja esitanud vastuväiteid hageja väitele, et kostja rikkus koostöölepingu p-i 4.1.2. Lähtudes eeltoodust, on tuvastatav asjas kostjapoolne koostöölepingu ja ostu-müügilepingu nr 2000-48 rikkumine.
9.2.Poolte vahel ei ole iseenesest vaidlust selle üle, et hagejal on tekkinud kahju, vaidlus on selles, kas kostjapoolse koostöölepingu ja ostu-müügilepingu nr 2000-48 rikkumise ning hagejal väidetavalt tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. Ringkonnakohus leiab, et asja materjalide kohaselt ei ole tuvastav põhjuslik seos hagejal väidetavalt tekkinud kahju ja kostjapoolse lepingu rikkumise vahel. Hageja sõlmis KredEx-iga laenulepingu 11.10.2000 ning laenulepingu sõlmimisel pidi ta arvestama asjaoluga, et laen on tal vaja tagasi maksta olenemata sellest, kas ta äriplaan realiseerub või mitte, s.o ta võttis ise endale äririski, planeerides laenu tagasimakseid palkmajade müügist saadava raha arvelt. Kostjapoolne osade seadmete tarne hilinemine ei põhjustanud seda, et hageja pidi tasuma laenuandjale laenusumma koos intressidega, vastav hageja kohustus tulenes laenulepingust. Ebaõige on apellandi väide, et hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingute ning laenulepingu vahel on otsene seos. Otseseks seoseks, mis tooks kaasa kostja kohustuse tasuda hagejale väidetavalt tekkinud kahju eest, ei saa pidada asjaolu, et hageja tasus kostjale laenu arvelt seadmete müügihinna. Lepingu rikkumise korral on kahju hüvitamise eesmärgiks kahju kandnud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingut ei oleks rikutud. Kui kostja ei oleks lepingut rikkunud, oleks hageja pidanud ikkagi tasuma laenumakseid ja intresse, ta ei oleks nendest vabanenud. Seadmete tähtaegne tarne ei oleks tingimata taganud selle, et hageja äriplaan oleks realiseerunud ning ta oleks saanud tasuda laenumakseid ja intresse palkmajade müügist saadud raha arvelt. Asjakohane ei ole apellandi väide, et maakohus ei ole tuvastanud, et äriplaan ei olnud teostatav. Otsustamaks, kas kostja vastutab hagejal väidetavalt tekkinud kahju eest või mitte, ei ole vaja tuvastada seda, kas äriplaan oleks realiseeritav või mitte. Lisaks eeltoodule peab olema kahju tekkimine ettenähtav lepingu sõlmimise hetkel, st hetkel, mil leping muutub pooltele õiguslikult siduvaks. Kuna hageja nõuab koostöölepingu ja ostumüügilepingu nr 2000-48 rikkumisest tulenevat kahju, siis tuleks eelkõige kindlaks teha, kas hageja poolt väidetav kahju oli kostjale koostöölepingu ja ostu-müügilepingu nr 2000-48 sõlmimise hetkel ettenähtav. Ringkonnakohus leiab, et koostöölepingu ja ostu-müügilepingu nr 2000-48 sõlmimise hetkel ei olnud kostjale ettenähtav, et juhul, kui ta hilineb seadmete tarnega, tekib hagejal väidetav kahju seeläbi, et ta ei suuda tasuda laenulepingu järgseid laenumakseid ja seadmed müüakse täitemenetluses.
9.3.Maakohus on õigesti leidnud, et asja materjalidest ei nähtu, kuidas (mis alusel) saab K. T nõuet hageja vastu pidada kostja poolt hüvitamisele kuuluvaks kahjuks. Apellatsioonkaebuses märgitu kohaselt kuna kostja ei tarninud hagejale õigeaegselt seadmeid, siis kostja kohustus K. T maja ise valmis ehitama, kuid kostja ei täitnud oma kohustust ja K. T nõudis vastavad summad välja hagejalt. Asja materjalidest nähtuvalt sõlmiti poolte vahel 22.01.2001 leping nr 2000-4 (töövõtt K.M. palkmaja kohta – II kd tl 22-24). Hageja ei ole esitanud kahjunõuet kostja vastu seoses 22.01.2001 lepingu nr 2000-4 rikkumisega (asjas ei ole esitatud vastavaid asjaolusid). Hagiavaldusest ja hageja täiendavatest seisukohtadest ei selgu, millisele lepingu rikkumisele tuginedes on hageja esitanud kostjale kahju hüvitamise nõude summas 396 500 krooni (K. T nõue hageja vastu täitemenetluses). Lähtudes eeltoodust on maakohus õigesti jätnud rahuldamata põhjendamatuse tõttu hageja kahjuhüvitise nõude, mis puudutab K. T nõuet hageja vastu.
9.4.Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et maakohtu otsus on menetluskulude osas põhjendamatu. Maakohus on põhjendanud väljamõistetud menetluskulude suurust, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid.
10.Vastavalt 01.01.2006 jõustunud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. TsMS § 60 lg 1 kohaselt (kehtis kuni 01.01.2006) mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 46 p 2 ja § 52 p 4 järgi olid kohtukuluks õigusabikulud. TsMS § 61 lg 1 p 1 nägi ette, et poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Praegusel juhul on viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast 70 509,20 krooni (5% 1 410 184 kroonist) ehk 4506,36 eurot. Maakohus mõistis hagejalt välja kostja kasuks õigusabikulude katteks 2703,81 eurot ning ringkonnakohus jätab selle muutmata. Apellatsiooniastmes on kostja taotlenud hagejalt menetluskulude väljamõistmist summas 1566,38 eurot. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis ringkonnakohus rahuldab kostja taotluse ja mõistab hagejalt välja kostja kasuks menetluskulud summas 1566,38 eurot. Arvestades kostja poolt apellatsioonikohtus teostatud menetlustoiminguid (taotlus tagatise andmiseks menetluskulude katteks, vastus apellatsioonkaebusele) ning asja olemust, on taotletud summas menetluskulude väljamõistmine põhjendatud. Kokku tuleb hagejalt välja mõista kostja kasuks maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud summas 4270,19 eurot. Kostja on palunud kohustada hagejat tasuma menetluskuludelt antud kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Kuna praeguses asjas kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja kindlaksmääramisele enne 01.01.2006 kehtinud TsMS-i sätteid, mis ei näinud ette võimalust nõuda menetluskuludelt viivist, jääb kostja taotlus rahuldamata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.