Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Raudtee, kellele ER saatis pretensioonid täiendavaks läbivaatamiseks, pidas hageja pretensioone alusetuks. Samas ulatuses on omakorda T tekkinud 20.12.2005.a tarnelepingu alusel nõue hageja vastu. Vastavalt lepingu p-le 6.7 lähtuvad pooled pretensioonide ja hagide esitamisel AS ER veoeeskirja (edaspidi veoeeskiri) p 1.1.3 ja p 6.1.1, mis viitavad omakorda vaidluste lahendamise osas Rahvusvahelisele raudteekaubaveo kokkuleppele (SMGS). Hageja tugineb SMGS art 22 §-s 1, art 23 § 1, art 29 § 1, art 23 § 7 ja art 31 § 1, 3. SMGS saatekirjade kohaselt oli antud juhul kauba lähtejaamaks Maardu ja sihtjaamaks Smorodino Ukrainas. Kuivõrd kõnesolev kaup läks kaotsi juba Läti Vabariigis enne U sihtjaama jõudmist, on kostja selle eest vastavalt pooltevahelisele lepingule ja SMGS art 22 §le 1 vastutav. Antud juhul on pretensiooni esitajaks hageja, kes on saatjana märgitud ka kauba saatekirjades. Kommertsaktide kohaselt on need koostatud Daugavpilsis, seega enne kauba väljastamist saajale. Järelikult hagejal puudub SMGS art 23 §-s 7 sätestatud tõendamiskohustus ning kahju tekkimist hageja poolt märgitud ulatuses eeldatakse. SMGS art 25 § 1 sätestab, et kui raudtee on SMGS järgi kohustatud saatjale või saajale kauba täieliku või osalise kaotsiminekuga tekitatud kahju hüvitama, siis arvutatakse hüvitise suurus hinna järgi, mis on märgitud välismaise hankija arvesse, milleks on antud juhul lisatud T arved. Lepingu p 7.7 kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjalt viivise tasumist 0,05% kahjusummalt iga kahju hüvitamisega viivitatud päeva eest. Nimetatud viivise nõudeõigus tekib hagejal alates 11-ndast päevast, mis järgnes kahju hüvitamise kohustuse tekkimise päevale. Hageja loeb kostja kahju hüvitamise kohustuse tekkeks 11-ndat päeva, mis järgnes kostja 10.07.2008.a keeldumiskirjale, s.o 21.07.2008.a. Hageja kahjunõudelt arvutatava viivise päevane suurus on 68,80 Inglise naela (hagi esitamise seisuga 1 276,50 krooni). Hagi esitamise hetkeks on kostja viivitanud kahju hüvitamisega 129 päeva. Seega hagi esitamise seisuga moodustab hageja viivisnõue 8 875,20 Inglise naela s.o 164 667,80 krooni. Hageja esitas kostjale kõnesolevad pretensioonid 12.03.2008.a ning kostja on nendele vastanud 10.07.2008.a. Seega tuleb 9-kuulisele perioodile liita veel 3 kuud ja 28 päeva ning hageja nõude aegumistähtaeg saabuks alles 2009.a alguses. Hageja palub kostjalt mõista välja 137 606,94 Inglise naela (s.o seisuga 26.11.2008.a 2 553 117,88 krooni) ning sellele lisanduv viivis 0,05% päevas kuni kostja poolt kahju täieliku hüvitamiseni (hagi esitamise hetke seisuga moodustab viivisnõue 8 875,20 Inglise naela, s.o 164 667,80 krooni). Hageja esitas 18.03.2009 arvamuse kostja vastusele. Hageja on seisukohal, et kui kommertsakt on nõuetekohaselt koostatud enne kauba väljastamist saajale, langeb kahjustatud isiku tõendamiskoormis SMGS kohaselt ära ja kahju tekkimist eeldatakse. Antud juhul on kommertsaktid koostatud juba Daugavpilsis, seega enne kauba väljastamist saajale. Järelikult langeb kahju tekitamise tõendamise küsimus ära ning kostja paljasõnalised väited varguse võimalikkuse või võimatuse kohta tuleb tähelepanuta jätta. Antud vaidluses on oluline tuvastada vaid plommide olemasolu või nende puudumine. Kui on tuvastatud plommide eemaldamine vedamise käigus ja selle üle puudub pooltel

vaidlus, on see vaieldamatu tõend selle kohta, et vedaja ei ole suutnud tagada vagunite puutumatust ning seega kogu vastutus võimaliku puudujäägi eest vagunist langeb vedajale. Hageja märgib, et vaguni seotis on lihtsalt üks kokkukeeratud traadijupp, mille eesmärgiks erinevalt plommidest ei ole vaguni puutumatuse tõendamine, vaid lihtsalt takistada vaguni uste iseeneslikku avanemist. Seega seotise olemasolu ei tõenda kuidagi seda, et see oli kauba saatja poolt paigaldatud. Plommid olid vagunitelt teadmata isikute poolt eemaldatud, mille üle puudub vaidlus. Laadimisel paigaldatakse kartong vagunitesse kauba kaitseks. Olenevalt vaguni seinte seisukorrast võidakse ka paigaldamata jätta. Asjaolu, et kartong väidetavalt mingitest kohtadest puudus, ei tõenda küll kuidagi seda, kas vagunist toimus vargus või mitte. Arusaamatu on kostja väide selle kohta, et vagunite külgluugid olid kahjustamata. Olukorras, kus plommid on vagunitelt eemaldatud ning vaguni uksed on avatud, ei näe hageja mingit põhjust, miks vaguni luugid peaks olema kahjustatud. Kostja väide, et vagunitel olid teel vaid tehnoloogilised peatused kestusega 5 – 29 minutit, on väär. Kostja väljavõttest vagunite operatsioonide kohta selgub, et näiteks vagun nr 21081153 saabus Muuga jaama kell 07.20 ja väljus alles 15.45, Tartusse saabus vagun kell 22.09 ja väljus kell 00.35, Škirotavasse saabus vagun kell 13.35 ja väljus alles öösel kell 03.41, saabudes Daugavpilsi kell 13.59. Sama puudutab ka teisi vaguneid. On ilmne, et eeltoodud ajavahemikus oli küllalt võimalusi vagunitele ligipääsemiseks, nende avamiseks ja tühjendamiseks. Kostja argument, et vagunid olid raudtee valve all ja jaamatöötajate teadmiseta ei oleks saanud vargus toimuda, räägib ainult kostja kahjuks, sest tõendab, et raudtee töötajad pidid olema vaieldamatu faktiga – kauba vargusega – seotud. Kostja on asunud hagejat süüdistama, justkui viimane oleks ise kiskunud plommid Daugavpilsi jaamas maha, et veeretada vastutus kauba puudujäägi eest vedajale. Kostja arvates tõendab seda väidet asjaolu, et koos vagunitega nr 24373565 ja nr 24632515 liikus Daugavpilsi jaama veel vagun nr 24466252, mis oli tervete plommidega, kuid millest avastati ka kauba puudujääk. Kostja eelkirjeldatud väited on ilmselgelt pahatahtlikud ja alusetud. Vedaja peab tagama vagunite ja nende ustel olevate plommide puutumatuse alates vagunite vedajale üleandmisest kuni saaja poolt vastuvõtmiseni. Seega eeldades, et vedaja on oma kohustusi täitnud nõuetekohaselt, ei saanudki saatjal ega saajal olla mingit võimalust plommide eemaldamiseks vedaja teadmiseta. Kostja poolt viidatud vagun nr 24466252 ei puutu käesolevasse vaidlusse, kuna hageja ei ole kostja vastu vastavat nõuet esitanud. Kauba saaja Ukrainas avastas puudujäägi kõnesolevast viiendast vagunist alles kauba saaja haruteel ning jättis puudujäägi nõuetekohaselt vormistamata. Peamine kauba saaja eksimus seisnes selles, et puudujäägi avastamisel ei kutsutud kohaliku raudtee esindajat kauba mahalaadimise ja kaalumise juurde. Seetõttu ei vormistatud ka vastavaid raudtee kommertsakte, mis on aluseks vedaja vastu pretensiooni esitamiseks. Lisaks olid kauba saaja ja saatja vahel kommunikatsiooniprobleemid ning kui kauba saatja palus vaguniga saabunud plommid saata ekspertiisi, oli saaja jõudnud need juba utiliseerida. Eeltoodu ei tõenda siiski kuidagi kostja alusetut süüdistust, justkui hageja oleks ise kuidagi plommide eemaldamisega seotud.

Pärast esimest vargust asus hageja täiendavalt vormistama kostjaga üleandmise-vastuvõtmise akte, kus kostja esindaja kinnitas oma allkirjaga kauba vastuvõtmist. Vagunite nr 21081153 ja 21121587 üleandmise-vastuvõtmise aktid on kostja esindaja poolt allkirjastatud ning mõlemal aktil kostja esindaja kinnitab, et vagunid on laaditud ja uksed plommitud. Kauba kogust vagunis on kontrollitud visuaalselt. Kostja alusetud kahtlused on ümber lükatud OÜ B kaubalugemislehtedega, mis tõendavad, et kaupa laaditi vagunitesse õigetes kogustes. OÜ B akrediteerimistunnistus tõendab, et OÜ B vastab kehtestatud nõuetele kui katselabor kaubakoguste mõõtmise valdkonnas. Seega tõendavad OÜ B kaubalugemislehed usaldusväärselt seda, et kogu kaup ka tõepoolest laaditi vagunitesse. SMGS ei nõua kauba laadimisel kolmandate isikute juurde kutsumist ega ka mingite üleandmise-vastuvõtmise aktide vormistamist. Vagunid antakse vedajale plommitult üle ja vedajal on kahtluse korral alati võimalus ja õigus kontrollida vastu võetud kauba koguse vastavust deklareeritule. Kuni ei ole vastupidist tõendatud, kehtestab SMGS eelduse, et üleantud vagunis on õige kaubakogus. Juhul, kui plommid eemaldatakse vedamise käigus ning vagunist avastatakse kauba puudujääk, vastutab selle puudujäägi eest vedaja ning kauba saatja ei pea eraldi tõendama, et ta tõepoolest ka vastava koguse kaupa vedajale üle andis. Kostja esitab vastuväite, et hageja ei ole tõendanud endale kahju tekkimist, kuna kaotsi läinud kauba omanik on hoopis T . Kostja märgib, et kaotsi läinud kaup oli arvatavasti kindlustatud, mistõttu hageja nõue peaks olema üle läinud kindlustusandjale. Hageja kõnesolev väide on vastuolus SMGS sisu ja mõttega. Vastavalt SMGS art 29 §-le 1 on veolepingust tulenevate pretensioonide esitamise õigus saatjal või saajal. Kuna kauba puudujääk avastati enne kauba saajale üleandmist, ja vastavalt kauba ostu-müügilepingu tarnetingimusele ei olnud kauba omandiõigus veel kaubasaajale üle läinud, saabki antud juhul nõude esitada vaid hageja kui kauba saatja. Kui nõustuda kostja eksliku loogikaga, ei tekikski kostjal kauba kaotsiminekust kunagi mingit vastutust, sest kauba saatjaks on reeglina ekspedeerijad või laopidajad, kes ei ole kauba omanikud. Ekspedeerijal või laopidajal on omakorda kauba omanikuga lepinguline suhe, mille alusel ta vastutab kauba säilimise eest. Seejuures pole oluline, kas kauba omanik on vastava nõude ekspedeerija vastu esitanud või mitte, sest ainuüksi kahjunõude esitamise või mitteesitamise fakt ei mõjuta selle nõude kehtivust. Ekspedeerija võib vabaneda kauba omaniku ees vastutusest vaid juhul, kui viimane esitab vastavasisulise loobumisavalduse. Kui kostjal on andmeid selle kohta, justkui kauba omanik oleks oma nõudest loobunud, peab ta seda tõendama. Hageja on esitanud KFGC/ T AG ja OÜ C vahel 20.12.2005.a sõlmitud tarnelepingu koos tõlkega, millest tuleneb hageja vastutus kauba omaniku ees. Hageja on seisukohal, et nimetatud leping tõendab piisavalt hagejale kahju tekkimist, sest hageja on kõnesoleva lepingu alusel kohustatud vastava summa hüvitama omakorda kauba omanikule. Kauba kindlustamise osas kinnitab hageja, et kindlustusandja ei ole vastavat kindlustushüvitist välja maksnud. Kuivõrd poolte vahel on algatatud kohtuvaidlus, ootab kindlustusandja kohtuvaidluse tulemust. Samas ei mõjuta kauba kindlustuse olemasolu kuidagi vedaja vastutust. Vedaja jaoks võib küsimus olla vaid selles, kas ta maksab selle summa hagejale või kindlustusandjale. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 169 ja § 170 kohaselt tekib võlgnikul kohustus tasuda nõue uuele võlausaldajale alles peale seda, kui võlgnikku on sellest nõuetekohaselt teavitatud. Hagejale teadaolevalt ei ole kindlustusandja kostja vastu vastavasisulist nõuet

esitanud, kuna see nõue pole veel kindlustusandjale üle läinud. Seega pole antud vaidluses ka põhjust arutleda selle üle, kas kaup oli kindlustatud või mitte. Viivise arvestamisel peaks kostja arvates lähtuma mitte lepingust, vaid SMGS art 28 §-st 3, mis sätestab viivise määraks 4% aastas. Kostja põhjendab oma väidet sellega, et antud juhul on kahju tekitajaks kolmas isik ( LRvõi LDZ). SMGS ei välista poolte kokkulepet suuremas viivisemääras. Ka veolepingute sõlmimisel kehtib lepinguvabaduse ja dispositiivsuse põhimõte, mis lubab pooltel õigusnormis sätestatust kokkuleppel kõrvale kalduda, kui see ei ole otseselt keelatud. Kostja väide, justkui antud juhul on kahju tekitajaks kolmas isik ning leping ei puutugi üldse asjasse, on väär. Hagejale ei ole teada, kes on konkreetse kauba vargusega seotud. See on vaid spekulatsioon, et kaup on kaduma läinud Läti Vabariigi territooriumil. Tegelikult pole ka see sugugi välistatud, et kaup võis kaduma minna juba Eesti Vabariigis, kui kaup oli kostja vedada. Samas, nõude õigusliku aluse seisukohast ei oma kauba kaotsimineku koht mingit tähtsust, sest pooltevahelise lepingu ja SMGS kohaselt vastutab hageja ees kostja. Asjaolu, et kostjal võib olla tagasinõue kolmanda isiku vastu, ei mõjuta mingil määral hageja õigusi suhetes kostjaga. Kostja poolt viidatud SMGS art 33 § 4 ei eelda kostja tagasinõude maksmapanekuks tingimata LR või viimase tütarettevõtja kaasamist kolmanda isikuna kohtumenetlusse. SMGS art 33 § 6 kohaselt kuulub raudteede vahel vaidluse põhjustanud hüvitise nõue huvitatud poole avalduse põhjal läbivaatamisele Raudteede Koostööorganisatsiooni (OSShD) Komitees. Komitee otsus neis nõuetes on lõplik. Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile vastu. Ekslik ja tõendamata on hageja väide nagu oleks Daugavpilsi jaamas avastatud kauba vargus vagunitest nr 21121587 (saadetis nr 07809499 Maardu-Smorodino), 21081153 (saadetis nr 07809498 Maardu-Smorodino), 24632515 (saadetis 07809381 Maardu-Smorodino) ja 24373565 (saadetis nr 07809380 Maardu-Smorodino). Tulenevalt VAS LD(edaspidi LR või LDZ) 30.06.2008 kirjadest nr D-7/562, D-7/563, D7/564 ja D-7/565 olid LR poolt läbi vaadatud hageja pretensioonid kokku 1823 koti kakaoubade puudujäägi kohta eelnimetatud 4 vagunis ning kogusummas 285 382 CHF. LR leiab, et temal antud juhtumitel vastutus puudub. Pärast kauba ja vagunite vastuvõtmist kostjalt asusid vagunid Škirotava jaama sorteerimispargis valve all. Vagunid nr 21121587 ja 21081153 lahkusid 04.02.2008 rongi nr 2720 koosseisus ja nr 24632515 ja 24373565 – 11.12.2007 rongi nr 2726 koosseisus Daugavpilsi jaama, kusjuures neil olid peal korras saatja plommsulgurid. Daugavpilsi jaamas, kuhu vaidlusalused vagunid saabusid, avastati aga plommsulgurite puudumine kahel vagunil kummaski rongis. Samas ei tuvastatud, et kaubale oleks olnud juurdepääs, kuna vagunitel olid peal rikkumata kaubasaatja seotised. Samas tehti kindlaks, et vagunites on võrrelduna saatekirjas märgitud kaubakohtade (kottide) arvuga kaupa vähem kokku 1823 kotti (vagunis nr 21121587 – 518 kotti, vagunis nr 21081153 – 509 kotti, vagunis nr 24632515 – 408 kotti ja vagunis nr 24373565 – 388 kotti). Konstateeriti ka fakti, et vagunite külg- ja otsaseinad, mille vastu kaubakotid puutusid, olid kaetud kartongiga, samas nendes kohtades, kus kotid puudusid, ei olnud ka kartongi.

Kostja saatis hagiavalduse saamise järel selle tõlke Läti Raudteele, kus selle vaatas sisuliselt läbi piiratud vastutusega äriühing “LDZ C ”, kes on VAS " LD" tütarettevõtja ja kauba, mida veeti vagunites nr 24373565, nr 24632515, nr 21081153, nr 21121587, tegelik vedaja. LR tütarettevõtja SIA “LDZ C ” ja sellest tulenevalt ka kostja on veendunud, et käesoleval juhtumil ei ole vedaja süüdi kauba osalises kaotsiminekus, kuna Daugavpilsi jaamas oli avastatud küll plommsulgurite mahakiskumine vaidlusalustelt vagunitelt ent polnud rikutud standardseid seotisi ega kahjustatud külgluuke, mis välistab kauba varguse Daugavpilsi jaamas. Plommide selline mahakiskumine ilma vaguni luukidele ja nendel olevatele seotistele jälgi jätmata viitab selgelt asjaolule, et vaguniluuke ei olnud avatud pärast nende sulgemist lähtejaamas ja seotiste pealepanekut. Vastavalt rongide liikumise graafikule olid kaubaga vagunitel teel küll tehnoloogilised peatused kestusega ligikaudu 5-29 minutit, kuid sellises koguses kottide (388 kotti 692-st, 408 kotti 692-st, 509 kotti 700-st, 518 kotti 700-st), mis moodustasid 56 % - 74 % kogu vagunis olevate kottide arvust, mahalaadimine sellise lühikese ajaga ei ole võimalik. Kaubakottide laadimiseks ja äraveoks mistahes raudteejaamast peaksid olemas olema ka vastavad vagunid, mis omakorda saavad asuda ainult juurdesõiduteedel (haruteedel). Samuti on vajalik omada organiseeritud tööjõudu (laadijaid) kauba vagunist väljatõstmiseks (kauba ühe koti kaal oli ligikaudu 65 kg). Selletaolist inimeste ja transpordi liikumist pole üheski raudteejaamas võimalik korraldada jaamatöötajate ning kauba turvajate jaoks märkamatult. Vastavalt vagunite laadimise tehnoloogiale on poole vagunitäie taoliste kottide laadimiseks vajalik vähemalt nelja laadijat ning nende tihedat tööd minimaalselt poole tunni jooksul. Sellisele järeldusele on jõudnud ka Läti Vabariigi transpordipolitsei. Hageja on pöördunud LR poole 20.02.2008 kirjaga ning avaldanud informatsiooni selle kohta, et 5 vagunist (lisaks eespool mainituile on vagunite nimekirjas ka vagun nr 24466252), mis saadeti hageja poolt Tallinnast kaubasaajale Ukrainasse, on Läti territooriumil varastatud suures koguses kaupa ning kauba kaotsiminek on tuvastatud Daugavpilsi jaamas. Tulenevalt sellest on vedaja uurinud ja tuvastanud järgmist: eelviidatud kirjas lisaks vaidlusalustele vagunitele mainitud vagun nr 24466252 liikus Daugavpilsi jaama samaaegselt vagunitega nr 24373565 ja nr 24632515, kuid saabus sihtjaama tervete saatja plommidega ja oli kaubasaajale üle antud ilma märkusteta. See fakt, et hageja kirjas on teiste hulgas mainitud ka vagunit nr 24466252, tõendab vedaja arvates seda, et plommide mahakiskumine Daugavpilsi jaamas oli etteplaneeritud aktsioon, kuhu vagun nr 24466252 juhuslikult ei sattunud, seevastu oli hageja ise aga selgelt sellega arvestanud ja seepärast ka viidanud oma kirjas puudujäägile antud vagunis. Kostja leiab, et plommid kisti vagunitelt maha mitte vagunitest kauba varguse eesmärgil, vaid eesmärgiga veeretada vastutus kauba puudujäägi eest vedajale ning plommide puudumine ei ole antud juhul põhjuslikus seoses kauba puudujäägi tekkimisega. Hageja on kohustatud kauba kaotsimineku eest hüvitise saamiseks tõendama temale põhjustatud varalise kahju olemasolu ja suurust. Kostjale on teada, et hageja on tegelikult kauba ekspediitor, mitte omanik. Tulenevalt pretensiooni esitamise käigus esitatud dokumentidest kandis kahju kauba puudujäägist kauba omanik, Šveitsi firma T AG. Pretensiooni ega ka hagiavaldusele ei ole lisatud ühtegi tõendit, vastavalt millele kauba omanik esitaks omapoolse nõude hageja vastu või volitaks hagejat

enda nimel vedaja vastu hagi esitama. Lisaks sellele võib eeldada, et selline väärtuslik kaup (kui lähtuda hagiavalduse andmetest, siis oli kauba kilohind 21,5 kr, 1 vagunitäis ~ 45 000 kg seega väärtusega ~ 1 miljon krooni) oli kindlustatud, millisel juhul läheb kahju hüvitamise nõudeõigus üle kindlustushüvitise välja maksnud kindlustusseltsile. Hageja esitatud arvetest nähtub, et tegemist on Šveitsi äriühingu T AG arvetega U äriühingule KFU. Nõuete üleminekust või esitamisest T AG poolt hageja vastu ei ole ühtegi tõendit. Kostja leiab, et viivise arvestamisel tuleb samuti lähtuda SMGS art 28 § 3, mille kohaselt tuleb hüvitise maksmisega viivitamisel tasuda viivist 4% aastas võlgnetavalt summalt. Lepingu p 7.7. kohaselt viivis ei kuulu kohaldamisele, kuna kahju tekitajaks või tekitamise eest vastutajaks on kolmas isik, mitte lepingu pool. Antud juhtumil vastutab kauba kaotsimineku eest LR või tema tütarettevõtja. Selle kinnituseks on hageja esitanud dokumendid - Daugavpilsi jaama kommertsaktid ning on lisaks oma 20.02.2008 kirjas süüdistanud LDZ-d selles, et Läti territooriumil oli kaup varastatud. LDZ käitumine ei ole aga käsitatav lepingu rikkumisena kostja poolt, kuna seda ei saa omistada kostjale kui lepingu poolele. Kostja taotles piiratud vastutusega ühingu LDZ C kaasamist menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel. Harju Maakohtu 08.06.2009 määrusega kaasati menetlusse piiratud vastutusega ühing LDZ C iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel. Kostja esitas 10.12.2009 täiendavad seisukohad. Tulenevalt SMGS art 2 toimub otsekaubavedu rahvusvahelistel raudteeliinidel SMGS saatekirja alusel ning SMGS kokkuleppes osalevate raudteede raudteevõrgustiku kaudu. SMGS kokkulepe on selliste vedude puhul kohustuslik raudteedele, kauba saatjaile ja saajaile ning kehtib kõigi veolepingu poolte suhtes sõltumata nende riiklikust kuuluvusest. Kostja rõhutab SMGS sätete kohustuslikkust ja ülimuslikkust rahvusvahelistel kaubavedudel ja selgitab, et ei kohaldata SMGS art 36 kohaselt kokkuleppe osalisriikide siseriiklikku õigust muidu, kui ainult siis, kui vajalikud sätted puuduvad nii SMGS-is, kohaldatavates tariifikokkulepetes ja rakendusjuhendis. Ka hageja on oma hagiavalduse õigusliku alusena toonud esile SMGS kokkuleppe. SMGS art 28 § 3 alusel arvestatakse viivist aga üksnes juhul, kui pretensioonile enammakstud veomaksete tagastamise kohta või artiklites 25 (Hüvitise suurus kauba täieliku või osalise kaotsimineku korral) ja 26 (Hüvitise suurus kauba vigastamise, riknemise või muul põhjusel kauba kvaliteedi halvenemise korral) ettenähtud hüvitise maksmiseks vastatakse pärast 180 päeva möödumist pretensiooniavalduse esitamise päevast. Sel juhul arvestatakse hüvitiselt protsente 4% aastas. Hageja esitas kostjale iga vaguni kohta eraldi pretensioonid kauba osalise kadumisega seotud kahjude hüvitamiseks 12.03.2008, seega algas nendele vastamise tähtaeg SMGS art 29 § 8 alusel alates pretensiooniavalduse esitamise päevast. Kostja andis oma vastuse pretensiooniavaldusele hagejale üle 11.07.2008, seega 122 päeva pärast pretensiooniavalduse esitamise päeva. Lähtudes

eeltoodust ei ole kostja SMGS art 28 § 3 mõistes pretensiooniavaldusele vastamise tähtaega ületanud, mistõttu puudub SMGS kohaselt ka alus viivise nõudmiseks. Kostja rõhutab, et LR tütarettevõtja LDZ C ei olnud menetlusse kaasatud mitte niisama ja asja venitamiseks, nagu hageja oma 18.03.2009 seisukohas märgib, vaid selleks, et tulenevalt SMGS art 33 on kostjal, juhul, kui kohus hageja nõude tema vastu rahuldab, õigus esitada omakorda nõue LR vastu. Seda aga tingimusel, et viimast oli õigeaegselt teavitatud kohtusse kutsumisest. Samuti on vajalik, et hüvitise väljamõistmine tuleneks kohtuotsusest, mitte muust kohtulahendist või poolte kokkuleppest. Hageja ei ole vaielnud selle vastu, et kostja tema pretensiooni Läti Raudteele läbivaatamiseks edastas. Hageja on ise pöördunud LR poole 20.02.2008 kirjaga, millest nähtub selgelt hageja veendumus, et kakaoubade vargused on aset leidnud Läti Vabariigi territooriumil. Seega on omavahel vastuolus hageja eelnevalt väljendatud ja 18.03.2009 esitatud seisukohad. Hageja ei ole samas peale paljasõnaliste väidete esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kauba kaotsimineku tegelik koht oli või võis olla siiski Eesti Vabariik. Kõik tõendid viitavad sellele, et kui vagunid piiril Eesti Raudteelt Läti Raudteele üle anti, olid need korras ja nõuetekohaselt plommitud, plommsulgurite puudumine aga avastati Daugavpilsi jaamas ja kauba kaotsiminek pidi juhtuma kindlasti Läti Vabariigi territooriumil. Mittekorras plommsulguritega vaguneid naaberriigi raudtee-ettevõtjalt vastavalt piirilepingule pooltevahelisele praktikale vastu ei võeta, need tuleb üleandval poolel rongist eemaldada, seejärel kõrvaldada puudused, st paigaldada oma plommsulgurid, ning koostada ka sellekohane akt. Midagi sellist aga vaidlusaluste vagunite puhul piirijaamades (Valga jaam Eesti Vabariigi poolelt ja Škirotava jaam Läti Vabariigi poolelt) tehtud ei olnud, millest järeldubki, et vähemalt kuni Läti Vabariigis asuva Škirotava jaamani pidid vagunitel peal olema kaubasaatja, st hageja plommsulgurid. Ilmselt on hageja esindaja pidanud hageja ja kostja vahel 18.05.2006 sõlmitud kaubavedudealase koostöö lepingut ekslikult veolepinguks. Tegemist on siiski raamlepinguga, milles pooled lepivad kokku pikemaajalised suhted kaubavedude korraldamisel, sh kõige olulisemana kaubaveotariifi, mis on kliendi jaoks soodsam tavapärasest hinnakirjast. Veokohustus tekib ja ka vedaja vastutus saab seega tuleneda ainult üksikutest veolepingutest, mille sõlmimist tõendavadki SMGS kokkuleppes toodud vormi kohased saatekirjad ning mille tingimused on reguleeritud SMGS kohustuslike sätetega. Veolepingule iseloomulikeks tunnusteks on kauba veoks üleandmine saatja poolt ning vastuvõtmine vedaja poolt. Veoleping loetakse sõlmituks hetkest, mil vedaja, st raudtee-ettevõtja paneb oma jaama nimetusega kalendertempli jäljendi saatekirja lahtrisse nr 46. Tulenevalt hageja ja KFGC/T GmbH vahel 15.10.2008 sõlmitud lepingu punktist 6 võtab hageja endale kohustuse kompenseerida T ’le 137 606,94 GBP suurune nõue pärast seda, kui ER on temale vastavas ulatuses kahju kompenseerinud. Seega ei pea hageja esiteks mingil juhul hüvitama T ’le kahju rohkem kui 137 606,94 GBP ning teiseks: selle maksmise kohustus tekib tal alles pärast seda, kui ta on vastavas summas hüvitise Eesti Raudteelt kätte saanud.

Sellega on vaieldamatult kinnitust leidnud kostja seisukoht, et hageja ei ole tegelikkuses teinud oma lepingupartnerile mitte mingisuguseid väljamakseid kahju hüvitamiseks tulenevalt kakaoubade kaotsiminekust vaidlusalustest vagunitest. Kolmanda isiku seisukoht Kolmas isik vaidleb hagile vastu. Kommertsaktidest ja üldvormiaktidest nähtuvalt olid vagunitel nr 24373565, 24632515, 21121587 ja 21081153 rongi paremal küljel sõidusuunas saatja plommid, ent traatsulgurid olid terved: vagun nr 24373565 - 12.12.2007 kommertsakt nrA064163, veerg nr 66: 3 (kolm) töökorras traatsulgurit; 11.12.2007 üldvormiakt nr 2285: „vaguni paremal küljel rongi sõidusuunas puuduvad plommid; 3 standardset traatsulgurit on töökorras"; vagun nr 24632515 - 13.12.2007 kommertsakt nrA064163, veerg nr 66: 3 (kolm) töökorras traatsulgurit; 11.12.2007 üldvormiakt nr 2286: „vaguni paremal küljel rongi sõidusuunas puuduvad plommid; 3 traatsulgurit on töökorras"; vagun nr 21081153 - 5.02.2008 kommertsakt nr A066227, veerg nr 66: 2 (kaks) töökorras traatsulgurit; 4.02.2008 üldvormiakt nr 202: „vaguni paremal küljel rongi sõidusuunas puuduvad plommid; traatsulgurid põhi-ja lisaseadmel on töökorras"; vagun nr 21121587 - 5.02.2008 kommertsakt nrA066228, veerg nr 66: töökorras traatsulgur; 04.02.2008 üldvormiakt nr 203: „vaguni paremal küljel rongi sõidusuunas puuduvad plommid; lisaseadme traatsulgur on töökorras". Hageja esitatud fotolt on selgelt näha, et traatsulguri kinnitamiseks on vaja spetsiaalset seadet. Fotol seisab hageja töötaja vaguni kõrval rambil, ent tegelikult asub traatsulgur maapinnast 2 (kahe) meetri ja 40 cm kõrgusel. Nimetatud tehnilist operatsiooni ei ole võimalik läbi viia ajal, mil vagun seisab jaamateel, sest selleks tuleb ronida vagunitrepile; ühe käega aga ei ole võimalik traatsulguri kinnitusseadet käsitseda. Kommertsaktides sisaldub teave taara kohta, mida ei ole mainitud raudtee saatelehtedel (nr 7809498; nr 7809499): vagun nr 21081153, 05.02.2008 kommertsakt nr A066227 veerg nr 66: „ühel pool asub vaguni keskel põrandal puidust mittestandardne kaubaalus, mille peal on 4 standardset puidust kaubaalust ilma kottideta"; vagun nr 21121587, 05.02.2008 kommertsakt nr A066228 veerg nr 66: „ühel pool asub vaguni keskel põrandal puidust mittestandardne kaubaalus ilma kottideta, kaubaaluse ja kottide vahel on kogu vaguni laiuses 4 standardset puidust kaubaalust, mis on asetatud ühe otsa peale otse kottide vastu". Arvestades töökorras olevate traatsulgurite arvu ja kommertsaktides toodud informatsiooni, tuleb tõdeda kurjategija ebatavalist majandamisoskust. Hageja vaidlustab ka kostja väited tehnoloogiliste peatuste kestuse kohta teeloleku ajal ja lisab oma selgitusele väljavõtte vagunitega Eesti territooriumil tehtud operatsioonidest. Ent nimetades tehnoloogiliste peatuste kestuseks 5-29 minutit, pidas kostja silmas vagunite peatusi Läti territooriumil, teel üleandmisjaamast Škirotavast kuni Daugavpilsi jaamani, sest plommide kadumine leidis aset just sellel teelõigul, järelikult toimus just sellel teelõigul eeldatavalt ka kauba kadumine, mida hageja seob üheselt plommide kadumisega. Vagunite seismine Škirotava jaamas pikema ajavahemiku vältel oli tingitud dokumentide vormistamisest seoses vagunite vastuvõtmisega ERpoolt, tolliprotseduuride läbiviimisest ja manöövertöödest, mis olid seotud saabunud rongi lahtiühendamise ja uue koosseisu koostamisega. Škirotava on sorteerimisjaam, millel puuduvad haruteed ning järelikult puudus võimalus kauba väljalaadimiseks vagunitest väljaspool jaama territooriumi, territooriumit aga jälgitakse ja

valvatakse. Lisaks sellele sooritati vagunitega Škirotava jaamas katkematult vedajale kohustuslikke operatsioone: saabumisel viidi läbi kommertsülevaatus, veo- ja tollidokumentide vormistamine, tolli- ja sanitaarkontroll; enne koosseisu lahtiühendamist aga vagunite tehniline ülevaatus, manöövertööd Valgast saabunud koosseisu lahtiühendamiseks ja uue koosseisu moodustamine Daugavpilsi saatmiseks. Sellistel asjaoludel ei oleks olnud võimalik üle poole vaguni märkamatult tühjaks laadida. Hageja oletus, et kauba vargusega võisid seotud olla ka vedaja töötajad, on teoreetiliselt võimalik, ent sel juhul tuleb eeldada, et asjaga olid seotud mitte ainult raudtee-, vaid ka tolli- ja valvetöötajad. Kolmas isik juhib tähelepanu asjaolule, et vagunit nr 24466252 veeti 2007.a detsembris ja see anti kaubasaajale üle 24.12.2007 rikkumata plommidega ja ilma mingisuguste märkusteta. Vastavalt U raudteelt 21.01.2009 saadud telegrammile nr 319/HM, „ei ole kaubasaajalt kaebusi ega pretensioone laekunud". Kolmas isik asub seisukohale, et rikkumata traatsulgurite olemasolu vaguniuste sulgurseadmetel annavad tunnistust sellest, et teeloleku ajal puudus ligipääs kaubale. Kohtu põhjendused Kohtuistungil jäid hageja esindajad hagi juurde ja palusid kostjalt välja mõista kahju 137 606,94 Inglise naela ja seisuga 14.12.2009.a viivis 9 681,50 Inglise naela. Kostja esindajad vaidlesid hagile vastu. Kolmas isik vaidles hagile vastu ja palus asja sisuliselt arutada tema osavõtuta. Kohus asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Vaidlus puudub poolte vahel selles, et 1) poolte vahel oli sõlmitud 18.05.2006.a leping nr 4V/188/06 kaubavedudealase koostöö kohta (edaspidi leping) kostja teedel tähtajaga kuni 31.12.2008.a (I kd lk 39-45), poolte vahel oli sõlmitud 01.06.2006 erikokkulepe kaupade veoks vastuvõtmisel, mis lõpetati 31.03.2008 põhjusel, et kostja tunnistab sõltumatu eksperdi juuresolekul laaditud kauba kogust, vagunite plommimist ja selle kohta koostatud akti (II kd lk 5254, III kd lk 87); 2) hageja laost laaditi eelnimetatud lepingu alusel ja Osaühingu B esindajate juuresolekul 07.12.2007.a ja 01.02.2008.a kostja vagunitesse nr 24373565, 24632515, 21081153 ja 21121587 T le kuuluv kaup transpordiks Ukrainasse ning plommiti hageja plommsulguritega vastavad vagunid, mis anti üle kostjale veoks Ukrainasse kauba saajale ZAO KFU(I kd lk 54, 106-107, 146-147); vagunite nr 21081153 ja 21121587 üleandmise-vastuvõtmise aktid on kostja esindaja poolt allkirjastatud ning mõlemal aktil kostja esindaja kinnitab, et vagunid on laaditud ja uksed plommitud. Kauba kogust vagunis on kontrollitud visuaalselt (II kd lk 25-26). 3) kostja vedas raudteel hageja saadetud kaupa; 4) vastavalt 12.12.2007, 13.12.2007.a ja 04.02.2008.a, 05.02.2008.a Maardu jaamast saadetud telegrammidele selgus, et Lätis Daugavpilsi jaamas on avastatud vagunitelt puuduvad plommid ja vagunite avamisel selgus, et kaup on osaliselt varastatud. Daugavpilsi jaamas vormistati vagunites oleva puudujäägi kohta vastavad kommertsaktid, milles fikseeriti säilinud kaubakogus. Vagunitele paigaldati plommsulgurid uuesti ning saadeti sihtjaama; 5) pooled tuginesid vaidluse lahendamisel 1. novembrist 1951. a-st kehtivale rahvusvahelisele raudteekaubaveo kokkuleppele (SMGS). Täidetud on ka SMGS art 2 tingimused SMGS-i kohaldamiseks. Hageja on esitanud oma nõude kohta

kohtuvälised pretensioonid, mis jäid rahuldamata, st täidetud on ka SMGS art 30 tingimused kostja vastu hagi esitamiseks (I kd lk 46-47, 66-67, 98-99, 138-139, 170173). Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja, kes ei ole kauba omanik, on õigustatud nõudma kahju, kas kostja kui kauba vedaja on kohustatud hüvitama hagejale kui kauba saatjale kauba puudujäägi maksumuse ning kas kahjusummalt tuleb tasuda viivist. SMGS art 2 § 1 kohaselt toimub otsekaubavedu rahvusvahelistel raudteeliinidel SMGS raudteesaatekirja alusel ja ainult käesolevas kokkuleppes osalevate raudteede raudteedevõrgustiku kaudu. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 32 lg 1 kohaselt kohaldatakse lepingule selle riigi õigust, mille kohaldamises on pooled kokku leppinud. REÕS § 21 lg 1 kohaselt kohaldatakse kaubaveodokumendis sätestatud õigust. Eesti Vabariik ühines Rahvusvahelise raudteekaubaveo kokkuleppega (SMGS) 1992.a juunis ja SMGS hakati kohaldama alates 01.03.1993.a. SMGS art 2 § 1 kohaselt on kokkulepe kohustuslik raudteedele, kaubasaatjatele ja kaubasaajatele ning kehtib kõigi veolepingu poolte suhtes, sõltumata nende riiklikust alluvusest. Kostja märgib õigesti, et hagejal tuleb tõendada oma nõude aluseks olevaid asjaolusid, sh kahju tekkimist ja selle suurust. SMGS art 30 § 1 järgi võib veolepingust tuleneva hagi esitada isik, kellel on õigus esitada raudteele pretensioon. Veolepingust tulenevate pretensioonide esitamise õigus on SMGS art 29 § 1 järgi kauba saatjal või saajal. Raudtee vastutab saatja või saaja ees SMGS art 23 § 1 järgi mh kauba täieliku või osalise kaotsimineku eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni selle väljastamiseni sihtjaamas.

KFGC /T

AG ja C L &W (nüüd Osaühing C) vahel 20.12.2005 sõlmitud ekspedeerimisteenuste lepinguga on tõendatud, et hageja korraldas T kaubavedusid (I kd lk 9-38). SMGS saatekirjadega nr 07809380, 07809381, 07809498 ja 07809499 on tuvastatud, et hageja kauba saatjana laadis vagunitesse nr 24373565, 24632515, 21081153 ja 21121587 T le kuuluva kauba ja vagunid anti üle kostjale veoks Ukrainasse kauba saajale ZAO KFU. (I kd lk 48-53, 68-73, 100-105, 140-145). Osaühingu B akrediteerimistunnistus tõendab, et äriühing vastab kehtestatud nõuetele kui katselabor kaubakoguste mõõtmise valdkonnas. Osaühingu B kaubalugemislehtedega on tuvastatud, et kaup laaditi vagunitesse õigetes kogustes (I kd lk 54, 74-75, 106-107, 146-147, II kd lk 27). 12.12.2007.a, 13.12.2007.a, 04.02.2008.a ja 05.02.2008.a Maardu jaamast saadetud telegrammidega on tõendatud, et Lätis Daugavpilsi jaamas on avastatud vagunitel nr 24373565, 24632515, 21081153 ja 21121587 plommsulgurite puudumine ja vagunite avamisel selgus, et kaup on osaliselt varastatud. Daugavpilsi jaamas vormistati vastavad kommertsaktid, milles fikseeriti säilinud kaubakogus. Vagunid plommiti uuesti ning saadeti sihtjaama (I kd lk 55-60, 76-87, 108-121, 148-161, III kd lk 89-93). Sumõ Linna Kaubandus- ja Tööstuskoja ekspertiisiaktidega on tuvastatud, et ZAO-le KFU saadetud neljast vagunist on kaduma läinud kokku 1823 kotti kakaoube: vagunist nr 24373565 – 388 kotti, vagunist nr 24632515 – 408 kotti, vagunist nr 21081153 – 509 kotti ja vagunist nr 21121587 – 518 kotti (I kd lk 63-65, 92-97, 126-137, 164-169). Vastavalt kaubaga kaasas olnud kaubaarvetele moodustab kaotsiläinud kauba kogumaksumus 137 606,94 Inglise naela.

T ja hageja vahel 15.10.2008 sõlmitud lepingust nähtub, et vaidlusalustest vagunitest kaduma läinud kaupade väärtus on 137 606,94 Inglise naela ja hageja vastutab kauba kaotsimineku eest T ees (II kd lk 28-31). Hageja on pöördunud 20.02.2008 LR poole seoses vagunitest nr 24373565, 24632515, 21081153 ja 21121587 kauba kadumisega (II kd lk 9). LR kirjadega kostjale on tuvastatud, et vagunitest nr 24373565, 24632515, 21081153 ja 21121587 kaotsi läinud kauba hüvitamiseks esitatud pretensioonid jäeti rahuldamata (I kd lk 200-201, II kd lk 3-8, III kd lk 146-150). Väljavõtted vagunite nr 24373565, 24632515, 21081153 ja 21121587 operatsioonidest Eestis ja võõrastel raudteedel ei anna alust kinnitada, et eelmärgitud vagunite plommsulgurid oleksid kadunud enne Daugavpilsi jaama (I kd lk 185-189, II kd lk 22-24). Kostja ja kolmanda isiku väited, et vagunitele nr 24373565, 24632515, 21081153 ja 21121587 olid paigaldatud traatsulgurid, mille kinnitamiseks on vaja spetsiaalset seadet ja seda operatsiooni ei ole võimalik teostada ajal, kui vagun seisab jaamateel, ei lükka ümber asjaolu, et vaidlusalustel vagunitel puudusid Daugavpilsi jaamas hageja paigaldatud plommsulgurid (II kd lk 32, 37-39, III kd lk 88). Kohus jätab tähelepanuta Riigiprokuratuuri kriminaalasja nr 08700000144 materjalid, kuna nendel ei ole puutumust vagunitest nr 24373565, 24632515, 21081153 ja 21121587 kauba kaotsiminekuga (III kd 27-79). Kohus jätab tähelepanuta kostja ja kolmanda isiku väited, et vagunit nr 24466252 veeti 2007.a detsembris ja see anti kaubasaajale üle 24.12.2007 rikkumata plommidega ja ilma mingisuguste märkusteta, sest ei puutu käesolevasse vaidlusse, kuna hageja ei ole kostja vastu vastavat nõuet esitanud. Kuna kostja võttis hagejalt kauba koos saatekirjaga veoks vastu, vastutab ta SMGS art 22 järgi veolepingu täitmise eest kogu veose liikumistee ulatuses. SMGS art 25 § 1 sätestab, et kui raudtee on kohustatud hüvitama saatjale või saajale kauba täieliku või osalise kaotsiminekuga tekitatud kahju, arvutatakse hüvitise suurus hinna järgi, mis on märgitud T arvesse või sellest arvest tehtud ja pretensiooni esitamise riigis kehtestatud korra kohaselt tõestatud väljavõttesse. Eelneva põhjal on veose saatjal õigus nõuda raudteelt kaotsiläinud kauba väärtuse hüvitamist ning see nõue ei ole seotud kauba kuuluvusega ega saatja või saaja õiguste või kohustustega kolmandate isikute suhtes. Seega tuli kostjal kaup üle anda raudteesaatelehel saajale märgitud saatelehel märgitud koguses ning kostja vastutuse seisukohalt ei ole tähtsust hageja võimalikel suhetel kolmandate isikutega, s o T ga. Hageja tugines kahju suuruse tõendamisel õigesti saatja T kui välismaise hankija arvetele nr 454008, 454028, 454030, 454009, 458592, 458645, 458612 kogusummas 137 606,94 GBP (I kd lk 61-62, 88-91, 122-125, 162-163). SMGS art 23 § 4 p 3 kohaselt vabaneb raudtee vastutusest kauba massi ja kaubakohtade arvu puudujäägi eest, kui saatja poolt vagunisse või konteinerisse, autorongi, teisaldatavasse furgooni või poolhaagisesse paigutatud kaup anti saajale üle saatja või lähtejaama korras plommidega või plommsulguritega vastavuses SMGS art 9 §-ga 8 ja lisa 21 §-dega 8 ja 10, samuti ilma kauba kallal käimise väliste tunnusteta, mis võinuks olla vaegmassi ja veosekohtade puudujäägi põhjuseks. Seega sai kostja viidatud sätte alusel vastutusest vabaneda juhul, kui on tuvastatud, et vagunid anti saajale üle korras hageja plommidega või plommsulguritega ja kauba kallal käimise väliste tunnusteta. SMGS art 9 § 8 sätestab mh, et plommimiseks peab kasutama plomme või plommsulgureid, mida ei saa neid vigastamata ära

võtta, ning plommid või plommsulgurid tuleb panna nii, et oleks välistatud kaubale ligipääs neid vigastamata. Kommertsakti esmane funktsioon on kauba puudujäägi vm puuduste fikseerimine. Raudtee vastutus puudujäägi tekkimise eest tuleb tuvastada esitatud tõendite alusel, tuginedes SMGS-i V osa sätetele. Asjakohane on hageja osundamine SMGS art 23 § 7, mille kohaselt kauba osalise kaotsimineku, vaegmassi, vigastamise, riknemise või muul põhjusel kvaliteedi halvenemise korral on saaja või saatja kohustatud tõendama, et kahju tekkis ajavahemikul kauba veoks vastuvõtmisest selle väljastamiseni, kui kommertsakt koostati art 18 § 3 kohaselt pärast kauba väljastamist. Kommertsaktide kohaselt on need koostatud Daugavpilsis, seega enne kauba väljastamist saajale. Järelikult hagejal puudub SMGS art 23 §-s 7 sätestatud tõendamiskohustus ning kahju tekkimist hageja poolt märgitud ulatuses eeldatakse. Kohus asub seisukohale, et kostja vastutab hagejale kauba osalise kaotsiminekuga tekitatud kahju eest summas 137 606,94 Inglise naela. Asjakohased on poolte viited SMGS art 28 § 3 p 2, mille kohaselt juhul, kui pretensioonile enammakstud veotasu või artiklites 25 (Hüvitise suurus kauba täieliku või osalise kaotsimineku korral) ja 26 (Hüvitise suurus kauba vigastamise, riknemise või muul põhjusel kauba kvaliteedi halvenemise korral) ettenähtud hüvitis tagastamise kohta vastatakse pärast 180 päeva möödumist pretensiooni esitamise päevast, arvestatakse hüvitiselt protsente 4 % aastas. Protsente arvestatakse kuni raha ülekandmise või väljamaksmise päevani järgmistest tähtaegadest alates artiklites 25 ja 26 ettenähtud hüvitiste kohta pretensioonide esitamise korral pretensiooniavalduse esitamise päevast. Hageja palus kostjalt välja mõista viivis 9 681,50 Inglise naela perioodi eest ajavahemikul 12.03.2008 – 14.12.2009. Kostja ei vaidlustanud viiviste arvestust. Kohus asub seisukohale, et lähtuvalt SMGS art 28 § 3 p 2 tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 9 681,50 Inglise naela. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kogusummas 137 606,94 + 9 681,50 = 147 288,44 Inglise naela. Kohus juhib tähelepanu SMGS art 28 § 2, mille kohaselt, kui hüvitis on arvutatud ühe riigi valuutas, väljamaksmine toimub aga teise riigi valuutas, siis tuleb see summa ümber arvutada väljamaksmise päeval ja kohas kehtiva kursi järgi selle riigi valuutasse, mille raudtee hüvitise välja maksab. TsMS § 138 lg 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 143 p 1 järgi asja läbivaatamise kulud on tunnistaja-, eksperdi- ja tõlgikulud. Vastavalt TsMS § 144 p-le 1- 3 kohaselt kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud; menetlusosaliste sõidu-, posti-, side-, majutus- ja muud sellesarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega; menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek. Vastavalt TsMS § 162 lg-le 1 hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulud tuleb jätta kostja kanda.

Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 174 lg 1 järgi menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Viivi Villemson

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.