Muud › Muud hagiasjad

ASJAOLUD

V.G. esitas kohtusse hagiavalduse A.P. ́i vastu 215 335.35 krooni kahjutasu nõudes põhjusel, et A.P., 27.oktoobril 2001.a., umbes kella 12.00 paiku, isikute grupis, koos I. R., teostas oma oletatavat õigust ebaseaduslikult, mitte selleks ettenähtud korras, xxx, V.G. ́le kuuluvas korteris, läks A.P., koos I.R.iga, nimetatud korterisse, kus tegi korteriomanikule, V.G. ́le, ebaseaduslikult ettepaneku minna välja ja rääkida vargusest, mis oli toime pandud A.P. ́ile kuuluvast majast 25.oktoobril 2001.a.. Väljas istusid A.P., I.R. ja V.G. sõiduautosse Nissan, numbrimärgiga xxx ja sõitsid sealsamas Aseri vallas asuvasse karjääri, kus A.P. ebaseaduslikult ja omavoliliselt haaras V.G. ́l juustest ning lõi V.G. ́t ebaseaduslikult kaks korda näo piirkonda. Seejärel hakkas A.P., isikute grupis I.R.iga, ebaseaduslikult ja omavoliliselt, käte ja jalgadega, V.G. ́t peksma, tekitades sellisel viisil oma ebaseadusliku tegevusega V.G. ́le kergeid kehavigastusi, mis on fikseeritud kohtuarstliku ekspertiisi aktiga nr.50 08.veebruarist 2002.a.. Peksmise käigus küsisid A.P. ja I.R. ebaseaduslikult V.G. ́lt korduvalt, miks V.G. pani toime varguse A.P. ́i majast ja kus asuvad varastatud kuldesemed. Ida – Viru Maakohtu 16.aprilli 2004.a. kohtuotsusega (kriminaalasi nr.1 – 760 / 03) tunnistati A.P. ja I.R. süüdi KrK §188 järgi ning A.P. ́ile määrati karistuseks rahatrahv 10 000.- krooni ja I.R. ́ile määrati karistuseks rahatrahv 10 000.- krooni. Kuriteo läbi kannatanud isiku, V.G., poolt kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi, summas 250 000.- krooni, jäeti kohtuotsusega läbi vaatamata ning V.G. ́le selgitati, et ta võib kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi esitada kohtusse läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras, mida V.G. ka tegi. V.G. asus hagiavalduses seisukohale, et pärast kehavigastuste tekitamist temale, A.P. ́i poolt 27.oktoobril 2001.a., kaotas V.G. töövõime 80% ulatuses. Vahetult pärast kehavigastuste tekitamist, A.P. ́i poolt, viibis V.G. ravil Kohtla – Järve Haiglas, kust V.G. suunati edasi ravile Ahtme

Psühhoneuroloogiahaiglasse. Hagiavalduse kohaselt ei olnud V.G. peksmise tagajärjel võimeline liigutama jalgu, mille tõttu oli V.G. sunnitud kasutama ratastooli. 17.jaanuaril 2002.a. tuvastati V.G. ́l raske puue, mis põhjustab lisakulutusi. V.G. töövõime kaotuse astmeks määrati 80%. Hagiavalduse kohaselt oli V.G. ́l peksmisega saadud trauma järgselt koordinatsioon halb, kuni hagiavalduse kohtusse esitamiseni, aga samuti esines V.G. ́l nõrkust jalgades. Peale selle esinesid V.G. ́l traumajärgselt sagedased peavalud, pidev väsimustunne, meeleolu alanemine, hirmu – ja ärevustunded ning raskused uinumisega. V.G. oli vajanud traumajärgselt korduvat psühhiaatrilist ravi. V.G. asus hagiavalduses seisukohale, et temale tervisekahjustusega tekitatud kahju suhtes, tuleb kohaldada, „Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse“ §2 ja §22 lg.1 kohaselt, varem kehtinud TsK §448 ja §463 lg.1 sätteid, kuna V.G. peksmine A.P. ́i poolt toimus 27.oktoobril 2001.a. so enne 01.juulit 2002.aastat. Hagiavalduses soovis V.G. A.P. ́ilt kahju välja mõistmist perioodi, alates 0.jaanuarist 2002.a. kuni 01.septembrini 2005.a., eest, kokku summas 215 335.35 krooni. Kahju arvestamise aluseks oli V.G. võtnud oma keskmise palga (hagiavalduse kohtusse esitamise seisuga so seisuga 31.august 2006.a.), milleks oli 7 386.80 krooni. Kahju hüvitise summast oli V.G. maha arvanud seoses temale tervisekahjustusega makstud riiklikud toetused ja pensionid, kokku summas 61 901.- krooni. Samuti oli V.G. kahju suuruse kindlaksmääramisel arvestanud asjaoludega, et V.G. ́l oli kindlaks tehtud 80% töövõime kaotus, mille tõttu oli V.G. kogu saamata jäänud tulust (332 406.- kroonist) maha arvanud 20%, millises ulatuses oli V.G. töövõimeline ja võis saada ise sissetulekut palga näol. Palus hagi rahuldada ja A.P. ́ilt V.G. kasuks välja mõista saamata jäänud palka summas 215 335.35 krooni.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kirjalikus vastuses kohtule (tl.86-88) kostja, A.P. ́i, lepinguline esindaja, jurist M.T., vaidles hagile vastu ja palus V.G. poolt esitatud hagi A.P. ́i vastu jätta täies ulatuses rahuldamata. Kõik kohtukulud palus panna V.G. enda kanda. Kirjaliku vastuse kohaselt, ei olnud V.G. poolt tõendatud põhjuslik seos A.P. ́i õigusvastase käitumise ja V.G. ́l tekkinud kahju vahel. Kirjaliku vastusega võtab A.P. ́i lepinguline esindaja, jurist M.T., õigeks, et A.P. tunnistati kohtu poolt süüdi kuriteo toimepanemises V.G. suhtes, kuid asus seisukohale, et V.G. ́l esinenud 80% töövõime kaotus ei ole põhjuslikus seoses A.P. ́i poolt toime pandud V.G. peksmisega. Kirjalikus vastuses asuti seisukohale, et V.G. ́l esinev 80% töövõimekaotus oli tingitud V.G. ́l endal esinevast vaimse arengu peetusest ning A.P. ́i poolt V.G. peksmine ei olnud kuidagi seotud V.G. ́l tuvastatud 80% töövõime kaotusega. Kirjaliku vastusega luges kohus muuhulgas tõendatuks, et V.G. ja A.P. ́i vahel puudub vaidlus selle üle, et peale A.P. ́i poolt V.G. suhtes kuriteo toimepanemist (peksmist) tuvastati V.G. ́l peksmisele järgnenud ravi

käigus 80% töövõimekaotus. Samuti võttis A.P. kirjaliku vastusega õigeks V.G. ebaseadusliku peksmise. A.P. eitas põhjusliku seose olemasolu tema poolt toimepandud V.G. peksmise ja V.G. ́l, peale peksmist, tuvastatud 80% töövõimekaotuse vahel. Samuti asuti A.P. ́i lepingulise esindaja, jurist M.T. ́u, poolt esitatud kirjalikus vastuses seisukohale, et V.G. oli jätnud täielikult tõendamata V.G. ́l peksmise tagajärjel tekkinud kahju olemasolu üldse, aga samuti ka kahju suuruse (kui selline kahju üldse tekkis). Kirjaliku vastuse kohaselt V.G., enne tema peksmist 27.oktoobril 2001.a., tööl ei käinud. Hagiavalduses esitatud väidet, et V.G. oleks võinud teenida, alates 01.jaanuarist 2002.a. kuni 01.septembrini 2005.a., kokku 332 406.- krooni, peab A.P. ́i lepinguline esindaja, jurist M.T., hüpoteetiliseks ja tõendamatuks, mis ei anna alust hagi rahuldamiseks. Samuti asus A.P. ́i lepinguline esindaja, jurist M.T., seisukohale, et V.G. ́t peksid A.P. ja I.R. ühiselt, isikute grupis ning V.G. ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et just A.P. ́i poolne peksmine tõi kaasa töövõimekaotuse ja kahju. Palus hagi jätta rahuldamata, kuna I.R. peksis samuti, kuid hagi tema vastu ei ole V.G. poolt hagi esitatud.

HAGEJA NÕUDED JA KOSTJA VASTUVÄITED ISTUNGIL

Hageja, V.G. ja temale kohtu poolt määratud esindaja, advokaat M.E.r, palusid kohtuistungil hagi rahuldada ja A.P. ́ilt välja mõista V.G. kasuks saamata jäänud palga, TsK §448 ja §463 alusel, summas 215 335.35 krooni. Täiendavalt selgitasid V.G. ja advokaat M.E.r, et saamata jäänud palka nõutakse perioodi, alates 01.jaanuarist 2002.a. kuni 01.septembrini 2005.a., eest. Kriminaalasja materjalidega lugesid V.G. ja advokaat M.E.r tõendatuks, et A.P. tunnistati süüdi omavolis, mis seisnes V.G. ebaseaduslikus peksmises ja V.G. ́le ebaseaduslikult kehavigastuste tekitamises, mille tagajärjel saabus V.G. ́l 80% töövõimekaotus. A.P. ́i poolne peksmine, koos kehavigastuste tekitamisega, vallandasid V.G. ́l haigestumise, millega kaasnesid psühhosomaatilised kahjustused, koos tervisekahjustustega, mille ravi toimus kuni 01.septembrini 2005.a.. Advokaat M.E.r selgitas kohtule, et tõendatud oli A.P. ́i poolt V.G. ́le tahtlikult ja ebaseaduslikult tervisekahjustuse tekitamine, aga samuti oli tõendatud ka põhjuslik seos A.P. ́i ebaseadusliku teo ja V.G. ́l saamata jäänud palga (tekkinud kahju) vahel. Advokaat M.E.r selgitas kohtule kohtuistungil, et juhul, kui A.P. ei oleks V.G. ́le tervisekahjustust tekitanud, siis oleks V.G. saanud asuda tööle ja saada (vähemalt) seadusandlusega ettenähtud minimaalpalka kuus. Hagisummast oli juba maha arvatud V.G. ́le Eesti Vabariigi poolt makstud riiklikud pensionid ja toetused, aga samuti oli arvestatud V.G. ́l säilinud 20% töövõimega. Hagisumma arvestamisel oli advokaat M.E.r lähtunud V.G. reaalsest palgast peale töövõime taastumist (enne hagi esitamist), milleks oli 7 386.- krooni kuus. Samuti viitas advokaat M.E.r Viru Ringkonnakohtu 27.detsembri 2006.a. kohtumäärusele (tsiviilasjas nr.2 – 06 – 23446), millega jäeti V.G. osaliselt vabastamata riigilõivu tasumisest, kuna

Viru Ringkonnakohus tuvastas, et V.G. keskmine palk on 7 980.- krooni kuus, püsikulutused moodustuvad 6 300.- krooni ning vara V.G. ́l ei ole. Kostja, A.P. ́i, lepinguline esindaja, jurist M.T., vaidles kohtuistungil hagile vastu ja palus V.G. poolt esitatud hagi A.P. ́i vastu jätta täies ulatuses rahuldamata. Samuti palus kõik kohtukulud panna V.G. enda kanda. Jurist M.T. esitas kohtuistungil kohtule oma kohtukõne teesid, mis lisati kohtuistungi protokollile. Täiendavalt selgitas A.P. ́i lepinguline esindaja, jurist M.T., kohtuistungil kohtule, et V.G. oli esitanud nõude saamata jäänud palgale ebaõiges suuruses, lähtudes 7 386.80 krooni suurusest kuupalgast, milline summa ei olnud V.G. töövõimetuse perioodil alates 01.jaanuarist 2002.a. kuni 01.septembrini 2005.a. Vabariigi Valituse poolt kehtestatud minimaalpalgaks. V.G. oli esitanud kohtule tõendid selle kohta, et 2000.a. töötas ta Nigula Õlus 3 – kuud, Aktsiaseltsis Wiekor 1 – kuu ja Osaühingus Arkado 1 – kuu, millest tulenevalt pidas jurist M.T. tõendatuks, et V.G. ei omanud enne kehavigastuse temale tekitamist pidevat töökohta ega ei omanud ka pidevat sissetulekut, mille tõttu oli alusetu V.G. nõue saamata jäänud palga A.P. ́ilt väljamõistmiseks. Enne 27.oktoobrit 2001.a. ei olnud V.G. ́l sellele eelnenud 12 – kuu jooksul püsivat sissetulekut. V.G. töötas vaid ajutiselt erinevates töökohtades. Kindlat alalist töökohta V.G. ́l ei olnud. Jurist M.T. asus kohtuistungil seisukohale, et V.G. ́l esinenud 80% töövõime kaotus ei olnud põhjuslikus seoses, A.P. ́i poolt toimepandud, V.G. peksmisega. V.G. ́l saabus 80% töövõimekaotus hoopis üldhaigestumise tagajärjel, mis tekkis, jurist M.T. ́u arvates, asjaolust, et lapseeas 1987.a. oli V.G. ́l õppimisega raskusi, ta kaebas peavalusid, erutus kergesti, närveeris, ei osanud nimetada oma sünnipäeva, arvestas 10 – piirides valesti jne., mille tulemusena diagnoosis psühhiaater V.G. ́l vaimse arengu peetust. 1991.a. diagnoositi V.G. ́l samuti vaimse arengu peetust, 1992.a. diagnoositi V.G. ́l peavalusid, halba öist und, neurootilist sündroomi jne.. Sõjaväes olles tunnistas V.G., et ta oli tarbinud narkootilise toimega aineid. A.P. ́i lepinguline esindaja, jurist M.T., asus kohtuistungil seisukohale, et V.G. ́l esinenud 80% töövõime kaotus tekkis V.G. ́l juba lapseeas esinenud haiguste ägenemise tagajärjel (üldhaigestumise korras) ning ei olnud seotud V.G. ́le (A.P. ́i poolt) peksmisega tekitatud kehavigastustega.

KOHTU POOLT KOHTUISTUNGIL UURITUD TÕENDID

Tunnistaja, Vladimir Petrovi, poolt kohtuistungil antud ütluste kohaselt oli tunnistaja Osaühingu Arkado Grupp juhatuse liige, firma tegeles ehitiste fassaaditööde tegemisega. Tunnistaja teab V.G. ́t isiklikult, kuna V.G. töötas lühikest aega tunnistaja firmas. Tunnistaja mäletab, et umbes 2001.a. sügisel tuli V.G. ennast pakkuma tööle tööstusalpinistide brigaadi alpinistina. Alpinistina saab töötada hea tervisega inimene, ei tohi karta kõrgust jne.. Tunnistaja lubas V.G. saata brigaadi, alpinisti õpilasena, väljaõppele, milleks oli vaja hankida just

V.G. ́le sobiv alpinistivarustus. V.G. helistas tunnistajale umbes nädal hiljem ja ütles, et ei saa alpinisti õpilasena tööle hakata, kuna tal olid tervisehäired. Midagi täpsemalt V.G. tunnistajale ei seletanud. Tunnistaja arvates sobis V.G. oma tervise tõttu, välise vaatluse alusel, igati alpinisti õpilaseks ja hiljem ka alpinistiks. Side V.G. ́ga katkes. Uuesti tuli V.G. tunnistaja juurde sooviga hakata alpinistiks 2005.a.. Tunnistaja võttis V.G. alpinisti õpilaseks ja pani ta koos meister – instruktoriga brigaadis tööle. Instruktorilt saabus tunnistajale mõne päeva pärast kaebus, et V.G. ́le oli alpinisti töö füüsiliselt raske ja V.G. ei tulnud tööga toime. V.G. kaebas, et kõrgustes tekkisid temal koordinatsioonihäired ja ta ei jõudnud varustust üles tassida. V.G. töötas õpilasena umbes nädal, ning siis vabastas tunnistaja V.G. töölt, kui tervise tõttu alpinisti tööks sobimatu isiku. Kohus luges hagi tõendatuks osaliselt ja osaliselt rahuldamisele kuuluvaks järgmiste tõenditega. Ida – Viru Maakohtu 16.aprilli 2004.a. otsusega kriminaalasjas nr.1 – 760 / 03 (I-kd.tl.8-12). Viru Ringkonnakohtu 09.juuni 2004.a. kohtuotsusega kriminaalasjas nr.2 – 1 – 240 / 04 (I-kd.tl.13-17), millega tühistati osaliselt Ida – Viru Maakohtu 16.aprilli 2004.a. otsus A.P. ́i ja I.R. ́i süüdistusasjas kannatanu, V.G., poolt esitatud tsiviilhagi, summas 250 000.krooni, läbi vaatamata jätmise osas. Viru Ringkonnakohus otsustas, et V.G. poolt esitatud tsiviilhagi kriminaalasjas kuulub rahuldamisele, kuid hagi rahuldamise täpne suurus määratakse kindlaks tsiviilmenetluse korras. Ekspertarsti Sirje Jõeääre otsusega nr.010108 17.jaanuarist 2002.a. (I-kd.tl.18), millega tuvastati V.G. ́l raske puue, mis põhjustab lisakulutusi, aga samuti tuvastati V.G. ́l töövõime kaotuse protsent (80%), töövõime kaotus tekkis üldhaigestumise tagajärjel, V.G. ́l soovitati töötamist eritingimustes. V.G. haiguslooga nr.2291/1348 (I-kd.,tl.19), mille kohaselt viibis V.G. ravil Ahtme Haiglas, kuhu V.G. toodi haigla neuroloogiaosakonnast, kus V.G. oli ravil alates 27.oktoobrist kuni 01.novembrini 2001.a. pärast seda, kui V.G. ́t oli kodus kõvasti pekstud. V.G. viibis ravil Ahtme Haiglas (esimest korda) alates 02.novembrist kuni 28.novembrini 2001.a.. Neuroloogiahaiglasse tulles ei olnud V.G. kontaktne, teisel päeval hakanud rääkima, jäid kaebused nõrkusele jalgades. V.G. toodi üle Ahtme Haiglasse, kuna psühhiaatri konsultatsioonil tekkisid kahtlustused dissotsiatiivsetes häiretes. V.G. toodi Ahtme Haiglasse ratastoolis, kuna ta ei saanud põlvedest jalgadele tõusta, aga samuti esines nõrkus põlveliigestes. Ahtme Haiglasse vastuvõtmisel oli V.G. vasaku silma ümber hematoom, aga samuti esinesid sõrmedel marrastused, kaebas peksmisest saadud peatrauma tagajärjel esinevaid peavalusid. V.G. ise selgitas, et teda oli pekstud kodus põhjusel, milles ta ise süüdi ei olnud. Psühhiaater J. Z. tõendiga 18.jaanuarist 2002.a. (I-kd.tl.20), mille kohaselt viibis V.G. ravil Ahtme Haigla akuutsete patsientide osakonnas, alates 17.detsembrist 2001.a. kuni 18.jaanuarini 2002.a.. Ekspertarsti E. – M. N. ́i otsusega nr.004772 01.veebruarist 2003.a. ning ekspertarsti S. J. ́e otsusega nr.082229 14.jaanuarist 2004.a. ja otsusega

nr.259995 08.aprillist 2006.a. (I-kd.tl.21-23), millega V.G. ́l tuvastati 80% töövõimekaotus ja raske (lisakulutusi põhjustav) puue. V.G. ́l soovitati arstide poolt teha lihtsat kehalist tööd, individuaalse töörütmiga. V.G. poolt esitatud menetlusabi taotlusega (I-kd.tl.24-26). V.G. poolt esitatud menetlusabi taotluse läbivaatamiseks tehtud päringutega, aga samuti ka vastustega nendele päringutele (I-kd.tl.27-45). Viru Maakohtu 15.novembri 2006.a. määrusega (Ikd.tl.46-47) V.G. poolt esitatud menetlusabi taotluse rahuldamata jätmise kohta. V.G. advokaadi poolt esitatud määruskaebusega 23.novembrist 2006.a. (Ikd.tl.52-53). Tallinna Linnakohtu 21.detsembri 2005.a. määrusega (I-kd.tl.5455), millega määrati kohtu poolt V.G. ́le riigi arvelt esindajaks advokaat M. L. (hiljem E.) tsiviilasja kohtueelses menetluses ja kohtus. Viru Maakohtu 29.novembri 2006.a. määrusega (I-kd.tl.56) määruskaebuse menetlusse võtmise kohta. Viru Maakohtu määrusega 29.novembrist 2006.a. (I-kd.tl.57) määruskaebuse lahendamiseks Viru Ringkonnakohtusse saatmise kohta. Viru Ringkonnakohtu 27.detsembri 2006.a. määrusega (I-kd.tl.71-72) Viru Maakohtu 15.novembri 2006.a. määruse osalise tühistamise ning V.G. ́le riigi arvelt menetlusabi andmise kohta. Maksekorraldustega riigilõivu tasumise kohta (Ikd.tl.76-77). Viru Maakohtu 12.aprilli 2007.a. määrusega (tl.79). A.P. ́i lepingulise esindaja, jurist M.T. ́u, poolt kohtule esitatud, kostja vastusega hagile (I-kd.tl.86-88). Eesti Kohtuarstliku Ekspertiisibüroo Põhja – Eesti osakonna isiku kohtuarstliku komisjoniekspertiisi aktiga nr.4 23.jaanuarist 2003.a. (I-kd.tl.89-91), mille kohaselt uuris komisjon V.G. ravidokumente ning ekspertidele esitatud ravidokumentide alusel arvasid eksperdid, et V.G. ́le 17.jaanuaril 2002.a. määratud töövõime kaotus ei ole seotud 27.oktoobril 2001.a. tekitatud kehavigastustega, vaid on tingitud tal juba lapsena esinenud dissotsiatiivsetest häiretest (psüühikahäired). V.G. advokaadi kirjaliku seisukohaga 22.maist 2007.a. (I-kd.tl.95-99), mis esitati vastuseks kostja vastusele hagile. Fotoärakirjaga V.G. tööraamatust(I-kd.tl.100), mille kohaselt omas V.G. enne tema peksmist A.P. ́i poolt tööstaaži erinevate tööandjate juures kokku 4 – kalendrikuud. SA Põhja – Eesti Regionaalhaigla kaaskirjaga 24.märtsist 2005.a. (I-kd.tl.101), mille kohaselt ei ole V.G. aastatel 2000.a. – 2004.a. Psühhiaatriakliinikusse pöördunud. V.G. advokaadi taotlusega 29.veebruarist 2008.a. (I-kd.tl.112-117) ekspertiisi määramiseks. V.G. omakäelise avaldusega 10.märtsist 2008.a. (I-kd.tl.118). A.P. ́i lepingulise esindaja, jurist M.T. ́u, kirjaliku seisukohaga (I-kd.tl.119-120) uuesti kohtu poolt ekspertiisi määramise küsimuses. 10.märtsil 2008.a. toimunud kohtuistungi protokolliga (I-kd.tl.121-122). V.G. advokaadi taotlusega 14.märtsist 2008.a. ekspertiisi läbiviimiseks tõendite väljanõudmise kohta (I-kd.tl.123-125). Anti – Liew & Hingehooldus Sihtasutuse kirjaliku arvamusega 09.maist 2005.a. V.G. kohta (I-kd.tl.126-128), mille kohaselt oleks otstarbekas tsiviilmenetluse käigus teostada kompleksne statsionaarne kohtupsühhiaatriline ekspertiis, kus peale psühhiaatrite võtaksid osa ka kliinilised psühholoogid ning neuroloogid ning kus (seni veel tegemata) uuringute käigus tuvastataks muuhulgas ka vastus

küsimusele: mis täpsemalt on 2006.a. ikkagi põhjuseks 80% töövõime kaotusele V.G. ́l. Erinevate terviseasutuste kaaskirjadega ekspertiisiks nõutud V.G. tervisedokumentide kohtule saatmise kohta (I-kd.tl.136-142). Viru Maakohtu 10.juuni 2008.a. kohtuekspertiisi määrusega (I-kd.tl.144-147), millega kohus määras tsiviilasjas statsionaarse komisjonilise kohtuarstliku, kohtupsühholoogia ja kohtupsühhiaatria kompleksekspertiisi. SA Põhja – Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku teatisega 10.juulist 2008.a. (tl.156), mille kohaselt ei ole V.G. ilmunud ekspertiisile, vaatamata temale saadetud kutsetele. SA Põhja – Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku kaaskirjaga 12.novembrist 2008.a. (Ikd.tl.159-165), mille kohaselt tagastatakse ekspertiisiks esitatud materjalid ekspertiisi tegemata, kuna V.G. ei ole ilmunud ekspertiisiasutusse. V.G. ́le kohtu poolt määratud advokaadi teatisega 03.detsembrist 2008.a. (I-kd.tl.166-167) V.G. uue elukoha aadressi kohta. V.G. ́le kohtu poolt määratud advokaadi kirjaliku taotlusega 26.jaanuarist 2009.a. (I-kd.tl.171-173) ekspertiisimaterjalide uuesti ekspertiisiasutusse saatmise kohta. Viru Maakohtu kirjaga 03.veebruarist 2009.a. (I-kd.tl.174-175), milles Viru Maakohus kohustab advokaat M.E.r ́it (endine L.) isiklikult tagama V.G. ekspertiisiasutusse ilmumise. Statsionaarse kohtupsühhiaatrilise ja – psühholoogilise kompleksekspertiisi aktiga nr.2 10.märtsist 2009.a. (I-kd.tl.183-187), milles asus ekspertide komisjon järgmistele seisukohtadele V.G. ́l 80% töövõimetuse tekkimise põhjuste kohta: 1) ekspertiisi tegemise hetkel ei saanud V.G. ́l diagnoosida psüühikaga seotud haigusi; 2) ekspertide komisjonile kättesaadava informatsiooni alusel vallandus V.G. ́l pärast temale sooritatud kallaletungi ja peksmist dissotsiatiivne motoorne häire, mis väljendus alajäsemete pseudopareesina; 3) V.G. ́l on lapseeas diagnoositud vaimse arengu peetust (1987.a.) ja neurootilist seisundit (1992.a.), kuid kuni V.G. peksmiseni 27.oktoobril 2001.a. temal püsivaid, regulaarselt erialaarsti poole pöördumist vajavaid psüühikaprobleeme ei esinenud. 11.septembril 2000.a. V.G. ́le ambulatoorsel psühhiaatri vastuvõtul püstitatud diagnoos – düssotsiaalne isiksus? (küsimärgiga). Ekspertide komisjon asus seisukohale, et V.G. ́l enne peksmist (27.oktoobrit 2001.a.) esinenud psüühikaprobleeme ei saa hinnata kui dissotsiaalsele isiksusele omaseid püsivaid avaldusi; 4) ekspertide komisjonil olemasoleva informatsiooni alusel ei esinenud V.G. ́l enne 27.oktoobrit 2001.a. (enne peksmist A.P. ́i poolt) selliseid probleeme psüühilise tervisega, et temale oleks olnud vaja määrata töövõimetust. Pärast 27.oktoobrit 2001.a. toimunud V.G. peksmist (A.P. ́i poolt) oli V.G. ́le raviarsti tervisliku seisundi kirjelduse alusel VEK – i ekspertarsti otsusega määratud töövõimetus; 5) ekspertide komisjon asus seisukohale, et V.G. ́l pärast 27.oktoobril 2001.a. peksmist (A.P. ́i poolt) välja kujunenud dissotsiatiivset motoorset häiret F44.4 tuleb käsitleda psühhogeense häirena, mis on tihedas ajalises seoses psühhotraumeeriva sündmusega, so peksmisega 27.oktoobril 2001.a. (A.P. ́i poolt); 6) ekspertide komisjon asus seisukohale, et 2006.a. on V.G. ́le määratud 80% töövõimetust VEK-i ekspertarsti otsusega, mille aluseks on perearst T.V. taotlus koos eelnevalt teostatud neuroloogi ja

psühhiaatri konsultatsioonide otsustega, kus on hinnatud ja kirjeldatud V.G. ́l sellel ajal esinenud terviseprobleeme ja nende oletatavat seost 27.oktoobril 2001.a. toimunud V.G. peksmisel (A.P. ́i poolt) saadud tervisehäiretega. SA Põhja – Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku õiendiga ekspertiisi maksumuse kohta (I-kd.tl.188), mille kohaselt moodustub V.G. suhtes teostatud ekspertiisi maksumus 21 456.- krooni. Isiku ekspertiisiaktiga nr.79 06.aprillist 2009.a. (I-kd.tl.190-195), milles asus ekspert V.G. somaatilise tervise osas järgmistele seisukohtadele: 1) ekspertiisi tegemise ajal ei põdenud V.G. somaatilisi haigusi, aga samuti ei saanud ekspertiisiks esitatud meditsiinidokumentide põhjal tuvastada võimalikke varasemate somaatiliste haiguste ägenemist, peale V.G. peksmist (A.P. ́i poolt) 27.oktoobril 2001.a.; 2) V.G. ́l 27.oktoobril 2001.a. (A.P. ́i poolse) peksmise tagajärjel tuvastatud tömbile traumale iseloomulikud tervisekahjustused (nahaalused verevalumid otsmikul ja vasaku silma laugudel, ninaverejooks ning nahamarrastused labakätel) ei olnud temale hilisemalt omistatud 80% töövõimekaotuse põhjuseks, kuna V.G. ́l ei tuvastatud traumajärgselt orgaanilist peakahjustust sellises ulatuses, millega võiks kaasneda püsivaid häireid organismi motoorsetes funktsioonides (sh alajäsemete liikumisvõimetus); 3) eksperdile esitatud dokumentide alusel asus ekspert seisukohale, et V.G. ́le on määratud 80% töövõimekaotus ekspertarst Sirje Jõeäär otsusega 17.jaanuarist 2002.a.; ekspertarsti hinnangul on töövõimetuse põhjuseks üldhaigestumine, kuid töövõimetuse põhjustanud haiguse täpne diagnoos meditsiinidokumentidest ei selgu; enne 27.oktoobrit 2001.a. (so enne A.P. ́i poolset V.G. peksmist) V.G. ́le töövõimekaotust ei ole määratud. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi õiendiga V.G. ́le teostatud ekspertiisi maksumuse kohta (I-kd.tl.196), mille kohaselt oli ekspertiisi maksumuseks 5 000.- krooni. SA Põhja – Eesti Regionaalhaigla arvega 31.märtsist 2009.a. (I-kd.tl.197) ekspertiisi maksumuse kohta, mille kohaselt osutus ekspertiisi kogumaksumuseks 31 776.- krooni. V.G. ́le kohtu poolt määratud advokaadi kirjaliku taotlusega 07.aprillist 2009.a. (I-kd.tl.198200) kohtuistungi edasilükkamise kohta. V.G. omakäelise avaldusega 08.aprillist 2009.a. (II-kd.tl.2). 08.aprillil 2009.a. toimunud kohtuistungi protokolliga (II-kd.tl.3-4). Viru Maakohtu 20.aprilli 2009.a. määrusega (IIkd.tl.9-11) ekspertiisitasude maksmise kohta. Viru Maakohtu 20.aprilli 2009.a. määrusega (II-kd.tl.20-21). V.G. ́le kohtu poolt määratud esindaja, advokaat M.E.r ́i, poolt kohtule esitatud menetlusabi taotlusega 25.novembrist 2009.a. (IIkd.tl.37-42). V.G. ́le kohtu poolt määratud esindaja, advokaat M.E.r ́i, kirjaliku taotlusega 26.novembrist 2009.a. (II-kd.44-46) tunnistaja ülekuulamise kohta. 07.detsembril 2009.a. toimunud kohtuistungi protokolliga sh A.P. ́i lepingulise esindaja, jurist M.T. ́u, poolt kohtule esitatud kohtukõne teesidega. Tsiviilasja arutamise juurde võetud ja kohtuistungil uuritud Ida – Viru Maakohtu kriminaaltoimiku nr.1 – 760 / 03 (kriminaalasi nr.01744000050) materjalidega, eriti aga järgmiste tõenditega: Ida – Viru Prokuratuuri kriminaalmenetluse

alustamise teatisega avaldajale L.M.le (tl.2). L.M. suulise avalduse protokolliga 01.novembrist 2001.a. (tl.4) avaldaja poja, V.G., peksmise kohta A.P. ́i poolt. L.M. omakäelise avaldusega 01.novembrist 2001.a. (tl.5). J. L. ja B. M. kirjalike seletustega (tl.6-7). V.G. ülekuulamise protokolliga (tl.8-9). V.G. kannatanuks tunnistamise määrusega 06.novembrist 2001.a. (tl.10). V.G. tsiviilhagejaks tunnistamise määrusega 06.novembrist 2001.a. (tl.11). A.P. ́i kahtlustatavaks tunnistamise määrusega 29.novembrist 2001.a. (tl.21). A.P. ́i kahtlustatavana ülekuulamise protokolliga (tl.23), mille kohaselt võttis A.P. omaks V.G. peksmise, kuna kahtlustas V.G. ́t oma majast toime pandud asjade varguses. Arstitõenditega V.G. tervisliku seisundi kohta (tl.26-27), mille kohaselt toimetati V.G. haiglasse kiirabiga ägedas seisundis 27.oktoobril 2001.a. umbes kella 15.oo-19.00 paiku, ema seletuse kohaselt haiglasse paigutamisel, oli V.G. ́t, 27.oktoobril 2001.a., umbes kella 14.00 paiku, pekstud. Asitõendiks tunnistatud V.G. jope ja kingade vaatlusprotokolliga 08.jaanuarist 2002.a. koos fototabeliga (tl.34-36), fototabelil on näha, et V.G. jope varruka otstel oli verekahtlase määrdumise tunnused, aga samuti oli V.G. jope selja pealt rebenenud. Ekspertarsti Sirje Jõeääre otsusega nr.010108 17.jaanuarist 2002.a. (tl.39). Isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktiga nr.50 08.veebruarist 2002.a. (tl.51-52), mille kohaselt esinesid V.G. ́l (meditsiinidokumentide põhjal) haiglasse saabumisel kõva tömbi esemega (näiteks rusikaga või kingastatud jalaga) tekitatud kriimustused ja verevalumid näol, mis võisid olla tekkinud, 27.oktoobril 2001.a., umbes kella 14.00 paiku, A.P. ́i poolt toimepandud peksmise tagajärjel. V.G. ́l esinenud kehavigastused kuuluvad kergete kehavigastuste liiki, kuna V.G. ́l esinenud kehavigastused ei põhjustanud temal terviseriket üle 21 päeva. Fotoärakirjaga Virumaa Pensioniameti poolt välja antud pensioniraamatust V.G. nimele (tl.69), mille kohaselt oli V.G. ́le määratud töövõimetuspension 640.krooni kuus, alates 17.jaanuarist 2002.a. kuni 31.jaanuarini 2003.a.. A.P. ́i süüdistatavana vastutusele võtmise määrusega 03.jaanuarist 2003.a. (tl.89-91). A.P. ́i süüdistavana ülekuulamise protokolliga 03.jaanuarist 2002.a. (tl.92-93). Ekspertarsti Sirje Jõeääre kirjalike selgitustega 14.detsembrist 2002.a. V.G. ́le 80% töövõimekaotuse määramise kohta (tl.101), mille kohaselt esinesid V.G. ́l dissotsiatiivsed häired piirialase intellektiga isiksusel (F.44.4). Ekspertarsti selgituste kohaselt määrati V.G. ́le 80% töövõimekaotus üheks aastaks dissotsiatiivsete häirete (alakeha düsfunktsiooni) ja madala intellekti tõttu, kuna V.G. vajas igapäevaelus kõrvalabi: liikumisel, elementaarsetes hügieenitoimingutes ning igapäevaste olmeprobleemide lahendamisel, aga samuti vajas V.G. järelvalvet ravimite võtmisel, mille tõttu määrati V.G. ́le raske puue. Vastuseks küsimusele, kas V.G. ́l esinev töövõime kaotus võib olla seotud 27.oktoobril 2001.a. V.G. ́le tekitatud kehavigastustega, selgitas ekspertarst Sirje Jõeäär, et selle väljaselgitamiseks tuleb määrata kohtuarstlik ja kohtupsühhiaatria kompleksekspertiis V.G. suhtes. Ida – Viru Politseiprefektuuri uurimistalituse uurija E. Ilusa poolt koostatud ekspertiisimäärusega 10.jaanuarist 2003.a. (tl.125), mille kohaselt on uurija määranud V.G. suhtes

kohtupsühhiaatria ekspertiisi ning ekspertideks on määranud Tallinna kohtuarstliku osakonna arstid. Politseiametniku E. Ilusa määruse alusel koostatud isiku kohtuarstliku komisjoniekspertiisi aktiga nr.4 23.jaanuarist 2003.a. (tl.126-128), mille kohaselt ei ole V.G. ́l esinenud töövõimekaotus seotud temale 27.oktoobril 2001.a. (A.P. ́i poolt) tekitatud kehavigastusega. Kohus ei arvestanud käesolevas tsiviilasjas nimetatud ekspertiisiakti tõendina järgmistel põhjustel: 1) politseiametnik E. Ilusa poolt määrati V.G. suhtes kohtupsühhiaatriline ekspertiis – akti kohaselt tehti aga V.G. suhtes kohtuarstlik ekspertiis, mis on kaks täiesti erinevat ekspertiisiliiki, sest nad lahendavad inimese tervisega seotud erinevaid küsimusi; 2) kohtupsühhiaatriaekspertiisi V.G. suhtes pidas vajalikuks määrata ka 80% töövõimetuse määranud ekspertarst Sirje Jõeäär; 3) ekspertiisaktist nr.4 23.jaanuarist 2003.a. ei selgu, et kas või ükski komisjonis osalenud ekspertidest oleks oma erialalt olnud psühhiaater, millega on ka seletatav ekspertide komisjoni otsus, sest sügavaid orgaanilisi kahjustusi V.G. ́l peksmise tagajärjel ei esinenud. Kriminaalasjas nr.01744000050 koostatud süüdistuskokkuvõttega (tl.137-145). Ida – Viru Maakohtu 16.aprilli 2004.a. kohtuotsusega (tl.175-177). Viru Ringkonnakohtu 09.juuni 2004.a. kohtuotsusega (tl.206-208).

KOHTU POOLT RAKENDATAV SEADUS

Tsiviilasja sisuliseks lahendamiseks pidas kohus vajalikuks rakendada „Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõigusseaduse rakendamise seaduse“ §2 sätteid, mille kohaselt kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui seadusest ei tulene teisiti. Sama seaduse §11 kohaselt kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002, enne Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõigusseaduse rakendamise seaduse jõustumist kehtinud seadust. Sama seaduse §22 kohaselt kohaldatakse „Võlaõigusseaduses“ kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatut juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast 1. juulit 2002. „Võlaõigusseaduse“

rikkumise näol st. kreeditori vara tegelik vähenemine. Samuti kuulub võlgniku poolt hüvitamisele kreeditori poolt saamata jäänud tulu, mis tähendab vara suurenemist, mille saamisega kreeditor oleks võinud arvestada, kui võlgniku poolt ei oleks kohustist rikutud. TsK §227 sätestab, et tsiviilõigusliku vastutuse toob kaasa ainult võlgniku selline tegu, milles väljenduvad tema teadvus ja tahe so süüline tegu. Isik, kes ei täitnud kohustist või ei täitnud seda nõuetekohaselt, kannab varalist vastutust ainult (kas tahtliku või ettevaatamatu) süü olemasolu korral, välja arvatud seaduse või lepinguga ettenähtud erijuhud. TsK §448 ja §461 sätestavad, et teisele isikule kahju tekitamisest tulenev kohustis on õigussuhe, mille järgi üks subjekt – kahjutekitanu – on kohustatud hüvitama teisele subjektile – kannatanule – tema poolt viimase isiksusele või varale tekitatud varalise kahju täies ulatuses natuuras või rahas, kannatanul on aga õigus nõuda tekitatud kahju hüvitamist. Antud juhul realiseerubki õigusrikkuja tsiviilõiguslik vastutus kannatanu ees kahju tekitamisest tuleneva kohustise tekkimise teel, seaduses sätestatud tingimustel. TsK §463 kohaselt võib kodanikule kahju olla tekitatud kas vigastuse tekitamisega või siis muu tervisekahjustuse tekitamisega. Vigastus on üks tervisekahjustuse liike. Tervisekahjustust loetakse siis vigastuseks, kui see on tekitatud löögi, haavamise jms. tagajärjel ja sellega kaasneb mingi puudus inimkehas. Muu tervisekahjustuse all peetakse silmas igasugust haigestumist, kaasa arvatult haigestumine kutsehaigusesse. Vigastusel või muul tervisekahjustusel on tsiviilõiguse seisukohalt tähtsust ainult siis, kui sellega kaasneb töövõimekaotus, milleks nimetatakse kodaniku võimet teha tööd. Ajutise töövõimetuse korral loetakse, et kodanik on täielikult töövõimetu. Pikaajalise töövõimekaotuse korral tehakse töövõimekaotus kindlaks VEK – i ekspertarsti otsusega ning töövõimekaotuse astet väljendatakse protsentides. TsK §463 lg.1 kohaselt võib kodanikule vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju väljenduda: a) töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud palgas ja b) tervisekahjustusest tingitud kulutustes. Töövõime pikaajalise (või alalise) kaotuse korral on kaotatud palga kindlaksmääramise aluseks kannatanu keskmine kuupalk, mis tuleb arvutada vigastusele või muule tervisekahjustusele eelnenud kannatanu täistööpäevadega töötatud 12 – kalendrikuu eest saadud palgast. Kahju hüvitamisest kuuluvad mahaarvamisele kannatanule makstud riiklikud toetused ja pension, mis on kannatanu poolt saadud kahju hüvitamise perioodil. Vastavalt VÕS §127 sätetele on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kahju ei kuulu hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama

üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Kui kahju hüvitamist nõutakse autoriõiguse, autoriõigusega kaasneva õiguse või tööstusomandiõiguse rikkumise tõttu, võib kohus, kui see on mõistlik, määrata kahjuhüvitise kindla summana, lähtudes muu hulgas tasu suurusest, mida rikkuja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa vastava õiguse kasutamiseks.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Eeltoodut aluseks võttes ja kaalunud kõiki kohtule esitatud tõendeid, asjaolusid, väiteid ning vastuväiteid kogumis, luges kohus tõendatuks, et V.G. hagi A.P. ́i vastu on põhjendatud osaliselt ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus luges tõendatuks, et A.P. ́i poolt (isikute grupis I.R. ́iga) pandi toime V.G. suhtes tahtlik õigusvastane tegu järgmistel asjaoludel: A.P. 27.oktoobril 2001.a. umbes kella 12.00 paiku isikute grupis, koos I.R.iga, teostas oma oletatavat õigust ebaseaduslikult, mitte selleks ettenähtud korras, Ida – Virumaal, Aseri vallas, Aseri asulas, Veetorni tn.2 – 14, V.G. ́le kuuluvas korteris, läks A.P. (koos I.R.iga) nimetatud korterisse, kus tegi korteriomanikule, V.G. ́le, ebaseaduslikult ettepaneku minna välja ja rääkida vargusest, mis oli toime pandud A.P. ́ile kuuluvast majast 25.oktoobril 2001.a.. Väljas istusid A.P., I.R. ja V.G. sõiduautosse Nissan, numbrimärgiga 536 TCU ja sõitsid sealsamas Aseri vallas asuvasse karjääri, kus, A.P., ebaseaduslikult ja omavoliliselt, haaras V.G. ́l juustest ning lõi V.G. ́t ebaseaduslikult kaks korda näo piirkonda. Seejärel hakkas A.P. (isikute grupis I.R.iga) ebaseaduslikult ja omavoliliselt, käte ja jalgadega, V.G. ́t peksma, tekitades sellisel viisil, oma ebaseadusliku tegevusega, V.G. ́le kergeid kehavigastusi, mis on fikseeritud kohtuarstliku ekspertiisi aktiga nr.50 08.veebruarist 2002.a.. Peksmise käigus küsisid A.P. ja I.R. ebaseaduslikult V.G. ́lt korduvalt, miks V.G. pani toime varguse A.P. ́i majast ja kus asuvad varastatud kuldesemed. Karistusõiguslik hinnang A.P. ́i poolt V.G. suhtes tõime pandud õigusvastasele teole on antud Ida – Viru Maakohtu 16.aprilli 2004.a. kohtuotsusega (kriminaalasi nr.1 – 760 / 03), millega tunnistati A.P. ja I.R. süüdi KrK §188 järgi omavoli tunnustel ettenähtud süüteo toimepanemises. A.P. ́i süü tema poolt

toimepandud omavolis seisneb, kohtu seisuskoha kohaselt, asjaolus, et A.P., omamata selleks seaduslikke volitusi, asus tahtlikult, iseseisvalt, juurdlema A.P. ́i majast toime pandud vargust, otsides iseseisvalt taga varastatud asju ning samuti asudes iseseisvalt (omamata selleks seaduslikke volitusi) kindlaks tegema kuriteo (süüteo) toimepannud isikuid. Peale selle kuulas A.P. tema poolt kahtlustavaid isikuid üle (sealhulgas ka V.G. ́t) kõrvalises kohas, kasutades ülekuulatavate isikute suhtes ülestunnistuse saamiseks füüsilist vägivalda, ootamata ära kuritegude avastamiseks ettenähtud riigiorganite (politsei ja prokuratuuriorganite) seadusliku tegevuse tulemust. Lisaks muudele tõenditele luges kohus tõendatuks, et A.P. ́i poolt ebaseadusliku vägivalla tarvitamine V.G. suhtes on veel tõendamist leidnud kriminaalasja juurde liidetud asitõendite (V.G. jope ja kingade) vaatlusprotokolliga, mille kohaselt oli V.G. jope selja pealt rebenenud ning jope varrukad olid verekahtlase määrdumise tunnustega. Kohus luges tõendatuks, et tarvitades ebaseaduslikult füüsilist vägivalda, tekitas A.P. V.G. ́le vigastusi, mis kuulusid kerge terviserikkega kahavigastuste hulka (tõendatud kriminaalasjas tehtud isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktiga nr.50 08.veebruarist 2002.a. (kriminaaltoimik tl.51-52), mille kohaselt esinesid V.G. ́l (meditsiinidokumentide põhjal) haiglasse saabumisel kõva tömbi esemega (näiteks rusikaga või kingastatud jalaga) tekitatud kriimustused ja verevalumid näol, mis võisid olla tekkinud 27.oktoobril 2001.a. umbes kella 14.00 paiku A.P. ́i poolt toimepandud peksmise tagajärjel. V.G. ́l esinenud kehavigastused kuulusid kergete kehavigastuste liiki, kuna V.G. ́l esinenud kehavigastused ei põhjustanud temal terviseriket üle 21 päeva). Kohus luges tõendatuks, et ühes vigastustega tekitas A.P. V.G. ́le ka muu terviserikke, mis väljendus peksmise tagajärjel niigi nõrga psüühikaga ja madala intellektiga isikul, V.G. ́l, haigestumise psüühikahäiretesse, mille tõttu ta kaotas üldhaigestumise tagajärjel 80% ulatuses töövõime. Kohus luges A.P. ́i poolt V.G. ́le muu tervisekahjustuse tekitamise tõendatuks Statsionaarse kohtupsühhiaatrilise ja – psühholoogilise kompleksekspertiisi aktiga nr.2 10.märtsist 2009.a. (I-kd.tl.183-187), milles asus ekspertide komisjon järgmistele seisukohtadele V.G. ́l 80% töövõimetuse tekkimise põhjuste kohta: 1) ekspertiisi tegemise hetkel ei saanud V.G. ́l diagnoosida psüühikaga seotud haigusi; 2) ekspertide komisjonile kättesaadava informatsiooni alusel vallandus V.G. ́l pärast temale sooritatud kallaletungi ja peksmist dissotsiatiivne motoorne häire, mis väljendus alajäsemete pseudopareesina; 3) V.G. ́l on lapseeas diagnoositud vaimse arengu peetust (1987.a.) ja neurootilist seisundit (1992.a.), kuid kuni V.G. peksmiseni 27.oktoobril 2001.a. temal püsivaid, regulaarselt erialaarsti poole pöördumist vajavaid psüühikaprobleeme ei esinenud. 11.septembril 2000.a. V.G. ́le ambulatoorsel psühhiaatri vastuvõtul püstitatud diagnoos – düssotsiaalne isiksus? (küsimärgiga). Ekspertide komisjon asus seisukohale, et V.G. ́l enne peksmist (27.oktoobrit 2001.a.) esinenud

psüühikaprobleeme ei saa hinnata kui dissotsiaalsele isiksusele omaseid püsivaid avaldusi; 4) ekspertide komisjonil olemasoleva informatsiooni alusel ei esinenud V.G. ́l enne 27.oktoobrit 2001.a. (enne peksmist A.P. ́i poolt) selliseid probleeme psüühilise tervisega, et temale oleks olnud vaja määrata töövõimetust. Pärast 27.oktoobrit 2001.a. toimunud V.G. peksmist (A.P. ́i poolt) oli V.G. ́le raviarsti tervisliku seisundi kirjelduse alusel VEK – i ekspertarsti otsusega määratud töövõimetus; 5) ekspertide komisjon asus seisukohale, et V.G. ́l pärast 27.oktoobril 2001.a. peksmist (A.P. ́i poolt) välja kujunenud dissotsiatiivset motoorset häiret F44.4 tuleb käsitleda psühhogeense häirena, mis on tihedas ajalises seoses psühhotraumeeriva sündmusega, so peksmisega 27.oktoobril 2001.a. (A.P. ́i poolt); 6) ekspertide komisjon asus seisukohale, et 2006.a. on V.G. ́le määratud 80% töövõimetust VEK-i ekspertarsti otsusega, mille aluseks oli perearst T.V. taotlus koos eelnevalt teostatud neuroloogi ja psühhiaatri konsultatsioonide otsustega, kus oli hinnatud ja kirjeldatud V.G. ́l sellel ajal esinenud terviseprobleeme ja nende oletatavat seost 27.oktoobril 2001.a. toimunud V.G. peksmisel (A.P. ́i poolt) saadud tervisehäiretega. Tuginedes töövõimekaotuse määranud ekspertarsti Sirje Jõeääre kirjalikele selgitustele 14.detsembrist 2002.a. V.G. ́le 80% töövõimekaotuse määramise kohta (kriminaaltoimik tl.101), mille kohaselt esinesid V.G. ́l dissotsiatiivsed häired piirialase intellektiga isiksusel (F.44.4). Ekspertarsti selgituste kohaselt määrati V.G. ́le 80% töövõimekaotus üheks aastaks dissotsiatiivsete häirete (alakeha düsfunktsiooni) ja madala intellekti tõttu, kuna V.G. vajas igapäevaelus kõrvalabi: liikumisel, elementaarsetes hügieenitoimingutes ning igapäevaste olmeprobleemide lahendamisel, aga samuti vajas V.G. järelvalvet ravimite kasutamisel, mille tõttu määrati V.G. ́le raske puue. Vastuseks küsimusele, kas V.G. ́l esinev töövõime kaotus võib olla seotud 27.oktoobril 2001.a. V.G. ́le tekitatud kehavigastustega, selgitas ekspertarst Sirje Jõeäär, et selle väljaselgitamiseks tuleb määrata kohtuarstlik ja kohtupsühhiaatria kompleksekspertiis V.G. suhtes. Samuti tuginedes Anti – Liew & Hingehooldus Sihtasutuse kirjalike arvamusele 09.maist 2005.a. V.G. kohta (I-kd.tl.126-128), mille kohaselt oleks otstarbekas tsiviilmenetluse käigus teostada kompleksne statsionaarne kohtupsühhiaatriline ekspertiis, kus peale psühhiaatrite võtaksid osa ka kliinilised psühholoogid ning neuroloogid ning kus (seni veel tegemata) uuringute käigus tuvastataks muuhulgas ka vastus küsimusele: mis täpsemalt on 2006.a. ikkagi põhjuseks 80% töövõime kaotusele V.G. ́l, luges kohus tõendatuks, et käesoleva tsiviilasja lahendamisel tuleb tõendite hulgast välja jätta Eesti Kohtuarstliku Ekspertiisibüroo Põhja – Eesti osakonna isiku kohtuarstliku komisjoniekspertiisi akti nr.4 23.jaanuarist 2003.a. (I-kd.tl.89-91), mille kohaselt uuris komisjon V.G. ravidokumente ning ekspertidele esitatud ravidokumentide alusel arvasid eksperdid, et V.G. ́le 17.jaanuaril 2002.a. määratud töövõime kaotus ei ole seotud 27.oktoobril 2001.a. tekitatud kehavigastustega, vaid on tingitud tal juba lapsena esinenud dissotsiatiivsetest häiretest (psüühikahäired).

Kohus asus seisukohale, et eelpoolnimetatud akt oli koostatud Ida – Viru Politseiprefektuuri uurimistalituse uurija E. Ilusa poolt koostatud ekspertiisimääruse 10.jaanuarist 2003.a. nõudeid (tl.125) eirates. Määruse kohaselt oli uurija määranud V.G. suhtes kohtupsühhiaatria ekspertiisi, kuid tegelikkuses tehti V.G. suhtes kriminaalasja raames kohtuarstlik komisjoniline ekspertiis, mis ei saanudki anda õigeid vastuseid V.G. psüühilise haigestumise põhjustele. Selle aktiga tehti õigesti kindlaks ainult V.G. ́l esinenud keha vigastused, mis saadi A.P. ́i poolse peksmise tagajärjel, ja mis kuulusid kergete kehavigastuste liiki. Kohus luges tõendatuks, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt, kuna V.G. ́le kohtu poolt määratud esindaja, advokaat M.E.r (endine: L.), poolt on ebaõigesti kindlaks määratud hüvitamisele kuuluva kahju suurus. Advokaat M.E.r (endine: L.) on lähtunud kahju arvestamisel V.G. poolt, peale tema tervenemist, saadud keskmisest palgast - 7 386.80 krooni kuus. Kohtu poolt rakendatud seaduse kohaselt tuli aga kahju kindlakstegemisel lähtuda V.G. poolt enne kahju tekitamist (so enne 27.oktoobrit 2001.a.) saadud 12 – kuu keskmisest palgast. Advokaat M.E.r (endine: L.) ei ole kohtule esitanud tõendeid V.G. poolt enne 27.oktoobrit 2001.a. saadud keskmise palga kohta, mille tõttu kohtul sellised andmed puuduvad. Advokaat M.E.r (endine: L.) poolt kohtule esitatud tõendite kohaselt oli V.G. enne 27.oktoobrit 2001.a. olnud põhiliselt töötu. Lühiajaliselt tegi V.G. kvalifitseerimata tööd erinevate tööandjate juures saades tehtud töö eest seaduses ettenähtud minimaalpalka. Fotoärakirjaga V.G. tööraamatust (Ikd.tl.100) luges kohus tõendatuks, et V.G. omas enne tema peksmist A.P. ́i poolt tööstaaži erinevate tööandjate juures kokku ainult 4 – kalendrikuud. Kohus luges tõendatuks, et V.G. ́l moodustus, temale A.P. ́i poolt tekitatud muu tervisekahjustuse tagajärjel, saamata jäänud palga (V.G. 80% töövõimetuse ajal Eestis kehtinud) seadusandluses ettenähtud minimaalpalk, kuna V.G. oleks saanud tööle asuda kvalifitseerimata tööjõuna (ka oma varasema vaimse tervise tõttu) ning temal ei oleks kunagi tekkinud õigustatud ootust suuremale palgale, kui seda oleks makstud kvalifitseerimata tööjõule st seadusega ettenähtud minimaalpalgale. Muu hulgas luges kohus selle asjaolu tõendatuks ka V.G. poolt kohtusse kutsutud tunnistaja, V. P., ütlustega kohtuistungil, mille kohaselt ei sobinud V.G. oma, füüsiliste ja vaimsete võimete tõttu, näiteks tööstusalpinistiks, mis oli juba teatud kvalifikatsiooni nõudev töö. Kohus luges tõendatuks, et V.G. ja A.P. ́i vahel puudus käesolevas tsiviilasjas vaidlus V.G. 80% töövõimetuse perioodi üle, mille eest nõuab V.G. kahju hüvitamist. Kohus luges tõendatuks, et V.G. 80% töövõimetuse periood oli alates 01.jaanuarist 2002.a. kuni 01.septembrini 2005.a. so 3 (kolm) aastat ja 8 (kaheksa) kuud. Kohus luges tõendatuks, et 2002.a. oli Eestis seadusandlusega kehtestatud minimaalpalgaks 1 850.- krooni kuus, 2003.a. oli Eestis seadusandlusega kehtestatud minimaalpalgaks 2 160.- krooni kuus, 2004.a. oli

Eestis seadusandlusega kehtestatud minimaalpalgaks 2 480.- krooni kuus ning 2005.a. oli Eestis seadusandlusega kehtestatud minimaalpalgaks 2 690.- krooni kuus. Kohus luges tõendatuks, et V.G. ́l jäi saamata palka 80% töövõimetuse aja eest kokku 99 400.- krooni lähtudes järgmisest arvestusest: (2002.a. eest 12 X 1 850.- ) + (2003.a. eest 12 X 2 160.- ) + (2004.a. eest 12 X 2 480.- ) + (2005.a. eest 8 X 26 690) = 99 400.- krooni. Saamata jäänud palgast kuulub mahaarvamisele V.G. poolt saadud pension, mille suurus on hagiavalduse kohaselt 80% töövõimetuse perioodi eest 61 901.- krooni. Eeltoodu alusel luges kohus tõendatuks, et V.G. hagi A.P. ́i vastu kuulub rahuldamisele osaliselt summas 37 499.- krooni lähtudes järgmisest arvestusest (saamata jäänud palk 99 400.- krooni – saadud pension 61 901.- krooni = tegelikult saamata jäänud palk (sissetulek) 37 499.- krooni). Ülejäänud osas luges kohus tõendatuks, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Kohtukulud pidas kohus vajalikuks jagada poolte vahel järgmiselt: kõik poolte poolt juba kantud kohtukulud käesolevas tsiviilasjas jätta V.G. ja A.P. ́i endi kanda. Seoses menetlusabi andmisega Viru Ringkonnakohtu poolt jätta V.G. poolt veel kandmata kohtukulud, aga samuti ka kõik kohtuekspertiisi kulud käesolevas tsiviilasjas, Eesti Vabariigi kanda.

Johannes Külaots Kohtunik

Tartu Ringkonnakohus 07.juunil 2010.a. otsustas: A.P.i apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt ja V.G. apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Tühistada Viru Maakohtu 28. detsembri 2009 otsus osaliselt, s.o osas, millega maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis A.P.ilt V.G. kasuks välja 37 449 krooni ja menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada V.G. hagi A.P.i vastu osaliselt ja mõista A.P.ilt V.G. kasuks välja 19 771 krooni (üheksateist tuhat seitsesada seitsekümmend üks). Ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata. Jätta poolte menetluskulud maakohtus nende endi kanda. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: „Rahuldada V.G. hagi A.P.i vastu osaliselt ja välja mõista A.P.ilt V.G. kasuks 19 771 krooni (üheksateist tuhat seitsesada seitsekümmend üks). Ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata. Jätta poolte menetluskulud maakohtus poolte endi kanda.“

Menetluskulude jaotus Jätta ringkonnakohtus A.P.i apellatsioonkaebusega seotud menetluskuludest 52.7 % A.P.i kanda ja 47.3 % V.G. kanda. Jätta ringkonnakohtus V.G. apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud V.G. kanda.

Kohtuotsus jõustus 21.septembril 2010.a. Riigikohtu määrusega.

Alla Kuzmina

Nooremreferent

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.