Võlaõigus › Muud

60 000 krooni koos sellele lisanduva intressi, leppetrahvi ja viivisega. Lepingu p 2.6 kohaselt kohustus kostja teavitama PP koheselt kõikidest sisse nõutud summadest võlgnikult ning 8 päeva jooksul arvates raha laekumisest kandma summad PP arveldusarvele. Kostjal oli õigus enda kasuks lepingu tasuna maha arvestada 25% sisse nõutud põhivõlast ja 50% intressidest. Seega laekunud põhinõude summas 60 000 krooni pealt oli kostja tasu koos käibemaksuga 17 700 krooni ja laekunud intresside summas 38 000 krooni pealt koos käibemaksuga 22 420 krooni. Kostja on maksnud PP kokku 11 890 krooni. Vastavalt lepingu p-le 3.1 kehtib leping alates selle allakirjutamisest 29.01.2004 kuni 29.06.2004. Sama punkti kohaselt on kokku lepitud, et juhul kui summad laekuvad võlgnikult pärast lepingu lõppemist, st pärast 29.06.2004, kuid mille tasumiseks on kostja saavutanud võlgnikuga kirjaliku kokkuleppe, kuuluvad rakendamisele lepingu p-des 2.6 ja 2.7 sätestatud tingimused. 05.02.2004 sõlmisid kostja ja võlgnik võla tasumise kokkuleppe. 20.09.2005 seisuga on võlgniku võlg tasutud täies ulatuses kogusummas 98 000 krooni. Vaatamata sellele ei ole kostja PP kandnud saadaolevaid summasid 8 kalendripäeva jooksul. 02.06.2008 ja 09.01.2009 lepinguga loovutas PP võlanõude põhisummas kokku 45 990 krooni hagejale. Nõue kostja vastu muutus sissenõutavaks 29.09.2005, kuna viimane makse võlgniku poolt laekus kostjale 20.09.2005 ning lepingu p 2.6 kohaselt kohustus kostja kandma raha 8 päeva jooksul. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevus summas 45 990 krooni, viivised 16 570,20 krooni ja viivis võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 13.01.2009 kuni 45 990 krooni tasumiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. 30.10.2009 eelistungil jäi hageja esitatud nõude juurde. Kostja vastus Kostja oma kirjalikus vastuses hagi ei tunnistanud. Kostja on seisukohal, et hageja nõue on aegunud. Kostja ja PP vahel sõlmiti nõude loovutamise leping nr 183 29.01.2004 ja leping lõppes 29.06.2004. Asjas puuduvad tõendid, et kostjal oleks tekkinud nimetatud lepingu alusel rahalised kohustused hageja ees pärast lepingu lõppemist. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Seega oleks kõnealuse lepingu alusel esitatud nõue aegunud 29.06.2007. Kostja palub kohaldada esitatud nõude osas aegumist ning lõpetada menetlus. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. 30.10.2009 eelistungil jäi kostja aegumise vastuväite juurde. Kohtu põhjendused Poolte nõusolekul määras kohus asjas kirjaliku menetluse. Kuivõrd kostja on esitanud aegumise kohaldamise taotluse, peab kohus hindama, kas hageja nõue on aegunud ning kas hageja nõuet saab edasi menetleda. Puudub vaidlus, et 29.01.2004 sõlmisid PP ja kostja nõude loovutamise lepingu nr 183, mille kohaselt PP loovutas kostjale oma nõude AP vastu summas 60 000 krooni koos sellele lisanduvate intressi, leppetrahvi ja viivisega. Samuti puudub vaidlus selles, et lepingu p 2.6 kohaselt kohustus kostja võlgnikult sisse nõutud summad kandma 8 päeva jooksul arvates raha laekumisest PP arveldusarvele, kusjuures kostjal oli lepingu p 2.6 kohaselt õigus enda kasuks lepingutasuna maha arvestada 25% võlgnikult sisse nõutud põhivõlast ja 50% intressidest. Lepingu p 3.1 kohaselt summad, mis laekuvad võlgnikult pärast lepingu lõppemist või ennetähtaegset lõpetamist, kuid mille tasumiseks on kostja saavutanud võlgnikuga kirjaliku kokkuleppe, loetakse laekunuks kostja töö tulemusena ning sellisel juhul

kuuluvad rakendamisele lepingu p-des 2.6 ja 2.7 toodud tingimused lepingutasu kohta. Puudub vaidlus, et PP loovutas nõude hagejale. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 05.02.2004, s.o enne lepingu tähtaja saabumist sõlmisid kostja ja võlgnik võla tasumise kokkuleppe. Kokkuleppe p 2 kohaselt kohustus võlgnik tasuma 5 000 krooni 20.02.2004 ja edasine maksmine pidi toimuma samas summas iga järgneva kuu 20. kuupäeval kuni võlasumma täieliku kustutamiseni. Kostja taotleb asjas aegumise kohaldamist. TsÜS § 142 lg 1 kohaselt õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 144 järgi koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama sätte 2. lõike kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. TsÜS § 147 lg 3 esimese lause kohaselt kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kostja saavutas võlgnikuga kirjaliku kokkuleppe 05.02.2004 võla tasumiseks. Eeltooduga on tõendatud, et kostjale tekkisid rahalised kohustused PP ees, millised kuulusid täitmisele pärast lepingu lõppemist 29.06.2004. Käesolevas tsiviilasjas on võlgniku arvelduskontode väljavõtetega tõendatud, et ta sooritas viimase makse kostjale 05.02.2004 võla tasumise kokkuleppe alusel 20.09.2005. Seega oleks käesolevas tsiviilasjas esitatud nõude aegumistähtaeg olnud 01.01.2009. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse Harju Maakohtule 10.06.2008. TsMS § 486 lg 4 sätestab, et hagi loetakse hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest, kui hagi võetakse menetlusse kuue kuu jooksul makseettepanekule vastuväite esitamisest alates. Käesolevas tsiviilasjas esitas kostja vastuväite maksekäsu kiirmenetluse avaldusele 16.12.2008. Hagi võeti menetlusse 21.01.2009. Seega TsMS § 486 lg-s 4 sätestatud tähtaja jooksul. Seega on hagi esitamise ajaks antud juhul 10.06.2008. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et esitatud hagi ei ole aegunud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 p 1 kohaselt võib võlasuhe tekkida lepingust. VÕS § 8 lg-s 2 on sätestatud, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 164 lg 1 kohaselt võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 167 lg 3 sätestab, et nõude loovutamisel lähevad uuele võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigused intressile ja

leppetrahvile. VÕS § 170 kohaselt kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Kuivõrd eelpool jõudis kohus seisukohale, et kostja õigused ja kohustused tulenevalt nõude loovutamise lepingust nr 183 ja võla tasumise kokkuleppest on omavahel seotud, siis on tõendatud, et hagejal on õigus nõuda kostjalt lepingu alusel raha tasumist. Kohus ei nõustu kostja vastuväitega, mille kohaselt puuduvad asjas tõendid selle kohta, et kostjal oleks tekkinud nõude loovutamise lepingu alusel rahalised kohustused hageja ees pärast nimetatud lepingu lõppemist. Kohtu hinnangul tuleneb kostja kohustus hageja ees nõude loovutamise lepingu nr 183 p-st 3.1 ja 2.6 ning 05.02.2004 sõlmitud võla tasumise kokkuleppest. Kohus ei pea vajalikuks korrata eelpool toodud kohtu seisukohti. Hageja on esitanud tõendid, mille kohaselt on võlgnik tasunud kostjale võla tasumise kokkuleppe alusel osamakseid kuni 20.09.2005. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks teinud hagejale ülekandeid tulenevalt lepingu p-st 2.6. Seega on hageja põhinõue summas 45 990 krooni põhjendatud. Hageja nõuab kostjalt seadusjärgset viivist seisuga 12.01.2009 summas 16 570,20 krooni. Kostja ei ole hageja viivisearvestust vaidlustanud. TsMS § 367 alusel võib viivised välja mõista ka protsendina võlgnevusest hagi esitamise hetke seisuga. Hagi esitati 12.01.2009. Kohus peab võimalikuks hagi rahuldada ning mõistab kostjalt välja hageja kasuks põhivõlgnevuse 45 990 krooni, viivise 16 570,20 krooni, kokku seega 62 560,20 krooni ning alates 13.01.2009 viivise VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras põhinõudelt kuni põhinõude 45 990 krooni tasumiseni. Kohus rahuldab hagi tervikuna. Menetluskulude väljamõistmisel lähtub kohus TsMS § 162 lg-st 1 mille kohaselt jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.