Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on pooltel õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Hageja nõue ja põhjendused Laenukassa OÜ ja Toomas Tomson sõlmisid 10.10.2008 laenulepingu nr A5308, mille alusel andis hageja kostjale laenu 60 000 krooni. Kostja kohustus laenusumma tagastama hiljemalt 10.11.2008 ning tasuma laenu kasutamise eest kuni laenusumma tagastamiseni intressi 3 600 krooni (intressimäär 6% kuus). Laenulepingust tulenevate kohustuste tagamiseks sõlmisid hageja ja kostja 10.10.2008 laenulepingu lisana tagatisomandamise lepingu, mille alusel andis kostja hagejale tagatisena üle sõiduki Mercedes-Benz Sprinter XXX XXX omandi. Hageja täitis laenulepingust tuleneva kohustuse ja andis laenu netosumma kostja kasutusse. Laenusumma tagastamise ja intressi tasumise tähtaeg saabus 10.11.2008. Kostja lepingulisi kohustusi ei täitnud, tähtaegselt laenu ei tagastanud ning intressi ei tasunud. Hageja asus võõrandama temale laenu tagatiseks antud sõidukit, kuid siis ilmnes, et tegemist on ümberehitatud sõidukiga, millel puudub Eestis järelturg. Hageja esitas avalduse maksekäsu kiirmenetlusse, millele kostja esitas vastuväite. Pärast avalduse esitamist õnnestus hagejal võõrandada laenulepingu tagatiseks olnud sõiduk hinnaga 38 000 krooni. VÕS §-dest 396 lg 1 ja 101 lg 1 p1 ning laenulepingust tulenevalt nõuab hageja kostjalt 25 522 krooni, sest sõiduki müügihinnast on hageja maha arvanud müümiseks tehtud kulutused. Laenulepingu ja tagatisomandamise lepingu üldtingimuste kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale intressi 6% kuus, millele kuni 10.11.2008 arvestatuna vastab 3600 krooni. Kostja pole intressi tasunud. Viivisena nõuab hageja kostjalt laenulepinguga kindlaks määratud 1% tagastamata laenusummalt päevas. Hageja on vähendanud viivist ning nõuab kostjalt 60 000 krooni viivitusintressi ajavahemikus 10.11.2008 kuni 25.06.2009. Hageja palub TsMS §-st 367 tulenevalt välja mõista kostjalt viivis 1% päevas võlgnetavalt summalt alates 26.06.2009 kuni põhivõla lõpliku tasumiseni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista. Laenulepingust tulenevate nõuete tagamiseks andis kostja hagejale üle sõiduki Mercedes-Benz Sprinter XXX XXX , mille tagatisväärtuseks hinnati hageja poolt 120 000 krooni. Mootorsõiduk oli heas seisukorras ning selle turuväärtus oli hageja hinnangust mõnevõrra suurem. T. Tomsonil jäi laenusumma tähtaegselt tagasi maksmata majanduslike raskuste tõttu, millest ta teavitas ka Laenukassa OÜ-d. Kostja nõustus hageja nõuete rahuldamiseks tagatiseks jäetud mootorsõiduki realiseerimisega hageja poolt ning oli seisukohal, et mootorsõiduki realiseerimisest saadavast rahast piisab kõikide hageja nõuete rahuldamiseks. Kostja luges enda kohustused täidetuks, kuna hageja lubas hakata tagatist koheselt realiseerima. Kostja leiab, et mootorsõiduk võõrandati alla tegeliku turuväärtuse. Eseme väärtuseks loetakse TsÜS § 65 alusel selle harilik väärtus, mis on selle kohalik keskmine müügihind. Eesti Konjunktuuriinstituudi dokumendi kohaselt oli sõiduki MercedesBenz Sprinter XXX XXX turuväärtus 2008.a IV kvartalis koos käibemaksuga 145 200 krooni ja 2009 a II kvartalis 135 800 krooni. Kostja ei saanud mootorsõiduki müügiprotsessi pikkust mõjutada ega sellesse sekkuda, seega ei ole põhjendatud panna tagatise võõrandamise

hinnariski ainuüksi kostjale. Kostja on seisukohal, et mootorsõidukit oleks saanud realiseerida turuhinnaga või mitteolulise erinevusega turuhinnast, mis oleks katnud kõik nõuded. Kostja arvates ei ole hageja 60 000 kroonine viivitusintress põhjendatud, kuna mootorsõiduki võõrandamisel keskmise turuhinnaga oleks olnud võimalik täita kõiki nõudeid. Lisaks leiab kostja, et viivisenõue on ülemäära suur. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist VÕS §-s 162 sätestatud alusel. Viivise aastamäär on 365%. Kostja leiab, et see on ülemäära suur, mistõttu tuleb viivist alandada või kokkulepe tühiseks lugeda, mis annab hagejale võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Kostja tugineb VÕS § 113 lg 1 ja on seisukohal, et viivise määra kindlakstegemisel tuleb lähtuda lepingus kokku lepitud laenuintressist 6 % kuus, seega 72 % aastas, mis on 33 320.68 krooni ja mille suurust kostja palub vähendada mõistliku suuruseni. Kostja on seisukohal, et viivist tuleb vähendada poole võrra, sest tagatise müügiprotsessi ja hinna kujundamisesse ei saanud kostja sekkuda. Hageja vastus kostja seiskohtadele Hageja ja kostja vahel sõlmitud leping ei ole käsitletav tarbijakrediidilepinguna, sest tagasimaksmise tähtaeg on 1 kuu. 10.10.2008 kehtinud VÕS § 403 lg 3 p 2 kohaselt ei kohaldatud tarbijakrediidilepingu kohta käivat regulatsiooni laenulepingutele, mille järgi peab tarbija krediidi tagasi maksma kuni 3 kuu jooksul. Pooled ei ole kokku leppinud, et sõiduki omand antakse üle laenulepingust tulenevate nõuete täitmiseks. Pooled ei ole kokku leppinud, et kui kostja kaotab õiguse nõuda tagatise omandit, loetakse sõiduki väärtuse või turuhinna ulatuses kostja kohustused täidetuks. Lepingu punktist 3.10 tulenevalt ei lõpe kostja rahalised kohustused, mille täitmiseks ei piisa tagatise võõrandamisel saadud rahasummast. Kuigi hagejal on puudunud lepingust tulenev kohustus võõrandada tagatise ese turuhinnaga, on hageja seda siiski teinud. Hageja soov tagatise võõrandamisel on sarnaste lepingute puhul alati suunatud tagatise võõrandamisele võimalikult kõrge hinnaga. Selline käitumine on kooskõlas nii VÕS §-st 7 tuleneva mõistlikkuse põhimõttega kui ka VÕS §-st 6 tuleneva hea usu printsiibiga. Kuna auto oli sihtotstarbeline (rahaveoks mõeldud) ja halvas seisukorras, siis puudus sellele nõudlus ning turuhind kujunes auto müügiperioodi jooksul, mis kestis 201 päeva. Kostja on kohtule tõendina esitanud AS Eesti Konjunktuuriinstituudi dokumendi, kuid see pole asjakohane, sest pole arvesse võetud sõiduki sihtotstarvet ning seisukorda. Kohtu seisukoht ja põhjendused. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada põhivõla ja intressi osas, viivise mõistab kohus välja osaliselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt Laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Tsiviilasja asjaolude pinnalt nähtub, et kostja on laenulepingu nr A5308 alusel saanud enda valdusse laenusumma 60 000 krooni. Hageja on oma laenulepingust tuleneva kohustuse täitnud. Kostja võtab omaks, et ta pole laenulepingust tulenevalt hagejale laenusummat tagasi maksnud. Kostja on andnud hageja valdusse tagatisomandamise lepinguga sõiduki Mercedes-Benz Sprinter. Kohus on nõus hagejaga, et lepingu punktist 3.10. tulenevalt ei loetud kostja kohustusi täidetuks ainuüksi sõiduki üleandmisega hagejale ning kostja oli kohustatud tagasi maksma laenusumma selle osa, mis ei ole kaetud tagatise müügihinnast saadud summaga. Kuigi tagatise üleandmise aktis määrati tagatise väärtuseks 120 000 krooni, ei olnud hagejal kohustust tagatist realiseerida 120 000 krooni ulatuses. Sellegi poolest peab hageja VÕS § 6 lg 1 sätestatud hea usu põhimõttest lähtuvalt realiseerima tagatise maksimaalses väärtuses.

Kohus võtab arvesse, et hageja ei oleks pidanud tagatise üleandmisakti sõiduki väärtust kergekäeliselt ja väidetavalt tegelikke asjaolusid teadmata lisama, kuid kuna müügileping tagatise realiseerimiseks on kahepoolne kokkulepe ning müügitingimused sätestatakse lepinguga, mitte seadusega, ei saa hagejalt eeldada tagatise realiseerimist üleandmisaktis sätestatud väärtuses. Kohus nõustub hagejaga, et Eesti Konjunktuuriinstituudi esitatud hinnad ei ole asjakohased, sest nad ei arvesta sõiduki eripära ega tegelikku seisundit. Vaidlust ei ole selle üle, et tagatiseks antud sõiduk oli ümber ehitatud raha veoks. Kohus on seisukohal, et hageja realiseeris tagatise vastavale selle turuväärtusele, sest kostja ei ole tõendanud, et raha veoks ümberehitatud sõidukit Mercedes-Benz Sprinter XXX XXX on võimalik müüa ja müüakse Eestis teistsuguse hinnaga. Hagejal ei olnud kohustust pöörduda tagatisega välisriigi turule, kus tagatise väärtus võis kõrgem olla. Seda ei saa ka mõistlikult eeldada. TsÜS § 65 kohaselt on eseme väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Olenemata tagatise müümisest oli kostjal iseseisev kohustus tagastada hagejale laen. Teistsugust kokkulepet poolte vahel ei olnud, nähtuvalt laenulepingu ja tagatisomandamise lepingu üldtingimuste punktist 3.10.: tagatise võõrandamisel ei lõpe laenusaaja rahalised kohustused, mille täitmiseks ei piisa tagatise võõrandamisel saadud rahasummast. Kostja on jätnud hagejale tagastamata laenu 25 522 krooni ulatuses. Kohus on seisukohal, et tagatise müümisega seotud kulutused 3522 krooni (OÜ Hektor ja OÜ Ropka Autopood arved tl-del 28-30) oli hagejal õigus müügihinnast maha arvata, sest ainult pärast kulutuste mahaarvamist allesjäänud raha sai hageja arvestada laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise katteks. Intressi suuruse ja tasumise kohustuse üle vaidlust ei ole. Kostja ainus vastuväide on see, et tagatiseks antud sõiduki väärtus oleks pidanud katma ka laenuintressi. Tagatise müügist saadud summa laenuintressi ei katnud, mistõttu hagejal on õigus nõuda kostjalt kokkulepitud intressi tasumist. VÕS § 397 lg 1 ja 3 alusel: Majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Intress arvestatakse ja tuleb tasuda iga kalendriaasta lõpul. Kui laen tuleb tagastada enne aasta lõppu, tuleb intress tasuda laenu tagasimaksmise ajal. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Kostja on jäänud oma kohustuse täitmisega viivitusse, sest temal oli lepingust tulenev kohustus tagastada laenusumma hiljemalt 10.11.2008, mistõttu on õigustatud hageja viivise nõue. Hageja on esitanud vähendatud viivise nõude summas 33 320.68 krooni viivitatud päevade eest, milleks on 366 päeva. Hageja on teinud viivise ümberarvestuse, tulenevalt laenulepingus kokkulepitud intressist. Kohus vähendab kostja taotlusel temalt väljamõistetavat viivist põhinõude suuruseni, so 25 522 kroonini ning ei mõista kostjalt välja viivist põhivõlalt kuni võla täieliku tasumiseni. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. VÕS § 113 lg 8 kohaselt viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. Kohus on seisukohal, et tagatisomandamisega laenulepingu puhul on tegemist siiski mõnevõrra erilisema lepinguga kui on tavaline laenuleping. Seetõttu tuleb tagatisomandamisega laenulepingu puhul jätta mingi risk tagatise väärtuse hindamisel ka hageja kanda. Kostja täitis omapoolset kohustust tema võimaluste piires, andes hagejale üle sõiduki, mille väärtuseks hageja hindas 120 000 krooni ning kostjal oli õigustatud ootus, et tagatiseks antud sõiduk realiseeritakse saadud laenu katteks. Kostja majanduslik seisukord ei ole hea, talle on käesolevas menetluses antud menetlusabi. Kostja ülalpidamisel on kaks alaealist last, tema abikaasa läks alles tööle pärast lapsehoolduspuhkuse lõppemist ning

kostjal on tema sissetulekutega võrreldes suured tagasimaksekohustused (tl 40). Kohus on seisukohal, et kostjalt viivise väljamõistmiseks on õiguslik alus, kuid viivise summa ei tohi olla kostjale ülejõu käivalt koormav. Tegemist on kõrvalnõudega, hageja ei ole tõendanud temale tekkinud kahju, mis ületaks 25 522 krooni. Eelnimetatud põhjusel ei mõista kohus kostjalt välja ka viivist kuni põhivõla lõpliku tasumiseni. Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Kohus jätab hagi rahuldamise tõttu menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 ja 3 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Toomas Tomsonile on antud Tartu Maakohtu 01.09.2009 määrusega riigi õigusabi. T. Tomsoni esindaja vandeadv Rainer Objartel on esitanud nõude tasu ja kulutuste hüvitamiseks 7560 krooni ulatuses, millega kostja on nõustunud. T. Tomsonile on antud menetlusabi tingimusel, tema vastu esitatud hagi osaliselt või täielikul rahuldamisel maksab ta riigile tema antud õigusabi tasu ja kulutused 9 kuu jooksul. Sellest tulenevalt tuleb T. Tomsonil tasuda riigile igakuuliselt vähemalt 840 krooni 9 kuu jooksul kuni 7 560 krooni laekumiseni. Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.