kostja esindaja: vandeadvokaat Urmas Kõrgesaar (Advokaadibüroo Aivar Pilv Tartu osakond, Turu 2, Tartu 51014)
RESOLUTSIOON
Juhindudes VÕS § 113 lg 1-2, § 207, § 578 lg 2; TsMS § 423 lg 1, § 435, § 436, § 438, § 439, § 442, kohus o t s u s t a s:
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista Priidik Parmi ́lt AS AS Merko Tartu kasuks 54 558.28 krooni.
3.Toimetada kohtuotsus kätte menetlusosalistele. Menetluskulude jaotus Jätta kõik menetluskulud Priidik Parmi kanda. Menetlusosaline võib nõuda Tartu Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates lahendi jõustumisest. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Edasikaebamise kord ja tähtaeg
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama tähtaja kestel ka apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kostja töötas töölepingu alusel hageja ettevõttes perioodil 30.09.2002-01.08.2008. Kostja põhjustas nimetatud perioodil hagejale kahju vähemalt 365 638.83 krooni ulatuses. Nimetatud nõude osas pöördus hageja kohtusse (tsiviilasi nr 2-08-70157). Kostja võttis hagi õigeks 63 233.15 krooni ulatuses, selle kohta sõlmisid pooled ka 02.03.2009.a. kohtuistungil ka kompromissi, mille kohus kinnitas 03.03.2009.a. määrusega. Kompromissi alusel kohustus kostja tasuma hagejale 21 948 krooni 16.03.2009.a. ja 41 285.15 krooni 02.04.2009.a. Kõnealused summad on hagejale tasutud (teine makse ühepäevase hilinemisega). Lisaks sõlmisid hageja ja kostja 11.05.2009.a. kohtuistungil kompromissi, mille alusel kohustus kostja tasuma hagejale ka ülejäänud nõude ja menetluskulude katteks 319 500 krooni. Kohus kinnitas kompromissi 14.05.2009.a. määrusega. Kummaski kompromissis ei ole käsitletud juba tekkinud ja sissenõutavaks muutunud viivisenõudeid, samuti ei ole hageja viivisenõuetest loobunud. Hageja on kostjale esitanud viivisearved 00093A, 00096, 00117 ja 00118 kogusummas 54 558.28 krooni. Arvetele on lisatud ka viivisearvestus. Hageja on oma 22.05.2009.a. kirjaga kostjale selgitanud viivisenõuete alust. Kostja esindaja on saatnud hagejale 01.06.2009.a. kirja, milles on teatanud, et kostja ei tunnista viivisenõudeid ning on palunud hageja seisukohta seoses kostja vastuväidetega. Hageja esitas omapoolsed põhjendused 12.06.2009.a. ning andis kostjale aeg kuni 19.06.2009.a. viiviste tasumiseks. 15.06.2009.a. e-kirjaga teatas kostja esindaja, et kostja ei tunnista viivisenõudeid ning palus need tühistada (tl 1-2).
2.Hageja ei esitanud viivisenõudeid tsiviilasja nr 2-08-70157 raames, kuid see ei võta õigust viivisenõude esitamiseks hiljem, kuivõrd viivisenõuet ei pea esitama koos põhinõudega. Viivisenõuded ei olnud tsiviilasja 2-08-70157 objektiks, seega ei ole võimalik viivisenõudeid välistada TsMS § 423 lg 1 alusel. Kuna käesoleval juhul ei ole pooled kokku leppinud viivisenõuetest loobumises, on hageja seisukohal, et viivisenõuded on endiselt kehtivad (tl 3-4).
3.22.09.2009.a. esitas kostja oma vastuse hagiavaldusele. Kostja tunnistab viivisenõuet osas, mis puudutab teise osamakse hilisemat laekumist, kuid ülejäänud viivisenõuded jäävad arusaamatuks. Kompromisslepinguga ei tuvastata ega kinnitata tsiviilnõude aluseks olevaid asjaolusid või fakte, tegemist on menetluse lõpetamise kokkuleppega, mille eesmärgiks on saavutada poolte vahel õigusrahu. VÕS § 578 lg 2 kohaselt eeldatakse, et kompromisslepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromisslepingu alusel uued õigused. Ekslik on hageja seisukoht, et kuivõrd kompromisslepingus ei olnud selgesõnaliselt välistatud viivisenõuetest loobumine, tuleb järeldada, et viivisenõuded on paralleelselt kehtivad. VÕS § 578 lg 2 annab just vastupidise eelduse, seega oleks pidanud kompromisslepingus
selgesõnaliselt viitama, et võlasuhe ei lõppe ulatuses, mis hõlmab kõrvalnõudeid ja hagejal on jätkuvalt õigus nõuda ka vanast õigussuhtest tulenevaid viivisenõudeid.
4.Kuivõrd pooled on kompromisslepinguga kokku leppinud ka uues kohustuste täitmise tähtajas (16.03.2009; 02.04.2009; 11.10.2009), ei saa olla kostja ka kohustuse täitmisega viivituses. Kostja on juba selgitanud, et tunnistab viivisenõuet ühe päeva eest. Kolmas osamakse ei ole muutunud sissenõutavaks ja kostja ei saa olla selle tasumisega viivituses. VÕS § 113 lg 1 kohaselt on viivisenõude esmaseks eelduseks kehtiv võlasuhe poolte vahel. Nagu eelpool märgitud, on pooled käesoleval juhul viinud oma võlasuhte uuele tasandile, lõpetades vana võlasuhte kokkuleppega (VÕS § 186 p 4 ja VÕS § 207). Kuna viivisenõude esitamise aluseks olev võlasuhe poolte vahel ei kehti, ei ole hagejal võimalik nõuda selle alusel ka viivist.
5.Hageja viivisearvestused ei ole korrektsed. VÕS § 113 lg 2 kohaselt muutuvad kahjuhüvitise alusel arvestatavad viivisenõuded sissenõutavaks alates ajast, mil võlgnik sai kahju hüvitamise kohustusest teada. Kostja sai kahju hüvitamise kohustusest teada 27.10.2008.a. esitatud nõudest. Hagiavalduse sai kostja kätte alles 15.12.2008.a. ning viivisearvestus oleks pidanud algama samast kuupäevast. Hageja esitatud viivisearvetest saab järeldada, et hageja on viivisearvestust pidanud alates 2006. aastast (tl 55-57).
6.13.10.2009.a. esitas hageja oma seisukohad kostja vastusele. Ekslik on kostja väide, nagu pidanuks kompromisslepingus selgesõnaliselt viitama, et kõrvalnõuded ei ole lõppenud ning neid on võimalik jätkuvalt esitada. Riigikohus on 09.10.2009.a. lahendis 3-2-1-87-07 märkinud: „VÕS § 578 lg 2 sätestab seejuures üksnes eelduse, et kompromisslepingu sõlmimisel loobuvad pooled oma varasematest nõuetest. Võimalik on ka varasemate nõuete kehtimajäämine. Kas kompromisslepingu sõlmimisega lõppevad poolte algsed nõuded ning need asenduvad kompromisslepingus kokkulepituga või jäävad algsed kohustused kehtima paralleelselt kompromisslepinguga, sõltub sellest, milline oli poolte tahe kokkulepet sõlmides“. Sellest tulenevalt allub ka kompromissleping tõlgendamisreeglitele. Kostja oli enne kompromisslepingu sõlmimist saanud esimese viivisearve, kuid ei soovinud sissenõutavaks muutunud kõrvalnõudeid kompromissiga reguleerida. Kompromissi teksti koostamisel kohtuistungil oli arutelu all nõuetest loobumise klausli lisamine, kuid lõppastmes ei soovinud pooled seda kompromissi teksti lisada. Seega tuleb tõlgendada pooltevahelist kompromissi selliselt, et varasemalt tekkinud viivisenõuded, mis olid juba muutunud sissenõutavaks, jäid kompromissis reguleeritud nõuete kõrval eksisteerima. 02.03.2009.a. sõlmitud kompromissi näol oli tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Sellest annab tunnistust asjaolu, et kostja võttis 30.12.2008.a. vastuses hagiavaldusele õigeks nõuded, mille osas hiljem sõlmiti kompromiss, seega ei olnud kompromissi sõlmimise ajal tegemist vaieldavate nõuetega, mida pooled oleksid soovinud asendada selgete nõuetega, vaid kostja deklareeris kompromissiga nõuete eksisteerimist. Ka on Riigikohus tsiviilasjas 3-2-1-44-08 tehtud lahendis leidnud, et VÕS § 578 lõikes 2 sätestatud eeldus nõuete loobumise ja uute õiguste omandamise kohta „ei tähenda iseenesest seda, et kui pooled sõlmivad kompromisslepingu, siis loobuvad nad vastastikku kõikidest olemasolevatest nõuetest, mis neil on üksteise vastu (VÕS § 207 lg 1), või tunnistavad vastastikku, et neil ei ole teineteise vastu ükskõik missugusel alusel mingeid nõudeid (VÕS § 207 lg 2)./.../ Kompromisslepingul, nagu igal teisel lepingul on oma ese, s.t konkreetne suhe või suhete ring, mida lepinguga reguleeritakse. Seega eeldatakse VÕS § 578 lg 2 järgi nõuetest loobumist (VÕS § 207) ja nõude tunnustamist (VÕS § 30) üksnes nendes vaieldavates või ebaselgetes küsimustes, mille üle pooled läbi rääkisid ja mille üle nad
sõlmisid kompromisslepingu kui kohustustehingu“. Käesoleval juhul rääkisid pooled kohtumenetluse käigus ainult kohtule esitatud nõuetest, kõrvalnõudeid tsiviilasjas nr 2-08-70157 ei menetletud, seega ei kehti nende osas eeldus, et taolised nõuded lõppesid.
7.Hageja selgitab, et ei ole 11.05.2009.a. kompromissi alusel tasutavatelt summadelt arvutanud viivist kuni nende tasumise ajani, vaid esitatud on enne kompromissi sõlmimist sissenõutavaks muutunud viivisenõuded. Nende eksisteerimist ei mõjuta asjaolu, et 11.05.2009.a. kompromissi alusel tasumisele kuuluvad summad pidi kostja maksma alles 11.10.2009.a. Viivise nõudmise algusaja osas peab hageja vajalikuks märkida, et kuna kostja tekitas hagejale kahju oma teadliku tegevusega, oli ta teadlik ka oma kohustuste rikkumisest ning pidi olema kahju hüvitamise kohustusest teadlik alates kohustuse rikkumisest, s.t juba enne kahju tekkimist. Viivise arvestust ei mõjuta asjaolu, mil nõue kohtule esitatakse, liiati veel hagimaterjalide kostjale kättetoimetamise aeg (tl 60-62).
8.20.10.2009.a. esitas kostja oma seisukohad. Pooled ei ole antud juhul kokku leppinud, et varasemad nõuded jäävad kehtima. Arvestades, et hageja teadis juba kompromissi sõlmimise ajal, et soovib esitada viivisenõudeid, oleks pidanud hageja seda kompromisslepingusse ka märkima. Kuivõrd hageja sellekohast soovi ei avaldanud, oli kostja igati õigustatud eeldama ja järeldama, et varasemad nõuded kompromisslepinguga lõppevad. Kuna konkreetse tsiviilasja raames käsitletav nõue hõlmas tegelikult ka viivisenõudeid (arvestades, et tegemist on põhinõude kõrvalnõuetega), siis on pooled tegelikkuses kokku leppinud, et hagejal puudub õigus nõuda ka viivisenõudeid. Kostja ei nõustu, et sõlmitud kompromissleping on deklaratiivne võlatunnistus, kuna kostja ei nõustunud nõude kogusummaga. Kompromissi tegelik eesmärk oli määratleda nõude ulatus ning tasumise kord. Samas leiab kostja, et sõlmitud kompromisslepingus on väljendatud hagejapoolne loobumine kõrvalnõuetest, kuivõrd kompromisslepingus ei ole sätestatud märget tasumata kõrvalnõuete osas. Ka erialakirjanduses on asutud seisukohale, et võlausaldaja poolt nõudest loobumiseks pidada näiteks seda, kui võlausaldaja saadab arve põhikohustuse kohta, millele ei ole tehtud märkust tasumata kõrvalkohustuste tasumise kohustuse kohta. Käesoleval juhul on tegemist analoogse situatsiooniga.
9.Samuti selgitab kostja veelkord, et ei ole võimalik nõuda viiviseid, kui põhinõue ei ole muutunud sissenõutavaks. Fakt, et võlgnik oli viivituses enne kompromisslepingu sõlmimist, ei anna alust nõuda viiviseid siis, kui pooled sõlmivad kompromissi ja lepivad kokku uues kohustuse täitmise tähtajas. Paljasõnaline on ka hageja väide, et kostja teadis kahju hüvitamise nõudest kahju tekitamise ajal. Kahju hüvitamise kohustuse olemasolust sai kostja teada alles siis, kui temani jõudis reaalne nõue. Sellest tulenevalt tuleb arvestada viivist alates 27.10.2008.a., ehk alates ajast, mil kostja sai tema vastu esitatud nõudest teada. Kui hageja tunnistab ka ise, et tegemist on seotud nõuetega, siis tähendab see, et hageja võtab omaks, et kõnealused kõrvalnõuded on koos põhinõuetega lõppenud, kuivõrd hageja on neist kompromisslepinguga loobunud. Juhul, kui kostja siiski eitab nõuete aktsessoorsust, ei saa hageja ka ise tugineda kõrvalnõuete aegumise osas põhinõude aegumise peatumisele (tl 64-66).
10.Kuivõrd pooled avaldasid menetluse jooksul nõusolekut asja kirjalikus menetluses jätkamiseks, tegi kohus 02.11.2009.a. vastavasisulise määruse ning andis menetlusosalistele aega kuni 23.11.2009.a. täiendavate taotluste, seisukohtade või kompromisslepingu sõlmimiseks (tl 70). Dokumente kohtule ei esitatud.
KOHTU SEISUKOHT
11.VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustusega täitmise viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kostja põhjustatud kahju üle pooltel käesolevas tsiviilasjas vaidlusi ei ole, nimetatud nõuded on lahendatud tsiviilasja nr 2-08-70157 raames. Pooled vaidlevad selle üle, kas tsiviilasjas nr 2-08-70157 kompromissi sõlmimisega lõppesid poolte varasemad õigussuhted või mitte.
12.Hageja väide, et viivisenõude esitamine ei ole TsMS § 423 lg 1 alusel välistatud, on õige, kuivõrd tsiviilasjas nr 2-08-70157 oli hagi aluseks hagejale tekitatud kahju, käesolevas tsiviilasjas on esitatud nõue aga tekitatud kahju hüvitamisega viivitamise tõttu. Viivisenõuet ei pea esitama koos põhinõudega. Kostja väide, millekohaselt VÕS § 578 lg 2 kohaselt eeldatakse, et kompromisslepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromisslepingu alusel uued õigused, on üldjoontes õige, kuid puudutab siiski neid nõudeid, mida kohtumenetluse käigus on käsitletud. Kuivõrd aga ei kohtumenetluse käigus ega ka kompromissi sõlmimisel tsiviilasjas nr 2-08-70157 ei käsitletud viivisenõudeid, tuleb asuda seisukohale, et need nõuded ei olnud kõnealuse tsiviilasjas objektiks ning sellest tulenevalt ei ole kompromissi sõlmimisega hageja kaotanud õigust küsida ka viivist. Käesolevat seisukohta toetab ka Riigikohus tsiviilasjas 3-2-1-44-08 tehtud otsuses.
13.Kostja väide, et kuna konkreetse tsiviilasja raames käsitletav nõue hõlmas tegelikult ka viivisenõudeid (arvestades, et tegemist on põhinõude kõrvalnõuetega), siis on pooled tegelikkuses kokku leppinud, et hagejal puudub õigus nõuda ka viivisenõudeid ei ole just eeltoodud põhjusel samuti põhjendatud. Nõuded tsiviilasjas nr 2-08-70157 ja käesolevas tsiviilasjas on erinevad. Tsiviilasi nr 2-08-70157 lõpetati kompromisslepingu sõlmimisega, milles ei kajastatud vähimalgi määral viivisenõudeid, mis olid kokkuleppe sõlmimise ajaks sissenõutavaks muutunud. Samuti oli kostja saanud kokkuleppe sõlmimise ajaks kätte esimese viivisarve, kuid vaatamata sellele ei soovinud viivisenõudeid sõlmitavas kompromisslepingus reguleerida. Sellest tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et kompromisslepinguga soovisid pooled reguleerida vaid põhinõuet ning VÕS § 207 toodud eeldused võlasuhte lõppemise kohta ei ole täidetud.
14.Viivise arvutamise osas peab kohus vajalikuks märkida, et kuivõrd hageja on esitanud nõude varasemalt (s.o enne kompromissi sõlmimist) tekkinud viivise sissenõudmiseks, on asjakohatud kostja väited selle kohta, et hagejal puudub õigus viivisenõude esitamiseks põhjusel, et kostja ei ole kohustuse täitmisega viivituses. VÕS § 113 lg 2 kohaselt arvestatakse kahjuhüvitiselt viivist alates ajahetkest, mil kahju hüvitamiseks kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada või pidi sellest teada saama. Kostja tegevust, millest hagejale tekkis kahju, on käsitletud tsiviilasja nr 2-08-70157 raames. Kohus on seisukohal, et kostja teadis või pidi oma tegevust planeerides teadma, millised tagajärjed sel on ning mida see endaga kaasa toob. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja on õigesti arvutanud nõutava viivise summa.
15.Eeltoodust lähtuvalt peab kohus põhjendatuks kostjalt hageja kasuks välja mõista 54 558.28 krooni. Arvestades hagi rahuldamist ja TsMS § 162 lg 1, 2, § 173 lg 1, 3, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.