2-07-13243/60 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbinud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduses palus hageja mõista TLS § 49 p 2, PalS § 2 lg 1 ja VÕS § 108 lg 1 alusel kostjalt enda kasuks välja 2005 augusti, septembri, oktoobri ja novembri eest saamata palk kokku summas 78 911,52 krooni. Hagiavalduses on hageja märkinud tunnitasuks 10,50 eurot, mis Eesti Panga kursi järgi ümberarvestatuna on 164,29 krooni. Hageja väidetel oli poolte suulisel kokkuleppel tegelik tööajarežiim töölepingus märgitust oluliselt erinev. Osa päevi kuus oli töötaja kodus Eestis ning seepärast võeti puhkepäevad järjest ning Soomes tööl olles ei võetud neid üldse. Töötaja töötas Soomes olles tööpäevadel 10,5 kuni 11,5 tundi päevas, kuid mitte kunagi vähem kui 10 tundi päevas. Tööd alustati kell 7 ja ei lõpetatud mitte kunagi enne 18.00. Oma tööaja arvestuses arvestas töötaja tööl oldud ajast maha ühe tunni lõunavaheajaks. Hageja töötas ka laupäevadel ja pühapäevadel, alustades siis tööd tunni võrra hiljem ning lõpetades mitte enne kella 17.00. Seega töötas hageja laupäeviti ja pühapäeviti mitte vähem kui 8 tundi päevas. Keskmiselt pärast kolmenädalast töötamist Soomes oli hageja nädal aega kuni 10 päeva Eestis ning tööl ei käinud. Näiteks 2005 augustis oli hageja Eestis ja töölt eemal 23.-29. kuupäevani, oktoobris 3.-12. kuupäevani ning novembris 17.-27. kuupäevani, septembris hageja Eestis ei käinud ning puhkepäevi ei olnud. Eeltoodust tuleneb, et hageja töötas 2005 augustis 24 päeva ja mitte vähem kui 228 tundi, septembris 30 päeva ja vähemalt 284 tundi, oktoobris 21 päeva ja 194 tundi ning novembris 19 päeva ja 182 tundi. Seega töötas hageja oluliselt rohkem kui nägi ette seadusega kehtestatud tööajanorm. Tööle asumisel seletas tööandja esindaja M. A. töötajale, et tööandja saab peatöövõtjalt tasu kahel alusel: tehtud tööde mahu pealt kokkulepitud summa ning täiendavate nn parandustööde eest vastavalt töölise tegelikule ajakulule tunnihinna alusel. Tööandja esindaja ütles, et seepärast tuleb koostada selle ajakulu kohta tabel ning selles märgitud parandustöötundide hulga põhjendab ta peatöövõtja esindajatele ise. Töövaidluskomisjonis aga selgus, et tööandja käsitles neid tabeleid hageja tööajatabelitena ning on arvestanud talle palka nendes märgitud töötundide eest. Hageja ei nõustunud sellega. Tabelitesse oli märgitud oluliselt vähem tunde, kui hageja tegelikult töötas: esmaspäevast reedeni 6 või 7 tundi päevas ning laupäeval ja pühapäeval töötamist üldse mitte. Samuti ei olnud tabelisse märgitud hageja töötamist 2005 septembris alates 24. kuupäevast kuni kuu lõpuni, kuigi hageja töötas nimetatud kuu kõigil päevadel. Tabelisse polnud märgitud ka hageja töötamist 16. novembril ning 28.-30. novembrini. Tabelite mittevastavust hageja töötamisele näitas ka see, et kuigi hageja viibis 3.12. oktoobrini 2005 Eestis ja tööl ei olnud, on tabelis märgitud nagu oleks ta töötanud 3.-5. oktoobrini 7 tundi päevas ning 12. oktoobril 6 tundi. Kuna palgaga koos kandis tööandja hagejale üle ka lähetusrahad, ei olnud hagejal selgust palga suuruse osas. Palgalehtede kohaselt, mida töötaja nägi esmakordselt töövaidluskomisjoni materjalide hulgas, oli kostja arvestanud hagejale palka 2005 augustis 111 tunni, septembris ja oktoobris 110 tunni ning novembris 77 tunni eest. Seega oli kostja maksnud hagejale palka oluliselt väiksema arvu töötundide eest. Hageja leidis, et töölepingu kohaselt oli tal õigus saada 2005. aastal hagiavalduses loetletud kuude eest palka järgnevalt: augusti eest 37 452,12 krooni (228x164,29 krooni), septembri eest 46 658,36 krooni (284x164,29), oktoobri eest 31 872,26 krooni (194x164,29) ning novembri eest 29 908,78 krooni (182x164,29). Palgalehtede ning Maksu- ja Tolliameti andmete kohaselt oli kostja maksnud hagejale palka augusti eest 18 236 krooni, septembri eest 18 072 krooni, oktoobri eest 18 041 krooni ja novembri eest 12 629 krooni. Eelnevast tulenevalt oli hagejal saamata palk augusti eest 19 222,12 krooni, septembri eest 28 586,36 krooni, oktoobri eest 13 831,26 krooni ja novembri eest 17 271,78 krooni. Kokku oli hagejal nimetatud kuude eest saamata töötasu summas 78 911,52 krooni. 30.01.2007 esitas hageja Saaremaa Töövaidluskomisjonile avalduse, paludes ilma arvestust esitamata mõista 2005 augusti kuni novembri eest saamata palgana tööandjalt kokku välja 49 273,40 krooni. Nõude

suuruse määramisel lähtus hageja sellest, et ITVS § 4 lg 11 kohaselt ei saa töövaidluskomisjonile esitada suuremat rahalist nõuet kui 50 000 krooni. Hageja ei nõustunud kostja seisukohaga, mille kohaselt hagi on aegunud. PalS § 32 lg 1 kohaselt on tööandja kohustatud maksma töölepingu lõppemise päeval töötajale välja kõik tööandjalt saadaolevad summad ning seda väljamakset nimetatakse lõpparveks. Hageja leidis, et nimetatud säte ei reguleeri palganõude aegumist. Lõpparve koosseisus saamata jäänud palga nõude esitamise tähtaeg on ITVS § 6 lg 3 kohaselt kolm aastat. 06.07.2007 esitas hageja täiendava nõude TsMS § 370 lg 1 alusel, taotledes kostjalt saamata jäänud töötasu (palka) ka 2005 detsembri ning 2006 jaanuari ja veebruari eest, kuna hageja töötas kostja juures kuni 28.02.2006 ning ka nende kuude eest ei ole kostja maksnud talle kogu väljateenitud palka. Samadel asjaoludel nagu oli märgitud hagiavalduses, jättis kostja hagejale osa palka maksmata eelnimetatud kolmel kuul. Hageja töötas 2005 detsembris 17 päeva ja mitte vähem kui 160 tundi, 2006 jaanuaris 20 päeva ja vähemalt 194 tundi ning veebruaris 13 päeva ja 124 tundi. Kuna töölepingu p 6.2 kohaselt oli hageja tunnitasu 10.50 eurot, mis Eesti Panga kursi järgi võrdub 164.29 krooni, oli hagejal õigus saada 2005 detsembri eest palka 26 286,40 krooni (160x164.29), 2006 jaanuari eest 31 872,26 krooni ja sama aasta veebruari eest 20 371,96 krooni. Maksu- ja Tolliameti tõendi kohaselt, mis oli võetud töövaidluskomisjoni toimikusse, oli kostja maksnud hagejale palka 2005 detsembri eest 12 137 krooni, 2006 jaanuari eest 10 661 krooni ning veebruari eest 13 696 krooni. Kostja poolt detsembri kohta koostatud palgalehe kohaselt oli kostja arvestanud hagejale palka kõigest 74 tunni eest. 2006 jaanuari ja veebruari kohta koostatud palgalehti ei ole hageja näinud. Eelnevast tulenevalt oli hagejal saamata palk 2005 detsembri eest 14 149,40 krooni, 2006 jaanuari eest 21 211,26 krooni ning veebruari eest 6 675,97 krooni. Kokku oli hagejal nimetatud kolme kuu eest saamata palk summas 42 036,63 krooni. Koos hagiavalduses nõutud summaga oli hageja nõue kostja vastu 120 948,15 krooni. Kostja vastuväited Kostja leidis, et kohus peaks TsMS § 423 lg p 13 alusel jätma hagi osaliselt läbi vaatamata, so. hageja täiendava nõude osas summas 42 036,63 krooni. ITVS § 24 lg 4 sätestab, et juhul kui töövaidluskomisjon avalduse täielikult või osaliselt rahuldab, võib teine pool esitada kohtule taotluse, et kohus vaataks töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras hagina. Sel juhul on hageja töövaidluskomisjoni poole pöördunud isik ja kostja kohtule taotluse esitanud pool. Sama paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhul loetakse esitatud avaldus hagiavalduseks. Kohus annab pooltele vajaduse korral tähtaja avalduse esitamiseks hagimenetluses ettenähtud vormis. Kostja oli seisukohal, et kohus ei ole pädev lahendama hagiavaldust ja selle lisa hageja poolt esitatud kujul, kuivõrd tulenevalt ITVS § 24 lg 5 saab kohus vaadata läbi vaid töövaidluskomisjonile esitatud avalduse hagimenetluse korras, mitte aga hageja uusi ja täiendavaid rahalisi palganõudeid, seejuures ka töövaidluskomisjonis avaldamata töötamise perioodide ja aegade eest. Selles ulatuses, mida kohus kostja arvates võis menetleda, vaidles kostja täies ulatuses vastu. Hagi oli tõendamata ning oli esitatud halvas usus, ilmselge eesmärgiga kostja arvelt rikastuda. Kostja ei nõustunud hageja poolt esitatud omakäeliste tööajaarvestustega ning leidis, et need olid meelevaldsed ja tõele mittevastavad. Tsiviilasja materjalide juurde võetud töövaidluskomisjoni toimikus sisalduvad kostja tööaja arvestused, mis kajastasid hageja töötamist 2005 augustis, septembris, oktoobris ja novembris. Nimetatud tööaja arvestused on allkirjastatud hageja poolt ja seega hageja poolt õigeks võetud. Otsitud oli hageja väide, nagu kajastaks nimetatud tööaja arvestused vaid lisatöid. Kostjale oli arusaamatu, kuidas sai hageja teha seitsme kuu vältel lisatöid valdava osa päevasest tööajanormist. Niisamuti oli kostjale

arusaamatu, kuidas sai ütlustega tõendada tõsikindlalt hageja täpset töötundide arvu igal töötamise päeval poolteist aastat kuni aasta töötamise hetkest hiljem, seda eriti olukorras, kus kostja poolt oli esitatud dokumentaalne tõend, milles hageja ise kinnitas töötundide arvu. Seoses töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustamisega kohtus taotles OÜ I. A. kohaldada asjas aegumist. H. K. ja OÜ I. A. vahel sõlmitud tööleping lõppes 28.02.2006. ITVS § 6 lg-st 1 tulenevalt on töösuhtest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud välja arvatud § 6 lg-tes 2 ja 3 ettenähtud juhud. Kuigi ITVS § 6 lg 3 kohaselt on palga maksmise nõude esitamise tähtaeg kolm aastat, muudab asja töölepingu lõppemine. Viimasel juhul muutub saamata palk lõpparve osaks ning lõpparve nõue ei ole palgaseaduse § 2 lg 1 kohaselt palganõue . Seega kohaldub lõpparve nõude üldine neljakuuline aegumistähtaeg. Maakohtu otsuse põhjendused Kohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis OÜ-lt I. A. välja H. K. kasuks 2005 augusti, septembri, oktoobri, novembri, detsembri ja 2006 jaanuari ja veebruari vähem makstud palga 73 961,20 krooni, millelt tuleb arvestada ja kinni pidada seadusega sätestatud maksud. Hageja menetluskulud jättis kohus kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda. ITVS § 6 lg 3 kohaselt palga maksmise nõude esitamise tähtaeg on kolm aastat. Kuna hageja on esitanud kohtule palga maksmise nõude, siis ei olnud esitatud hagi aegunud. Võrreldes hageja töövaidluskomisjonile esitatud palga nõuet 2005 augusti, septembri, oktoobri ja novembri eest ning kohtule esitatud palganõuet sama perioodi eest, nähtus, et kohtule esitatud hagiavalduses oli hageja suurendatud oma nõuet 48 337 kroonilt 78 911,52 kroonile. Nõude suurenemine tulenes töötatud tundide arvu suurendamisest võrreldes TVK-le esitatud avalduses märgituga (augustis 184-lt tunnilt 228-le tunnile; septembris 176-lt tunnilt 284-le tunnile, oktoobris 168-lt tunnilt 194-le tunnile ja novembris 176-lt tunnilt 182-le tunnile), kusjuures erinevalt TVK avalduses märgitule tuli kohtus euro kursina arvestada 163,80 krooni asemel 164,29 krooni. Tundide arvu suurendamist võrreldes TVK-le esitatuga oli hageja põhjendanud sooviga, et TVK vaataks taotluse läbi, kuid siis ei saanud nõude summa olla suurem kui 50 000 krooni. Hageja leidis, et kohtusse esitatud hagis oli ta õigustatud oma nõuet suurendama ka selles osas. ITVS § 4 lg 2 järgi võib töövaidlust algatav isik pöörduda individuaalse töövaidluse lahendamiseks kas töövaidluskomisjoni või kohtusse. Kohus käsitles hageja poolt hagiavalduses palganõude suurendamist 2005 augusti, septembri, oktoobri ja novembri eest, võrreldes töövaidluskomisjonile esitatud nõudega, ja 06.07.2007 kohtule esitatud täiendavat palganõuet 2005 detsembri, 2006 jaanuari ja veebruari eest iseseisvate nõuetena, mille puhul oli hageja valinud töövaidlust lahendavaks organiks kohtu. Kuna hageja esitasid uued nõuded, siis kohus käsitles neid eraldi haginõuetena, mida oli kohus pädev läbi vaatama. Et hageja poolt esitatud nõuded olid omavahel õiguslikult seotud, siis oli nende ühine menetlemine põhjendatud. Kohus juhindus siin TsMS § 374 sätestatust ja ka Riigikohtu 28.05.2008 määruses kohtuasjas nr 3-2-1-48-08 antud seisukohtadest. Pooled vaidlesid selle üle, kui palju töötunde töötas hageja ajavahemikul 2005 august kuni töösuhte lõpetamiseni 2006 veebruari lõpus ning kas ja kui palju oli hagejal õigus saada töötasu. Pooled vaidlesid ka selle üle, kas hageja poolt tegelikult töötatud tööaega tõendasid töövaidluskomisjoni materjalidele lisatud ning kohtutoimikus olevad hageja poolt allkirjastatud tabelid. Hageja pidas oma väited selle kohta, et ta töötas vähemalt 10 tundi päevas tõendatuks

tunnistajate G. K., K. J. ja A. T. ütlustega. Kostja seadis hageja väited 10 tunniste ja pikemate tööpäevade kohta kahtluse alla tunnistajate J. R. ja V. N. ütlustega. Tunnistajad G. K., K. J. ja A. T. töötasid kostja ettevõttes ehitajatena ja olid mingi aja jooksul hagejaga töökaaslased. Töösuhted kostjaga on neil käesolevaks ajaks lõppenud. Nimetatud tunnistajate ütluste kohaselt oli kostja juures tööpäeva pikkuseks 10-12 tundi, laupäev pühapäev 8-10 tundi, kusjuures kolm nädalat oldi tööl ja 10 päeva said kodus olla. Tööpäevad olid pikad, kuna töödega oli vaja graafikus püsida. Osa töölistest tegi ajatööd ja osa läks üle tükitöö peale. Kuigi tunnistajad ei teadnud hageja tööaega kõigi päevade kohta täpselt, olid nende ütluste kohaselt kõigi tööpäevad üldisemas mõttes nii pikad. Tunnistaja K. J. ütluste kohaselt kirjutasid nad ka ise oma töötunnid ülesse ja andsid tööandjale. Tööandja otsest korraldust ei andnud ületundideks, kuid töö oli vaja ära teha. Kostja poolt taotletud tunnistaja V. N., kes samuti töötas kostja firmas ja mingi perioodi ka koos hagejaga, on andnud ütlusi selle kohta, et tööandja maksis palka töö tulemuse eest, mitte paberile kirjutatud tundide eest. Töölised ise kirjutasid oma tunnid üles ja andsid kuu lõpus oma ülemusele, kuid tasustati ikka töö tulemuste eest. K. J. ütluste kohaselt hakkas tööpäev tavaliselt kell 7 hommikul ja lõppes kella poole viie - viie ajal. Et pikemalt kodus olla tehti ka pikemaid tööpäevi. Tunnistaja J. R. (peatöövõtja esindaja Soomes) ütluste kohaselt oli hageja temale tuttav. Hageja töötas ühel objektidest, kus tema oli töödejuhataja. Tunnistaja ütluste kohaselt ei saanud töötajate tööaeg objektil olla väga pikk. Soome seaduste kohaselt võib tööaeg olla pikem kui kella 15.30-ni töötaja ja tööandja kirjalikul kokkuleppel. Kortermajade (tööobjektid) uksed avati kell 06.30 ja suleti 16.00 meistri poolt. Kohus analüüsis tunnistajate ütlusi ja leidis, et nende alusel ei saa määrata kindlalt hageja poolt tehtud ületunde. Kohtu arvates sellisteks veenvateks tõenditeks, mis kinnitaksid hageja poolt tehtud tegelike töötundide arvu, ei saa olla ka nn tööaja arvestuse lehed. Nimetatud lehtedel puudus selgelt väljendatud nimetus selle kohta, millega oli tegemist, puudus koostaja nimi ja osa lahtreid oli täitmata. Hageja poolt esitatud tõenditest: panga väljavõte, hambaarst B. tõend ja E. broneeringukinnituste väljatrükid nähtub, et tööaja arvestuse tabelitesse oli hagejale märgitud töötundidena aeg, mil ta ei viibinud tööl. Kuna hageja poolt töötatud töötunde kostja juures ei olnud kohtus uuritud tõendite põhjal võimalik täpselt määrata, siis asus kohus seisukohale, et vaidluse lahendamisel tuli aluseks võtta poolte vahel kirjalikult sõlmitud töölepingus kokkulepitu. Kostja tööandjana ei olnud järginud ka töö- ja puhkeja seaduse § 14 lg-s 1 sätestatud kohustust ja pidanud nõuetekohast tööaja arvestust. Töölepingu p-s 5 oli määratud, et hageja tööaja kestus oli esmaspäevast reedeni 7 tundi päevas, laupäeval 5 tundi päevas, kokku 40 tundi nädalas. Tunnitasuks olin 10,50 eurot. Kui arvestada, et keskmiselt on ühes kuus neli nädalat, siis tegi see vastavalt lepingule kuu töötundide arvuks, mille ulatuses tööandja pidi töötajat tööga kindlustama ja mille eest töötajal oli õigus lepinguga sätestatud töötasu saada 160 tundi (4x40). Tunni tasuks oli 10,50 eurot ehk tolle aja kursi järgi 164,29 krooni. Seega oli hageja garanteeritud kuutasuks 160x164,29 = 26 286,40 krooni ja hageja oli õigustatud saama 2005 augusti, septembri, oktoobri, novembri, detsembri ning 2006 jaanuari ning veebruari, so. 7 kuu eest kokku 184 004,80 krooni (7x26286,40). Töövaidluskomisjoni toimikus ja kohtule esitatud palgalehtede järgi oli hagejale makstud töötasu 2005 augustis 111 töötunni eest 18 236 krooni, septembris 110 töötunni eest 18 072 krooni, oktoobris 110 töötunni eest 18 041 krooni, novembris 77 töötunni eest 12 629 krooni, detsembris 74 töötunni eest 12 137 krooni ning 2006 jaanuaris 65 töötunni eest 10 661 krooni, veebruaris 13 696 krooni, kokku 103 472 krooni. Hagejale töölepingu järgi garanteeritud töötasu ja tegelikult väljamakstud töötasu vahe oli 80 532,80 krooni (184 004,80 - 103 472), millest tuli maha arvestada hageja poolt 2006 jaanuaris 6 päeva haiguslehel oleku aega, so. 40 tundi ehk 40x164,29 krooni = 6 571,60

krooni. Kohus leidis, et põhjendatud oli rahuldada hageja nõue summas 73 961,20 krooni, millelt kuuluvad mahaarvestamisele seadusega ettenähtud maksud (80 532- 6 571,60). Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega mõisteti temalt välja saamata jäänud töötasu summas 73 961 krooni ning jäeti kostja kanda hageja kohtukulud ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud jätta hageja kanda. Kaebaja leiab, et kohus asus põhjendamatult seisukohale, justkui ei oleks hageja ja kostja poolt ühiselt allkirjastatud tööaja arvestuse lehed tõendiks, mis kinnitaks hageja poolt tegelikult töötatud töötundide arvu. Kostja ei nõustu kohtu järeldusega, mille kohaselt ei saa nimetatud töötundide arvestuse lehti tõsikindlate tõenditena arvesse võtta pelgalt seetõttu, et seal puudub koostaja nimi, selgelt väljendatud nimetus selle kohta, millega tegu on ning et osa lahtreid on täitmata. Vaatamata asjaolule, et nimetatud lehtedel puudub ühemõtteline pealkiri, on lehtedele selgelt märgitud töötegijana hageja, blanketil on kostja ärinimi, selgelt on määratletud päev ja kuu, mil lehele märgitud töötegija tööd tegi, aastaarv, mil tööd tehti ja tundide arvud, kui palju kindlal kuupäeval tööd tehti. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et lehed on allkirjastatud nii kostja kui ka hageja poolt. Asjaolu, et blankettidel ei olnud täidetud näiteks lahtrid objekt, sisu või lahter tükk, ei sega tuvastamast peamist asjaolu – tööl oldud kuupäeva ning töötatud tundide arvu, kuivõrd pooled ei vaielnud ei objekti osas, millel tööd tehti, töö sisu osas, mida hageja tegi, ning ühel meelel oldi ka selle osas, et hageja tegi ajatööd, mitte tükitööd. Hageja ei tõendanud ainsagi niivõrd konkreetse tõendiga oma väidete paikapidavust, kuivõrd ükski hageja taotlusel ülekuulatud tunnistajatest ei andnud ütlusi selle kohta, millistel kuupäevadel konkreetselt ning mitu tundi täpselt hageja töötas. See on ka iseenesest mõistetav, kuivõrd maakohtu kohtumenetluse ja hageja töötamise aja vaheline ajaline distants on suur. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Hageja poolt seisukohana kohtule esitatud omapoolsetes käsikirjalistes tööaja arvestustes olid ära näidatud konkreetsed tööpäevad, millal hageja enda väitel tööl viibis ning päevad, millel töötamise eest hageja töötasu nõudis. Ka kostja esitas omapoolsed tööaja arvestused. Kostja vastavasisulisele väitele, mille kohaselt esitas hageja mõlemapoolselt allkirjastatud tööaja arvestuse lehed ise töövaidluskomisjonis ning hageja vastuväitele, et ta seda ei teinud - kohus mistahes hinnangut ei andnud, rikkudes sellega TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud nõuet põhjendada, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Hageja väitel töötas ta nii äri- kui tööpäevadel märksa suuremas ulatuses, kui kostja poolt kohtumenetluses esitatud dokumentaalses tõendis märgitud, niisamuti väitis hageja end olevat töötanud ka puhkepäevadel. Vaatamata asjaolule, et hageja väitis end töötavat Soome Vabariigis kindlatel kuupäevadel ning mitte töötavat kodus Eestis olles ning vaatamata asjaolule, et hageja ei esitanud mistahes väiteid selle kohta, et kostja tööandjana hagejat töölepinguga ette nähtud mahus tööga ei kindlustanud - asus kohus seisukohale, et hagejale tuleb töötasu välja mõista ka nende päevade eest, mil ta enda väitel tööl ei viibinud. Nimelt lähtus kohus otsuses mitte hageja poolt reaalselt töötatud ajast ja kuupäevadest, vaid töölepinguga kokkulepitud normtööajast 7 tundi päevas esmaspäevast reedeni, 5 tundi päevas

laupäeviti, kokku keskmiselt 40 tundi nädalas. Kohus jättis arvestamata asjaolu, et normtööajaga kindlustamata jätmist hageja ei vaidlustanudki. Hageja vaidlustas vaid asjaolu, et osaliselt ta kostja poolt viidatud päevadel kostja viidatud mahus ei töötanudki, vaid töötas kohati samadel päevadel, mis ühtis kostja ja hageja poolt allkirjastatud tööaja graafikutel (arvestuse lehtedel) näidatud päevadega, kuid kauem ning kohati hoopis teistel päevadel. Kostja ei vaidlustanud seda, et hageja nendel päevadel tööl ei viibinud, mil ta väitis end kodus olevat olnud. Kohus väljus hagejale päevade eest töötasu väljamõistes, mil hageja enda väitel tööl ei viibinud ka hageja poolt esitatud nõude piiridest, rikkudes sellega TsMS § 439 nõudeid. Hageja tõendas oma väited tema poolt töötatud aja kohta tunnistajate ütlustega, mis kohtu hinnangul ei olnud sellised, mille alusel oleks saanud hageja poolt töötatud ületundide arvu kindlaks määrata ning maksta nende eest töötasu ning millega kostja igati nõustub. Olenemata nimetatud hinnangust mõistis kohus töötatud ületundide eest töötasu hagejale välja, kuivõrd olukorras, kus hageja väitis end olevat tööl kindlal kuupäeval, oleks järgides kohtu retoorikat hagi tõendatuse osas vaid ja ainult töölepinguga, saanud hageja väitel tööl viibitud päeva eest töötasu välja mõista vaid töölepingus sätestatud tööaja ulatuses, mitte aga seda ületava tööaja eest. Kostja on seisukohal, et juhul kui ainsaks tõsikindlaks tõendiks, mis tõendab hagejal saada oleva töötasu suurust, on poolte vahel sõlmitud tööleping, oleks hagejale töötasu arvestamisel saanud arvesse võtta töölepingus määratletud töötasu kindlatel päevadel töötamise eest kindlal arvul tundidel, lähtudes hageja poolt avaldatud päevadest, mil ta enda väitel tööl oli. Päevade eest, mil hageja enda väitel tööl ei olnud, töötasu tal õigust saada ei olnud. Juhul kui Tallinna Ringkonnakohus peaks leidma, et käesoleva apellatsioonkaebusega vaidlustatud kohtulahend on hagejale täiendava töötasu väljamõistmisel osas seaduslik, on kohtuotsus ebaseaduslik menetluskulude jaotust ette nägevas osas. Kohus on hagiavaldust osaliselt rahuldades poolte menetluskulusid jaotades jätnud kostja menetluskulud tema enda kanda ning jätnud kostja kanda ka hageja menetluskulud. Sellega on kohus otsust langetades rikkunud TsMS § 163 lg-s 1 sätestatud menetluskulude jaotamise korda hagi osalise rahuldamise korral. Maakohus ei arvestanud poolte (täpsemalt hageja) käitumisega peale töölepingu sõlmimist (VÕS § 29 lg 5 p 3). Hageja jätkas kostjaga seotud isikute poolt kontrollitavas äriühingus tööd ka pärast töösuhte lõppu kostjaga. Hageja töötas kostja ettevõttes 7 kuud ning jätkas kostja omanikega ja juhatuse liikmetega seotud ettevõttes tööd mistahes pretensioone oma palga kohta esitamata. Hageja pöördus oma nõudega töövaidluskomisjoni alles 11 kuud peale töösuhte lõppu ning tõendas oma nõuet just hageja ning kostja poolt allkirjastatud tööaja arvestuse lehtedega, mille alusel talle kostja poolt palka maksti. Kõik eelnimetatud asjaolud on selge viide, et tegelikkuses vastas hagejale makstud palk kokkulepitud tingimustele. Küsitav on poolte vahel sõlmitud töölepingu tõlgendamise vajadus üldse, kuivõrd poolte vahel puudus vaidlus lepingus sätestatud palgatingimuste üle, vaidlus oli töötatud aja hulga üle ning palga suuruse üle, mis töötatud ajale vastas. Poolte vahel ei olnud vaidlust palgamäära suuruse üle. Kostja on seisukohal, et kohus oleks pidanud arvestama eelnimetatud kostja poolt esile toodud asjaolusid (hageja käitumist lepingu täitmise ajal ja selle järgselt) kostja väidete, mille kohaselt vastas hageja palk vastavalt reaalselt töötatud ajale, põhistatuks lugemisel (TsMS § 235). Vastus apellatsioonkaebusele

Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, ära kuulanud vastustaja ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas tuleb otsus jätta muutmata. Pooled ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega jäeti rahuldamata nõue ületundide eest tasumiseks. Eeltoodu tõttu selles osas TsMS § 651 lg 1 järgi kolleegium maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ei kontrolli. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, välja arvatud osas, millega maakohus jagas menetluskulud, ja järgib neid, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium ei korda maakohtu otsuse põhjendusi. Hageja töötamise ajal kehtinud TLS § 49 p 1 järgi oli tööandja kohustatud kindlustama töötaja kokkulepitud tööga ning andma selgelt ja õigeaegselt vajalikke korraldusi ja p 2 järgi pidi tööandja maksma töötajale töö eest palka ettenähtud ajal ja suuruses. Palgaseaduse § 2 lg 1 järgi on palk tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule ja lg 2 kohaselt on põhipalk töölepingus või õigusaktis kindlaks määratud tunni-, päeva-, nädala- või kuupalgamäära alusel arvutatud palk. Palgaseaduse § 34 kohaselt oli töötajal õigus esitada nõue individuaalse töövaidluse lahendamise seaduses sätestatud korras, kui talle oli palka vähem arvutatud ja makstud. Vaidlust ei ole, et pooled olid kirjalikus töölepingus kokku leppinud, et hageja tunnipalk on 10,50 eurot ehk 164,29 krooni. Pooled vaidlesid selle üle, kui palju hageja tegelikult töötas ja kui palju pidi kostja töötatud ajast lähtudes hagejale palka maksma. Kolleegiumi arvates on maakohus õigesti lähtunud sellest, et tööandja kohustus oli kindlustada töötaja tööga töölepingus kokkulepitud mahus ja selle eest tasu maksta. Pooled on töölepingu p-s 5.1. kokku leppinud, et hageja tööaja kestus on esmaspäevast reedeni 7 tundi päevas ja laupäeval 5 tundi päevas. Kokku 40 tundi nädalas. Pooled ei ole väitnud, et seda kokkulepet oleks muudetud. Pooled on küll selgitanud, et töötamine toimus päevade arvestuses teisiti ja hageja töötas Soomes teatud perioodil ilma puhkepäevadeta ning hiljem sai pikema puhkeperioodi, kuid pooled ei ole väitnud, et muudetud oleks kokkulepitud tööaja normi. See on 40 tundi nädalas ja ca 160 tundi kuus. Seega oli kostja kohustatud kindlustama hageja tööga vähemalt 160 tunni ulatuses kuus ja hageja oli õigustatud selle aja eest kokkulepitud määras palka saama. Ebaõige on kaebaja väide, et ta oli õigustatud maksma hagejale töötasu alla töölepingus kokkulepitud määra, sest tema arvestuse järgi ei olnud hageja töötanud nii palju, kui töölepingus oli kokku lepitud. Kuna kostja oli kohustatud kindlustama hagejat tööga töölepingus kokkulepitud mahus, siis sai kostja väidetest järeldada, et ta ei suutnud oma kohustust täita ja tegemist võis olla tööseisakutega. Palgaseaduse § 20 lg 1 järgi ka tööseisaku aja eest oli töötajal õigus saada tasu, välja arvatud juhul, kui tööseisak oli tekkinud töötaja süül. Seda, et tööseisak oleks tekkinud töötaja süül, ei ole kostja väitnud. Kuna hageja väited ületundide tegemise kohta ja kostja väited, et hageja oli nõus töötama vähem ja ka töötas vähem, olid tõendamata, siis on maakohus õigesti leidnud, et töölepingus kokkulepitud aja eest oli kostja igal juhul kohustatud hagejale tasuma. Kolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult jätnud arvestamata kostja esitatud tööajatabelid. Töö- ja puhkeaja seaduse § 14 lg 1 järgi oli tööandja kohustuseks pidada tööaja arvestust. Kolleegium leiab, et kostja dokumentidest ei saanud tuvastada, kui palju hageja

tegelikult töötas. Maakohus on esitatud dokumente õigesti ja piisava põhjalikkusega hinnanud ja kolleegium ei pea vajalikuks selles osas midagi lisada. Ainuüksi see, et dokumentidel on hageja allkirjad, ei tähenda, et need kajastaksid tegelikult töötatud aega. Hageja on dokumentide kohta selgitanud, et need kajastasid parandustööde tegemist. Kostja küll väitis, et sellises mahus parandustöid ei tehtud, kuid samas ei ole ta selgitanud, kui suure osa tööde mahust tegelikult parandustööd hõlmasid. Õige on maakohtu tähelepanek, et kostja tööajatabelisse oli kantud tööajana aeg, mil hageja ei viibinud tööl. Pooled vaidlesid, kes nimetatud tööajatabelid on esitanud ja kaebaja on maakohtule ette heitnud, et maakohtu otsusest ei tulene, kes tabelid esitas. Kolleegium leiab, et töövaidluskomisjoni toimikust ei ole võimalik kindlaks teha, kes pooltest eeltoodud dokumendid esitas, kuid vaidlust ei ole, et oma väiteid soovis nendega tõendada kostja. Asjaolu, kes tabelid esitas, ei ole kolleegiumi arvates oluline. Kaebaja väited selle kohta, et hageja viivitas ebamõistlikult nõude esitamisega, ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja nõue ei olnud aegunud. See, et hageja töötas pärast kostjaga töölepingu lõpetamist kostjaga seotud ettevõttes, ei tähenda seda, et hageja oleks nõustunud kostja poolt palga maksmisega vähem kokkulepitust või kaotanud õiguse oma palganõude rahuldamisele. Kolleegiumi arvates ei ole hageja tegutsenud hea usu põhimõtet rikkudes. TsMS § 439 sätestab, et maakohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kolleegium leiab, et kuna hageja soovis kostjalt saamata jäänud töötasu väljamõistmist ja maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja just saamata töötasu, mille summa ei ületanud hageja poolt nõutut, siis ei ole õige kaebuse väide, et maakohus on ületanud hagi lahendamisel nõude piire. Kaebaja on rõhutanud, et maakohus on otsust tehes rikkunud oluliselt menetlusnorme, kuna rajas kohtuotsuse asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Eeltoodu on maakohtu poolt TsMS § 436 lg 7 rikkumine. Samuti on maakohus hinnanud esiletoodud asjaolusid erinevalt mõlemast poolest. Õige on see, et nii hageja kui ka kostja on väitnud, et hageja töötas erinevalt poolte poolt töölepingus kokkulepitud tööajast, töötades pikema perioodi vältel Soomes ja siis puhates lühema perioodi Eestis. Samas on hageja selgitanud, et tema igakuine tööaeg ületas töölepingus kokkulepitud ja riiklikult määratud tööajanormi 40 tundi nädalas. Saaremaa Töövaidluskomisjonile esitatud avalduses hageja lähtuski nõude esitamisel arvestusest 40 tundi nädalas ja sellest lähtuvalt on töövaidluskomisjon nõude rahuldanud. Seega asjaolule, et kokkulepitud tööaeg oli 40 tundi nädalas ja keskmiselt 160 tundi kuus, oli hageja menetluse jooksul viidanud ja see ei saanud tulla kostjale üllatusena. Õige on kaebuse väide, et maakohus on ebaõigesti jaganud menetluskulud. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja palus kostjalt välja mõista 120 948,15 krooni ja hagi rahuldati 73 961 krooni ulatuses. Seega hagi rahuldati 61 % ulatuses. Kolleegium leiab, et 61% hageja maakohtus kantud menetluskuludest tuleb jätta kostja kanda ja 39% kostja menetluskuludest hageja kanda. Selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada ja menetluskulud jagada ringkonnakohtu poolt. Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse ainult menetluskulude jagamise osas ja maakohtu otsus hageja nõude osalise rahuldamise kohta jääb muutmata, siis leiab kolleegium, et apellatsioonimenetluses kantud kulud tuleb jätta kostja kanda.