Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbimata

1 (14)

Menetlusosalised võivad nõuda Pärnu Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude kohta tehtud lahendi jõustumisest. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt (kohtu nõudel esitatud hagiavalduse terviktekst 09.10.2009.a.) hageja sai augustis 2007.a. ajalehes „Pärnu Postimees” avaldatud töökuulutuse kaudu teada kostja andmed ning kostja soovist võtta tööle autojuhte. Hageja kontakteerus kostjaga ning avaldas soovi asuda kostja juures autojuhina tööle, kuid enne töölepingu sõlmimist esitas kostja hagejale tingimuse, et hageja peab ennast registreerima füüsilisest isikust ettevõtjana ning palga saamiseks on hageja kohustatud kostjale esitama arveid, mis tõi omakorda hagejale kaasa kohustuse esitada vastavad maksudeklaratsioonid. Kostja selgituste kohaselt hagejale olevat sellisel moel võimalik tasuda hagejale suuremat töötasu, kuna kostja maksukoormus ei olevat sellisel juhul suur. Kuna kostja poolt olid muud ja olulised lepingu tingimused vastuvõetavad ning töö oli sobilik, ei pidanud hageja kostja nõuet registreeringu suhtes takistuseks ning esitas jooksvalt kostjale arveid ja deklareeris kohaselt saadud tulu. Hageja ja kostja sõlmisid 23.augustil 2007.a. tähtajatu kirjaliku lepingu , mille alusel asus hageja kostja juures autojuhina tööle. Pooltevahelised kohustused olid kokkulepitud lepingu lisas nr. 1 – „Töövõtja Ametijuhend” ning kostja sõlmis hagejaga lepingu lisa 2-na „individuaalse materiaalse vastutuse lepingu”. Poolte vahel sõlmitud lepingutega leppisid pooled muuhulgas kokku alluvussuhtes. Pooled leppisid kokku (ametijuhendi p.1.1.), et hageja allub firma juhile ning et hageja kohustuseks (ametijuhendi p. 2.11.) on rangelt täita kõiki firma juhi korraldusi. Samuti oli hagejal kategooriliselt keelatud igasugune kaupade vedu oma äranägemise järgi (ametijuhendi p.2.14.). Pooled leppisid kokku, et töö sisuks on toodangu väljavedu, toodangu peale – ja mahalaadimine ning taara tagasivedu lattu. Tööülesannete hulka kuulus toodangu laialivedu ettenähtud marsruutidel, auto ettesõidu tagamine toodangu pealelaadimiseks, toodangu vastuvõtmine, samuti oli hageja kohustatud täitma juhtkonna korraldusel muid põhitööga seotud ettenägematuid ülesandeid (ametijuhendi p. 2.8) ja ülesandeid vastavalt ametijuhendile. Hageja õigusteks oli lepingu kohaselt saada tööandjalt töö tegemiseks vajalikku teavet ja lähteandmeid ning saada tasu osutatud teenuse eest vastavalt lepingu punktile 4.1. Hageja kohustusteks oli kinni pidada kostjaga kokkulepitud tähtaegadest töö tegemisel, järgida kostja poolt antud korraldusi ja teatada kostjale viivitamatult tekkinud takistustest teostada kokkulepitud tööd kokkulepitud ajal ja viisil. Poolte vahel sõlmitud kirjalik leping oli sõlmitud määramata ajaks. Hageja ja kostja on kokkuleppinud, et kostja kohustub tasuma hagejale eeltoodud kohustuste täitmise eest igakuiselt 11 000,00 krooni. Kostja väljastas hagejale töövahendina bussi xxxx xxxxxxx xxxL xxx, riikliku numbrimärgiga xxx xxx ning garanteeris töövahendi hoolduse, remondi ja muud kulud. Samuti ostis kostja nimetatud sõidukisse kütuse. Kostja tasus hagejale töötasuna alljärgnevalt: 07.septembril 2007.a. makse summas 3 500,00 krooni; 14.septembril 2007.a. maske summas 4 950,00 krooni; 02.oktoobril 2007.a. makse summas 6 050,00 krooni; 16.oktoobril 2007.a. makse summas 6 217,00 krooni; 06.novembril

2 (14)

2007.a. makse summas 8 030,00 krooni; 19.novembril 2007.a. makse summas 9 100,00 krooni. Kokku 37 847,00 krooni. 12.detsembril 2007.a. sai hageja kostjalt juhatuse otsuse , mille kohaselt otsustas kostja juhatus lõpetada hagejaga lepingulised suhted, kuna väidetavalt tekitas hageja kostja varale (see on sõidukile, mida hageja kasutas töövahendina) kahju. Eelviidatud juhatuse otsuse alusel esitas kostja hagejale arve tekitatud kahju eest ning väitis, et on otsustatud pöörduda avaldusega uurimisorganite poole. Hagi koostamise hetkeni ei ole üksi asutus hageja poole järelpäringuga pöördunud, samuti ei ole hagejani jõudnud muud teavet, et kostja oleks uurimisorganite poole pöördunud, mistõttu on alust eeldada, et ennekõike soovis kostja hagejat hirmutada võimaliku uurimismenetluse alustamisega, kui hageja ei peaks nõustuma kostjapoolsete nõuetega. 13.detsembril 2007.a. jätkas hageja kostja palvel veel töö tegemist ning sama päeva lõpuks kutsuti hageja telefoni teel kostja asukohta xxxxxxx. Kohale ilmumise vajaduse põhjuseks anti hagejale teada, et vaja on vahetada hageja töövahendit ning et hageja seaks oma asjad bussis selliselt, et ta saaks samal õhtul bussid vahetada. Kostja juurde kohale jõudes võeti hagejalt jõuliselt töövahend ära ning jäeti hageja etteteatamata ilma transpordita (xxxxxxxx on hageja elukohani ca 150 kilomeetrit). Hagejale jäi kostjapoolne järsk ja etteaimamatu käitumine arusaamatuks, kuna töötas kostja juures niigi madala töötasu eest ning hageja polnud kunagi kostjale kahju tekitanud, käies kostja poolt antud töövahenditega ja muu kostja varaga ümber igati heaperemehelikult. Järelpärimise kohta, et kostjal on veel hagejale töötasu maksta, vastati kostja poolt, et saamata jäänud töötasu tasaarveldatakse tekitatud kahjudega. Hinnangut väidetavate kahjude tekkimise asjaolude, väidetavate kahjude ulatuse ja muu sarnase kohta ei ole hagejale esitatud. Kostja tegevusalaks on muuhulgas hulgi- ja jaekaubandus, millist ülesannet täitis kostja juures töötades hageja. Hageja töötas kostja juures autojuhina ja transportis kostja toodangut tellijatele, võttes tellijatelt vastu uusi tellimusi ning teostades muud samalaadset asjaajamist. Vaatamata järelpärimistele ei lõpetanud kostja hagejaga töölepingut, ei kindlustanud hagejat tööga, ega täitnud muid lepingulisi kohustusi. Tulenevalt eeltoodust, esitas hageja esindaja 28.veebruaril 2008.a. kostjale teate töölepingu lõpetamise kohta TLS § 82 lg 1 alusel alates 20.märts 2008.a. 17.märtsil 2008.a. sai hageja kostjalt kirjaliku vastuse eeltoodud teatele, milles kostja ei tunnista kostja ja hageja vahel töölepingulise õigussuhte olemasolu ning sellest tulenevalt ei tunnista kostja ka hageja nõudeid kostja vastu. Kostja ei ole kuni käesoleva koostamise hetkeni hagejale tasunud saamata jäänud töötasu, tasu tööseisaku eest, puhkuse hüvitist – lõpparvet, ega ka viiviseid palga tasumisega hilinemise eest. Kuni 30.06.2009.a. kehtinud Töölepinguseaduse (TLS) § 1 kohaselt on tööleping töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt kohustub töötaja tegema tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle ettenähtud töötingimused. Hageja ja kostja vahel, alates 23.augustist 2007.a. kuni 20.märtsini 2008.a. kestnud õigussuhted vastavad igati töölepingu eelmärgitud definitsioonist tulenevatele iseloomulikele tunnustele, kuna: a) hageja andis oma tööjõu kostja käsutusse kohustudes töötama kostja juures autojuhina; b) hageja töötas kostja juures tööülesannete täitmiseks vähemalt 40 tundi nädalas; c) hageja oli kostjaga ilmselges alluvussuhtes, alludes tööandja juhtimisele ja kontrollile, sest ainult kostja määras hagejale töö tegemise aja, koha ja viisi ning andis otseseid töökorraldusi, samuti nõudis kostja hagejalt pidevat aruandlust tehtud tööde, sealhulgas projektide läbiviimise kohta; d) kostja oli võtnud endale kohustuse tagada hagejale tööks vajalikud töövahendid; e) lepiti kokku, et hageja poolt tehtava töö hulka mõõdetakse ajaliselt , millest tuleneb hagejale, lisaks alluvussuhte olemasolule, äärmiselt olulisena tunduv järeldus selle kohta, et tasustamise objektiks oli

3 (14)

tööprotsess , mitte selle tulemus, sest tunnitasu /kuu palka/ oleks tulnud lepingu sätte kohaselt maksta ka siis, kui hageja ei oleks sõitnud mitte ühtegi kilomeetrit, ega suhelnud ühegi kliendiga; f) hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingus ei määratletud täpseid individuaalseid kriteeriume, mille täitmist hagejalt oodati – seega tasustati hagejat ajalise töö põhimõttel; g) lepingus oli sätestatud tähtaeg, mis ei ole seotud mingi konkreetse tulemuse saavutamisega; h) töö tegemisega kaasnev riisiko lasus kostjal ning tulu hageja tehtud tööst sai kostja; i) hageja oli allutatud kostja sisekorrale ja direktsioonivõimule; j) hageja oli arvatud kostja töötajate koosseisu; k) hageja töö oli otseselt seotud kostja põhitegevusega ning oli suunatud kostja põhieesmärgi täitmisele; l) hageja ja kostja vahel sõlmitud kokkulepe (leping) sisaldas kõiki TLS §-s 26 ettenähtud töölepingu kohustuslikke tingimusi; m) Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu lisa 1, see on ametijuhendi sõlmimine ja lisa 2, see on individuaalse materiaalse vastutuse lepingu sõlmimine on omane ainult töölepingulisele õigussuhtele, mitte teenuse osutamise suhtele. Hageja on seisukohal, et poolte vahel sõlmitud lepingu tingimused kogumis sarnanevad kõige rohkem töölepinguga. Autojuhi tegevust tuleks käsitleda töötamisena. Hageja seisukohast tulenevalt, oli hageja ja kostja vahel oli 23.augustil 2007.a. sõlmitud tähtajatu tööleping. Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu kohaselt on kostja määranud hagejale töötasuks alates 23.augustist 2007.a. 11 000,00 krooni kuus. Kuna poolte vahel ei ole lepingus sätestatud, kas tegemist on bruto või neto palgasummaga, tuleks antud juhul lähtuda faktilistest asjaoludest – kostja tasus hagejale töötasuna käsitletavaid makseid summas 11 000,00 krooni kuus, seega tuleb asuda seisukohale, et pooled olid lepingus kokkuleppinud netotasus. Vastavalt PalS § 31 lg 1 kohaselt määratakse palga maksmise kord ja tähtajad kindlaks töölepingus. Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu kohaselt oli palga maksmine määratud üks kord kuus. Seega ei ole pooled määranud palga maksmise kuupäeva. Hageja on seisukohal, et antud juhul saab palga maksmise kuupäeva kindlaks tegemisel lähtuda poolte vahel välja kujunenud tavast. Kostja on hagejale palgana käsitletavaid makseid teinud 07., 14., 02., 16., 06. ja 19. kuupäeval. Seega asub hageja seisukohale, et poolte vastastikusest tahtest lähtudes tuleb palga tasumise päevaks arvata kalendri kuu 10. kuupäev (arvutatud keskmine). Vastavalt TLS §73 lg-le 1, teeb tööandja töölepingu lõpetamise kohta lepingusse kande, milles näidatakse lepingu lõpetamise aluse formuleering viitega seaduse paragrahvile, lõikele ja punktile, samuti töölepingu lõpetamise päev, töötajale või tööandjale hüvituse maksmine ja lepingu järgi saadu tagastamine. Hageja leiab, et kostja on nimetatud sätet rikkunud ning töösuhte lõpetamise teade ei vasta normidele. Kostja on hagejale töölepingu lõpetamise teates vaid maininud, et hageja on väidetavalt tekitanud kostjale kahju. Hageja on seisukohal, et kostja töölepingu lõpetamise teade ei vasta TLS sätestatud tingimustele ning kostja poolt esitatud ekslik väide „kahju tekitamise” kohta ei ole piisav, et lõpetada tähtajatu tööleping ühepoolselt. Hageja nõue kostja OÜ V vastu seisneb saamata jäänud töötasus, saamata jäänud puhkusehüvitises, viivistes ja hüvitistest tulenevalt kuni 30.06.2009.a. kehtinud TLS § 82 ja 119 lg 2. Hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu p.-st 4.1. oli hageja töötasuks kokkulepitud 11 000,00 krooni kuus netona (so kuni 31.12.2007.a. brutona 14 188,00 krooni kuus ja alates 01.01.2008.a. kuni töölepingu lõppemiseni brutona 14 008,00 krooni kuus). Pooled ei ole palgakokkulepet hiljem muutnud. Hageja töösuhe kostja juures kestis alates 23.08.2007.a. kuni 20.03.2008.a., so kuni hageja esitas kostjale avalduse töölepingu lõpetamiseks kuni 30.06.2009.a. kehtinud TLS § 82 alusel. Hageja on saanud kostjalt töötasu perioodi eest 23.08.2007.a. kuni 31.10.2007.a. ning selle perioodi töötasu suhtes hagejal kostjale pretensioone ei ole. Hagejal on kostjalt saamata töötasu perioodi eest 01.11.2007.a. kuni 20.03.2008.a. Hageja nõue kostja vastu saamata jäänud töötasu osas seisneb alljärgnevas: töötasu 01.-30.november 2007.a. 14 188,00 krooni; töötasu, 01.-31.detsember 2007.a. 14

4 (14)

188,00 krooni; töötasu, 01.-31.jaanuar 2008.a. 14 008,00 krooni; töötasu, 01.-28.veebruar 2008.a. 14 008,00 krooni; töötasu, 01.-20.märts 2008.a. 9 037,00 krooni. Kokku on kostja jätnud hagejale tasumata 65 429,00 krooni. Puhkuseseaduse § 25 kohaselt on töölepingu lõppemise korral tööandja kohustatud töötajale hüvitama kasutamata jäänud puhkuse aegumata jäänud osas rahas. Hageja töötas kostja juures alates 23.08.2007.a. kuni 20.03.2008.a., st 7 kuud (vastavalt Eesti Vabariigi Valitsuse 23.augusti 2001.a. määrusele nr. 278 § 4 lg-le 2, loetakse terveks kuuks 15 päeva ja enam). Eelviidatud määruse § 4 lg 2 kohaselt annab iga töötatud kuu 2,3 puhkusepäeva, millest tulenevalt leiab hageja olevat endal õigus saada kostjalt hüvitist 16 kasutamata jäänud puhkusepäeva eest (2,3 x 7 kuud). Hageja on võtnud töötasu arvestamisel aluseks poolte poolt töölepingus kokkulepitud palga määra. Sellest tulenevalt peab hageja oma päevatasu suuruseks 481,64 krooni ja kostja poolt alusetult väljamaksmata jäetud puhkusehüvitise suuruseks 7 916,00 krooni. Kuni 30.06.2009.a. kehtinud TLS § 119 lg 2 kohaselt on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Kostja on hilinenud hagiavalduse koostamise seisuga hagejale lõpparve välja maksmisega enam kui 18 kuud. Hageja nõue kostja vastu kuni 30.06.2009.a. kehtinud TLS § 119 lg-st 2 tulenevalt on hageja ühe kuu keskmise töötasu, see on summas 14 128,00 krooni. Kuni 30.06.2009.a. kehtinud TLS § 82 lg 2 kohaselt maksab tööandja töötajale hüvitusena tema kahe kuu keskmise palga. Hageja keskmine palk kostja juures oli 14 128,00 krooni, seega kuulub vastavalt TLS § 82 lg 2 kostjalt hagejale tasumisele hüvitus brutosummas 28 256,00 krooni. Vastavalt Palgaseaduse § 31 lg-le 1, määratakse palga maksmise kord ja tähtajad kindlaks töölepingus. Kostja ei ole üheselt lepingus sätestanud, millisel kalendrikuu kuupäeval kohustub kostja hagejale palka maksma. Hageja on lähtunud palga tasumise kuupäeva tuletamisel kostja poolt tasutud palga kuupäevadest ning leidis, et palga maksmise tähtaeg oli antud õigussuhtes iga kalendrikuu 10. kuupäev. Seega kohustus kostja hagejale tasuma iga kuu 10. kuupäevaks töötasu, millist kohustust aga on kostja korduvalt rikkunud. Palgaseaduse § 25 kohaselt maksab tööandja palga maksmisega viivitamise korral töötajale viivist 0,5 % vähemmakstud palgast iga viivitatud päeva eest. Hageja viivise nõude arvestus on alljärgnev. Perioodi eest 01.11.07 kuni 30.11.07 kohustus kostja hagejale 10.detsembril 2007.a. maksma palka 14 188,00 krooni. Kostja ei ole kuni tänase päevani nimetatud summat hagejale tasunud. Hageja nõuab kostjalt viivise tasumist nelja kuu viivise määra ulatuses. Viivise summa päevas on (14 188,00 kr –st 0,5%) 70,94 krooni. Seega on hageja viivise nõue november 2007.a. palga tasumisega viivitamise eest (120 päeva x 70,94 kr) summas 8 512,80 krooni. Perioodi eest 01.12.07 kuni 31.12.07 kohustus kostja hagejale 10.jaanuaril 2008.a. maksma palka 14 188,00 krooni. Kostja ei ole kuni tänase päevani nimetatud summat hagejale tasunud. Hageja nõuab kostjalt viivise tasumist nelja kuu viivise määra ulatuses. Viivise summa päevas on 70,94 krooni. Seega on hageja viivise nõue detsember 2007.a. palga tasumisega viivitamise eest (120 päeva x 70,94 kr) summas 8 512,80 krooni. Perioodi eest 01.01.08 kuni 31.01.08 kohustus kostja hagejale 10.veebruaril 2008.a. maksma palka 14 008,00 krooni. Kostja ei ole kuni tänase päevani nimetatud summat hagejale tasunud. Hageja nõuab kostjalt viivise tasumist nelja kuu viivise määra ulatuses. Viivise summa päevas on (14 008,00 kr –st 0,5%) 70,04 krooni. Seega on hageja viivise nõue november 2007.a. palga tasumisega viivitamise eest (120 päeva x 70,04 kr) summas 8 404,80 krooni. Perioodi eest 01.02.08 kuni 29.02.08 kohustus kostja hagejale 10.märtsil 2008.a. maksma palka 14 008,00 krooni. Kostja ei ole kuni tänase päevani nimetatud summat hagejale tasunud. Hageja nõuab kostjalt viivise tasumist nelja kuu viivise määra ulatuses. Viivise

5 (14)

summa päevas on 70,04 krooni. Seega on hageja viivise nõue veebruar 2008.a. palga tasumisega viivitamise eest (120 päeva x 70,04 kr) summas 8 404,80 krooni. Perioodi eest 01.03.08 kuni 20.03.08 kohustus kostja hagejale 21.märtsil 2008.a. maksma palka 9 037,00 krooni. Kostja ei ole kuni tänase päevani nimetatud summat hagejale tasunud. Hageja nõuab kostjalt viivise tasumist nelja kuu viivise määra ulatuses. Viivise summa päevas on (9 037,00 kr-st 0,5%) 45,19 krooni. Seega on hageja viivise nõue märts 2008.a. palga tasumisega viivitamise eest (120 päeva x 45,19 kr) summas 5 422,80 krooni. Hageja palub tuvastada hageja ja kostja vahel ajavahemikul 23.august 2007.a. kuni 20.märts 2008.a. töölepingulise suhte olemasolu; Mõista kostjalt hageja kasuks välja 65 429,00 krooni vähem makstud töötasu; 39 258,00 krooni viivist palga maksmisega viivitamise eest; 7 916 krooni suurune hüvitis kasutamata jäänud puhkuse eest; 28 256,00 krooni suurune hüvitis vastavalt TLS § 82 lg-le 2; 14 128,00 krooni suurune hüvitis lõpparve ebaseadusliku kinnipidamise eest. Jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Kostja kirjalikud vastuväited Kostja kirjalikus vastuses hagi ei tunnistanud. Hageja on hagiavalduses ebaõigesti märkinud, nagu oleks poolte vahel töövõtulepingu sõlmimise ettepanek lähtunud kostjalt. Nagu kostja oma 13.05.2008 ja 24.08.2009 kirjalikes vastustes on märkinud, oli just hageja see, kes tegi kostjale ettepaneku sõlmida poolte vahel töövõtuleping, mille alusel osutaks hageja kostjale kaupade laialeveo teenust. Hageja avaldas, et tegutseb juba pikemat aega füüsilisest isikust ettevõtjana ning sellest tulenevalt sooviks ta osutada kaupade veoteenust oma majandustegevuse raames. Poolte vahel peetud läbirääkimiste tulemusel nõustus kostja töövõtulepingu sõlmimisega ning pooled leppisid kokku töövõtulepingu olulistes tingimustes ehk siis teenuse sisus, lepingu tähtajas, kostja poolt hagejale teenuse osutamise eest makstavas tasus ja samuti selles, et hageja osutab teenust kostja transpordivahendiga. VÕS § 635 lõike 1 kohaselt kohustub töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Sama paragrahvi 2. lõikest tulenevalt juhul, kui töövõtulepingu esemeks on tehingu tegemine, kohaldatakse lepingule täiendavalt VÕS §-des 620-626, § 628 lõigetes 2 ja 3, §-s 629 ja §-des 631-634 sätestatut. Hageja poolt kostjale osutatud teenuse sisu on käsitletav tehingu tegemisena (kostja kaupade üleandmine kostja klientidele). Vastavalt VÕS §-le 620 peab käsundisaaja käsundi täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega, täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Sama seaduse § 621 lõike 1 kohaselt peab käsundisaaja käsundi täitmisel järgima käsundiandja juhiseid. Eeltoodust tulenevalt ei ole töövõtulepingulise õigussuhte iseloomuga vastuolus poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu lisades hagejale kui töövõtjale pandud hoolsuskohustus teenuse osutamisel ja tema käsutusse antud transpordivahendi kasutamisel. Töövõtulepingu puhul ei ole välistatud töövõtulepingu sisuks oleva teenuse osutamine tellija poolt antud vahenditega (transpordivahend, kütus). Vastupidiselt hagis avaldatule ei allunud hageja lepingu täitmisel kostjale ning kostja ettevõtte sisemistele reeglitele (töösisekorraeeskirjad jms). Hageja määras oma tööaja iseseisvalt ning kostjal puudub teave hageja poolt igapäevase ja/või –nädalase tööaja kohta. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostjale ka teada, kas hageja töötas päevas 8 tundi või rohkem või vähem või milline oli hageja iganädalane tööaeg. Veel enam, kui kostja juures töölepingu alusel töötavad autojuhid töötavad graafiku alusel, asendades seejuures vajaduse korral üksteisi, siis hageja avaldas, et tema ettevõtjana reguleerib oma tööaega ise ning seega organiseerib kõigi temale määratud tellimuste täitmise iseseisvalt.

6 (14)

Vastupidiselt täpsustatud hagis esitatud hageja seisukohale ei olnud hagejat arvatud kostja töötajate hulka, kostja ei pidanud hageja tööaja arvestust ning nagu eespool märgitud – hageja ei allunud kostja sisemistele reeglitele ja direktsioonivõimule. Kostja andis hagejale üle vaid tellimused (saatelehed ja koormaleht) ja kauba, hageja pidi tagama, et kaup jõuaks tellijateni kokkulepitud ajaks. Kauba veo marsruudi määras ja muud teenuse osutamiseks vajalikud otsustused võttis hageja vastu iseseisvalt oma äranägemise järgi (seevastu nt kostja töötajate puhul määrati logistika kostja poolt). Nimetatud otsuseid kostja mingilgi moel ei mõjutanud. Lisaks eeltoodule, hageja kasutusse teenuse osutamiseks antud transpordivahend (väikebuss) oli hageja valduses ja vastutusel ning sellele ei olnud kostja poolt määratud garažeerimise kohta. Töövõtulepingu punktis 4.1. leppisid pooled kokku, et kostja maksab hagejale teenuse osutamise eest igakuuliselt tasu 11 000 krooni. Nimetatud summa sisaldas kõiki makse, v.a käibemaks, milline oleks tasule lisandunud juhul, kui hageja oleks olnud registreeritud vastava maksukohustuslasena Maksu- ja Tolliametis. Töövõtulepingu iseloomuga ei ole vastuolus tasu maksmine igakuuliselt kindlas summas. Samas ei leppinud pooled kokku lepingust tuleneva tasu maksmise kindlas tähtajas, vaid lepingu punkti 4.2. kohaselt maksti tasu vastavalt hageja poolt esitatud arvetele. Vastavalt VÕS § 29 lõikele 1 lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Sama paragrahvi 5. lõike kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada eelkõige lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi, tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki, vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust, tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat. Nagu ka eelpool kirjeldatud, oli poolte tegelik tahe sõlmida töövõtuleping. Nimetatud tahet kinnitab muuhulgas poolte käitumine nii lepingu sõlmimisel kui ka pärast selle sõlmimist (kostja poolt hagejale tellimuste esitamine, hageja poolt tellimuste täitmine iseseisvalt, hageja poolt kostjale osutatud teenuse kohta arvete esitamine, sealhulgas lepingu lõpetamise järgselt hageja raamatupidaja poolt kostjale pretensiooni esitamine seoses tasumata arvetega). Töövõtulepingu olemusega ei ole vastuolus lepingu sõlmimine tähtajatuna, seda eelkõige lepingute puhul, mille sisuks on teenuse osutamine. Ebaõige on hageja seisukoht, et poolte vahel 23.08.2007 sõlmitud töövõtuleping sisaldas kõiki kuni 30.06.2009 kehtinud TLS §-s 26 ettenähtud töölepingu kohustuslikke tingimusi. Nii näiteks ei sisaldanud poolte vahel sõlmitud leping tööle asumise aega, töö tegemise kohta, tööajanormi, nõudeid kvalifikatsioonile, kokkulepet puhkuse kohta jms. Hageja osutas kostjale transporditeenust 23.07.2007 kuni 13.12.2007. Nimetatud perioodi ettevõtluse tulud on deklareeritud hageja 2007. a tuludeklaratsioonis. Kuivõrd deklaratsioonis tuluna näidatud summa vastab kostja poolt hagejale tasutud lepingulise tasu kogusummale, võib eeldada, et hageja deklareeris 2007. a kohta oma ettevõtlusega seotud tulud üksnes kostjaga tehtud tehingutelt. Deklaratsioonist nähtuvalt on aga hageja seoses oma ettevõtlusega kandnud ka kulusid, mis muuhulgas ületavad teenitud tulusid. Eeltoodu lükkab ümber hageja väited, nagu oleks ta osutanud kostjale teenust täies ulatuses kostja vahenditega ja kostja arvel. Juhul, kui poolte vahel oleks eksisteerinud töölepinguline õigussuhe, ei oleks hageja poolt tööülesannete täitmisega kaasnenud hagejale täiendavaid kulusid. Lisaks on hageja esitanud tuludeklaratsiooni enda kui FIE 2008. aasta ettevõtlustulu kohta, millelt nähtub, et peale kostjaga lepingu lõpetamist jätkas hageja oma tegevust ettevõtjana, kusjuures hageja tegevusalaks oli jätkuvalt veoteenuse osutamine. Juhuks, kui kohus peaks kõigele eeltoodule vaatamata tuvastama siiski poolte vahel töölepingulise suhte olemasolu, esitab kostja oma vastuväited hageja rahaliste nõuete osas. Töövõtulepingu punktis 4.1. lepiti kokku brutotasus, s.t kokkulepitud tasu 11 000 krooni sisaldas kõiki tasumisele kuuluvaid makse, v.a käibemaks.

7 (14)

Poolte vahel lõpetati leping 13.12.2007, milline oli ka viimane päev, kui hageja kostjale teenust osutas. Hageja on nii täpsustatud hagis kui ka varasemalt kinnitanud, et sai temaga 13.12.2007 lepingu lõpetamisest teada 12.12.2007. Juhatuse otsust lepingu lõpetamise kohta hageja mingilgi moel ei vaidlustanud. Hagis on hageja sisuliselt kinnitanud, et peale 13.12.2007 ei ole hageja kostjale teenust osutanud ega avaldanud ka soovi kostjale teenust osutada. Veel enam, peale nimetatud kuupäeva ei ole hageja kostja asukohas käinud ega ole kostjaga isiklikult suhelnud. Hageja nimel on pretensioone ja nõudeid esitanud vaid hageja raamatupidaja, hilisemalt esindaja I.K.. Poolte vahel sõlmitud lepingu lõpetamise ajal, s.o 13.12.2007 kehtinud individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 6 lõike 2 kohaselt oli töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise nõude esitamise tähtaeg üks kuu. Kostja asub seisukohal, et juhul, kui kohus tuvastab poolte vahel töölepingulise suhte, tuleb poolte vahel sõlmitud leping lugeda lõppenuks 13.12.2007 ning juhul, kui hageja asub seisukohale, et temaga töölepingu lõpetamine ei toimunud õiguspäraselt, oli tal vastavalt ITLS § 6 lõikele 2 õigus kuni 13.01.2008 esitada lepingu lõpetamise vaidlustamiseks kaebus või hagi. Eeltoodut hageja aga ei teinud, millest tulenevalt on õigustamatud hageja poolt esitatud rahalised põhinõuded, millised on arvestatud ajavahemiku 14.12.2007 kuni 20.03.2008 eest. Lähtudes asjaolust, et lepingu kohaselt oli hagejale makstava brutotasu suuruseks 11 000 krooni ning et poolte vahel lõpetati leping 13.12.2007, oleks juhul, kui poolte vahel sõlmitud leping oleks käsitletav töölepinguna, kostja poolt hagejale välja makstud kõik saadaolevad tasud. Ajavahemikus 23.08.2007 kuni 13.12.2007 on kostja tasunud hagejale kokku 37 847 krooni. Töölepingulise suhte olemasolu korral oleks hagejal olnud õigus saada aga kokku ainult 35 173 krooni: Netotasu: 11 000 – (11 000 kr x töötuskindlustusmaks 0,6%) = 10 934 kr – (10934 kr x tulumaks 22%) = 8528 kr; Väljamaksmisele kuulunuks augustis 2590 kr (8528 krooni : 23 tööpäeva x 7 töötatud tööpäeva), septembris 8528 kr, oktoobris 8528 kr, novembris 8528 kr, detsembris 4257 kr (8528 kr : 18 tööpäeva x 9 tegelikult töötatud tööpäeva), kõik kokku 32 431 krooni; Kasutama puhkuse hüvitis 2742 kr (11 000 kr : 28 päeva = 393 kr/päev x 9 kalendripäeva (28 : 12 x 4) = 3537 kr – (3537 kr x 0,6%) = 3516 kr – (3516 kr x 22%)). Kuna kostja kõik tasud hagejale väljamaksnud tähtaegselt, on alusetu hageja poolt esitatud viivise nõue. Veel enam, hageja poolt esitatud viivise ja väidetava brutotöötasu suuruse, samuti kasutamata puhkuse hüvitise arvestus on ebaselge. Menetluse käik Kohtuistungil hageja esindaja jäi esitatud hagi juurde ja palus hagi rahuldada , viivisenõude palus rahuldada kuni töölepingu lõppemise päevani s.o.20.03.2009.a. ning puhkusetasu nõuet vähendas 508 krooni võrra. Kohtuistungil kostja esindaja leidis, et hagi ei ole põhjendatud ja rahuldamata.

palus jätta hagi

Kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused ja seadused, mida kohus kohaldas Kohus kuulanud ära poolte seletused, tunnistajate ütlused ja tutvunud asjas kogutud kirjalike materjalidega leidis, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Kõigepealt annab kohus hinnangu pooltevahelisele lepingule.

8 (14)

23.08.2007.a. on OÜ V ja K.K. sõlminud kirjalikult lepingu, mille pealkirjaks on töövõtuleping füüsilisest isikust ettevõtjaga. Lepingu p. 1 kohaselt kohustub töövõtja K.K. teostama töö, mille omadused (olemus , maht ja muud olulised tingimused) on määratletud lepingu lisas 1. Tellija OÜ V aga maksma töövõtjale töö eest tasu (tl.17-18). Lepingu lisa 1 on töövõtja ametijuhend (tl.19-22) ja lisa 2 individuaalse materiaalse vastuse leping (tl.33). Mõlema poole selgituse kohaselt avaldas kostja ajalehes Pärnu Postimees kevad – suvel 2007.a. kuulutuse, milles pakkus tööd bussijuht- ekspediitorile põhipalgaga 10 000 krooni. Hageja väitel võttis tema kostjaga ühendust töö saamise eesmärgil ja hageja tahe oli sõlmida tööleping, et oleks tagatud töölepinguga kaasnevad sotsiaalsed , juriidilised ja majanduslikud garantiid, aga kostja esitas tingimuse, et hageja peab end registreerima füüsilisest isikust ettevõtjana ning palga saamiseks esitama kostjale arved. Sel juhul oleks võimalik maksta hagejale suuremat töötasu, kuna kostja maksukoormus pole sellisel juhul suur. Hageja sellele vastuväiteid ei esitanud. Kostja väitel hageja võttis kostjaga töökuulutuse peale ühendust, aga tegi kostjale ise ettepaneku sõlmida hageja kui füüsilisest isikust ettevõtjaga töövõtuleping vastavalt VÕS §le 635 lg.1. Kostja ei näinud selles takistust ja sõlmis hagejaga töövõtulepingu. Leping sõlmiti kirjalikult 23.08.2007.a. ja lepingu projekti koos lisadega koostas kostja. Kostja tunnistaja V.V. ise töövestluse juures ei viibinud, vaid kuulis juhatuse liikmelt K.A., et hageja soovib sõlmida töövõtulepingut (tl.180). Tunnistaja G.P. kohtuistungil antud ütluste kohaselt hageja ise avaldas soovi töövõtulepingu sõlmimiseks, kuna on eelnevalt füüsilisest isikust ettevõtja (tl.180-181). Antud tunnistaja aga on kostja OÜ V tootmisjuht. Hageja on registreerinud ennast füüsilisest isikust ettevõtjana alles 21.08.2007.a. s.o. 2 päeva enne pooltevahelise lepingu sõlmimist (104) Seega ei ole ta enne füüsilisest isikust ettevõtja olnud ja ei olnud seda ka ajal, kui võttis kostjaga ühendust töökuulutuse peale töö saamiseks. Töölepingu seaduse § 1 (enne 01.07.2009.a. kehtinud) järgi tööleping on töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe , kollektiivlepingu, seaduse v. haldusaktiga ettenähtud töötingimused. VÕS § 1 lg.1 alusel kohaldatakse võlaõigusseaduse üldosas sätestatut ka töölepingule. VÕS § 635 lg.1 järgi töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama v. muutma asja v. saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö) , teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Poolte sõlmitud lepingule õigusliku hinnangu andmine eeldab lepingu tõlgendamist kooskõlas VÕS §-is 29 sätestatud tõlgendamisreeglitega. VÕS § 29 lg.1 järgi lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Arvestades , et hageja väitel esitas kostja nõude, et hageja registreeriks end füüsilisest isikust ettevõtjana, sõlmida töövõtuleping ja hageja esitaks kostjale arved ning kostja väidab, et hageja sooviks oli sõlmida töövõtuleping , siis ei ole kohtul võimalik kindlaks teha lepingupoolte ühist tegelikku tahet. Seega kuulub kohaldamisele VÕS § 29 lg.4, mille kohaselt kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha , tõlgendatakse lepingut nii , nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu tõlgendamisel tuleb muuhulgas arvestada VÕS § 29 lg.5 p.-des 4-6 märgitud asjaoludega s.o. lepingu olemus ja eesmärk, vastaval tegevus- v. kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust ning tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat. Lepingus ja selle lisades on kasutatud töölepingule iseloomuliku terminoloogiat s.o. „otsene ülemus“, „ töötaja“, „ametijuhend“, „materiaalse vastuse leping“, „töösisekorraeeskirjad“, „tervisekaitse eeskirjad“, „tööaeg“ jne. Samuti VÕS § 29 lg.5 p.3 järgi tuleb arvestada lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. Enne lepingu sõlmimist hageja ei

9 (14)

olnud füüsilisest isikust ettevõtja ja ei ole tõendatud , et kostja juures töötamise ajal oleks ta osutanud teenust teistele juriidilistele v. füüsilistele isikutele (tl.150-155). Seega asjaolu, et peale OÜ-s V. töötamist kostja jätkas 2008 aastal füüsilisest isikust ettevõtjana, ei anna alust tõlgendada pooltevahelist lepingut töövõtulepinguna (tl.156-160). Samuti kostja väited, et teised töötavad OÜ-s V. töölepingu alusel. Hageja põhitööks lepingu järgi oli toodangu väljaveo korrektne teostamine, toodangu pealeja mahalaadimine ning taara tagasivedu lattu. Hageja oli kohustatud teostama toodangu laialivedu vastavalt väljaveo graafikus ettenähtud marsruutidel, tagama vastavalt väljaveograafikule transpordivahendi – veoauto õigeaegse ettesõidu toodangu pealelaadimiseks, teostama toodangu peale- ja mahalaadimist , teostama oma tegevuses toodangu säilivuse ja tervislikkuse ning õigeaegse jõudmise tellijani, vastavalt arvesaatelehtedele võtma vastu toodangu ja vastuvõttu kinnitama allkirjaga, teostama taara veo lattu v. korraldusel mõnda teise tootmisüksusse. Hageja allus firma juhile, hageja pidi täitma juhtkonna korraldusel muid põhitööga seotud ettenägematuid ülesandeid, rangelt täitma kõiki firma juhi korraldusi ja kindlustama auto õigeaegne üleandmine, teatama otsesele ülemusele tõest informatsiooni oma enesetunde kohta, mitte tegelema tööajal kõrvaliste asjadega töövõtja ametijuhendi p.1.1, 2.8 ja 2.11, 2.12, 2.18. Poolte vahel sõlmitud kirjalikust lepingust nähtub üheselt , et hageja oli allutatud OÜ V juhtimisele ja kontrollile (lepingu lisa 1 töövõtja ametijuhend). Lepingust tulenevalt on töötaja iseseisvuse määr väike. Just töötaja ja tööandja sõltuvussuhte suurem määr eristab töölepingut eelkõige teistest tsiviilõiguslikest lepingutest. Selline on ka kohtupraktika- RKL 3-2-1-3-05. Hagejale oli antud kostja poolt töövahendid - auto töö tegemiseks, sõiduki kütus. Hagejal oli kategooriliselt keelatud igasugune kaupade vedu oma äranägemise järgi , aga ka auto kasutamine isiklikel eesmärkidel ilma juhtkonna loata ning hageja pidi igapäevaselt täitma sõidulehti märkides ära marsruudi, läbitud kilomeetrid ja kütusekulu ning koormalehti ja pidama arvestust diiselkütuse üle ja esitama koos sõidulehega diiselkütuse kassatšekid järgneva kuu esimesel nädalal – töövõtja ametijuhendi p. 2.15 ja 2.16. Erinevus hageja lepingus teiste töölepingu alusel töötavate isikutega oli sõiduki garažeerimise kord s.t. et kostja poolt hagejale töö tegemiseks antud transpordivahendit ei pidanud hageja peale tööpäeva lõppu viima kostja garaaži, vaid vastavalt individuaalse materiaalse vastutuse lepingu p.-le 1.1 oli sõidukit lubatud garažeerida hageja elukohas xxxxxx xx, xxxxxxxx (tl.13). See nähtus ka tunnistaja M.E. ütlustest kohtuistungil (tl.181). Hageja vastutas ka töökaitse, tuleohutuse ja tervisekaitse eeskirjadest kinnipidamise eesttöövõtja ametijuhendi p.4.4. Hageja pidi pidama arvestust ning kehtestatud korras koostama ja esitama kaubalis- rahalised ja muud aruanded temale usaldatud materiaalsete väärtuste liikumiste ja jääkide kohta ning võtma osa temale usaldatud materiaalsete väärtuste inventeerimisest- individuaalse materiaalse vastutuse leping p.1.3 ja 1.4. Pooltel oli kokku lepitud palga maksmine. Lepingu p. 4.1 järgi pidi kostja maksma hagejale töö eest tasu 11 000 krooni kuus, millele lisandub käibemaks, kui töövõtja on Maksu- ja tolliametis maksukohustuslasena registreeritud. Seega on kokku lepitud töö tasustamine mitte tehtud töö järgi vaid kuutasuna, mis on iseloomulik töösuhtele. Leping oli sõlmitud tähtajatult, mitte konkreetse töö tegemiseks. Tööleping sõlmitakse üldjuhul määramata tähtajaga kestva suhte reguleerimiseks. Töövõtulepingu sõlmimisel on eesmärgiks teatud tulemuse saavutamine, tööd tegev v. teenust osutav isik on nendes suhetes iseseisev ja töölepingule omast alluvussuhet töövõtulepingus ei ole.

10 (14)

See, et hageja esitas tasu saamiseks arve, ei saa üheselt järeldada , et tegemist ei olnud töösuhtega. Hageja tegutsemine füüsilisest isikust ettevõtjana ei välista võimalust , et hageja oli kostjaga töölepingulises suhtes. Hageja väitel oli kostja nõue , et hageja registreeriks end füüsilisest isikust ettevõtjana ja arve esitamist nõudis kostja ning kostja väitel soovis hageja asuda tööle töövõtulepingu alusel füüsilisest isikust ettevõtjana. TLS § 8 (enne 01.07.2009.a. kehtinud) vaidluse korral lepingu olemuse üle loetakse, et pooled sõlmisid töölepingu, kui tööandja ei tõenda vastupidist v. kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Kuigi lepingus on tingimusi , mis on iseloomulikud tsiviilõiguslikule suhtele, on siiski ülekaalus need tingimused, millest saab järeldada, et pooled sõlmisid töölepingu. Ka kostja ei ole tõendanud, et poolte vahel sõlmitud leping on üheselt määratletav töövõtulepinguna. Seega kohus leiab, et kui poolte kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui ka mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, nii et lepingulise suhte olemust ei ole võimalik üheselt määratleda, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks. Selline on ka kohtupraktika- RKL 3-2-1-13-08. Hageja väited, et lepiti kokku netopalgas 11 000 krooni ja sellele lisandub tulumaks, ei ole põhjendatud. Poolte vahel kirjalikult sõlmitud lepingu p.4.1 kohaselt peaks kostja maksma hagejale tasu töö eest 11 000 krooni kuus. Tavapraktikas lepitakse poolte vahel kokku netopalgas. Tulumaksu maksmise kohustus tuleneb Tulumaksuseadusest. Tulumaksuseaduse § 13 lg.1 järgi tulumaksuga maksustatakse kõik rahalised tasud, mida makstakse töötajale v. avalikule teenistujale s.h. palk, lisatasu, juurdemakse ning puhkusetasu. Tulumaksuga on maksustatud ka ettevõtlustulu vastavalt Tulumaksuseaduse § 12 lg.1 p.2. Äriregistrisse kantud v. Maksu ja Tolliameti piirkondlikus struktuuriüksuses registreeritud füüsilisest isikust ettevõtja võib teha oma ettevõtlustulust tulumaksuseaduse 6.peatükis lubatud mahaarvamisi. Samuti mõlemad pooled on väitnud, et kostja poolt ajalehes Pärnu Postimees töökuulutuses pakuti tööd bussijuht- ekspediitorile põhipalgaga 10 000 krooni. Seega ei ole millegagi tõendatud , et poolte vahel lepiti kokku töötasus 14 128 krooni kuus ja töötasu suuruseks tuleb lugeda kirjalikus lepingus kokkulepitud 11 000 krooni kuus. Kostja OÜ V juhatus otsusega 12.12.2007.a. lõpetas hagejaga lepingu alates 13.12.2007.a. s.t. et hageja viimane tööloleku päev pidi olema 12.12.2007.a. Hageja sai otsuse kätte 12.12.2007.a., mida ta on ise hagis kinnitanud (tl.7). Hageja väitel jätkas ta kostja palvel 13.12.2007.a. töö tegemist ning sama päeva õhtul kutsuti ta telefoni teel kostja asukohta xxxxxxx ja talt võeti ära transpordivahend (tl.8). Kostja antud asjaolusid ei vaidlustanud ja kostja väitel oli hageja viimaseks tööpäevaks 13.12.2007.a.(tl.171). Kirjalikus vastuses hageja pöördumisele kostja selgitas, et töölepingu lõpetamisele K.K. vastu ei vaielnud ja alates 14.12.2007.a. lõpetas hageja kostjale teenuse osutamise (tl.30). Kuigi kostja lõpetas hagejaga töölepingu 12.12.2007.a. alates 13.12.2007.a. andis ta hagejale tööülesanded ka 13.12.2007.a. s.t. päeval, mil tööleping pidi olema juba lõppenud. TLS § 28 lg.2 (enne 01.07.2009.a. kehtinud) järgi tegelikult tööle lubamine tööandja poolt on võrdsustatud töölepingu sõlmimisega. Seega loeb kohus , et vaatamata OÜ V juhatuse 12.12.2007.a. otsusele töölepingu lõpetamiseks alates 13.12.2007.a. ,töösuhe poolte kokkuleppel jätkus ja kostja hagejaga töölepingut uuesti e. alates 14.12.2007.a. ei lõpetanud. Seega ka kostja väited töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise tähtaja möödalaskmise e. aegumise osas ei ole põhjendatud. Hageja omakorda lõpetas kostjaga töölepingu TLS § 82 lg.1 alusel alates 20.03.2008.a. kostjapoolse lepingurikkumise tõttu s.t. hageja tööga mittekindlustamine ja töötasu

11 (14)

mittemaksmine (tl.28). Töölepingu lõpetamisest teatatud kostjale kirjalikult 28.02.2008.a. TLS § 82 lg.1 (enne 01.07.2009.a. kehtinud) kohaselt töötaja teatab nii määramata kui määratud ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisest tööandjale vähemalt 5 kalendripäeva ette, kui lepingu lõpetamise põhjuseks on tööandjapoolne lepingu tingimuste täitmata jätmine. Lg.2 järgi määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel sama paragrahvi 1.lõike alusel maksab tööandja töötajale hüvitusena tema kahe kuu keskmise palga. Kostja hageja poolt töölepingu lõpetamist TLS § 82 lg.1 alusel ei ole vaidlustanud. Samuti ei ole kostja väitnud ega tõendanud, et ta hagejale tööd andis v. töötasu maksis. Seega on tööleping lõppenud TLS § 82 lg.1 alusel alates 20.03.2008.a. ja tuleb tuvastada hageja ja kostja vahel töölepingulise suhte olemasolu perioodil 23.08.2007- 19.03.2008.a. ning hagejal õigus nõuda TLS § 82 lg.2 alusel kahe kuu keskmist palka s.o. 2 x 11 000 = 22 000 krooni. Samuti on hagejal õigus nõuda saamata jäänud töötasu perioodi 19.11.2007 – 19.03.2008.a. eest s.o. 4 kuu eest summas 4 x 11 000 = 44 000 krooni (arvestuslik summa). Hageja väide, et töötasu oli saamata alates 01.11.2007.a., ei vasta tõele. Hageja on ise esitanud kostjale arve 6-2007/18.11.2007, mille kohaselt töötasu perioodi 01.11.2007- 18.11.2007.a. on 7500 krooni ja lisatasu 1500 krooni (tl.7, 52). Antud arve on kostja poolt tasutud. Seega loeb kohus, et perioodi 01.11.2007 – 18.11.2007.a. on hageja töötasu saanud. Töölepingu lõppemise ajal kehtinud Puhkuseseaduse § 25 kohaselt töölepingu lõppemise korral on tööandja kohustatud töötajale maksma kasutamata jäänud puhkuse eest rahalist hüvitist, kuid kokku mitte rohkem kui nelja aasta kasutamata jäänud puhkuse eest. Vastavalt Puhkusetasu arvutamise korra , vastu võetud Vabariigi Valitsuse 23.08.2001.a. määrusega nr. 278 § 4 lg.1 järgi puhkusetasu töösuhte lõpetamisel kasutamata puhkuse eest rahalise hüvitise arvutamisel korrutatakse sama määruse kohaselt arvutatud päevatasu puhkuse kalendripäevade (mille hulka ei arvata rahvuspüha ja riigipühi) arvuga. Lg. 2 järgi kasutamata puhkuse kindlakstegemisel võetakse iga töötatud kuu kohta 1/12 aasta puhkuse kestusest. Töötatud kuude arvutamisel jäetakse vähem kui 15 päeva võrra täiskuude arvu ületavad päevad välja, 15 ja enam päeva ümardatakse terveks kuuks. PuhkS § 9 lg.1 (enne 01.07.2009.a. kehtinud) järgi põhipuhkuse kestus on 28 kalendripäeva. Seega perioodi 23.08.2007 – 19.03.2008.a. eest ümardades 7 kuud eest on õigus saada puhkusehüvitist 7 x 2,3 (s.o. 28: 12 ) = 16 päeva eest summas 16 x 400,25= 6404 krooni (arvestuslik summa). Saadud ja saamata töötasu perioodil 01.09.2007-01.03.2008 kokku summas 70 847 krooni (4950+6050+6217+8130+9000+3500+11000+11000+11000):177 (kalendripäevade arv - rahvus ja riigipühad) = 400.25 krooni (ühe päeva tasu). Eelpoolnimetatud korra § 2 lg.1 järgi päevatasu arvutatakse üldjuhul arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud palga kogusummast. Sama korra § 3 lg.1 järgi päevatasu arvutamisel liidetakse § 2 lõikes 1 nimetatud ajavahemiku palgasummad ja jagatakse sama ajavahemiku kalendripäevade (mille hulka ei arvata rahvuspüha ja riigipüha) arvuga, saades sel viisil ühe kalendripäeva keskmise päevatasu. Perioodil 01.09.2007.a. – 01.03.2008.a. 182 kalendripäeva – 1 rahvuspüha ja 4 riigipüha (rahvuspüha 24.02 ja riigipühad 01.01; 24.12- 26.12- Pühade ja Tähtpäevade seadus § 1 ja 2) = 177 päeva. PalgaS § 35 (enne 01.07.2009.a. kehtinud) järgi palga maksmisega v. töötaja pangakontole ülekandmisega viivitamise eest maksab tööandja töötajale iga viivitatud päeva eest viivist 0,5% maksmisele v. ülekandmisele kuulunud palgast. Kohtuistungil hageja esindaja täpsustas, et nõuab viivist palga maksmisega viivitamise eest kuni töölepingu lõppemise päevani s.o. 19.03.2008.a.mitte 20.03.2008.a. Saamata jäänud

12 (14)

palk novembris 2007.a. 3500 krooni (11 000- saadud palk 7500), detsember 2007.a. 11 000 krooni , jaanuar 2008.a. 11 000 krooni, veebruar 2008.a. 11 000 krooni ja 19 päeva märtsis 2008.a. 7500 krooni. PalgaS § 31 lg.1.1 (enne 01.07.2009.a. kehtinud) järgi palka makstakse vähemalt üks kord kuus. Hageja leiab, et kuna talle maksti tasu erinevatel päevadel, siis lugeda palgapäevaks järgmise kuu 10 kuupäev ja nõuab ka viivist palga maksmisega viivitamise eest vastavalt, mis on kostjale soodsam arvestades, et töötanud aja eest maksti hagejale tasu 2 korda kuus. Novembrikuu palga maksmisega viivitatud 11.12.2007.a. – 19.03.2008.a. s.o.100 päeva, detsembrikuu palga maksmisega viivitatud 11.01.2008- 19.03.2008.a. s.o. 69 päeva, jaanuarikuu palga maksmisega viivitatud 11.02.2008- 19.03.2008.a. s.o.38 päeva, veebruarikuu palga maksmisega viivitatud 11.03.2008- 19.03.2008.a. s.o. 9 päeva. Viivisenõue on põhjendatud summas 0,5% 3500-st on 17,5 krooni päevas x 100 = 1750 krooni + 0,5% 11 000-st on 55 krooni päevas x 69 = 3795 krooni + 0,5% 11 000 –st on 55 krooni päevas x 38 =2090 krooni + 0,5% 11-st on 55 krooni päevas x =495 krooni. Seega kokku on põhjendatud viivisenõue summas 1750 + 3795+2090+ 495 = 8130 krooni. TLS § 119 lg.2 (enne 01.07.2009.a. kehtinud) järgi lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve viivitamise päeva eest, kuid mitte üle ühe kuu keskmise palga. Seega on hagejal õigus saada lõpparve kinnipidamise eest ühe kuu keskmine palk s.o. summas 11 000 krooni. Kõik summad on arvestatud arvestuslikus summas ilma seaduses sätestatud makse maha arvamata. Menetluskulude jaotus Käesoleva tsiviilasja hind TsMS § 122 lg.1 järgi tsiviilasja hind on hagihind. Lg.2 järgi hagihind on hagis taotletu harilik väärtus. TsMS § 134 lg.3 kohaselt kui tuvastusnõue esitatakse koos sellega seotud varalise nõudega , loetakse hagihinnaks üksnes varalise nõude hind. TsMS § 133 lg.1 järgi hagihind arvutatakse põhinõude järgi s.o. ilma viiviseta. Seega on antud tsiviilasja hind hagis taotletu harilik väärtus e. 65 429+ 7408+ 28 256 + 14 128 = 115 221 krooni. TsMS § 163 järgi hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega v. ei jäta menetluskulusid täielikult v. osaliselt poolte endi kanda. Arvestades seda , et tuvastusnõue kuulub rahuldamisele täielikult ja põhinõue 115 221 krooni kuulub rahuldamisele summas 83 404 krooni s.o. 72 % ulatuses ning viivisenõue kuulub rahuldamisele summas 8130 krooni, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda 28% ulatuses ja kostja kanda 72 % ulatuses. Ivika Sillaots Kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 17.12.2010 kohtuotsuse resolutiivosa:

RESOLUTSIOON

13 (14)

14 (14)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.