K. K. hagi OÜ V. vastu töölepingulise suhte tuvastamiseks, saamata jäänud palga, kasutamata jäänud puhkuse hüvitise, lõpparve ebaseadusliku kinnipidamise hüvitise, töölepingu lõpetamise eest hüvitise ning viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
110 434 krooni
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 17.12.2009 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ V. apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus Hageja K. K. (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht
XXXXXX XX, XXXXXXXX, XXXXX XXXX,
XXXXXXXX), esindaja Ivo Kallas; Kostja OÜ V. (registrikood XXXXXXXX, asukoht
XXXXXX XXXX, XXXXXX XXXX, XXXXX
XXXXXXX), esindaja Monika Meerents-Luberg.
Menetlusosalised ja nende esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 17.12.2009 otsus K. K. hagis OÜ V. vastu töölepingulise suhte tuvastamiseks, saamata jäänud palga, kasutamata jäänud puhkuse hüvitise, lõpparve ebaseadusliku kinnipidamise hüvitise, töölepingu lõpetamise eest hüvitise ning viivise väljamõistmiseks osaliselt.
Teha tühistatud osas uus otsus, sõnastades kohtuotsuse resolutsioon tervikuna alljärgnevalt: 2.1 Hagi rahuldada osaliselt. 2.2 Tuvastada K. K. ja OÜ V. vahel töösuhte olemasolu ajavahemikul 23.08.200713.12.2007. 2.3 Välja mõista OÜ-lt V. K. K. kasuks saamata jäänud palk 9 351 krooni, viivis palga maksmisega viivitamise eest 3 647,50 krooni, hüvitis kasutamata jäänud puhkuse eest 3 602,25 krooni ning hüvitis lõpparve kinnipidamise eest 11 000 krooni.
2.4 Jätta hagi rahuldamata perioodi 14.12.2007 – 20.03.2008 eest palga, viivise ja kasutamata jäänud puhkuse hüvitise ja kuni 30.06.2009 kehtinud TLS § 82 lg 2 järgse töölepingu lõpetamise hüvitise saamise osas.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Menetluskulude jaotus Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.10.04.2008 esitas hageja kostja vastu hagi, milles palus tuvastada poolte vahel ajavahemikul 23.08.2007 - 20.03.2008 töölepingulise suhte olemasolu, mõista kostjalt hageja kasuks välja 65 429 krooni vähem makstud töötasu, 39 258 krooni viivist palga maksmisega viivitamise eest, 7 916 krooni suurune hüvitis kasutamata jäänud puhkuse eest, 28 256 krooni suurune hüvitis vastavalt TLS § 82 lg-le 2 ja 14 128 krooni suurune hüvitis lõpparve ebaseadusliku kinnipidamise eest. Jätta kõik menetluskulud kostja kanda.
2.Kostja avaldas ajalehes Pärnu Postimees kevad-suvel 2007.a kuulutuse, milles pakkus tööd bussijuht-ekspediitorile põhipalgaga 10 000 krooni. Hageja võttis kostjaga ühendust töö saamise eesmärgil ja hageja tahe oli sõlmida tööleping, et oleks tagatud töölepinguga kaasnevad sotsiaalsed, juriidilised ja majanduslikud garantiid. Kostja esitas tingimuse, et hageja peab end registreerima füüsilisest isikust ettevõtjana ning palga saamiseks esitama kostjale arved. Sellisel juhul oleks võimalik maksta hagejale suuremat töötasu, kuna kostja maksukoormus pole sellisel juhul suur. Hageja ei pidanud kostja nõuet registreeringu suhtes takistuseks ning esitas jooksvalt kostjale arveid ja deklareeris kohaselt saadud tulu.
3.23.08.2007 on pooled sõlminud kirjalikult lepingu, mille pealkirjaks on töövõtuleping füüsilisest isikust ettevõtjaga. Lepingu p. 1 kohaselt kohustub töövõtja hageja teostama töö, mille omadused (olemus, maht ja muud olulised tingimused) on määratletud lepingu lisas 1. Tellija kostja aga maksma töövõtjale töö eest tasu. Lepingu lisa 1 on töövõtja ametijuhend ja lisa 2 individuaalse materiaalse vastuse leping. Leping sõlmiti määramata ajaks. Kostja väljastas hagejale töövahendina bussi Ford Transit 350L VAN, riikliku numbrimärgiga XXX XXX ning garanteeris töövahendi hoolduse, remondi ja muud kulud. Samuti ostis kostja nimetatud sõidukisse kütuse. Kostja tasus hagejale töötasuna järgmiselt: 07.09.2007 3 500 krooni, 14.09.2007 4 950 krooni; 02.10.2007 6 050 krooni, 16.10.2007 6 217 krooni, 06.11.2007 8 030 krooni, 19.11.2007 9 100 krooni. Kokku 37 847 krooni.
4.12.12.2007 sai hageja kostjalt juhatuse otsuse, mille kohaselt otsustas kostja juhatus lõpetada hagejaga lepingulised suhted, kuna väidetavalt tekitas hageja kostja varale (sõidukile, mida hageja kasutas töövahendina) kahju. 13.12.2007 jätkas hageja kostja palvel veel töö tegemist ning sama päeva lõpuks kutsuti hageja telefoni teel kostja asukohta XXXXXXX. Hagejale anti teada, et on vaja vahetada hageja töövahendit ning et hageja seaks oma asjad bussis selliselt, et ta saaks samal õhtul bussid vahetada. Kostja juurde kohale jõudes võeti hagejalt jõuliselt töövahend ära ning jäeti hageja etteteatamata ilma transpordita. Järelpärimise kohta, et kostjal on veel hagejale töötasu maksta, vastati kostja poolt, et saamata jäänud töötasu tasaarveldatakse tekitatud kahjudega. Hinnangut väidetavate kahjude tekkimise asjaolude, väidetavate kahjude ulatuse ja muu sarnase kohta ei ole hagejale esitatud.
5.Hageja töötas kostja juures autojuhina ja transportis kostja toodangut tellijatele, võttes tellijatelt vastu uusi tellimusi ning teostades muud samalaadset asjaajamist. Vaatamata järelpärimistele ei lõpetanud kostja hagejaga töölepingut, ei kindlustanud hagejat tööga, ega täitnud muid lepingulisi kohustusi. Tulenevalt eeltoodust esitas hageja esindaja 28.02.2008 kostjale teate töölepingu lõpetamise kohta TLS § 82 lg 1 alusel alates 20.03.2008. Kostja ei ole siiani hagejale tasunud saamata jäänud töötasu, tasu tööseisaku eest, puhkuse hüvitist, lõpparvet, ega ka viivist palga tasumisega hilinemise eest.
6.Poolte vahel, alates 23.08.2007 kuni 20.03.2008 kestnud õigussuhted vastavad töölepingu iseloomulikele tunnustele. Hageja andis oma tööjõu kostja käsutusse kohustudes töötama kostja juures autojuhina. Hageja töötas kostja juures tööülesannete täitmiseks vähemalt 40 tundi nädalas. Hageja oli kostjaga ilmselges alluvussuhtes, alludes tööandja juhtimisele ja kontrollile, sest ainult kostja määras hagejale töö tegemise aja, koha ja viisi ning andis otseseid töökorraldusi, samuti nõudis kostja hagejalt pidevat aruandlust tehtud tööde, sealhulgas projektide läbiviimise kohta. Kostja oli võtnud endale kohustuse tagada hagejale tööks vajalikud töövahendid. Lepiti kokku, et hageja poolt tehtava töö hulka mõõdetakse ajaliselt, millest tuleneb hagejale, lisaks alluvussuhte olemasolule, äärmiselt olulisena tunduv järeldus selle kohta, et tasustamise objektiks oli tööprotsess, mitte selle tulemus, sest tunnitasu (kuu palka) oleks tulnud lepingu sätte kohaselt maksta ka siis, kui hageja ei oleks sõitnud mitte ühtegi kilomeetrit, ega suhelnud ühegi kliendiga. Poolte vahel sõlmitud lepingus ei määratletud täpseid individuaalseid kriteeriume, mille täitmist hagejalt oodati - seega tasustati hagejat ajalise töö põhimõttel. Lepingus oli sätestatud tähtaeg, mis ei ole seotud mingi konkreetse tulemuse saavutamisega. Töö tegemisega kaasnev riisiko lasus kostjal ning tulu hageja tehtud tööst sai kostja. Hageja oli allutatud kostja sisekorrale ja direktsioonivõimule. Hageja oli arvatud kostja töötajate koosseisu. Hageja töö oli otseselt seotud kostja põhitegevusega ning oli suunatud kostja põhieesmärgi täitmisele. Poolte vahel sõlmitud kokkulepe (leping) sisaldas kõiki TLS §-s 26 ettenähtud töölepingu kohustuslikke tingimusi. Poolte vahel sõlmitud lepingu lisa 1, see on ametijuhendi sõlmimine ja lisa 2, see on individuaalse materiaalse vastutuse lepingu sõlmimine, on omane ainult töölepingulisele õigussuhtele, mitte teenuse osutamise suhtele. Autojuhi tegevust tuleks käsitleda töötamisena.
7.Kostja töösuhte lõpetamise teade ei vasta TLS § 73 lg-le 1 ning kostja poolt esitatud ekslik väide „kahju tekitamise” kohta ei ole piisav, et lõpetada tähtajatu tööleping ühepoolselt.
8.Poolte vahel sõlmitud lepingu kohaselt on kostja määranud hagejale töötasuks alates 23.08.2007 11 000 krooni kuus netona. Hageja töösuhe kostja juures kestis alates 23.08.2007 kuni 20.03.2008, s.o kuni hageja esitas kostjale avalduse töölepingu lõpetamiseks kuni 30.06.2009 kehtinud TLS § 82 alusel. Hagejal on kostjalt saamata töötasu perioodi eest 01.11.2007 kuni 20.03.2008. Töötasu 01.-30.11.2007 on 14 188 krooni, 01.-31.12.2007 on 14 188 krooni, töötasu 01.-31.01.2008 on 14 008 krooni, töötasu 01.-28.02.2008 14 008 krooni ja töötasu 01.-20.03.2008 on 9 037 krooni. Kokku on kostja jätnud hagejale tasumata 65 429 krooni.
9.Hageja töötas kostja juures alates 23.08.2007 kuni 20.03.2008, st 7 kuud (vastavalt Eesti Vabariigi Valitsuse 23.08.2001 määrusele nr. 278 § 4 lg-le 2, loetakse terveks kuuks 15 päeva ja enam). Eelviidatud määruse § 4 lg 2 kohaselt annab iga töötatud kuu 2,3 puhkusepäeva, millest tulenevalt on hagejal õigus saada kostjalt hüvitist 16 kasutamata jäänud puhkusepäeva eest (2,3 x 7 kuud). Hageja on võtnud töötasu arvestamisel aluseks poolte poolt töölepingus kokkulepitud palga määra. Hageja peab oma päevatasu suuruseks 481,64 krooni ja kostja poolt alusetult väljamaksmata jäetud puhkusehüvitise suuruseks 7916 krooni.
10.Kostja on hilinenud hagiavalduse koostamise seisuga hagejale lõpparve välja maksmisega enam kui 18 kuud. Hageja nõue kostja vastu kuni 30.06.2009 kehtinud TLS § 119 lg-st 2 tulenevalt on hageja ühe kuu keskmise töötasu 14 128 krooni. Hageja keskmine palk kostja juures oli 14 128 krooni, seega kuulub vastavalt kuni 30.06.2009 kehtinud TLS § 82 lg 2 kostjalt hagejale tasumisele hüvitus brutosummas 28 256 krooni.
11.Kostja on hagejale palgana käsitletavaid makseid teinud 07., 14., 02., 16., 06. ja 19. kuupäeval. Seega poolte vastastikusest tahtest lähtudes tuleb palga tasumise päevaks arvata kalendri kuu 10. kuupäev (arvutatud keskmine). Kostja on seda kohustust korduvalt rikkunud. Perioodide 01.-30.11.2007 ja 01.-31.12.2007 eest kohustus kostja hagejale iga järgneva kuu 10.ndaks kuupäevaks maksma palka 14 188 krooni ning perioodide 01.-31.01.2008 ja 01.-29.02.2008 eest 14 008 krooni. Kostja ei ole kuni tänase päevani nimetatud summasid hagejale tasunud. Hageja nõuab kostjalt PalS § 25 alusel viivise tasumist nelja kuu viivise määra ulatuses. Viivise summa päevas on 14 188 kroonist 70,94 krooni ja 14 008 kroonist 70,04 krooni. Seega on hageja viivise nõue november 2007.a palga tasumisega viivitamise eest 8 512,80 (120 päeva x 70,94 kr) krooni, detsember 2007.a palga tasumisega viivitamise eest 8 512,80 (120 päeva x 70,94 kr) krooni, jaanuar 2008.a palga tasumisega viivitamise eest 8 404,80 (120 päeva x 70,04 kr) krooni ning veebruar 2008.a palga tasumisega viivitamise eest (120 päeva x 70,04 kr) summas 8 404,80 krooni. Perioodi eest 01.-20.03.2008 kohustus kostja hagejale 21.03.2008 maksma palka 9 037 krooni. Kostja ei ole kuni tänase päevani nimetatud summat hagejale tasunud. Viivise summa päevas on 45,19 krooni. Seega on hageja viivise nõue märts 2008.a palga tasumisega viivitamise eest (120 päeva x 45,19 kr) 5 422,80 krooni. Kostja vastuväited
12.Kostja hagi ei tunnistanud, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
13.Hageja võttis kostjaga töökuulutuse peale ühendust, aga tegi kostjale ise ettepaneku sõlmida hageja kui füüsilisest isikust ettevõtjaga töövõtulepingu vastavalt VÕS § 635 lgle 1. Kostja ei näinud selles takistust ja sõlmis hagejaga töövõtulepingu. Hageja avaldas, et tegutseb juba pikemat aega füüsilisest isikust ettevõtjana ning sellest tulenevalt sooviks ta osutada kaupade veoteenust oma majandustegevuse raames.
14.Hagejat ei arvatud kostja töötajate hulka, kostja ei pidanud hageja tööaja arvestust ning hageja ei allunud kostja sisemistele reeglitele ja direktsioonivõimule. Kostja andis hagejale üle vaid tellimused (saatelehed ja koormaleht) ja kauba, hageja pidi tagama, et kaup jõuaks tellijateni kokkulepitud ajaks. Kauba veo marsruudi määras ja muud teenuse osutamiseks vajalikud otsustused võttis hageja vastu iseseisvalt oma äranägemise järgi. Hageja kasutusse teenuse osutamiseks antud transpordivahend (väikebuss) oli hageja valduses ja vastutusel ning sellele ei olnud kostja poolt määratud garažeerimise kohta. Töövõtulepingulise õigussuhte iseloomuga ei ole vastuolus poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu lisades hagejale kui töövõtjale pandud hoolsuskohustus teenuse osutamisel ja tema käsutusse antud transpordivahendi kasutamisel. Töövõtulepingu puhul ei ole välistatud töövõtulepingu sisuks oleva teenuse osutamine tellija poolt antud vahenditega (transpordivahend, kütus). Hageja määras oma tööaja iseseisvalt ning kostjal puudub teave hageja poolt igapäevase ja/või -nädalase tööaja kohta. Eeltoodust tulenevalt ei ole
kostjale ka teada, kas hageja töötas päevas 8 tundi või rohkem või vähem või milline oli hageja iganädalane tööaeg.
15.Töövõtulepingu p-s 4.1. lepiti kokku brutotasus, s.t kokkulepitud tasu 11 000 krooni sisaldas kõiki tasumisele kuuluvaid makse, v.a käibemaks. Töövõtulepingu iseloomuga ei ole vastuolus tasu maksmine igakuuliselt kindlas summas. Pooled ei leppinud kokku lepingust tuleneva tasu maksmise kindlas tähtajas, vaid lepingu p-i 4.2. kohaselt maksti tasu vastavalt hageja poolt esitatud arvetele. Poolte tegelik tahe oli sõlmida töövõtuleping. Nimetatud tahet kinnitab muuhulgas poolte käitumine nii lepingu sõlmimisel kui ka pärast selle sõlmimist. Töövõtulepingu olemusega ei ole vastuolus lepingu sõlmimine tähtajatuna, seda eelkõige lepingute puhul, mille sisuks on teenuse osutamine. Ebaõige on hageja seisukoht, et poolte vahel 23.08.2007 sõlmitud töövõtuleping sisaldas kõiki kuni 30.06.2009 kehtinud TLS §-s 26 ettenähtud töölepingu kohustuslikke tingimusi. Nii näiteks ei sisaldanud poolte vahel sõlmitud leping tööle asumise aega, töö tegemise kohta, tööajanormi, nõudeid kvalifikatsioonile, kokkulepet puhkuse kohta jms.
16.Hageja 2007.a tuludeklaratsioonist nähtuvalt on hageja seoses oma ettevõtlusega kandnud ka kulusid, mis muuhulgas ületavad teenitud tulusid. Juhul, kui poolte vahel oleks eksisteerinud töölepinguline õigussuhe, ei oleks hageja poolt tööülesannete täitmisega kaasnenud hagejale täiendavaid kulusid. Lisaks on hageja esitanud tuludeklaratsiooni enda kui FIE 2008.a ettevõtlustulu kohta, millelt nähtub, et peale kostjaga lepingu lõpetamist jätkas hageja oma tegevust ettevõtjana, kusjuures hageja tegevusalaks oli jätkuvalt veoteenuse osutamine.
17.Poolte vahel lõpetati leping 13.12.2007, milline oli ka viimane päev, kui hageja kostjale teenust osutas. Hageja temaga 13.12.2007 lepingu lõpetamisest teada 12.12.2007. Juhatuse otsust lepingu lõpetamise kohta hageja mingilgi moel ei vaidlustanud. Hageja on kinnitanud, et pärast 13.12.2007 ei ole hageja kostjale teenust osutanud ega avaldanud ka soovi kostjale teenust osutada. Poolte vahel sõlmitud lepingu lõpetamise ajal, s.o 13.12.2007, kehtinud individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 6 lg 2 kohaselt oli töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise nõude esitamise tähtaeg üks kuu. Juhul, kui kohus tuvastab poolte vahel töölepingulise suhte, tuleb poolte vahel sõlmitud leping lugeda lõppenuks 13.12.2007 ning juhul, kui hageja asub seisukohale, et temaga töölepingu lõpetamine ei toimunud õiguspäraselt, oli tal vastavalt ITLS § 6 lõikele 2 õigus kuni 13.01.2008 esitada lepingu lõpetamise vaidlustamiseks kaebus või hagi. Eeltoodut hageja aga ei teinud, millest tulenevalt on õigustamatud hageja poolt esitatud rahalised põhinõuded, millised on arvestatud ajavahemiku 14.12.2007 kuni 20.03.2008 eest.
18.Ajavahemikul 23.08.-13.12.2007 on kostja tasunud hagejale kokku 37 847 krooni. Kostja on kõik tasud hagejale maksnud tähtaegselt, seega on hageja poolt esitatud viivise nõue alusetu. Hageja poolt esitatud viivise ja väidetava brutotöötasu suuruse, samuti kasutamata puhkuse hüvitise arvestus on ebaselge. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
19.Pärnu Maakohus rahuldas 17.12.2009 otsusega hagi osaliselt. Kohus tuvastas poolte vahel 23.08.2007-19.03.2008 töölepingulise suhte olemasolu. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud palga 44 000 krooni, viivise palga maksmisega viivitamise eest 8130 krooni, hüvitise kasutamata jäänud puhkuse eest 6404 krooni, hüvitise lõpparve kinnipidamise eest 11 000 krooni ja hüvitise TLS § 82 lg 2 järgi 22 000 krooni.
20.Leping sõlmiti kirjalikult 23.08.2007 ja lepingu projekti koos lisadega koostas kostja. Kostja tunnistaja V. V. ise töövestluse juures ei viibinud, vaid kuulis juhatuse liikmelt K. A., et hageja soovib sõlmida töövõtulepingut. Tunnistaja G. P. kohtuistungil antud ütluste kohaselt avaldas hageja ise soovi töövõtulepingu sõlmimiseks, kuna on eelnevalt füüsilisest isikust ettevõtja. Tunnistaja on kostja tootmisjuht. Hageja on registreerinud ennast füüsilisest isikust ettevõtjana alles 21.08.2007 s.o 2 päeva enne pooltevahelise
lepingu sõlmimist. Seega ei ole ta enne füüsilisest isikust ettevõtja olnud ning ei olnud seda ka ajal, kui võttis kostjaga ühendust töökuulutuse peale töö saamiseks.
21.Arvestades, et hageja väitel esitas kostja nõude, et hageja registreeriks end füüsilisest isikust ettevõtjana, sõlmida töövõtuleping ja hageja esitaks kostjale arved ning kostja väidab, et hageja sooviks oli sõlmida töövõtuleping, siis ei ole kohtul võimalik kindlaks teha lepingupoolte ühist tegelikku tahet. Seega kuulub kohaldamisele VÕS § 29 lg 4, mille kohaselt kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu tõlgendamisel tuleb muuhulgas arvestada VÕS § 29 lg 5 p-des 4-6 märgitud asjaoludega s.o. lepingu olemus ja eesmärk, vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust ning tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat.
22.Lepingus ja selle lisades on kasutatud töölepingule iseloomulikku terminoloogiat s.o. otsene ülemus, töötaja, ametijuhend, materiaalse vastuse leping, töösisekorraeeskirjad, tervisekaitse eeskirjad, tööaeg jne. Samuti VÕS § 29 lg 5 p 3 järgi tuleb arvestada lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. Enne lepingu sõlmimist ei olnud hageja füüsilisest isikust ettevõtja ja ei ole tõendatud, et kostja juures töötamise ajal oleks ta osutanud teenust teistele juriidilistele või füüsilistele isikutele. Seega asjaolu, et peale kostja juures töötamist hageja jätkas 2008.a füüsilisest isikust ettevõtjana, ei anna alust tõlgendada pooltevahelist lepingut töövõtulepinguna. Teised isikud töötavad kostja juures töölepingu alusel.
23.Hageja põhitööks lepingu järgi oli toodangu väljaveo korrektne teostamine, toodangu peale- ja mahalaadimine ning taara tagasivedu lattu. Hageja oli kohustatud teostama toodangu laialivedu vastavalt väljaveo graafikus ettenähtud marsruutidel, tagama vastavalt väljaveograafikule transpordivahendi – veoauto õigeaegse ettesõidu toodangu pealelaadimiseks, teostama toodangu peale- ja mahalaadimist, teostama oma tegevuses toodangu säilivuse ja tervislikkuse ning õigeaegse jõudmise tellijani, vastavalt arvesaatelehtedele võtma vastu toodangu ja vastuvõttu kinnitama allkirjaga, teostama taara veo lattu või korraldusel mõnda teise tootmisüksusse. Hageja allus ettevõtte juhile, hageja pidi täitma juhtkonna korraldusel muid põhitööga seotud ettenägematuid ülesandeid, rangelt täitma kõiki ettevõtte juhi korraldusi ja kindlustama auto õigeaegse üleandmise, teatama otsesele ülemusele tõest informatsiooni oma enesetunde kohta, mitte tegelema tööajal kõrvaliste asjadega. Poolte vahel sõlmitud kirjalikust lepingust nähtub üheselt, et hageja oli allutatud kostja juhtimisele ja kontrollile (lepingu lisa 1 töövõtja ametijuhend). Lepingust tulenevalt on töötaja iseseisvuse määr väike. Just töötaja ja tööandja sõltuvussuhte suurem määr eristab töölepingut eelkõige teistest tsiviilõiguslikest lepingutest. Selline on ka kohtupraktika (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-3-05).
24.Hagejale olid kostja poolt antud töövahendid - auto töö tegemiseks, sõiduki kütus. Hagejal oli kategooriliselt keelatud igasugune kaupade vedu oma äranägemise järgi, aga ka auto kasutamine isiklikel eesmärkidel ilma juhtkonna loata ning hageja pidi igapäevaselt täitma sõidulehti märkides ära marsruudi, läbitud kilomeetrid ja kütusekulu ning koormalehti ja pidama arvestust diiselkütuse üle ja esitama koos sõidulehega diiselkütuse kassatšekid järgneva kuu esimesel nädalal. Erinevus hageja lepingus teiste töölepingu alusel töötavate isikutega oli sõiduki garažeerimise kord s.t et kostja poolt hagejale töö tegemiseks antud transpordivahendit ei pidanud hageja pärast tööpäeva lõppu viima kostja garaaži, vaid vastavalt individuaalse materiaalse vastutuse lepingu p-le 1.1 oli sõidukit lubatud garažeerida hageja elukohas XXXXXX XX, XXXXXXXX. See nähtus ka tunnistaja M. E. ütlustest kohtuistungil.
25.Hageja vastutas ka töökaitse, tuleohutuse ja tervisekaitse eeskirjadest kinnipidamise eest. Hageja pidi pidama arvestust ning kehtestatud korras koostama ja esitama kaubalis-
rahalised ja muud aruanded temale usaldatud materiaalsete väärtuste liikumiste ja jääkide kohta ning võtma osa temale usaldatud materiaalsete väärtuste inventeerimisest.
26.Pooltel oli kokku lepitud palga maksmine. Lepingu p. 4.1 järgi pidi kostja maksma hagejale töö eest tasu 11 000 krooni kuus, millele lisandub käibemaks, kui töövõtja on Maksu- ja Tolliametis maksukohustuslasena registreeritud. Seega on kokku lepitud töö tasustamine mitte tehtud töö järgi vaid kuutasuna, mis on iseloomulik töösuhtele. Leping oli sõlmitud tähtajatult, mitte konkreetse töö tegemiseks. Tööleping sõlmitakse üldjuhul määramata tähtajaga kestva suhte reguleerimiseks. Töövõtulepingu sõlmimisel on eesmärgiks teatud tulemuse saavutamine, tööd tegev või teenust osutav isik on nendes suhetes iseseisev ja töölepingule omast alluvussuhet töövõtulepingus ei ole. See, et hageja esitas tasu saamiseks arve, ei saa üheselt järeldada, et tegemist ei olnud töösuhtega. Hageja tegutsemine füüsilisest isikust ettevõtjana ei välista võimalust, et hageja oli kostjaga töölepingulises suhtes. Hageja väitel oli kostja nõue, et hageja registreeriks end füüsilisest isikust ettevõtjana ja arve esitamist nõudis kostja ning kostja väitel soovis hageja asuda tööle töövõtulepingu alusel füüsilisest isikust ettevõtjana.
27.Kuigi lepingus on tingimusi, mis on iseloomulikud tsiviilõiguslikule suhtele, on siiski ülekaalus need tingimused, millest saab järeldada, et pooled sõlmisid töölepingu. Ka kostja ei ole tõendanud, et poolte vahel sõlmitud leping on üheselt määratletav töövõtulepinguna. Seega leidis kohus, et kui poolte kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui ka mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, nii et lepingulise suhte olemust ei ole võimalik üheselt määratleda, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks. Selline on ka kohtupraktika (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-13-08).
28.Hageja väited, et lepiti kokku netopalgas 11 000 krooni ja sellele lisandub tulumaks, ei ole põhjendatud. Poolte vahel kirjalikult sõlmitud lepingu p.4.1 kohaselt peaks kostja maksma hagejale tasu töö eest 11 000 krooni kuus. Tavapraktikas lepitakse poolte vahel kokku netopalgas. Tulumaksu maksmise kohustus tuleneb tulumaksuseadusest. TuMS § 13 lg 1 järgi tulumaksuga maksustatakse kõik rahalised tasud, mida makstakse töötajale või avalikule teenistujale s.h. palk, lisatasu, juurdemakse ning puhkusetasu. Tulumaksuga on maksustatud ka ettevõtlustulu vastavalt TuMS § 12 lg 1 p 2. Äriregistrisse kantud või Maksu ja Tolliameti piirkondlikus struktuuriüksuses registreeritud füüsilisest isikust ettevõtja võib teha oma ettevõtlustulust tulumaksuseaduse 6. peatükis lubatud mahaarvamisi. Samuti on mõlemad pooled väitnud, et ajalehes Pärnu Postimees kostja töökuulutuses pakuti tööd bussijuht- ekspediitorile põhipalgaga 10 000 krooni. Seega ei ole millegagi tõendatud, et poolte vahel lepiti kokku töötasus 14 128 krooni kuus ja töötasu suuruseks tuleb lugeda kirjalikus lepingus kokkulepitud 11 000 krooni kuus.
29.Kostja juhatus otsusega 12.12.2007 lõpetas hagejaga lepingu alates 13.12.2007, s.t. et hageja viimane tööloleku päev pidi olema 12.12.2007. Hageja sai otsuse kätte 12.12.2007, mida ta on ise hagis kinnitanud. Hageja väitel jätkas ta kostja palvel 13.12.2007 töö tegemist ning sama päeva õhtul kutsuti ta telefoni teel kostja asukohta XXXXXXXX ja talt võeti ära transpordivahend. Kostja antud asjaolusid ei vaidlustanud ja kostja väitel oli hageja viimaseks tööpäevaks 13.12.2007. Kirjalikus vastuses hageja pöördumisele kostja selgitas, et töölepingu lõpetamisele hageja vastu ei vaielnud ja alates 14.12.2007 lõpetas hageja kostjale teenuse osutamise. Kuigi kostja lõpetas hagejaga töölepingu 12.12.2007 alates 13.12.2007 andis ta hagejale tööülesanded ka 13.12.2007 s.t päeval, mil tööleping pidi olema juba lõppenud. TLS § 28 lg 2 (enne 01.07.2009 kehtinud) järgi on tegelikult tööle lubamine tööandja poolt võrdsustatud töölepingu sõlmimisega. Seega luges kohus, et vaatamata kostja juhatuse 12.12.2007 otsusele töölepingu lõpetamiseks alates 13.12.2007, jätkus töösuhe poolte kokkuleppel ja kostja hagejaga töölepingut uuesti ehk alates 14.12.2007 ei lõpetanud. Seega ei ole ka kostja väited töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise tähtaja möödalaskmise ehk aegumise osas põhjendatud.
30.Hageja lõpetas kostjaga töölepingu TLS § 82 lg 1 alusel alates 20.03.2008 kostjapoolse lepingurikkumise tõttu s.t hageja tööga mittekindlustamine ja töötasu mittemaksmine. Töölepingu lõpetamisest teatatud kostjale kirjalikult 28.02.2008. TLS § 82 lg 1 (enne 01.07.2009 kehtinud) kohaselt töötaja teatab nii määramata kui määratud ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisest tööandjale vähemalt 5 kalendripäeva ette, kui lepingu lõpetamise põhjuseks on tööandjapoolne lepingu tingimuste täitmata jätmine. Lõike 2 järgi maksab tööandja määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel sama paragrahvi 1. lõike alusel töötajale hüvitusena tema kahe kuu keskmise palga. Kostja hageja poolt töölepingu lõpetamist TLS § 82 lg 1 alusel ei ole vaidlustanud. Samuti ei ole kostja väitnud ega tõendanud, et ta andis hagejale tööd või maksis töötasu. Seega on tööleping lõppenud TLS § 82 lg 1 alusel alates 20.03.2008 ja tuleb tuvastada poolte vahel töölepingulise suhte olemasolu perioodil 23.08.2007-19.03.2008 ning hagejal on õigus nõuda TLS § 82 lg 2 alusel kahe kuu keskmist palka s.o 22 000 krooni (2 x 11 000).
31.Samuti on hagejal õigus nõuda saamata jäänud töötasu perioodi 19.11.2007-19.03.2008 eest s.o 4 kuu eest 44 000 krooni (4 x 11 000, arvestuslik summa). Hageja väide, et töötasu oli saamata alates 01.11.2007, ei vasta tõele. Hageja on ise esitanud kostjale arve 6-2007/18.11.2007, mille kohaselt töötasu perioodi 01.11.2007- 18.11.2007 on 7 500 krooni ja lisatasu 1 500 krooni (tl. 7, 52). Antud arve on kostja poolt tasutud. Seega luges kohus, et perioodi 01.-18.11.2007 eest on hageja töötasu saanud.
32.Töölepingu lõppemise ajal kehtinud PuhkS § 25 kohaselt on töölepingu lõppemise korral tööandja kohustatud töötajale maksma kasutamata jäänud puhkuse eest rahalist hüvitist, kuid kokku mitte rohkem kui nelja aasta kasutamata jäänud puhkuse eest. Vastavalt puhkusetasu arvutamise korra (vastu võetud Vabariigi Valitsuse 23.08.2001 määrusega nr 278) § 4 lg-le 1 puhkusetasu töösuhte lõpetamisel kasutamata puhkuse eest rahalise hüvitise arvutamisel korrutatakse sama määruse kohaselt arvutatud päevatasu puhkuse kalendripäevade (mille hulka ei arvata rahvuspüha ja riigipühi) arvuga. Lõike 2 järgi kasutamata puhkuse kindlakstegemisel võetakse iga töötatud kuu kohta 1/12 aasta puhkuse kestusest. Töötatud kuude arvutamisel jäetakse vähem kui 15 päeva võrra täiskuude arvu ületavad päevad välja, 15 ja enam päeva ümardatakse terveks kuuks. PuhkS § 9 lg 1 (enne 01.07.2009 kehtinud) järgi põhipuhkuse kestus on 28 kalendripäeva. Seega perioodi 23.08.2007-19.03.2008 eest, ümardades 7 kuud eest, on õigus saada puhkusehüvitist 7 x 2,3 (s.o 28/12)16 päeva eest on 6 404 krooni (16 x 400,25, arvestuslik summa). Saadud ja saamata töötasu perioodil 01.09.2007-01.03.2008 kokku 70 847 krooni / (4 950 + 6 050 + 6 217 + 8 130 + 9 000 + 3 500 + 11 000 + 11 000 + 11 000) / 177 (kalendripäevade arv – rahvus ja riigipühad) on 400,25 krooni (ühe päeva tasu)). Eelpoolnimetatud korra § 2 lg 1 järgi arvutatakse päevatasu üldjuhul arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud palga kogusummast. Sama korra § 3 lg 1 järgi päevatasu arvutamisel liidetakse § 2 lg-s 1 nimetatud ajavahemiku palgasummad ja jagatakse sama ajavahemiku kalendripäevade (mille hulka ei arvata rahvuspüha ja riigipüha) arvuga, saades sel viisil ühe kalendripäeva keskmise päevatasu. Perioodil 01.09.2007-01.03.2008 oli 182 kalendripäeva, ning 1 rahvuspüha ja 4 riigipüha (rahvuspüha 24.02 ja riigipühad 01.01; 24.12- 26.12 – pühade ja tähtpäevade seadus § 1 ja 2) on kokku 177 päeva.
33.PalgaS § 35 (enne 01.07.2009 kehtinud) järgi palga maksmisega või töötaja pangakontole ülekandmisega viivitamise eest maksab tööandja töötajale iga viivitatud päeva eest viivist 0,5% maksmisele või ülekandmisele kuulunud palgast. Kohtuistungil hageja esindaja täpsustas, et nõuab viivist palga maksmisega viivitamise eest kuni töölepingu lõppemise päevani s.o. 19.03.2008 mitte 20.03.2008. Saamata jäänud palk oli novembris 2007.a 3 500 krooni (11 000- saadud palk 7 500), detsembris 2007.a 11 000 krooni, jaanuaris 2008.a 11 000 krooni, veebruaris 2008.a 11 000 krooni ja 19 päeva märtsis 2008.a 7 500 krooni. PalgaS § 31 lg 11 (enne 01.07.2009 kehtinud) järgi makstakse palka vähemalt üks
kord kuus. Hageja leiab, et kuna talle maksti tasu erinevatel päevadel, siis lugeda palgapäevaks järgmise kuu 10. kuupäev ja ta nõuab ka viivist palga maksmisega viivitamise eest vastavalt, mis on kostjale soodsam arvestades, et töötatud aja eest maksti hagejale tasu 2 korda kuus. Novembrikuu palga maksmisega on viivitatud 100 (11.12.2007-19.03.2008) päeva, detsembrikuu palga maksmisega on viivitatud 69 (11.01.19.03.2008) päeva, jaanuarikuu palga maksmisega on viivitatud 38 (11.02.-19.03.2008) päeva, veebruarikuu palga maksmisega on viivitatud 9 (11.-19.03.2008) päeva. Viivisenõue on põhjendatud summas 0,5% 3 500-st on 17,5 krooni päevas x 100 = 1 750 krooni + 0,5% 11 000-st on 55 krooni päevas x 69 = 3795 krooni + 0,5% 11 000–st on 55 krooni päevas x 38 =2 090 krooni + 0,5% 11-st on 55 krooni päevas x =495 krooni. Seega on kokku põhjendatud viivisenõue summas 8 130 (1 750 + 3 795 + 2 090 + 495) krooni.
34.TLS § 119 lg 2 (enne 01.07.2009 kehtinud) järgi lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve viivitamise päeva eest, kuid mitte üle ühe kuu keskmise palga. Seega on hagejal õigus saada lõpparve kinnipidamise eest ühe kuu keskmine palk s.o summas 11 000 krooni. Kõik summad on arvestatud arvestuslikus summas ilma seaduses sätestatud makse maha arvamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused
35.Kostja palub tühistada Pärnu Maakohtu 17.12.2009 otsuse osas, millega kohus rahuldas hagi, ja palub teha uue otsuse, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud jätta hageja kanda.
36.Kohus on ebaõigesti lugenud poolte vahel 23.08.2007 sõlmitud lepingu töölepinguks ning tuvastanud poolte vahel töölepingulise suhte olemasolu. 23.08.2007 sõlmisid pooled töövõtulepingu füüsilisest isikust ettevõtjaga. Kohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et hageja ei ole füüsilisest isikust ettevõtja olnud ja ei olnud seda ka ajal, kui võttis kostjaga ühendust töökuulutuse peale töö saamiseks. Asjas ei ole kogutud ühtegi tõendit, mis tõendaks või annaks aluse kohtule seesugusele seisukohale asumiseks. Sealjuures ei ole kohtule esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et hageja pöördus seoses kostja poolt avaldatud töökuulutusega kostja poole enne 21.08.2007. Samas andsid tunnistajad V. V. ja G. P. ütlusi selle kohta, et töökuulutuse peale kostja seadusliku esindaja K. A. kontakteerudes avaldas hageja, et ta on füüsilisest isikust ettevõtja ning sellest tulenevalt tundis huvi, kas tal oleks võimalik osutada kostjale teenust töövõtulepingu alusel. Rohkem töövõtulepinguid, s.t ka peale hagejaga lepingu sõlmimist, ei ole kostja kolmandate isikutega sõlminud. Hageja ei esitanud kostjale peale lepingu sõlmimist tööraamatut, samuti ei tutvustatud hagejale kostja sisemisi reegleid. Kohus ei ole tunnistajate G. P. ja V. V. poolt antud ütlusi ja kirjalikke tõendeid analüüsinud, samuti ei ole kohus põhjendanud, miks ta nimetatud tõendeid ei arvesta. Kohus on jätnud hindamata tunnistaja G. P. poolt antud ütlused, mille kohaselt puudus kostjal varasem töövõtulepingute sõlmimise kogemus ning lepingu vormistamisel võeti aluseks lepingute näidiste kogumikus avaldatud standardvorm. Kuivõrd lepingu näidisvorm oli üldsõnaline ega sisaldanud kõiki poolte lepingus reguleerimist vajavaid punkte, otsustati täiendavat reguleerimist vajavad sätted teadmatusest ja kogenematusest reguleerida lepingu lisadega, pealkirjastades lisad ekslikult töövõtulepingulise suhte puhul mitteomaste pealkirjadega (töövõtja ametijuhend, individuaalse materiaalse vastutuse leping).
37.Kohus on otsuse tegemisel jätnud arvestamata VÕS § 635 lg 2, mille kohaselt juhul, kui töövõtulepingu esemeks on tehingu tegemine, kohaldatakse lepingule täiendavalt VÕS §des 620-626, § 628 lg-tes 2 ja 3, §-s 629 ja §-des 631-634 sätestatut. Hageja poolt kostjale osutatud teenuse sisu on käsitletav tehingu tegemisena (kostja kaupade üleandmine kostja klientidele). Töövõtulepingulise õigussuhte iseloomuga ei ole vastuolus töövõtulepingu lisades hagejale kui töövõtjale pandud hoolsuskohustus teenuse osutamisel ja tema
käsutusse antud transpordivahendi kasutamisel ning kohustus järgida lepingu täitmisel kostja kui tellija (resp käsundiandja) juhiseid.
38.Kohus on jätnud arvestamata, et vaatamata kohustusele osutada teenus vajaliku hoolsusega, ei allunud hageja lepingu täitmisel kostjale. Kohus on jätnud tähelepanuta, et lepingu täitmisel määras hageja oma tööaja iseseisvalt. Selle tõendamiseks esitas kostja oma töötajate tööaja arvestuste tabelid august-detsember 2007. Sellest nähtub, et kostja ei arvanud hagejat töötajate hulka ning kostja ei pidanud hageja osas tööaja arvestust. Kohus on jätnud arvestamata ja analüüsimata kostja vastuväited, mille kohaselt andis kostja hagejale üle vaid tellimused (saatelehed ja koormaleht) ja kauba, hageja pidi lepingust tulenevalt tagama, et kaup jõuaks tellijateni kokkulepitud ajaks. Mitte ühestki poolte vahel sõlmitud lepingust ei tulenenud, et hageja peab lepingu täitma isiklikult.
39.Otsuse tegemisel on kohus ebaõigesti lähtunud üksnes poolte vahel sõlmitud lepingu lisade lingvistilisest sisust. Samas on kohus jätnud arvestamata VÕS § 29 lg 5. Poolte tegelik tahe oli sõlmida töövõtuleping. Nimetatud tahet kinnitab muuhulgas poolte käitumine nii lepingu sõlmimisel kui ka pärast selle sõlmimist ning nimetatud tahe on tõendatud ka asjas kogutud tõendeid kogumis hinnates. Seejuures on kohus jätnud tähelepanuta, et 2007.a tuludeklaratsioonis on hageja kogu kostjalt saadud tulu deklareerinud enda ettevõtlustuluna. Kui hageja asus seisukohale, et tema ja kostja vahel eksisteeris töölepinguline suhe, oleks hageja pidanud kostjalt saadud tasud deklareerima töötasuna, mitte ettevõtlustuluna.
40.Ebaõiged ning seadusele mittevastavad on kohtu seisukohad, mille kohaselt on töö tasustamine mitte tehtud töö järgi vaid kuutasuna ning lepingu sõlmimine määramata tähtajaks iseloomulikud töösuhtele. VÕS-st ei tulene töövõtuleping tähtajalisust. Seejuures on kohus jätnud arvestamata ja tähelepanuta, et reaalselt on kostja tasunud osadel kuudel osutatud teenuse eest rohkem, kui lepingus kokkulepitud 11 000 krooni, kusjuures esialgselt kokkulepitud tasust suuremas summas tasu on kostja tasunud just hageja poolt esitatud arvete alusel, mitte omal algatusel. Töölepingulise suhte puhul oleks kokkulepitud töötasust suurema tasu maksmise aluseks olnud tööandja vastav otsus. Kohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et pooltevaheline töölepinguline suhe kestis kuni 19.03.2008.
41.Kohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et kostja lõpetas hagejaga lepingu kostja juhatuse 12.12.2007 otsusega alates 13.12.2007, s.t hageja viimane tööloleku päev pidi olema 12.12.2007. Kohus on jätnud tähelepanuta kostja väited, et kostja juhatuse 12.12.2007 otsusega lõpetati hagejaga sõlmitud leping alates 13.12.2007, s.t nimetatud kuupäev ehk 13.12.2007 lepingu kehtivuse viimane päev ning peale nimetatud kuupäeva luges kostja poolte vahel sõlmitud lepingu lõppenuks. Kumbki pool ei ole vaidlustanud, et hageja poolt viimane tegelik lepingu täitmise päev oli 13.12.2007 ning arvates 14.12.2007 ei ole hageja kostjale teenust osutanud ega teenuse osutamise jätkamist pakkunud. Samuti ei ole hageja pärast 13.12.2007 ilmunud kostja asukohta eesmärgiga jätkata poolte vahel sõlmitud lepingu alusel kostjale teenuse osutamist.
42.Kohus on jätnud tähelepanuta, et peale 13.12.2007 ei ole hageja kostjaga isiklikult suhelnud. Kuna hageja kostja poolt lepingu lõpetamist ei vaidlustanud ning oma käitumisega aktsepteeris lepingu lõpetamist selliselt, et lepingu täitmise viimane päev oli 14.12.2007, ei saanud hageja enam 28.02.2008 lepingut omapoolselt TLS § 82 lg 1 alusel lõpetada.
43.TLS § 73 lg 2 kohaselt on töölepingu lõpetamise päevaks töötaja tööoleku viimane päev. Seega, ülaltoodust lähtudes sai hageja viimaseks tööpäevaks lugeda 13.12.2007, milline vastab muuhulgas ka lepingu lõpetamist otsustava kostja juhatuse otsuse sisule. Eeltoodust tulenevalt on kohus ebaõigesti rahuldanud hageja rahalised nõuded ajavahemiku 14.12.2007-19.03.2008 eest kokku summas 63 933,25 krooni.
44.Maakohtu poolne hüvitiste arvestus, mis puudutab perioodi 19.11.2007-13.12.2007 on samuti ebatäpne. Arvestada oleks tulnud hageja netotasuga. Vastus apellatsioonkaebusele
45.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
46.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb protsessinormide rikkumise ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu osaliselt tühistada. Ringkonnakohus saab teha TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse ilma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.
47.Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuses töösuhte puudumise kohta esitatud kostja väidetega. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus esitatud asjaolude ja uuritud tõendite pinnalt õigesti leidnud, et pooltevaheline õigussuhe vastas töösuhte tunnustele. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja andis oma tööjõu kostja käsutusse, kohustudes töötama kostja juures autojuhina; hageja töötas kostja juures tööülesannete täitmiseks vähemalt 40 tundi nädalas; hageja oli kostjaga ilmselges alluvussuhtes, alludes tööandja juhtimisele ja kontrollile töö tegemise aja, koha ja viisi osas. Hageja täitis kostja otseseid töökorraldusi ning allus pidevale aruandlusele; kostja oli võtnud endale kohustuse tagada hagejale tööks vajalikud vahendid; hageja poolt teostatavat tööd mõõdeti ajaliselt, kuid tasu tulnuks lepingu kohaselt kostjal hagejale tasuda ka siis, kui hageja ei oleks töö puudumise tõttu tööülesandeid täitnud; lepingus ei määratletud täpset tulemust, mille saavutamist hagejalt oodati; töö tegemisega kaasnev riisiko lasus kostjal ning tulu tehtud tööst sai kostja; hageja oli allutatud kostja sisekorrale ja direktsioonivõimule; hageja töö oli otseselt seotud kostja põhitegevusega ning oli suunatud kostja põhieesmärgi täitmisele; poolte vahel sõlmitud leping sisaldas kõiki kuni 30.06.2010 kehtinud TLS §-s 26 ettenähtud töölepingu kohustuslikke tingimusi; ametijuhendi sõlmimine (lepingu lisa 1) ja individuaalse materiaalse vastutuse lepingu sõlmimine (lepingu lisa 2) on omane töölepingulistele õigussuhetele ning iseloomustab sõltuvussuhte suuremat määra.
48.Maakohtu järeldused poolte vahel töösuhte tuvastamise kohta on kooskõlas Riigikohtu poolt lahendis nr 3-2-1-3-05 p-des 15 ja 18 väljendatud suunistega, mille kohaselt tuleb juhul kui pooltevahelisel kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, nii et lepingulise suhte olemust ei ole võimalik üheselt määratleda, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, poolte vahel sõlmitud leping lugeda töölepinguks. Kriteeriume, mille alusel toimub õigussuhte vastavuse kontroll töösuhetele, tuleb vaadelda kogumis. Otsustamaks selle üle, kas tegemist on töösuhtega, tuleb kaaluda eelkõige töötaja ja tööandja vahelist sõltuvussuhet ehk millisel määral on töötaja vaidlusaluses suhtes allutatud tööandjale ehk teisisõnu, milline on vaadeldavas suhtes töötaja iseseisvusemäär. Töötaja ja tööandja sõltuvussuhte suurem määr eristab töölepingut eelkõige teistest tsiviilõiguslikest lepingutest.
49.Kaebuse väited, mis puudutavad poolte käitumist maksuõiguslikus tähenduses, ei oma töösuhte, kui tsiviilõigusliku õigussuhte tuvastamisel määravat kaalu. Kuni 30.06.2009 kehtinud TLS regulatsioon, mis puudutas töösuhte määratlemist on imperatiivse iseloomuga ning seetõttu on töösuhte tuvastamise juures töösuhtele omaste tunnuste ilmnemisel enam kaalu, kui poolte tahtel töösuhet sõlmida.
50.Kuna apellatsioonkaebus kordab hagis esiletoodut ning ringkonnakohus nõustub hagi suhtes võetud maakohtu seisukohtadega täies ulatuses, ei pea kolleegium TsMS § 654 lgst 6 juhindudes vajalikuks esimese astme kohtu otsuse põhjendusi töösuhte tuvastamise
osas pikemalt korrata. Kostja mittenõustumine maakohtu seisukohtadega ei ole kohtulahendi tühistamise aluseks.
51.Kaebuses viidatud menetlusnormide rikkumist või materiaalõiguse ekslikku kohaldamist töösuhte tuvastamisel kolleegium maakohtu töös ei leidnud. Erinevalt kostja seisukohast, on maakohus kolleegiumi hinnangul täitnud tõendite uurimise ja kohtuotsuse põhjendamise kohustust, analüüsinud esitatud lepinguid nende lisasid, poolte kirjalikke tahteavaldusi ja tunnistajate ütlusi seaduse kohaselt ning jõudnud töösuhte olemasolu osas paikapidavate järeldusteni. TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kuid olukorras, kus esitatud tõendid on omavahel vastuolus, saab kohus otsust langetades paratamatult arvestada vaid osade tõenditega, lugedes need teisest kaalukamaks. Maakohus on kolleegiumi hinnangul kõnealusel juhul pooltevahelise võlasuhte sisu selgitades põhjendatult eelistanud kirjalikke tõendid. Kuna tunnistajatele teadaolevad asjaolud pooltevahelise võlasuhte sisu kohta (tlk 179-181) on vastuolus lepingu ja selle lisade tekstiga, on kohus õigesti eelistanud poolte tahte välja selgitamisel lepingu ja selle lisade VÕS § 29 järgset tõlgendamist ning jätnud tunnistajate ütlused vastavas osas põhjendatult kõrvale. Tähele tuleb panna, et TsMS § 251 lg 1 kohaselt saab tunnistaja ülekuulamise ainus eesmärk olla ütluste põhjal faktiliste asjaolude tuvastamine ning seetõttu ei saa kohus arvestada tunnistajate ütlustega osas, milles tunnistajad on faktide kõrval avaldanud oma arvamust vaidlusaluste asjaolude kohta. Ringkonnakohtul ei ole eeltoodu põhjal alust töösuhte tuvastamise osas anda maakohtu poolt uuritud tõenditele teistsugust hinnangut või asuda tuvastatud asjaoludes suhtes maakohuga võrreldes erinevale seisukohale.
52.Maakohtu otsus tuleb aga tühistada osas, mis puudutab kostjalt hüvitiste ja viivise välja mõistmist pärast 13.12.2007. Ringkonnakohus ei jaga maakohtu seisukohta, et pooltevaheline töösuhe on pärast nimetatud kuupäeva edasi kestnud. Kolleegium nõustub hageja käsitlusega, mille kohaselt on kostja lõpetanud hagejaga töölepingu kostja juhatuse 12.12.2007 otsusega alates 13.12.2007, s.t, et nimetatud kuupäeva tuleb lugeda lepingu kehtivuse viimaseks päevaks. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja poolt viimane tegelik lepingu täitmise päev oli 13.12.2007 ning alates 14.12.2007 ei ole hageja kostja juures tööd teinud. Hageja ei ole lepingu lõpetamist ITLS § 6 lg 2 sätestatud tähtaja jooksul vaidlustanud. Samuti ei ole hageja käesolevas kohtumenetluses toonud esile asjaolusid, millest võiks järeldada, et kostja poolt töösuhte lõpetamine oli ebaseaduslik. Hageja on küll üldsõnaliselt väitnud, et kostja avaldus töölepingu lõpetamiseks on tühine, kuid ei ole täpsustanud, miks. Töölepingu lõpetamise ajal kehtinud TLS § 87 lg 1 ja 11 nägid ette nõude, et tööandaja pidi töötajale töölepingu lõpetamisest kirjalikult ette teatama ning põhjendama töölepingu lõpetamise vajadust. Sama paragrahvi lg 2 sätestas tööandajale kohustuse maksta töösuhte lõpetamisest etteteatamise tähtaegade mittejärgimisel töötajale hüvitist keskmise päevapalga ulatuses iga tööpäeva eest, mille võrra töölepingu lõpetamisest vähem ette teatati. Kostja avaldus lepingu lõpetamiseks on kirjalik ning kostja on selles märkinud lepingu punktidele viidates lepingu lõpetamise põhjused (tl 25). Nagu eespool märgitud, ei ole hageja lepingu lõpetamist vaidlustanud, samuti ei ole hageja esitanud nõuet lepingu lõpetamisest etteteatamise tähtaegade rikkumise eest hüvitise saamiseks. Öeldu põhjal tuleb töösuhe lugeda lõppenuks alates 13.12.2007 ning hagi tuleb jätta pärast nimetatud kuupäeva arvestatud hüvitiste osas rahuldamata.
53.Kohus on ebaõigesti rahuldanud hageja rahalised nõuded ajavahemiku 14.12.200719.03.2008 eest kokku summas 63 933,25 krooni. Saamata töötasu ajavahemiku 14.12.2007-19.03.2008 eest kokku 34 649 krooni (14.-31.12.2007 eest 5 499 krooni, 01.2008 eest 11 000 krooni, 02.2008 eest 11 000 krooni, 01.19.03.2008 eest 7150 krooni); ajavahemiku 14.12.2007-28.02.2008 eest arvestatud tähtaegselt tasumata töötasudelt arvestatud viivis kokku 4 482,50 krooni (5 499 krooni x 0,5% x 69 päeva + 11 000 krooni x 0,5% x 38 päeva, 11 000 krooni x 0,5% x 9 päeva); ajavahemiku 14.12.2007-19.03.2008
eest arvestatud kasutamata puhkusepäevade kompensatsioon kokku 2 801,75 krooni (28 : 12 x 3= 7 x 400,25 krooni) ning hüvitis TLS § 82 lg 2 alusel 22 000 krooni (2 x 11 000 krooni).
54.Ajavahemiku 23.08.2007 – 13.12.2007 osas välja mõistetud hüvitiste maakohtupoolne arvestus on seadusekohane. Maakohus on arvestust tehes õigesti lähtunud kostjale töösuhte alusel maksmisele kuulunud töötasust 11 000 kuus.
55.Apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise ja rahuldamisele kuuluva nõude osa vähendamise tõttu jätab kolleegium menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.
Iko Nõmm
Mare Merimaa
Gaida Kivinurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.