Raha24 OÜ hagi Renar Künnarpuu vastu põhivõla 7100 krooni, leppetrahvi 5000 krooni ja viivise nõudes 12 100 krooni
Tsiviilasja hind
esindajad
hageja Raha24 OÜ (RK 11306564, asukoht Sakala tn 22-17a 10141 Tallinn, tel 622 0504), esindaja Eimar Kogger (e-post [email protected]); kostja Renar Künnarpuu
Kohtuistungi toimumise aeg
25. november 2009
Menetlusosalised ja nende
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Raha24 OÜ hagi Renar Künnarpuu vastu osaliselt.
2.Välja mõista Renar Künnarpuult Raha24 OÜ kasuks 7592 (seitse tuhat viissada üheksakümmend kaks) krooni ja 66 senti, millest moodustab tagastamata laen 6000 krooni, lepingutasu 1100 krooni, meeldetuletustasu 177 krooni ja viivis 315,66 krooni.
3.Jätta Raha24 OÜ menetluskuludest riigilõiv 1400 krooni ulatuses hageja enda kanda. Ülejäänud Raha24 OÜ menetluskulud jätta 52% ulatuses Renar Künnarpuu kanda ja Renar Künnarpuu menetluskulud 48% ulatuses Raha24 OÜ kanda. Menetluskulude kindlaksmääramine Menetlusosaline võib nõuda Tartu Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab avaldaja kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (TsMS § 174 lg 1, 3, 6). Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult 1(6)
teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse (TsMS § 187 lg 6). Hageja nõue (tl 4-5) Hagiavalduse kohaselt esitas kostja hageja kodulehel www.raha24.ee 11.08.2008 laenutaotluse summale 6000 krooni tähtajaga 30 päeva, laenulepingutasuga 1100 krooni. Laenusumma kanti samal päeval kostja pangakontole. Kostja pikendas laenu tagasimaksetähtaega korduvalt ja viimaseks laenu tagasimaksetähtpäevaks jäi 08.04.2009, mil kostja pidanuks hagejale tagastama 7100 krooni. Kostjale saadeti 13.04.2009 meeldetuletuskiri võlgnevuse tasumiseks (millega hageja esitas ka leppetrahvinõude), mille eest kostja kohustus tasuma 177 krooni. Kostja ei ole võlgnevust tasunud. 30.06.2009 seisuga on tasumata summalt kogunenud viivis 4419,75 krooni. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 7100 krooni (sh laenulepingutasu 1100 krooni), leppetrahvi 5000 krooni ja viivise 0,75% põhinõudest päevas kuni põhinõude täitmiseni. Hageja esitas tõenditena koopiad Raha24 OÜ laenulepingute üldtingimustest (tl 7-25), meeldetuletuskirjast (tl 26), maksekorraldusest (tl 27). Kostja vastuväide hagile (tl 39) Kostja tunnistas hageja nõuet osaliselt. Kostja kinnitas 11.08.2008 laenu 6000 krooni võtmist ja et kohustus selle 30 päeva jooksul tagastama. Tagasimakse kuupäeval ei olnud kostjal võimalust tasuda laenu põhiosa ja intressi 1100 krooni, seetõttu pikendas ta laenu 30 päeva ulatuses, makstes laenu pikendamise intresse 1200 krooni. Kokku on kostja pikendanud laenusummat 7-l korral, tasudes hagejale laenu pikendamise intresse 8400 krooni. Kuna kostja on hetkel töötu, siis soovis ta maksegraafikut, et saaks laenu põhiosa hakata tagasi tasuma osamaksetena, kuid hageja poolt talle maksegraafikut ei võimaldatud. Teise võimalusena pakkus kostja hagejale, et tasub veel 3600 krooni ja saaks laenu kustutatud, kuna sellisel juhul oleks ta hagejale tasunud 6000 kroonise laenu eest kokku 12 000 krooni. Hageja ei olnud sellega nõus. Kostja pakkus jätkuvalt sama kokkulepet. Kostja hinnangul viivitas hageja tema vastu kohtusse nõude esitamisega, sooviga suurendada võlgnevust. Praegusel hetkel kostja näeb, et hagejapoolne sissenõude kulu on 12 100 krooni, mille tasumisel oleks kostja maksnud hagejale 6000 kroonise laenu puhul tagasi 20 500 krooni, mis ületab laenatud summat kolmekordselt, mida kostja peab liigkasuvõtmiseks. Kostja esitas tõendina koopia pangaväljavõttest laenu pikendamise intresside tasumise kohta hagejale 8400 krooni (tl 40). Hageja vastus kostja vastuväitele ja hagi täiendamise avaldus (tl 47-48)
1.Pikendustasusid tasus kostja eesmärgiga lükata edasi laenu tagasimaksetähtaega vastavalt laenulepingus toodud tingimustele. Pikendustasude arvelt ei ole tagasimakstav laenusumma vähenenud.
2.Kostja väide, et talle ei võimaldatud maksegraafiku koostamist, ei ole õige. Hageja esitas maksegraafiku pakkumise vastavalt kostja pakutud kuumakse suurusele, mis oli 2000 krooni kuus, kuid kostja keeldus sellest. Kostja pakutud võimalusega tasuda 3600 krooni ei saanud hageja nõustuda, kuna põhivõlg oli täielikult tasumata ja põhivõlale oli lisandunud ka viivis.
3.Asjakohatu on viide liigkasuvõtmisele, kuna laenu võttes ja olles teadlik lepingutasu suurusest ta seda liigkasuvõtmiseks ei pidanud. Laenutähtaja pikendamise tasu 30 päeva võrra oli samas suurusjärgus kui algne 30-päevase tähtajaga laenu puhul laenulepingutasu. Samuti oli laenutähtaja pikendamine vabatahtlik tegevus, millega kostja pikendas raha kasutamise õigust ning tasus selle eest hinnakirjajärgset teenustasu. 2(6)
4.Asjakohatu on kostja viide hagejapoolsele viivitustaktikale, kuna seadus ei näe ette hagi esitamise kohustust ega tähtaega. Lisaks on hagejal tuhandeid kliente ja erinevate nõuete menetlemine võib võtta erinevalt aega.
5.Hageja ei vältinud kohtuvälist lahendust, vaid pidas kostjaga pikalt läbirääkimisi ja esitas nõude kohtule alles siis, kui kostja seda juba sisuliselt nõudis. Hageja soovib muuta hagi nõuete osas ja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 7100 krooni (s.h laenulepingutasu 1100 krooni), meeldetuletustasu 177 krooni, viivise põhivõlalt 7100 krooni (7100 krooni × 218 päeva × 0,75% päevas = 11 608,50 krooni, hageja vähendab viivisenõuet põhinõude summani) ja viivise meeldetuletuskirja tasult kui võla sissenõudmise kulult summas 177 krooni (177 krooni × 213 päeva × 0,75% päevas = 282,75 krooni, hageja vähendab viivisenõuet võla sissenõudmise kulu summani). Hageja esitas tõendina väljavõtte hageja esindaja ja kostja vahelisest kirjavahetusest (tl 51-69). 25.11.2009 kohtuistung (tl 75-77) Hageja esindaja jäi täiendatud nõude juurde. Viivist nõuab hageja ka lepingutasult, see on ühekordne lepingutasu ja käsitletav teenustasuna. Kostja on pikendamise eest maksnud 8400 krooni. 30-päevane laenu pikendus maksab 1200 krooni. Pikendamine ei olnud kostjale kohustuslik, ta oleks võinud maksegraafikuga pöörduda hageja poole juba koheselt, kui ei jõudnud maksta. Hageja selgituse kohaselt ei ole põhjendatud võrrelda tema teenust näiteks kodulaenuga, mis on tagatud hüpoteegiga. Kostja kaotas töökoha mais, viimasel pikendamisel märtsis oli kostjal töökoht olemas. Pikendamise tasu 1200 krooni ei ole intress laenu kasutamise eest, see on ühekordne tasu. Intressi ei nõuta. Kirja saatmise kulu ei ole liialt kõrge. Kirjade saatmine käib automaatselt läbi programmi ja tarkvaraarendus on väga kallis. Viivis 0,75% päevas on mõistlik, ei ole tarbijat ülemäära kahjustav, kuna on välditav. Kostja täiendas vastuväiteid. Kostja on nõus põhivõlaga 6000 krooni ja lepingutasuga 1100 krooni. Kuna kostjal ei olnud võimalik laenu tagasi maksta, siis ta pikendas tähtaega. Üle 30 päeva pikendust hageja kostjale teadaolevalt tol hetkel internetis ei pakkunud. Kuna kostja oli tasunud laenupikenduste eest juba 8400 krooni, siis ta lootis, et saab põhiosa võtta 3-kuulise maksegraafiku peale, aga hageja pakkumine oli 6 kuud. Liigkasuvõtmise all kostja mõtles, et 6000 kroonise laenu põhiosa puhul oleksid tema maksed maksegraafiku alusel tulnud üle 20 000 krooni. Tasud olid enne lepingu sõlmimist kostjale teada. Lepingu pikendamise tasu peab kostja intressimakseks. Lepingutasu küsimine on hageja poolt varjatud intressi tasumise küsimine. Meedetuletustasu 177 krooni, siis tüüpkirja väärtus ei ole selline. Kui on põhjendatud ja mõistlik summa, siis kostja aktsepteerib seda, aga tuleks arvestada margi ja ümbriku hinda ja mingi mõistlik tasu kirja koostamise eest. Kostja leiab, et viivisenõue on iseenesest põhjendatud. Samas 0,75% päevas on liialt kõrge viivis. Kostja ei ole nõus viivist maksma, sest on hagejale tasunud lepingu pikendamise tasudena 8400 krooni, mis on suurem summa kui laenu põhiosa ja lepingutasu kokku. Lepingutasu 1100 krooni ei pea kostja ülemäära suureks, kuna see on ühekordne makse. Makseraskused tekkisid kostjal töökoha kaotamisega 2009 mais. Praeguseks ei ole ta töökohta leidnud, Töötukassa toetust veel saab. Kostja ei teinud koheselt maksegraafikut, kuna maksegraafikuga oleks ta pidanud tunduvalt rohkem raha tagasi maksma ning tol hetkel ta arvutas, et laenu pikendamisel tuleb tagasi maksta väiksem summa kui maksegraafiku sõlmimise korral. Kohtu põhjendused ja menetluskulude jaotus
1.Kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt.
2.Käesolevas asjas ei ole poolte vahel vaidlust järgmises: - Raha24 OÜ ja Renar Künnarpuu sõlmisid 11.08.2008 laenulepingu, mille alusel sai Renar Künnarpuu laenu 6000 krooni tähtajaga 30 päeva;
3(6)
- kostja pikendas lepingut seitsmel korral ja tasus hagejale lepingu pikendamise tasudena kokku 8400 krooni; - kostja jättis täitmata kohustuse tagastada laen hiljemalt 08.04.2009.
3.Kostja on oma vastuses hageja nõude võlgnetava laenusumma 6000 krooni ja lepingutasu 1100 krooni osas õigeks võtnud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 440 lg 1 kohaselt kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 7100 krooni.
4.Kostja vaidles vastu meeldetuletustasule 177 krooni, pidades seda kirja saatmiseks tehtavaid tegelikke kulusid arvestades põhjendamatuks. Hageja kinnitas, et meeldetuletustasu suurus on tingitud võlgnevuste menetlemisega kaasnevast tööjõukulust ja kirjade saatmiseks kasutatud tarkvara kulukusest (tl 77). Kohus on seisukohal, et hageja nõutud meeldetuletustasu näol on tegemist leppetrahviga, s.o lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustusega maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma (VÕS § 158 lg 1). Kohus lähtub siinkohal Raha24 OÜ laenulepingute üldtingimuste p-s 8.3.1 sätestatust, mille kohaselt on võlgnevuse menetlemise eest tasumisele kuuluv meeldetuletuse tasu (ja muud Raha24 OÜ hinnakirjas märgitud tasud) määratletud leppetrahvina. Leppetrahvi eesmärgiks on tagada lepinguliste kohustuste täitmine ja võimalike lepingurikkumiste vältimine tulevikus ning tagada võlausaldajale õigus nõuda leppetrahvina kokkulepitud rahasumma maksmist kui miinimumhüvitist. Meeldetuletustasu leppetrahvina ettenägemist kinnitab ka hageja esindaja selgitus, et selle suurus ei ole sõltuv laenusummast, iga kiri maksab 177 krooni (tl 75). Seega meeldetuletustasu ei kajasta kirja saatmiseks tehtavaid tegelikke kulutusi, vaid kujutab üksnes hageja arvestuslikku hinnangut võimalike (miinimum)kulutuste suurusele. Kohtu hinnangut meeldetuletuse tasu olemuse kohta ei mõjuta hinnakirja p-s 10.1 märgitu, mille sõnastuse järgi on 177 krooni meeldetuletuskirja saatmise kulu. Asja materjalidest nähtub, et Raha24 OÜ ning Renar Künnarpuu tarbijana sõlmisid laenulepingu interneti vahendusel. Lepingu järgi puudus kostjal lepingutingimuste läbirääkimise võimalus, lepingu sõlmimisel oli kostjal võimalik üksnes valida laenusumma ja selle tagasimakse tähtaeg Raha24 OÜ laenulepingute üldtingimustes pakutud kombinatsioonide hulgast. Kuna ka laenulepingu teisi tingimusi eraldi läbi ei räägitud, siis tuleb laenuleping lugeda sõlmituks tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 tähenduses. Tulenevalt TsMS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7 on kohtul tsiviilasja lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohus leiab, et hageja nõutavat meeldetuletuse tasu 177 krooni ei saa võrreldes rikkumise raskusega ning arvestades leppetrahvi eesmärke lugeda ebamõistlikult suureks. Seega ei ole Raha24 OÜ ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu punkt 8.3.1 osas, milles klienti kohustatakse tasuma Raha24 OÜ nõudel võlgnevuse menetlemise eest meeldetuletuse tasu 177 krooni, tühine VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 177 krooni meeldetuletuse tasu.
5.Viivisenõuet peab kostja põhjendatuks, kuid loeb viivisemäära 0,75% päevas liiga kõrgeks. Arvestades hagejale juba lepingu pikendamiseks tasutud summade suurust, ei ole kostja nõus üldse viiviseid tasuma. Viivisenõude põhjendatuse kontrollimisel selgitab kohus esmalt järgmist. Kohus nõustub kostjaga, et lepingu pikendamise tasu näol on tegemist varjatud intressiga, kuid leiab, et intressiks on ka lepingu 4(6)
sõlmimisel tasumisele kuuluv lepingutasu. Kohus leiab, et kummagi tasu näol ei ole tegemist ainuüksi tehingu vormistamise tasuga ja seda kinnitab nii nende tasude suurus võrreldes laenusummaga kui asjaolu, et hinnakirja järgi sõltub lepingutasu ja lepingu pikendamise tasu suurus konkreetse laenusumma puhul laenulepingu kestvusest. Samuti on hinnakirja p-s 3 sätestatud, et lepingutasu on tasuks laenu kasutamise eest. Vastuseks hageja selgitusele, et tegemist on ühekordse tasuga ja hageja ei nõua intressi, märgib kohus, et laenuintress kui laenu kasutusaja pikkuse alusel määratav hüvitis kapitali kasutamise eest määratakse tavapäraselt protsendimäärana, kuid intressi definitsioon ei välista ka teistsugust intressi arvestamise viisi, s.h konkreetse summana. Eeltoodu põhjal tuleb kohtu hinnangul käsitleda kokkulepet lepingutasu ja lepingu pikendamise tasu kohta intressikokkuleppena. Kostja keeldub viiviseid maksmast põhjusel, et ta on juba tasunud hagejale 8400 krooni intressina. Kohus selgitas istungil kostjale, et kasutusintressi ja viivitusintressi ei saa võrdselt käsitleda nende erineva funktsiooni tõttu – esimene on tasu raha kasutamise eest, teine aga õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral. Laenuandjale kuuluvad laenuvõtja vastu suunatud intressi- ja viivisenõuded on teineteisest õiguslikult sõltumatud (VÕS § 397 lg 4) ja põhjendamatu on lugeda ühe kohustuse arvel täidetuks ka teine. Kostja osutas oma vastuväidetes talle maksegraafiku mittepakkumisele ja hageja liigkasuvõtmisele pakutud maksegraafiku alusel tasumisele kuuluva summa tõttu, seega hageja poolt hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega vastuolus olevale käitumisele. Kohus leiab, et hageja esindajate ja kostja vahel toimunud kirjavahetusega on tõendatud, et hageja pakkus kostjale tema taotlusel maksegraafiku alusel tasumist. Viimast ei muuda olematuks asjaolu, et hageja pakutud maksegraafik oli kostjale vastuvõetamatu. Hageja on maksegraafiku pakkumises õigustatult arvestanud enda majanduslike huvidega, lugedes tasumisele kuuluvaks nii põhivõlgnevuse 7100 krooni kui viivise. Kohtu hinnangul on ebamõistlik pigem kostja pakutu, mille kohaselt näeb ta endal kohustust tasuda hagejale üksnes kahekordse laenu põhiosa summa ulatuses, s.o kokku 12 000 krooni koos kõigi leppetrahvide, intresside ja viivistega, millest kostja loeb makstuks 8400 krooni (tl 54). Kohus selgitab, et kehtivast õigusest ei tulene hageja esitatava nõude suurusele taolist piirangut. Küll peab hageja nõude kohtusse esitamisel arvestama asjaoluga, et hagihind arvutatakse (ja riigilõiv määratakse) põhinõude järgi, kuid kohus arvestab hagihinna arvutamisel täiendavalt kõrvalnõudeid (s.h intressi) põhinõuet ületavas osas (TsMS § 133 lg 1, 2). Seega ei ole kostja vastuväited käesoleval juhul asjakohased. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus tuvastas eelpool, et Raha24 OÜ ja Renar Künnarpuu vaheline laenuleping on sõlmitud tüüptingimustel, s.h on tüüptingimuseks laenulepingu punkt 8.2.1 viivise tasumise kohta. Kohus leiab, et osutatud lepingupunkt on tühine võlgnetavalt summalt päevas arvutatava 0,75% suuruse viivise määra osas (273,75% aastas), sest sellega on kostja kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Kohus leiab, et isegi arvestades tagatiseta laenu andmisega kaasnevaid suuremaid riske, on hageja nõutav viivis võrreldes tavapärase viivisemääraga 0,2% võlgnetavalt summalt päevas (kasutusel nii majandus- ja kutsetegevuses sõlmitavate lepingute kui pankade poolt tagatiseta, üksnes alampalga olemasolu tingimuse täitmisel antavate väikelaenude puhul) põhjendamatult suur. Hageja leidis, et viivisemäär on mõistlik, ei ole tarbijat ülemäära kahjustav, kuna on välditav (tl 77). Kohus leiab, et VÕS § 42 lg 3 p 5 nimetatud hüvitiste välditavus ei ole antud sätte mõtte kohaselt tüüptingimuse tühisust välistav asjaolu. Kuna kokkulepitud viivise määr on kostjat ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine, asub VÕS § 41 kohaselt tühise tingimuse asemele seadusest tulenev regulatsioon, käesoleval juhul VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud viivise seadusjärgne määr. 5(6)
VÕS § 113 lg 6 esimese lause kohaselt ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Seega ei ole põhjendatud hageja nõue mõista kostjalt välja viivis laenulepingutasult 1100 krooni. Viivise määr VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt oli perioodil 09.04.2009-30.06.2009 9,50% aastas ja 01.07.2009-12.11.2009 (s.o kuni hagi täiendamise avalduses märgitud viivise arvestuse lõpptähtpäevani) 8% aastas. Kostjalt tuleb tagastamata laenusummalt 6000 krooni välja mõista viivis perioodi 09.04.200930.06.2009 eest summas 129,62 krooni (6000 krooni x 9,50% x 83 päeva / 365 päeva) ja perioodi 01.07.2009-12.11.2009 eest summas 177,53 krooni (6000 krooni x 8% x 135 päeva / 365 päeva), kokku 307,15 krooni. Kohus leiab, et viivis meeldetuletustasult tuleb kostjalt välja mõista alates selle sissenõutavaks muutumisest, s.o 20.04.2009, mil kostja meeldetuletuskirja kohaselt pidi võlgnevuse, s.h kirja saatmise tasu tasuma. Seega tuleb kostjalt meeldetuletustasult 177 krooni välja mõista viivis perioodi 20.04.2009-30.06.2009 eest summas 3,27 krooni (177 krooni x 9,50% x 71 päeva / 365 päeva) ja perioodi 01.07.2009-12.11.2009 eest summas 5,24 krooni (177 krooni x 8% x 135 päeva / 365 päeva), kokku 8,51 krooni.
6.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 163 lõikele 1 kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Käesolevas asjas vähendas hageja oma esialgset nõuet leppetrahvi 5000 krooni võrra ja suurendas meeldetuletustasu 177 krooni ja sellelt arvestatava viivise võrra. Kohus leiab, et menetluskulude jaotamisel ei ole põhjendatud jätta algse ja täiendatud nõude vahega seotud menetluskulusid kostja kanda. Isegi haginõude käsitlemisel hagist osalise loobumisena, ei olnud see tingitud kostja tegevusest (näiteks rahuldas osaliselt hageja nõude) (TsMS § 168 lg 5). Arvestades hagihinna muutumist 12 100 kroonilt 7277 kroonini ja tasumisele kuuluvat riigilõivu, jätab kohus hageja kanda menetluskulu tasutud riigilõivu 1400 krooni ulatuses. Kuna kohus rahuldas täiendatud hagi osaliselt, s.o ~52% ulatuses nõudest, jagab kohus ülejäänud menetlusega kaasnenud menetluskulud järgmiselt: kohus jätab hageja menetluskulud 52% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 48% ulatuses hageja kanda.
Kohtunik
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.