Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-133-09 Tartu, 16. detsember 2009. a Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks L. B hagi A. B vastu abielu lahutamiseks ja A. B hagi L. B vastu ühisvara jagamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 16. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 205-2807 A. B kassatsioonkaebus 100 000 krooni Hageja L. B (isikukood xxxxxxxxxxx) Kostja A. B (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Vahur Krinal 16. november 2009. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 16. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-05-2807 ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada A. B-le kassatsioonkaebuselt 9. juulil 2009. a tasutud kautsjon 1000 (üks tuhat) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.L. B (hageja) esitas 15. juunil 2005 Tallinna Linnakohtule hagi A. B (kostja) vastu abielu lahutamiseks ning kostja esitas 2. jaanuaril 2006 vastuhagi hageja vastu ühisvara jagamiseks. Kostja (vastuhageja) väitel ei ela pooled koos alates 2004. a novembrist. Hageja on teadlik, et kostja viibis Eestist ära haige ema juures Venemaal. Abielu ajal 1994. a soetasid (erastasid) pooled ühisvarana korteri (Xxxxxxxx xx-xx, Tallinn). Korteriomandi omanik on alates kinnistamisest (3. märtsil 2004) AS Hansa Liising Eesti. Korteri turuväärtus on 900 000-1 300 000 krooni. Kostja ei ole nõustunud korteri osast loobuma. Samuti ei ole ta korteri eest raha saanud. Korter müüdi 1. veebruaril 2001 AS-le Hansa Liising Eesti 320 000 krooni eest, sellest 190 000 krooni tasaarvestati liisingulepingu avansiliste maksetega. Kostja ei ole raha saanud, sest raha laekus või pidi laekuma hageja kontole. Korterist sai tagatis laenule, laen on hageja lahusvara. Hageja sai 180 000 krooni, seda pole kasutatud pere huvides, hageja on saanud kostja arvel enam vara. Kostja ei ole tasunud liisingumakseid, seda on teinud hageja. Alates
1.veebruarist 2001 kuni 30. detsembrini 2002 ehk 21 kuu eest pärast korteri võõrandamist on kostja tasunud Xxxxxxxx xx-xx kommunaalkulude arveid ja küttearveid 17 514 krooni 42 senti ja selle arvel oli hagejal kergem tasuda makseid liisinguandjale. Korter on kostja arvates ühisvara. Tal on õigus saada hüvitist, mille suuruseks on 1/2 korteri väärtusest. Kostja on käendanud hageja kohustusi. Kostja palub jagada ühisvara järgmiselt: jätta talle garaaþiboks väärtusega 90 000 krooni, millest ta 1/2 ehk 45 000 krooni tasub hagejale, jätta talle 3000 krooni maksev sõiduauto, mille väärtusest 1/2
ehk 1500 krooni tasub ta hagejale, jätta hagejale 2000 krooni maksev teler, mille väärtusest 1/2 ehk 1000 krooni tuleb hagejal kostjale hüvitada, jätta hagejale pesumasin väärtusega 4000 krooni, millest 1/2 ehk 2000 krooni tuleb hagejalt kostjale välja mõista. Kostja palub välja mõista hagejalt hüvitise 612 500 krooni Xxxxxxxx xx-xx asuva korteriomandi eest.
2.Hageja (vastukostja) väitel lõppesid poolte abielusuhted 2000. a, sellest ajast alates elab kostja omaette. Kostja väidetud 180 000 krooni ei ole hageja lahusvara, vaid oli võetud perekonna huvides ühisettevõtte arendamiseks. Vastupidist ei ole hageja tõendanud. Korter müüdi, siis lahkus kostja, pere huvides võetud laen on tasutud, hageja liisis endale korteri ja see saab olema tema lahusvara. Kostja ei ole liisingulepingu pooleks ja tal ei ole õigust sekkuda selle lepingu täitmisse. Pärast korteri müüki lakkas see olemast ühisvara, tegemist ei ole pandiga, kostja ei ole tasunud ühtegi liisingumakset. Kostja tasus kuni 30. detsembrini 2002 osaliselt korteri eest kommunaalmakseid ja seda seetõttu, et päras abielusuhete lõppemist 2000. a ja korteri müüki ei olnud kostjal ajal, mil ta töötas Venemaal, kuskil oma asju hoida ja pooled leppisid kokku, et seni, kuni ta leiab endale uue eluruumi, saab ta asju hoida Videviku tänava korteris, kuid tasub selle eest ka kommunaalmakseid. Selline kokkulepe kehtis 2003. a alguseni, mil kostja kolis oma asjad enda praeguse elukaaslase juurde.
3.Harju Maakohus rahuldas 22. detsembri 2008. a otsusega hageja hagi ja lahutas poolte abielu. Kostja hagi rahuldas maakohus osaliselt, jagades ühisvara selliselt, et jättis kostjale sõiduauto väärtusega 3000 krooni ja õiguse Hooneühistus (HÜ) Seebi 5 väärtusega 90 000 krooni ning hagejale teleri väärtusega 200 krooni ja Tallinnas Xxxxxxxx xx-xx asuva vallasasjaks olnud korteri müügist saadud raha 220 000 krooni. Hagejalt mõistis maakohus kostja kasuks välja enamsaadud vara väärtuse 63 600 krooni. Poolte kohtukulud jättis maakohus nende endi kanda. Maakohus tuvastas, et poolte abielusuhted lõppesid 2000. a. 2000. aastaks olid pooled soetanud osaku kui õiguse HÜ-s Seebi 5, millele vastab õigus kasutada garaaþiboksi, sõiduauto, teleri ja Tallinnas Xxxxxxxx xx-xx asuva vallasasjast korteri. Pooled müüsid korteri 1. veebruaril 2001. a AS-le Hansa Liising Eesti 320 000 krooni eest. Seega on pooled võõrandanud ühisvarasse kuuluva asja. Perekonnaseaduse (PKS) § 19 lg-st 3 tulenevalt ei ole võimalik jagada asja, mida ei ole enam ühisvara koosseisus. Kostja väited, justkui oleks märgitud korteriomand, mis on kinnistatud 3. märtsil 2004 AS-i Hansa Liising Eesti nimele, ikka veel ühisvara, ei ole seega õiged, kuna esiteks kuulus ühisvarasse vallasasi ja teiseks on see vallasasi võõrandatud ja pooled ei ole soetanud sellist kinnisasja abielusuhete ajal. Kuna korterit enam poolte ühisvaras pole, saab rääkida selle asja eest saadud rahast 320 000 krooni kui ühisvarast. Kuna abielusuhted lõppesid 2000. a, ei ole vaidluses tähtsust, kui palju on hageja tasunud liisingumakseid korteriomandi eest, kuna kohustuse, mille alusel tekib 15. jaanuaril 2011 hagejal vastav varaline õigus, on ta võtnud pärast abielusuhete lõppemist. Seega kuulub võetud kohustus ja tulevikus tekkida võiv varaline õigus tema lahusvara hulka, mida ei tule jagada. Seetõttu ei saa tekkida üldse vaidlust selle üle, kas kostja
soov jagada ühisvara jagamise käigus võlakohustus, on põhjendatud. Seda, et korterist oleks saanud tagatis poolte ühisele laenule abielusuhete ajal, ei ole kostja tõendanud. Eeltoodu tõttu ei anna kohus hinnangut liisingulepingu sisule, maksegraafikule, lepingu üldtingimustele, vara üleandmisvastuvõtmisaktile ega liisingutaotlusele. Hageja väitis, et korteri müügist saadud raha läks võlgade katteks. Kostja ütles, et ta ei ole saanud korteri müügist raha, kuna osa arvestati liisingumaksete katteks ja ülejäänu kanti hageja kontole. Nimetatu nähtub ka korteri müügilepingust, mille p 3.1 järgi tasaarvestati 190 000 krooni liisingulepingu avansilise maksena ja ülejäänud 130 000 krooni tasuti hageja kontole lepingu p 3.2 järgi. Kohtuistungil kinnitas kostja, et 100 000 krooni võeti laenuna, kuna hageja tahtis äri teha. Selle üle, et juuksuriäri peeti abielu ajal, pooled ei vaidle. Kostja omaksvõtuga on tõendatud, et pere huvides oli võetud 100 000 krooni laenu. Kostja ei ole tõendanud, et laen oleks olnud varem tagasi makstud. Seda, et laenusumma oli 190 000 krooni, ei ole hageja tõendanud. Hageja kinnitas, et laen on korteri müügist saadud raha eest tagasi makstud, seega on selle võrra ka ühisvara väärtus vähenenud. Ühisvara koosseis on järgmine: korteri müügist saadud raha +320 000 krooni laen �100 000 krooni õigus osakuna +90 000 krooni teler Sony +200 krooni sõiduauto VAZ 2105 +3000 krooni Kokku on ühisvara väärtus 313 200 krooni. Poolte osad ühisvaras on võrdsed. Kuna osa korteri müügist saadud rahast maksti hageja kontole ja osa tasaarvestusena liisingumaksete katteks, mis on aga hageja lahusvara, ja osa võla katteks, mis oli ühiskohustus, ja kuna kostja ei ole saanud pärast ühise võla tasumist järelejäänud rahast midagi, siis on kostjal õigus saada hagejalt hüvitist. Kuna kostjale jääb vara väärtuses 93 000 krooni (õigus osakuna ja auto) ja hagejale 220 200 krooni (teler ja raha 220 000 krooni) ja kuna mõlemal on õigus poolele ühisvarale väärtusega 156 600 krooni, siis tuleb PKS § 19 lg 4 alusel hagejalt kostja kasuks välja mõista hüvitis 63 600 krooni enamsaadud ühisvara arvel.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja saata asi esimese astme kohtule uueks menetlemiseks. Juhul kui kohus leiab, et 29. jaanuari 2001. a liisingulepingu p 5.12 kohaselt on hagejal Tallinnas Xxxxxxxx xx-xx asuva korteriomandi tagasiomandamisõigus alates 15. jaanuarist 2011, palus kostja tühistada maakohtu otsuse osas, millega hagejalt mõisteti kostja kasuks välja hüvitis 63 600 krooni, ja teha selles osas uue otsuse, millega mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitis 320 000 krooni. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
5.Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata.
Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 16. juuni 2009. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ning apellatsioonkaebuse rahuldamata. Esimeses astmes kantud kohtukulud jättis ringkonnakohus poolte endi kanda, apellatsioonimenetluses kantud kulud jättis ringkonnakohus kostja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et poolte abielulised suhted lõppesid 2000. a, nagu väitis hageja. Korteriomandi müümise tõttu ei ole seda enam võimalik jagada kui asja, mistõttu tuleb ühisvara jagamisel arvestada ühisvara koosseisu korteri müügist saadud raha 320 000 krooni, millest 1/2 osale on kostjal õigus. Ebaõige on kostja väide, et pooltel ei olnud 2001. a võlgnevusi. Kostja on maakohtu istungil tunnistanud, et 100 000 krooni laenu võeti pere huvides ja korteri müügist saadud rahaga kustutati osa laenust. Kuivõrd kostja ei ole tõendanud, et hageja maksis laenu tagasi korteri müügist saadud rahaga, leidis maakohus õigesti, et selle võrra on kostja osa ühisvara väärtusest vähenenud ja pooltele kuulub kummalegi vara 156 600 krooni väärtuses. Kuna liisingulepingu ja selle lisa kohaselt on lepingu poolteks hageja ja AS Hansa Liising Eesti ja liisinguleping on sõlmitud pärast abieluliste suhete lõppemist, ei laiene hagejale lepingu tähtaja lõppemisel liisingulepingu p-st 5.12 tulenev kohustus. Eelnimetatud kohustus, mille alusel võib hagejal 15. jaanuaril 2011 tekkida varaline õigus, kuulub hageja lahusvara hulka. Seda ei tule jagada ühisvara jagamise käigus. Kuivõrd korteriomand ei olnud tagatiseks poolte ühisele laenule abielusuhete kestuse ajal, ei pidanud maakohus andma hinnangut kostja seisukohale liisingulepingut puudutavas osas.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt peab abikaasade ühisvara jagamisel nn sale and lease back tüüpi liisingulepingu kehtimise ajal seda lepingut arvestama, kui tagasiomandatav asi on kuulunud abikaasade ühisvarasse selle asja liisinguandjale müümise hetkel ja liisinguvõtjana lepingus fikseeritud abikaasa eesmärk on see asi tagasi omandada oma lahusvarasse ilma teisele abikaasale rahalist hüvitist maksmata. Kohtud kohaldasid vääralt PKS § 14 ja § 19 ega jaganud poolte ühisvara võrdseteks osadeks. Pooled müüsid ühisvaraks oleva korteri liisinguandjale selleks, et saada laenu. Laen võeti perekonna huvides. 2001. a jaanuaris olid poolte vahel abielusuhted ja laen oleks jäänud saamata, kui kostja ei oleks korteri müügiga nõustunud. Liisingulepingu punkti 5.12 kohaselt on hagejal õigus pärast 15. jaanuari 2011. a korter endale tagasi omandada ja liisinguandjal vastavalt kohustus see hagejale tagasi võõrandada. Ühisvara jagamisel peab korterit arvestama kui ühisvara, mis on sisuliselt panditud. Kostjal on õigus saada 100 000 krooni võrra suuremat rahalist hüvitist. Ei ole ühtki tõendit selle kohta, et pooltel oli mingi võlg, mida korteri müügist saadud rahaga kustutati. Kui maakohus pidas õigeks määrata jagatava ühisvara koosseis seisuga 1. veebruar 2001 ja liisingusuhtest tulenevat ühisvara jagamisel mitte arvestada, siis oleks õige jätta poolte seletused laenu kohta arvesse võtmata.
Kostja ettepanekuid jagada ühisvara võrdselt ei ole kohtud arvestanud. Kohtud on teinud valed järeldused tõenditest selle kohta, millal poolte abielusuhted lõppesid. Kostja tasus kommunaalmakseid pärast 1. veebruari 2001 ja andis hagejale töökaaslaste vahendusel üle sularaha. Kostja töötas mitmekuuliste perioodide kaupa aastatel 2001-2004 väljaspool Eestit ja käitus hagejaga mitte kui võõras, vaid kui abikaasa. Kostja lahkus hageja juurest, kui 2004. a Venemaalt töölt tulles leidis korterist eest võõra mehe. Kohtud ei ole põhjendanud, miks tuleb lugeda hageja väide abielusuhete lõppemise kohta 2000. a usaldusväärseks ja kostja tõendid abielusuhete lõppemise kohta 2004. a ebausaldusväärseks.
8.Hageja pole kassatsioonkaebusele vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 2 alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.
10.Kohtud on tuvastanud, et poolte abielusuhted lõppesid 2000. a. TsMS § 688 lg 3 kohaselt arvestab Riigikohus kassatsiooninõude põhjendatuse kontrollimisel vaid faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. Lisaks arvestab Riigikohus vaid asjaolusid, mis on esitatud ringkonnakohtupoolse menetlusõiguse normi olulise rikkumise kohta esitatud väite põhjendamiseks, muu hulgas kohtu protokollist nähtuvaid asjaolusid. TsMS § 688 lg 4 kohaselt on Riigikohus seotud apellatsioonikohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega, välja arvatud juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. TsMS § 688 lg 5 kohaselt ei kogu ega uuri Riigikohus tõendeid, välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks. Samuti ei kogu ega uuri Riigikohus uuesti madalama astme kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid. Kolleegium leiab, et pole alust hinnata ümber kohtute tuvastatud abielusuhete lõppemise aega, ja lähtub kohtute tuvastatud asjaolust, et poolte abielusuhted lõppesid 2000. a. Kuna poolte abielusuhted lõppesid 2000. a, on kohtud õigesti leidnud, et korteri müümise tõttu ei ole seda enam võimalik jagada kui asja, mistõttu tuleb ühisvara jagamisel arvestada ühisvara koosseisu korteri müügist saadud raha 320 000 krooni. Seega pole põhjendatud kostja väide, et ühisvara jagamisel peab korterit arvestama kui ühisvara.
11.Maakohus on leidnud järgmist: "Kohtuistungil kinnitas kostja, et 100 000 krooni võeti laenu, kuna hageja tahtis äri teha. Selle üle, et juuksuriäri peeti abielu ajal, pooled ei vaidle. Kostja omaksvõtuga on leidnud kinnitust, et pere huvides oli võetud laen 100 000 krooni. Et laen oleks olnud varem ära makstud, ei ole kostja tõendanud." Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata. Kostja on kohtuistungil selgitanud: "Hageja vedas mind alt, et võtab laenu, hakkab tegelema oma äriga, avab juuksuritöökoja. Ma ei olnud algul nõus, kuid siis otsustasime, et notari juures kirjutan alla 100 000 krooni laenamise kohta. Siis ütles hageja, et ostaksime ühiselamutüüpi toa. Me leppisime kokku, et jagame raha pooleks, kuid mina ei näinud mingit raha." (Toimiku I kd, lk 278.) Kostja on
selgitanud järgmist: "Korteri müümise kohta � me ei teadnud, et see oli müügis, arvasin, et võtame 100 000 krooni ja kõik, sain aru, et see ei ole korteri müügiks." (Toimiku I kd, lk 279.) Kolleegium leiab, et kostja seletus ei vasta omaksvõtu nõuetele TsMS § 231 lg 2 mõttes, mille kohaselt poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Abieluasjas ja põlvnemisasjas hindab kohus omaksvõttu koos muude tõenditega. Jättes maakohtu põhjendused omaksvõtu kohta muutmata, on ringkonnakohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi, mistõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus pidi hindama kohtuistungil antud kostja seletusi koos muude tõenditega, et jõuda selgusele, kas pooltel oli võetud lisaks veel üks 100 000 krooni suurune laen või pidas kostja laenust rääkides silmas korteri müügilepingu alusel saadud raha. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel hindama kostja seletusi koos muude asjas esitatud tõenditega, et teha kindlaks, kas pooled võtsid abielusuhete ajal laenu 100 000 krooni või mitte. Muus osas ei anna kaebus alust ringkonnakohtu otsust tühistada, kuid kuna poolte soovid ühisvarasse kuuluvate asjade ja õiguste kohta võivad oleneda sellest, mida kohus otsustab 100 000 krooni osas, tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses.
12.Vastuseks kostja kassatsioonkaebuse väitele, et abikaasade ühisvara jagamisel peab arvestama nn sale and lease back (müügi ja tagasiliisimise) tüüpi liisingulepingu kehtimise ajal seda lepingut, kui tagasiomandatav asi on kuulunud abikaasade ühisvarasse selle asja liisinguandjale müümise hetkel ja liisinguvõtjana lepingus fikseeritud abikaasa eesmärk on see asi tagasi omandada oma lahusvarasse ilma teisele abikaasale rahalist hüvitist maksmata, märgib kolleegium järgmist. Nn sale and lease back (müügi ja tagasiliisimise) tüüpi lepingu järgi tagasiomandatava asja või selle väärtuse ühisvarasse arvamine ja jagamine sõltub kolleegiumi hinnangul sellest, kas liisingumakseid maksti ühisvara arvel või mitte.
13.Kostja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon.
14.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 järgi lahendatakse poolte kohtukulude jaotus ja määratakse võimalike väljamõistetavate kulude suurus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest. Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Henn Jõks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.