Tsiviilasi nr.2-08-20274
Eesti Vabariigi nimel Kohus
Tartu Maakohus
Kohtukoosseis
kohtunik Aare Kaldma
Otsuse tegemise aeg ja koht
04.detsember 2009.a.; Valga kohtumaja
Tsiviilasja number
2-08-20274
Tsiviilasi
L. P. hagi M. P. vastu laenulepingu järgse võlgnevuse ja viivise väljamõistmise nõudes. Hageja : L. P. (is.kood xxxxxxxxxxx, elukoht : xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx/x) Hageja lepinguline esindaja : R. P. (OÜ R; asukoht : xxxxxxxxx.xxxxxxxxxxxxxx) Kostja : M. P. (is.kood xxxxxxxxxxx; elukoht : xxxxxxxxxx.xxxxxxxxxx-xxxxxxxxxxxxxxxxxxx-xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx/x) 04.november 2009.a.
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kohtuistungi toimumise aeg
Juhindudes TsÜS §5 ning VÕS §76, §94 §101, §113 lg.1, §397, §398 ning TsMS §163, §230, §§434-436, §442, §630 ja §632, kohus otsustas: Rahuldada L. P. hagi M. P. vastu osaliselt. Välja mõista M. P. (is.kood xxxxxxxxxxx) laenuvõlgnevus summas kaksteist tuhat kaheksasada (12 800) krooni ja viivis seisuga 04.12.2009.a. summas üks tuhat üheksasada kaheksakümmend kuus (1 986) krooni 45 senti; L. P. (is.kood xxxxxxxxxxx) kasuks. Jätta rahuldamata L. P. nõuded M. P. laenu summas neli tuhat kolmsada (4 300) krooni ja viivise summas üks tuhat üheksasada üheksakümmend seitse (1 997) krooni 85 senti väljamõistmiseks. Asja menetlemisega kaasnenud võimalikud menetluskulud jätta 70,13% ulatuses kostja kanda.
Edasikaebe kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest (04.12.2009.a.). Selgitused Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. TsMS §174 lg.1 ja 2 alusel võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
Hageja nõue Hageja lepinguline esindaja avaldab, et 2007.a. märtsis-aprillis laenas hageja kostjale Hanza.net’i vahendusel 12 800 krooni ning sularahas 04.03.2007.a. 2 000 krooni ja 26.03.2007.a. 2 300 krooni; laenu tagastamistähtajaga mai 2007.a.. Esindaja kinnitab, et kostja pole hagejalt saadud summasid hagejale tänaseni tagastanud. Esindaja märgib, et hageja on pöördunud nii suuliste kui ka kirjalike pretensioonidega kostja poole nõudega võlgnevuse tasumiseks, kuid vaatamata sellele kostja võlgnevust ei tasunud. Hageja esindaja palub välja mõista kostjalt laenuvõlgnevus summas 17 100 krooni ning viivis alates 01.06.2007.a. (seisuga 03.11.2009.a.) summas 3 984.30 krooni. Menetluskuludena palub esindaja välja mõista kostjalt riigilõivud summas 1 350 (1 250 + 100) krooni ning kohtueelse- ja kohtumenetluse esindajakulu summas 14 045 krooni. Hageja kinnitab esindaja poolt viidatud faktiliste asjaolude tõesust ja toetab nõudeid. Hageja selgitab, et kostja küsis temalt erinevatele põhjustele-vajadustele viidates korduvalt laenu, millised summad hageja maksis enamjaolt pangaülekannetega. Hageja kinnitab, et lisaks pangaülekannetega teostatud laenusummadele on ta kostjale kahel korral andnud laenu ka sularahas. Hageja täpsustab, et 04.03.2007.a. soovis kostja saada laenu 2 000 krooni autovraki ostuks ja selle hilisemaks metallikokkuostu müümiseks, millise summa andis hageja kostjale üle xxxxxxxx Selveri juures; 26.03.2007.a. soovis kostja raha oma sünnipäeva tähistamiseks, milliseks tarbeks andis hageja kostjale 2 300 krooni sularahas (samuti xxxxxxxx). Hageja lisab, et kuna kostja ei reageerinud hageja nõuetele raha tagastada, sõitis ta 2007.a. juunikuus kostja viibimiskohta xxxxxxxxx, millisel kohtumisel kostja tunnistas tunnistajate juuresolekul raha saamist, kuid keeldus seda tagastamast. Hageja palub rahuldada hagi täies ulatuses. Kostja seisukoht hageja nõude osas Kostja tunnistab hagejalt pangaülekannete teel raha saamist summas 12 800 krooni, kuid eitab hagejalt sularaha saamist summas 4 300 krooni. Samas väidab kostja, et hageja ei andnud raha mitte laenuna, vaid kuna poolte vahel eksisteerisid sel ajal kooselulised suhted, oli raha mõeldud ühisteks majandamiskuludeks.
Kohtu otsuse põhjendused Kohus, hinnanud asjas kogutud tõendeid ja tuvastatud asjaolusid kogumis, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.
Kohustuse tekkealus “Tsiviilseadustiku üldosa seaduse” (TsÜS) (RT 35/02-216) §5 kohaselt tekivad tsiviilõigused ja kohustused seaduses sätestatud sündmustest, tehingutest ja muudest õigustoimingutest, millega seadus seob tsiviilõiguste ja –kohustuste tekke, samuti õigusvastastest tegudest. Kohus loeb asja materjalide ja poolte seletustega tõendatuks, et poolte vahel eksisteerib laenulepingul põhinev õigussuhe. Kuigi kostja on väitnud, et hageja poolt tema pangakontole üle kantud summad olid mõeldud ühisteks majandamiskuludeks, ei ühti kostja taoline seisukoht tema enda poolt antud seletuste ega asjas kogutud muude tõenditega. Nii on kostja ise kohtule kinnitanud, et kasutas saadud summad enda tarbeks (tööl käimiseks oma sõidukile kütuse soetamiseks, kostja olme- ja esmatarbevajaduste rahuldamiseks jne.), mistõttu ei ole saadud summade kasutuseesmärgiks ühiste majandamiskulude kandmine. Kohus lisab, et kehtiv seadusandlus ei keela ühiste eesmärkide saavutamiseks laenu andmist ega väära ühiselt tegutsevate isikute vahel seeläbi laenusuhtel põhineva kohustuse olemasolu, kuid arvestades kostjal temale hageja poolt ülekantud rahasummade täielikku kasutusõiguse olemasolu ning kostja poolt raha kasutamist enda vajaduste rahuldamiseks, viitab see fakt pigem laenusuhtele. Samuti on asja materjalidega /tl.4/ on tõendatud, et hageja on teostanud kostjale Hanza.net’i vahendusel rahalised ülekanded kogusummas 12 800 krooni : 01.03.2007.a. summas 6 000 krooni, 02.03.2007.a. summas 4 500 krooni, 03.04.2007.a. summas 1 600 krooni ja 18.04.2007.a. summas 700 krooni; nimetatud kontoväljavõttest nähtuvana on kõikide maksete selgitusena märgitud „laen“. Hageja on kohtule korduvalt kinnitanud, et kandis kostjale rahasummad üle laenuna. Eeltoodud tõendeid kogumis hinnates asub kohus veendunult seisukohale, et poolte vahel eksisteerib õigussuhe, mida reguleerivad võlasuhet (antud juhul laen) puudutavad õigusnormid. Materiaalõiguslik regulatsioon Õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise korral “Võlaõigusseadus” (VÕS) (RT 81/02-336) §76 lg.1 kohaselt tuleb kohustused täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse või lepingu sätetele. VÕS §100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine. VÕS §101 lg.1 pp.1,3,4 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, nõuda kahju hüvitamist, taganeda lepingust või öelda leping üles, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist; sama paragrahvi lõike 2 järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti; kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine ei võta võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Lepingu ülesütlemine “Võlaõigusseadus” (VÕS) (RT 81/02-336) §396 lg.1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS §76 lg.1 kohaselt tuleb kohustused täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse või lepingu sätetele. Eeltoodud normatiivsest regulatsioonist tulenevalt peab laenusaaja kokkulepitud tingimustel ja –tähtajaks tagasi maksma rahasumma. Kohus ei loe tõendatuks hageja väiteid selle kohta, et tegemist oli tähtajalise laenulepinguga
s.o. laenu andmisel lepiti kokku kostja kohustuses tagastada laen hiljemalt 2007.a. maikuus. Kostja on kohtuistungil eitanud taolise tagastamistähtaja osas kokkuleppe olemasolu ning sellekohane tagastustähtaja fikseering puudub ka laenusummade ülekannete selgitustes /tl.4/. Kohtu järeldushinnangu õigsust tähtajalise laenulepingu sõlmituse puudumise osas kinnitab ka asjaolu, et rahasummad on hageja poolt kostjale üle kantud erinevatel aegadel ja –väärtustes, mistõttu on ebatõenäoline kokkulepe nende tagastamiseks kindlal daatumil. Seega asub kohus seisukohale, et poolte vahel on sõlmitud tähtajatu laenuleping. VÕS §398 lg.1 sätestab, et kui laenu tagastamise tähtaega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist; tähtajatu laenulepingu võib kumbki lepingupool üles öelda, teatades sellest ette vähemalt 2 kuud. Eeltoodud sätete sõnastusest ja õigusliku regulatsiooni eesmärgist tulenevalt muutub tähtajatu laenulepingu puhul kohustus sissenõutavaks kahe kuu möödumisel lepingu ülesütlemisavalduse (VÕS §195) laenusaajale kättetoimetamisest. Asja materjalidega /tl.4/ ja poolte seletustega /kostja poolt fakti õigeksvõtt = tõend „Tsiviilkohtumenetluse seadustiku“ (TsMS) (RT 26/05197) on tõendatud, et hageja on teostanud kostjale Hanza.net’i vahendusel laenuna rahalised ülekanded kogusummas 12 800 krooni : 01.03.2007.a. summas 6 000 krooni, 02.03.2007.a. summas 4 500 krooni, 03.04.2007.a. summas 1 600 krooni ja 18.04.2007.a. summas 700 krooni. Kostja on kohtule kinnitanud, et ta pole hagejale laenusummasid tagastanud. Seega on kostja kohustust rikkunud ning hagejal tekkis õigus kasutada seaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid. Asja materjalidest nähtuvana on kostja OÜ R poolt hageja nimel 08.02.2008.a. vormistatud võlanõude /tl.14/ kätte saanud 09.02.2008.a. /tl.15/. Kuigi nimetatud dokument on pealkirjastatud võlanõudena, sisaldab see viiteid nii kohustuse tekkealusele, nõude suurusele kui ka sõnaselget nõuet võlgnevuse tasumiseks, mistõttu kohus käsitleb nimetatud dokumenti laenulepingu ülesütlemisavaldusena VÕS §195 tähenduses. Kuna kostja laenulepingu järgset maksekohustust rikkunud ning hageja on järginud seadusega ettenähtud ülesütlemistoiminguid, oli hageja õigustatud VÕS §195 alusel laenulepingu üles ütlema. Laen VÕS §108 lg.1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS §396 lg.1 kohaselt peab laenusaaja lepingu lõppemisel laenuandjale laenusumma tagastama. Asja materjalidega /tl.4/ ja poolte seletustega /kostja poolt fakti õigeksvõtt = tõend „Tsiviilkohtumenetluse seadustiku“ (TsMS) (RT 26/05-197) on tõendatud, et hageja on teostanud kostjale Hanza.net’i vahendusel laenuna rahalised ülekanded kogusummas 12 800 krooni : 01.03.2007.a. summas 6 000 krooni, 02.03.2007.a. summas 4 500 krooni, 03.04.2007.a. summas 1 600 krooni ja 18.04.2007.a. summas 700 krooni. Kostja on kohtule kinnitanud, et ta pole hagejale laenusummasid tagastanud. Kuna kostja on laenu tagastamata jätmisega lepingut rikkunud ning hageja poolt laenulepingu ülesütlemisega (+2 kuud) muutus kohustus sissenõutavaks, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista tagastamata laen summas 12 800 krooni. Samas ei loe kohus tõendatuks hageja väiteid kostjale sularahas laenu (04.03.2007.a. summas 2 000 krooni ja 26.03.2007.a. summas 2 300 krooni) andmise kohta. TsMS §230 lg.1 sätestab hagimenetluses poole kohustuse tõendada neid asjaolusid, millel tuginevad tema nõuded või vastuväited. Hageja on sellekohase nõude põhistamisel tõendina tuginenud hageja seletustele, kuid TsMS §229 lg.2 sätestatust tulenevalt pole poole seletus tõendiks TsMS tähenduses. Samuti ei loe kohus hageja poolt taotletud tunnistaja V. P. ütlustega /tl.82/ tõendatuks hageja poolt sularaha kostjale üleandmise fakti, sest nimetatud tunnistaja ütlused piirdusid vaid teadmisega sündmusest, kus
hageja käis kostjalt xxxxxxxxx võlga tagasi nõudmas ning tunnistaja kinnitusel omandas ta teabe võlanõude suuruse kohta (ca 17 000 krooni) hagejalt endalt; mingitki faktilist asjaolu, mis kinnitaks hageja poolt kostjale sularaha üleandmist ja/või selle summa laenuna andmist, tunnistaja ütlustest ei nähtu. Siit johtuvalt ei loe kohus tõendatuks hageja poolt kostjale sularaha andmist summades 2 000 krooni ja 2 300 krooni laenuna või muu võlaõigusliku kohustusena, mistõttu kohus jätab sellekohaste nõuete osas summas 4 300 krooni hagi rahuldamata. Viivis VÕS §113 lg.1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Nagu ülalmotiveeritud, muutus laenulepingust tulenev hageja nõue (summas 12 800 krooni) VÕS §398 lg.1 sätestatuist tulenevalt sissenõutavaks kahe kuu möödumisel lepingu ülesütlemisavalduse laenusaajale kättetoimetamisest (09.02.2008.a.), mistõttu tekib hagejal õigus nõuda kostjalt viivist alates 09.04.2008.a. ning misläbi on ekslik hageja seisukoht viiviste sissenõutavusest alates 01.06.2007.a.. VÕS §113 lg.1 teise lause kohaselt loetakse (lepingus viivisemäära mittefikseerituse korral) viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7% aastas. Nimetatud arvestusmetoodikat ja kohustuse sissenõutavuse ajal kehtinud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatavaid intressimäärasid arvestades kujuneb viivise suuruseks 1 986.45 krooni (periood 09.04.2008.a.-31.12.2008.a. = 267päeva, viivisemäär 4+7=11%, 12800-st 11%=1408EEK : 365päeva = 3,86EEK/päevas x 267päeva = 1029.96 EEK; periood 01.01.2009.a.-30.06.2009.a. = 181päeva, viivisemäär 2,5+7=9,5%, 12800-st 9,5%=1216EEK : 365päeva = 3,33EEK/päevas x 181päeva = 603 EEK; periood 01.07.2009.a.-04.12.2009.a. = 126päeva, viivisemäär 1+7=8%, 12800-st 8%=1024EEK : 365päeva = 2,81EEK/päevas x 126päeva = 353.49 EEK). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis perioodi 09.04.2008.a. kuni 04.12.2009.a. eest summas 1 986.45 krooni. Kuna hageja on ebaõigesti arvestanud viivist alates 01.06.2007.a., saades viivise suuruseks kohtuistungi toimumispäeva seisuga 3 984.30 krooni, tuleb hageja nõue eelpoolarvestatud viivisesummat ületavas summas, s.o. (3984.30-1986.45) 1 997.85 krooni, jätta rahuldamata. Menetluskulud TsMS §163 lg.1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et antud juhul on mõistlik ja põhjendatud jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, sest puudub alus ja mõistlik põhjus kõrvale kalduda nimetatud põhimõttest. Samas lähtub kohus menetluskulude määramise proportsiooni kindlaksmääramisel hageja poolt algselt esitatud nõudemahust ja kohtuotsusega rahuldatavast mahust. Hageja on hagiavalduses nõudnud kostjalt 21 084.30 (laen 17100EEK ja viivis 3984.30EEK) krooni väljamõistmist /tl.78/, kuid kohus rahuldab hagi 14 786.45 (laen 12800 ja viivis 1986.45) krooni ulatuses, milline moodustab 70,13% hageja nõudest. Seega tuleb antud juhul jätta asja menetlusega kaasnenud menetluskulud 70,13% ulatuses kostja kanda. §174 lg.1 ja 2 sätestavad, et menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud
lahendi jõustumisest. Seega ei määra kohus otsuses kindlaks menetluskulude rahalist suurust, vaid teeb seda iseseisva määrusega pärast käesoleva lahendi jõustumist poole sellekohase taotluse alusel. Küll aga peab kohus vajalikuks anda juhised menetluskulude kindlaksmääramisel hagejale hüvitatavate esindajatasu osas. Nimelt on hageja esindaja kohtuistungil avaldanud hageja poolt makstud esindajatasu suuruseks 16 000 krooni (+ viimse kohtuistungi esinduskulud); sealhulgas kohtueelse nõustamise kulud ja kolmel kohtuistungil osalemisega kaasnenud esinduskulud. Kohus märgib esmalt, et Vabariigi Valitsuse 04.09.2008.a. määrusega nr.137 on kehtestatud lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad, mistõttu menetlusosalise poolt nõutav esindajatasu ei tohi ületada eelnimetatud õigusaktiga kehtestatud piirmäära. Kohus lisab, et käesolevas kohtuasjas on toimunud vaid 2 kohtuistungit (kusjuures vaid viimasel on toimunud asja sisuline arutamine), mistõttu on põhjendamatu hageja nõue esindajatasu väljamõistmiseks kolmel kohtuistungil osalemise eest. Kohus täiendab, et TsMS §175 lg.1 kohaselt peavad lepingulise esindaja kulud olema põhjendatud ja vajalikud. Kohus leiab, et arvestades antud kohtuasja keerukusastet ja –mahtu ning hageja esindaja piiratud suutlikkust orienteeruda materiaal- ja protsessuaalõigusnormides ning esindaja poolt realiseeritud esindustoimingute ebakohast kvaliteeti ja –mahtu, on hageja poolt nõutav esindajakulu ilmselgelt ebamõistlikult suur ega vasta vajalike ja põhjendatud esindajakulude määrale.
A.Kaldma kohtunik 04.12.2009.a.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.