Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hageja nõue ja põhjendused AS Krediidikassa (Laenuandja) ja kostja Marina Kuznetsova (Laenusaaja) sõlmisid 28.07.2008.a. laenulepingu, millega kostja sai kiirlaenusüsteemist www.euro24.ee laenu summas 3000 krooni. Pooled leppisid kokku, et kostja kohustub laenusumma ja lepingu sõlmimise ning pikendamise tasu 1080 krooni tagastama hiljemalt 10.11.2008.a. Kostja andmed laenu taotluse esitamisel olid kontrollitud ja autenditud ning hageja AS Krediidikassa kandis 28.07.2008.a. kostja pangakontole 3000 krooni. Kostja nimelt võetud laenulepingu tingimuste kohaselt Laenusaaja on kohustatud tagastama laenusumma ja tasuma lepingutasu nõuetekohaselt hiljemalt laenu tagastamise tähtaja viimaseks päevaks, so 10.11.2008.a. Hageja saatis kostjale 03.11.2008.a. teate võlast, millele kostja reageerinud ei ole. 10.12.2008.a. oli saadetud hagihoiatus, millele kostja reageerinud ei ole. Hagiavalduse esitamise seisuga võlgneb kostja AS-le Krediidikassa põhivõlana 2780 krooni ja viivise 2779 krooni. Kostja on pärast hagi menetlusse võtmist tasunud ära 1900 krooni. Seega on põhivõla jäägiks 880 krooni, viivised 2779 krooni ja hageja kohtukulud 3500 krooni. Kostja vastuväited Kostja tunnistas hagi osaliselt. Kostja soovis leida hagejaga kompromissi, saates kirjaliku ettepaneku kokkuleppeks, millele hageja reageerinud ei ole. Kostja kinnitas, et reageeris 03.11.2008 saadetud võlateatele, sest kandis 07.11.2008 üle 400 krooni, 26.11.2008 - 180 krooni ja 13.01.2009 - 180 krooni. Kostja ei ole nõus hageja poolt arvutatud viivistega. Vastavalt laenulepingule tuleb viiviseks 2474.20 krooni, mitte hagis märgitud 2779 krooni. Kostja ei ole nõus maksma hageja õigusabi eest 2500 krooni, kuna hageja esitas kohtule eksitavad andmed. Samuti tugineb kostja VÕS §-le 103 lg 2, mille kohaselt laenu tagasimaksmine oli raskendatud tulenevalt vääramatust jõust, nimelt palgalangusest (järsult vähenesid lehtede ja raamatute tellimused ning reklaam). Kostja tugineb ka TsÜS-i § 86 lg-le 1, mille kohaselt on heade kommetega vastuolus olev tehing tühine. Kostja arvates käesoleva laenusumma intress aastas 194,2 % on vastuolus heade kommetega. Kostja arvates pidi hageja aru saama, et laenuvõtmise taga on kas erakorraline vajadus, kogenematus või teadmatus lepingutingimuste osas. Kostja tugineb TsÜS-i § 86 lg 3 2. lausele, mille järgi on tarbijakrediidileping, mille krediidikulukuse määra ületab Eesti Panga laenu andmisele eelnenud viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda heade kommetega vastuolus ja seega tühine. 2008 aasta juulikuu keskmine tarbijakrediidikulukuse määr oli 26,6%, siis peaks ka antud tehingu krediidimäär olema väiksem, kui 79,8%. Laenulepingu kulukuse määr ületab seda ligi kaks ja pool korda. Vastavalt TsÜS § 84 lg-le 1 tagastatakse tühise tehingu alusel saadu vastavalt alusetu rikastumise sätetele. VÕS § 1027 alusel peaks saaja tagasi andma teiselt poolelt aluseta saadu. See tähendab 3000 krooni, mis saadi tühise laenulepingu alusel. Samuti peaks laenuandja loobuma omapoolsetest nõuetest, mille aluseks olnud tarbijakrediidileping on tühine. Tarbijakrediidi saajana on kostja juba omaltpoolt tasunud krediidiasutusele 2260 krooni, mis on tõendatud pangaväljavõtetega ja tuleks tagasimaksmise kohustusest maha arvestada. Hageja vastuväited Hageja ei nõustu kostja väidetega, et on edastanud hagejale kirjaliku ettepaneku kompromissi sõlmimiseks, see on alusetu ja tõendamata. TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja pole oma väidet tõendanud. Hageja ei ole kostjalt kirjalikku ettepanekut saanud. Kostja tasumised 07.11.2008 summas 400 krooni ja 26.11.2008 summas 180 krooni on lepingu tagastamise tähtaja pikendamise tasud. Kostja kohustus tagastama laenu 27.08.2008, kuid vastavalt eeltoodud maksetele on kostja tagastamise tähtaega pikendanud lepingu üldtingimuste järgi.

Õigusabi kulud 2500 krooni on õigustatud, kuna kostja ei reageerinud hageja poolt saadetud kirjadele ega vastanud hageja kõnedele. Kostja ise pole kordagi ühendust võtnud ega laenu tagastamise vastu huvi tundnud enne kohtu poolt hagi menetlusse võtmist. Kostjale olid teada kõik hageja kontaktandmed, et võtta ühendust või edastada teateid. Seega ei jäänud hagejal muud üle kui pöörduda kohtusse. Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Marina Kuznetsova on kätte saanud laenusumma 3 000 krooni, mille üle poolte vahel vaidlus puudub. VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule. Laenulepingu tingimuste kohaselt oli laenusaaja kohustatud 3000 krooni suuruse 30 päevaks võetud laenu puhul tasuma laenuandjale laenu tagastamise tähtajaks laenusumma ja lepingu sõlmimise tasu 180 krooni (tl 8). Laenu tagasimaksmise kuupäeva on pikendatud, mille tõttu kostja pidi hagejale tagastama lisaks 3000 krooni suurusele laenule ja lepingu sõlmimise tasule ka lepingu pikendamise tasu hiljemalt 10.11.2008 summas 1 080 krooni (tl 8). Kohus on seisukohal, et lepingu sõlmimise ja tähtaja pikendamise tasud on sisuliselt intress. Kokkulepe, mille kohaselt lepingu pikendamise tasu ehk intress on hiljem suurem kui oli laenulepingu sõlmimise ajal, on tarbijat ebamõistlikult kahjustav, sest kallutab kohustuste tasakaalu tarbija kahjuks ebamõistlikult. Pärast 30 päeva möödumist laenusummalt oluliselt suurema intressi maksmise kohustus on tühine VÕS § 42 lg 1 alusel. Intress on tasu laenusumma kasutamise eest ja selle suurus lepitakse poolte vahel kokku laenu andmisel. Kohus on seisukohal, et kostja pidi tasuma hagejale hiljemalt 10. novembriks 2008 a, so laenu tagastamise tähtajaks intressi perioodi eest 27.07.2008 kuni 10.11.2008 arvestusega 180 krooni 30 päeva eest, so 6 krooni päevas, kokku (6x107 päeva) 642 krooni VÕS § 397 lg 1 ja 3 alusel: Majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Intress arvestatakse ja tuleb tasuda iga kalendriaasta lõpul. Kui laen tuleb tagastada enne aasta lõppu, tuleb intress tasuda laenu tagasimaksmise ajal. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Kohus loeb kõik kostja tehtud maksed selgitusega „laenu pikendamine" laenusumma tagastamiseks summas 580 krooni, sest kohus on asunud seisukohale, et laenu pikendamise tasu on intress raha kasutamise eest. Kohus lähtub VÕS §-s 415 lg 2 sätestatud tarbija ebapiisavate maksete arvestamise järjekorrast ning on seisukohal, et teistsugune arvestamise viis (kostja maksed loetakse leppetrahvi, intressi vm katteks) on tarbija õigusi ebamõistlikult kahjustav käitumine laenuandja poolt, sest lepingust tulenevate kohustuste tasakaalu on tarbija kahjuks oluliselt rikutud. Laenulepingu punktis 10.5. märgitud summade laekumise arvestus on tühine VÕS § 42 lg 1 alusel. Lisaks on kostja enne hagi esitamist kandnud hageja arvele veel 180 krooni ilma selgituseta. Sellest tulenevalt oli kostja hagi esitamise ajaks tasunud 3000 krooni suurusest laenusummast 760 krooni ning kohtumenetluse kestel tasus kostja veel 1900 krooni (perioodil 06.08. kuni 10.10.2009). Kostja võlg hageja ees laenusumma osas on seega 3000-(760+1900) 340 krooni, millele lisandub intress 642 krooni. Laenulepingu üldtingimuste p 9.1. kohaselt kohustus kostja tasuma viivist 0,5 % päevas tähtajaks tasumata laenusummalt. Kostja viivitas võla tagastamisega, kuid on seda põhjendanud halvenenud majandusliku olukorraga. Esimeses kirjalikus vastuses hagile tunnistab hageja viivist

2474.20 krooni. Kirjaliku vastuse täienduses on kostja seisukohal, et laenu tagasimaksmine oli raskendatud tulenevalt vääramatust jõust. VÕS § 162 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda vähendada kohustatud lepingupoole nõudmisel mõistliku suuruseni. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. Riigikohus on oma lahendis nr 3-21-31-97 öelnud, et kohus ei vähenda viivist omal algatusel, vaid üksnes võlgniku taotlusel. Kostja on oma vastuses hagile viidanud VÕS §-le 113 lg 8 ja §-le 162, mida tuleb käsitleda vastava taotlusena. Lepingus kokku lepitud viivise määr - 0,5 % päevas on ebamõistlikult suur: 182,5 % aastas. Kostja on esitanud oma töötasu vähenemise tõendamiseks pangakonto väljavõtte, mille kohaselt kostja töötasu on novembrist 2008 kuni novembrini 2009 vähenenud kolm korda. Lepingu rikkumine kostja poolt on tuvastatud. Tõenditest nähtub, et kostja on laenu tagasimaksega viivitanud ning hagejal on õigus kohaldada õiguskaitsevahendit, sest tema õigusi on rikutud. Kostja on käesolevaks ajaks tasunud ära suurema osa laenulepingu alusel saadust ning laenusaaja suurem kahju ei ole tõendatud. Kohus vähendab VÕS § 162 lg 1 ja § 113 lg 8 alusel kostja poolt tasumisele kuuluvat viivist, arvestades laenu järk-järgulist tasumist kostja poolt ning kostja oluliselt halvenenud majanduslikku olukorda. Kohus vähendab tasumisele kuuluvat viivist 1 000 krooni. Kostja ei saa oma vastuväites intressi suuruse kohta tugineda TsÜS §-i 86 lõigetele, sest vastavad sätted hakkasid kehtima peale laenulepingu sõlmimist ning nende sätete tagasiulatuvat jõudu ei ole seadusandja kehtestanud. Lepingule kohaldatakse seadust, mis kehtis lepingu sõlmimise ajal. Intress määratakse kindlaks poolte vahel sõlmitud lepingus ning ainuüksi selle suurus ei saa kaasa tuua laenulepingu tühisust. Määrav on asjaolu, kas laenuandja kasutas ära laenusaaja rasket olukorda TsÜS § 97 mõttes. Kostja ei ole oma rasket olukorda laenu võtmise ajal ei väitnud ega tõendanud. Kostja on esitanud kohtule väite, et tema majanduslik olukord on halvenenud pärast laenu võtmist ning ta oli seetõttu raskustes laenu tagasimaksmisega. Kohus ei nõustu kostjaga, et palgalangus on VÕS § 103 lg 2 järgi vääramatu jõud. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-111-03 leidnud, et kahju põhjustavaks vääramatuks jõuks saab pidada erakordset ja objektiivselt vääramatut sündmust, mis on väljaspool võlgniku mõjupiirkonda. Eelkõige võib selleks olla erakordne loodusjõud. Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Kohus jätab hagi osalise rahuldamise tõttu hageja tasutud riigilõivu terves ulatuses kostja kanda, poolte muud menetluskulud 50 % ulatuses nende endi kanda, 50 % ulatuses tuleb hüvitada vastaspoole menetluskulud. Riigilõiv jääb kostja kanda seetõttu, et hagi kohtusse esitamise ajaks oli kostja tasunud võlast ainult 760 krooni. TsMS § 174 lg 1 ja 3 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.