2-24-17504/18 - Võlaõigus - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1.Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 18. novembril 2024 Harju Maakohtule Andrei Chernopiatovi (kostja) vastu hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 4294 eurot 84 senti, intress 241 eurot 86 senti, haldustasu 11 eurot 60 senti, sissenõudmiskulud 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 664 eurot 39 senti ning viivis põhivõlalt määras 15,9% aastas alates 19. novembrist 2024 kuni põhivõla tasumiseni. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. AS Inbank Finance (laenuandja) ja kostja sõlmisid 25. mail 2023 tarbijakrediidilepingu nr XXXXXXXXXXXX (leping). Kostja sai lepingu alusel laenu 4400 eurot. Lepingujärgne intress oli 15,9% aastas ja krediidi kulukuse määr 20,33% aastas. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt. Laenuandja saatis seetõttu 7. novembril 2023 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võla tasumiseks. Kostja ei tasunud võlga täiendava tähtaja jooksul. Laenuandja saatis seetõttu 28. novembril 2023 kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta. Laenuandja loovutas 29. novembril 2023 nõuded kostja vastu hagejale. Laenuandja järgis lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Laenuandja kontrollis enne lepingu sõlmimist kostja majandusliku seisu kostja pangakonto väljavõtte ja maksehäireregistri andmete alusel. Kostja sissetulek oli 1100 eurot kuus ja kohustused 460 eurot kuus. Kostja igakuine sissetulek oli järelikult tema kohustustest suurem. Kostjal ei olnud varasemaid ega kehtivaid maksehäireid. Kostja oli seega krediidivõimeline. Põhivõlg on 4294 eurot 84 senti, arvestades, et kostja on tasunud laenuandjale põhiosamakseid 105 eurot 16 senti. Kostjal on intressi- ja haldustasuvõlg alates 20. augustist 2023 kuni lepingu ülesütlemiseni 28. novembril 2023 vastavalt kokku 241 eurot 86 senti ja 11 eurot 60 senti. Hageja saatis kostjale kolm kirja võla sissenõudmiseks, mille kulu oli kokku 35 eurot, ning kandis muid kostja makseviivitusega seotud kulusid 15 eurot. Hagejal tekkisid seetõttu võla sissenõudmisega seotud kulud kokku 50 eurot. Hageja nõuab lisaks viivist põhivõlalt laenuintressi määraga võrdses määras lepingu ülesütlemise päevale järgnevast päevast kuni hagiavalduse esitamiseni 18. novembril 2024 kokku 664 eurot 39 senti.

4.Maakohus rahuldas 12. septembri 2025. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 4092 eurot 33 senti, intressi 45 eurot 30 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 173 eurot 38 senti, sissenõudmiskulu 35 eurot ja viivise põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 19. novembrist 2024 kuni põhivõla tasumiseni. Maakohus jättis hageja järgmised nõuded rahuldamata: põhivõlg 202 eurot 51 senti, intress 196 eurot 56 senti, sissenõutavaks muutunud viivis 491 eurot 1 sent, haldustasu 11 eurot 60 senti, sissenõudmiskulu 15 eurot. Menetluskulud jäid kostja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 689 eurot 54 senti koos viivisega. Hageja nõuded tulenevad laenuandja ja kostja vahel 25. mail 2023 sõlmitud lepingust. Tegemist on võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes tarbijakrediidilepinguga. Lepingu sõlmimisel rikuti vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 403 4 lg 6). Kostja pangakonto väljavõtte kohaselt töötas kostja lepingu sõlmimisele eelnevalt XXXXXXXXXXXX OÜ--s. Kostja sissetulek oli umbes 1205 eurot 88 senti kuus. Kostja igakuised kulutused ja kohustused olid kokku 1243 eurot 61 senti kuus. Hageja väide, et kostja sissetulek oli 1100 eurot ja kohustused 460 eurot, ei vasta seega tõele. Arvestades, et kostja kohustused ja kulud ületasid enne lepingu sõlmimist tema sissetulekuid, ei olnud kostja krediidivõimeline ning uue krediidi andmine ei olnud põhjendatud. Laenuandja ei selgitanud enne laenu andmist välja, miks kostja tegi suuremaid ja korduvaid ülekandeid A. Shiriaevile (kas tegemist oli pikemaajalise laenukohustusega ja kas see sai enne lepingu sõlmimist täidetud) ning mis oli suuremate ja korduvate sularaha väljavõtmiste põhjused (kas täideti laenukohustusi vms). Arvestades kostja tagasimakseid 307 eurot 77 senti ning VÕS § 4034 lõiget 7, oli kostja VÕS § 416 mõistes viivituses vähemalt kolme intressi osamakse tasumisega. Lepingust tulenevad nõuded on järelikult põhjendatud järgmiselt: põhivõlg 4092 eurot 33 senti (4400 - 307,77); intress 45 eurot 30 senti (põhivõlalt seadusjärgses intressimääras alates 20. augustist kuni 28. novembrini 2023); viivis 173 eurot 38 senti (põhivõlalt seadusjärgses intressimääras alates 29. novembrist 2023 kuni 18. novembrini 2024); viivis põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 19. novembrist 2024 kuni põhivõla tasumiseni; sissenõudmiskulud 35 eurot (VÕS § 1132 lg 2 p 3). Maakohus jättis hageja nõuded osaliselt rahuldamata järgmiselt: põhivõlg 202 eurot 51 senti (4294,84 - 4092,33), intress 196 eurot 56 senti (241,86 - 45,30), sissenõutavaks muutunud viivis 491 eurot 1 sent (664,39 - 173,38), haldustasu 11 eurot 60 senti, sissenõudmiskulu 15 eurot. Sissenõudmiskulud ei ole 15 euro ulatuses tõendatud.

2.Hageja esitas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamiseks kostja laenutaotluse (dtl 30), kostja pangakonto väljavõtte perioodi 1. oktoober 2022 kuni 21. mai 2023 kohta ja selle analüüsi (dtl 48 – 75) ning maksehäireregistri väljavõtte (dtl 31). Maakohus tuvastas, et kostja sissetulek oli enne lepingu sõlmimist keskmiselt 1205 eurot 88 senti kuus. Hageja ei väida, et see oleks olnud suurem. Hageja väitel oli kostja keskmine sissetulek enne lepingu sõlmimist väiksem, s.o 1100 eurot. Maakohus tuvastas, et kostja kulutused ja kohustused olid enne lepingu sõlmimist kokku 1243 eurot 61 senti kuus. Hageja väitel olid need üksnes 460 eurot kuus. Kostja märgib laenutaotluses oma kohustusteks 460 eurot (dtl 30). Kostja pangakonto väljavõttest ja selle analüüsist nähtub, et kostja võttis 2023. a märtsis 16 000 eurot laenu (dtl 55) ning et aprilliks 2023 oli kostja kohustatud tasuma ainuüksi oma laenukohustuste katteks 438 eurot 82 senti kuus (dtl 58). Samas kostja võimet laenu oma sissetulekust tagasi maksta ei mõjuta ainult tema kohustused teiste laenuandjate ees, vaid ka kostja vältimatud kulutused muule eluks vajalikule, nagu eluasemele, toidule, transpordile jms. Kostja laenutaotlusest ei ole aru saada, kui suured on kostja kulud muule eluks vajalikule. Seda ennekõike põhjusel, et laenusaaja ei ole seda kostjalt küsinud. Kostja pangakonto väljavõttelt ja selle analüüsist ei nähtu andmeid näiteks kostja eluasemekulude kohta. Samas nähtub, et kostja võtab pangakontolt regulaarselt välja suurtes summades sularaha (dtl 61), mis viitab, et kostjal võis olla kohustusi, mis ei kajastu tema pangakonto väljavõttel. Kuna laenuandja ei selgitanud välja kostja kulusid muuks eluks vajalikule, ei olnud tal ka võimalik hinnata, kas kostja tõenäoliselt suudab laenu oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. See, et kostjale jäi pärast laenukohustuste mahaarvamist kätte 496 eurot 81 senti, mis on suurem summa kui 2023. a elatismiinimum 338 eurot 23 senti, ei vabasta laenuandjat kohustusest selgitada välja kostja vältimatud kulutused muuks eluks vajalikule. Krediidiandja peab VÕS § 4034 lõikest 2 tulenevalt omandama vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist teabe, mis võimaldab hinnata, kas see tarbija, kellega lepingut sõlmida soovitakse, on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma. Laenuandja pidi seega omandama teabe kõigi kostja krediidi tagasimaksmise võimet mõjutavate tegurite kohta, mitte eeldama, et kostja suudab elatismiinimumile vastava summa, s.o 338 euro 23 sendi eest muude eluks vajalike kulude eest tasuda. Kostja pangakonto väljavõttelt nähtuva alusel ei saa järeldada, et kostja oleks olnud võimeline kandma enda eluks vajalikud kulud 496 euro 81 sendi või elatusmiinimumi 338 euro 23 sendi eest. Kostja pangakontol ei ole sellise järelduse tegemiseks piisavalt andmeid, ennekõike andmeid kostja eluasemekulude kohta (dtl 48 jj). Laenuandja ei omandanud enne kostjaga lepingu sõlmimist seega teavet kõigi asjaolude kohta, mis võivad mõjutada kostja võimet laen tagasi maksta. Laenuandja ei hinnanud seetõttu kostja krediidivõimelisust nõuetekohaselt. Tegemist on VÕS § 403 4 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kohustuste rikkumisega. Laenuandjal ei saanud seega tekkida veendumust, et kostja on krediidivõimeline. Järelikult rikkus laenuandja kostjaga lepingu sõlmimisel VÕS § 403 4 lõiget 6.

12.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei võta kostjalt kohustust maksta lepingu alusel saadud laenusumma tagasi. Samas hageja saab nõuda kostjalt laenusumma tagastamist siiski juhul, kui nõue on muutunud sissenõutavaks, ennekõike kui leping on kehtivalt üles öeldud (VÕS § 416 lg 1 ja 3, § 195 lg 5) või kostja on rikkunud laenusummade tagastamise kohustust (VÕS § 108 lg 1). VÕS § 403 4 lg 7 kolmas lause ette, et krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja on käesoleval juhul tagasimaksed uuesti määranud (dtl 165) alles ringkonnakohtu menetluses. Maakohus ei andnud hagejale selleks võimalust. Kostjale maksti laenuna välja 4400 eurot (dtl 19). Kostja tegi lepingu alusel makseid 300 eurot (dtl 164). Tagasimaksete uue arvestuse (dtl 165) ja VÕS § 415 lg 2 järgi on kostja tehtud maksete arvel tasutud esimesed neli (20. juuni kuni 20. september 2023) osamakset, sh põhivõlg 247 eurot 27 senti ja intress 48 eurot 9 senti, ning viienda (20. oktoober 2023) osamakse põhiosa 4 euro 64 sendi ulatuses. Kostja ei olnud 7. novembril 2023, mil laenuandja saatis kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, seega lepingust tuleneva kolme järjestikuse osamakse tasumisega viivituses. Lepingu ülesütlemine 28. novembril 2023 ei vastanud VÕS § 416 lõikes 1 sätestatud nõuetele. Kuna leping ei ole praeguseks hetkeks kehtivalt üles öeldud ja lepingu periood kestab 20. novembrini 2026, ei ole lepingust tulenevad põhiosa maksed muutunud tervikuna sissenõutavaks (dtl 165). Hageja põhinõue on muutunud tähtaja möödumise tõttu sissenõutavaks seega 3091 euro 52 sendi ulatuses (4400 – 247,27 - 4,64 (tasutud osa) - 1056,57 (tulevikus sissenõutavaks muutuv osa). Eelmärgitut arvestades ei ole alust hageja põhinõude rahuldamiseks suuremas ulatuses kui 4092 eurot 33 senti. Hageja esitas ringkonnakohtu menetluses taotluse tulevikus sissenõutavaks muutuvate põhiosamaksete väljamõistmiseks (dtl 152), kuid jäi ka apellatsioonkaebuses esitatud taotluste juurde (dtl 161). Need hageja taotlused on omavahel vastuolus. Samas see ei oma asjas tähtsust, kuna hageja ei saa esitada apellatsioonimenetluses uusi nõudeid (praegusel juhul nõuet tulevikus sissenõutavaks muutuvate põhiosamaksete väljamõistmiseks). Apellatsioonimenetluses ei ole lubatud hagi muutmine viisil, mis on vastuolus apellatsioonimenetluse olemuse ja reeglitega (RKTKm 30.10.2023, 2-19-13412/126, p 16). Apellatsioonimenetluse eesmärk on vaadata läbi maakohtu lahendite peale esitatud apellatsioon- ja määruskaebusi (TsMS § 12). Apellatsioonimenetluse olemusega ei ole kooskõlas otsuste tegemine nõuete osas, mida ei ole maakohtule esitatud.