1.Larix Partners OÜ (hageja, laenuandja) esitas 8. oktoobril 2019 Harju Maakohtule Marko Lastiku (kostja, käendaja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja võla 500 000 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja 5. novembril 2018 GTS Group OÜ-ga (GTS, põhivõlgnik) laenulepingu, mille alusel andis hageja GTS-ile laenu 400 000 eurot (laenuleping I). GTS-i kohustuste tagamiseks sõlmis hageja kostjaga 5. novembril 2018 käenduslepingu. 31. jaanuaril 2019 andis hageja GTS-ile täiendavat laenu 73 614 eurot 78 senti (laenuleping II) ja 28. veebruaril 2019 suurendati poolte kokkuleppel kostja käenduslepingust tulenevat vastutust 500 000 euroni.
2-19-15672 Hageja nõue kostja vastu koosneb järgmistest summadest: laenulepingu I alusel tagastamata võlast 400 000 eurot ja intressist 39 231 eurot 78 senti; laenulepingu II alusel tagastamata võlast 73 614 eurot 78 senti ja intressist 5104 eurot 55 senti; 9. juuli 2019. a leppetrahvist 27 680 eurot 75 senti; 26. juuli 2019. a leppetrahvist 9472 eurot 30 senti; viivisest, mis on arvutatud põhivõlalt ja leppetrahvidelt. Hageja ütles laenulepingud 26. juulil 2019 laenusaaja lepingurikkumiste tõttu alates 1. augustist 2019 erakorraliselt üles. Isegi juhul, kui laenulepingute ülesütlemine põhivõlgniku suhtes oli alusetu, tuleb laenulepingud tähtaja saabumisega lõppenuks lugeda. Kuigi põhivõlgniku kohustus hageja vastu ületab 500 000 eurot, vastutab kostja käenduslepingu alusel maksimaalselt 500 000 euro suuruse kohustuse eest. Laenulepingutest ja muudest pooltevahelistest lepingutest tulenevate kohustuste tagamiseks sõlmisid hageja ja põhivõlgnik pandilepingud, millega panditi hageja kasuks muuhulgas Freselle Customs & Logistics OÜ, FL Transport OÜ ja GTS e-Xpress OÜ osad. Hagejal oli lepingu alusel õigus kanda panditud osad enda väärtpaberikontole ning see ei tähendanud pandiesemete võõrandamist. Panditud osad müüdi avalikul enampakkumisel 2021.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Hageja nõuded kostja vastu ei ole sissenõutavaks muutunud. Hageja ütles laenulepingud alusetult üles. Laenulepingu p 4.1 kohaselt oli põhivõlgnik kohustatud tagastama hagejalt saadud laenu hiljemalt 31. detsembril 2019. Seega ei muutunud hageja nõuded kostja vastu sissenõutavaks enne
1.jaanuari 2020. Hagejal ei ole leppetrahvi nõuet põhivõlgniku vastu. Kostja ei vastuta laenulepingus II sätestatud kohustuste täitmise eest. Kostja ja hageja vahel sõlmitud käendusleping on seotud üksnes laenulepinguga I. Laenulepingu I p-s 1.1.3 sätestatud globaalne tagatiskokkulepe on võlaõigusseaduse (VÕS) § 145 lg 4 alusel tühine. Laenulepingu II sõlmimisel ei suurendanud pooled kostja vastutuse rahalist maksimumsummat. Hageja on tema kasuks panditud osad 5. juulil 2019 kandnud lubamatult enda väärtpaberikontole ja on sellega nõude GTS-i vastu rahuldanud.
3.Harju Maakohus rahuldas 10. oktoobri 2022. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 400 000 eurot. Maakohus leidis, et kostja ei vastuta käendajana laenulepingust II tulenevate kohustuste eest. Maakohus leidis, et laenulepingu II sõlmimisel ei suurendanud pooled kostja vastutuse rahalist maksimumsuurust, kuid nõustus kostjaga, et hagejal ei olnud õigust laenulepingut 26. juulil 2019 üles öelda. Maakohtu hinnangul muutus laenulepingust tulenev nõue sissenõutavaks 1. jaanuaril 2020. Seega ei olnud hagejal 5. juulil 2019 sissenõutavaks muutunud nõudeid, mille täitmiseks oleks tal olnud õigus pandiese võõrandada. Maakohus leidis, et 5. juulil 2019 pandiesemeteks olevate osade ülekandmine hageja väärpaberikontole ei olnud pandi võõrandamine. Pandiesemed müüdi avalikul enampakkumisel 2021 (enne maakohtu otsuse tegemist). Pandiesemete müügist laekus pärast pandi võõrandamisega seotud kulude ehk täituri tasu mahaarvamist hagejale kokku 14 580 eurot, seega ei katnud pantide väärtus laenusaaja kohustusi hageja vastu.
2(6)
2-19-15672 Põhivõlgnik oli hagejale 16. jaanuari 2020 seisuga võlgu järgmised summad: laenulepingu I laenu põhiosa 400 000 eurot; intress 55 275 eurot 62 senti; viivis laenu põhiosalt 10 200 eurot (seisuga 16. jaanuar 2020), kokku 465 475 eurot 62 senti. Sellest summast tuleb maha arvata pandiesemete müügist saadud 14 580 eurot. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 400 000 eurot põhjendusel, et kostja vastutas käendajana põhivõlgniku kohustuse täitmise eest maksimaalselt 400 000 euro ulatuses.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi jäi rahuldamata, ja teha selles osas uue otsuse, millega hagi tervikuna rahuldada.
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.
6.Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu. Kostja esitas hageja apellatsioonkaebusele vastates nõude aegumise vastuväite. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 alusel aegusid nõuded hiljemalt 2. jaanuaril 2023. Kui põhivõlg aegus, tekkis ka kostjal kui käendajal õigus esitada aegumise vastuväide.
7.Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu.
8.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 19. jaanuari 2023. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi täielikult ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 500 000 eurot. Ringkonnakohus leidis, et käenduslepingu muudatusega suurendati käendaja maksimaalset vastutust 500 000 euroni. Kuna käendaja vastutuse ülempiiri täidab laenulepingust I tulenev võlg, pole vajalik laenulepingu II kohta seisukohta võtta. Ringkonnakohus leidis, et kostja ei saa vaatamata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lg-le 2 nõuda aegumise kohaldamist, kuna ta on aegumise vastuväite esitanud hilinenult. Hageja ütles laenulepingud üles 1. augustil 2019, sellest ajast muutus nõue sissenõutavaks ja hakkas kulgema aegumistähtaeg. TsÜS § 146 lg 1 järgi saabus nõuete aegumistähtaeg 2. augustil 2022. Kostja tugines aegumisele esimest korda 20. veebruaril 2023 vastuses hageja apellatsioonkaebusele. Oma apellatsioonkaebuses 16. novembril 2022 kostja aegumisele ei tuginenud, kuigi oleks saanud seda teha, sest kostja väidetud asjaoludel oli aegumistähtaeg selleks ajaks möödunud. Seega on kostja TsMS § 329 lg 1 ja § 331 lg 1 järgi aegumisele tuginemise õiguse minetanud. Arvestades TsMS § 329 lg-s 1 sätestatud kohustust esitada kohtumenetluses vastuväited võimalikult varakult ning TsMS § 651 lg-s 1 sätestatud apellatsioonimenetluse olemust ja eesmärki, milleks on eelkõige maakohtu lahendi õiguspärasuse kontrollimine, saab apellant taotleda apellatsiooniastmes aegumise kohaldamist apellatsioonitähtaja jooksul ning vastustaja apellatsioonkaebusele vastamiseks antud tähtaja jooksul (RKTKo 3-2-1-136-10, p 15). Aegumisele tuginemine põhjustaks menetluse venimise. Põhjendamatu on kostja väide, et maakohus ei arvestanud kostja väiteid pandi realiseerimise kohta ja jättis tähelepanuta asjaõigusseaduse § 294 lg 5, mille kohaselt vastutab panditud asja müügi viisi kokkulepet rikkunud pandipidaja sellest tekkinud kahju eest. Maakohus analüüsis poolte väiteid ja jõudis õigesti järeldusele, et osade ülekandmine hageja väärtpaberikontole ei ole käsitatav pandi
3(6)
2-19-15672 realiseerimisena ja et pandi realiseerimine toimus alles 2021, kui osad võõrandati avalikul enampakkumisel.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse kohaselt jättis ringkonnakohus ebaõigesti aegumise kohaldamata. Kostja esitas aegumise vastuväite vastuses apellatsioonkaebusele ning ringkonnakohus oleks pidanud aegumise vastuväitega arvestama. Seaduse eesmärgiga ei ole kooskõlas, kui kostja peaks esitama aegumise vastuväite enne nõuete aegumist. Asjaolu, et võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu aegub menetluse jooksul, ei võta käendajalt õigust esitada võlausaldaja nõudele kõiki põhivõlgniku vastuväiteid, sh aegumise vastuväidet (VÕS § 149). Seega saab käendaja tugineda asjaolule, et põhivõlgniku vastu on nõue menetluse kestel aegunud. Hageja on omandanud põhivõlgniku kolme tütarühingu osad ebaseaduslikult ja vastuolus pandilepingutega.
10.Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu. Kostja oleks pidanud aegumisele tuginema juba oma apellatsioonkaebuses, seega on aegumise vastuväide esitatud hilinenult. Nõue ei ole ka aegunud. Hagi esitamisega peatus aegumine VÕS § 68 lg 3 alusel ka põhivõlgniku suhtes. Panditud osade kandmisel hageja väärtpaberikontole pandiesemeid ei võõrandatud. Pandilepingute alusel oli hagejal õigus kanda osad enda väärtpaberikontole. Pandi realiseerimine toimub osade müügi teel, mitte selle kandmisel hageja väärtpaberikontole.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
12.TsMS § 651 lg 2 sätestab, et poolel on õigus nõuda ringkonnakohtus aegumise kohaldamist ka juhul, kui ta seda esimese astme kohtus ei ole nõudnud. TsMS § 651 lg 2 ei reguleeri, millal tuleb apellatsioonimenetluses aegumise vastuväide esitada. Kolleegium on varem leidnud, et arvestades TsMS § 329 lg-s 1 sätestatud kohustust esitada kohtumenetluses vastuväited võimalikult varakult ning TsMS § 651 lg-s 1 sätestatud apellatsioonimenetluse olemust ja eesmärki, milleks on eelkõige maakohtu lahendi õiguspärasuse kontrollimine, saab apellant taotleda apellatsiooniastmes aegumise kohaldamist apellatsioonitähtaja jooksul ning vastustaja apellatsioonkaebusele vastamiseks antud tähtaja jooksul (vt ka RKTKo 3-2-1-136-10, p 15). Praegusel juhul esitas kostja aegumise vastuväite hageja apellatsioonkaebusele vastamiseks antud tähtaja kestel. Kostja tugines aegumisele 20. veebruaril 2023. Hageja apellatsioonkaebus võeti menetlusse
16.novembril 2022 ja kostjale anti 20-päevane tähtaeg apellatsioonkaebusele vastamiseks. Määrus 4(6)
2-19-15672 toimetati kostjale kätte 28. novembril 2022. Enne vastamise tähtaja möödumist esitas kostja taotluse kohustamaks hagejat andma tagatise menetluskulude katteks ja pikendamaks hageja apellatsioonkaebusele vastamise tähtaega. 27. jaanuari 2023. a määrusega jäeti tagatise andmise taotlus rahuldamata ja määrati kostjale hageja apellatsioonkaebusele vastamiseks uus 21-päevane tähtaeg määruse kättetoimetamisest. Kostja sai määruse kätte 30. jaanuaril 2023 ja vastamise tähtaeg saabus 20. veebruaril 2023. Seega esitas kostja aegumise vastuväite hageja apellatsioonkaebusele vastamise tähtaja kestel ning see on kooskõlas ka eelviidatud kolleegiumi varasema praktikaga TsMS § 651 lg 2 kohaldamisel.
13.Kui apellatsioonkaebuse esitavad mõlemad pooled, on hageja ja kostja teineteise suhtes nii apellandiks kui ka vastustajaks. Sellises olukorras ei ole põhjendatud võtta kostjalt õigust tugineda aegumisele vastaspoole apellatsioonkaebusele vastamise tähtaja jooksul. Aegumise vastuväite esitamisega ei tohi põhjustada menetluse venimist. Kui aga aegumise vastuväide esitati vastaspoole apellatsioonkaebusele vastamiseks antud tähtaja kestel, ei põhjusta see kolleegiumi hinnangul menetluse venimist. Seega jättis ringkonnakohus kostja aegumise vastuväitega ekslikult arvestamata ja rikkus sellega oluliselt menetlusõiguse normi (TsMS § 651 lg 2). Kuna ringkonnakohus on jätnud aegumise vastuväite eksliku menetlusõiguse kohaldamise tõttu kõrvale, kuid on ise samas leidnud, et nõuded aegusid kolme aasta möödumisel laenulepingute ülesütlemisest (1. augustist 2019) arvates, võis see rikkumine tuua kaasa ebaõige lahendi.
14.Käenduse korral tuleb käendaja kohustust eristada põhivõlgniku kohustusest võlausaldaja vastu. Käendaja kohustus on samas seotud (aktsessoorne) põhivõlgniku kohustusega, s.t käendaja vastutus sõltub nii oma tekke, kestuse, sisu, sissenõutavuse kui ka vastuväidete poolest käendusega tagatud põhikohustusest. VÕS § 149 lg 1 järgi on käendajal õigus esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida võinuks esitada põhivõlgnik ise ja mis ei ole vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Seejuures võib käendaja esitada nii käenduslepingust kui ka põhivõlgnikuga sõlmitud lepingust tuleneva nõude aegumise vastuväite. Juhul, kui menetluse kestel aegub võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu, tekib käendajal VÕS § 149 lg 1 alusel õigus esitada selle nõude aegumise vastuväide. Ekslik on hageja seisukoht, et käendussuhtest tuleneva nõude aegumise peatumine peatas ka põhivõlgniku kohustusest tuleneva nõude aegumise. Kuna tegu on eri nõuetega, sai käendaja vastu hagi esitamisega TsÜS § 160 lg 1 alusel peatuda käendussuhtest tuleneva nõude aegumine, kuid VÕS § 68 lg-st 3 tulenevalt ei mõjutanud see iseenesest veel nõude aegumistähtaja kulgu põhivõlgniku suhtes. Nii võib olla tekkinud olukord, kus aegumise peatumise tagajärjel ei ole aegunud küll võlausaldaja nõue käendaja vastu, kuid aegunud on samas võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Sellisel juhul on käendajal võimalik VÕS § 149 lg 1 alusel tugineda aegumise vastuväitele, mille saanuks esitada põhivõlgnik ise. Võlausaldaja nõude aegumise peatumisel käendaja suhtes ei ole siis tähendust, sest seda nõuet ei saa põhivõlgniku kohustusest tuleneva nõude aegumise tõttu enam maksma panna.
15.Kolleegium nõustub maa- ja ringkonnakohtuga, et panditud osade ülekandmine hageja väärtpaberikontole ei ole käsitatav pandi realiseerimisena ja pandi realiseerimine toimus tuvastatud asjaolude kohaselt 2021 osade võõrandamisega avalikul enampakkumisel.
16.Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hindama kostja aegumise vastuväidet sisuliselt, andes hagejale võimaluse esitada aegumise vastuväite kohta oma seisukoht ja vajaduse korral tõendid.
5(6)
2-19-15672
17.Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.