Marinox OÜ hagi osaühingu Simplast Profiil vastu kahju hüvitamise nõudes summas 35 129,60 eurot ning lisanduva viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 12.04.2024 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Osaühingu Simplast Profiil apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
37 939,97 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Marinox OÜ (registrikood 12886635), lepinguline esindaja advokaat Anu Toomemägi-Kivistik Kostja osaühing Simplast Profiil (registrikood 10130034), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaarel Berg
2.Tühistada Pärnu Maakohtu 12.04.2024 otsus osas, millega maakohus mõistis osaühingult Simplast Profiil Marinox OÜ kasuks välja kahjuhüvitise 30 458,80 eurot ületavas osas ja viivise 30 458,80 eurot ületavalt osalt, samuti menetluskulude kindlaksmääramise osas.
3.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi 30 458,80 eurot ületava kahjuhüvitise ja seda ületavalt osalt viivise osas rahuldamata ning menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 13,3% ulatuses Marinox OÜ kanda ja 86,7% ulatuses osaühingu Simplast Profiil kanda.
4.2.Mõista osaühingult Simplast Profiil Marinox OÜ kasuks välja 30 458,80 eurot.
4.3.Mõista osaühingult Simplast Profiil Marinox OÜ kasuks välja alates 15.03.2022 kuni 01.10.2024 viivis 8229,42 eurot ja alates 02.10.2024 viivis
2-22-3816 põhinõudelt 30 458,80 eurot võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni nõude täitmiseni.
4.4.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 13,3% ulatuses Marinox OÜ kanda ja 86,7% ulatuses osaühingu Simplast Profiil kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Marinox OÜ (hageja) esitas 15.03.2022 Pärnu Maakohtule osaühingu Simplast Profiil (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt välja kahjuhüvitise 35 129,60 eurot ja sellelt viivise alates hagi esitamisest kuni nõude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
1.1.Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid hageja ja kostja suulise üürilepingu, mille alusel hoidis hageja kostjale kuuluval kinnistul Pärnu Maakonnas Pärnu linnas Reideni tn 5 asuva kaarhalli kõrval platsil kahte merekonteinerit, mis olid ladustatud üksteise peale. Hageja kasutas merekonteinerid ettevõtte kontoriteks ja töökodadeks laevaehitusele lähetatud töötajate töö- ja laoruumidena. Konteinerid asusid ühe meetri kaugusel kaarhalli välisseinast. 03.02.2022 kell 01:06 sai Häirekeskus teate tulekahjust, mille käigus hävis kaarhall. Hagejale kuuluvad merekonteinerid said kahjustada. Inspectorate Estonia OÜ teostas 03.02.2022 tulekahjus hävinud vara ülevaatuse. Selle kohaselt olid merekonteineritel ulatuslikud tule-, tõrva-, tahma- ja kuumusekahjustused. Lisaks tuvastati konteinerites olnud esemete kuumuse-, tõrva- ja tahmakahjustused. Kostja rikkus üürileandjana VÕS §-dest 271 ja 296 ja hea usu põhimõttest tulenevaid kohustusi. Üürileandja peamiseks kohustuseks on tagada üürilepingu objektiks olev asi üürnikule kasutamiseks ja tagada selle hoidmine sellises seisundis lepingu kehtivuse ajal. See kohustus hõlmab ka kohustust teha kõik endast olenev, et üürniku vara ei saaks kahjustatud. Merekonteinerite taastamise kulu oleks 25 390,77 eurot ja uute konteinerite ost ja ümberehitus maksaks 20 397,77 eurot. Merekonteinerites olnud esemete asendamise kulu oleks mõlemal juhul täiendavalt 14 261,83 eurot. Lisaks esitas hageja nõude kahju kindlakstegemisega seonduvate kulutuste hüvitamiseks Inspectorate Estonia AS kahjustuste hinnangu kogumise ning selle tõlkimisega seonduvalt. Kahjutuli sai alguse kostjale kuuluvast kaarhallist ning kuivõrd kostjal puudusid nii tulekahjusignalisatsioon kui ka muud meetmed tulekahju varajaseks avastamiseks ja kahjutule
2-22-3816 kiire leviku tõkestamiseks, on kostja hooletus hagejale tekkinud kahjuga otseses põhjuslikus seoses. Hageja vastutab kahju eest. Päästeametilt saadud teabe kohaselt on tulekahju saanud alguse kaarhallist seestpoolt veoauto Volvo FL612 piirkonnast. Tuleohutuspaigaldise olemasolul oleks see teavitanud hoone valdajat tekkinud tulekahjust varases põlemisfaasis ning kiire reageerimise korral oleks kahjustused tulest olnud minimaalsed. Hageja esitas hagiavalduses nõuded lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamiseks lepingulisel alusel, alternatiivselt deliktiõiguslikul alusel.
1.2.Vastuseks kostja väidetele märkis hageja, et ebaõige on hageja väide, justkui oleks hagejale seatud tingimus konteinerite paigutamiseks kostja kinnistu idapoolse piiri äärde. 02.04.2019 aerofotolt on näha, et kostja väidetud asukohas on juba esemed, mistõttu objektiivselt ei oleks saanud neid sinna ka asetada. Kostja käis igakuiselt kinnistul võtmas mõõdikute näitusid, mistõttu oli ta konteinerite asukohast ja olemasolust teadlik. Kostja ei ole kunagi esitanud pretensioone merekonteinerite asukohale ega teise kohta viimiseks ettekirjutusi. Üürileping kehtib üksnes siseruumi kohta. Kostja ei ole esitanud sisulisi argumente, miks tuleb hageja kahjunõudes esitatud arvestusi pidada ebaõigeks, v.a väide, et merekonteinereid oleks saanud ka edaspidi kasutada, mis on aga ümber lükatud 26.02.2022 asjatundja arvamusega. Merekonteinerid ei ole ehitised ehitusseadustiku (EhS) § 2 lg 1 tähenduses. Kaamerad paigaldas hageja objektile seetõttu, et sõlmis valvelepingu. Konteinerite ehitustööde ajal olid nende uksed avatud ning konteineritest tehtud fotodega on tõendatud sisustuse olemasolu, mistõttu pidi tekkiv kahju olema kostjale ettenähtav. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2.1.Tulekahju alguskeskme paiknemine kostja kinnisasjal ning kostjale kuuluvates ruumides ei ole tõendatud. Alusetu on väide, et tulekahju sai alguse kaarhallis paiknenud sõidukist.
2.2.Hageja versioon üürilepingu sõlmimisest on ebatäielik. Kostja ja hageja olid juba 18.12.2018 sõlminud üürilepingu, mille esemeks oli kaarhallis paiknenud ruum. 2020. aastal avaldas üürnik, et soovib lisaks ruumile üürida täiendavalt Reideni 5 kinnisasja väliterritooriumi osa, et seal hoida merekonteinereid. Seega polnud tegemist eraldi üürilepinguga, vaid juba sõlmitud üürilepingu täiendamisega.
2.3.Väliterritooriumi osa üürimise ajal seadis kostja tingimuseks, et hageja kasutaks Reideni 5 kinnisasja idapoolset osa välispiiri juures, kus kaarhalli ja merekonteinerite vahel olnuks piisavalt pikk vahemaa. Kostja eiras seda tingimust ning paigaldas konteinerid omavoliliselt vahetult kaarhalli sissepääsu juurde. Hageja kinnitas kostjale, et hageja on täielikult vastutav merekonteinerite säilimise, ohutuse ja turvalisuse eest. Sama olid pooled kokku leppinud ka üürilepingu punktis 5.3. Seejärel otsustas kostja taaskord omavoliliselt konteinerid ümber paigaldada ning asetas need kaarhalli kõrvale, tõenäoliselt 22.06.2020. Maa-ameti aerofotolt on selline konteinerite asetus tuvastatav 19.04.2021 seisuga.
2.4.Hageja paigaldas merekonteinerite jälgimiseks valvekaamerad. See kinnitab kostja väidet, et hageja oli talle kinnitanud, et hageja vastutab ise merekonteinerite säilimise eest.
2-22-3816
2.5.Kostja osales vahetult pärast tulekahju toimumist koos hageja esindajaga merekonteinerite ja nende sisu ülevaatusel ning tuvastas, et seal ei olnud hagiavalduses loetletud esemeid.
2.6.Kostja ei ole rikkunud VÕS § 271 ja § 279 lg 1 sätestatud kohustusi. Lepingu ese ehk välisterritooriumi ala on alles. Merekonteinerid ei olnud lepingu esemeks, seega on väär hageja väide, et kostja kui üürileandja vastutab hageja vara säilimise eest.
2.7.Üürilepingu punkt 5.3 sätestab, et üürileandja ei vastuta ruumides asuva hageja kui üürniku vara kaotsimineku, puudujäägi või rikkumise eest. Üürilepingu täiendamisega lisandus üürilepingu objektide hulka välisterritooriumi osa, seega kohaldub üürilepingu punkt 5.3 ka üürilepingu muudatusele.
2.8.Kostja leidis, et ka deliktiõigusliku vastutuse eeldused ei ole täidetud, sest kostja käitumises puudub õigusvastane tegu. Kostja ei põhjustanud tulekahju ning selle tekkepõhjused on tuleohutuseksperdi TR hinnangul ebaselged. Ekspert MM leidis, et veoauto ei saanud olla tulekahju tekkimise põhjuseks. Kostja ei ole kahju tekitamises süüdi, kuivõrd tuleohutuspaigaldise olemasolu ei ole kaarhallis kohustuslik. Lisaks ei oleks nende seadmete olemasolu põhjuslikus seoses tulekahju tekkimisega, s.o need poleks tulekahju ära hoidnud, vaid üksnes olemasolevast tulekahjust teavitanud.
2.9.Ekspert LS arvamus on ebausaldusväärne, kuivõrd eksperdil puuduvad eriteadmised merekonteineritest. Merekonteinereid oleks saanud kasutada nende tavapärasel otstarbel, s.o kauba või lasti vedamiseks või hoidmiseks. Hageja on merekonteinerite taastamise maksumust oluliselt liialdanud. Jääb selgusetuks, miks on vaja neid töid teha Soomes. Liialdatud on ka uute merekonteinerite ostmise ja ümberehitamise kulu. Nende sihtotstarbeline kasutamine ei eelda, et nendes on sisustus, sh siseseinad ja -laed ning erinevad elektripaigaldised ja õhksoojuspumbad. Konteinerites ladustatud materjali maksumuse hüvitamise nõue ei ole põhjendatud, sest neis ei olnud tegelikult hagiavalduses loetletud esemeid. Alusetu on ka kahju kindlakstegemise kulude hüvitamise nõue, sest oleks piisanud ka üksnes merekonteinerite soetamise pakkumuse küsimisest.
2.10.Üürilepingu sõlmimisel ei avaldanud kostja, et tegemist on eriotstarbeliste merekonteineritega, mille kasutus erineb tavapärasest. Seetõttu ei olnud kahju kostjale ettenähtav.
2.11.Isegi, kui kostjal on mingis osas kahju hüvitamise kohustus, tuleb kahjuhüvitist VÕS § 139 alusel vähendada ulatuses, milles kahju tekkimine oli põhjustatud hageja enda tegevusest või tegevusetusest ohu tõrjumisel või toimingu tegemisel, mis oleks kahju vähendanud. Kui hageja oleks järginud kostja kehtestatud tingimust, et merekonteinerid tuleb paigaldada kinnistu idapoolse piiri äärde, siis ei oleks need tulekahjus kahjustada saanud. Ka poleks üks merekonteineritest kahjustada saanud, kui see poleks asunud teise peal, vaid selle ees. Merekonteinerite paigaldamine viisil, nagu seda tegi hageja, ei ole kooskõlas tuleohutusnõuetega, sest merekonteiner on käsitletav ehitisena (toetub maapinnale) ning hageja ei jätnud merekonteinerite ja kaarhalli vahele tuleohutuskuja. Hagejale on ette heidetav ka see, et hageja jättis merekonteinerid kindlustamata. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Pärnu Maakohus rahuldas 12.04.2024 otsusega hagi, määras hageja põhjendatud menetluskulude suuruseks 6709 eurot ja mõistis selle kostjalt välja.
2-22-3816
3.1.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas kohus, et poolte vahel on alates 18.12.2018 sõlmitud üürileping kinnistul paikneva mitteeluruumi nr 2 üürimiseks. Alates juunist 2019 lisandus arvetele rida „platsi üür“. Üürilepingu punkti 5.3 järgi ei vastutanud üürileandja ruumis asuva üürniku vara kaotsimineku, puudujäägi või rikkumise eest. Üürilepingu punkt 5.3 kohaldub ka merekonteineritele ja seega ei ole hageja nõue kahju hüvitamiseks poolte vahel sõlmitud üürilepingu alusel põhjendatud.
3.2.Kohus rahuldas hagi VÕS § 1043 alusel. Vaidlus puudus selles, et hagejale kuuluvad merekonteinerid said kahjustada kostjale kuuluvast kaarhallist tulenenud kuumuse tagajärjel seoses kaarhallis puhkenud tulekahjuga. VÕS § 1045 lg 1 punkti 5 järgi on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi rikkumisega. Vastutusest vabanemiseks peab kahju tekitanud isik tõendama õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist (VÕS § 1045 lg 2) või käibekohustuse täitmist ehk välise hooletuse järgimist (VÕS § 1050 lg 1).
3.3.Kostjat lepingu kehtivuse ajal esindanud tunnistaja B rõhutas oma tunnistajana antud ütlustes korduvalt, et tema hinnangul ja tema poolt hagejale (Ule) väljendatuna olid konteinerid paigutatud liiga lähedale kaarhallile. Seda, et hagejale aga oleks tehtud etteheiteid konteinerite paigutuse osas, U ei kinnitanud. Sõltumata selle asjaolu tuvastusest, oli kohtu arvates aga selge, et kostja mõistis või vähemalt pidi mõistma juba konteinerite paigaldamisel tema kinnistule, et kuivõrd tuleohutuspaigaldised tema kaarhallis puuduvad, võib selle hüpoteetilise põlengu puhul lisaks hallile endale saada kahjustatud ka selle lähedal asuv teisele isikule kuuluv vara. Seega kui nõustuda kostja käsitlusega, et tuleohutuspaigaldise olemasolu ei olnud kohustuslik, pidanuks kostja seda ohtu teades vastavat infot sõnaselgelt hagejaga jagama.
3.4.Kuigi VÕS § 127 lg 3 ei kohaldu lepinguvälise kohustuse rikkumise korral, võib kahju ettenähtavus kohalduda sama sätte lõike 2 alusel. Kohtu hinnangul pidi kostja mõistma, et kaarhalli kõrval asuv konteiner võib kaarhalli põlengu korral kahjustatud saada. Antud juhul pidi kostja mõistma ka seda, et konteinerid võivad olla sisustatud, mis on tõendatud fotodega, 03.06.2020 e-kirjaga kostjale, tunnistajate Ü ja Ä ütlustega. Seetõttu ei ole põhjendatud kostja väide, et kahju suuruse määramisel tuleks silmas pidada, nagu oleksid konteinerid sisustamata.
3.5.Kohtu hinnangul ei olnud hagejal rolli kahju tekkimises. Merekonteinerid olid esitatud fotodest tulenevalt paiknenud erinevatel aegadel kas hall kõrval, maapinnal kõrvuti või üksteise peale asetatuna. Hageja esindaja, käies kaarhallis vähemalt kord kuus näidikute mõõtusid võtmas, pidi nägema konteinerite paigutust, samas aktsepteeris seda vaikimisi. Arvestades, et konteinerid ise on mittesüttivast materjalist ning asusid õues, ei saanud hagejalt oodata, et ta mõelnuks konteinerite paigutamisele teise kohta ja/või mitte üksteise otsa.
3.6.Hageja esitatud tõendite kohaselt on odavam uute merekonteinerite ostmine ja sisustamine kui kahjustatud konteinerite taastamine. VÕS § 132 lõigete 1 ja 2 alusel tuleb aluseks võtta odavaim variant. LS antud eksperdiarvamuses on leitud, et ilma täiendava ekspertiisita ei tohi tulekahjus kahjustada saanud konteinereid kasutada meretranspordis, kuivõrd konteinerite küljed on kõmmeldunud. Meretranspordis kasutatav konteiner peab kandma enda ning vähemalt kolme pealasuva täiskonteineri raskust ning lisaks vastu pidama ka laeva kõikumisele. Eksperdile teada olevalt ei ole Eestis merekonteinerite merekõlbulikuks taastamisega tegelevat ettevõtet. Eksperdi arvamus on usaldusväärne.
2-22-3816
3.7.Maakohus rahuldas hageja nõude kahju merekonteinerite ostmiseks ja nende sisustamiseks.
hüvitamiseks
seoses
kuludega
uute
3.8.Nõue kahju suuruse kindlakstegemiseks on põhjendatud. Kostja väide, et oleks piisanud üksnes hinnapakkumiste kogumisest, ei ole põhjendatud, kuivõrd kostja ise on menetluses läbivalt väitnud, et konteinerid polnud sisustatud, mistõttu oli konteineris hävinud vara fikseerimine vajalik.
3.9.Kohus määras hageja põhjendatud menetluskulude suuruseks 6709 eurot. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4.1.Kostja nõustus maakohtu järeldusega selles, et üürilepingu punkt 5.3 kohaldub ka merekonteinerite aluse pinna üürimisele ning kostja ei ole VÕS §-dest 271 ja 276 tulenevaid kohustusi rikkunud.
4.2.Olukorras, kus kohus nõustus, et kostja vastutuse lepingulisel alusel välistab üürilepingu punkt 5.3, oleks pidanud kohus jätma hagi rahuldamata ka deliktiõiguslikul alusel. Kohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 1044 lg-t 2. Pooled on üürilepingust tuleneva vastutuse ammendavalt reguleerinud üürilepingu punktis 5.3, mistõttu ei ole samadel asjaoludel vaidluse lahendamine deliktiõiguse alusel õiguspärane. See on vastuolus VÕS § 1044 lg-ga 2, mis välistab nõuete konkurentsi olukorras lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise ning deliktiõiguse vahel.
4.3.Pooled vaidlesid selle üle, kas lisaks üürilepingu punktis 5.3 sätestatule oli merekonteinerite paigaldamisel kostja kinnisasjale seadnud kostja suuliselt tingimuseks, et hageja vastutab nende säilimise ja ohutuse eest ise ja kostja vastutus on välistatud. Kohus võttis asja lahendamisel arvesse hageja juhatuse liikme U ütlused, kuid jättis arvesse võtmata tunnistaja B ütlused. Hageja juhatuse liikme ülekuulamine oli vastuolus TsMS §-ga 268 1, kuivõrd selle kohaldamise eelduseks on, et tõendamiseseme kohta puuduvad muud tõendid või kohtul ei ole võimalik olemasolevate tõendite põhjal veendumust kujundada. Samade asjaolude kohta olid olemas tunnistaja B ütlused ning dokumentaalsed tõendid konteinerite asukoha osas erinevatel ajaperioodidel. Bi ütlustega on tõendatud, et kostja oli esmalt nõus konteinerite paigaldamisega Reideni 5 kinnisasja idapiirile, kuid nende paigaldamisega kaarhalli juurde üksnes tingimusel, et sellisel juhul vastutab hageja ise nende ohutuse eest. Maakohtu otsusest ei selgu, miks maakohus võttis arvesse hageja seadusliku esindaja, aga mitte tunnistaja ütlusi. Seejuures on hageja juhatuse liige ütlustes kinnitanud, et kostja tahtis, et konteinerid paigaldatakse kinnistu idapiirile. Arvestades, et kohus oli nõustunud kostjaga, et üürilepingu punkt 5.3 välistab kostja vastutuse vara säilimise eest, oleks olnud ka loogiline, et kostja oli nõus merekonteinerite paigaldamisega enda kinnisasjale vaid tingimusel, et nende säilimine on hageja riisikol. Kohus jättis tunnistaja ütlused põhjendamatult arvesse võtmata, millega rikkus TsMS § 232 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8.
4.4.Maakohus leidis ebaõigesti, et kostja käitumises esines õigusvastasus ja süü. Poolte kokkulepe kostja vastutuse välistamise osas välistab kostja teo õigusvastasuse. Üürilepingu punkt 5.3 ei ole vastuolus VÕS §-ga 1051. Kostja ei ole rikkunud käibekohustust. 16.02.2022 TR arvamuse kohaselt ei ole võimalik otsustada, kas omaniku või kasutaja käitumine võis
2-22-3816 põhjustada tulekahju või aidata kaasa selle tekkimisele. Lisaks on R selgitanud, et veoauto ei saanud olla tulekahju põhjustajaks.
4.5.Kahju tekkimine oli põhjuslikus seoses hageja enda käitumisega. Üürilepingu punktist 4.1.7 tulenevalt oli üürnik kohustatud tagama muu hulgas tuleohutuse eeskirjadest kinnipidamise. Seda kohustust hageja rikkus sellega, et paigaldas konteinerid kaarhalli kõrvale ja üksteise peale. Seega puudub põhjuslik seos kostja tegevuse ja kahju vahel.
4.6.Kostja ei käitunud hooletult. Kaarhallis ei pidanud olema tuleohutuspaigaldisi, mistõttu ei saa nende puudumine omada tähtsust kostja süü hindamisel. Kuna neid ei pidanudki olema, ei saa kostjale ette heita, et ta nende puudumisest hagejat ei teavitanud.
4.7.Kohus hindas ebaõigesti kahju ettenähtuvust ja ühes sellega kohaldas ebaõigesti VÕS § 127 lg-t 3 või § 1050 lg-t 1, sh tuvastas asjaolud ebaõigesti, kuna jättis tunnistaja ütlused arvesse võtmata. Kostja sai võimaliku kahjuna ette näha üksnes sihtotstarbeliselt kasutatavate merekonteinerite kahjustumise. Hageja ei avaldanud kostjale ajal, mil võttis täiendavalt üürile välisterritooriumil asuva pinna merekonteinterite hoidmiseks, et tegemist oleks mingil erilisel otstarbel kasutatavate konteineritega. Seega sai kostja üürilepingu täienduse sõlmimise ajal üksnes ette näha seda, et võimaliku kahjuliku tagajärjena võivad tavapärasel sihtotstarbel kasutatavad merekonteinerid saada kahjustatud. Maakohus on järelduse tegemisel hinnanud ebaõigesti järgmiseid tõendeid: - põhjenduste punktis 4.1 viidatud fotod 2019 suvest näitavad küll osaliselt ühe merekonteineri sisu, kuid ei tõenda, et kostja oleks selle sisust teadlik; - 03.06.2020 e-kirjas kostjale mainib hageja, et peatselt saabub veel üks konteiner ning nendele saab paremad lukud panna. E-kiri ei sisalda mistahes teavet merekonteinerite sisu või otstarbe kohta; - S ütlustest nähtus, et ajal, mil kostja esindaja konteinerit nägi, oli see tühi; - Ä ütluste kohaselt oli tal ühel korral jutuajamine kostja esindaja Biga, siis olid konteineris seinad püsti ja lae elemendid peal. Selle info põhjal ei saanud kostjal tekkida arusaama, et merekonteinereid kasutatakse eriotstarbel; - kohus jättis põhjendamatult arvesse võtmata Bi ütlused selle kohta, et enne põlengut ei teadnud ta merekonteinerite sisust.
4.8.Kostja taotleb tõendite ümberhindamist ja leiab, et isegi juhul, kui hagi rahuldada, peaks kostja vastutus piirnema 5489,60 euroga, mis on merekonteinerite soetamise maksumus ilma nende eriotstarbeliseks ehitamise kuludeta.
4.9.Maakohus leidis ebaõigesti, et puuduvad alused VÕS § 139 lg-te 1 või 2 kohaldamiseks. Merekonteinerid said kahjustada seetõttu, et hageja otsustas need paigutada kaarhalli kõrvale ja üksteise peale. Hageja ei järginud tuleohutusnõudeid, sest ei järginud nõudeid kujale. Kostja taotleb kahju hüvitamist nullini.
5.Maakohus tuvastas ebaõigesti kahju tekkimise, selle ulatuse ja suuruse, tuginedes ebausaldusväärsele LS eksperdiarvamusele. Eksperdiarvamus ei vasta TsMS § 301 lg 1 nõuetele, kuna see ei sisalda mis tahes uuringuid või analüüsi ega põhjendatud vastuseid kohtu küsimustele.
6.Maakohus luges põhjendamatult tõendatuks kahju laomaterjali suhtes. Ei ole tõendatud, et hageja väidetud materjal üldse paiknes tulekahju ajal merekonteineris ning teiseks on hageja loetletud liisturiiulite ja liistude väärtus tugevalt liialdatud.
2-22-3816
7.Kahju kindlakstegemise kulude hüvitamise nõue oli alusetu. Vaidlusalune kahju kindlakstegemine viidi läbi 22.02.2022, milliseks ajaks ei saanud olla teada hageja ja kostja vahelised erimeelsused. Seega piisanud hagejale väidetava kahjusuuruse kindlakstegemiseks hagi lisadena 3–15 esitatud hinnapakkumistest, mille kogumisega hagejale rahalist kulu ei kaasnenud. Põhjendamata on ka kahjuhinnangu tõlkekulu, kuna selle koostaja LS oskas eesti keelt ning oleks selle saanud koostada koheselt eestikeelsena. Vastustaja seisukoht
8.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus osaliselt tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas ise uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt. Ringkonnakohus lisab kohtuotsuse resolutsiooni menetluskulude jaotuse ja muudab selles osas kohtuotsuse põhjendusi, samuti tühistab maakohtu otsuse menetluskulude kindlaksmääramise osas. Menetluskulud jaotab ringkonnakohus vastavalt hagi rahuldamise proportsioonile. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22 esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
10.Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse resolutiivosa tervikuna ning palus uue otsusega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Seega kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust täies ulatuses.
11.Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses järgmiste asjaolude üle: - pooled olid sõlminud 18.12.2018 üürilepingu, mille alusel hageja üüris kostjalt Pärnu linnas Reideni tn 5 asuvas hoones mitteeluruumi; - hageja võttis täiendavalt üürile välisterritooriumi osa merekonteinerite ladustamiseks; - 03.02.2022 toimus kostjale kuuluvas kaarhallis põleng, mille käigus said kahjustada kaarhalli kõrvale ladustatud kostjale kuuluvad merekonteinerid.
12.Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus ekslikult seisukohale, et konteinerite osas täiendasid pooled olemasolevat üürilepingut, mitte ei sõlminud eraldi kokkulepet.
12.1.Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja paigutas merekonteinerid kostjale kuuluvale kinnisasjale 18.12.2018 sõlmitud üürilepingu alusel, st pooled muutsid senist üürilepingut VÕS § 13 tähenduses, või sõlmisid merekonteinerite kinnisasjale paigutamise kohta eraldi kokkuleppe VÕS § 9 tähenduses. Hageja väidab, et pooled sõlmisid eraldi suulise üürilepingu, kostja leiab aga, et üürikokkulepe on osa poolte vahel 18.12.2018 sõlmitud kirjalikust üürilepingust, s.o pooled täiendasid varem sõlmitud üürilepingut uue lepingu esemega.
12.2.VÕS § 29 lg 1 sätestab, et lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Konteinerite maa-aluse pinna üürile võtmise kohta on maakohtu menetluses andnud tunnistajana ütlusi kostja toonane juhatuse liige B ja vande all ütlusi hageja seaduslik esindaja U. Ütlused on antud eelkõige selle kohta, kas kirjaliku üürilepingu punkt 5.3 muutus
2-22-3816 konteinerite aluse maa-ala üürimisel üürisuhte osaks (seega kas tegemist oli varasema lepingu täiendusega), samuti kas sõlmiti eraldi vastutust välistav kokkulepe. B on tunnistaja andnud ütlusi sellest, et “see oli kuskil 2019 või natuke enne, kui U avaldas soovi, et ta soovib kahte konteinerit kuni kaheks kuuks meie kinnistul hoida. /.../ Kehtiv üürileping oli meil aluseks, boksiga seoses. Kuna see aeg oli nii väike, mis ajaks ta soovis, see kaks kuud, siis hetkel ma ei näinud vajadust, et lepingu lisa konteinerite jaoks temaga vormistada. /.../ Ma ütlesin, et tingimused on samad, nagu meil on juba kokku lepitud, et võid panna. /.../ See oli sellepärast suuliselt kokku lepitud, sest alguses oli juttu kaheks kuuks, ja siis ta läks ja läks niimoodi, kogu aeg lükkus edasi ja see jäigi tõesti tegemata. Kuna meil oli baas ikkagi see põhileping, kus üldkujul oli see punkt sees, siis hetkel me ei kiirustanud sellega ja mõtlesime, et mingil ajal kaovad need konteinerid üldse ära ja siis nagu probleemi ei ole enam ja sellepärast see jäigi niimoodi“. Samas on Bi ütlused ebajärjepidevad, kuna ta on andnud ütlusi ka sellest, et konteinerite paigaldamisel sõlmiti olenemata varasemast kirjalikust üürilepingust lisaks eraldi vastutust välistav kokkulepe ning et teistsuguse hoiustamise korral oleks kostja olnud nõus ka merekonteinerite säilimise eest vastutama. U ütlustest võib järeldada, et hageja ei pidanud konteinerite alust maad sõlmitud kirjaliku üürilepingu osaks: „Esialgu oligi meil ainult ühe auto parkimiskoht, n.ö lepingus sees. Tahtsime juurde platsi, kuhu konteinereid panna. /.../ Simplastiga sellist juttu ei olnud, et meie peaksime võtma selle platsi endale kogu vastutuse. Lepingust olengi lugenud, et meil oli see sisu, mis oli meie oma vastutus, ja saan aru, et tema ei saagi vastutada, mis me seal teeme ja kui me midagi põlema paneme. Sellepärast tegimegi meie endale kindlustuse peale, et kui juhul midagi juhtub, tulevat pätid või juhtub tulekahju, oleme kaitstud. Platsi koha peal aga ei olnud sellist juttu, et me ise peaksime vastutama. /.../ Aga seda, et me ise võtame kogu vastutuse kõige eest, siis sellist juttu meil pole kunagi olnud“. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud kostja juhatuse liikme U ülekuulamine vastuolus TsMS §-ga 2681. Kostja leidis, et juhatuse liiget ei oleks tohtinud üle kuulata, sest asjaolude osas, mille kohta hageja soovis Ut üle kuulata, on niigi olemas piisavalt tõendeid. Tõendamiseseme kohta oli juba rahuldatud kostja tunnistaja Bi ülekuulamise taotlus ning isik andis ütlusi mh selle kohta, millisele asukohale ning millistel tingimustel oli kostja nõus merekonteinerite paigutamisega, samuti olid olemas dokumentaalsed tõendid konteinerite asukoha osas erinevatel ajaperioodidel. Hageja soovis vande all antava seletusega tõendada väidet, et konteinerite aluse maapinna üürilepingu sõlmimisel ei lepitud kokku kostja vastutuse välistamises. Nimetatud väite tõendamiseks ei olnud maakohtule taotluse rahuldamise ajaks esitatud ühtegi tõendit. Muu hulgas soovis kostja oma tunnistajaga tõendada vastupidist – vastutuse piiramist. Seda kinnitab ka asjaolu, et apellatsioonkaebuses soovib kostja hageja juhatuse liikme vande all antud seletuse kõrvalejätmist ja üksnes kostja tunnistaja ütlustele tuginemist, millisel juhul oleks hageja väide kostja hinnangul tõendamata. Sellest tuleneb, et muid tõendeid hageja väite kinnitamiseks esitatud ei olnud. Lisaks oli kokkuleppe sõlmimisel osalenud mõlema isiku ülekuulamine vajalik poolte ühise tahte väljaselgitamiseks. TsMS § 2681 kohaldamisel on kohtul diskretsiooniõigus, mille piire ei ole maakohus ületanud. Kostja juhatuse liikmelt vande all seletuse võtmine oli kooskõlas menetlusõiguse normidega. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele sellest, et üldjuhul ei ole menetlusosalise enda ütlused tõendusliku väärtusena samaväärsed muude tõenditega, märgib ringkonnakohus, et ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette määratud jõudu (TsMS § 232 lg 2). Seega hindab kohus tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgselt igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte.
2-22-3816 Eeltoodut arvestades on poolte arusaamad erinevad ning nende alusel ei saa järeldada poolte ühist tahet. Muid tõendeid, millest saaks järeldada poolte ühist tahet, ei ole kohtule esitatud ning seega pole poolte ühist tahet lepingu osas võimalik välja selgitada. Hageja esitatud ekirjad (I kd, tl 52 ja 54) ei kajasta poolte ühist tahet, kuivõrd mõlema e-kirjaga on hageja informeerinud kostjat asjaolust, et territooriumile on saabumas konteinereid olukorras, kus kokkulepe nende hoidmise kohta oli juba sõlmitud.
12.3.VÕS § 29 lg 4 sätestab, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Sama sätte lõike 5 järgi tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi (p 1), tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud (p 2), lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist (p 3), lepingu olemust ja eesmärki (p 4), vastaval tegevusvõi kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust (p 5) ning tavasid ja lepingupoolte vahelist praktikat (p 6). Ringkonnakohus tuvastab konteinereid puudutava kokkuleppe tõlgendamist puudutavad järgmised olulised asjaolud: -
-
-
-
-
konteinerite üüri tasus hageja esmakordselt 2019. aasta mai eest (I kd, tl 166). Nimetatud arvel ei ole kajastatud, kas üüri tasutakse tagantjärele või edasiulatuvalt, kuid arvestades, et alates 2019. aasta detsembrikuust on arvetele tehtud märge, et platsi üür tasutakse eelmise kuu eest (I kd, tl 26), loeb kohus tuvastatuks, et üürikokkulepe oli, et üürnik maksab platsi üüri eelneva kuu eest. Kostja ei ole seda hageja väidet ka menetluses vaidlustanud. Pooled ei ole ka menetluses väitnud, et kokkuleppeid sellega seoses oleks üürisuhte ajal muudetud. Mitteeluruumi üüri tasus üürnik järgmise kuu eest ette, mis nähtub kirjaliku üürilepingu punktist 3.4 (I kd, tl 136-139) ja üüriarvetest (I kd, tl 53, 55–66, 88–96, II kd, tl 22–32); konteinerite ladustamise eest maksti üüri siis, kui konteinerid tegelikult territooriumil olid, s.o konteinerite aluse maapinna tegeliku kasutusaja eest. Kostja väljastatud arvete hulgas on esitatud üürinõudeid ühe konteineri eest (II kd, tl 23, 24, 26), kahe konteineri eest (II kd, tl 22, 27, 28, 30–32, I kd, 55–66, 88–96, 166), kolme konteineri eest (II kd, tl 29,) ja esineb arveid, millel üüri konteinerite eest ei ole (II kd, tl 25, I kd, tl 53); esimesest üüriarvest (I kd, tl 166) ei nähtu, et üürileandja oleks suurendanud üürilepingu punkti 3.1. alusel tasutud tagatisraha; ruumi üüriks oli 3 eurot m2 kohta, alates 2021. a juulikuust 4 eurot m2 kohta (I kd, tl 88). Platsi üür oli samal ajal 1,5 eurot m 2 kohta, alates 2021. a juulikuust 2 eurot m 2 kohta (I kd, tl 88). Seega on mitteeluruumi ja konteinereid puudutava üüri hind erinev, kuid seda on muudetud samaaegselt; mitteeluruumi kasutamise sihtotstarve oli lepingu punkti 2.2. kohaselt erinevate mööblidetailide valmistamine ja komplekteerimine. Platsi kasutamise otstarve oli tunnistaja Bi ütluste kohaselt konteinerite hoidmine. Kumbki pool ei ole menetluses ka väitnud, et konteinereid oleks üüripinnal kasutatud tootmistegevuseks; platsi üür on kajastatud samal arvel koos mitteeluruumi üüriga, kajastades lepingujärgset maksetähtaega (lepingu punkt 3.4) ja viivist (lepingu punkt 3.5); Bi ütluste kohaselt sõlmiti kokkulepe merekonteinerite osas esialgu kaheks kuuks, s.o tähtajaliselt. Üürilepingu punkti 7.1 kohaselt oli üürileping tähtajatu; lepingu punkti 7.2 kohaselt on lepingu tingimusi võimalik muuta ainult poolte kirjalikul kokkuleppel.
2-22-3816 TsÜS § 77 lg 3 sätestab, et seadusega ettenähtud vormis tehtud tehingut saab muuta üksnes samas vormis, milles tehing on tehtud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Poolte kokkuleppega ettenähtud vormis tehtud tehingut saab muuta muus vormis üksnes siis, kui pooled on selles kokku leppinud. Lepingu punkt 7.2 järgi tuli lepingu muudatused sõlmida kirjalikus vormis. TsÜS § 83 lg 2 sätestab, et kokkulepitud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või poolte kokkuleppest ei tulene teisiti. Kostja on peamiselt tuginenud väitele, et platsi üür ning mitteeluruumi üür olid arveldatud sama arvega, üürilepingus märgitud maksetähtajaga ja arvel oli kajastatud lepingujärgne viivisemäär. Kahest eraldi õigussuhtest tuleneva kohustuse kajastamist ühel kostja arvel ei saa aga pidada tavatuks ning üksnes selle alusel ei saa järeldada, et pooled täiendasid olemasolevat lepingut konteinerite osas. Ringkonnakohus leiab, et pooled on konteinerite aluse maa osas sõlminud iseseisva suulises vormis üürilepingu. Juhul, kui merekonteinerite aluse maa kujul oleks tegemist varasema lepingu täiendamisega, oleks muutunud kõik lepingu olulised tingimused: lepingu ese, arveldamise kord (tagantjärele ja vastavalt tegelikule kasutusele), hind, sihtotstarve ja tähtaeg olukorras, kus vorminõuet rikkuvate muudatuste tegemine lepingusse ei ole selle kohaselt lubatud. Ülaltoodud asjaolusid arvestades ei saanud mõistlik isik eeldada, et tegemist oli varasema üürilepingu muutmise ja mitte uue kokkuleppe sõlmimisega. Pooled ei ole esile toonud seoses merekonteinerite aluse maa üürimisega muid asjaolusid, kui hageja suulist soovi konteinereid territooriumile paigutada ja kostja suulist nõusolekut. Küll aga olid pooled varasemalt sõlminud üürilepingu, mille kohaselt ei olnud muus vormis kui kirjalike muudatuste tegemine lepingusse lubatud. Kohus on ülal tuvastanud, et võrreldes varasema üürilepinguga sõlmiti kokkulepe uue lepingu eseme suhtes, uue sihtotstarbega, tähtaegselt, uue arveldamise korra ja uue üürihinnaga. Seega asusid pooled merekonteinerite aluse maa-ala üürilepingut täitma selle oluliste tingimuste osas teisiti kui oli sõlmitud varasem üürileping. Kohtu hinnangul ei saa antud olukorras mõistlik isik eeldada, et muutuvad kõik lepingu olulised tingimused, kuid muud lepingust tulenevad kokkulepped kohalduvad ning seda sõltumata lepingus kokku lepitud vorminõude rikkumisest. Kostja on tõlgendanud hageja seadusliku esindaja vande all antud ütlusi ebaõigesti. U on oma seletuses väitnud, et talle oli arusaadav, et kirjalikult sõlmitud lepingu osas oli sõlmitud vastutuse jagamise kokkulepe („Lepingust olengi lugenud, et meil oli see sisu, mis oli meie oma vastutus, ja saan aru, et tema ei saagi vastutada, mis me seal teeme ja kui me midagi põlema paneme.“). Samas on U ka väitnud, et see ei laienenud merekonteinerite alusele maale („Platsi koha peal aga ei olnud sellist juttu, et me ise peaksime vastutama. /.../ Aga seda, et me ise võtame kogu vastutuse kõige eest, siis sellist juttu meil pole kunagi olnud.“). Seega on U andnud seletuse selle kohta, et tema arvates oli tegemist kahe iseseisva õigussuhtega ja kirjaliku lepingu tingimused platsi üürile ei kohaldunud, mitte vastupidi.
13.Hageja on esitanud nõude esmalt lepingu rikkumisest tulenevalt. Kui üürileandja rikub oma lepingulisi kohustusi, sh kaitsekohustusi, saab üürnik nõuda VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1 järgi üürileandjalt kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Sellise nõude rahuldamiseks tuleb kontrollida, kas üürileandja on lepingut rikkunud (VÕS § 100 ja § 115 lg 1) ja kas ta vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1), s.t tuleb hinnata, kas rikkumine ei ole VÕS § 103 järgi vabandatav või vabastab üürileandja vastutusest vastutust piirav või välistav kokkulepe, kas üürnikule on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128), kas kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2), kas kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena üürileandjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a
2-22-3816 kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3), ning kas rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4) (RKTKo 8.01.2013, 3-2-1-173-12, p 15; RKTKo 20.03.2012, 3-2-1-5-12, p 27).
14.Hageja on menetluses tuginenud läbivalt väitele, et üürileandja peamiseks kohustuseks on VÕS §-st 271 ja § 276 lg-st 1 tulenevalt anda üürilepingu objektiks olev asi üürnikule kasutamiseks ja tagada selle hoidmine sellises seisundis lepingu kehtivuse ajal. Üürilepingu objektiks oli käesoleval juhul osa Reideni 5, Pärnu kinnisasjast, mis hõlmab kaarhalli kõrval olevat ja hagejale üüritud platsi. Nimetatud kohustus tagada üüripinna hoidmist sellises seisundis nagu see oli üüripinna üleandmise ajal üürnikule, hõlmab hageja hinnangul ka kohustust üürileandja poolt tagada või teha kõik endast olenev, et üürniku vara ei saaks kahjustatud. Seega on hageja tuginenud sisuliselt lepingulise kaitsekohustuse rikkumisele.
14.1.Vaidlustamata asjaolude kohaselt süttis 03.02.2022 üürileandjale kuuluv kaarhall, millest eralduv tuli, kuumus, tõrv ja tahm kahjustasid üürnikule kuuluvaid merekonteinereid. VÕS § 276 lg 1 sätestab, et lisaks üürilepingu eseme üleandmise kohustusele on üürileandja kohustatud tagama asja hoidmise kasutamiseks sobivas seisundis lepingu kehtivuse ajal. Lisaks lepingust tulenevatele põhikohustustele tuleneb üürileandjale ka üürniku huvidega arvestamiseks kaitsekohustus. Kui üürilepingu esemele levivad selle vahetus läheduses olevalt üürileandjale kuuluvalt hoonelt tuli, kuumus, tõrv ja tahm, on üürniku vara kahjustused põhjustatud üürileandjale kuuluvast hoonest tulenevast asjaolust. Seega pole üürileandja hoonet vallanud ja kasutanud viisil, mis välistaks üürilepingu eseme sihtotstarbelise kasutamise olukorras üürniku vara säilimise. VÕS § 2 lg 2 järgi võib võlasuhte olemusest tuleneda võlasuhte poolte kohustus teatud viisil arvestada teise võlasuhte poole õiguste ja huvidega. VÕS § 23 lg 1 järgi võivad lepingupoolte kohustused olla kindlaks määratud lepingus või sätestatud seaduses. Lepingupoolte kohustused võivad tuleneda ka lepingu olemusest ja eesmärgist (p 1), lepingupoolte vahel väljakujunenud praktikast (p 2), lepingupoolte kutse- või tegevusalal kehtivatest tavadest (p 3), hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest (p 4). Eelkõige on lepingupoolte kohustuseks hea usu põhimõttest (VÕS § 6 lg 1) tulenev kohustus mitte kahjustada oma lepingulist põhikohustust täites teise poole õigushüvesid (nn lepingulised kaitsekohustused) (RKTKo 28.03.2011, 3-2-1-180-10 p 9). Lisaks otsestele kohustustele võivad lepingust tuleneda kaitsekohustused, mille sisuks on lepingupoole kohustus hoiduda teisele poolele kahju tekitamast (vt VÕS § 2 lg 2, § 23) (RKTKo 21.02.2014, 3-2-1-182-13 p 14). Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb VÕS § 2 lg 2 ja VÕS § 23 lg 1 p-dest 1 ja 4, et lisaks üürileandja põhikohustusele anda üürilepingu ese üürniku kasutusse ja tagada selle kasutatavus lepingu kehtivusaja jooksul, on üürileandjal üüripinna ja sellel asuvate esemete kaitsmise kohustus ka temale endale kuuluvast hoonest lähtuva ohu eest. Üürilepingu (käesolevas asjas seejuures hoidmise sihtotstarbel sõlmitud üürilepingu) sõlmimisel on üürniku oluliseks huviks lepingu esemel hoitavate esemete säilimine. Kui üüripinnal hoitavad esemed hävivad samal kinnistul asuva üürileandjale kuuluvast hoonest tuleneva ohu tõttu, on ringkonnakohtu hinnangul üürileandja rikkunud lepingust tulenevat kaitsekohustust.
15.VÕS § 103 lg 1 alusel vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. VÕS § 103 lg 2 sätestab, et kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks.
2-22-3816
15.1.Kahju tekkis tulekahju tulemusena. Päästeamet on avaldanud, et tõenäoliselt sai tulekahju alguse kaarhallis asunud veoki piirkonnast (I kd, tl 28), samuti on Päästeamet teatanud, et nende hinnangul on tõenäoliselt välistatud süütamine (I kd, tl 189–140), samuti ei kasutatud hoones küttekoldeid, isikud ei suitseta ning elekter oli kilbist kaarhallis välja lülitatud, mistõttu võib välistada ka tekkepõhjuse elektripaigaldistest ja hooletust suitsetamisest. Kostja on esitanud asjatundja arvamuse, mille kohaselt ei saanud olla kaarhallis paiknev veoauto tulekahju põhjuseks (I kd, tl 191–211). Samas ei ole kostja esile toonud ega tõendanud, et tegemist oleks vääramatu jõuga. Kuivõrd VÕS § 103 lg 1 teise lause kohaselt eeldatakse, et rikkumine ei ole vabandatav, lasub eelduse ümberlükkamise koormis kostjal. Kuivõrd kostja ei ole toonud esile ega tõendanud, millisel põhjusel tulekahju tekkis, tuleb VÕS § 103 lg 1 eelduse järgi lugeda, et rikkumine ei ole vabandatav.
15.2.Kostja on menetluses väitnud, et vastutuse välistab kirjaliku üürilepingu punkt 5.3. Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, olid pooled sõlminud kaks eraldi üürilepingut, seega ei saanud mitteeluruumi üürilepingu punkt 5.3 olla merekonteinerite aluse maa-ala üürilepingu osaks.
15.3.Kostja on menetluses ka väitnud, et hageja ja kostja vahel oli suulise üürilepingu sõlmimisel kokku lepitud, et hageja vastutus on välistatud. Selle kohta on andnud tunnistajana ütlusi ka kostja tollane seaduslik esindaja B. Tunnistaja ütluste kohaselt „Ma ütlesin, et kui sa paned siia ligidale, siis täielikult omal vastutusel, nagu nende konteinerite suhtes, et selle ohutuse ja kindluse mõttes, et kõik oleks tagatud. Selle otsuse järel ta küsis meilt luba paigaldada siia valvekaamera, sinna külge, et jälgida oma konteinereid. See vestlus toimus kuskil 2019 aastal, kuupäeva ei mäleta.“. Samuti märkis tunnistaja, et „omavastutuse jutust – selles mõttes, et kui siin midagi juhtub, siis kuna ta on ise seal paigaldanud meie kinnistule need konteinerid, siis meie täit vastutust selle asja suhtes võtta ei saa, kuna tema ise on niimoodi paigaldanud need asjad sinna kinnistule. Me oleme nõus võtma vastutuse sellisel juhul, kui need konteinerid oleksid paigaldatud vastavalt ohutusnõuetele“. Ühtlasi on tunnistaja väitnud, et enne esimeste konteinerite paigaldamist kaamerat ei olnud, aga see paigaldati samas ajavahemikus. Seega võib tunnistaja ütlustest järeldada, et ta on väitnud, et hageja otsustas paigaldada valvekaamerad, kuna tunnistaja avaldas esimeste konteinerite paigaldamisel, et konteinerite säilivuse eest vastutab hageja. Selline avaldus ei haaku muude asja materjalidega. U ütluste kohaselt pandi valvekaamera ligikaudselt 2020 juunikuus, s.o ligi aasta pärast konteinerite esmakordset hoiustamist. Ringkonnakohus peab seda usutavaks, kuivõrd asjaolu, et veel 03.06.2020 valvekaameraid ei olnud ning nende paigaldamine oli seotud just lukustatud territooriumi kadumisega, kinnitab ka I kd, tl 54 asuv e-kiri, mille kohaselt tundis üürnik muret turvalisuse pärast, sest varasemalt „oli tara lukus ja ligipääs pättidele raskendatud, nüüd avatud hooviga plats. Kergelt paneb muretsema, pahuritel suht lihtne tegutseda, keegi ei valva ja väravat ka pole. Kas ja kuidas plaan teemat arendada? Garaaži uks ka just seifi moodi ei ole. Konteineritele saab paremad lukud panna aga ööpimeduses seal ju rahulik tegutseda“. Ringkonnakohtu hinnangul võib nimetatud kirjast järeldada, et valvekaamerate paigaldamisega hakkas hageja tegelema siis, kui kadus territooriumi valve ning lukustatud värav, mis kattub nii U ütlustega kui ka 03.06.2020 ekirjaga.
15.4.Vastutust välistava kokkuleppe puudumise kohta on kostja juhatuse liige U andnud vande all ütluseid. Ta on ühemõtteliselt väitnud, et selline kokkulepe poolte vahel puudus. Seega ringkonnakohtu hinnangul ei ole tõendeid kogumis hinnates kostja tõendanud, et poolte vahel oleks olnud sõlmitud merekonteinerite aluse maa-ala üürimisel kostja vastutust välistav kokkulepe. Vastutust välistava asjaolu tõendamise koormis lasus kostjal kui vastavale asjaolule tugineval poolel TsMS § 230 lg 1 alusel.
2-22-3816
15.5.Kostja on menetluses ka märkinud, et ainuüksi valvekaamerate paigaldamise faktist tuleks järeldada, et kostja võttis vastutuse merekonteinerite säilitamise eest. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Valvekaamerad aitavad avastada kuritegu ja ennetavad seda, kuid ei kaitse tulekahju vastu – ei aita seda ei vältida ega varem avastada, sest üksnes valvekaamerate paigaldamisest ei saa järeldada, et neid reaalajas mehitamata valve olukorras jälgitaks. Seetõttu ei saa järeldada asjaolust, et hageja paigaldas valvekaamerad, mis olid suunatud tema mitteeluruumi sissepääsule ja konteineritele, et hageja oleks võtnud üle kõik riskid, sh riskid, mis realiseerusid kostja lepingurikkumise tagajärjel, või tulekahjust tekkiva riski.
16.Maakohus on otsuse punktis 43 käsitlenud põhjalikult hagejale tekkinud kahju ja selle suurust, millega ringkonnakohus nõustub ega korda selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. Maakohus on põhjendatult leidnud, et kahjustatud konteinerite taastamise asemel on odavam uute ostmine ja sisustamine. Hagi lisade 3–10 (I kd, tl 29–38), 13–15 (I kd, tl 42–44) alusel on uute konteinerite ostmise ja sisustamise kulu 20 397,77 eurot, millele lisandub laojäägi taastamise maksumus 14 261,83 eurot ja kahju kindlakstegemise kulu 470 eurot (hagi lisa 16 ja 17, I kd, tl 45–46).
16.1.Kostja on apellatsioonkaebuses väitnud, et hageja ei ole tõendanud laomaterjali olemasolu, samuti on liisturiiulite ja liistude väärtus tugevalt liialdatud. Maakohus on õigesti leidnud, et kahju ülevaatuse aruandes (I kd, tl 46 1–4618) on detailselt kirjeldatud konteinereid ja neis olnud vara ning selle alusel saab lugeda hagejale tekkinud kahju tõendatuks. Oma väidet kahju suuruse liialdatusest ei ole kostja ei maakohtu menetluses ega apellatsioonkaebuses sisustanud ega tõendanud. Samas on hageja tõendanud kahju olemasolu ülevaatuse aktiga ja konteinerite sisustusega seonduva kahju suuruse hagi lisaks nr 15 (I kd, tl 44) oleva hinnapakkumisega.
16.2.Põhjendatuks ei saa pidada kostja väidet, et konteinereid oleks saanud kasutada ka pärast põlengut tavapärasel otstarbel ja see välistab kahju tekkimise. Kostja tegi eksperdi arvamuse kohta etteheiteid seoses sellega, et see on pealiskaudne ega sisaldanud analüüsi, mistõttu tulnuks dokument ebausaldusväärsuse tõttu asja lahendamisel arvesse võtmata jätta. Ringkonnakohtu hinnangul puudub põhjus lugeda eksperdi arvamust ebausaldusväärseks. Ekspert on konkreetselt püstitatud küsimustele vastanud ühemõtteliselt. Kohus on küsinud, kas konteinereid, arvestades kohapeal nähtud seisukorda, oleks võimalik näiteks külje pesemise või üle värvimise järgselt meritsi kauba transpordiks kasutada. Ekspert on vastanud, et ilma täiendava ekspertiisita ei ole merekonteinerite kasutamine võimalik ning põhjendanud, et antud asjas ei ole teada, millises ulatuses on kannatada saanud konteinerite seinad ja põhi, mis on lisaks tulekahjustusele ka märkimisväärselt välja kõmmeldunud. Merekonteineri kõik seinad ja põhi on kandva konstruktsiooni osad ja kõrge temperatuur muudab terase pehmeks. Meretranspordis peab iga konteiner kandma nii iseenda kui kolme tema peale pandava täis konteineri raskust, lisanduvad dünaamilised jõud laeva kõikumisest. Seega on kohtu hinnangul ekspert usutavalt põhjendanud, et merekonteinerid ei ole pärast tulekahju merekõlbulikud ega kasutatavad üksnes üle värvimise ja pesemise järgselt.
16.3.Apellatsioonkaebuses on kostja maakohtule ette heitnud, et maakohtu otsus ei sisalda analüüsi selle kohta, kuidas on tõendatud, et hageja väidetud laomaterjal oli alumises konteineris ja et see on hävinenud. Lisaks on kostja maakohtule ette heitnud Bi ütlustega mittearvestamist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus tõendite hindamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Kahju ülevaatuse aktist nähtub ühemõtteliselt, et nii konteinerid kui ka nende sisustus on kahjustatud kuumuse-, tõrva- ja tahmakahjustuste tagajärjel. Kahjustunud sisustuse elemendid on loetletud ning kajastatud on nende kogused. B on oma ütlustes väitnud, et 03.02.2022 toimunud ülevaatuse ajal oli konteinerites pime, kuid
2-22-3816 tema arvates oli see konteiner „suht tühi“. Kuigi kahju ülevaatuse akt on koostatud 22.02.2022 toimunud ülevaatuse tulemusena, siis on kohtule eluliselt usutav, et kuumuse-, tõrva- ja tahmakahjustusega esemed said kahjustada just konteinerite kõrval toimunud 03.02.2022 tulekahju ja mitte mõne muu sündmuse tagajärjel, s.o sisustus oli olemas juba tulekahju toimumise ajal. Akti usaldusväärsust kinnitavad ka G ütlused sellest, et tema osales koos U ja ekspert LSga kahjustatud asjade loendamisel ja arvuliselt kirja panemisel. B on seevastu ütlustes korduvalt rõhutanud, et tahmases konteineris oli pime ja valgustust ei olnud. Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul tõendatud kostja väide, et konteinerid olid 03.02.2022 hommikul tegelikult tühjad ning neis ei olnud sisustust.
16.4.Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väidetega sellest, et kahju kindlakstegemiseks ei olnud vaja tellida kahju hindamist. Kostja hinnangul ei saanud hagejale olla 22.02.2022 seisuga teada, et kostja nõudele vastu vaidleb, mistõttu oleks saanud hageja piirduda ka üksnes hagi lisaks 15 oleva hinnapakkumisega. Kostja üheks peamiseks vastuväiteks menetluses on, et konteinerite kahjustused ei ole niivõrd suured, et neid ei saanuks enam kasutada meresõidul ning et konteinerites ei olnud sisustust. Seega oli hageja tegevus kahju kindlakstegemiseks vajalik ja kantud kulutused (350 eurot) põhjendatud. Vastasel juhul ei oleks hagejal olnud võimalik oma õigusi siinses menetluses kaitsta, sest kahju olemasolu ja ulatus oleks jäänud tõendamata. Samuti peab kohus põhjendatuks kahju ülevaatuse akti tõlkimisele kulunud 120 euro suuruse kahjuhüvitise väljamõistmist. Kahju ülevaatuse akt oli koostatud inglise keeles ning hageja on maakohtu 06.06.2023 istungil selgitanud, et akti ei tellitud konkreetselt LSlt, vaid äriühingult (Inspectorate Estonia AS), kahju hindamine on rahvusvaheline ja käib ettevõttes inglise keeles. Akt oli koostatud inglise keeles ja selle tõlkimine oli kohtumenetluse jaoks vajalik, sest kohtumenetlus ja kohtu asjaajamine toimub eesti keeles (TsMS § 32 lg 1).
17.Ringkonnakohus on eelnevalt leidnud, et kostja on rikkunud VÕS § 2 lg 2 ja § 23 lg 1 järgset kaitsekohustust üürniku vara suhtes.
17.1.Üürilepingu eesmärgiks võib pidada üürniku huvi kasutada üürilepingu eset ja üürileandja huvi saada selle eest tasu. Otsuse punktis 14.1 kirjeldatud VÕS § 2 lg 2 ja § 23 lg 1 järgi kaasneva kaitsekohustuse eesmärgiks on tagada üürilepingu esemel oleva üürniku üüripinnal asuvate esemete säilimine. Seega leiab ringkonnakohus, et hagejale tekkinud kahju on rikutud kohustuse eesmärgiga hõlmatud.
17.2.Kostja väidab, et isegi, kui hageja nõue oleks mingis ulatuses põhjendatud, oleks kostja vastutus VÕS § 127 lg 3 järgi piiratud, kuna kostja sai võimaliku kahjuna ette näha vaid sihtotstarbeliselt kasutatavate merekonteinerite kahjustumise. Kostja toob esile, et sellisel juhul oleks arvestades hagi lisa 13 (I kd, tl 42) kahe merekonteineri maksumuseks 9245 eurot, millest tuleks maha arvestada vanade konteinerite eest saadav 3755,40 eurot. Seega oleks sisustamata konteinerite maksumuseks 5489,60 eurot. Kostja tugineb seejuures kostja toonase seadusliku esindaja Bi ütlustele, mille kohaselt ta ei teadnud, mis konteinerites sees on. Maakohus tugines otsuse põhjendustes fotodele merekonteinerite sisust (II kd, tl 33–36), 03.06.2020 e-kirjale (I kd, tl 54) ja S ütlustele.
17.3.VÕS § 127 lg 3 sätestab, et lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Seega tuleb kahju ettenähtavust hinnata lepingu sõlmimise aja seisuga. Kahju ettenähtavuse all VÕS § 127 lg 3 järgi mõeldakse seda, kas lepingu sõlmimisel nägi lepingut hiljem rikkunud pool ette või pidi ette nägema, mis liiki kahju ja mis asjaoludel võib tekkida lepingu
2-22-3816 rikkumise tagajärjel. Lepingut rikkunud pool vastutab kahju ettenähtavuse korral kogu kahju eest, ehkki ta ei pidanud ette nägema, kui suur kahju võis tekkida (vt RKTKo 13.12.2011, 32-1-124-11, p 16). Lepingut rikkunud isikut ei loeta vastutavaks sellist liiki kahju põhjustamise eest, mille tekkimist lepingu täitmine ei pidanud ära hoidma, ning üldjuhul ei pea ta hüvitama ettenägematut kahju. VÕS § 127 lg-d 2 ja 3 võimaldavad jätta tähelepanuta lepingulise kohustuse rikkumise negatiivsed tagajärjed, mis on küll põhjuslikus seoses lepingu rikkumisega, kuid on mõistliku inimese seisukohalt vaadates erakordsed (RKTKo 26.09.2006, 3-2-1-53-06, p 13).
17.4.Kostja on menetluses läbivalt väitnud, et ta ei pidanud ette nägema kahju, mis tekkis konteinerite sisustusele, kuivõrd ta oli arvamusel, et konteinereid kasutatakse sihtotstarbeliselt, s.o kauba vedamiseks merel. Hagejale tekkinud kahjuks oli mh otsene varaline kahju nende esemete hävimise tõttu, mis olid konteinerites sees. Ülal viidatud Riigikohtu praktika kohaselt peavad olema kostjale ette nähtavad kahju liik ja tekkimise asjaolud, kuid mitte suurus. Ringkonnakohtu hinnangul pidi olema kahju, mis tekib konteinerite sees olevatele esemetele, kostjale ettenähtav. Kuna konteinerite sihtotstarve on asjade vedamine, s.t konteiner ongi mõeldud esemete hoidmiseks ja transportimiseks, ei saanud kostja kolleegiumi hinnangul eeldada, et konteinerid on tühjad. Mõistlikule isikule pidi seega otsene varaline kahju, mis seisnes konteinerite sees olevate esemete hävimises, olema ettenähtav ja merekonteineris asjade olemasolu ei saa mõistliku inimese seisukohalt pidada erakorraliseks.
17.5.Siiski puuduvad menetluses tõendid selle kohta, et kostja teadis lepingu (s.o konteinerite aluse maapinna üürikokkuleppe) sõlmimisel, et konteinerid olid ümber ehitatud. Maakohus on ettenähtavuse tuletanud tõendite alusel, mis ei seondu lepingu sõlmimise ajahetkega. Fotod merekonteinerite sisust, 03.06.2020 e-kiri ja S ütlused selle kohta, et kostja seaduslik esindaja nägi konteinerite ümberehitamist, käsitlevad perioodi pärast lepingu sõlmimist. Kahju ettenähtavuse tõendamise koormis lasub TsMS § 230 lg 1 järgi hagejal. Kuivõrd konteinerite ümberehitamise osas puuduvad tõendid, millest võiks järeldada seda, et kostja pidi ümberehitamisele kuluvat kahju ette nägema lepingu sõlmimise ajal, ei saa ringkonnakohtu hinnangul kostjalt välja mõista hagi lisaks 3 (I kd, tl 29) oleval BauEst OÜ pakkumusel kajastatud siseseinte ja lagede ehituse maksumust 4111,80 eurot ja hagi lisaks 6 (I kd, tl 33) oleval Traadiklubi OÜ pakkumusel olevate tööde kulu 560 eurot. Seega tuleb hagi jätta rahuldamata 4671,80 euro ulatuses. Muud hageja esile toodud kulud seonduvad asjakahjuga, samuti hävinud asjade utiliseerimisega seotud kulud (I kd, tl 34), mida ringkonnakohtu hinnangul kostja pidi ette nägema.
18.Kuivõrd kahju tekkis kostjale kuuluva kaarhalli põlengu tulemusena, on hagejale tekkinud kahju põhjuslikus seoses kostja eelnevalt tuvastatud rikkumisega (VÕS § 127 lg 4). Apellatsioonkaebuse kohaselt on hageja põhjustanud kahju ise, kuivõrd paigaldas konteinerid kaarhalli vahetusse lähedusse ning üksteise peale. Ringkonnakohtu hinnangul hageja sellega kahju põhjustanud ei ole. Samadele väidetele tuginevalt on kostja esitanud kahju vähendamise taotluse.
18.1.Hageja väitel rikkus kostja tuleohutusnõudeid sellega, et paigutas konteinerid kaarhalli kõrvale, jättes seega rakendamata tuleohutusnõuetest tuleneva kuja. Ehitis on EhS § 3 lg 1 järgi inimtegevuse tulemusel loodud ja aluspinnasega ühendatud või sellele toetuv asi, mille kasutamise otstarve, eesmärk, kasutamise viis või kestvus võimaldab seda eristada teistest asjadest. Tallinna Ringkonnakohus on ehitise defineerimisel leidnud, et ehitist eristab muudest asjadest nii selle püsivus, konstruktsioon kui ka asukoht. Erinevalt muudest asjadest
2-22-3816 on ehitis oma asukohas kindlal otstarbel ning selle ümberpaigutamine saab olla vaid erandlik, millise käsitlusega on Riigikohus nõustunud (RKHKo 08.04.2021, 3-18-2244, p-d 6.d ja 19). Käesoleval juhul kasutas hageja merekonteinereid selleks, et need sisustada ladudeks ja töökodadeks, mida oleks võimalik töötajatel laevadel lähetuses olles kasutada. EhS seletuskirja kohaselt „Olulisust omab toodete hõlmamine ehitise mõistega üksnes põhjusel, et neil toodetel võib olla märkimisväärne mõju avaliku ruumi kujundamisel ja seega peab neid saama planeeringuliselt ja loamenetluslikult kohelda samamoodi kui ehitisi. On tooteid, mille mõju avaliku ruumi kujundamisele võib teatud kasutusviisi puhul olla vähemalt samaväärne tavatähenduslikult mõistetavate ehitiste mõjuga, näiteks merekonteinerit võib kasutada kui kioskit, garaaži, ehitussoojakut. Asjaolu, et merekonteineri algne kasutusotstarve oli kauba vedu, ei saa välistada asja käsitlemist ehitisena, kui kasutusotstarve selleks alust annab.“. Käesoleval juhul ei olnud merekonteinerid sisustatud mitte kasutamiseks maal, vaid merel. Üüritud platsil hoiti merekonteinereid vaid ajal, kui need ei olnud laevas ning merekonteinereid vastavalt nende ümberehitatud sihtotstarbele maal ei kasutatud. Seega pole kolleegiumi hinnangul merekonteinerid käesolevas asjas käsitatavad ehitisena ja neil puudub ehitisele omane püsivus nende asukohas ja mõju avalikule ruumile, mistõttu on merekonteinerite puhul antud asjas tegemist toote, mitte ehitisega. Seetõttu ei ole kolleegiumi hinnangul kostja tuleohutuse nõudeid tulenevalt kujast rikkunud ning kahjuhüvitist ei tule vähendada. Samuti ei ole hageja põhjustanud ise kahju tekkimist. Lisaks märgib ringkonnakohus, et kujaga arvestamata jätmist saaks eelkõige ette heita kostjale kui kinnisasja omanikule, mitte hagejale.
18.2.Kostja on tuginenud ka sellele, et oli andnud hagejale juhise ladustada merekonteinerid mujale, s.o Reideni 5 kinnisasja piirile. Nii B kui U on andnud ütlusi sellest, et algselt oli mainitud võimaliku asukohana ka kinnistu idapiiri, kuid samas kinnitavad mõlemad, et sinna ei olnud merekonteinerid kunagi paigutatud. U on selgitanud, et kinnistu idapiirile konteinerite paigutamine ei olnud objektiivselt võimalik. Ka ei ole kostja esile toonud, et oleks kunagi nõudnud konteinerite ümberpaigutamist, kuigi oli juba 2019. aasta suvest kursis konteinerite tegeliku asukohaga eri perioodil (kaarhalli ees ja kõrval). Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega sellest, et ka tulenevalt merekonteinerite asukohast ei olnud põhjust kahjuhüvitist vähendada ega lugeda kahju põhjustajaks hagejat.
18.3.Kolmandaks on kostja tuginenud sellele, et kahju oleks olnud võimalik vähendada, kui konteinerid oleks ladustatud üksteise kõrvale, mitte peale. Ekspert LS arvamusega on tõendatud, et merekonteinerite puhul on üksteise peale ladustamine nende tavapärane hoidmise viis, mistõttu ei ole hageja sellega samuti aidanud kaasa kahju tekkimisele. Seetõttu pole kahjuhüvitise vähendamine seetõttu, et merekonteinerid olid ladustatud üksteise peale, põhjendatud. Hageja ei ole kahju ise põhjustanud.
19.VÕS § 1044 lg 2 sätestab, et lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist ei või deliktiõiguslikul alusel nõuda, kui seadusest ei tulene teisiti. Lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist saab deliktiõiguse alusel nõuda juhul, kui rikutud lepingulise kohustuse eesmärk oli muu, kui sellise kahju ärahoidmine, mille hüvitamist nõutakse. Lepingust tuleneva kaitsekohustuse eesmärk (kaitsta üürniku vara üürileandja varast lähtuva ohu eest) eesmärgiks on üheselt üürilepingust tuleneva põhikohustuse täitmine – üürniku võimalus kasutada üürilepingu eset ohutult. Seega on nimetatud kohustuse eesmärgiks hoida ära see kahju, mis siinses asjas tegelikult tekkis. Seega ei ole VÕS § 1044 lg 2 järgi deliktiõiguse normid kohaldatavad. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, mil hagi alusena on tuginetud poolte kokkuleppele, peavad kohtud andma esmalt hinnangu pooltevahelistele lepingulistele nõuetele (RKTKo 01.12.2021, 2-19-3808/68, p 13; RKTKo 24.03.2021, 2-19-2439/36, p 13). Kuna hageja nõue tuleneb lepingust, ei saanud maakohus
2-22-3816 seda käsitleda õigusvastaselt tekitatud kahju sätete järgi. Seetõttu jätab ringkonnakohus käsitlemata ka apellatsioonkaebuse väited VÕS § 1043 väära kohaldamise kohta. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
20.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust.
20.1.Esmalt märgib kolleegium, et maakohus on ekslikult jätnud kohtuotsuse resolutsiooni märkimata menetluskulude jaotuse. Ringkonnakohus parandab selle eksimuse ja täiendab kohtuotsuse resolutsiooni selles osas.
20.2.Lisaks tuleb muuta ka menetluskulude jaotust puudutavaid kohtuotsuse põhjendusi. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust asja sisulise lahenduse osas, tuleb TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust. Hageja esitas nõude 35 129,60 euro väljamõistmiseks (I kd, tl 1–12). Ringkonnakohus asus eelnevalt seisukohale, et hagi on põhjendatud 30 458,80 euro ulatuses. See moodustab 86,7% hagis märgitud nõude summast. Arvestades hagi rahuldamise ulatust ja apellatsioonkaebuse osalist rahuldamist, jäävad menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 ja § 171 lg 1 järgi 13,3% ulatuses hageja kanda ning 86,7% ulatuses kostja kanda.
20.3.Kuna ringkonnakohus muudab maakohtus kantud menetluskulude jaotust, tuleb maakohtu otsus tühistada ka menetluskulude kindlaksmääramise ja väljamõistmise osas. Lähtudes Riigikohtu 20.04.2016 otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud tõlgendusest ning TsMS § 177 lg-st 2, määrab asja lahendanud maakohus hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. TsMS § 174 lg-te 3 ja 5 kohaselt ei tule kõrgema astme kohtul kindlaks määrata ka alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suurust olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse (samas, p 22).
20.4.TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.