Viru Maakohus
Kohtunik
Marika Leimann
Kohtuotsuse aeg ja koht
30.09.2024, Rakvere kohtumaja
Tsiviilasja number
2-20-5567
Tsiviilasi Tsiviilasja hind
HRX AS hagi A O vastu võla nõudes 24 020,98 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja: esindajad HRX AS, rk 10117789; lepinguline esindaja Kristjan Okas Kostja: A O, ik xxxx, lepinguline esindaja Maarika Kutser Kirjalik menetlus poolte nõusolekul
Mitte rahuldada, aegumisest tulenevalt, HRX AS hagi A O vastu võla nõudes.
Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
kütusekaarti vääralt ning lubas omatarbeks võetud kütuse hinna kinni maksta. Kuna hageja oli huvitatud, et kostja jätkaks tema juures töötamist ning tema töötasust saaks kinnipidamiste näol aja peale kostja omatarbeks tangitud kütuse maksumuse tagasi, nõustus hageja kostja ettepanekuga (omatarbeks tangitud kütuse maksumuse tagastamine) ning samal päeval s.o. 31.07.2017 sõlmis kostjaga omatarbeks tangitud kütuse mahule suulise müügilepingu (edaspidi leping) ning pooled leppisid kokku, et kostja tasub hagejale omatarbeks tangitud kütuse eest kokku 21 412,73 eurot (koos käibemaksuga). Vastavalt kokkuleppele väljastas hageja kostjale müügiarve nr. 17700410 summas 21 412,73 eurot (I kd tlk 28). Kostja kinnitas arve kättesaamist ning arvetingimustega nõustumist oma allkirjaga (A O allkiri asetseb arve tähtaegse tasumata jätmise tagajärgede klausli juures). Paraku laekus kostjalt vaid kolm makset kogusummas 1519,57 eurot: 01.08.2017 summas 400 eurot ning 01.09.2017 summas 275.82 eurot ja 843.75 eurot. Need maksed olid kostja töötasust tehtud kinnipidamised 31.07.2017 sõlmitud suulise müügilepingu katteks. 21.09.2017 lõpetati tööleping (I kd tlk 31). Hageja nõudis ka kostjale väljastatud arve nr. 17700410 tasumist, kuivõrd oli kostja suhtes usalduse kaotanud, kuid kostja rohkem makseid ei ole teinud. 11.10.2017 pöördus hageja kuriteoavaldusega prokuratuuri. Kriminaalmenetlus lõpetati 18.02.2020, põhistatult 06.03.2020 (III kd tlk 23), kuriteokooseisu puudumisega. 14.04.2020 pöördus hageja kostja vastu hagiavaldusega Viru Maakohtusse. Hageja nõuab kostjalt nõude põhiosa 19 893,16 eurot ning tähtajaks tasumata põhiosalt kogunenud viivise 4 127,82 euro, kokku 24 020,98 eurot tasumist. Nõudesumma 19 893,16 eurot kujuneb lepingus kokkulepitud kostja omatarbeks tangitud kütuse hinnast 21 412,73 eurot, millest on lahutatud kostja pool tehtud kolm osalist makset kogusummas 1519,57 eurot. Kuna kostja ei ole tähtajaks (milleks arves on 09.09.2017) täitnud lepinguga võetud kütuse hinna tasumise kohustust, on hagejal õigus nõuda viivitusintressi summas 4127,82 eurot, mis on tehtud arve nr. 17700410 sissenõutavaks muutumisest s.o. 10.09.2017 kuni 13.04.2020. Viivisemäära määramisel on hageja lähtunud seaduses sätestatud minimaalsest määrast. Pooled sõlmisid omatarbeks tangitud kütusele suulise müügilepingu VÕS § 208 lg 1 mõisteskostjal oli kohustus maksta hagejale kütuse eest, mille oli ostja juba kätte saanud. Leping sõlmitakse VÕS § 8 lg 1 ja § 9 järgi vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel (vt RKTKo nr 3-2-1-25-08, p 13). Tulenevalt TsÜS § 77 lg-st 1 võib tehingu teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. Võlaõigusseadus ei sätesta müügilepignule kohustuslikke vorminõudeid, seega suuliselt sõlmitud müügileping on kehtiv. Hageja tõendab müügilepingut sellega, et: a) Hageja on väljastanud kostjale müüdud kauba eest müügiarve ning kostja on tehingut kinnitanud arve allkirjaga vastu võtmisega ja seletuskirjaga, milles tunnistas tangitud kütuse kättesaamist ja selle maksumust ning kohustus selle eest tasuma; b) Kostja on kauba ostuhinna tasumise kohustuse täitmist; c) müügilepingu sõlmimist tõendavad tunnistaja J Mi ütlused kohtuistungil ja A Oi 21.09.2020 kirjalik vastus esitatud küsimustele. Oma tarbeks tangitud kütuse kogus on fikseeritud tabelis hagiavalduse lisas 2. Lepingus kostjaga ümardas hageja summa töötaja kasuks väiksemaks. Käesoleval juhul täiendavaid tõendeid kütuse hulga kohta, mida kostja on omatarbeks hageja tahte vastaselt tarbinud, ei ole ole paraku võimalik enam esitada, sest kaamerate salvestused tanklates säilivad ainult 3 kuud peale tehingut. Kuivõrd pooled said müügiarve nr. 17700410 tasumises omavahel kokkuleppele, ei olnud hagejal elulist vajadust rohkem tõendeid hankida. Kõik asjas esitatud tõendid kogumis viitavad just kokkuleppe sõlmimisele poolte vahel, mille alusel kohustus kostja tasuma hagejale omatarbeks võetud kütuse maksumuse s.o. 21 412,73
eurot (koos käibemaksuga) vastavalt esitatud arvele osamaksetena. Sellise kokkuleppe olemasolule viitavad ka kostja töötasust toimunud kinnipidamised. Pooltel on õigus omavaheline õigussuhe ümber kvalifitseerida ning lepinguvabaduse põhimõttest lähtuvalt leppida kokku mistahes tingimustes, mis on kooskõlas kehtiva õigusega. Alternatiivselt võib nõue olla lahendatav Tartu Ringkonnakohtu 30.08.23 lahendis ja analoogses vaidluses Riigikohtu seisuga tsiviilasjas nr. 2-20-5571 sätestatud suunitluste järgi, lepingujärgse kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamisena ning nõude materiaalõiguslikuks aluseks on kahju hüvitamine kui õiguskaitse vahend. Tartu Ringkonnakohtu 30.08.2023 lahendi punkti 8 kohaselt tuleb nõude menetlemisel kontrollida, kas on täidetud kahju hüvitamise nõude VÕS § 115, § 127, § 128 üldised eeldused arvestades TLS § 72 j a § 74 sätestatud piirangud. Üldjuhul peavad tööandja kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised üldised eeldused (vt ka Riigikohtu 25. novembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15115, p-d 12, 13 ja 15; 15. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-14, p 14; 21. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-17, p 25): --töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust (TLS § 72); --tööandjale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 115 lg 1, § 127 lg 1, § 128); --töötaja on rikkumises süüdi, st töötaja rikkus töölepingust tulenevat kohustust tahtlikult, raske hooletuse või hooletuse tõttu, arvestades TLS §-s 16 sätestatut (TLS § 72, VÕS § 104 lg 2); --kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); --kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena töötajale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); --rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Puudub vaidlus, et poolte vahel oli sõlmitud tööleping TLS § 1 mõistes. Käesoleval juhul on kostja rikkunud töölepingut TLS §-st 16 lg 1 ja 2 ja §-st 15 lg 5 tulenevat kohustust, s.o. tankis tööandja kütusekaardiga tööandja tahte vastaselt kütust omatarbeks ning rikastus selle arvelt. Tööandjale on tekkinud kahju VÕS § 115 lg 1, § 127 lg 1, § 128, mida tõendavad hagiavalduse lisad nr. 2, 3 ja 4. Tsiviilasjas varasemas menetluses toimunud kohtuistungil on tunnistaja J M oma ütlustega kinnitanud, kuidas antud kahju tuvastati ning kes selle sõlmimise juures viibisid. 31.07.2017 seisuga, kui pooled leppisid kokku omatarbeks tangitud kütuse hinna tagastamises, esitatud müügiarve alusel töötasust osamaksetega, oli kogutud piisavalt tõendeid sellise kokkuleppe sõlmimiseks. Nimelt oli kostja talle tutvustatud kadude tabeli alusel omakäeliselt vormistanud ülestunnistuse, hageja oli väljastanud kostjale talle soodsamas summas omatarbeks tangitud kütuse eest arve ja kostja töötasust algas ka osaline võlgnevuse tagastamine. 31.07.2017 seisuga puudus objektiivne vajadus koguda rohkem tõendeid, sest kõik asjaolud viitasid sellele, et kostjaga sõlmitud kokkuleppe alusel saab omatarbeks tangitud kütuse maksumus perspektiivis klaaritud. Kostja ei omanud vastuväiteid ja oli vastupidiselt nõus tema töötasust tehtud kinnipidamistega. Käesoleval juhul ei oleks täiendavaid tõendeid kütuse hulga kohta, mida kostja on omatarbeks hageja tahte vastaselt tarbinud, võimalik enam esitada, sest kaamerate salvestused tanklates säilivad ainult 3 kuud peale tehingut. Hageja palub tekitatud kahju hindamisel lähtuda tsiviilasjas esitatud tõenditest ning tunnistaja ütlustest. Riigikohus on analoogses asjas nr. 2-20-5571 punktis 7 asunud seisukohale, et kirjalik seletuskiri, millest nähtub, et kostja on hagejale tahtlikult kahju põhjustanud ja soovib kahju hüvitada, on piisav argument tuvastamiseks töölepingu tahtlikku rikkumist. Tulenevalt eeltoodust saab ka käesoleval juhul asuda seisukohale, et kostja tahtlus töölepingu rikkumisel on tuvastatud täpselt sama dokumendiga. Seega on hageja hinnangul kostja süüdi töölepingu tahtlikus rikkumises ja vastutab rikkumise tagajärjel kogu tööandjale tekkinud kahju eest TLS § 74 lg 1 alusel.
Hageja hinnangul on käesoleval juhul kahju hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitseeesmärgiga VÕS § 127 lg 2 mõistes. Hageja hinnangul on rikkumise ja kahju vahel tuvastatav põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 mõistes. Hagejale oleks kahju jäänud tekitamata, kui kostja poleks hageja tahte vastaselt hagejale kuuluva kütusekaardiga omatarbeks kütust tankinud. Hageja hinnangul ei ole nõue kostja vastu aegunud. TsMS (kohtu märkus: õige on TsÜS) § 160 lg 1 kohaselt aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. TsMS (õige on TsÜS) § 160 lg 2 punkt 4 kohaselt hagi esitamisega on võrdsustatud avalduse esitamine seaduses sätestatud kohtueelses menetluses, sõltumata sellest, kas menetluses tehakse täitedokumendiks olev otsus. Hageja esitas Viru Ringkonnaprokuratuuri (kriminaalasi nr. 17740000137) kuriteoteate A O vastu 11.10.2017. Viru Ringkonnaprokuratuur menetles kriminaalasja kuni 18.02.2020, kriminaalasja põhistamata määrus jõustus 10 päeva möödudes ehk 28.02.2020 (III kd tlk 23). Perioodil 11.10.2017 kuni 28.02.2020 oli tööandja nõude aegumise tähtaeg peatunud TsMS (õige on TsÜS) § 160 lg 1 ja TsMS (õige on TsÜS) § 160 lg 2 punkt 4 mõistes. Hageja esitas Viru Maakohtule hagiavalduse 14.04.2020 ehk ajal, millal aegumistähtaja peatumist arvestades ei olnud tööandja nõue töötaja vastu aegunud TLS § 74 lg 4 alusel. 09.08.2024 selgituse kohaselt esitas hageja 26.09.2018 kriminaalmenetlusse tsiviilhagi (III kd tlk 88), milles tugines samadele asjaoludele nagu käesolevas tsivilasjas olevas haginõudes. Hageja leiab, et TsÜS § 147 lg 3 alusel hakkas arvest nr 1770410 tulenev aegumistähtaeg kulgema alates 01.01.2018 ja seeläbi on 26.09.2018 tsiviilhagi esitatud kostja viidatud TLS § 74 tähtaja piires. Hageja jätab kohtu valida, missugusel õiguslikul alusel on hagi võimalik hageja esitatud ja tõendatud asjaolude alusel rahuldada (vt Riigikohtu 26. septembri 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-21-53-06, p 12; 18. aprilli 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 14; 16. mai 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Hageja palub (III kd tlk 21): --Mõista kostjalt A O hageja HRX AS kasuks välja võlgnevuse põhiosa 19 893,16 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis summas 10.09.2017 kuni 13.04.2020 seisuga 4127,82 eurot. --Jätta hageja menetluskuluna hagilt tasutud riigilõiv 900 eurot kostja kanda ja välja mõistetud menetluskuludelt mõista kostjalt välja menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivis VÕS §-s 113 lg 1 kolmandas (kohtu märkus: mõeldud on ilmselt teist lauset) lauses ettenähtud ulatuses.
kohaselt tõendavad müügilepingu sõlmimist lisaks esitatud arvele ja kostja seletuskirjale ka J Mi ütlused ning A Oi kirjalik seletus. Ka kolm ülekannet müügiarve tasumiseks ei tõenda müügilepingut, sest mitte kostja pole teinud ülekandeid vaid hageja pidas ilma kostja nõusolekuta nimetatud summad kostja töötasust kinni. Kostja kirjutas küll käsikirjas ülestunnistuse, milles kinnitas, et on nõus tekitatud kahju hüvitama, kuid kostja arvestuse kohaselt ei saanud mingil juhul olla tegemist hageja poolt märgitud summaga. Kuna ringkonnakohus on selgelt väljendanud, et poolte vahel ei saanud olla sõlmitud ostumüüglepingut ning hageja nõue ei saa tuleneda VÕS §-st 208 lg 1, tuleb jätta tähelepanuta hageja poolt esitatud selgitus, et kõik asjas esitatud tõendid kogumis viitavad just kokkuleppe sõlmimisele poolte vahel, mille alusel kohustus kostja tasuma hagejale oma tarbeks võetud kütuse kogumaksumuse s.o. 21 412,73 eurot koos käibemaksuga. Ringkonnakohus leidis, et hageja nõue on suunatud lepingujärgse kohustuse (lojaalsuskohustuse) rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks, mistõttu hageja on esitanud alternatiivselt nõude lepingujärgse kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamisele töölepingu sätete alusel. Sel juhul tuleb aga kontrollida, kas on täidetud kahju hüvitamise nõude üldised eeldused, arvestades ka TLS §-des 72 ja 74 sätestatud piiranguid. TLS § 74 lg 4 kohaselt tööandja kahju hüvitamise nõue töötaja vastu tööülesannete täitmisel tekkinud kahju eest aegub 12 kuu jooksul arvates ajast, millal tööandja sai teada või pidi teada saama kahju tekkimisest ja selle hüvitamiseks kohustatud isikust, kuid mitte hiljem kui kolm aastat pärast kahju tekkimist. Tegemist on erisättega TsÜS §-dele 146 ja 147, mille järgi on üldiseks tehingust tulenevaks aegumistähtajaks kolm aastat, mis hakkab kulgema nõude sissenõutavaks muutumisest. Hageja on avaldanud, et avastas 31.07.2017, et kostja kasutab talle usaldatud kütusekaarti hageja tahte vastaselt. Hagiavaldus esitati Viru Maakohtule 14.04.2020, seega oli möödunud üle 32 kuu ajast, kui hageja sai teada kahju tekkimisest. Kostja ei nõustu hageja käsitlusega, et alates 11.10.2017 kuriteoteate esitamisest kuni kriminaalmenetlust lõpetava määruse jõustumiseni 28.02.2020 oli tegemist aegumise tähtaja peatumisega. Riigikohtu 04.07.2016 lahendi nr 3-2-1-7-16 punktides 20 ja 22 märgib kolleegium: TsÜS § 160 lg 2 p 4 kohaselt on nõude aegumise peatumise seisukohalt oluline hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine seaduses sätestatud kohtueelses menetluses ehk käesolevas asjas tsiviilhagi esitamine kriminaalmenetluses. Kolleegium märgib, et kriminaalmenetluse alustamise korral peatub kannatanu nõude aegumine tsiviilhagi esitamise kuupäevast, sõltumata sellest, millal kohtueelne menetleja teeb esimese menetlustoimingu (KrMS § 193 lg 1). Kuna hageja ei esitanud kriminaalmenetluse raames tsiviilhagi, siis aegumise tähtaeg TsÜS § 160 lg 2 p 4 alusel ei peatunud. Kui kohus leiab, et tegemist on töölepingujärgse kahju hüvitamise nõudega, taotleb kostja TLS § 74 lg 4 alusel kohaldada aegumist, jätta hagi täielikult rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda. Kui kohus leiab, et hageja nõue ei ole aegunud, on kostja seisukohal, et hageja ei ole oma nõuet tõendanud. Ringkonnakohus märkis, et hagejal tuleb tõendada töölepingujärgse kahju hüvitamise nõude eelduste olemasolu. Pooled ei ole tuginenud sellele, et nad oleksid sõlminud varalise vastutuse
kokkuleppe TLS § 75 järgi, töölepingu seadus lubab töötaja vastutuse osas sõlmida üksnes TLS § 75 tingimustele vastavaid kokkuleppeid. TLS § 72 järgi juhul, kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja kasutada võlaõigusseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi (Riigikohtu otsus 28.03.2017 tsiviilasjas nr 3-2-1-178-16, p.11). Kostja nõustub hagejaga selles, et puudub tõesti vaidlus, et poolte vahel oli sõlmitud tööleping. Kuid üksnes töölepingu olemasolu poolte vahel ei tähenda, et kahju tekitamine kostja poolt hagis märgitud summas oleks tõendatud. Ringkonnakohus küll märkis, et ühtegi võrdluse aluseks olevat tõendit (kostja töögraafikut, kui palju peaks keskmiselt kuluma sõidukile kütust vms) kohtule esitatud ei ole, kuna aga kostja vaidleb vastu nõude suuruse kujunemisele, tuleb hagejal oma nõuet tõendada kostja vastuväiteid arvestades. Hageja sellega arvestanud ei ole ning palub kohtul hagejale tekitatud kahju hindamisel lähtuda tsiviilasjas esitatud tõenditest ning tunnistaja ütlustest. Hageja on teatanud, et täiendavaid tõendeid kostja poolt oma tarbeks tangitud kütuse hulga kohta ei ole võimalik enam esitada, sest kaamerate salvestused tanklates säilivad ainult 3 kuud peale tehingut. Sel juhul jääb selgusetuks, kuidas oli hagejal üldse võimalik tabelis (hagi Lisa 2) esitada vanemat kui kolme kuu tagust kütuse tankimist, ehk tekib ilmselge kahtlus tabelis näidatud koguste õigsuse kohta. Kuna töölepingujärgse kahju hüvitamise nõude korral peab hageja oma nõuet tõendama, seda ta aga teinud ei ole ning on avaldanud, et täiendavaid tõendeid tal esitada ei ole võimalik, palub kostja jätta hagi täielikult rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda. 31.07.2024 täiendavast selgitusest nähtuvalt ei ole vaidlust enam selles, et hageja esitas kriminaalmenetlusse tsiviilhagi 26.09.2018 (III kd tlk 88), samuti ei ole vaidlust selles, et hageja soovis ka tsiviilhagis kostjalt kahju väljamõistmist. Kostja leiab aga, et täpsemalt ei ole kriminaalasja lõpetamise määruses põhistuses (III kd tlk 76) hagiavaldusega seonduvat välja toodud. Küll aga peab RK lahendi nr 3-2-1-7-16 eriarvamuse p.5 kohaselt kohus aegumise ja selle peatumise lahendamiseks saama hinnata tsiviilhagi sisu. Kostja leiab, et kui hageja avastas 31.07.2017 talle väidetavalt kahju tekitamise, siis oli kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitamise hetkeks möödunud TLS § 74 lg 4 sätestatud 12 kuuline tähtaeg ja seetõttu puudub vajadus hinnata peale aegumistähtaja saabumist esitatud tsiviilhagi sisu.
Lisandunud on vaidlus selle üle kas nõue on aegunud või mitte.
märgitud või et allkiri puudus) ei omagi enam tähendust, kuna kostja on arve allkirjastamisega selle õigsust tunnistanud (vt RK lahend 2-20-5571 p. 7 ja 14).
hindamisele ja lahendamisele. Kohus nõustub hagejaga, et tagantjärgi esitatud väide, et kostja ei olnud töötasust kinnipidamistega nõus, ei ole tõendatud ning ei päde kui kostja enne hagiavalduse kohtusse esitamist ei ole esitanud hagejale kui tööandjale vastuväidet ja/või seaduses sätestatud tähtaja jooksul töövaidlusi lahendavale organile kaebust.
174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.