Menetlusosalised ja nende Hageja: esindajad HRX AS, rk 10117789; lepinguline esindaja vandeadvokaat Triin Väljaots Kostja: S. M., ik xxxx, lepinguline esindaja Maarika Kutser Viimase kohtuistungi aeg
06.12.2021
RESOLUTSIOON:
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Välja mõista kostjalt S. M.lt hageja HRX AS kasuks põhivõlgnevus summas 9813,13 eurot ja viivised summas 2036,22 eurot.
4.Viru Maakohtu 15.04.2020 kohtumäärusega hagi tagamise abinõuna seatud kohtulik hüpoteek S. M. nimel olevale 621/28145 mõttelisele osale kinnisasjast (katastritunnus xxxx) ning eriomandi esemena registreeritud eluruumile nr. xxxx, mis on kantud Tartu Maakohtu kinnistusosakonna peetava kinnistusraamatu registriosasse nr. xxxx, asukohaga Xxxx, neljandasse jakku esimesele vabale järjekohale summas 14105,84 eurot hageja HRX AS kasuks, jääb jõusse kuni kohtuotsuse kohase täitmiseni.
Jätta menetluskulud 95% ulatuses kostja S. M. kanda ja 5% ulatuses hageja HRX AS kanda. Menetluskulude rahaliselt kindlaks määramine toimub lahendi jõustumise järgselt TsMS § 177 lg 2 alusel.
HRX AS pangakontole nr xxxx. Tagastamine vormistada läbi Nõuete arvestamise programmi (NAP). Edasikaebamise kord Otsusele on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse kättetoimetamisele järgnevast päevast. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6 ja TsMS § 633 lg 7). Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.HRX AS esitas 14.04.2020 hagiavalduse S. M. vastu võla nõudes.
1.1.Hagi kohaselt sõlmisid pooled 28.03.2017 töölepingu (I kd, tlk 13-17), millega kostja võeti tähtajatult tööle autojuht-ekspediitori ametikohale. Hageja andis kostja valdusesse töösõitude korraldamiseks kütusekaardi ning auto. Kostjale usaldatud kütusekaarti võis viimane kasutada talle usaldatud auto tankimiseks töösõitude teostamise eesmärgil. 31.07.2017 avastas hageja, et kostja kasutab talle usaldatud kütusekaarti hageja tahte vastaselt ning on selle arvelt rikastunud. Kokku oli kostja tankinud hageja tahte vastaselt kütust 9975,12 euro + käibemaks 20% eest. Samal päeval tunnistas kostja hagejale, et oli kasutanud talle väljastatud kütusekaarti vääralt ning lubas omatarbeks võetud kütuse hinna kinni maksta. Kuna hageja oli huvitatud, et kostja jätkaks viimase juures töö tegemist, nõustus hageja kostja ettepanekuga ning 31.07.2019 /kohtu märkus: õige aasta 2017/ sõlmis kostjaga omatarbeks tangitud kütuse mahule suulise müügilepingu (edaspidi leping) ning pooled leppisid kokku, et kostja tasub hagejale omatarbeks tangitud kütuse eest kokku 11098,84 eurot. Vastavalt kokkuleppele väljastas hageja kostjale müügiarve nr. 1770411 kogusummas 11098,84 eurot (I kd tlk 22). Kostja kinnitas arve kättesaamist ning arvetingimustega nõustumist oma allkirjaga (S. M. allkiri asetseb arvel oleva inforegistri logo all). Arve nr. 1770411 maksetähtajaks olid pooled kokku leppinud 09.09.2017. Just selle kuupäevani pidi kostja arve ära tasuma. Kokku toimus vaid kaks laekumist kogusummas 800 eurot: 01.08.2017 summas 400 eurot, teine 01.09.2017 summas 400 eurot. 06.09.2017 esitas kostja töölt lahkumise avalduse. Sellest tulenevalt lõppes hageja ja kostja töösuhe 06.10.2017. Hageja nõudis arve tasumist, kuid rohkem ei ole kostja talle esitatud arve katteks makseid teinud.
1.2.Hageja nõuab kostjalt nõude põhiosa 10298,84 euro ning tähtajaks tasumata põhiosalt kogunenud viivise 2137 euro tasumist. Kokku 12435,84 eurot. Hageja nõude põhiosa summas 10298,84 eurot kujuneb lepingus kokkulepitud kostja omatarbeks tangitud kütuse hinnast 11098,84 eurot, millest on lahutatud kostja poolt hagejale tehtud kaks osalist makset summas 800 eurot. Kostja ei ole tähtajaks täitnud lepinguga võetud kütuse hinna tasumise kohustust ning sellest tulenevalt on hagejal õigus nõuda seadusjärgses määras viivitusintressi summas 2137 eurot. Hageja viivisearvestus on tehtud arve sissenõutavaks muutumisest s.o. 10.09.2017 kuni 13.04.2020, lähtudes seaduses sätestatud minimaalsest määrast (I kd, tlk 25).
1.3.Hageja tugineb võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg 1 mõistes suulise müügilepingu sõlmimisele- kostja kohustuseks oli maksta hagejale kütuse eest, mille oli kostja juba kätte saanud. VÕS ei sätesta müügilepingule kohustuslikke vorminõudeid, seega suuliselt sõlmitud müügileping on kehtiv. Hageja tõendab müügilepingut sellega, et hageja on väljastanud kostjale müüdud kauba eest müügiarve ning kostja on, omapoolse allkirja andmisega, kinnitanud tehingu toimumist. Käsikirjas kirjutatud seletuskirjas tunnistas kostja lepingu esemeks oleva kauba kättesaamist ning kohustust selle eest tasuda, alustades ka tasumist. Lisaks peab hageja oluliseks lisada töötamise registri (TÖR) väljavõtte selle kohta, et S. M. on hageja juures olnud tööl ajavahemikul 07.11.2016 /kohtu märkus: õige kuupäev on 28.03.2017/ -06.10.2017. Kostja on jätnud hagejale osaliselt tasumata kokkulepitud müügihinna. See tähendab, et kostja on sõlmitud lepingut rikkunud.
1.4.Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse põhiosa 10298,84 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis summas 2137 eurot ja menetluskulud, s.h. riigilõivud summas 600 eurot ja viivis väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS §-s 113 lg 1 ettenähtud ulatuses.
1.5.13.05.2020 seisukohas kostja vastusele hageja märgib, et vale on kostja vastuses toodud väide, et suulise kokkuleppe alusel oli tööandja poolt lubatud võtta kütusekaardiga tööle sõiduks oma sõiduautole igakuiselt 60 liitrit kütust kuus ning kinnitab, et sellist kokkulepet kostjaga ei olnud. Ühtlasi on see ka eluliselt mitteusutav, et audiitorkontrolli kohustusega ettevõte sõlmiks selliseid suusõnalisi kokkuleppeid, kus lubab kasutada kütust omatarbeks ja veel ka ilma igasuguse aruandluseta. Kostja väide on selles osas paljasõnaline ning tõendamata. Kuna selline tegevus ei ole ka eluliselt usutav ega praktikas ka tavapärane, palub hageja jätta kostja väite tähelepanuta.
1.6.Samuti ei vasta tõele kostja väide, nagu kostja poolt allkirjastatud müügiarve ei olnud koostatud samal ajal, kui viimane kirjutas ülestunnistava sisuga seletuskirja. Mõlemal dokumendil on märgitud üks kuupäev – see oli 31.07.2017. Suulise kokkuleppe sõlmimise eelduseks oli kostjapoolne kirjalik ülestunnistus, hagejalt kostjale müügilepingu sõlmimiseks tahteavalduse esitamine, kostjalt nõusoleku saamine, vastava müügiarve esitamine, kostjalt sellele allkirja võtmine ning kostjalt selle kokkuleppe raames maksete saamine palgast kinnipidamiste näol. Need sündmused on loogilised, ei ole oma olemuselt vasturääkivad ning on eluliselt usutavad. Ühtlasi viitab eelmainitud sündmuste jada tõesusele veel see faktiline asjaolu, et palgast kinnipeetud maksete osas ei ole kostja S. M. esitanud ühtegi vastuväidet ei hagejale, ei töövaidluskomisjonile ega ka kohtule. Kostja vastuses olevad vastuväited kinnipeetud maksete kohta on siiani olnud esimesed
1.7.Samuti väär on kostja väide selle kohta, et kokkulepet arve väljastamise kohta kostjale ei ole poolte vahel olnud. On eluliselt mitteusutav, et isik, kes saab arve summas 11098,84 eurot, allkirjastab selle, olles samaaegselt selle tasumise vastu. Kostjale väljastatud arvel on olemas veel klausel, et arve tähtaegadest kinnipidamist jälgib Kreedix OÜ ning võlgnevused avalikustatakse portaalis www.inforegister.ee. Ehk just eelmainitud klausli tõttu võib iga keskmine arve saanud isik mõista arve esitaja tegelikku tahet – arvesumma tasumise nõudmine arve saajalt. Arve oli esitatud S. M. nimele. Kui oleks tõesti olnud nii, et arve vastuvõtmisel oleks kostja selle tasumise vastu, poleks ta mingil juhul seda arvet oma allkirjaga kinnitanud ning esitanud sellele oma vastuväite. Paraku pole kostja esitanud kohtule ühtegi tõendit selle kohta, et viimane oleks arve esitamisele toona vastu vaielnud.
1.8.Samuti on hageja seisukohal, et kostja jätab õiguslikult põhjendamata, miks kostja palgast maksete kinnipidamine oli ebaseaduslik. Hageja kinnitab, et kaebust ei esitanud kostja põhjusel, sest teadis ning teab ka praegu, et võlgnes hagejale 31.07.2020 seisuga kokku 11098,84 eurot ning hagi esitamise hetke seisuga 12 435,84 eurot.
1.9.Arusaamatuks jääb kostja väide selle kohta, et hagiavalduses esitatud andmed on vastuolulised. See, et pooled leppisid kokku hüvitatavas summas, mis on 726,09 eurot väiksem kui hagiavalduse lisas nr. 2 välja toodud summa, ei ole olemuselt vasturääkiv. Vasturääkivaks saaks pidada olukorda, kui hageja oleks esitanud kostjale arve suuremale summale, kui viimane on omatarbeks kütust tankinud. Seega töötaja kasuks tehtud kahjusumma ümardus ei ole argument omatarbeks tangitud kütuse hinna hüvitamise kokkuleppe sõlmimise kahtluse alla seadmiseks. Hagiavalduses nõuab hageja arve nr. 1770411 ja viivise tasumist. Kuna arve väljastamine toimus kostjaga kooskõlastatult ning sõlmitud kokkuleppe alusel, ei pidanud hageja vajalikuks märkida arvele tangitud diisli kogust ja kuupäevi. Hageja hinnangul piisas viitest ajavahemikule ning kostjalt arvele allkirja võtmisest, sest kostjaga oli saavutatud selles osas konsensus.
1.10.Hageja ei nõustu kostja väitega, et hageja ei ole tõendanud poolte vastastikuste tahteavalduste vahetamist. Nagu hagiavalduses oli hageja märkinud, leping sõlmiti suuliselt. Lisaks suuliselt sõlmitud lepingule on hageja lisanud veel mitu tõendit (hagiavalduse lisa nr. 2, 3, 4 ja 5), mis kogumis tõendavad suulise lepingu sisu ja selle sõlmimise fakti. Kui sellist lepingut poleks pooled sõlminud, siis oleks olnud mõistlik kostjalt eeldada, et: A) viimane oleks talle esitatud arvele esitanud vastuväite; B) esitatud arvele ei oleks kostja oma allkirja lisanud ning allkirjastatuna arvet hagejale tagastanud; C) kostja oleks esitanud väidetavalt ebaseaduslikult kinnipeetud palgamaksete osas kaebuse kas tööandjale, töövaidluskomisjonile või kohtule.
1.11.Kõik kinnipidamised, mida hageja on kostja palgast teinud, olid vastavalt omavahel kokkulepitule. Seda tõendab faktiline asjaolu, et palgamaksete kinnipidamisel ei esitanud kostja ei hagejale, töövaidluskomisjonile ega kohtule ühtegi kaebust. Seda tõendab faktiline asjaolu, et palgamaksete kinnipidamisel ei esitanud kostja ei hagejale, töövaidluskomisjonile ega kohtule ühtegi kaebust. See tähendab, et kostja oli sellise hageja tegevusega nõus ning aktsepteeris seda. Kinnipeetud summad olid kooskõlas kostja tegeliku tahtega. Just selle tõttu on praegused kostja väited ebausaldusväärsed, sest need on vastuolulised tema käitumisega kohtueelses menetluses.
1.12.Kostja poolt kohtule edastatud vastuses on ka selliseid seisukohti, millega hageja on nõus. Näiteks tõepoolest oli hageja esitanud kostja vastu kuriteoteate Ida prefektuurile Rakvere politseijaoskonda ning kriminaalasi lõpetati, kuna kuriteokoosseis ei leidnud tõendamist. Kuid siinkohal soovib hageja juhtida kostja tähelepanu järgnevale. Karistusõigusliku etteheite tegemiseks ja isiku kriminaalvastutusele võtmiseks on vajalik tuvastada omastatud kütuse kogused võimalikult täpselt. Kui eraõiguslikus vaidluses lasub pooltel tõepoolest oma väidete tõendamise kohustus, siis isiku kriminaalvastutusele võtmisel lasub tõendamiskohustus riigil ning oma süütuse tõendamiseks inimene midagi tegema ei pea. Kogumis aga polnud toona omastatud kütusekogused tuvastatavad karistusõiguse rakendamiseks vajaliku konkreetsusega. Just selle tõttu ka kriminaalmenetlus lõpetati. Võlaõigusliku vaidluse pidamiseks on aga hageja hinnangul piisavalt palju tõendeid (hagiavalduse lisa nr. 2, 3, 4 ja 5), et hagiavalduses välja toodud summad kostjalt välja mõista.
1.13.06.12.2021 esitatud kohtukõne teesides rõhutab hageja lisaks varasemalt esitatule, et leping sõlmitakse VÕS § 8 lg 1 ja § 9 järgi vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel (vt RKTKo nr 32-1-25-08, p 13). Kuna poolte 31.07.2017 kokkusaamisel väljendas kostja tahet tasuda hagejalt varastatud kütuse eest müügilepingu alusel ja hageja väljendas nõusolekut müüa hageja kütusekaardiga kostja poolt soetatud kütus kostjale (vt selle kohta allpool), on pooled sõlminud lepingu VÕS § 9 lg 1 järgi. Seejuures, poolte õigussuhe on kvalifitseeritav müügilepinguna VÕS § 208 järgi
1.14.Riigikohus on täpsustanud, et lepingu tõlgendamisel tuleb VÕS § 29 kohaselt arvestada lepingus sisalduvate kokkulepete eesmärki ja poolte tahet nende sõlmimisel, eelkõige VÕS § 29 lg-s 5 sätestatud asjaoludega, mh lepingupoolte käitumisega (RK 28.10.2020 otsus nr 2-17-17756,
p-d 14 ja 15). Riigikohus on selgitanud, et lisaks tahteavaldusele, tuleb kindlaks teha ka muud taheavaldusega seotud olulised asjaolud nagu isikute käitumine pärast tahteavaldust, mis kinnitab, et pooled said tahteavaldusest ühtemoodi aru (vt nt RKTKo 3-2-1-127-03, p 27). Selleks, et hinnata, kas pooled jõudsid kokkuleppele saadud kogustes ja selle eest makstavas summas, tuleb hinnata ka kostja tegevust 31.07.2017 kohtumisel ja selle järgselt.
1.15.Hageja on seisukohal, et müügilepingu sõlmimist tõendavad hageja esitatud tõendid kogumis. Lepingu sõlmimine poolte vahel on tõendatud eelkõige tunnistaja, tolleaegse hageja Eesti piirkonna tegevjuhi, J. M. ütlustega, kes kinnitas kohtule, et leppis kostjaga 31.07.2021 kokku selles, et kütus on saadud, arve on väljastatud ja tuleb tasumine osade kaupa tasaarveldamine müügilepingust tulenevalt ning selgitas vastuseks küsimusele, kas kokkuleppe sisuks oli kütuse müümine: „Jah, müügilepingu eesmärk on kütuse müümine, mis oli eelnevalt kätte saadud“ (vt 13.10.2021 tunnistaja ülekuulamise protokoll tsiviilasjas nr 2-20-5567, II kd tlk 42 pöördel). Seda, et pooltevahelise kokkuleppe eesmärk oli kvalifitseerida kostja varastatud kütuse saamist kütuse müügina, kinnitas J. M. ka tsiviilasjas nr 2-20-5571 antud ütlustes (I kd tlk 194, 197 ja 197 pöördel). Seejuures selgitas M.: „Saadud kauba eest tuleb arve esitada ja kui arvet aktsepteeritakse, siis loen kokkuleppe ja müügilepingu sõlmituks“ (13.10.2021 tunnistaja ülekuulamise protokoll tsiviilasjas nr 2-20-5567, II kd tlk 43).
1.16.Lepingu sõlmimine nähtub muuhulgas ka asjaolust, et kostja allkirjastas hageja 31.07.2017 kütuse müügi arve, millest nähtusid nii asjaolu, et hageja väljastas arve kostjale, arve kuupäev, kütuse kogused, kui ka kütuse maksumus. Seda, et hageja esindaja andis talle saadud kütuse eest arve, kinnitas ka A. O. (I kd, tlk 200), kinnitades, et allkirjastas talle hageja poolt esitatud arve (I kd, tlk 200 pöördel). Eelnevat kinnitas ka kostja S. M. (13.10.2021 tunnistaja ülekuulamise protokoll tsiviilasjas nr 2-20-5567, II kd, tlk 46 pöördel). Niisiis ei ole poolte vahel vaidlust ka selles, et kostja ei ole arvet saanud. Eelnevale lisaks kinnitas tunnistaja vastuseks küsimusele, et millest tal tekkis arusaam, et hageja esindajad olid jõudnud kokkuleppele S. M.ga arve tasumise kohta, et: „Ta suuliselt nõustus sellega ja võttis arve vastu“.
1.17.Müüdud kütuse mahud nähtusid esitatud tabelist, mille hageja esindajad koostasid nii enda kütuse kulu arvestuse alusel (tangitud kütus ajavahemikul versus auto läbisõit antud aja vahemikul), kui ka tuginedes kostja kasutusse usaldatud ettevõtte kütusekaardi väljavõttest, aga ka tanklatest saadud video- ja pildimaterjali põhjal. Seda kinnitab tunnistaja J. M. 12.10.2021 tunnistaja ülekuulamisel. Need samad hagi lisas 2 toodud kogused võeti arve tegemise aluseks.
1.18.Kütuse müügilepingu sõlmimist tõendab ka kostja 31.07.2017 antud kirjalik kinnitus, et ta oli tekitanud firmale olulise kahju ning lubas selle hüvitada. Kogumis sama kuupäeva arvega, mille kostja allkirjastas, nähtus ka 31.07.2017 antud kirjalikust kinnitusest kostja tahteavaldus saadud kütuse eest tasumiseks. Ühtlasi nähtub hageja ja kostja vahel müügilepingu sõlmimine A. O.i ekirjast hageja praegusele juhatuse liikmele (I kd, tlk 141), milles viimane selgitab, et 31.07.2021 kohtumisel näitasid hageja esindajad kostjale kadude suurust, mispeale kostja allkirjastas hageja koostatud arve, mida lubasid hakata tagasi maksma. Seejuures kinnitas tunnistaja J. M. üheselt, et hageja ja kostja vahel saavutati kokkulepe nii kütuse koguses, kui ka maksumuses, mis nähtusid arvelt ((13.10.2021 tunnistaja ülekuulamise protokoll tsiviilasjas nr 2-20-5567, II kd, tlk 42 pöördel).
1.19.Eelnev kogumis lükkab üheselt ümber kostja esitatud ebaõiged väited, justkui pole asjas esitatud tõendeid, mis võimaldaks järeldada, et kostja oleks andnud tahteavalduse lepingu sõlmimiseks.
1.20.Pooled leppisid tarbitud koguste alusel kokku, et kostja tasub hagejale saadud kütuse eest 31.07.2017 arve alusel. Asjaolu, et kostja oli hagejalt arvel märgitud ulatuses kütust saanud, nähtus
eelkõige kostjale esitatud ja tema poolt 31.07.2017 allkirjastatud arvelt (I kd, tlk 22), mida kostja kunagi ei vaidlustanud. Arvelt nähtus, et see oli esitatud kostjale diisli eest perioodidel 17.11.201630.12.2016 ja 01.01.2017-26.07.2017 /kohtu märkus: õige periood 12.04.2017 – 26.07.2017/. Arvel toodud kütuse maht nähtus ka kostjale 31.07.2017 kohtumisel esitatud kadude tabelist (I kd, tlk 18-20), millele kostja samuti kunagi vastu ei vaielnud.
1.21.Olukorras, kus hageja on esitanud kostjale arve, millest nähtub lepingu ese, tasutava summa suurus, on asjakohatud kostja vastuväited, et hageja ei ole tõendanud võlgnetava kohustuse suurust. See nähtubki arvelt. Kostja, kes võttis arve vastu, allkirjastas selle ega esitanud sellele ühtegi vastuväidet, ei saa alles kohtumenetluses hakata väitma, et puudus kokkulepe saadud kogustes. Kui kostja leidis, et ta omastas arvel ja selle aluseks olnud kütuse arvestuse tabelis märgitud kogusest väiksemas koguses kütust, siis oleks ta pidanud sellele arvele koheselt (VÕSst tulenevalt paari kuu jooksul) vastuväited esitama. Kostja ei ole seda ka tõendanud, et tegelikult sai ta väiksemas koguses diislit. Olukorras, kus hageja on omalt poolt tõendanud üle antud kütuse mahtu ja kostja soovib seda väidet kohtumenetluses ümber lükata, on sellise väite tõendamise kohustus kostjal.
1.22.Kostja selgitab täna kohtule, et tema soov ei olnud hagejaga kokku leppida nii suurtes kogustes. Tõendid räägivad aga teist keelt. Eelnevat kinnitab ka tunnistaja J. M., kes selgitab, et 31.07.2017 kohtumisel kostjaga tõi hageja välja kütuse puudujäägi, mida kostja oli õigustamatult tankinud ja see kogus vastab hagiavalduse lisas 2 toodud tabelile (I kd, tlk 18-20) – (vt selle kohta 13.10.2021 tunnistaja ülekuulamise protokoll tsiviilasjas nr 2-20-5567, II kd tlk 42 ja pöördel). Kostja poolt kohtumenetluses antud selgitusi ei tohiks lepingu tõlgendamisel arvesse võtta, sest need on täielikus vastuolus tema käitumise, allkirjade ja kinnitustega 31.07.2017 ja sellele järgneval perioodil.
1.23.Kostja poolt alles kohtumenetluses esitatud väited, et ta ei ole arvelt nähtuvas ulatuses hagejalt kütust saanud või et suur osa sellest oli talle antud hageja poolt väidetava suulise kokkuleppe alusel, ei ole kooskõlas ka asjas esitatud muude tõenditega. Kostja väited, et tal oli õigus tööandja kaardiga kütust võtta, ei vasta samuti tõele. Tunnistaja J. M. ütlustega on tõendatud, et kostjal ei olnud õigust võtta kütust hageja kaardiga omasõitudeks (I kd, tlk 192 pöördel). J. M. kinnitas, et sellist õigust ei saanud kostjatele anda ka nende kohapealne ülemus E. G.. Kostja ei ole seda väidet ka eluliselt usutavalt ümber lükanud. Kuigi kostja ise väitis käesolevas tsiviilasjas, et selline kokkulepe siiski oli, jäid kostja ja tema isa A. O. vastavasisulised väited paljasõnaliseks. Seejuures kinnitas M., et kostjale ja teistele ettevõtte autojuhtidele väljastati kütusekaardid üksnes ettevõtte autode tankimiseks, mis olid veoautod, kaubikud. Tunnistaja kinnitas, et ettevõtte sees kaarte ei vahetatud ning poolte vahel puudusid igasugused kokkulepped selle kohta, et kullerid võisid kütust omatarbeks kasutada, lükates üheselt ümber kostja ebaõiged väited, et kostja võis 60 kuni 100 liitrit diislit omatarbeks kasutada. J. M. selgitas, et suurte kadude avastamisel küsis ta tanklatelt väljavõtteid kaardiga tankimiste kohta koos video- ja pildimaterjaliga ning kinnitas kohtule, et tanklatelt saadud info põhjal selgus, et kostja kaardiga oli tangitud sõiduautosid või kaubikuid, mis ei kuulunud HRX AS-le (I kd, tlk 193). J. M. kinnitusi tõendavad ka 30.09.2020 esitatud fotod. Seejuures selgitas M., et nii S. M., kui ka A. O. tunnistasid kohtumisel, et on tankinud autosid, mida ei oleks pidanud tankima ja ka rohkem tangitud, kui pidid tankima. Ta lisas: „Meil oli selle kohta olemas summa, mis tuleb kadude tabelist“ (vt eelneva kohta I kd, tlk 192 pöördel, 193 ja 193 pöördel).
1.24.Hageja seisukoht on, et kostja on saanud kütust arvel märgitud koguses ning arve on muutunud sissenõutavaks, kuid kostja ei ole täitnud enda kohustust ega tasunud saadud kütuse eest talle esitatud arve alusel. Seega võib hageja nõuda kostjalt tema kohustuse täitmist.
KOSTJA VASTUVÄITED
2.Kostja leiab oma 29.04.2020 kirjalikus vastuses, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
2.1.Vaidlust ei ole selles, et hageja ja kostja vahel sõlmiti 28.03.2017 tööleping, mille kohaselt kostja asus tähtajatult tööle autojuht-ekspediitori ametikohale. Kostja kinnitab, et hageja andis tema kasutusse auto ja kütusekaardi, kuid kinnitab, et suulise kokkuleppe alusel oli tööandja poolt lubatud võtta kütusekaardiga tööle sõiduks oma sõiduautole igakuiselt 60 liitrit kütust kuus. Eraldi selle kohta mingit aruannet esitama ei pidanud. Kostja möönab, et võis mõnel kuul suuliselt kokkulepitud limiiti ületada, kuid mingil juhul ei võtnud ta kunagi kütust rohkem kui maksimaalselt 100 liitrit kuus.
2.2.Hageja väidab, et kostja tunnistas 31.07.2017, et oli kasutanud kütusekaarti vääralt ning lubas oma tarbeks võetud kütuse kinni maksta. Sel hetkel ei olnud hageja aga veel esitanud talle arvet nr 1770411 ega öelnud ka kütuse kogust ja summat, mille hüvitamist kostjalt nõuab. Kostja pidaski seletuskirja kirjutades silmas seda, et võttis igas kuus lubatust rohkem umbes 40 liitrit, s.o. 4 kuu peale kokku ca 160 liitrit kütust. Seega ei saa kostja seletuskirjale tuginedes eeldada, et kostja on nõustunud tema poolt kahju tekitamisega summas 11098,84 eurot ja lubanud selle hüvitada. Tõele ei vasta ka hageja poolt väidetu, et samal päeval, s.o. 31.07.2017 sõlmis hageja kostjaga suulise müügilepingu oma tarbeks tangitud kütuse osas ning pooled leppisid kokku, et kostja tasub hagejale kütuse eest kokku 11098,84 eurot. Mingit kokkulepet arve väljastamise osas kostjale ei ole olnud. Hageja poolt lisas 4 viidatud arve anti kostjale üle peale 10.08.2017 ning üleandmisel võeti kostjalt allkiri selle kohta, et ta on arve kätte saanud. Allkirja andmine ei tõenda seda, et kostja oleks arvega nõustunud nagu väidab hageja. Vale on ka hageja väide, et pooled leppisid kokku arve tasumise tähtajas 09.09.2017. Arvelt nähtuv summa oli kostja jaoks ebamõistlikult suur ja sellises summas kahju tekitamisega kostja ei nõustunud.
2.3.Hageja väited selle kohta, et kostja teostas arve tasumiseks kaks makset, ei vasta samuti tõele. Tegelikult pidas hageja kostja töötasust ebaseaduslikult kinni maksed, milleks kostja ei olnud andnud kirjalikku nõusolekut. TLS § 78 lg 1 näeb ette, et kohtuväliselt võib tööandja oma nõudeid töötaja töötasu nõudega tasaarvestada töötaja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolekul, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kostja kirjalikku nõusolekut töötasust kinnipidamiseks andnud ei ole. Kostja esitab maksekorraldused, millest nähtuvalt pidas tööandja tema töötasust kinni erinevaid summasid. 10.08.2017 pidas hageja kostja töötasust kinni 400 eurot (kuna selleks ajaks ei olnud hageja koostanud veel arvet nr 1770411, ei nähtu selgitusest ka kinnipidamise alus). Kostja eeldas, et peale 400 euro tasumist on tema poolt tööandjale tekitatud kahju hüvitatud, kuid alles seejärel väljastas hageja talle arve. Peale arve saamist esitas kostja 06.09.2017 töölepingu ülesütlemiseks avalduse. Sellele järgneval palgapäeval 08.09.2017 pidas hageja kostja augustikuu töötasust samuti kinni 400 eurot, sel korral oli selgituseks märgitud juba arve nr 1770411. Hageja on jätnud hagiavalduses märkimata, et lisaks eespool mainitud 800 euro kinnipidamisele, pidas ta kostja lõpparvest 06.10.2017 kinni veel 485,71 eurot. Seega on hageja kokku ilma kostja nõusolekuta pidanud tema töötasust kinni 1285,71 eurot. Töösuhte lõpetamisel hageja rohkem kostjalt kahju hüvitamist ei nõudnud.
2.4.Kostja leiab, et hageja poolt hagiavalduses esitatud andmed on vastuolulised. Esmalt märgib hageja, et kostja on tankinud kütust summas 9975,12 eurot + käibemaks 20% eest. Sellisel juhul oleks tegemist summaga 11970,14 eurot. Arve on väljastatud summas 9249,03 eurot + käibemaks, kokku 11098,84 eurot. Arvelt ei nähtu üleüldse, kui suure diisli kogusega tegemist on, ühikuna on märgitud kord ja koguseks 1. Kostja on seisukohal, et hageja poolt esitatud lisa 2 ei tõenda kostja poolt hagejale kahju tekitamist hagiavalduses märgitud summas. Nimetatud arvestusest ei ole võimalik aru saada, kuidas see on kujunenud.
2.5.Hageja on jätnud tähelepanuta, et tahteavaldused, mida pooled VÕS § 8 lg 1 ja § 9 tähenduses lepingulise kokkuleppe saavutamiseks teevad, peavad oma sisult olema vastassuunalised. Tahteavalduse kaudu saavutatakse lepingu kõige tähtsam element, milleks on lepingupoolte kokkulepe. Kokkulepe peab sisaldama sõlmitava lepingu tingimusi niisugusel määral, mis võimaldab järeldada tahet olla õiguslikult seotud. Kui leping sõlmitakse muul viisil kui pakkumuse ja nõustumusega, tuleb igal konkreetsel juhul hinnata, kas saavutatud kokkuleppest ilmneb piisava selgusega poolte tahe olla lepinguliselt seotud (VÕS kommenteeritud väljaanne I, Tallinn 2006, lk 41-42). Käesoleval juhul ei ole hageja tõendanud, et pooled oleksid vastastikuseid tahteavaldusi vahetanud lepingu sõlmimiseks ja saavutanud olulistes tingimustes kokkuleppe. Ainuüksi asjaolu, et hageja koostas ja andis kostjale üle arve, mille kättesaamist kostja kinnitas allkirjaga, ei saa samastada pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega ja selle põhjal ei saa väita, et pooled oleksid saavutanud mingisuguse kokkuleppe. Seega ei saa nõustuda hagejaga, et omapoolse allkirja andmisega müügiarvele nr 17700411 kinnitas kostja toimunud tehingut. Kuna kostja ei ole omalt poolt ühtegi ülekannet hagejale teostanud, ei saa hagejaga nõustuda ka selles, et kostja asus täitma suulise lepinguga võetud kohustusi. Kostja ei ole vastu vaielnud asjaolule, et ta töötas hageja juures ega ka sellele, et lisadel 1, 3, 4 ja 6 on tema allkiri. Kuna kostja ei ole sõlminud hagejaga kütuse müügilepingut ega ka ühtegi teist lepingut, ei kehti tema puhul VÕS § 76 lg 1, mis näeb ette, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.
2.6.Kostja märgib, et hageja esitas tema vastu kuriteoteate seoses kütuse omastamisega ning Ida prefektuuri Rakvere politseijaoskonnas alustati kriminaalmenetlust KarS § 201 lg 1 alusel. 18.02.2020 Viru Ringkonnaprokuratuuri poolt lõpetati kriminaalasja menetlus ja kostjale esitatud kahtlustus, kuna kuriteokoosseis ei leidnud tõendamist (I kd, tlk 76).
2.7.01.12.2021 esitatud kohtukõne teesides rõhutab kostja, et on läbi menetluse väitnud, et tööle asudes oli tal kohaliku juhi E. G. kokkulepe, et oma tarbeks võib ettevõtte kütusekaardiga võtta tööl käimiseks kütust 60 liitrit kuus. Kostja möönis, et võis mõnikord seda kogust ületada, kuid mitte rohkem kui 40 liitri võrra kuus. Hageja taotles E. G. ülekuulamist tunnistajana, kuid loobus sellest, kuna tunnistaja ei ilmunud kohale. Tunnistaja J. M. on väitnud, et kohalikul juhil ei olnud õigust sõlmida töötajatega selliseid kokkuleppeid, et viimased võiksid ettevõtte kütusekaardiga võtta kütust enda tarbeks, kuid ta ei saa kindel olla, et tegelikult seda ei tehtud. Ka tunnistaja A. O. on kinnitanud, et tööandja poolt oli kokku lepitud, et 60 liitrit kütust võib igas kuus võtta tööandja kütusekaardiga ning see kokkulepe kehtis kõigi töötajate puhul, ka A. O.. Samuti kinnitas tunnistaja, et mingit aruandlust selles osas tööandjale esitada ei tulnud ega ka kütusetšekke, vaid ise tuli arvestust pidada ja lubatud piiridesse jääda. Eeltoodust tulenevalt on kostja ja tunnistaja ütlustega tõendamist leidnud tööandjaga sõlmitud suuline kokkulepe kütusekaardi kasutamise kohta isiklikuks otstarbeks 60 liitri kütuse osas kuus. Hageja ei ole tõendanud, et sellist kokkulepet ei olnud.
2.8.Kostja on seisukohal, et hageja poolt esitatud tangitud kütuse arvestus ei tõenda kostja poolt hagejale kahju tekitamist hagiavalduses märgitud summas. Nimetatud arvestusest ei ole võimalik aru saada, kuidas see on kujunenud. Tunnistaja J. M. ütluste kohaselt võis selle tabeli suures osas koostada A. O.. Seega, kuna tunnistaja seda ise koostanud ei olnud, ei saanud ta ka veenvaid selgitusi tabeli osas anda. Samas kinnitas tunnistaja, et igapäevaselt auto kilometraaži ei fikseeritud ja kao arvestamisel lähtuti tavapärasest kütusekulust. Kostja leiab, et eeltoodu on oletuslik ja ei näita reaalset kütusekulu. Tabelis esitatu ei saa tõele vastata ka seetõttu, et päevade kaupa (perioodid 12.04.-13.04., 18.04.-21.04., 25.04.-28.04., 02.05.-03.05., 04.05.-08.05., 09.05.12.05., 16.05.-17.05., 18.05.-19.05., 23.05.-25.05., 26.05.-30.05., 31.05.-02.06., 05.06.-09.06., 12.06.-13.06., 14.06.-16.06., 20.06.-26.06., 27.06.-05.07., 06.07.-12.07., 13.07.-18.07., 19.07.25.07.2017) on seal kogu tangitud kütus arvestatud kaona, mistõttu jääb arusaamatuks, kuidas oli üldse võimalik sõidukiga tööd teha ilma selleks kütust tarbimata. Kostja juhib tähelepanu ka asjaolule, et esitatud tõendist ei nähtu selle koostajat, see on allkirjastamata ja seda ei ole kostjale
tutvustatud. Kostja nägi seda esmakordselt hagimaterjalide juures. Tunnistaja M. on kohtule öelnud, et seda, kui palju kostja kasutuses olev üks või teine auto keskmiselt kuus kütust võtab, fikseeritud ei ole. Hageja ei ole tõendanud, kui palju kostja kasutuses olnud sõiduk reaalselt kuus kütust tarbis ning seetõttu ei nähtu ka tegelik kadu.
2.9.Hageja esitas tõenditena kaks fotot ning on seisukohal, et nimetatud tõenditega on tõendamist leidnud kostja poolt tööandja kütusekaardi kasutamine isiklikuks otstarbeks. Tunnistaja J. M. on kinnitanud, et fotodel olev isik on S. O.. Kostja leiab, et tunnistaja ütlus ei saa olla usaldusväärne. Ühel fotol on isik seljaga, peas on kapuuts ning sõiduki numbrimärk ei ole nähtav, teisel fotol on küll isik poolprofiilis, kuid sellegipoolest ei ole nägu hästi näha, samuti mitte sõiduki numbrimärk. Tunnistaja ei töötanud kostjaga igapäevaselt koos, ta kinnitas küll kohtule, et oli varem kostjat näinud, kui viimane ettevõttesse tööle tuli ja korra kuus püüdsid ka kontorites käia. See aga ei tähenda, et ta iga kord kostjaga kohtunud oleks. Seega on ebatõenäoline, et ta võiks fotol olevas isikus selja tagant ilma nägu nägemata ära tunda kostja. Samuti soovib kostja rõhutada, et kuigi kostja on hageja väitel võtnud enda tarbeks tööandja kaardiga kütust pikema perioodi vältel, siis esitatud fotodelt nähtub kütuse tankimine tundmatu isiku poolt ainult 17.07. ja 19.07.2017. Kuidas nimetatud kuupäevadel tangitud kütuse eest tasuti, see fotodel ei kajastu.
2.10.Hageja on võtnud aluseks 31.07.2017 koostatud arve nr 1770411, mis on esitatud kostjale ja mille kohaselt kuulub tasumisele 11098,84 eurot tähtajaga 09.09.2017. Arvel on märgitud kauba nimetusena diisli tankimine, ühikuks kord ning koguseks 1. Hageja poolt esitatud arve ei vasta raamatupidamise seaduse § 7 lg 2 nõuetele ning eelnimetatud nõuded kehtivad hoolimata sellest, kas arve osas on vastaspoolega kokkulepped või mitte. Hageja on seisukohal, et kuna kostja arve allkirjastas, siis nõustus ta ka arvel märgitud summaga. Kostja märgib, et hageja selline tõlgendus on ebaõige. Kostja on varem (29.04.2020) kohtule esitatud vastuses kinnitanud, et kinnitas allkirjaga arve kättesaamist, mitte ei nõustunud sellega. Samas vastuses selgitas kostja ka seda, et 31.07.2017 antud seletuskirjas tunnistas ta küll kütuse omastamist ja lubas kahju hüvitada, kuid sel hetkel ei olnud talle nõutavat summat öeldud ega ka arvet väljastatud ja kostja arvestuse kohaselt võis ta lubatust rohkem võtta ca 160 liitrit, mille hüvitamist ta ka silmas pidas. On ebareaale, et kostja, kelle töölepingu järgne töötasu oli 650 eurot brutotasuna kuus, nõustuks tasuma 40 päevaga summa 11 098,84 eurot. Kostja jääb varem avaldatud selgituse juurde, et viidatud arve anti kostjale üle peale 10.08.2017, kuid täpset kuupäeva ta ei mäleta. Kostja selgitus on usutav juba ainuüksi seetõttu, et 10.08.2017 pidas hageja kostja töötasust kinni 400 eurot (kuna selleks ajaks ei olnud hageja koostanud veel arvet nr 1770411, ei nähtu selgitusest ka kinnipidamise alus). Kostja eeldas, et peale 400 euro tasumist on tema poolt tööandjale tekitatud kahju hüvitatud, kuid alles seejärel väljastas hageja talle arve. Järgneval palgapäeval 08.09.2017 pidas hageja kostja augustikuu töötasust samuti kinni 400 eurot, sel korral oli selgituseks märgitud juba arve nr 1770411. Eeltoodust tulenevalt ei ole usutav ka tunnistaja J. M. selgitus, et samal päeval, kui seletus võeti, esitati kostjale ka arve. Arve olemasolul oleks töötasust kinnipidamisel viidatud ka arve numbrile. Kui kostja oleks seletuskirja kirjutamise hetkeks olnud teadlik arvel kajastatud summast, ei oleks ta seletuskirja kirjutanud: igakuise makse summa oleneb minu poolt tekitatud kahju kogusummast. Tunnistaja M. ütlused ei ole tõepärased ka selles osas, et S. M. ei vaielnud vastu tema poolt võetud kütuse kogusele, sest tegelikult üheski dokumendis (ka mitte arvel) ei ole fikseeritud kütuse kogust, mida hageja väidab olevat kostjat võtnud. Ka tunnistaja A. O. kinnitas, et neid kutsuti koos S. välja, öeldi, et olete kütust rohkem võtnud ja kästi seletus kirjutada. Tunnistaja ütluste kohaselt mingitest summadest juttu ei olnud ning ostumüügilepingust samuti ei räägitud, samuti kinnitas, et ei tema ega ka S. sel korral mingit arvet ei saanud. Tunnistaja kinnitas ka seda, et mingil ajal hiljem kutsuti neid koos S. uuesti tööandja juurde. Kuupäeva ta ei mäletanud, aga kinnitas, et see oli peale palgapäeva, kui nende mõlema töötasust oli tööandja raha maha võtnud. A. O. kinnitusel olid kohal O. ja G. ning nii S. kui talle anti arve ning kästi alla kirjutada, et kinnitada arve kättesaamist. Tunnistaja kinnitas, et nii talle kui ka S. esitati kirjalik leping ja sooviti, et nad sellele alla kirjutaksid, kuid kuna summa oli suur
ja kumbki ei olnud nõus, siis alla nad ei kirjutanud. Tunnistaja A. O. ütlustest nähtuvalt arvete üleandmisel M. kohal ei olnud ning puudub alus tema ütluste tõepärasuses kahelda. Tema mittekohalolekut kinnitab ka fakt, et kostjale esitatud arvel puudub tema kui ettevõtte tegevjuhi allkiri. M. ei osanud ka selgitada, miks tema allkiri arvelt puudus.
2.11.Hageja on välja toonud, et kostja poolt arve katteks tehtud kolm laekumist kinnitavad, et poolte vahel oli ostu-müügi leping sõlmitud ja kostja asus lepingut täitma. Eeltoodu ei vasta paraku tõele, kuna hageja teostas kostja palgast kinnipidamisi ilma selleks kostja kirjalikku nõusolekut omamata kolmel korral kokku summas 1285,71 eurot. Kostja juhib omalt poolt tähelepanu asjaolule, et arvel märgitud summast on hageja maha arvestanud 800 eurot, kuigi tegelikult on kostja töötasust kinni pidanud 1285,71 eurot
2.12.Kostja viitab oma 29.04.2020 vastuse punktis 3.4. esitatud seisukohale, kus on käsitletud lepingu sõlmimisega seonduvat ning jääb jätkuvalt selle juurde. Ainuüksi asjaolu, et hageja koostas ja andis kostjale üle arve, mille kättesaamist kostja kinnitas allkirjaga, ei saa samastada pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega ja selle põhjal ei saa väita, et pooled oleksid saavutanud mingisuguse kokkuleppe. Riigikohus on 17.06.2015 lahendis nr 3-2-1-72-15 punktis 10 märkinud: jääb arusaamatuks, millega on põhjendatud hageja nõude suurus. Üksnes hageja koostatud ja esitatud arvest ei teki nõuet. Eeltoodust tulenevalt leiab kostja, et poolte vahel ei olnud sõlmitud ostu-müügi lepingut ning hagi tuleb jätta täielikult rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
3.Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 251 lg 2 kohaldades arvestab kohus ka tsiviilasjas 2-20-5567 ülekuulatud tunnistaja J. M. ütlustega käesolevas tsiviilasjas.
4.Kohus, tutvunud hagiavalduse, esitatud tõendite ja poolte seisukohtadega, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus on arvestanud lahendi tegemisel tekstisiseselt viidatud dokumentaalseid ja isikulisi tõendeid.
5.Hagiavalduse kohaselt töötas kostja S. M. perioodil 28.03.2017 – 06.10.2017 hageja ettevõttes autojuht- ekspediitori ametikohal. Hageja avastas, et kostja on kasutanud hagejale usaldatud kütusekaarti hageja tahte vastaselt ning selle arvelt rikastunud. Kostja tunnistas kütuse omastamist ja lubas kahju hüvitada. 31.07.2017 kohtumisel sõlmiti hageja kui tööandja ja kostja vahel kokkulepe tangitud kütuse maksumuse tagastamiseks. Hageja hinnangul sõlmisid pooled omastatud kütuse tasumise osas suulise müügilepingu. Hageja nõuab esitatud hagis omastatud kütuse eest tasumist summas 10298,84 eurot ning seadusjärgset viivist summas 2137 eurot.
6.Esmalt märgib kohus, et pooled ei vaidle alltoodud asjaolude üle: • 28.03.2017 sõlmis hageja kostjaga töölepingu ning võttis kostja tähtajatult tööle autojuhtekspediitori ametikohale (I kd, tlk 13-17); • Hageja andis kostja kasutusse auto ja kütusekaardi; • Hageja on koostanud kostjale usaldatud kütusekaardi kasutamise detailse väljavõtte (I kd tlk 18-20); • Kostja võttis omaks kütuse omastamise ja nõustus kahju hüvitama maksegraafiku alusel (I kd, tlk 21). • Hageja on esitanud kostjale kütuse eest müügiarve nr. 1770411 summas 11098,84 eurot ning kostja on arve kätte saanud (I kd, tlk 22); • Hageja on töölepingu kehtivuse ajal omistatud kütuse hüvitamiseks teinud kostja töötasust kinnipidamisi; • 06.09.2017 esitas kostja avalduse töölepingu lõpetamiseks (I kd, tlk 24);
7.Pooled vaidlevad järgmiste asjaolude üle: • Kas kostjal oli lubatud kasutada kütusekaarti igakuiselt 60 liitri kütte tasuta omandamiseks oma isikliku sõiduauto tarbeks; • Kas kostja on omistanud isiklikuks tarbeks kütust kütusekaardi väljavõttes märgitud koguses; • Kas pooled sõlmisid suulise müügilepingu kütuse eest tasumiseks; • Millises summas on hageja kostja töötasust kinnipidamisi teinud
8.Kohtu hinnangul ei ole kostja piisavalt tõendanud oma väidet ühes kuus oma tarbeks lubatud 60 liitri kütuse tankimise kohta. Ebaõige on kostja seisukoht, et kokkuleppe puudumise tõendamise kohustus oli hagejal. Hagejalt ei saa eeldada negatiivse asjaolu tõendamist ning pigem pöördub sellises olukorras tõendamiskoormus ringi. Kostja märgib, et tal oli kokkulepe kohaliku juhi E. G.ga, kuid tema ärakuulamist tunnistajana nimetatud asjaolu tõendamiseks ei ole kostja pidanud vajalikuks. Samuti ei ole tunnistaja A. O. nimetanud ühtegi konkreetset töökaaslast, kellele kostjale teadaolevalt oli sama lubatud, kuigi hageja esindaja palus isikute nimesid nimetada. Samas on nimetatud kokkuleppe võimalikkust kategooriliselt eitanud tunnistajana üle kuulatud J. M., samuti ei pidanud sellist kokkulepet võimalikuks oma kirjalikus seletuses A. O. (I kd, tlk 141142). Kohus ei pea antud küsimuses usaldusväärseks tunnistaja A. O. ütlusi, kuivõrd samasugune nõue sarnastel asjaoludel on esitatud tsiviilasjas 2-20-5567 hageja hagis A. O. vastu, kus vastuväitena on esitatud sama argument.
9.Menetlusosaline otsustab ise, milliseid ja kui palju tõendeid ta oma väidete kinnitamiseks esitab (TsMS § 230 lg 1). Isikuliste tõendite usaldusväärsus selgub üldjuhul nende ärakuulamise järgselt. Selle taustal on kostjat algusest peale esindanud õigusteadmistega lepingulisel esindajal olnud võimalus oma tõendite baasi täiendada. Kostjale oli teada, et hageja on kostja ja tema poja poolt erinevates menetluses antavate vastastikuste ütluste usaldusväärsuse seadnud kahtluse alla, seega kui pool leidis, et piisab teise asja menetluses kostjana osaleva isiku tunnistajana ülekuulamisest, siis see oli tema risk.
10.Kostja ei vaidlusta, et hagile lisatud kütusekaardi tankimiste väljavõte on koostatud talle usaldatud kütusekaardi kohta, kuid leiab, et hageja poolt kaoks märgitud summad ei saa olla õiged.
11.Kohtu hinnangul ei kinnita kostja väidet, et isikliku sõiduauto tarbeks oli lubatud kütust kasutada, ka tõenditena esitatud kostja kütusekaardi detailne väljavõte ja tanklas tehtud pildid (I kd, tlk 113, 114 ja 143, 144). Kostja väidab, et piltidel ei ole võimalik ära tunda kostjat. Kohtul puudub mõistlik alus pidada, kostja paljasõnalise vastuväite alusel, piltidel olevaks isikuks kedagi teist peale kostja. Väljavõtet ja pilte kõrvutades nähtub, et 17.07.2017 kell 14:19 on tangitud Sõmeru tanklas kostja kütusekaardiga kütust 125,14 liitrit ning juba 2 päeva hiljem 19.07.2017
kell 15:42 on tangitud kütuse koguseks 115,15 liitrit. Tankimistega ühtivatelt piltidelt nähtub, et sõidukiteks ei ole kaubikud ega veoautod, seega tarbib kostja kütust oma tarbeks. Lisaks eeltoodule ei tangi kostja kütust sõidukisse vaid auto pagasiruumis olevatesse kanistritesse. Samas juba nende kahe tankimisega (kokku 240,29 liitrit) on kostja ületanud väidetavalt lubatud omatarbimise kogust 180,29 liitrit. Kohus ei pea usutavaks, et kostja eeltoodud asjaolu ei hoomanud või ei mäletanud, et ta sel kuul oli juba korra võtnud isiklikuks tarbeks kütust. Samuti nähtub, et ainuüksi juunis 2017 21-l tankimise päeval on kostjale usaldatud kaardiga tangitud 27 korda kokku 2893,82 liitrit kütust ja juulis 2017 18-l päeval 22 korda kokku 2801,27 liitrit kütust. Tunnistaja M. on välja toonud, et tankimisi hakatigi uurima seetõttu, et tangitud kogused läksid väga suureks, sealjuures tangiti rohkem kui tööautode kütusepaagid mahutasid. Kostja ei ole kordagi ühtegi mõistlikku selgitust kütuse suurte koguste kohta esitanud.
12.Kostja juhib tähelepanu sellele, et esitatud tankimiste nimekirjast ei nähtu selle koostajat, see on allkirjastamata ja seda ei ole kostjale tutvustatud. Kostja heidab ette, et hageja ei ole tõendanud, kui palju kostja kasutuses olnud sõiduk reaalselt kuus kütust tarbis ning seetõttu ei nähtu ka tegelik kadu.
13.Kohtu hinnangul on nii hageja kui tunnistaja M. veenvalt selgitanud, et kadu tehti kindlaks mitte üksnes sõiduki keskmise kütusekulu järgi, vaid selleks võrreldi autode kilometraaže, küsiti kolmest tanklast pildi- ja videomaterjal ning pandi need kokku kütusemüüjalt saadud kütusekaardi kasutamisega. Sedasama kinnitab ka tehnikajuht O., kes kütusekao kindlakstegemisega tegeles, oma kirjalikus seletuses (I kd, tlk 141-142). Tunnistaja M. sõnade kohaselt olid hageja jaoks kaalukaks tõendiks just tanklast saadetud fotod (tsiviilasi 2-20-5567, II kd, tlk 42 pöördel). Kohus peab tõenäoliseks, et just pildi- ja videomaterjal võimaldas tuvastada kuupäevad ja kellaajad, mil ei tangitud kütust töösõidukitesse ning see seletab ka selle, miks päevade kaupa esines perioode, kus kõik kütus oli kaoks märgitud. Lisaks sellele peab kohus usutavaks, et hagejal kui tööandjal oli võimalik välja arvutada töösõidukite keskmine kütusekulu vastavalt läbitud vahemaadele ja sõidukite läbisõidule, s.h. võrreldes teiste ettevõtte sõidukite keskmise kütusekuluga. Arusaamatuks jääb kostja etteheide tankimiste nimekirja koostaja mittemärkimise või allkirja puudumise kohta. Tegemist on ettevõtte enda sisedokumendiga, millele seadus ei ole kehtestanud kindlaid vorminõudeid.
14.Vaatamata kostja seisukohale, ei ole kohtul tabeli selguse ja ülevaatlikkuse osas kahtlusi.
15.Arvestades eeltoodut leiab kohus, et kostja vastuväited ei ole ümber lükanud hageja esitatud kütusekao kohta esitatud andmeid. Isegi kui kostja nägi kütusekao tabelit alles kohtumenetluses, tekib küsimus, miks ei nõudnud kostja hagejalt kui tööandjalt tabelit varem, kui ta enda sõnade kohaselt ei nõustunud arvel märgitud kütuse hinnaga, et kontrollida tankimisi ja vastu vaielda. Kostja vastuväiteid tarbitud kütuse kogusele on esitatud esmakordselt alles kohtumenetluses ning on kohtu hinnangul paljasõnalised. Samuti peab kohus ebatõenäoliseks, et sellises transpordifirmas nagu AS HRX oleks lubatud igal töötajal kütet ilma aruandluskohustuseta omatarbeks tankida. Omatarbimise lubamine toob ettevõttele raamatupidamislikult kaasa nii aruandluskohustuse kui ka maksukohustuse, mis ei pruugi olla ettevõtte huvides.
16.Hageja märgib hagis, et seoses asjaoluga, et kostja lubas hüvitada tekitatud kahju, kostjal puudusid selleks koheselt vahendid ning kuna hageja oli samuti huvitatud, et kostja jätkaks töötamist hageja ettevõttes, sõlmis ta kostjaga omatarbeks tangitud kütuse mahule suulise müügilepingu. Hageja soovis välistada politseisse pöördumise. Sõlmitud lepingu sisuks oli kostja kohustus maksta hagejale kütuse eest, mille oli kostja juba kätte saanud ehk alusetult tangitud kütus vormistati kütusemüügina. Kostja väitel ei ole kostja hagejaga suulist lepingut sõlminud, sest pole lepingu sõlmimiseks aktsepti andnud.
17.Kohus märgib kõigepealt, et eraõiguses kehtib lepinguvabaduse põhimõte, mis lubab pooltel omavahelisel kokkuleppel sõlmida mistahes lepingu, mistahes vormis ning osalistel on võimalus kõiges ka teistmoodi kokku leppida kui seaduses kirjas ehk keelatud ei ole kahju õigusvastasest tekitamisest või alusetust rikastumisest tuleneva võlasuhte vormistamine poolte kokkuleppel müügilepinguna.
18.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 1 järgi on leping tehing kahe või enama isiku vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Riigikohus on neid sätteid kohaldades märkinud, et leping sõlmitakse vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel (vt Riigikohtu 30. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08, p 13). Tahteavalduse võib teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 1). TsÜS § 77 lg 1 järgi võib tehingu teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. VÕS § 11 lg 1 kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi.
19.Otsene on tahteavaldus, milles sõnaselgelt avaldub tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg (TsÜS § 68 lg 2). Kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (TsÜS § 68 lg 3). VÕS § 16 lg-s 1 sätestatakse, et pakkumus (ofert) on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. VÕS § 20 lg-s 1 sätestatakse, et nõustumus (aktsept) on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping.
20.VÕS § 208 lg 1 kohaselt kohustub müüja asja müügilepinguga andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu.
21.Lepingu kohta käivate sätete kohaldamiseks tuleb tuvastada, et poolte tegelikuks vastastikuseks tahteks oli sõlmida just see leping. Poolte tahet tuleb tõlgendada lepingu tõlgendamise reeglite järgi. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb esmalt lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ja kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma.
22.Hageja väitel sõlmiti leping 31.07.2017 kokkusaamisel. Seega tuleb kohtul hinnata poolte tahet lepingu sõlmimiseks sellel hetkel. Kohtule on esitatud kostja poolt 31.07.2017 allkirjastatud seletuskiri, kus viimane tunnistab kütuse omastamist ja nõustub kahju hüvitamisega. Samuti on ta nõustunud kahju hüvitamisega maksegraafiku alusel. 31.07.2017 kuupäeva kannab ka hageja arve nr. 1770411 kütuse maksumuse kohta. Hageja on kohtumenetluses selgitanud, et kokku lepiti arve tasumises osade kaupa kuni võlgnevus tasutud saab, kuigi arvel oli maksetähtaeg määratud.
23.Kohus leiab, et käesoleval juhul on müügilepingu sõlmimiseks poolte tahte kindlakstegemisel tegemist veidi erineva olukorraga võrreldes tavapärase müügilepingu sõlmimisega, kuivõrd väidetav müügilepingu objekt/asi kütuse näol on kostja poolt juba enne lepingu sõlmimist kätte saadud. Sisuliselt on kostja andnud esimesena oma teoga (VÕS § 20 lg 1 tähenduses) aktsepti lepingu sõlmimiseks. VÕS § 9 lg 2 kohaselt loetakse sellisel juhul leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja teost teada sai. Antud juhul seega hetkest, kui hagejale oli selgunud kütuse kogus, mille kostja oli hageja tahte vastaselt omastanud. Kohus nõustub hagejaga, et aktseptina saab käsitleda ka kostja seletuskirjas väljendatud tahet kahju hüvitamiseks. Tunnistaja M.
selgituste kohaselt oli mõlema poole eesmärgiks probleem lahendada ning hagejal puudus kahtlus, et pooled said 31.07.2017 kokkusaamisel kokkuleppele, et kütus hüvitatakse kütusemüügina, mille kohta esitab ettevõte kostjale kui ostjale arve. Hageja selgituste kohaselt anti kostjale võimalus tasuda kütuse eest osamaksetega. See ühtib kostja seletuskirjas märgituga, et ta soovib tasuda kahju maksegraafiku alusel. Nagu tunnistaja M. selgitas, toimus kütuse müük selle hinnaga, millega HRX kütust sellel hetkel ostis. Ei olnud eesmärk sellelt teenida, s.h. intresse, viiviseid. Eesmärk oli, et kostja maksaks kinni osade kaupa selle, mis ta on saanud. Tunnistaja M. on kohtumenetluses selgitanud, et nende eesmärgiks ei olnud kedagi kiusata või halba midagi soovida, sest siis oleks saanud otse politseisse minna. Hageja pidas seda töötajale võimaluse andmiseks.
24.Kostja vastuargument, et tema seletuskirjas ei ole nimetatud kahju suurust, ei ole müügilepingu sõlmimisel määrava tähtsusega, kuivõrd võlaõigusseaduse kommentaarides (Võlaõigusseadus II, kommenteeritud väljaanne, lk 31) on selgitatud, et VÕS § 208 kohaselt võivad pooled müügilepingu kehtivalt sõlmida ka ilma ostuhinna suuruses või selle määramise viisis kokkulepet saavutamata (VÕS § 26 lg 1 ja § 28). Sellisel juhul ei muutu tasunõue sissenõutavaks enne, kui tasu suurus on selgunud. Seega tõlgendades lepingut mõistliku isiku positsioonilt ning arvestades seejuures VÕS § 29 lg 5 märgitud asjaoludega, on kohus seisukohal, et kostjale oli selge, et kütuse eest tuleb maksta. Hageja on väitnud ka, et kõigepealt räägiti poolte vahel tekkinud olukorrast telefoni teel ja kohus peab tõenäoliseks, et kui sellel hetkel kostja lubas, et tasub kütuse eest, siis ei olnud talle veel öeldud tööandja poolt kindlakstehtud kütuse kogust ja selle eest tasutavat hinda, kuid nii tunnistaja M. ütlustes kui endise töötaja O. selgitustes on kinnitatud, et 31.07.2017 kokkusaamisel olid need andmed juba selgunud. Seega summa mittemärkimine seletuskirjas ei välista ei müügilepingu sõlmimist ega seda, et tegelikkuses oli suuliselt summad läbi räägitud. Kohtumenetluses ei ole kumbki pool väitnud, et hageja dikteeris, mida kostja peab oma seletuskirjas kirjutama, seega oli seletuskirja sõnastus kostja enda otsustada.
25.Kummastav on kostja kohtumenetluses esitatud seisukoht, et ta ei võlgne hagejale midagi, kuna isiklikult tarbitud kütuse summa on kostja palgast juba maha võetud, samas kui kostja nägi 31.07.2017 arvet nr. 1770411 vastu võttes arvel märgitud summa suurust ja teadis, et nimetatud summa tasumist hageja ka ootas. Kostja ei ole esitanud ühtegi mõistlikku põhjendust, miks ta arvas, et kinnipeetud summadega on tema võlgnevus hageja ees tasutud ning hageja esitatud arvet rohkem tasuda ei tule. Ei ole eluliselt usutav, et kostja eeldas, et määrab ise oma suva järgi kütuse eest tasutava summa. Juhul kui kostjal oli teine arusaam omistatud kütuse kogusest, siis oli tal võimalus hagejale vastuväiteid esitada, kuid kohtule ei ole esitatud tõendeid, et ta seda enne kohtumenetlust teinud oleks.
26.Kohtule jääb jätkuvalt arusaamatuks, miks ei vaidlustanud kostja talle esitatud arvet ja selle summat ei arve saamisel ega veel mitte mitme aasta jooksul enne hagi esitamist, kui tema arusaamist mööda oli hageja arvel toodud summa ebaõige.
27.Isegi juhul, kui kostja eeldas ja nõustus hüvitama kütust oluliselt väiksemas koguses ja summas, siis ka selline hüvitamise kokkulepe oleks tähendanud seda, et kostja tasub saadud kütuse eest, mis omakorda on samuti tõlgendatav kui suulise müügilepingu sõlmimine. Kostja ei ole kordagi välja toonud oma nägemust, millisele teistsugusele kokkuleppele pooled 31.07.2017 kohtumisel jõudsid.
28.Kostja leiab, et kuna töötasust kinnipidamisel 10.08.2017 ei viidatud arve numbrile, siis toimus arve koostamine millalgi peale 10.08.2017. Tunnistaja M. ütluste kohaselt oli 31.07.2017 seletuskirja koostamise ajaks juba koostatud ka arve nr. 1770411, sest kahju hüvitamises ja arve koostamises oli kokku lepitud juba eelnevalt telefonivestluses. Olukorras, kus nii kirjalikud tõendid (kostja seletuskiri, arve, tehnikajuht Oldermanni kirjalik selgitus) kui tunnistaja M. ütlused
ühtivad kuupäeva osas, ei ole kostja suutnud veenvalt tõendada vastupidist. Kohus ei pea antud küsimuses järjekordselt usaldusväärseks tunnistaja A. O. ütlusi, kuivõrd tegemist on vastastikuste ütlustega sarnastes menetlustes. Sealjuures ei ole määravaks ka asjaolu, et arvel puudub M. allkiri, kuivõrd arve koostaja on ettevõtte esindajana juba arve allkirjastanud, mistõttu puudus ettevõtte juhil vajadus seda omakorda allkirjastada. Samuti vastab hageja arve nr. 1770411 kohtu hinnangul raamatupidamise seaduse § 7 lg 2 nõuetele. Arve koostaja määrab ise, mis detailsuse astmega arve koostatakse, peamine on, et pooltele oli selge, mille eest arve on esitatud. Hageja väitel toimus arve koostamine kostjaga kooskõlastatult. Arvel olev viide diisli tankimise perioodidele eeldab, et olemas on arvestus nimetatud perioodide kohta, ning arve esitaja suudab selgitada/põhjendada arve kujunemist, mis leidis ka tõestust.
29.Kostja viitab, et nõue ei saa tekkida ainuüksi kostjale esitatud arvest. Hageja selgitab, et ei tuginegi üksnes arvele ning lepingu sõlmimist tõendavad eelkõige tunnistaja J. M. ütlused koos kostja enda 31.07.2017 kirjaliku kinnitusega. Kohus kinnitab, et ei pea arvet määravaks ning hindab kõiki asjaolusid ja tõendeid kogumis.
30.Kohtu hinnangul on käesolevas asjas kõige olulisem see, et pooled said kokkuleppele tekitatud kahju hüvitamises. Kostja tunnistas kütuse saamist, mille eest ta ei olnud maksnud. Kumbki osapool ei olnud sel hetkel huvitatud nimetatud olukorra lahendamisega politsei vahendusel. Kohus ei pea tõenäoliseks, et kostjal oli sealjuures vastuväiteid sellele, et kütuse hind oleks sama, mis hageja ise kütuse eest vastaval ajaperioodil tasus või kuidas peaks hageja nimetatud kokkulepet oma raamatupidamises kajastama. Kohus nõustub hagejaga, et hagejal ei olnud keelatud vormistada kütuse hüvitamine kütuse edasimüügina ning selle eest kostjale arve esitada. Kohus peab tõenäoliseks hageja väidet, et hagejale ei võinud olla lepingu sõlmimisel teada kostja tegelik majanduslik olukord ning kui hagejal oli alust eeldada, et kostja oli 11098,84 euro väärtuses omastatud kütuse kasvõi osaliselt edasi müünud, siis omas ta ka vahendeid tasuda hageja nõuet.
31.Kostja vastuväide, et hagejal puudus õigus summade tasaarvestamiseks kostja töötasust, ei ole käesolevasse menetlusse nõudena esitatud ning seega ei kuulu see käesolevas tsiviilasjas hindamisele ja lahendamisele. Kohus nõustub hagejaga, et tagantjärgi esitatud väide, et kostja ei olnud töötasust kinnipidamistega nõus, ei ole tõendatud ning ei päde kui kostja enne hagiavalduse kohtusse esitamist ei ole esitanud hagejale kui tööandjale vastuväidet ja/või seaduses sätestatud tähtaja jooksul töövaidlusi lahendavale organile kaebust.
32.Kokkuvõttes, hinnates eeltoodud asjaolusid kogumis, leiab kohus, et poolte vahel oli sõlmitud 31.07.2017 kohtumisel suuline müügileping tangitud kütuse maksumuse tagastamiseks. Kaup (kütus) oli kostja poolt kätte saadud juba enne lepingu sõlmimist ehk kostja oli oma tahet teoga väljendanud esimesena. 31.07.2017 kohtumise ajaks oli hageja kindlaks teinud ka omastatud kütuse koguse ning hinna. Hageja tahet müügilepingu sõlmimiseks tõendab kostjale esitanud arve, mille kostja on ka vastu võtnud ning seega teadlik võlgnevuse suurusest. Kostja vastuväited esitatud arvele on esitatud alles kohtumenetluses ning on kohtu hinnangul otsitud. Hageja on andnud kostjale aega rohkem kui 2 aastat peale töölepingu lõpetamist kütuse eest tasumiseks, kuid kostja ei ole asunud oma lubadust ja võetud kohustust täitma.
33.Hageja nõuab kostjalt põhivõlgnevust summas 10298,84 eurot, sest arve katteks on tehtud kaks osalist makset kokku summas 800 eurot (11098,84 – 400). Kohus leiab, et hageja nõue ei ole täielikult põhjendatud. Nimelt nõustub kohus kostjaga, et hageja pidas kostja lõpparvest 06.10.2017 kinni veel 485,71 eurot. Kostja on esitanud selle tõendamiseks 06.10.2017 maksekorralduse (I kd, tlk 80), millel on selgituseks märgitud: „sept. töötasu + puhkusekomp. 1165,40, miinus arve nr. 1770411“ ning ülekantud summaks on 679,69 eurot. Seega kinnipeetud summa on 1165,40 – 679,69 = 485,71 eurot. Kokku on kostja töötasust kinni peetud arve nr.
1770411 katteks 1285,71 eurot. Hageja ei ole kostja eelnimetatud tõendile ja väidetele vastuväiteid esitanud. Lähtudes eeltoodust kuulub kostjalt väljamõistmisele 31.07.2017 arvest nr. 1770411 tulenev tasumata põhivõlgnevus summas 9813,13 eurot (11098,84 eurot -1285,71 eurot). Kohus jätab rahuldamata hageja põhivõlgnevuse summas 485,71 eurot.
34.VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda nii kohustuse täitmist kui ka rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.
35.Hageja nõuab kostjalt seadusjärgset viivist, s.o 8% aastas, tasumata põhinõudelt 10298,84 eurolt alates arve sissenõutavaks muutumisest perioodil 10.09.2017 kuni 13.04.2020 summas 2137 eurot (I kd, tlk 25). Kuivõrd kohus rahuldas põhinõude osaliselt, ei saa kohus rahuldada ka hageja viivisenõuet eelmärgitud suuruses. Kohus peab põhjendatuks arvestada seadusjärgset viivist põhinõudelt 9813,13 eurolt vastavalt hageja nõudele alates lepingu maksetähtaja möödumisest s.o. 10.09.2017 kuni 13.04.2020, s.o. 947 päeva eest kokku summas 2036,22 eurot (vt. viivisekalkulaator.ee), mis kuulub kostjalt väljamõistmisele. Kohus jätab rahuldamata hageja viivisenõude summas 100,78 eurot.
MENETLUSKULUD
37.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Sama sätte lg-st 4 nähtuvalt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise koosseisu. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
38.TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja on esitanud kostja vastu rahaliselt kindlaksmääratud nõudeid kokku summas 12435,84 eurot. Kohus jätab otsusega rahuldamata hageja nõuded summas 586,49 eurot ehk ligikaudu 5% ulatuses. Eeltoodut arvestades peab kohus TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud 95% ulatuses kostja ja 5% ulatuses hageja kanda.
39.Vaidluse olemust arvestades peab kohus põhjendatuks jätta menetluskulude rahaline kindlaksmääramine nn järelmenetlusse TsMS § 177 lg 2 tähenduses.
40.TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
41.Hageja on esitanud 06.12.2021 menetlusdokumendis taotluse enamtasutud tunnistajatasu tagastamiseks. Taotluse kohaselt tasus hageja kolme tunnistaja eest 9.11.2020 tunnistajatasu 3 x 34,80 eurot. Tunnistajad E. G. ja A. O. ei ilmunud istungile ning hageja loobus nende isikute tunnistajana ülekuulamisest. J. M. kuulati tunnistajana üle kuid hagejale teadaolevalt ei esitanud ta taotlust tunnistajatasu saamiseks. Eelnevale tuginedes palub hageja tagastada enammakstud tunnistajatasu summas 104,40 eurot hageja HRX pangakontole nr xxxx. Kohus leiab, et hageja taotlus on põhjendatud ja kuulub TsMS § 150 lg 7 alusel rahuldamisele. Tagastamine tuleb vormistada läbi Nõuete arvestamise programmi (NAP). (digitaalselt allkirjastatud) Marika Leimann Kohtunik Tartu Ringkonnakohtu 09.03.2023 kohtuotsusega jäeti Viru Maakohtu 20. jaanuari 2022 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muudeti otsuse põhjendusi. Riigikohtu 01.11.2023 kohtuotsusega jäeti Tartu Ringkonnakohtu 9. märtsi 2023. a otsus muutmata. 20.01.2022 kohtuotsus 2-20-5571 jõustus 1. november 2023 Riigikohtu kohtuotsusega. (digitaalselt allkirjastatud) Lea Herne referent
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.