Hageja: OK Incure OÜ (registrikood 11542046, asukoht Mustamäe tee 16, 10617 Tallinn); Hageja lepinguline esindaja: A. V. (e-post XXX); Kostja: R. B. (isikukood XXX, elukoht kohtule teadmata).
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Välja mõista R. B.ilt OK Incure OÜ kasuks sissenõudmiskulu 25 eurot ja viivis 85,84 eurot.
põhivõlgnevus
1973,60
eurot,
3.Jätta rahuldamata OK Incure OÜ hagi R. B.i vastu põhinõude 4797,23 eurot, intressi 550,08 eurot, kontohaldustasu 11,60 eurot ja viivise 699,63 eurot osas.
4.Jätta menetluskulud 26% ulatuses kostja kanda ja 74% ulatuses hageja kanda.
Välja mõista R. B.ilt OK Incure OÜ kasuks menetluskuluna 182 eurot ja viivis menetluskulult VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise
taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS §187 lg 6). Hageja nõue ja hagi aluseks olevad asjaolud
1.Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 6770,83 eurot, intressi 550,08 eurot, kontohaldustasu 11,60 eurot, sissenõudmiskulu 25 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 785,47 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
2.Kostja ja X AS sõlmisid 04.01.2022 krediidilepingu nr 3612978857 krediidilimiidiga 4000 eurot. 04.01.2022 krediidilepingu aastane intressimäär oli 35,4% ja krediidi kulukuse määr 50,45%. Kostja teostas lepingu katteks tagasimakseid kokku 1567,02 eurot, millest 1187,81 eurot arvestas krediidiandja põhiosa katteks, 274,21 eurot intressi katteks ja 105 eurot kiire väljamakse tasu katteks.
3.Kostja ja X AS sõlmisid 04.01.2022 järelmaksulepingu nr 44355472381 krediidisummaga 2549 eurot. Järelmaksulepingu aastane intressimäär oli 11,9% ja krediidi kulukuse määr 25,71%. Kostja teostas järelmaksulepingust tulenevate nõuete katteks tagasimakseid kokku 575,40 eurot, millest 220,36 arvestas krediidiandja põhiosa katteks, 332,22 eurot intressi katteks, 20,30 eurot haldustasu katteks ja 2,52 eurot kaardi hooldustasu katteks.
4.X AS ütles lepingud 15.12.2022 üles ja loovutas nõuded hagejale. Kostja seisukoht
5.Kostja kohtu määratud tähtajaks hagile vastust esitanud ei ole. Kohtuotsuse põhjendused
6.Kohus, tutvunud hagiavalduse ja seisukohtadega ning uurinud esitatud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
7.Krediidiandja X AS ja kostja sõlmisid 04.01.2022 krediidilepingu (dtl 41-45), mille alusel võimaldati kostjale krediidilimiiti kuni 4000 eurot. 04.01.2022 sõlmisid krediidiandja X AS ja kostja järelmaksulepingu (dtl 54-61), mille alusel anti kostjale krediiti 2549 eurot. 04.01.2022 krediidilepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 50,45% aastas ja järelmaksulepingu kohaselt on krediidikulukuse määr 25,71% aastas, mis ei ületanud krediidi väljastamise ajal VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmäära.
8.Hageja on esitanud kostja vastu nõude mõista kostjalt välja põhivõlgnevus 6770,83 eurot, intress 550,08 eurot, kontohaldustasu 11,60 eurot, sissenõudmiskulu 25 eurot ja 19.05.2023 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 785,47 eurot.
9.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 alusel on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kostja ja krediidiandja X AS sõlmisid 04.01.2022 tarbijakrediidilepingud (dtl 41-45, 54-61). Hagiavalduse kohaselt on krediidiandja kostjale krediidilepingu alusel väljastanud krediiti kokku 5630 eurot ja järelmaksulepingu alusel 2549 eurot.
10.VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2 alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja 2/8
andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. X AS loovutas oma nõude hagejale, millest teavitati kostjat 10.01.2023 teatisega (dtl 70-71). Seega on hagejal alus nõuda kostjalt võlgnevuse tasumist.
11.VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 403 4 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 alusel peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised tarbijaga seotud näitajad: 1) varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus; 2) teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused; 3) varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine; 4) muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena; 5) varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju; 6) krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist; 7) sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise kohustuse suurus. KAVS § 49 lg 2 kohaselt peab krediidiandja sise-eeskirjas krediidi andmise kohta olema sätestatud: 1) krediidisumma ja krediidi tagatisvara suhe ning krediidi põhiosa ja intressimakse ning tarbija sissetuleku suhe; 2) krediidi maksimaalne tähtaeg; 3) metoodika, mille põhjal analüüsida tarbija võimet täita krediidilepingust tulenevaid kohustusi intressi muutumise korral. KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele.
12.Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm, 24.11.2023.a, 2-21-13098, p-d 17-18), et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 403 4 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad 3/8
mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 pdes 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:
tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);
tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);
tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);
tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
13.Kohus kohustas hagejat 03.04.2024 kirjaga (dtl 84-88) esitama detailsed andmed ning neid kinnitavad tõendid selle kohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet ning teabe andmise kohustust on järgitud, eelkõige, kuidas on krediidiandja aktiivselt andmeid kogunud, milliste andmete alusel on krediidivõimekust hinnatud ning, kas esitatud teave on olnud piisava selgusega.
14.Hageja on 22.04.2024 menetlusdokumendis selgitanud, et krediidiandja tuvastas enne krediidilepingu ja järelmaksulepingu sõlmimist kostja sissetulekud, võttes arvesse kostja enda esitatut (1000 eurot) ja arvelduskonto väljavõttelt (406,67 eurot) saadud infot. Arvesse võeti kostjalt saadud infot tema elamiskulude (400 eurot) kohta. Krediidiandaja arvestas kostja sissetulekuna kostja enda poolt kinnitatuga ja kohustustega kokku 420 eurot, milles arvestati ka ootamatute kulude suurenemise mõju. Päringud teostati ka creditinfo.ee ja taust.ee andmebaasidesse, mille kohaselt kostjal puudusid mistahes võlgnevused ja maksehäired, ning võeti AS-i Creditinfo krediidiskooring.
15.Kohus leiab hageja poolt esitatud andmete ja tõendite põhjal, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtul ei ole võimalik asuda seisukohale, et krediidiandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija krediidivõime kontrollimisel. Kostja arvelduskonto väljavõttest (dtl 103-125) ei nähtu, et kostja oleks perioodil 02.09.2021-04.01.2022 saanud töötasu või, et kostjal oleks olnud muu püsiv 4/8
sissetulek. Kohtu hinnangul ei saanud krediidiandjal tekkida kindlust kostja maksevõime osas üksnes seetõttu, et kostja kontole tehti sularaha sissemakseid ja ülekandeid kolmandate isikute poolt, kuna tegemist ei olnud kostja püsiva sissetulekuga. Kohus leiab, et isegi juhul, kui pidada kostja püsivaks sissetulekuks krediidiandja poolt arvestatud sularahasissemakseid keskmiselt 406,67 eurot kuus, ei saaks selles järeldada kostja krediidivõimelisust, kuna ainuüksi kostja poolt märgitud igakuised elamiskulud olid 400 eurot. Võttes arvesse, et krediidilepingust tulenev igakuine miinimum tagasimakse oli 10 eurot ning järelmaksulepingust tuleneval igakuine osamakse 81,84 eurot, ei oleks kostja sissetulekust nende tasumiseks piisanud. Eeltoodust tulenevalt ei kogunud krediidiandja kohtu hinnangul piisavalt tõendeid kostja igakuiste sissetulekute kohta. Samuti ei ole hageja viidanud tõenditele, millest nähtuvalt puudusid kostjal 04.01.2022 lepingute sõlmimise ajal maksehäired. Üksnes päringute tegemine ei tõenda kostjal maksehäirete puudumist. Kohus leiab, et eeltoodut arvesse võttes ei olnud kostja 04.01.2022 krediidilepingut ja järelmaksulepingut sõlmides krediidivõimeline VÕS § 4034 lg 1 tähenduses. Seega on krediidiandja eiranud VÕS § 403 4 lg-s 2 ning KAVS § 50 lg-s 3 ja 4 sätestatud hoolsus- ja kontrollikohustust tarbijale vastutustundlikult krediidi võimaldamise osas. Krediidiandja on eiranud VÕS §-s 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust, kuna esitatud asjaolude alusel ei saa teha järeldust, et krediidiandja oleks tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks andmete kogumis analüüsi teostanud.
16.VÕS § 4034 lg 7 kohaselt, kui krediidiandja rikub VÕS § 403 4 lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohus märgib, et kohtule ei ole esitatud andmeid, et krediidiandja oleks kostjalt küsinud andmeid ja kostja oleks need tahtlikult esitamata jätnud või et kostja oleks midagi võltsinud. Seega on tarbijakrediidileping tühine intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas ning intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär.
17.Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on olemuslikult tasu laenu kasutamise eest. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest), (RKTKo 26.11.2012.a, nr 3-2-1-141-12, p 10).
18.VÕS § 416 lg 1 kohaselt võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.
19.Hagiavalduse kohaselt saatis krediidiandja 30.11.2022 kostjale krediidilepingu ülesütlemise hoiatuse (dtl 49-52), millega andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 14.12.2022. Kuna kostja võlgnevust ei tasunud, saatis krediidiandja kostjalt 15.12.2022 krediidilepingu ülesütlemise avalduse (dtl 53). 22.04.2024 menetlusdokumendis on hageja selgitanud, et arvestades kõik kostja krediidilepingu katteks tehtud tagasimaksed põhinõude katteks, ei saaks lugeda krediidilepingut 15.12.2022 kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud krediidilepingu ülesütlemise eeldused täidetud, s.o kostja ei olnud kolme 5/8
osamaksega võlas. Kohus leiab, et krediidileping ei olnud 15.12.2022 kehtivalt üles öeldud ja leping lõpeb ümberarvestuse järgse viimase osamakse saabumisega 15.04.2025. Hageja on 22.04.2024 menetlusdokumendis palunud kohtul alternatiivselt kostjalt hageja kasuks välja mõista kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud põhivõla ning ka tulevikus sissenõutavaks muutuva võlgnevuse. Kohtu hinnangul ei esine antud juhul mõjuvat põhjust hagi muutmiseks. Samuti ei ole hageja esitanud selget alternatiivset nõuet ega põhjendanud, millest tulenevalt peaks kohus hagi rahuldama tulevikus sissenõutavaks muutunud nõuete osas. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-141-13 p-s 17 rõhutanud, et pooled peavad esitama kohtule asja lahendamiseks olulised faktilised asjaolud üldjuhul kirjalikult taasesitatavas vormis oma avaldusena (eelkõige hagis ja vastuses) ja kohus ei või tugineda otsuses asjaolule, mida pool asja läbivaatamisel ei esitanud. Kohus ei pea ise esitatud tõenditest asjaolusid otsima, vaid pool peab kohtule viitama, millistele asjaoludele ta tugineb. Kohus on seisukohal, et kohus ei pea anda hagejale nõusolekut hagi muutmiseks ega ise hageja nõuet formuleerima ja tõenditest otsima, millises ulatuses on hageja krediidilepingust tulenev nõue sissenõutavaks muutunud ning, millistes osades ja millal muutub see sissenõutavaks tulevikus. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja hagi krediidilepingust tulenevate nõuete osas.
20.Järelmaksulepingu ülesütlemise osas märgib kohus järgmist. Kuna kostja oli viivituses järelmaksulepingust tulenevate 15.09.2022, 15.10.2022 ja 15.11.2022 osamaksetega, saatis krediidiandja kostjale 30.11.2022 lepingu ülesütlemise hoiatuse (dtl 64-67), millega andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 14.12.2022. Kuna kostja võlgnevust ei tasunud, saatis krediidiandja kostjale 15.12.2022 järelmaksulepingu ülesütlemise teate (dtl 68-69).
21.VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) on kogu laenu perioodi olnud vastav intress 0,00%. Seega lepingu kehtivuse jooksul kostja intressi tasuma ei pidanud. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja järelmaksulepingust tuleneva intressinõude 166,64 eurot. Kuna järelmaksuleping on tühine ka muude krediidiga seotud tasude osas, jätab kohus rahuldamata ka kontohaldustasu nõude 11,60 eurot.
22.Hagiavalduse kohaselt andis krediidiandja järelmaksulepingu alusel kostjale krediiti 2549 eurot. Hageja selgituste kohaselt on kostja teinud tagasimakseid kokku 575,40 eurot. Kuivõrd kohus on tuvastanud, et järelmaksuleping on tühine intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas, tuleb eelnimetatud tagasimaksed lugeda tasutuks põhivõlgnevuse katteks. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 1973,60 eurot (2549-575,40). Kohus jätab rahuldamata hageja järelmaksulepingust tuleneva põhinõude 355,04 euro ulatuses.
23.Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist summas 25 eurot. VÕS § 1132 lg 2 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta: 1) sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot; 2) sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot; 3) sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hageja saatis kostjale 10.01.2023 6/8
meeldetuletuskirja maksumusega 25 eurot. Kohus peab eelnimetatud kulu põhjendatuks. Seega tuleb kostjalt VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel välja mõista sissenõudmiskulu 25 eurot.
24.Hageja nõuab kostjalt järelmaksulepingust tuleneva sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 16.12.2022 kuni hagi esitamiseni 19.05.2023 summas 117,68 eurot. VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Tulenevalt VÕS § 113 lg 1 teisest lausest on antud juhul perioodil 16.12.202231.12.2022 viivisemääraks 8% aastas ja perioodil 01.01.2023-19.05.2023 viivisemääraks 10,5% aastas. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagejal on õigus kostjalt nõuda perioodil 16.12.2022-19.05.2023 järelmaksulepingust tulenevalt põhinõudelt 1973,60 eurolt viivist 85,84 eurot. Seega tuleb kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 alusel välja mõista 19.05.2023 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 85,84 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja järelmaksulepingust tuleneva viivisenõude 31,84 euro ulatuses.
25.Lähtudes eeltoodust tuleb hagi rahuldada osaliselt ja kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 1973,60 eurot, sissenõudmiskulu 25 eurot ja viivis 85,84 eurot. Kohus jätab hagi rahuldamata põhinõude 4797,23 eurot, intressinõude 550,08 eurot, haldustasu 11,60 eurot ja viivisenõude 699,63 eurot ulatuses.
26.TsMS § 124 lg 1, § 133 ja § 134 lg 1 alusel on hagihind 8142,98 eurot. Menetluskulud
27.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus märgib, et hageja nõue kostja vastu oli 8142,98 eurot, kuid kohus rahuldab hageja nõude 2084,44 euro ulatuses, s.o 26% ulatuses. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulud 74% ulatuses hageja kanda ja 26% ulatuses kostja kanda.
28.Hageja palub kostjalt välja mõista riigilõivu 700 eurot. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud muuhulgas riigilõiv. Hageja põhjendatud menetluskuluks on TsMS § 138 lg 2 kohaselt riigilõiv 700 eurot.
29.Võttes arvesse, et kostjal tuleb hagejale hüvitada 26% hageja menetluskuludest tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud 182 eurot.
30.Hageja on palunud märkida vastavalt TsMS § 177 lõikele 2 menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab taotluse.
31.Kostja pole käesolevas menetluses seisukohti esitanud, seega loeb kohus, et kostjal hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.
32.TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. 7/8
Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Merit Helm kohtunik
8/8
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.