Hageja Rediem Capital AB (välisriigi registrikood 559310-4697), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema
vastu võlgnevuse
Kostja G.Y (isikukood XXX) Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada osaliselt Rediem Capital AB (välisriigi registrikood 559310-4697) hagi G.Y (isikukood XXX) vastu.
2.Välja mõista G.Y-lt Rediem Capital AB kasuks 698,06 eurot, sealhulgas põhinõue 582,99, viivis 115,07 eurot ja sissenõudmiskulud 25 eurot.
3.Välja mõista G.Y-lt Rediem Capital AB kasuks viivis põhinõude (582,99 eurot) tasumata osalt määraga 24,15% aastas alates 18.02.2025 kuni põhinõude täieliku tasumiseni.
4.Jätta rahuldamata Rediem Capital AB hagi G.Y vastu 15 euro väljamõistmiseks, s.o sissenõudmiskulud.
6.Rahuldada osaliselt Rediem Capital AB menetluskulude kindlaksmääramise avaldus.
7.Välja mõista G.Y-lt Rediem Capital AB kasuks menetluskulud 565 eurot, sealhulgas riigilõiv 245 eurot, lepingulise esindaja kulu 320 eurot.
8.Välja mõista G.Y-lt Rediem Capital AB kasuks viivis menetluskulude 565 eurot tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. 1 (11)
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud
1.Rediem Capital AB (hageja) esitas 09.12.2024 maksekäsu kiirmenetluse avalduse G.Y (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Pärnu Maakohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas hagi 17.02.2025. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 582,99 eurot, viivise 115,07 eurot ja sissenõudmiskulud 40 eurot ja viivise määraga 24,15% aastas põhinõudelt alates 18.02.2025 kuni põhinõude täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (laenuandja) ja kostja 26.11.2023 järelmaksulepingu nr 718838487, mille alusel sai kostja kauba ostmiseks laenu 582,99 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel perioodil 10.01.2024– 10.09.2024 (9 kuud), igakuine osamakse oli 76,34 eurot ja maksed tuli teha iga kuu 10. kuupäeval. Intressimäär oli 41% aastas (0,114% päevas). Krediidi kulukuse määr oli 49,52% aastas. Viivisemäär oli 24,15% aastas. Kostja ei ole ühtegi tagasimakset teinud. Kostjal tekkis võlgnevus esimesest osamaksest. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla 582,99 eurot. Viivisenõue perioodi 25.04.2024–17.02.2025 eest on 115,07 eurot, mille hageja palub kostjalt välja mõista. Esialgne võlausaldaja saatis kostjale 09.04.2024 lepingu ülesütlemise hoiatuse, andes täiendava tähtaja kuni 23.04.2024 võla tasumiseks. Hoiatuse ajaks oli kostja viivituses kolme järjestikuse osamaksega (10.01.2024, 10.02.2024 ja 10.03.2024). Kuna võlgnevust täiendava tähtaja jooksul ei tasutud, ütles esialgne võlausaldaja lepingu üles 24.04.2024. Lepingust tulenevad nõuded on loovutatud hagejale. Hageja palub kostjalt välja mõista pärast lepingu lõppemist tekkinud sissenõudmiskulud 40 eurot. Sissenõudmiskulud on kujunenud järgmiselt: 09.05.2024 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 20 eurot, 17.05.2024 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot, 23.05.2024 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot ning muud makseviivitusega tekkinud kulud 10 eurot, sh nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja 2 (11)
vastuväidetele vastamine telefoni ja e-kirja teel; võlgnikule tehtavate kõnede kulud; võlanõude avaldamisega tehtud kulud. Hageja leiab, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Esialgne võlausaldaja kontrollis kostja maksekäitumist maksehäireregistrist (kehtivaid ega varasemaid maksehäireid ei tuvastatud) ning pensioniregistrist ja lähtus krediidiotsuse tegemisel kostja taotluses esitatud andmetest: igakuine sissetulek 735,50 eurot, igakuised finantskohustused 198 eurot ja lepingujärgne osamakse 76,34 eurot. Nende andmete põhjal jäi kostjale pärast lepingu sõlmimist igapäevasteks kuludeks 461,16 eurot kuus, mistõttu järeldati, et kostja on krediidivõimeline. Kostja vastuväited
2.Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega ja hagi menetlusse võtmise kohtumäärus kätte 06.05.2025 (TsMS § 3111 lg 5 alusel). Kohus kohustas kostjat esitama kirjaliku vastuse hagiavaldusele 30 päeva jooksul alates hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse kättetoimetamisest. Hagile vastamise tähtpäev saabus 05.06.2025. Kostja hagile ei vastanud.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
3.Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
4.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. Eeltoodut arvestades menetleb kohus hagiavaldust lihtmenetluses. Kohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (RKTKo 04.05.2016, 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse, st kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.
5.Kostja hagile ei vastanud. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus (TsMS § 407 lg 1, vt nt RKTKm 03.05.2017, 3-2-1-21-17, p 16). Kohus lahendab asja sisuliselt, sh hindab kohus hageja esitatud tõendeid.
6.VÕS § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
3 (11)
7.Hageja on esitanud kohtule tõendina TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali ja kostja vahel 26.11.2023 sõlmitud järelmaksulepingu nr 18838487 (dtl 33–40). Leping on kostja poolt allkirjastatud. Lepingu kohaselt sai kostja kauba ostmiseks laenu summas 582,99 eurot. Hageja on esitanud väljavõtte, millest nähtub, et ülekanne on tehtud summas 582,99 eurot (dtl 41). Kostja kohustus laenu tagastama osamaksetega ning tasuma intressi. Lepingutasu oli 0 eurot. Kostja kohustus krediidiandjale tegema 9 osamakset. Igakuiseid makseid tuli kostjal teostada iga kuu 10. kuupäevaks, esimene osamakse tuli teha 10.01.2024 ja viimane osamakse 10.09.2024 (dtl 36). Kohus loeb eeltoodud asjaolud esitatud tõendite alusel tuvastatuks. Krediidi kulukuse määr
8.Esmalt tuvastab kohus, kas lepingus toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS § 4062 lg-ga 1. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 14-15). Lepingust nähtuvalt oli krediidi kulukuse määraks 49,52% aastas. Lepingutasu oli 0 eurot, intressimäär oli 41% aastas ning kostjal tuli laen tagastada 9 osamaksega (dtl 34). Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda aastas, 1. juulil ja 1. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 26.11.2023 lepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 16,72% (kohaldus alates 01.07.2023 kuni 31.12.2023 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 50,16%. Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab krediidi kulukuse määra suuruseks 49,66%. Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidilepingu krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ja on seega kooskõlas VÕS § 406 2 lg-s 1 sätestatuga. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine
9.Sõlmitud leping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Kohus hindab, kas võlausaldaja on järginud kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet.
10.Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17).
10.1.VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).
4 (11)
Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 403 4 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 403 4 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18). VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23). Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p
5 (11)
2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika). Krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud ennetama liigse võlakoormuse või maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024, C-755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu andmise vältimise ja just krediidiandjale vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi 2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust individuaalselt (vt EKo 18.12.2014, C-449/13, p 35). VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).
10.2.Hageja leiab, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Esialgne võlausaldaja kontrollis kostja maksekäitumist maksehäireregistrist (kehtivaid ega varasemaid maksehäireid ei tuvastatud) ning pensioniregistrist ja lähtus krediidiotsuse tegemisel kostja taotluses esitatud andmetest: igakuine sissetulek 735,50 eurot, igakuised finantskohustused 198 eurot ja lepingujärgne osamakse 76,34 eurot. Nende andmete põhjal jäi kostjale pärast lepingu sõlmimist igapäevasteks kuludeks 461,16 eurot kuus, mistõttu järeldati, et kostja on krediidivõimeline. Hageja väljatoodust nähtub, et krediidiandja tegi laenuotsuse kostja esitatud laenutaotluse ning pensioniregistrist saadud kostja sissetuleku andmete pinnalt. Hageja pole väitnud ega tõendanud, et krediidiandja oleks küsinud kostjalt muud teavet tema varalise seisundi kohta (s.o peale igakuise sissetuleku) ja varaliste kohustuste kohta, sh kostja regulaarsete (majapidamis)kulude kohta. Hageja ei ole küsinud teavet ka kostja varasemate krediidikohustuste täitmise kohta. Seejuures ei võimalda laenutaotluses küsitud teave hinnata isegi seda, millised finantskohustused kostjal teiste krediidiandjate ees olid ja kui palju neid oli. Rahvastikuregistrist nähtub, et kostja ülalpidamisel oli lepingu sõlmimise ajal kaks alaealist last, kelle osas eeldatakse, et nende vajaduste rahuldamiseks kulub perekonnaseaduses sätestatud elatise 1⁄2 miinimummäär, s.o lepingu sõlmimise ajal ühe lapse osas 260,33 eurot kuus, st kahe ülalpeetava puhul kokku 520,66 eurot (s.o kostjale langev osa). Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks nende ülalpidamiskohustustega krediidivõimelisuse hindamisel arvestanud. Kostja on Ukraina kodanik, kes saab Eestis viibida elamisloa alusel. Asjas ei nähtu, et krediidiandja oleks küsinud kostjalt andmeid seoses Ukrainas saadud regulaarse sissetuleku suuruse ja varaliste kohustuste kohta. Samuti ei
6 (11)
ole hageja väitnud ega tõendanud, et krediidiandja oleks kostja laenutaotluses esitatud teavet kostja kohustuste kohta vastavalt VÕS § 403 4 lg-le 4 ja KAVS § 50 lg-tele 3 ja 4 kontrollinud. Hageja esitatud andmetest nähtub, et krediidiandja kontrollis kostja maksekäitumist maksehäireregistritest ning kostja sissetulekut pensioniregistrist andmebaasist. Hageja tegi küll välise maksekäitumise päringud, kuid ei kogunud tarbijalt ega teistest allikatest andmeid tarbija kohustuste mahu, liigi ja regulaarsete kulude kohta vajalikus ulatuses. Üksnes kostja sissetuleku ja maksehäirete puudumise kontrollimine ei vasta krediidiandja nõuetekohasele hoolsusele tarbija krediidivõimelisuse hindamisel. Ilma mõistliku hoolsusega kontrollitud andmeteta tarbija kulude ja finantskohustuste ning varasemate finantskohustuste täitmise kohta ei võimalda need andmed teha adekvaatseid järeldusi tarbija krediidivõimelisuse kohta. Kuna krediidiandja ei saanud kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel tingimustel täitma, ei oleks krediidiandja VÕS § 4034 lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut sõlmida. Kohus tuvastab, et krediidiandja ei ole järginud kostjaga lepingute sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24). VÕS § 403 4 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud krediidiandjale mingi teabe teadlikult esitamata. Isegi kui kostja esitatud andmed olid ebatäpsed, ei võimaldaks pelgalt nende esitamise asjaolud järeldada seda, et kostja esitas valeandmeid tahtlikult, s.o õigusvastase tagajärje sooviga (VÕS § 104 lg 5). Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine
11.VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine
7 (11)
on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud. Hageja tõi välja, et kostja ei ole lepingu alusel ühtegi tagasimakset teinud. Lepingu osas muutusid sissenõutavaks põhiosamaksed järgmiselt: 10.01.2024 – 54,42 eurot; 10.02.2024 – 58,35 eurot; 10.03.2024 – 60,34 eurot (dtl 36). Krediidiandja edastas kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse 09.04.2024, milles teatas, et kui kostja ei tasu võlga täiendava 14päevase tähtaja jooksul, siis ütleb krediidiandja lepingu üles (dtl 42). Krediidiandja ütles kostjaga sõlmitud lepingu üles 24.04.2024 (dtl 43). Eeltoodust nähtuvalt oli kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega lepingu ülesütlemise ajal, s.o 24.04.2024. Kohus leiab, et lepingu erakorraline ülesütlemine vastab seaduses sätestatule. Lepingu ülesütlemine vabastab mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest ja krediidiandja saab lepingu erakorralisel ülesütlemisel nõuda laenusumma kohest tagastamist. Lepingu ülesütlemisega muutus sissenõutavaks kostja kohustus tagastada laenu põhiosad. Seda kohustust ei mõjuta asjaolu, et krediidiandja oli lepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla 582,99 eurot. Kohus rahuldab hageja nõude põhivõla 582,99 eurot väljamõistmiseks kostjalt.
11.1.Hageja viivisenõue perioodi 25.04.2024–17.02.2025 eest on 115,07 eurot. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista viivise määraga 24,15% aastas alates 18.02.2025 põhinõudelt 582,99 eurolt kuni selle kohase tasumiseni. Lepingus on viivisemääraks kokku lepitud 24,15% aastas, mis ei ületanud lepingu sõlmimise ajal seadusjärgset viivisemäära üle kolme korra (lepingu sõlmimise ajal oli seadusjärgne viivisemäär 10,5% aastas ja kolmekordne määr seega 31,50%). VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 esimese lause kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus leiab, et seadusest tulenev kohustus maksta rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist ei ole käsitatav muu tasuna VÕS § 403 4 lg 7 teise lause tähenduses, mille nõudmise vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine välistaks. Pooltel on lepingus eraldi kokkulepe viivisemäära osas – lepingu järgi on viivisemääraks 24,15% aastas, 0,0671% päevas (dtl 34). Kohus leiab, et hagejal on õigus nõuda viivist lepingujärgses määras. Hageja viivisenõue on põhjendatud. Kohus rahuldab hageja viivisenõude ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise 115,07 eurot. Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise
8 (11)
põhinõude tasumata osalt viivisemääraga 24,15% aastas alates 18.02.2025 kuni põhinõude täieliku tasumiseni.
12.Hageja palub kostjalt välja mõista pärast lepingu lõppemist tekkinud sissenõudmiskulud 40 eurot. VÕS § 1132 lg 2 p 2 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot. Lõike 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja saata esimese tasulise meeldetuletuskirja kõige varem seitsme päeva möödumisel lepingu lõppemisest. Teise ja kolmanda tasulise kirja võib võlausaldaja saata kõige varem seitsme päeva möödumisel eelmise kirja saatmisest. Leping öeldi üles alates 24.04.2024. Hageja avaldas, et sissenõudmiskulud on kujunenud järgmiselt: 09.05.2024 saadetud nõudekiri 20 eurot; 17.05.2024 saadetud nõudekiri 5 eurot ja 23.05.2024 saadetud nõudekiri 5 eurot; ning muud makseviivitusega tekkinud kulud 10 eurot. Hageja on tõendanud, et hageja esindaja edastas kostjale eelnimetatud nõudekirjad (dtl 53– 71). 23.05.2024 saadetud nõudekirjaga seotud sissenõudmiskulu nõue jääb rahuldamata, kuna see ei vasta VÕS § 1132 lg-s 3 sätestatud seitsmepäevasele intervallinõudele — 17.05.2024 ja 23.05.2024 vahel ei ole nõutud ajavahemik täidetud. TsÜS § 135 lg 1 kohaselt algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus. Seetõttu hakkas seitsmepäevane tähtaeg kulgema 18.05.2024 ning lõppes 24.05.2024. Järelikult sai hageja järgmise tasulise meeldetuletuskirja saata kõige varem 25.05.2024. Kohus rahuldab hageja sissenõudmiskulude nõude 25 euro ulatuses (2 meeldetuletuskirja) ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulud 25 eurot. Muud makseviivitusega tekkinud kulud 10 eurot jätab kohus rahuldamata. Hageja ei ole tõendanud, et talle on tekkinud kahju nimetatud suuruses. Sissenõudmiskulude nõue jääb rahuldamata 15 euro ulatuses. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
13.TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldas hagiavalduse olulises ulatuses ning jättis rahuldamata sissenõudmiskulude nõude marginaalses osas, mistõttu jätab kohus menetluskulud tervikuna kostja kanda.
14.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab asja menetlev kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses.
14.1.Hagilt hinnaga 851,49 eurot kuulus riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi tasumisele riigilõiv 245 eurot. Hageja on hagilt tasunud riigilõivu seaduses sätestatud ulatuses. Riigilõiv on põhjendatud kohtukulu (TsMS § 138 lg 2). Arvestades, et kohus jättis menetluskulud kostja kanda, tuleb kostjalt hageja kasuks riigilõivuna välja mõista 245 eurot.
14.2.Hageja palub kostjalt lepingulise esindaja kuluna välja mõista 521,06 eurot (ilma käibemaksuta). Samuti palub hageja kostjalt välja mõista maksekäsu kiirmenetluse avalduse koostamise kulu 20 eurot. Tegemist on lepingulise esindaja kuluga TsMS § 175 tähenduses. Kui asi antakse üle hagimenetluses menetlemiseks TsMS § 486 järgi, siis hagimenetluses määrab kohus lepingulise esindaja kulud kindlaks TsMS § 175 alusel.
9 (11)
TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise kohta (RKTKm 11.02.2015, p 11). TsMS § 175 lg 1 võimaldab arvestada menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel menetluse ja asja liiki, asja keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu (RKTKm 21.06.2021, p 9). Hageja lepingulisel esindajal kulus alusdokumentidega tutvumisele ja analüüsile ning hagi koostamisele ja lisade kogumisele ning komplekteerimisele ja kohtule esitamisele 2 tundi; hageja 23.02.2026 vastuse koostamisele ja kohtule esitamisele kulus 45 minutit; hageja 05.03.2026 menetluskulude nimekirja koostamisele kulus 20 minutit. Kohus hindab hageja lepingulise esindaja tehtud toimingutest põhjendatuks kokku 2 tunni ja 30 minuti ulatuses, sh: - hagi koostamiseks ning 23.02.2026 vastuse koostamiseks kokku 2 tundi 15 minutit, arvestades, et vastuses esitati ümberarvestus, mida kohus hagejalt ei nõudnud; - 05.03.2026 menetluskulude nimekirja koostamiseks 15 minutit, kuivõrd nimekiri oli kohtule juba varasemalt esitatud ega vajanud olulist täiendamist. Ülejäänud 35 minutit ei ole põhjendatud. Kohus arvestab, et hagi koostamine ja hagi aluseks olevate materjalide esmane läbitöötamine nõuab tavapäraselt rohkem aega kui järgnevad menetlustoimingud ning et tegemist ei olnud keeruka ega mahuka tsiviilasjaga.
14.3.Hageja esindaja tunnitasu suurus on 169 eurot (ilma käibemaksuta). Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust ning üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Toimingu tegemisel kohaldatav põhjendatud tunnitasu suurus sõltub eelkõige asja ja vastava toimingu keerukusest ja mahukusest, samuti esindaja kvalifikatsioonist ja menetluse kestusest (RKTKm 29.01.2024, 2-21-9796/80, p 18; RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14). Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu suurus 169 eurot (ilma käibemaksuta) ületab keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu ja on seetõttu põhjendamatu suurusega. Hageja lepinguline esindaja vastab TsMS § 218 lg 1 p-s 2 esindajale sätestatud nõuetele, kuid hageja esindaja ei ole advokaat. Advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitteadvokaadist esindajate puhul nii ei ole. Samuti arvestab kohus seda, et tegemist ei olnud mahuka ega õiguslikult keeruka asjaga. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et hageja lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasu suuruseks on 120 eurot (ilma käibemaksuta). Arvestades, et hageja esindaja menetluses tehtud toiminguid olid põhjendatud 2,5 tunni ulatuses, siis on põhjendatud lepingulise esindaja tasu suuruseks 300 eurot (ilma käibemaksuta). Kohus leiab, et maksekäsu kiirmenetluse avalduse ettevalmistamise ja esitamise kulu 20 eurot on põhjendatud lepingulise esindaja tasu (ilma käibemaksuta). Arvestades, et kohus jättis menetluskulud kostja kanda, tuleb kostjalt hageja kasuks lepingulise esindaja kuluna välja mõista 320 eurot.
15.Eeltoodust tulenevalt on hageja menetluskulud põhjendatud summas 565 eurot, sealhulgas riigilõiv 245 eurot, lepingulise esindaja kulu 320 eurot (ilma käibemaksuta). Arvestades, et
10 (11)
poolte menetluskulud jäid kostja kanda, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud 565 eurot, sealhulgas riigilõiv 245 eurot, lepingulise esindaja kulu 320 eurot. Arvestades, et hageja palus kostjalt menetluskuludena välja mõista 786,06 eurot, kuid kohus rahuldas menetluskulude kindlaksmääramise avalduse 565 euro ulatuses, siis jääb menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldamata 221,06 euro osas. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates praeguse otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tasuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.
16.TsMS § 178 lg 1 ja 2 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada üksnes praeguse lahendi peale edasi kaevates, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Anneli Roonet kohtunik
11 (11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.