Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046), lepinguline esindaja Anzhela Ternikova
hagi
L.Z-i
vastu
võlgnevuse
Kostja L.Z (isikukood XXX) Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada osaliselt B2 Impact OÜ (registrikood 11542046) hagi L.Z-i (isikukood XXX) vastu.
2.Välja mõista L.Z-ilt B2 Impact OÜ kasuks 1684,28 eurot, s.o põhinõue.
3.Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ hagi L.Z-i vastu 830,70 euro väljamõistmiseks, sealhulgas põhinõue 270,61 eurot, viivisenõue 446,38 eurot, intressinõue 78,71 eurot ja võla sissenõudmiskulude nõue 35 eurot.
4.Jätta menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige 1 (10)
esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud
1.B2 Impact OÜ (endise nimega OK Incure OÜ, hageja) esitas 14.11.2023 maksekäsu kiirmenetluse avalduse L.Z-i (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Pärnu Maakohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas Tartu Maakohtule hagi 04.03.2024. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista 2514,98 eurot, millest põhinõue on 1954,89 eurot, intress on 78,71 eurot, viivis on 446,38 eurot ja sissenõudmiskulud on 35 eurot. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid IPF Digital AS (krediidiandja) ja kostja 15.12.2022 krediidikontolepingu nr 5591161, mille kohaselt võimaldas krediidiandja kostjale krediidilimiidi 2000 eurot kasutamist. Krediidiandja tegi perioodil 15.12.2022–02.04.2023 kostja arvelduskontole väljamakseid kokku 2088,85 eurot. Kostja tegi tagasimakseid summas 133,96 eurot ja viimase tagasimakse tegi kostja 30.06.2023 summas 20,33 eurot. Kostja hilines järgmiste kolme üksteisele järgneva maksega: 58,38 euro maksetähtpäev oli 16.05.2023; 73,86 euro maksetähtpäev oli 14.06.2023 ja 73,86 euro maksetähtpäev oli 14.07.2023. Krediidiandja saatis kostjale lepingu ülesütlemise teate 17.07.2023 lepingu ülesütlemise teate ja andis kostjale täiendava tähtaja kuni 06.08.2023 võlgnevuse tasumiseks. Leping loeti üles öelduks 07.08.2023. Pärast lepingu lõppemist ei ole kostja tagasimakseid teinud. Põhivõla suurus on 1954,89 eurot (2088,85-133,96 eurot). Lepingust tulenevalt on intressimäär 39,72% aastas. Perioodi eest 01.07.2023–06.08.2023 on intress 78,71 eurot. Hageja arvestab viivist intressiga võrdses määras. Perioodil 07.08.2023–03.03.2024 on viivis 446,38 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista pärast lepingu lõppemist tekkinud sissenõudmiskulud 35 eurot. Sissenõudmiskulud on kujunenud järgmiselt: 14.08.2023 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 25 eurot, 04.09.2023 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot, 09.10.2023 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot. Lepingu krediidi kulukuse määr oli 48,62% aastas, mis on arvestatud eeldusel, et kogu krediit võetakse viivitamata kasutusse ja makstakse tagasi 12 kuu jooksul võrdsete osamaksetega. Hageja asus hagis seisukohale, et krediidiandja järgis kostjaga lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja omandas teabe kostja varalise seisundi kohta laenutaotluses esitatud andmete ja kostja arvelduskonto väljavõtte alusel. Kostja avaldas enda sissetuleku suuruseks 1000 eurot kuus ja majapidamiskulude suuruseks 40 eurot. Kostja arvelduskontolt nähtus kolme kuu keskmine sissetulek 285,45 eurot. Krediidiandja ei tuvastanud finantskohustusi. Krediidiandja arvestas kostja majapidamiskuludeks 200 eurot. Vaba raha jäägiks kujunes 5 eurot. Krediidiandjale tehtava tagasimakse suuruseks oli 77 eurot. Esialgne võlausaldaja loovutas kostja vastased nõuded hagejale. Kostja vastuväited
2.Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega ja hagi menetlusse võtmise kohtumäärus kätte 15.04.2024 (TsMS § 3111 lg 5 alusel). Kohus kohustas kostjat esitama kirjaliku vastuse 2 (10)
hagiavaldusele 14 päeva jooksul alates hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse kättetoimetamisest. Hagile vastamise tähtpäev saabus 29.04.2024. Kostja hagile ei vastanud.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
3.Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
4.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. Eeltoodut arvestades menetleb kohus hagiavaldust lihtmenetluses. Kohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (RKTKo 04.05.2016, 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse, st kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.
5.Kostja hagile ei vastanud. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus (TsMS § 407 lg 1, vt nt RKTKm 03.05.2017, 3-2-1-21-17, p 16). Kohus lahendab asja sisuliselt, sh hindab kohus hageja esitatud tõendeid.
6.VÕS § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1). Kuigi tarbijakrediidileping ei pea olema allkirjastatud, peab hageja tõendama, et tarbija on teinud krediidilepingu sõlmimiseks VÕS § 404 lg 1 ja 2 kohase sisu ja vormiga tahteavalduse. Kui tarbija tahteavaldus ei sisaldanud kõiki § 404 lõikes 2 loetletud andmeid, muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama.
7.Hageja on esitanud kohtule tõendina IPF Digital AS-i ja kostja vahel 15.12.2022 sõlmitud krediidikonto lepingu nr 5591161 krediidilimiidiga 2000 eurot (dtl 35 jj). Leping on allkirjastamata. Kostja pangakontole tehti ülekandeid järgmiselt (maksekorraldused dtl 129, 130): 15.12.2022 – 2000 eurot; 20.01.2023 – 80 eurot. Kokku kanti kostja pangakontole 2080 3 (10)
eurot. Leping on tähtajatu. Tagasimakseid tuli teha iga kuu 14. päeval ja minimaalse kuumakse arvutamise perioodiks oli 60 kuud (dtl 35 jj). Lepingu ja lepingu osaks saanud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt oli leping tähtajatu (dtl 35, 58; krediidikonto leping on tähtajatu). Kohus loeb eeltoodud asjaolud esitatud tõendite alusel tuvastatuks. Hageja on tõendanud, et kostjale on krediidisummana üle kantud 2080 eurot. Kohus tuvastab, et kostja sõlmis eelloetletud tingimustel krediidikonto lepingu. Krediidi kulukuse määr
8.Esmalt tuvastab kohus, kas lepingus toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS § 4062 lg-ga 1. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 14-15). Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli lepingu ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt 48,62% aastas (dtl 35, 59). Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda aastas, 1. juulil ja 1. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 15.12.2022 lepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 16,30% (kohaldus alates 01.07.2022 kuni 31.12.2022 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 48,90%. Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab krediidi kulukuse määra suuruseks 47,81% (arvestades, et krediidisumma oli 2000 eurot; intressimäär 39,72% aastas; osamakseid 12). Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidilepingu krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ja on seega kooskõlas VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatuga. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine
9.15.12.2022 sõlmitud leping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Kohus hindab, kas võlausaldaja on järginud kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet.
10.Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17).
10.1.VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet 4 (10)
krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 403 4 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 403 4 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18). VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23). Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda 5 (10)
esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika). Krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud ennetama liigse võlakoormuse või maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024, C-755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu andmise vältimise ja just krediidiandjale vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi 2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust individuaalselt (vt EKo 18.12.2014, C-449/13, p 35). VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23). Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate asjaolude välja toomiseks ning andis võimaluse ümberarvestuse tegemiseks (dtl 172 jj). Kohus selgitas hagejale mh seda, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral saab hageja nõuda tarbijalt VÕS § 403 4 lg-te 6 ja 7 alusel tagasi põhivõla koos VÕS §-s 94 sätestatud intressiga (v.a VÕS § 403 4 lg 7 viimases lauses sätestatud erandi korral). Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.
10.2.Hageja väitel järgis krediidiandja kostjaga laenulepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuginedes kostja poolt esitatud andmetele ja tema arvelduskonto väljavõttele. Kostja teatas oma igakuiseks sissetulekuks 1000 eurot ning majapidamiskuludeks 40 eurot. Krediidiandja kontrollis kostja finantsseisu arvelduskonto väljavõtte abil, millest ilmnes, et kostja kolme kuu keskmine sissetulek oli 285,45 eurot. Finantskohustusi krediidiandja ei tuvastanud. Krediidiandja arvestas kostja majapidamiskuludeks 200 eurot, mille tulemusel kujunes kostja võimalikuks vaba raha jäägiks 5 eurot kuus. Hageja esitas kohtule tõendina kostja pangakonto väljavõtte perioodil 18.08.2022–15.12.2022 (dtl 65 jj). Väljavõttest nähtub, et kostjale ei laekunud töötasu sissetulekut. Kostjale laekus igakuine toetus Eesti Töötukassalt keskmiselt 279–288 eurot kuus. Muid regulaarseid sissetulekuid ei nähtu. Kostja on teinud ülekandeid Olybetile (2022 septembris 110 eurot, detsembris 450 eurot), mis viitab hasartmängude mängimisele. Kostjal olid igakuised üürikulud 250 eurot. Lisaks olid kostjal kulud toidule jne. Hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks küsinud kostjalt muud teavet kostja varalise seisundi kohta (s.o peale igakuise sissetuleku) ja varaliste kohustuste kohta, sh kostja regulaarsete (majapidamis)kulude kohta. Hageja väljatoodud asjaolud ei võimalda hinnata isegi seda, kas ja millised finantskohustused kostjal teiste krediidiandjate ees olid ja kui palju neid oli. Hageja esitatud 6 (10)
kostja pangakonto ja selle analüüsi põhjal nähtub, et kostja ei olnud võimeline täitma lepingust tulenevaid kohustusi jooksva sissetuleku või muu eluks otseselt mittevajaliku vara arvel. Kohtu hinnangul ei saanud krediidiandja kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel tingimustel täitma, mistõttu ei oleks krediidiandja VÕS § 403 4 lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut sõlmida. Kohus tuvastab, et krediidiandja ei ole järginud kostjaga lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24). VÕS § 403 4 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud krediidiandjale mingi teabe teadlikult esitamata. Isegi kui kostja esitatud andmed olid ebatäpsed, ei võimaldaks pelgalt nende esitamise asjaolud järeldada seda, et kostja esitas valeandmeid tahtlikult, s.o õigusvastase tagajärje sooviga (VÕS § 104 lg 5). Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine
11.VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud. Lepingu osaks saanud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt oli leping tähtajatu. Minimaalse kuumakse arvutamise perioodiks oli 60 kuud (dtl 35). Lepingu p 11.2. sätestab (dtl 40), et minimaalse kuumakse arvutamiseks jagatakse krediidi ja intressi summa 7 (10)
minimaalse kuumakse arvutamise perioodi kuude arvuga, kasutades annuiteetgraafiku meetodit nii, et minimaalne kuumakse oleks võrdne kogu minimaalse kuumakse arvutamise perioodi vältel, v.a viimane makse, mis erineb ümardamise tõttu. Minimaalne kuumakse ei ole siiski ühelgi juhul (välja arvatud viimane tagasimakse) väiksem kui 10 eurot. Minimaalse kuumakse arvutamisel eeldatakse, et maksed tasutakse õigeaegselt kokkulepitud tähtpäeval. Igakuiseid makseid tuli kostjal teostada iga kuu 14. kuupäevaks (dtl 35). Hageja tõi välja, et kostja jättis tasumata 16.05.2023, 14.06.2023 ja 14.07.2023 osamaksed (dtl 29). Krediidiandja teavitas kostjat 17.07.2023 lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest ning andis kostjale tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 06.08.2023 (dtl 134). Hagis toodu kohaselt loeti leping ülesöelduks 07.08.2023 (dtl 29). Hageja esitas kohtule nõude arvestuse, millest nähtub, et kostja tegi tagasimakseid järgmiselt: 18.01.2023 summas 155,72 eurot; 05.03.2023 summas 75 eurot; 02.04.2023 summas 85 eurot; 30.06.2023 summas 80 eurot, s.o kokku 395,72 eurot (dtl 137). Hageja esitas 23.01.2026 kohtule graafiku (dtl 196 jj), millest nähtub, et 14.01.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa summas 30,15 eurot ja seadusjärgne intress summas 4,01 eurot; 14.02.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa summas 30,22 eurot ja seadusjärgne intress summas 3,95 eurot; 14.03.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa summas 28,11 eurot ja seadusjärgne intress summas 3,74 eurot; 14.04.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa summas 26,39 eurot ja seadusjärgne intress summas 3,51 eurot; 14.05.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa summas 26,44 eurot ja seadusjärgne intress summas 3,45 eurot; 14.06.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa summas 26,67 eurot ja seadusjärgne intress summas 3,23 eurot; 14.07.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa summas 24,81 eurot ja seadusjärgne intress summas 5,08 eurot, s.o kokku 219,76 eurot. Kostja tegi tagasimakseid järgmiselt (dtl 137): 18.01.2023 summas 155,72 eurot; 05.03.2023 summas 75 eurot; 02.04.2023 summas 85 eurot; 30.06.2023 summas 80 eurot, s.o kokku 395,72 eurot. Arvestades, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist ning seda, et 2023. aastal oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraks 2,5% perioodil 01.01.2023–30.06.2023, siis ei olnud kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva põhiosa ja seadusjärgse intressi tagasimaksega lepingu ülesütlemise ajal, s.o 07.08.2023. Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et krediidikonto lepingu nr 5591161 ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud, mistõttu ei ole leping ülesütlemisega lõppenud. Kohus leiab, et lepingu ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud ka järgmiste asjaolude tõttu. Kuna kohustuste täitmiseks määratud tähtpäev (06.08.2023) sattus puhkepäevale, siis TsÜS § 136 lg 8 kohaselt loeti kohustuste täitmise tähtpäev saabunuks 07.08.2023. Seega sai kõige varem lepingut üles öelda 08.08.2023. Krediidiandja luges lepingu üles öelduks 07.08.2023. Arvestades VÕS § 416 lg-t 1 ja TsÜS § 136 lg-t 8 on kohtu hinnangul ülesütlemine tühine ka eeltoodu tõttu. Kohus on hagejale eeltoodut ka selgitanud 12.01.2026 kirjas (dtl 174). Hageja kohtule täiendavaid selgitusi lepingu ülesütlemise kohta ei esitanud.
12.Leping on sõlmitud tähtajatult. Arvestades, et minimaalse kuumakse arvutamise perioodiks oli 60 kuud, siis selle perioodi 60. maksetähtpäev oleks 14.12.2027 (kui esimene tähtpäev oli 14.01.2023). Eeltoodust tulenevalt ei ole tänaseks lepingust tulenev laenu tagasimaksmise tähtaeg kõigi osamaksete osas veel möödunud ning laenu põhiosa ei ole muutunud kogu ulatuses sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 tähenduses. Tartu Ringkonnakohus on 19.12.2025. a otsuse p-des 10–11 asjas nr 2-22-130825 selgitanud, et hagi saab põhivõla osas rahuldada ka siis, kui tarbijakrediidileping on tähtajatu ja jätkuvalt kehtiv, tingimusel et hageja nõuab lepingu täitmist ning kostja ei vaidle põhiosa tasumisele vastu. Kohus on tuvastanud, et kostja pangakontole kanti üle 2080 eurot. Kostja on teinud tagasimakseid summas 395,72 eurot. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud 8 (10)
intressimäärast. Hageja ei ole korrektset ümberarvestust intressinõude osas kohtule esitanud. Ümberarvestuses toodud intressinõude osas ei ole arvestatud seda, et kostja tegi lepingu kehtivusajal tagasimakseid. Ilma tagasimakseid arvesse võtmata kujuneb intress ebaõigesti ning ka põhiosa jääk ei peegeldu õigesti (hageja intressinõude arvestus dtl 194). Hageja intressinõue jääb rahuldamata. Kohus arvestab kostja tagasimaksed 395,72 eurot krediidisumma katteks. Eeltoodut arvestades on kostja põhivõla suurus 1684,28 eurot (2080395,72). Põhivõla tasumise kohustust ei mõjuta asjaolu, et krediidiandja oli lepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostjal on tasumata laenu põhiosa 1684,28 eurot. Kohus rahuldab hageja nõude põhiosa 1684,28 eurot väljamõistmiseks kostjalt. Arvestades, et hageja palus põhinõudena kostjalt välja mõista 1954,89 eurot, kuid kohus rahuldas hageja põhinõude 1684,28 euro ulatuses, siis jääb hageja põhinõue rahuldamata 270,61 euro ulatuses. Hageja palus hagis intressina kostjalt välja mõista 78,71 eurot. Intressinõue jääb rahuldamata.
13.VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on hagis esitanud viivisenõude üksnes perioodi 07.08.2023–03.03.2024 eest summas 446,38 eurot. Muude perioodide eest viivist ei ole hagis nõutud. Kohus märgib, et ümberarvestuse tulemusel ei saa välja mõista viivist suuremas ulatuses kui hagis taotletud ega teiste perioodide eest, mida hagi ei hõlma. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et lepingu ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud ning leping ei lõppenud ülesütlemisega. Sellest tulenevalt on hageja poolt tehtud viivise ümberarvestus ebaõige, kuna see lähtub viivise arvestamisel lepingu ülesütlemisest, mitte tegelikust lepingulisest olukorrast. Hageja viivisenõue 446,38 eurot jääb rahuldamata.
14.Kuivõrd hagejal ei olnud meeldetuletuskirjade saatmise ajal kostja vastu ülal toodud põhjendustel sissenõutavaks muutunud nõuet ning leping ei ole kehtivalt üles öeldud, ei ole VÕS § 1132 lg 2 kohaldamise eeldus täidetud ning hagejal ei ole kostja vastu sissenõudmiskulude hüvitamise nõuet. Sissenõudmiskulude nõue 35 eurot jääb rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
15.TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Riigikohus on selgitanud, et kohtul tuleb langetada nende jaotusviiside vahel kaalutluspõhine valik, arvestades võimalikult suures ulatuses ka seda, missugusel määral saavutas hageja kohtusse pöördumisega taotletud eesmärgi. Seejuures on TsMS § 163 lg-s 1 sätestatud kulude jaotamise viisid põhimõtteliselt võrdse kaaluga (seadus ei sätesta kohtule nende jaotusviiside vahel valiku tegemiseks siduvat ega ka soovituslikku järjekorda) ning õiglase tulemuse saavutamiseks on võimalik neid jaotusviise ka kombineerida (RKTKo 20.12.2022, 2-192709/212, p 13). Tallinna Ringkonnakohus on pidanud võimalikuks tarbijakrediidiasjades jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 163 lg 1 alusel (vt nt Tallinna 9 (10)
Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30.09.2024 otsus asjas nr 2-23-126294, p 14.2.1–14.2.3. ja 17.01.2025 otsus asjas nr 2-22-146808, p 16). Kohus jätab TsMS § 163 lg 1 alusel menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kohus arvestab, et hageja algselt esitatud nõue ei olnud hagi esitamise aja seisuga olulises osas põhjendatud, kuna krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ning lepingut ei olnud kostjaga kehtivalt üles öeldud. Samuti arvestab kohus, et hagi jäi märkimisväärses osas rahuldamata. Hagi esitamise ajal oli hagihind 2514,98 eurot. Kohus rahuldas hagiavalduse nõuded mahus, millele vastav hagihind on 1684,28 eurot. Sellest tulenevalt rahuldati hagi 67% ulatuses ja jäeti 33% ulatuses rahuldamata. Kohus leiab, et nimetatud asjaolusid ja hagi rahuldamise ulatust arvestades on õiglane jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Anneli Roonet kohtunik
10 (10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.