Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046), lepinguline esindaja Anzhela Ternikova
vastu võlgnevuse
Kostja Q.E (isikukood XXX) Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada osaliselt B2 Impact OÜ (registrikood 11542046) hagi Q.E (isikukood XXX) vastu.
2.Välja mõista Q.E-lt B2 Impact OÜ kasuks 127,85 eurot, s.o põhinõue.
3.Välja mõista Q.E-lt B2 Impact OÜ kasuks viivis põhinõude (127,85 eurot) tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni.
4.Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ hagi Q.E vastu 1761,58 euro väljamõistmiseks, sealhulgas põhinõue 1118,93 eurot, viivisenõue 431,73 eurot, intressinõue 175,92 eurot ja võla sissenõudmiskulude nõue 35 eurot. Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ hagi Q.E vastu viivisenõude osas alates 04.10.2025 kuni kohtuotsuse jõustumiseni.
5.Jätta menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. 1 (10)
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud
1.B2 Impact OÜ (hageja) esitas 03.10.2025 Tartu Maakohtule hagiavalduse Q.E (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista 1889,43 eurot, millest põhinõue on 1246,78 eurot, intress on 175,92 eurot, viivis on 431,73 eurot ja sissenõudmiskulud on 35 eurot. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista viivise põhinõudelt (1246,78 eurolt) võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates 04.10.2025 kuni põhinõude täieliku tasumiseni Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Esto AS (krediidiandja) ja kostja krediidilepingu nr 16161113927, mille kohaselt sai kostja 2000 eurot, millest krediidiandja arvestas maha 4 eurot väljavõtu tasu. 09.05.2024 sõlmisid pooled lepingu lisa 1, mille kohaselt vähendas kostja krediidiliini 900 eurole. Uus intressimäär on 42%, krediidikulukuse määr 51,11%. Kostjal on intressivõlgnevus perioodi 07.05.2024–16.08.2024 eest 175,92 eurot. Viivisenõue perioodi 07.12.2024–03.10.2025 eest on 431,73 eurot. Kostja tegi tagasimakseid kokku 1611,99 eurot, millest krediidiandja arvestas põhiosa katteks 497,06 eurot, intressi katteks 1049,93 eurot ja meeldetuletustasude katteks 65 eurot. Põhiosa võla suuruseks jäi 1502,94 eurot (2000-497,06). Pärast lepingu ülesütlemist tegi kostja 06.11.2024 tagasimakse summas 160 eurot ja 06.12.2024 tegi kostja tagasimakse summas 96,16 eurot, mis arvestati põhivõla katteks. Kostja põhivõla suurus on 1246,78 eurot (1502,94-256,16) Hageja palub kostjalt välja mõista pärast lepingu lõppemist tekkinud sissenõudmiskulud 35 eurot. Sissenõudmiskulud on kujunenud järgmiselt: 02.09.2024 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 25 eurot, 16.09.2024 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot, 01.10.2024 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot. Krediidiandja hindas kostja krediidivõimelisust kostja esitatud ning pangakonto väljavõttest pärinevate andmete põhjal, võttes sissetulekuna aluseks pangakonto järgi tuvastatud 4 kuu näitaja 523,91 eurot (kostja taotluses 530 eurot), arvestas väljaminekutena kostja märgitud 107 eurot finantskohustusi ning kohaldas majapidamiskuluks miinimumina 215,30 eurot (kostja esitas 60 eurot), mistõttu koguväljaminekud kujunesid 322,30 eurot; taustakontroll creditinfo.ee ja taust.ee andmebaasidest ei näidanud kehtivaid maksehäireid ning krediidiandja jõudis oma automatiseeritud metoodika tulemusel järeldusele, et kostja on krediidivõimeline.
2 (10)
Kostja vastuväited
2.Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega ja hagi menetlusse võtmise kohtumäärus kätte 10.10.2025 (TsMS § 3111 lg 5 alusel). Kohus kohustas kostjat esitama kirjaliku vastuse hagiavaldusele 30 päeva jooksul alates hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse kättetoimetamisest. Hagile vastamise tähtpäev saabus 10.11.2025. Kostja hagile ei vastanud. Kostja teatas 23.02.2026 kohtule, et ta soovib tasumist maksegraafiku alusel.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
3.Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
4.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. Eeltoodut arvestades menetleb kohus hagiavaldust lihtmenetluses. Kohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (RKTKo 04.05.2016, 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse, st kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.
5.VÕS § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
6.Hageja on esitanud kohtule tõendina Esto AS-i ja kostja vahel 08.10.2022 sõlmitud krediidilepingu nr 16161113927 krediidilimiidiga 2000 eurot (dtl 10–23). Leping on kostja poolt allkirjastatud. Kostja pangakontole tehti ülekandeid järgmiselt (maksekorraldused dtl 46, 48): 10.10.2022 – 1896,20 eurot; 19.10.2022 – 99,80 eurot. Kokku kanti kostja pangakontole 1996 eurot. Kostja kohustus krediidi tagastama 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Igakuiseid makseid tuli kostjal sooritada iga kuu 15. kuupäevaks (dtl 18). Lepingu osaks saanud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt oli leping tähtajatu ning lepingu lõppemisel tuli tagasi maksta kasutatud krediidilimiit (dtl 20; tarbijakrediidilepingu kestus: tähtajatu). Esto AS ja kostja vahel on 09.05.2024 sõlmitud krediidilepingu nr 16161113927 lisa nr 1, millega lepiti kokku krediidilimiidi muutmises 900 euroni (dtl 24–38). Leping on kostja poolt allkirjastatud. Kostja kohustus krediidi tagastama 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Igakuiseid makseid tuli kostjal 3 (10)
sooritada iga kuu 15. kuupäevaks (dtl 33). Lepingu osaks saanud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt oli leping tähtajatu ning lepingu lõppemisel tuli tagasi maksta kasutatud krediidilimiit (dtl 35; tarbijakrediidilepingu kestus: tähtajatu). Kohus loeb eeltoodud asjaolud esitatud tõendite alusel tuvastatuks. Krediidi kulukuse määr
7.Esmalt tuvastab kohus, kas lepingus toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS § 4062 lg-ga 1. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 14-15). VÕS § 406 lg 3 sätestab, et maksetehingute tegemist ja krediidi kasutusse võtmist võimaldava makseinstrumendi kasutamise kulusid, samuti tasusid sellise konto pidamise eest, millele tehakse krediidi kasutusse võtmise ja maksetehingute kandeid ja muid maksetehingutega seotud kulusid, tuleb krediidi kogukulu arvutamisel arvesse võtta, välja arvatud juhul, kui konto avamine on vabatahtlik ning konto pidamise kulud on selgelt ja eraldi märgitud tarbijakrediidilepingus või mõnes muus tarbijaga sõlmitud lepingus. Eeltoodust tulenevalt tuleb krediidi kogukulu arvutamisel arvesse võtta ka muid maksetehingutega seotud kulusid. Eelnõu seletuskirja kohaselt on nendeks kuludeks mh ülekandekulud (vt võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 761 SE, seletuskiri lk 36). Krediidi kulukuse määra arvutamisel tuleb mh lähtuda VÕS § 406 1, mille lõiked 1 ja 2 sätestavad, et kui tarbijakrediidileping võimaldab tarbijal valida, millal ta krediidi kasutusse võtab, loetakse krediidi kulukuse määra arvutamisel, et kogu krediit võetakse kasutusse viivitamata ja täies mahus. Kui tarbijakrediidileping võimaldab krediiti kasutusse võtta mitmel viisil ning seejuures on krediidiga seotud tasud ja intressimäär erinevad, loetakse krediidi kulukuse määra arvutamisel, et kogu krediit on kasutusse võetud kõige kõrgemate tasude ja intressimääraga, mida rakendatakse seda liiki tarbijakrediidilepingu puhul kõige levinuma krediidi kasutusse võtmise viisi suhtes. Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli 08.10.2022 lepingu ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt 48,63% aastas (dtl 18, 21). Lepingu kohaselt oli krediidi ülekandmise tasu (väljavõtutasu) pangakontole 0 eurot, millele lisandus 0,2% ülekande summast, s.o kostja puhul 4 eurot (dtl 18, 19). Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda aastas, 1. juulil ja 1. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 08.10.2022 lepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 16,30% (kohaldus alates 01.07.2022 kuni 31.12.2022 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 48,90%. Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab krediidi kulukuse määra suuruseks 48,65% (arvestades, et krediidisumma oli 2000 eurot; väljavõtutasu 4 eurot; intressimäär 39,9% aastas; osamakseid 12). Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidilepingu krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ja on seega kooskõlas VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatuga.
4 (10)
09.05.2024 sõlmitud lepingu lisa 1 krediidi kulukuse määr oli lepingu ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt 51,11% aastas (dtl 33, 36). Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda aastas, 1. juulil ja 1. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 09.05.2024 lepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 17,36% (kohaldus alates 01.01.2024 kuni 30.06.2024 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 52,08%. Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab krediidi kulukuse määra suuruseks 51,11% (arvestades, et krediidisumma oli 900 eurot; intressimäär 42% aastas; osamakseid 12). Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidilepingu krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ja on seega kooskõlas VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatuga. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine
8.Sõlmitud lepingud on tarbijakrediidilepingud VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Kohus hindab, kas võlausaldaja on järginud kostjaga lepinguid sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet.
9.Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17).
9.1.VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 403 4 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 403 4 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);
5 (10)
-
tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18). VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23). Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika). Krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud ennetama liigse võlakoormuse või maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024, C-755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu andmise vältimise ja just krediidiandjale vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi 2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust individuaalselt (vt EKo 18.12.2014, C-449/13, p 35). VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale 6 (10)
krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).
9.2.Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate asjaolude välja toomiseks ning andis võimaluse ümberarvestuse tegemiseks (dtl 97 jj, 106 jj). Kohus selgitas hagejale mh seda, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral saab hageja nõuda tarbijalt VÕS § 403 4 lg-te 6 ja 7 alusel tagasi põhivõla koos VÕS §-s 94 sätestatud intressiga (v.a VÕS § 403 4 lg 7 viimases lauses sätestatud erandi korral). Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja kohtule vastust ei esitanud. Kohus lähtub hagis esitatud asjaoludest ja hagiga esitatud tõenditest. Krediidiandja hindas kostja krediidivõimelisust kostja esitatud ning pangakonto väljavõttest pärinevate andmete põhjal, võttes sissetulekuna aluseks pangakonto järgi tuvastatud 4 kuu näitaja 523,91 eurot (kostja taotluses 530 eurot), arvestas väljaminekutena kostja märgitud 107 eurot finantskohustusi ning kohaldas majapidamiskuluks miinimumina 215,30 eurot (kostja esitas 60 eurot), mistõttu koguväljaminekud kujunesid 322,30 eurot; taustakontroll creditinfo.ee ja taust.ee andmebaasidest ei näidanud kehtivaid maksehäireid ning krediidiandja jõudis oma automatiseeritud metoodika tulemusel järeldusele, et kostja on krediidivõimeline. Hageja esitas kohtule tõendina kostja pangakonto väljavõtte perioodil 01.06.2022–08.10.2022 (dtl 39 jj). Väljavõttest nähtub, et kostjale ei laekunud töötasu sissetulekut. Kostjale laekus igakuine toetus Eesti Töötukassalt keskmiselt 489–506 eurot kuus ja igakuine toetus Sotsiaalkindlustusametilt 34 eurot kuus. Muid regulaarseid sissetulekuid ei nähtu. Kohus leiab, et krediidiandja hindas kostja olemasolevaid finantskohustusi puudulikult. Krediidiandja arvestas finantskohustuste suurusena kostja avaldatud 107 eurot kuus. Samas laekus kostjale 15.07.2022 TF Bank AB (publ.) Eesti filiaalilt laen 1300 eurot ja 2022. aasta augustist tegi kostja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaalile igakuiseid tagasimakseid 119–122 eurot kuus. Samuti tegi kostja makseid Esto AS-ile, sh 2022. aasta oktoobris 223 eurot. Seega oli kostja tegelik kohustuste koormus suurem kui 107 eurot kuus. Kostja keskmine majapidamiskulude suurus oli 351 eurot kuus, sh toidukulud keskmiselt 150 eurot kuus, telekom 70 eurot kuus, tööstuskaubad keskmiselt 113 eurot kuus, kulud riietele ja jalanõudele keskmiselt 18 eurot kuus. Lisaks on kostjal muud kulud, sh transpordikulud. Hageja esitatud kostja pangakonto ja selle analüüsi põhjal nähtub, et kostja ei olnud võimeline täitma lepingust tulenevaid kohustusi jooksva sissetuleku või muu eluks otseselt mittevajaliku vara arvel. Kohtu hinnangul ei saanud krediidiandja kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel tingimustel täitma, mistõttu ei oleks krediidiandja VÕS § 4034 lg 6 järgi tohtinud kostjaga 08.10.2022 lepingut sõlmida. Kohus tuvastab, et krediidiandja ei ole järginud kostjaga 08.10.2022 lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.
9.3.VÕS § 4034 lg 9 sätestab, et kui krediidiandja ja tarbija lepivad kokku tarbija kasutusse võetava krediidisumma või krediidi ülempiiri muutmises pärast tarbijakrediidilepingu sõlmimist, ajakohastab krediidiandja tema käsutuses oleva teabe tarbija krediidivõimelisuse kohta ning hindab tarbija krediidivõimelisust iga kord enne krediidisumma või krediidi ülempiiri muutmist. Õiguskirjanduses on leitud, et kuigi seadus viitab krediidisumma või 7 (10)
krediidi ülempiiri muutumisele, on tarbija krediidivõimelisuse uuesti hindamine siiski vajalik juhul, kui krediidisummat või krediidi ülempiiri suurendatakse (P. Varul jt. Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Tartu 2019, § VÕS § 4034, p 3.1.3, d). Käesolevas asjas on aga oluline, et krediidiandja jättis juba esialgse lepingu sõlmimisel krediidivõimelisuse nõuetekohaselt hindamata. Sellist vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist ei ole võimalik hilisema lepingu muutmisega tagasiulatuvalt kõrvaldada.
9.4.Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24). VÕS § 403 4 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud krediidiandjale mingi teabe teadlikult esitamata. Isegi kui kostja esitatud andmed olid ebatäpsed, ei võimaldaks pelgalt nende esitamise asjaolud järeldada seda, et kostja esitas valeandmeid tahtlikult, s.o õigusvastase tagajärje sooviga (VÕS § 104 lg 5). Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine
10.VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud. Lepingu osaks saanud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt oli leping tähtajatu. Kostja kohustus krediidi tagastama 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Igakuiseid makseid tuli kostjal sooritada iga kuu 15. kuupäevaks. Hageja tõi välja, et kostja jättis tasumata 01.05.2024, 01.06.2024, 8 (10)
01.07.2024 ja 01.08.2024 arved. Nende arvete maksetähtpäevad olid 15.05.2024, 15.06.2024, 15.07.2024, 15.08.2024 (dtl 49–52). Krediidiandja teavitas kostjat 30.07.2024 lepingu ülesütlemisest, kui kostja ei tasu võlga täiendava tähtaja jooksul, s.o 13.08.2024. Teates oli kirjas, et krediidiandja käsitleb käesolevat kirjalikku teatist lepingu ülesütlemise tahteavaldusena, mistõttu täiendavalt antud tähtajaks kohustuste täitmata jätmise korral loetakse leping ühepoolselt üles öelduks (dtl 53, 54). Seega loeti leping üles öelduks 14.08.2024. Hageja avaldas, et kostja tegi lepingu kehtivusajal tagasimakseid kokku 1611,99 eurot, millest krediidiandja arvestas põhiosa katteks 497,06 eurot, intressi katteks 1049,93 eurot ja meeldetuletustasude katteks 65 eurot. 33,33 eurot oleks minimaalne igakuine tasumisele kuulunud summa juhul, kui krediidisummaks oli 2000 eurot ja tagasimakseperioodiks 60 kuud. 15 eurot oleks minimaalne igakuine tasumisele kuulunud summa juhul, kui krediidisummaks oli 900 eurot ja tagasimakseperioodiks 60 kuud Tegelik miinimummakse ei pruugi võrduda 33,33 ja 15 eurot igal kuul, kui kostja võttis krediidi kasutusse erinevatel aegadel ja kasutatud jääk muutus. Arvestades, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral ei võlgne kostja krediiditehingu tasu ega muid tasusid ning arvestades, et 2022. aastal oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraks 0%; 2023. aastal oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraks 2,5% perioodil 01.01.2023–30.06.2023; 4% perioodil 01.07.2023–31.12.2023; 4,5% perioodil 01.01.2024–30.06.2024; 4,25% perioodil 01.07.2024–31.12.2024, siis ei olnud kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva põhiosa ja seadusjärgse intressi tagasimaksega lepingu ülesütlemise ajal, s.o 14.08.2024. Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et laenulepingu ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud, mistõttu ei ole leping ülesütlemisega lõppenud.
11.Leping on sõlmitud tähtajatult. Arvestades, et minimaalse kuumakse arvutamise perioodiks oli 60 kuud, siis ei ole tänaseks lepingust tulenev laenu tagasimaksmise tähtaeg kõigi osamaksete osas veel möödunud ning laenu põhiosa ei ole muutunud kogu ulatuses sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 tähenduses. Tartu Ringkonnakohus on 19.12.2025. a otsuse p-des 10–11 asjas nr 2-22-130825 selgitanud, et hagi saab põhivõla osas rahuldada ka siis, kui tarbijakrediidileping on tähtajatu ja jätkuvalt kehtiv, tingimusel et hageja nõuab lepingu täitmist ning kostja ei vaidle põhiosa tasumisele vastu. Kohus on tuvastanud, et kostja pangakontole kanti üle 1996 eurot. Kostja on teinud tagasimakseid summas 1868,15 eurot (sh lepingu kehtivusajal 1611,99 eurot ja pärast lepingu ülesütlemist 160 eurot ja 96,16 eurot). Hageja kohtule ümberarvestust ei esitanud. Kohus arvestab kostja tagasimaksed 1868,15 eurot krediidisumma katteks. Eeltoodut arvestades on kostja põhivõla suurus 127,85 eurot. Põhivõla tasumise kohustust ei mõjuta asjaolu, et krediidiandja oli lepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostjal on tasumata laenu põhiosa 127,85 eurot. Kohus rahuldab hageja nõude põhiosa 127,85 eurot väljamõistmiseks kostjalt.
12.Hageja viivisenõue perioodi 07.12.2024–03.10.2025 eest on 431,73 eurot, viivisemäär lepingujärgse intressimääraga võrdses määras s.o 42% aastas. Alates 04.10.2025 nõuab hageja viivist seadusjärgses viivisemääras, s.o võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras kuni põhinõude täieliku tasumiseni. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Tartu Ringkonnakohus on 19.12.2025 kohtuotsuse p-s 12 asjas nr 2-22-130825 leidnud, et olukorras, kus hageja ei ole esitanud 9 (10)
kooskõlas VÕS § 4034 lg-ga 7 nõude ümberarvestust, on võimalik hageja viivisenõue rahuldada üksnes kohtuotsuse jõustumisest arvates, kohaldades seadusjärgset viivise määra. Hageja ei ole esitanud nõude ümberarvestust. Kohus rahuldab hageja viivisenõude osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõude tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni.
13.Hageja ei ole esitanud nõude ümberarvestust intressinõude osas, mistõttu jääb intressinõue 175,92 eurot rahuldamata. Kuivõrd hagejal ei olnud meeldetuletuskirjade saatmise ajal kostja vastu ülal toodud põhjendustel sissenõutavaks muutunud nõuet ning leping ei ole kehtivalt üles öeldud, ei ole VÕS § 1132 lg 2 kohaldamise eeldus täidetud ning hagejal ei ole kostja vastu sissenõudmiskulude hüvitamise nõuet. Sissenõudmiskulude nõue 35 eurot jääb rahuldamata.
14.Arvestades, et hageja palus põhinõudena kostjalt välja mõista 1246,78 eurot, kuid kohus rahuldas hageja põhinõude 127,85 euro ulatuses, siis jääb hageja põhinõue rahuldamata 1118,93 euro ulatuses. Hageja viivisenõue 431,73 eurot, intressinõue 175,92 eurot ja sissenõudmiskulude nõue 35 eurot jäävad rahuldamata täies ulatuses. Hageja viivisenõue alates 04.10.2025 kuni kohtuotsuse jõustumiseni jääb rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
15.TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Riigikohus on selgitanud, et kohtul tuleb langetada nende jaotusviiside vahel kaalutluspõhine valik, arvestades võimalikult suures ulatuses ka seda, missugusel määral saavutas hageja kohtusse pöördumisega taotletud eesmärgi. Seejuures on TsMS § 163 lg-s 1 sätestatud kulude jaotamise viisid põhimõtteliselt võrdse kaaluga (seadus ei sätesta kohtule nende jaotusviiside vahel valiku tegemiseks siduvat ega ka soovituslikku järjekorda) ning õiglase tulemuse saavutamiseks on võimalik neid jaotusviise ka kombineerida (RKTKo 20.12.2022, 2-192709/212, p 13). Tallinna Ringkonnakohus on pidanud võimalikuks tarbijakrediidiasjades jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 163 lg 1 alusel (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30.09.2024 otsus asjas nr 2-23-126294, p 14.2.1–14.2.3. ja 17.01.2025 otsus asjas nr 2-22-146808, p 16). Kohus jätab TsMS § 163 lg 1 alusel menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kohus arvestab, et suur osa menetlusest oli seotud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärgede hindamisega ning asjaoluga, et krediidileping ei olnud ülesütlemisega lõppenud. Samuti arvestab kohus, et hagi jääb olulises osas rahuldamata. Hagi esitamise ajal oli hagihinnaks 2015,98 eurot. Kohus rahuldas hagiavalduse nõuetes, millele vastav hagihind on 140,83 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hagiavalduse 7% ulatuses ning jättis rahuldamata 93% ulatuses. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul õiglane jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Anneli Roonet kohtunik
10 (10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.