Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046), lepinguline esindaja Pille Martin
vastu võlgnevuse
Kostja D.I (isikukood XXX) Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada osaliselt B2 Impact OÜ (registrikood 11542046) hagi D.I (isikukood XXX) vastu.
2.Välja mõista D.I-lt B2 Impact OÜ kasuks 2848,13 eurot, s.o põhinõue.
3.Välja mõista D.I-lt B2 Impact OÜ kasuks viivis põhinõude (2848,13 eurot) tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni.
4.Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ hagi D.I vastu 6507,12 euro väljamõistmiseks, sealhulgas põhinõue 5930,57 eurot, viivisenõue 526,55 eurot, meeldetuletuskirjade tasunõue 15 eurot ja võla sissenõudmiskulude nõue 35 eurot. Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ hagi D.I vastu viivisenõude osas alates 08.01.2025 kuni kohtuotsuse jõustumiseni.
5.Jätta menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest.
1 (10)
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud
1.B2 Impact OÜ (hageja) esitas 07.01.2025 Tartu Maakohtule hagi D.I (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja täpsustas hagi 31.03.2025. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista 9355,25 eurot, millest põhinõue on 8778,70 eurot, viivis on 526,55 eurot, meeldetuletuskirjade tasu on 15 eurot ja sissenõudmiskulud on 35 eurot. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista viivise põhinõude tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates 08.01.2025 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Esto AS (krediidiandja) ja kostja 19.07.2022 krediidilepingu nr 12051022944, mille kohaselt võimaldas krediidiandja kostjale krediidilimiidi 10 000 eurot kasutamist. Kostja kohustus tagastama igakuiselt 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Samuti kohustus kostja tasuma igakuist intressi 15. kuupäevaks. Lepingust tulenevalt on intressimäär 39,9% aastas. Lepingu kohaselt oli krediidi ülekandmise tasu (väljavõtutasu) pangakontole 0,2% ülekande summast. Lepingu krediidi kulukuse määr oli 48,63% aastas. Kostja on perioodil 21.07.2022–28.02.2024 saanud krediiti kokku summas 12 600 eurot, millest on maha arvestatud lepingu põhitingimustest tulenev väljavõtutasu 20,86 eurot ja kiire väljamakse tasu 19,90 eurot. Kostja tegi tagasimakseid kokku 9730 eurot, millest on arvestatud põhiosa katteks 3821,29 eurot, intressi katteks 5832,36 eurot, krediidiskooringu tasu katteks 15 eurot, meeldetuletuskirjade tasu katteks 60 eurot, kaardimakse tehingu tasu katteks 2,33 eurot. Viimane makse nõude katteks teostati 30.09.2024. Kostja jättis tasumata 15.03.2024, 15.04.2024 ja 15.05.2024 osamaksed. Krediidiandja teavitas kostjat 30.10.2024 lepingu ülesütlemisest, kui kostja ei tasu võlga täiendava tähtaja jooksul, s.o 13.11.2024. Leping lõppes ülesütlemisega 14.11.2024. Hageja põhinõude suurus on 8778,70 eurot, arvestades, et krediit oli 12 600 ja kostja tagastas põhiosa katteks 3821,29 eurot. Kostjal on intressivõlgnevus perioodi 01.10.2024–13.11.2024 eest summas 421,09 eurot. Viivisenõue perioodi 14.11.2024–07.01.2025 eest on 526,55 eurot. Lepingus on viivisemäär võrdne intressimääraga, st viivisemäär on 39,9% aastas. Alates 08.01.2025 palub hageja kostjalt välja mõista viivise seadusjärgses määras. Lepingu kehtivusajal saatis krediidiandja kostjale kolm tasulist meeldetuletuskirja järgmiselt: 16.01.2024 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot, 29.01.2024 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot, 29.04.2024 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista meeldetuletuskirjade tasu 15 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista pärast lepingu lõppemist tekkinud sissenõudmiskulud 35 eurot. Sissenõudmiskulud on kujunenud järgmiselt: 02.12.2024 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 25 eurot, 10.12.2024 saadetud 2 (10)
meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot, 13.12.2024 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot. Hageja leiab, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Konto väljavõtet krediidiandja kostjalt ei küsinud. Kostja avaldas enda sissetulekuteks 2060 eurot kuus. Krediidiandja tuvastas Maksu- ja Tolliameti andmete alusel kostja sissetulekuna 2062,96 eurot kuus. Oma finantskohustuste suuruseks avaldas kostja 600 eurot ja üldisteks majapidamiskuludeks 400 eurot. Krediidiandja ei tuvastanud täiendavaid kohustusi esitatud andmete ja registriandmete osas. Maksehäired kostjal puudusid. Esialgne võlausaldaja loovutas kostja vastased nõuded hagejale. Hageja esitas 31.03.2025 ümberarvestuse. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral kostja peale põhivõla muid tasusid ei võlgne, mistõttu arvestatakse kõik tagasimaksed krediidisumma katteks. Sellisel juhul on kostjal hageja ees võlg 2870 eurot (12 600-9730), mille hageja palub kostjalt välja mõista. Hageja leiab, et lepingu ülesütlemise eeldused olid täidetud, mistõttu on hageja õigustatud nõudma viivist seadusjärgses määras alates lepingu ülesütlemisest kuni hagi esitamiseni, s.o perioodi eest 14.11.2024–07.01.2025 summas 54,07 eurot. Kostja vastuväited
2.Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega ja hagi menetlusse võtmise kohtumäärus kätte 12.04.2025 (TsMS § 3111 lg 5 alusel). Kohus kohustas kostjat esitama kirjaliku vastuse hagiavaldusele 30 päeva jooksul alates hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse kättetoimetamisest. Hagile vastamise tähtpäev saabus 12.05.2025. Kostja hagile ei vastanud. Pärast kirjaliku menetluse määramist esitas kostja kohtule 26.02.2026 vastuse, milles avaldas, et nõustub asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kostja soovib ümberarvestuse järgse võla tasuda 2 aasta jooksul maksegraafiku alusel.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
3.Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
4.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
5.Hageja on esitanud kohtule tõendina Esto AS-i ja kostja vahel 19.07.2022 sõlmitud krediidilepingu nr 12051022944 krediidilimiidiga 10 000 eurot (dtl 15–22). Leping on kostja poolt allkirjastatud. Kostja pangakontole tehti ülekandeid järgmiselt (maksekorraldused dtl 30–64): 22.07.2022 – 598,80 eurot; 22.07.2022 – 119,76 eurot; 06.09.2022 – 499 eurot; 20.09.2022 – 4930,12 eurot; 12.10.2022 – 1896,20 eurot; 24.10.2022 – 798,40 eurot;
3 (10)
11.11.2022 – 1297,40 eurot; 14.11.2022 – 99,80 eurot; 12.12.2022 – 169,66 eurot; 16.01.2023 – 100 eurot; 24.02.2023 – 100 eurot; 16.03.2023 – 280 eurot, 18.04.2023 – 180 eurot, 18.05.2023 – 110 eurot, 24.05.2023 – 30 eurot, 11.08.2023 – 310 eurot, 06.11.2023 – 600 eurot, 28.02.2024– 460 eurot. Kokku kanti kostja pangakontole 12 579,14 eurot. Kostja kohustus krediidi tagastama 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Igakuiseid makseid tuli kostjal teostada iga kuu 15. kuupäevaks (dtl 23). Lepingu ja lepingu osaks saanud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt oli leping tähtajatu ning lepingu lõppemisel tuli tagasi maksta kasutatud krediidilimiit (dtl 25; tarbijakrediidileping on tähtajatu). Kohus loeb eeltoodud asjaolud esitatud tõendite alusel tuvastatuks. Krediidi kulukuse määr
6.Esmalt tuvastab kohus, kas lepingus toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS § 4062 lg-ga 1. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 14-15). VÕS § 406 lg 3 sätestab, et maksetehingute tegemist ja krediidi kasutusse võtmist võimaldava makseinstrumendi kasutamise kulusid, samuti tasusid sellise konto pidamise eest, millele tehakse krediidi kasutusse võtmise ja maksetehingute kandeid ja muid maksetehingutega seotud kulusid, tuleb krediidi kogukulu arvutamisel arvesse võtta, välja arvatud juhul, kui konto avamine on vabatahtlik ning konto pidamise kulud on selgelt ja eraldi märgitud tarbijakrediidilepingus või mõnes muus tarbijaga sõlmitud lepingus. Eeltoodust tulenevalt tuleb krediidi kogukulu arvutamisel arvesse võtta ka muid maksetehingutega seotud kulusid. Eelnõu seletuskirja kohaselt on nendeks kuludeks mh ülekandekulud (vt võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 761 SE, seletuskiri lk 36). Krediidi kulukuse määra arvutamisel tuleb mh lähtuda VÕS § 406 1, mille lõiked 1 ja 2 sätestavad, et kui tarbijakrediidileping võimaldab tarbijal valida, millal ta krediidi kasutusse võtab, loetakse krediidi kulukuse määra arvutamisel, et kogu krediit võetakse kasutusse viivitamata ja täies mahus. Kui tarbijakrediidileping võimaldab krediiti kasutusse võtta mitmel viisil ning seejuures on krediidiga seotud tasud ja intressimäär erinevad, loetakse krediidi kulukuse määra arvutamisel, et kogu krediit on kasutusse võetud kõige kõrgemate tasude ja intressimääraga, mida rakendatakse seda liiki tarbijakrediidilepingu puhul kõige levinuma krediidi kasutusse võtmise viisi suhtes. Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli lepingu ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt 48,63% aastas (dtl 23, 26). Lepingu kohaselt oli krediidi ülekandmise tasu (väljavõtutasu) pangakontole 0 eurot, millele lisandus 0,2% ülekande summast (dtl 23), s.o kostja puhul 20 eurot (dtl 24). Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda aastas, 1. juulil ja 1. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 05.07.2022 lepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 16,30% (kohaldus alates
4 (10)
01.07.2022 kuni 31.12.2022 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 48,90%. Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab krediidi kulukuse määra suuruseks 48,65%. Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidilepingu krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ja on seega kooskõlas VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatuga. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine
7.Poolte vahel sõlmitud leping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Kohus hindab, kas võlausaldaja on järginud kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet.
8.Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17).
8.1.VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 403 4 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 403 4 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb
5 (10)
krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18). VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23). Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika). Krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud ennetama liigse võlakoormuse või maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024, C-755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu andmise vältimise ja just krediidiandjale vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi 2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust individuaalselt (vt EKo 18.12.2014, C-449/13, p 35). VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23). Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate asjaolude välja toomiseks ning andis võimaluse ümberarvestuse tegemiseks (dtl 164 jj).
6 (10)
Kohus selgitas hagejale mh seda, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral saab hageja nõuda tarbijalt VÕS § 403 4 lg-te 6 ja 7 alusel tagasi põhivõla koos VÕS §-s 94 sätestatud intressiga (v.a VÕS § 403 4 lg 7 viimases lauses sätestatud erandi korral). Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja asus hagis seisukohale, et krediidiandja järgis kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet. Konto väljavõtet krediidiandja kostjalt ei küsinud. Kostja avaldas enda sissetulekuteks 2060 eurot kuus. Krediidiandja tuvastas Maksu- ja Tolliameti andmete alusel kostja sissetulekuna 2062,96 eurot kuus. Oma finantskohustuste suuruseks avaldas kostja 600 eurot ja üldisteks majapidamiskuludeks 400 eurot. Krediidiandja ei tuvastanud täiendavaid kohustusi esitatud andmete ja registriandmete osas. Maksehäired kostjal puudusid. Hageja väljatoodust nähtub, et krediidiandja tegi laenuotsuse kostja esitatud laenutaotluse ja maksehäireregistrist ning Maksu- ja Tolliametist saadud kostja sissetuleku andmete pinnalt. Hageja pole väitnud ega tõendanud, et krediidiandja oleks küsinud kostjalt muud teavet tema varalise seisundi kohta (s.o peale igakuise sissetuleku) ja varaliste kohustuste kohta, sh kostja regulaarsete (majapidamis)kulude kohta. Krediidiandja ei ole küsinud teavet ka kostja varasemate krediidikohustuste täitmise kohta. Seejuures ei võimalda laenutaotluses küsitud teave hinnata isegi seda, millised finantskohustused kostjal teiste krediidiandjate ees olid ja kui palju neid oli. Samuti ei ole hageja väitnud ega tõendanud, et krediidiandja oleks kostja laenutaotluses esitatud teavet kostja kohustuste kohta vastavalt VÕS § 403 4 lg-le 4 ja KAVS § 50 lg-tele 3 ja 4 kontrollinud. Hageja väljatoodust nähtub, et krediidiandja kontrollis kostja maksekäitumist maksehäireregistrist ja kostja sissetulekut Maksu- ja Tolliametist. Üksnes kostja sissetuleku ja maksehäirete puudumise kontrollimine ei vasta krediidiandja nõuetekohasele hoolsusele tarbija krediidivõimelisuse hindamisel. Ilma mõistliku hoolsusega kontrollitud andmeteta tarbija kulude ja finantskohustuste ning varasemate finantskohustuste täitmise kohta ei võimalda need andmed teha adekvaatseid järeldusi tarbija krediidivõimelisuse kohta. Seejuures ei mõjutanud krediidiandja kontrollikohustust see, et kostja oli lepingus kinnitanud, et kostja esitatud andmed on tõesed. Kuna krediidiandja ei saanud kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel tingimustel täitma, ei oleks krediidiandja VÕS § 4034 lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut sõlmida. Kohus tuvastab, et krediidiandja ei ole järginud kostjaga lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24). VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral
7 (10)
tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud krediidiandjale mingi teabe teadlikult esitamata. Isegi kui kostja esitatud andmed olid ebatäpsed, ei võimaldaks pelgalt nende esitamise asjaolud järeldada seda, et kostja esitas valeandmeid tahtlikult, s.o õigusvastase tagajärje sooviga (VÕS § 104 lg 5). Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine
9.VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud. Lepingu osaks saanud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt oli leping tähtajatu. Kostja kohustus krediidi tagastama 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Igakuiseid makseid tuli kostjal teostada iga kuu 15. kuupäevaks (dtl 23). Hageja tõi välja, et kostja jättis tasumata 15.03.2024, 15.04.2024, 15.05.2024 osamaksed (dtl 175). Krediidiandja teavitas kostjat 30.10.2024 lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest ning andis kostjale tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni 13.11.2024. Krediidiandja ütles lepingu üles 14.11.2024 (dtl 133). Hageja avaldas, et kostja tegi tagasimakseid kokku 9730 eurot, millest on arvestatud põhiosa katteks 3821,29 eurot, intressi katteks 5832,36 eurot, krediidiskooringu tasu katteks 15 eurot, meeldetuletuskirjade tasu katteks 60 eurot, kaardimakse tehingu tasu katteks 2,33 eurot. Kohus juhib tähelepanu, et nende summade liitmisel saadakse 9730,98 eurot, mis ületab hageja esitatud kogusumma 0,98 euro võrra. Seega sisaldab hageja arvestus arvutuslikku viga. Eeltoodu ei takista asja lahendamist. Kohtule esitatud tõendist nähtub, et kostja tegi tagasimakseid 9731,01 eurot, millest on arvestatud põhiosa katteks 3821,31 eurot, intressi katteks 5832,37 eurot, krediidiskooringu tasu katteks 15 eurot, meeldetuletuskirjade tasu katteks 60 eurot, kaardimakse tehingu tasu katteks 2,33 eurot (dtl 65 jj). Kohus tuvastab esitatud tõendi alusel, et kostja on perioodil 02.08.2022–30.09.2024 teinud tagasimakseid summas 9731,01 eurot. 166,67 eurot oleks minimaalne igakuine tasumisele kuulunud summa juhul, kui
8 (10)
krediidisummaks oli 10 000 eurot ja tagasimakse perioodiks 60 kuud. Tegelik miinimummakse ei pruugi võrduda 166,67 eurot igal kuul, kui kostja võttis krediidi kasutusse erinevatel aegadel ja kasutatud jääk muutus. Arvestades, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral ei võlgne kostja väljavõtutasu, kaardimakse tehingu tasu, krediidiskooringu tasu ega muid tasusid ning arvestades, et 2022. aastal oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraks 0%; 2023. aastal oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraks 2,5% perioodil 01.01.2023–30.06.2023; 4% perioodil 01.07.2023–31.12.2023; 4,5% perioodil 01.01.2024–30.06.2024; 4,25% perioodil 01.07.2024–31.12.2024, siis ei olnud kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva põhiosa ja seadusjärgse intressi tagasimaksega lepingu ülesütlemise ajal, s.o 14.11.2024. Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et laenulepingu ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud, mistõttu ei ole leping ülesütlemisega lõppenud. Kostja sai viimase krediidisumma 28.02.2024 ja lepingu kohaselt tuli krediit tagastada järgmises minimaalses osas: 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Kui esimene osamakse pärast 28.02.2024 krediidi saamist oli 15.03.2024 ja edasi kord kuus iga kuu 15ndal kuupäeval, siis saabub 60. osamakse tasumise tähtpäev 15.02.2029. Eeltoodust tulenevalt ei ole tänaseks laenulepingust tulenev laenu tagasimaksmise tähtaeg kõigi osamaksete osas veel möödunud ning laenu põhiosa ei ole muutunud kogu ulatuses sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 tähenduses. Tartu Ringkonnakohus on 19.12.2025 kohtuotsuse p-des 10 ja 11 asjas nr 2-22-130825 jõudnud järeldusele, et hagi saab põhivõla osas rahuldada olukorras, kus kostja ei vaidle põhiosa tasumisele vastu, ka siis, kui leping on tähtajatu ja jätkuvalt kehtiv. Kohus on tuvastanud, et kostja pangakontole kanti üle 12 579,14 eurot. Kostja on teinud tagasimakseid summas 9731,01 eurot. Hageja esitas 31.03.2025 ümberarvestuse ja märkis, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral kostja peale põhivõla muid tasusid ei võlgne, mistõttu arvestatakse kõik tagasimaksed krediidisumma katteks. Hageja ei ole korrektset ümberarvestust kohtule esitanud. Kohus arvestab kostja tagasimaksed 9731,01 eurot krediidisumma katteks. Eeltoodut arvestades on kostja põhivõla suurus 2848,13 eurot (12 579,14-9731,01). Põhivõla tasumise kohustust ei mõjuta asjaolu, et krediidiandja oli lepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostjal on tasumata laenu põhiosa 2848,13 eurot. Kohus rahuldab hageja nõude põhiosa 2848,13 eurot väljamõistmiseks kostjalt.
10.Hageja viivisenõue perioodi 14.11.2024–07.01.2025 eest on 526,55 eurot. Alates 08.01.2025 nõuab hageja viivist seadusjärgses viivisemääras, s.o võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras kuni põhinõude täieliku tasumiseni. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Tartu Ringkonnakohus on 19.12.2025 kohtuotsuse p-s 12 asjas nr 2-22-130825 leidnud, et olukorras, kus hageja ei ole esitanud kooskõlas VÕS § 403 4 lg-ga 7 nõude ümberarvestust, on võimalik hageja viivisenõue rahuldada üksnes kohtuotsuse jõustumisest arvates, kohaldades seadusjärgset viivise määra.
9 (10)
Kohus rahuldab hageja viivisenõude osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõude tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni.
11.Kuivõrd hagejal ei olnud meeldetuletuskirjade saatmise ajal kostja vastu ülal toodud põhjendustel sissenõutavaks muutunud nõuet ning leping ei ole kehtivalt üles öeldud, ei ole VÕS § 1132 lg-te 1 ja 2 kohaldamise eeldus täidetud ning hagejal ei ole kostja vastu sissenõudmiskulude hüvitamise nõuet summas 50 eurot.
12.Arvestades, et hageja palus põhinõudena kostjalt välja mõista 8778,70 eurot, kuid kohus rahuldas hageja põhinõude 2848,13 euro ulatuses, siis jääb hageja põhinõue rahuldamata 5930,57 euro ulatuses. Hageja viivisenõue 526,55 eurot, meeldetuletuskirjade tasunõue 15 eurot ja võla sissenõudmiskulude nõue 35 eurot jäävad rahuldamata täies ulatuses. Hageja viivisenõue alates 08.01.2025 kuni kohtuotsuse jõustumiseni jääb rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
13.TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Riigikohus on selgitanud, et kohtul tuleb langetada nende jaotusviiside vahel kaalutluspõhine valik, arvestades võimalikult suures ulatuses ka seda, missugusel määral saavutas hageja kohtusse pöördumisega taotletud eesmärgi. Seejuures on TsMS § 163 lg-s 1 sätestatud kulude jaotamise viisid põhimõtteliselt võrdse kaaluga (seadus ei sätesta kohtule nende jaotusviiside vahel valiku tegemiseks siduvat ega ka soovituslikku järjekorda) ning õiglase tulemuse saavutamiseks on võimalik neid jaotusviise ka kombineerida (RKTKo 20.12.2022, 2-192709/212, p 13). Tallinna Ringkonnakohus on pidanud võimalikuks tarbijakrediidiasjades jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 163 lg 1 alusel (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30.09.2024 otsus asjas nr 2-23-126294, p 14.2.1–14.2.3. ja 17.01.2025 otsus asjas nr 2-22-146808, p 16). Kohus jätab TsMS § 163 lg 1 alusel menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kohus arvestab seda, et suur osa menetluskuludest tekkis seetõttu, et krediidiandja ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Samuti arvestab kohus seda, et hagi jääb suures osas rahuldamata. Hagi esitamise ajal oli hagihinnaks 10 334,08 eurot. Kohus rahuldas hagiavalduse nõuetes, millele vastav hagihind on 3165,70 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hagiavalduse 31% ulatuses ning jättis rahuldamata 69% ulatuses. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul õiglane jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Anneli Roonet kohtunik
10 (10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.