Võlaõigus

8,15 € 8,15 € 8,15 € 8,15 € 8,15 € 8,15 € 8,15 € 8,15 € 8,15 € 8,15 € 8,15 € 8,15 € 8,15 € 8,15 € 8,15 € 8,15 € 8,15 € 8,14 €

2(7)

Selgitus menetlusabi taotlejale Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused

Laenusaajal on võimalik neid tingimusi läbi rääkida. Kui see siiski on tüüptingimus, siis laenuintress ehk laenu hind kujuneb intressimäära ja selle arvutamise tingimuste koostoimes. Laenu hind on laenulepingu põhiline ese, see on ainus põhjus, miks laenuandja laenu annab. Laenu hinnas väljendub ka laenusaajale üleantu ja hinna suhe. VÕS § 42 lg 2 kohaselt tüüptingimust ei loeta ebamõistlikult kahjustavaks, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet või kui tingimuse sisu tugineb õigusaktil, millest ei saa lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda. Seega ei saa VÕS § 42 lg-st-2 tulenevalt lugeda intressi arvestamise tingimusi tühiseks (tüüp)tingimuseks. Intressi arvestamise tingimused ei ole tühised ka VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel. Hageja leiab, et hageja lepingule tuginev intressi arvutamise viis ega nõue ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Hagejale jääb arusaamatuks sellise küsimuse tõusetumine üleüldse, nagu ka selles küsimuses hagejalt põhistuse nõudmine. Hageja ei pea põhistama ega tõendama, et ta ei ole hea usu põhimõtet rikkunud. Krediidiandja ei ole leppinud intressi arvutamise korda kokku seadusvastasel viisil, ega selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks oleks kahju tekitamine teisele isikule. 7.3.3 Kohus hagejaga ei nõustu. Kahtlemata on intressikokkuleppeid puudutav regulatsioon seaduses on dispositiivne. See väljendub nii intressimääras kui hageja viidatud Riigikohtu lahendi valguses ka intressi arvestamise aluse kokkuleppel määramises. Tüüptingimuse määratlemisel ei ole määrav vormiline paigutus lepingus, vaid see, kas tingimus on eelnevalt välja töötatud ja tarbijale ette antud ilma tegeliku läbirääkimisvõimaluseta. Antud juhul ei ole millegagi tõendatud, et tegemist oli pooltevahelise vabatahtliku kokkuleppega, mille osas tarbijal oli tõesti ka võimalus kaasa rääkida. Üldjuhul dikteerib intressimäära ja intressiarvestuse alused siiski krediidiandja ning tarbijalepingutes on need määrad üldjuhul tüüptingimuseks. Tarbija ainus valik on võtta või jätta. Seega oma olemuselt on tegemist tüüptingimusega. Antud juhul on aga peamine küsimus mitte selles, kas tegemist on tüüptingimusega, vaid selles kas kokkulepe, mis kohustab maksma intressi ka raha kasutamise eest, mida tarbija ei kasuta, peaks olema kehtiv ka vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel (mida hageja on hagis ise tunnistanud ja millele asjaoluna toetunud). Kohus leiab, et sellise kokkuleppe kehtima jäämine ka sellise hageja rikkumise korral ei saa olla õiguspärane järgmistel põhjustel. On õige, et lisaks intressimäära muutumisele seadusejärgseks (kui see on kokkulepitud määrast madalam), ei näe VÕS § 4034 lg 7 otsesõnu ette keeldu arvestada vastutustundliku laenamise põhumõtte rikkumisel intressi kogu krediidisummalt. Kohus leiab aga, et normi teleoloogiliselt tõlgendades, tuleb siiski lugeda, et VÕS § 4034 lg 7 ei võimalda eraldivõetuna ning ka koosmõjus VÕS §-iga 6 rakendada sellise rikkumise olukorras intressi kogu algset krediidisummalt. Intress on oma olemuselt tasu raha kasutamise eest. VÕS § 4034 lg 7 mõtteks on tagada, et olukorras kus krediidiandja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet tema suhtes järginud, ei peaks tarbija krediidi tagastamisel maksma peale põhisumma muid tasusid ning ebamõistlikult suur intressi. Seejuures on oluline, et selle sätte valguses arvestatakse sisuliselt kõik ülemäärase intressi katteks arvestatud maksed sisuliselt sanktsioonina põhiosa katteks, s.t võla põhisummat tuleb selle sätte alusel igal juhul vähendada. Kohus ei näe, aga, et sellest vähendamisest oleks tarbijal sisulist kasu, kui tasu raha kasutamise eest lubataks arvestada rikkumisest hoolimata ikkagi ka summadelt, mida ei saa lugeda enam tarbija kasutuses olevaks. Seega intressi ebamõistlikkus ei pruugi vastutustundliku laenamise juhtudel tuleneda üksnes intressimäära kõrgusest vaid ka sellest, et intressiarvestuse aluseks on krediidisumma, missugust tarbija kasutuses ei ole. Seega on kohtu hinnangul vastutustundliku laenamise põhimõttega vastuolus ka intressinõue, mis kohustab tarbijat maksma nii tagasi- kui edasiulatuvalt tasu raha kasutamise eest, mida tarbija tegelikult ei kasuta. Kohus leiab, et selle sätte mõte ei ole pelgalt intressimäära muutmine vaid sätte eelduste esinemisel tarbijale igasuguste kokkuleppest tulenevate kahjulike tagajärgede vältimine. Seadusandja on niisiis selgelt sätestanud, et vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral ei või krediidiandja tugineda tarbijale kahjulikele lepingutingimustele, mis ületavad seadusjärgse intressimäära. Ka on seadusandja selgelt näinud ette, et hea usu põhimõttele mittevastavatele kokkulepetele ei saa tugineda. Kui ka kokkulepe tavaolukorras võiks iseenesest hea usu põhimõttele vastata, siis tuleb kohtul ikkagi kontrollida, kas see põhimõte on järgitud ka puhul, kus tarbija 5(7)

suhtes on juba rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus leiab, et see nii ei ole, sest hageja soovib kohustada laenuandja olulise rikkumise puhul tarbijat maksma tasu raha kasutamise eest, mida tarbija tegelikult ei kasutada. Sellise lisatasu nõudmise võimalikkust VÕS § 4034 lg 7 ette ei näe. Kokkuvõtteks – intressinõue raha kasutamiselt, mida tarbija tegelikult ei kasuta, on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel vastuolus nii VÕS § 4034 lg 7 sätte kui mõttega ja ka hea usu põhimõttega. Seega ei saa nõustuda hageja väitega, et intressikokkulepe peab jääma automaatselt kehtima üksnes intressimäära korrigeerimisega. Seejuures ei ole küsimus vaid 20 eurot kõrgemas või madalamas intressis (mis ca 200-eurose nõude puhul on ka siiski arvestatav summa), küsimus on ka tulevikus sissenõutavaks muutuvatelt põhiosa maksetelt nõutavas intressis. Enamgi veel, küsimus on põhimõttes – kas krediidiandjal peaks olema võimalik teenida tavapäraselt nõude jäägilt makstavast intressist suuremat tulu tarbijalt, kelle suhtes ta on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning pannud ta sellega finantsiliselt keerukasse või isegi väljapääsmatusse olukorda. 7.3.4 Kohus leiab, et seadus seda ei võimalda ning rahuldab seetõttu hageja intressinõude osaliselt. Hageja ei ole esitanud korrektset intressiarvestust, kuid on märkinud, et kuna põhiosa jääk moodustab 53,38 % algsest laenusummast (260,54 / 488,99 x 100 %), siis oli kostja intressikohustus vähemalt 53,38 % hageja poolt välja arvutatud intressisummast, mis kuulus möödunud hagi esitamise hetkeks möödunud kuude jooksul igakuiste osamaksetena tasumisele. Hageja viitas, et tegelik nõue võis olla ka suurem, sest põhiosa oli varasemalt suurem. Samas ei ole hageja selliseid arvestusi teinud. Kohus ei pea tegema intressi ümberarvestust hageja eest. Samas leiab kohus, et hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud intressi osas on hageja üldine arvestus piisavalt täpne ja korrektne ning selle alusel saab rahuldada hageja sissenõutavaks muutunud intressinõude 53,38 % ulatuses, s.o summas 23,43 eurot (53,38%*43,89=23,43). 7.3.5 Seaduslik intressimäär on ajas muutuv ning hagejal saaks olla õigus saada kostjalt tulevikus intressi VÕS § 94 sätestatud muutuva intressimäära järgi. Kohus leiab aga eeltoodud põhjustel, et ka edasiulatuva intressi nõue kuulub rahuldamisele osaliselt. See tähendab, et intressi saab arvestada üksnes põhiosa jäägilt osas, mis ei ole veel muutunud sissenõutavaks (mitte kogu esialgselt krediidisummalt). Seega edasiulatuva intressina tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista igakuiselt põhiosa makse maksetähtpäevaks veel sissenõutavaks muutumata põhiosamaksete summalt 1/12 VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud määra alusel arvestatud aastaintressist. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine

kohus, et varasemas kohtupraktikas on tüüphagide puhul peetud põhjendatuks õigusabikuluks ka 50 eurot. (Tallinna Ringkonnakohtu 28.06.2021 määruse tsiviilasjas nr 2-20-123611). Põhjendatud on ka maksekäsukiirmenetluse kulud summas 20 eurot. Kohus ei loe mõistlikuks ja põhjendatuks menetluskulude pidevat suurendamist seoses kohtunõudele vastamisega olukorras, kus hageja toetust ise vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele ning saanuks nõude esitada ka intressi osas selliselt, et see on kooskõlas nii VÕS § 4034 lg 7 sätte ja mõtte kui ka hea usu põhimõttega. Lisaks ei ole mõistlik ega põhjendatud, et kostja peaks vastutama hageja täiendavate kulude eest, mis tulenesid sellest, et hageja esitas esialgu nõude koos ülesütlemisavaldusega, kuigi hageja esindajal selline kujundusõigus üldse puudus. Tulenevalt eeltoodust on hageja mõistlike menetluskulude suuruseks kokku 220 eurot (100+100+20), millest vastavalt menetluskulude jaotusele 93% ehk 204,6 eurot tuleb mõista välja kostjalt.

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.