Võlaõigus

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Aktiva Finance Group OÜ esitas Tartu Maakohtule hagi P.Q vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja 02.08.2024. a krediidilepingu AS-ga Inbank Finance. Krediidiandja võimaldas kostjal soetada järelmaksuga toote hinnaga 1249 eurot. Kostja kohustus kauba eest tasuma lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodi 12.09.2024. a - 12.08.2026. a ning maksma ka lepingutasu ja intressi. Kostja ei täitnud krediidilepingut nõuetekohaselt, mistõttu arvestati ka viivist ja tekkisid sissenõudmiskulud. Kuivõrd kostja ei tasunud võlgnevust ka meeldetuletuskirjadele ja täiendavale tähtajale vaatamata, ütles krediidiandja kostjaga sõlmitud lepingu üles 27.12.2025. a ning loovutas nõude hagejale. 2

Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevusena tagastamata krediidisumma 1249 eurot, lepingujärgses määras intress 129,21 eurot, sissenõudmiskulu 35, lepingutasu 15 eurot ja viivis lepingus kokku lepitud määras.

Kohus võttis hagiavalduse menetlusse 26.01.2026. a määrusega, andes kostjale hagile vastamiseks aega 20 päeva hagimaterjalide kättesaamisest alates. Kostja sai hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõude kättetoimetamisportaali kaudu kätte 26.01.2026. a. Seega oli hagile vastuse esitamise viimaseks päevaks 16.02.2026. a. Kostja hagile vastust ei esitanud.

Kohus on tsiviilasja menetlusse võtmise määruses selgitanud, et kohtul on õigus teha tagaseljaotsus vastavalt seaduses sätestatule. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks.

TsMS § 444 lg 3 alusel teeb kohus otsuse kirjeldava ja põhjendava osata, märkides üksnes järgmist. Kohtu hinnangul on hagis esitatud asjaolud ning nõude õiguslik põhjendus piisavad tagaseljaotsuse tegemiseks. Kohus on kontrollinud nõude rahuldamise eeldusi ja veendunud, et laenuandja ei omandanud enne kostjaga krediidilepingu sõlmimist piisavat teavet kostja krediidivõimelisuse hindamiseks, mistõttu rikkus kostjaga krediidilepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtupraktikas (RKTKo nr 2-21-13098, p 18-22) on leitud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja võlaõigusseaduse (VÕS) § 403 4 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 403 4 lg 2 kolmas lause). Hageja on hagiavalduses selgitanud, et kostja krediidivõimelisuse hindamisel on lähtutud kostja poolt taotluses avaldatud andmetest sissetulekute ja väljaminekute osas ning maksehäireregistri andmetest. Kostjalt pangakonto väljavõtet või täiendavaid selgitusi ei küsitud. Kostja sissetulekuna on arvestatud 1169,72 eurot, igakuiste kohustustena 350 eurot ning leitud, et kostjale jäi vaba raha 819,72 eurot igapäevasteks majandamiskuludeks. Sõlmitava lepingu alusel tuli kostjal tasuda 69,79 eurot. Seega oli kostja krediidivõimeline. Kohus märgib, et kostjal oli küll kohustus esitada laenutaotluses õiged andmed, kuid laenuandjal oli ka kohustus esitatud andmeid kontrollida. Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Järeldused, mis põhinevad üksnes laenutaotlusel ja 3

kättesaadavatel registritel, ei saa kohtu hinnangul olla piisavad, et jaatada krediidiandja hoolikust laenu väljastamisel. Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet (RKTKo nr 2-14-21710/105, p 21). Kohus on seisukohal, et krediidiandja pidanuks kostja maksevõime väljaselgitamiseks täiendavat teavet küsima. Juba kostja avaldatus ja tuvastatud tegeliku sissetuleku suurus oli erinev, seega ei saanud krediidiandja eeldada, et kostja avaldatud väljaminekud vastavad tegelikkusele. Seda, millised olid kostja igapäevased majandamiskulud, kas kostjal oli ülalpeetavaid vms maksevõimet mõjutavaid asjaolusid kostja krediidivõimelisuse hindamisel kohtule esitatud andmete kohaselt analüüsitud ei ole.

Kuna kostja ei ole lepingu alusel ühtegi tagasimakset teinud, puudub vajadus VÕS § 403 4 lg 7 kohase ümberarvestuse tegemiseks. Puuduvad tasutud summad, mille osas tuleks hinnata nende arvestamist põhisumma, intressi või muude kulude katteks. Nõude suuruse kontroll seisneb üksnes väljamakstud põhisumma ja võimaliku seadusjärgse intressi ja viivise hindamises.

Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Kostjaga sõlmitud lepingu kohaselt oli intressimääraks 16% aastas, mis on suurem, kui lepingu sõlmimise ajal kehtinud seaduses sätestatud intressimäär. Sellest tulenevalt rahuldab kohus hageja intressinõude perioodil 12.09.2024. a – 27.12.2024. a üksnes seaduses sätestatud intressimäära arvestades summas 15,52 eurot ja jätab rahuldamata hageja nõude märgitud summat ületavas suuruses intressi väljamõistmise osas.

Kohtu hinnangul ei ole vastutustundliku laenamise põhimõttega kooskõlas, kui lepingus kokku lepitud seadusjärgset viivisemäära ületav viivisemäär jääks kehtima. Kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on põhjendatud ja asjakohane mõista kostjalt välja viivis seadusjärgses viivisemääras, s.o VÕS § 113 lg 1 alusel, mistõttu rahuldab kohus hagi perioodil 28.12.2024. a – 12.12.2025. a sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmise osas üksnes 128,04 euro ulatuses.

Kostja ei tasunud lepingu alusel ühtegi makset ning kostjale on saadetud meeldetuletuskirju, mistõttu on põhjendatud ka hageja nõue sissenõudmiskulude hüvitamiseks.

VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt tuleb hageja nõue lepingutasu väljamõistmise osas jätta rahuldamata.

4

Kohus rahuldab hagi 88% ulatuses, seetõttu jätab kohus ka hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud 88% ulatuses kostja kanda. Hageja palub mõista kostjalt hageja menetluskuludena välja hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu 315 eurot ja õigusabikulud 338 eurot. Kuna kostja menetluses osalenud ei ole, puuduvad kostjal ka võimalikud menetluskulud.

5

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.