OK Incure OÜ hagi K. O. vastu põhivõlgnevuse, intressi, sissenõudmiskulude ja viivise nõudes
Tsiviilasja hind
994,21 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja OK Incure OÜ (registrikood lepinguline esindaja A. V., e-post xxx
11542046),
Kostja K. O. (isikukood xxx), elukoht kohtule teadmata Asja läbivaatamine
Lihtmenetlus (kirjalik menetlus)
RESOLUTSIOON
Rahuldada hagi osaliselt. Mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 147,46 eurot ja viivis 0,45 eurot. Jätta menetluskuludest 15% kostja kanda ja 85% hageja kanda. Mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 36,75 eurot (käibemaksuta). Kostjal tuleb välja mõistetud menetluskuludelt tasuda hagejale viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
6.Toimetada kostjale otsus kätte väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldamise kaudu.
Edasikaebamise kord Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg-s 2 1 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses 1
sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OK Incure OÜ (hageja) esitas 12.12.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult 983,44 euro saamiseks. Kuna makseettepanekut ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada, lõpetas kohtunikuabi 08.01.2024 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 29.01.2024 Tartu Maakohtule hagiavalduse, milles palub kostjalt välja mõista lepingust nr 2102193692 tulenev põhivõlgnevus 808,73 eurot, intress 76,82 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 78,66 eurot ja võla sissenõudmiskulud 30 eurot. Hageja palub jätta menetluskulu kostja kanda ning mõista kostjalt välja tasutud riigilõiv 245 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid BB Finance OÜ ja kostja 07.05.2022 laenulepingu nr 2102193692, mille alusel sai kostja 1904,60 eurot laenu. Kostja kohustus laenu tasuma lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodi 20 kuu jooksul. Laenulepingus lepiti kokku intressimääras 34,69 aastas. Lepingu krediidi kulukuse määr oli 50,80%. Kostja ei täitnud maksegraafikust tulenevaid kohustusi tähtaegselt ja oli tagasimaksetega viivituses kolme üksteisele järgneva osamaksega. Lepingu kestel tegi kostja maksegraafikujärgseid tagasimakseid kokku summas 1632,54 eurot, s.o kuni 20.06.2023 osamakseni. Esialgne krediidiandja saatis kostjale 20.08.2023 lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kuna kostja krediidiandja määratud tähtajaks võlgnevust ei tasunud, luges krediidiandja lepingu ülesöelduks 04.09.2023. Esialgne krediidiandja BB Finance OÜ loovutas nõude hagejale. Nõude loovutamisest on kostjat teavitatud 05.09.2023 kirjaga. Hageja nõuab viivist põhivõlalt (808,73 eurot) lepingu ülesütlemisest, alates 04.09.2023 lepingus kokku lepitud viivisemääras 24% aastas. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivis 78,66 eurot. Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud meeldetuletusi. Hageja nõuab kostjalt sissenõudekulude hüvitamist 30 euro ulatuses, mis on kujunenud järgmiselt: 29.09.2023 esimese tasulise kirja saatmine 20 eurot, 12.10.2023 teise tasulise kirja saatmine 5 eurot ja 10.11.2023 kolmanda tasulise kirja saatmine 5 eurot.
3.Tartu Maakohus keeldus 20.02.2024 määrusega hagi menetlusse võtmisest ning edastas asja kohtualluvuse järgi Harju Maakohtule.
4.Harju Maakohus jättis hagi 15.04.2024 e-kirjaga käiguta ning kohustas hagejat kõrvaldama e-kirjas osundatud puudused, s.o täpsustada viivisenõuet.
5.Hageja korrigeeris 15.04.2025 esitatud e-kirjas viivisenõuet.
6.Harju Maakohus võttis 15.04.2024 määrusega hagiavalduse menetlusse ning määras kostjale tähtaja hagile vastamiseks.
7.Kohus toimetas hagi kostjale kätte 24.05.2024 väljavõtte avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kostja ei ole hagile vastanud.
9.Hageja märkis 19.06.2024 vastuses kohtunõudele, et antud krediit jäi väljapoole hüpoteekkrediidi direktiivi kohaldamisala. Seega ei tulenenud kohustust küsida kliendi pangakonto väljavõtet ning andis õiguse teha otsus ka ilma konto väljavõtteta. Ka krediidiandja sise-eeskirjast tuleneb, et kliendi käest küsitakse pangakonto väljavõtet, kui isik taotleb laenu suuremas summas kui 2000 eurot või kui isikul puuduvad pensionikonto sissemaksed või kui krediidiandja ei saa neid andmeid kontrollida. Hageja hinnangul täitis krediidiandja kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohase hoolsusega. Hageja esitas alternatiivse nõude, juhuks kui kohus peaks leidma, et krediidiandja ei järginud VÕS § 4034 tulenevat kohustust. Alternatiivse nõude puhul nõuab hageja põhivõlgnevust 147,46 eurot, sissenõudmiskulusid 30 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivist põhivõlgnevuselt 7,23 eurot. Lisaks palub hageja kohtul kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega (TsMS § 163 lg 1) ning väljamõistetud menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
10.Kohus palus 09.01.2026 nõudes hagejal selgitada krediidi kulukuse määra arvestamist.
11.Hageja esitas 21.01.2026 kohtu nõutud selgitused.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
12.Hageja nõuab kostjalt põhivõlgnevust 808,73 eurot, intressi 76,82 eurot, sissenõutavaks muutunud viivist perioodi 04.09.2023 kuni 29.01.2024 eest 78,66 eurot ja võla sissenõudmiskulusid 30 eurot.
13.Kohus tuvastas, et BB Finance OÜ ja kostja sõlmisid 07.05.2022 laenulepingu nr 2102193692, mille alusel anti kostjale laenu 1904,60 eurot (dtl 38–41). Lepingu sõlmimiseks pidi ostja end algselt tuvastama, peale mida sai ta kliendikeskkonna kaudu esitada taotluse, mis pidi sisaldama kõiki laenuandja poolt nõutavaid andmeid ja dokumente. Leping loeti poolte vahel sõlmituks peale kostja poolt kliendikeskkonnas lepingu tingimustega tutvumist, nende aktsepteerimist ning peale laenuandja poolt positiivse laenuotsuse tegemist. Lepingu kestel tegi kostja maksegraafikujärgseid tagasimakseid kokku 1632,54 eurot, millest põhiosa katteks on arvestatud 1095,87 eurot, intressi katteks 509,88 eurot, viivise katteks 1,79 eurot ning sissenõudmiskulude (meeldetuletuskirjad) katteks 25 eurot.
14.Nõude üleminek krediidiandjalt hagejale on tõendatud nõude loovutamise teatisega, mis edastati kostjale lepingus märgitud e-posti aadressile (dtl 71).
15.BB Finance OÜ ja kostja vahel sõlmitud lepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust. Riigikohus on 24.11.2023 tsiviilasjas nr 2-21-13098 määruses selgitanud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Kohtul on esmalt otstarbekas kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
16.Kohus tuvastas, et 07.05.2022 seisuga oli eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 16,95%. Seega oli maksimaalne krediidi kulukuse määr 50,85%. Lepingus ja 3
hagiavalduses on krediidi kulukuse määraks märgitud 50,80%. Hageja selgitas krediidi kulukuse määra arvestamist (dtl 135–137). Kohus leiab hageja selgitusi arvestades, et lepingu krediidi kulukuse määr ei ületanud lepingu sõlmimise ajal kehtinud maksimaalset krediidi kulukuse määra.
17.Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Kohus lähtub asja lahendamisel lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa Kohtu lahendites väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20–23). Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama (VÕS § 403 4 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS § 4034 lg 13). Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-22-147995 tehtud 28.07.2023 määruse p-s 12.1 leidnud, et kuigi krediidiandjal on õigus kehtestada sisekord krediidivõimelisuse hindamiseks, ei tähenda see seda, et vastavat korda järgides on krediidiandja alati järginud ka vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ka vastav kord võib selle põhimõttega vastuolus olla. Lisaks on Tallinna Ringkonnakohus 08.11.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-20-106661 selgitanud, et ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (otsuse p 55). Tarbijal on küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ning krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3). Riigikohus on eelnevalt viidatud lahendis nr 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:
tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);
tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);
tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);
4
tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
Lisaks selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet.
18.Kohus selgitas 14.06.2024 hagejale, et tal lasub kohustus tuua välja asjaolud, millest nähtub, et laenuandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused ning neid asjaolusid tõendada (dtl 109–111). Kohus leiab, et lepingu sõlmimisel rikuti vastustundliku laenamise põhimõtet. Laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav.
18.1.Hageja selgituste (dtl 20–22; 114–120) ja esitatud tõendite (dtl 32–37; 124) kohaselt arvestas esialgne krediidiandja laenu andmisel kostja netosissetulekuks 1246 eurot, igakuisteks finantskohustusteks 400 eurot ja igakuisteks muudeks kohustusteks 234 eurot. Keskmise netosissetuleku puhul lähtuti pensionikonto sissemaksete keskmisest netosissetuleku andmetest, kuna nendel andmetel oli kostja sissetulek taotluses märgitust väiksem. Finantskohustuste puhul lähtuti kostja esitatud andmetest ning muude kohustuste puhul lähtuti lepingu sõlmimisel kehtinud sise-eeskirjas kehtestatud piirmäärast, kuna kostja esitatud muude kohustuste summa jäi alla krediidiandja poolt kehtestatud piirmäära. Krediidiandja arvestas ka puhvrit 62 eurot, mis tuli samuti sise-eeskirjast (5% sissetulekust). Ülalpeetavaid krediidiandja ei tuvastanud. Krediidiandja tegi päringud avalikesse 5
andmebaasidesse (Taust.ee, Krediidiinfo, Ametlikud Teadaanded). Kostjal puudusid lepingu sõlmimise seisuga mistahes maksehäired ning võlgnevused. Seetõttu jõudis krediidiandja järeldusele, et kostja on krediidivõimeline ning lepingust tulenev igakuine osamakse 126,73 eurot (periood 20 kuud) on kostjale jõukohane.
18.2.Hagimaterjalidest ei nähtu, et krediidiandja oleks küsinud kostja arvelduskonto väljavõtet, mille põhjal oleks võimalik tuvastada kostja varaline seisund ja sissetuleku suurus ning kohustuste ja majapidamiskulude tegelik suurus (KAVS § 49 lg 1 p-d 1, 2 ja 4). Hageja kinnitas 19.06.2025 menetlusdokumendis, et kostja konto väljavõtteid ei analüüsitud.
18.3.Krediidiandjal tuleb KAVS § 49 lg 3 alusel tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel 1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist, 2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi ja 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel.
18.4.Kostja on märkinud laenutaotluses oma sissetuleku suuruseks 1800 eurot. Krediidiandja on pensionikeskuse päringu abil arvestanud kostja keskmiseks sissetulekuks 1246 eurot. Seejuures on sissetulek arvestatud kolme kuu alusel (2022. aasta veebruar kuni aprill). Kohtu hinnangul ei piisa sissetuleku regulaarsuse hindamiseks pensionikonto kolme kuu sissemaksete analüüsimisest. Hageja esitatud pensionikonto väljavõttest nähtub ka, et sissemaksete laekumiste kuupäevadeks on 28.02.2022 ja 27.04.2022 ning märtsis laekumist ei nähtu. Kohtu hinnangul ei kogunud krediidiandja piisavalt andmeid, et selgitada välja, kas tegemist on regulaarse sissetulekuga. Samuti ei ole krediidiandja kontrollinud kostja igakuiste kohustuste ja majapidamiskulude suurust ja sisu. Üldkohaldatava määra (praegusel juhul on majapidamiskulude suuruse puhul rakendatud elatusmiinimumiga võrdset määra) rakendamine on põhjendatud juhul, kui mõistlikele pingutustele vaatamata ei ole võimalik tarbija tegelikke kulusid välja selgitada. Praegusel juhul ei ole hageja vastavate kulude suuruse väljaselgitamiseks vajalikke tõendeid kogutud. Taotluses on tarbijalt küsitud igakuiste finantskohustuste ja igakuiste muude kohustuste summat. Tarbija ei pruugi seejuures aru saada, mida peetakse silmas „muude kohustuste“ all. Kohtu hinnangul ei olnud laenutaotluses märgitud ning registritest nähtuvad andmed piisavad, et selgitada välja tarbija tegelikud sissetulekud ja nende regulaarsus ning kohustused ja muud majapidamiskulud.
18.5.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et krediidiandja ei järginud VÕS § 403 4 lg-s 2 ning KAVS § 50 lg-s 3 ja 4 sätestatud hoolsus- ja kontrollikohustust tarbijale vastutustundlikult krediidi võimaldamise osas.
19.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral loetakse VÕS § 4034 lg 7 kohaselt tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Võlasuhtele kohalduv intressimäär avaldatakse regulaarselt väljaandes Ametlikud Teadaanded (VÕS § 94 lg 2).
20.Hagiavalduse ja hageja esitatud ümberarvestuse kohaselt sai kostja laenu 1904,60 eurot (välja makstud 1780 eurot) ning tegi tagasimakseid kokku 1632,54 eurot. Kõik tagasimaksed tuleb seega arvestada laenusumma katteks. Hageja esitatud ümberarvestuse kohaselt on tagastamata laenusumma 147,46 eurot (1780 – 1632,54) ning see on muutunud sissenõutavaks, kuna kogu laenusumma tagastamise lõpptähtaeg oli 20.01.2024. Seadusjärgse määra kohast intressi ümberarvestust hageja esitanud ei ole, seega intressi kohus välja ei mõista (summas 76,82 eurot). 6
21.Kohus rahuldab hageja põhivõla nõude VÕS § 4062 lg 3 alusel, mõistes kostjalt välja tagastamata põhivõla 147,46 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja põhivõlgnevuse nõude 661,27 euro ulatuses (808,73 – 147,73).
22.Kohtupraktika kohaselt on VÕS § 4034 lg 7 teise lausega hõlmatud intress ja muud krediidiga seotud tasud (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu ja muu sarnane). Ringkonnakohtud on avaldanud seisukohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud krediidiandjal säilib sissenõudmiskulude ja viivise tasumise nõue (TlnRnKo 05.02.2020, nr 218-134930, p 10; TrtRnKo 17.06.2021, nr 2-21-125271, p 9 ja 29.05.2020, nr 2-18-12417, p 11).
23.Krediidiandja luges lepingu ülesöelduks 04.09.2023. Hageja on ümberarvestuses (dtl 125) tagasimaksed uuesti määranud sellisel viisil, mida ei saa aktsepteerida. Hageja esitatud graafik sisaldab üksnes 15 tagasimakset, viimase tagasimakse kuupäevaga 20.08.2023, samas kui algses lepingus oli 20 tagasimakset. VÕS § 4034 lg 7 järgse ümberarvestusega ei saa krediidiandja lühendada lepingu algset tähtaega ja vähendada osamaksete arvu. Ei ole usutav, et kui kostjale maksti välja 1780 eurot ning kostja on teinud tagasimakseid 1632,54 eurot, oleks kostja 20 osamaksega maksegraafiku puhul olnud võlgnevuses juba 13. maksest. Algsed osamaksed sisaldasid ka intressi. Kui arvestada kõik tagasimaksed põhivõla katteks, ei olnud ülesütlemise eeldused 04.09.2023 seisuga täidetud ning ülesütlemist ei saa lugeda kehtivaks.
24.Hagejal on õigus nõuda viivist seadusjärgses määras alates lepingu viimase tagasimakse kuupäevale järgnevast päevast, s.o alates 21.01.2024.
24.1.VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tuleneb, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis) arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
24.2.Tulenevalt VÕS § 113 lg 1 teisest lausest oli 21.01.2024 kuni 29.01.2024 viivisemäär 4,50% aastas (4,50% + 8% = 8%). Eeltoodud perioodil kujunenud viivis on 0,45 eurot (147,46 × 12,50% ÷ 365 × 9 päeva). Seega tuleb kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel välja mõista 29.01.2024 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 0,45 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja viivisenõude 78,21 euro ulatuses (78,66 – 0,45).
25.Hageja nõuab kostjalt 30 euro suuruse sissenõudmiskulu hüvitamist. VÕS § 113 2 lg 2 p 2 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot. Hageja saatis kostjale meeldetuletuskirjad 29.09.2023, 12.10.2023 ja 10.11.2023 (dtl 75–79). Kohus on tuvastanud, et leping ei olnud kehtivalt üles öeldud ning võlgnevus muutus sissenõutavaks 21.01.2024. Kuivõrd meeldetuletuskirjade saatmise ajal ei olnud leping lõppenud, ei saa hageja nõuda sissenõudmiskulude hüvitamist VÕS § 1132 lg 2 p 2 alusel. Seega jääb hageja nõue sissenõudmiskulude hüvitamiseks (30 eurot) rahuldamata.
7
26.Eelneva põhjal mõistab kohus kostjalt välja laenulepingujärgse põhivõlgnevuse 147,46 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 0,45 eurot. Muus osas (846,30 eurot) jääb hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
27.Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 kohaselt menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
27.1.Kohus jaotab menetluskulud praegusel juhul võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi esemeks on rahaline nõue ning seega on hagi rahuldamise ulatus täpselt välja arvutatav.
27.2.Kohus rahuldas hageja nõuetest ligikaudu 15% (147,91 ÷ 994,21 × 100% = 14,88%). Seega jäävad menetluskulud 15% ulatuses kostja kanda ning 85% ulatuses hageja kanda (100% – 15% = 85%).
28.TsMS § 174 lg-st 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
29.Hageja menetluskuluks on riigilõiv 245 eurot. Kostja menetluses ei osalenud, seega ei ole tal hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid tekkinud.
29.1.Käesoleva tsiviilasja hagihind on 994,21 eurot. Riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi kuulus kuni 1000 euro suuruse hagihinna korral tasumisele 245 eurot. Riigilõivu tasumine on kohtu poolt kontrollitud. Tasutud riigilõiv 245 eurot on põhjendatud ja vajalik menetluskulu.
29.2.Eeltoodust tulenevalt määrab kohus hageja menetluskulude suuruseks 245 eurot. Kuivõrd hageja menetluskuludest jääb kostja kanda 15%, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 245 × 15% = 36,75 eurot.
30.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on kohtule vastava taotluse esitanud, mistõttu kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda tema poolt hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
31.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Kohtulahendi kättetoimetamine
32.Kohus toimetas kostjale hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse kätte avalikult, kuivõrd menetluse käigus ei õnnestunud kohtul kostjale materjale mõistliku aja jooksul ja registrites näidatud kontaktidel kätte toimetada. Maksekäsu kiirmenetluses ei õnnestunud kostjale dokumente kätte toimetada tema rahvastikuregistri järgsele ega muudele teadaolevatele aadressidele. Kostja isa kinnitas, et kostja on kolinud elama Belgiasse ja töötab seal. Kinnistusraamatu andmetel ei oma kostja Eestis kinnisvara. Maksu- ja Tolliameti andmetel on kostja Eestis viimati maksustatavat tulu teeninud novembris 2022. Kohus proovis 8
hagimenetluses kostjale menetlusdokumente kätte toimetada aadressile xxx ja e-posti aadressidele xxx, xxx, xxx ja xxx. Täiendavalt on kohus teinud päringu Politsei- ja Piirivalveametile (PPA), kuid PPA-l puuduvad täiendavad andmed kostja aadresside ja kontaktandmete kohta. Tsiviilasja nr x-xx-xxxx toimikust nähtub, et xxx korteriomanik (kostja vanaema) on varasemas menetluses kinnitanud 21.04.2025, et kostja ei ela sellel aadressil. Kostja isa kinnitas 18.12.2025, et kostja ei ela aadressil xxx. Isa sõnul on kostja kadunud.
33.Kohtuotsuse tegemise ajaks ei ole ülalkirjeldatud asjaolud muutunud. Kostja menetluses ei osale ning läbi proovimata kontaktandmed puuduvad. Maakohus on seisukohal, et TsMS § 317 lg 1 p 1 eelduste uuesti kontrollimine oleks tulemusteta ning toimetab kohtuotsuse kostjale kätte otsuse väljavõtte avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kohtuotsus loetakse TsMS § 317 lg 5 kohaselt avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte avaldamisest väljaandes Ametlikud Teadaanded.
(allkirjastatud digitaalselt) Helina Mark kohtunik
9
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.