Võlaõigus

Kohus ei anna luba edasikaebamiseks. Lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse Tallinna Ringkonnakohtus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 2 1). Apellatsioonkaebuse võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Asjaolud ja kohtu põhjendused Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lõikele 1 „menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole.“ Kuna käesolev hagi mahub eelpool sätestatud piirmäära, menetleb kohus antud asja lihtmenetluses. Hageja on taotlenud asja menetlemist ilma kohtuistungit pidamata kirjalikus menetluses. Kostja on nõustunud asja kirjaliku menetlusega. Kohus peab võimalikuks asja arutada ilma istungita. TsMS § 405 lg 1 p 9 võib kohus teha otsuse lihtsustatud korras. TsMS § 444 lg 1 ja 2 järgi „kohus võib otsuse kirjeldavas osas jätta märkimata nõuete kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid, samuti riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse seisukoha. Kui kohus menetleb käesoleva seaduse § 405 lõikes 1 nimetatud hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.“ Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised. Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid kostja ja xxx OÜ krediidikonto lepingud nr XXX. Lepingutes lepiti kokku intressi määras 40,02% aastas. Lepingu krediidi kulukuse määraks oli 49%. Hagiavalduse kohaselt saatis xxx OÜ kostjale 10.07.2020 lepingu nr XXX ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd hoiatusest hoolimata kostja oma võlgnevust ei likvideerinud, ütles xxx OÜ lepingu üles 25.07.2020. xxx OÜ loovutas 28.07.2020 kostja vastase nõude OÜ-le Aktiva Finance Group koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Hagiavaldusest nähtuvalt on kostja võtnud välja krediiti summas 3200 eurot. Kostja kohustus krediiti tagastama arvete alusel. Kostja on teostanud laenuandjale makseid põhiosa katteks summas 227,36 eurot. Lisaks on kostja teostanud makseid hagejale summas 640 eurot. Tulenevalt eeltoodust on kostjal põhivõlg summas 2332,64 eurot. Lepingu alusel kohustus kostja tasuma intressi maksegraafikute alusel. Kostjal on intressi võlgnevus alates 10.04.2020 osamaksest kuni ülesütlemisele eelnenud osamakseni 10.07.2020 summas 356,28 eurot. Kostja intressi tasunud ei ole. Laenuandja ja hageja on kohtuvälises menetluses saatnud korduvalt kostjale maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hageja sissenõudekulude summa on 50 eurot. Hageja nõuab viivist põhivõla summalt 2332,64 eurolt kostja poolt viimati teostatud makse kuupäevale järgnevast päevast, so alates 12.01.2023 kuni 2

hagi esitamiseni 07.07.2023 määras 40,02% aastas. Hageja nõuab viivist summas 452,69 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt kuni sellekohase tasumiseni alates 08.07.2023 lepingujärgse intressimääraga võrdses määras, so 40,02% aastas. Kostja on esitanud vastuse hagile, milles tõi välja, et kostja hagiga ei nõustu ja vaidleb sellele täies ulatuses vastu. Kostja leidis, et lepingud on tühised, hageja ei ole kostja võlausaldaja, rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, uut graafikut pole koostatud ega kostjale edastatud, tarbijakrediidilepingu sätteid ei ole järgitud, lepingus ei ole avaldatud krediidi kogukulu, lepingutest ei tekkinud intressi tasumise kohustust, nõue on põhjendamatult suur, ebaselge ja tõendamata, viivise määra kokkulepe on tühine. Kostja taotleb viivise ja sissenõudmiskulude vähendamist. Kostja hinnangul on hageja sissenõudmiskulude nõue põhjendamatu ning hageja menetluskulud on samuti põhjendamatud ja ülepaisutatud. Kostja selgitas, et laenulepingute sõlmimise ajal oli kostja finantsraskustes ja krediidivõimetu. Kostja oli pereinimene, kostja ülalpidamisel olid kaks alaealist väikelast. Kostja viibis vanemapuhkusel ning kostja igakuiseks sissetulekuks olid vanemahüvitis ja peretoetus. Peretoetust ei saa kostja hinnangul arvestada kostja sissetulekuna, kuna see on mõeldud laste jaoks. Kostjal oli hulgaliselt varasemalt sõlmitud tarbijakrediidilepingutest, sh nn kiirlaenudest tulenevaid kohustusi, mille täitmisega kostja oli raskustes. Kostja tõi vastuses välja, et lepingutes puuduvad krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatud andmed ja eeldused. Eeltoodust tulenevalt on kostja hinnangul kostjaga sõlmitud lepingud tühised. Seega laenulepingute tühisuse korral ei ole hagejal kostja vastu nõuet ja hageja ei ole kostja võlausaldaja. Sel juhul tuleb hagi jätta rahuldamata. Kostja lisas, et krediidi kulukuse määr ületab kolmekordsest lepingu sõlmimise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmisest tarbimislaenude määra. Kostja märkis lisaks, et hageja ei ole põhistanud ega tõendanud laenusumma väljamaksmist kostjale. Kostja esitab seega vastuväite põhivõla nõudele, vaidlustab laenusumma kättesaamise ja sellest tulenevalt ka kõrvalnõuded. Hageja nõuete arvestus on kostja arvamuse kohaselt ebaselge. Kostja selgitas, et kostja sissetulek oli laenu taotlemise hetkedel igakuiselt erinev, mis tulenes ka sellest, et kostja sissetulekut vähendati seoses COVID-19 pandeemiaga ja kostja viibis enne töötamist vanemapuhkusel. Viimane arvestatav töökoht laenulepingu sõlmimisel oli kostjal xxx-s alates 01.03.2019. Aprillis 2019 maksti kostjale töötasuna 516,96 eurot, millest tuli kostjal tasuda hagejale ning üleval pidada enda alaealisi lapsi ja kanda muid igakuiseid püsikulutusi. Kostja märkis vastuses, et juhul kui kohus otsustab hagi rahuldada ja kostjalt viivise välja mõista, palub kostja kohtul viivist vähendada võimalikult suures ulatuses ja lisaks piirata viivist selliselt, et kõrvalnõuded kokku ei ületaks väljamõistetud põhivõlga. Lisaks vaidles kostja vastu hageja sissenõudmiskuludele ja õigusabikuludele. Hageja on esitanud seisukoha kostja vastusele, milles hageja selgitas, et lepingu euroteabelehe kohaselt põhineb krediidi kulukuse määra arvestus eeldustel, et krediidilimiit võetakse kasutusele viivitamata ja täies ulatuses lepingus kokkulepitud tingimustel. Tähtajatu leping tähendab, et leping ei lõppe krediidi täieliku tagastamisega, vaid tegemist on krediitkaardiga, mille alusel on võimalik krediiti korduvalt kasutusele võtta. Hageja tõi välja, et esialgne võlausaldaja on selgitanud, et kahjuks ei ole võimalik edastada pangakinnitust laenusumma ülekandmise kohta, kuivõrd vastav konto on tänaseks suletud. Kostja on laenuandjaga lepingu sõlminud ja asunud lepingut täitma. Kostja on teostanud lepingu alusel makseid, millega on tunnistanud laenulepingu sõlmimist ja laenusumma kättesaamist. Samuti on kostja võlgnevust tasunud hagejale üle kahe ja poole aasta. Hageja hinnangul ei ole eluliselt usutav, et kostja tasuks nii endisele võlausaldajale kui ka hagejale nõude aluseks oleva lepingu võlgnevust, kui ta ei oleks laenusummat kätte saanud. Hageja selgitas, et kostja on lepingu kestel krediiti kasutusele võtnud summas 3200 eurot ning teinud esialgsele 3

laenuandjale tagasimakseid kokku summas 1191,62 eurot. Hagejale on kostja tagasimakseid teinud summas 640 eurot, mille hageja on arvestanud põhiosa katteks. Hageja selgitas, et laenuandja on väljastanud kostjale laenu vastutustundliku laenamise põhimõtteid järgides. Hageja lisas, et kui taotluse täitmisel esitas kostja laenuandjale ebaõigeid andmeid, ei saa laenuandjale ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Laenuandja ei saa eeldada, et temale esitatud andmed ei ole õiged. Hageja on seisukohal, et hagis nõutud viivisemäär (40,02% aastas) ei saa olla liiga suur. Kokkulepe kohaldatava intressi- ja viivisemäära suhtes paikneb krediidikonto lepingu põhitingimustes. Hageja leidis, et hagiavalduses esitatud viivisenõue lepingus kokkulepitud intressimäära järgi on mõistlik ja seadusega kooskõlas, mistõttu puudub alus viivisemäära vähendamiseks. Kostja on taotlenud viivise vähendamist. Hageja ei nõustu viivise vähendamisega. Nõude loovutamise osas selgitas hageja, et nõude loovutamiseks on vajalik vaid üksnes senise ja uue võlausaldaja vaheline kokkulepe ja loovutamine toimub sõltumata võlgniku tahtest ja võlgniku õiguslik seisund loovutamise tõttu ei halvene. Kostja on esitanud vastuse hageja seisukohale. Kostja teavitas kohut, et ta pidas hageja esindajaga läbirääkimisi kompromissile jõudmiseks, kuid hageja keeldumise tõttu kompromissini ei jõutud. Kostja selgitas, et kui leping on jäänud sõlmimata või on tühine või on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet või muul põhjusel ei olnud kostjal kohustust tasuda kõrvalnõudeid, st ka intressi, sh põhjusel et kohaldub seaduslik intressimäär 0% aastas, ei ole kostjal muud kohustust kui tegelikult saadud summa tagastada. Seejuures leidis kostja, et hageja ei ole lepingu sõlmimata jäämise või tühisuse korral tema võlausaldaja, kuid omapoolse järeleandmisena oli kostja valmis teda aktsepteerima võlausaldajana. Kostja esitas vastuväite põhivõla nõudele, vaidlustas laenusumma kättesaamise ja sellest tulenevalt ka kõrvalnõuded. Kostja ei ole teinud tahteavaldust hagi aluseks oleva konkreetsete tingimustega laenulepingu sõlmimiseks. Kostja märkis, et kui kostja oleks sellises vormis tahteavalduse teinud, saaks hageja selle kohtule esitada ja elulise usutavuse argument ei tõusetuks üldse. Kostja lisas, et asjaolu, et hageja ei ole tõendina esitanud kostja kirjalikult taasesitavas vormis tahteavaldust lepingu sõlmimiseks, kinnitab, et sellist tahteavaldust ei ole tehtud. Asjaolu, et hageja nõuab viivist intressimääraga võrdse määra alusel, on siiski kostjat ebamõistlikult kahjustav. Hageja ei ole kontrollinud ega arvestanud laenutaotluse rahuldamisel laenuandja poolt teiste laenulepingute sõlmimise raames kogutud informatsiooni kostja finantskohustuste ja maksekäitumiste kohta. Eeltoodu alusel palub kostja jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. 04.06.2025 kohtukirjaga andis kohus hagejale tähtaja VÕS § 4034 lg 7 järgse ümberarvestuse esitamiseks. Hageja on esitanud kohtule täiendava seisukoha, milles tõi välja, et hageja tegi kostjale kompromissettepaneku, millega kostja ei nõustunud. Hageja selgitas, et poolte vahel sõlmitud laenuleping on sõlmitud sidevahendi abil, mistõttu toimub andmesidevahetus kliendi ja administraatori vahel iseteenindusportaalis. Kostja oli läbinud ka isiku tuvastamise. Hageja lisas, et hageja on selgitanud juba eelnevalt laenusummade väljamaksmist. Hageja selgitas, et hageja on oma menetlusdokumentides viidanud krediidilimiidile 3000 eurot. Krediiti on aga korduvalt kasutusele võetud ning tagasi makstud. Hageja märkis, et hagiavalduse lisast 1 nähtub, et kostja on krediiti kasutusele võtnud kogusummas 3200 eurot. Hageja lisas, et on esitanud tõendid selle kohta, et nõude loovutamise teade on kostjale edastatud. Hageja selgitas juba 22.04.2024 detailselt vastutustundliku laenamise põhimõtet ning esitas eelneva kinnitamiseks ka tõendid. Hageja täitis ka kohtunõude, mille kohaselt kohus kohustas hagejat esitama nõude ümberarvestuse. Hageja tõi välja, et kostja võttis krediiti kasutusele kogusummas 3200 eurot ning on teinud esialgsele laenuandjale tagasimakseid kokku summas 1191,62 eurot. Hagejale on kostja tagasimakseid teinud summas 640 eurot. Eeltoodust tulenevalt juhul kui kohus leiab, et laenuandja 4

on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud summa 1368,38 eurot. Hageja selgitas, et arvestades kõik kostja maksed põhinõude katteks, ei saaks sellisel juhul lugeda lepingut 25.07.2020 kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud kostja osamaksetega viivituses. Viimase tagasimakse tasumise tähtpäev oli 10.08.2023. Seega saabus lepingu lõpptähtpäev 10.08.2023. Hageja selgitas, et juhul kui kohus leiab et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist on rikutud tuleb kostjalt välja mõista tagastamata põhivõlg 1368,38 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot ja viivis aastase intressi määraga võrdses viivisemääras põhiosalt 1368,38 eurolt alates 11.08.2023 kuni 23.07.2025. Hageja nõuab edasiulatuvat viivist põhivõlgnevuselt 1368,38 eurot alates seisukoha esitamisele järgnevast päevast, so 24.07.2025 aastase intressi määraga võrdses viivisemääras. Hageja lisas, et hageja menetluskulud on põhjendatud ning tuleb kostjalt välja mõista. 09.12.2025 kohtunõudega tegi kohus pooltele ettepaneku lahendada käesolev tsiviilasi kompromissi sõlmimise teel ning teavitada kohut hiljemalt 16.12.2025 kompromissi sõlmimise võimalikkusest ja esitada eelviidatud tähtajaks kompromissleping. Kohus selgitas, et juhul kui pooled kompromissi ei saavuta, määrab kohus pooltele lõplike seisukohtade esitamise tähtajaks 16.12.2025 ning vastaspoole esitatule vastamise tähtajaks 22.12.2025. Hageja esitas kohtule 15.12.2025 lõpliku seisukoha koos menetluskulude nimekirjaga. Hageja tõi välja, et hageja ja kostja on pidanud kompromissläbirääkimisi, kuid ei suutnud kompromissini jõuda. Hageja avaldas, et kostja poolt pakutud kompromissiga hageja nõustuda ei saa, kuna pakutud summa on põhjendamatult väike ning kahjustab hageja huve. Hageja lisas, et põhjendatud ei ole kostja nõuet vähendada selliselt nagu seda soovib kostja. Krediidikonto lepingu alusel sai kostja kasutada krediiti. Kostjal oli kohustus saadud laen tagastada. Laenult tuleb maksta intressi. Seega on põhiosa ja intressi nõue põhjendatud. Kuna kostja ei ole täitnud oma kohustusi korrapäraselt ja on korduvalt rikkunud lepingu tingimusi, on hageja õigustatud nõudma viivist ja sissenõudmisega seotud kulusid. Hageja avaldas, et hageja jääb hagis esitatud nõude juurde. Hageja on nõudnud seaduslikult ja õigesti võlga ning sellega kaasnevaid kulusid. Hageja nõue on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Kokku on hageja kandnud menetluskulusid summas 2031 eurot (so riigilõiv 490 eurot ja õigusabikulud 1541 eurot). Hageja palub hagi täies ulatuses rahuldada, mõista kostjalt välja kõik hagis nõutud summad ning menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja esitas lõpliku seisukoha 16.12.2025. Kostja tõi välja, et kostja jääb kõikide oma kirjalike seisukohtade juurde ja ei hakka neid uuesti välja tooma. Kostja hinnangul on hageja nõude kujunemine täies ulatuses ebaselge. Kostja märkis, et ebaselget nõuet ei või rahuldada. Hagist ei selgu ega ole tõendatud, millise summa ja kuidas krediidiandja kostjale välja maksis või milliseid kinnipidamisi kokkulepitud laenusummast tegi. Laenusumma tegelik väljamaksmine on aluseks kogu hageja nõudele. Kostja jääb endiselt selle juurde, et krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise kohustust ja ei hakka varem esitatud kirjalike seisukohti kordama. Hageja ei ole kostja sõnul tõendanud, et kostja on loovutamise teate kätte saanud, üksnes märkimine, et dokument on saadetud kostjale lepingus märgitud e-postile või Rahvastikuregistri järgsele aadressile ei tõenda kostja hinnangul kuidagi dokumendi kättesaamist kostja poolt. Kostja jääb viivise osas varem kirjalikult esitatud seisukoha juurde. Viivisemäär, mida nõuab hageja on ebamõistlikult kõrge ja kostjat kahjustav. Kostja palub viivisemäära vähendada, kuna kostjal ei ole vara, mille arvelt võlgnevust tasuda. Kostja esitas vastuväited hageja menetluskuludele juba vastuses hagiavaldusele ning jääb kõigi esitatud seisukohtade juurde. 22.12.2025 esitas kostja täiendava seisukoha hageja 15.12.2025 seisukohale ja menetluskulude nimekirjale. Kostja tõi veelkordselt välja, et hageja ei ole tõendanud laenusumma väljamaksmist kostjale. Hageja nõue on ebaselge. Kostja on seisukohal, et krediidiandja rikkus laenutaotluse rahuldamisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja ei nõustu hageja menetluskulude 5

nimekirjas märgitud tunnitasu määraga, kuna see on ebamõistlikult kõrge ja vastab kvalifitseeritud õigusabi osutaja, so advokaadi tunnitasu määrale. Eeltoodut arvesse võttes palub kostja jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. Kohus asub seisukohale, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus hindab käesolevalt üksnes asjas tähtsust omavaid poolte vastuväiteid ning kujundab seisukoha all-laotuvalt. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Kohus lähtub asja lahendamisel lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastest Euroopa Kohtu lahendites väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa Kohtu 05. märtsi 2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20-23). TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja on esitanud kostja vastu nõuded tulenevalt kostja ja xxx OÜ vahel sõlmitud krediidikontolepingust nr XXX. Kohtu hinnangul on hageja tõendanud, et kostja ja xxx OÜ vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes. xxx OÜ oli oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis krediiti kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Hageja on esitanud kohtule krediidikontolepingu, mille alusel võimaldati kostjale krediiti. Kostja vaidles hagile vastu täies ulatuses. Kostja leidis, et lepingud on tühised, hageja ei ole kostja võlausaldaja, rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, uut graafikut pole koostatud ega kostjale edastatud, tarbijakrediidilepingu sätteid ei ole järgitud, lepingus ei ole avaldatud krediidi kogukulu, lepingutest ei tekkinud intressi tasumise kohustust, nõue on põhjendamatult suur, ebaselge ja tõendamata, viivise määra kokkulepe on tühine. Kostja taotles viivise ja sissenõudmiskulude vähendamist, kuivõrd sissenõudmiskulude nõue on põhjendamatu ning hageja menetluskulud on ülepaisutatud. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. xxx OÜ ja kostja vahel sõlmitud krediidikontolepingu nr XXX puhul oli krediidikulukuse määraks 49%. Tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 30.04.2019 lepingu sõlmimise ajal oli 20,01%. Kolmekordne määr oleks seega 60,03%. Hageja poolt väljatoodud krediidi kulukuse määr ei ületa lepingu krediidi kulukuse määra rohkem kui kolm korda krediidi andmise ajal Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud 6

tarbimislaenude kulukuse määra. Seega ei ole leping tühine VÕS § 4062 lõike 1 alusel ning kostja vastuväited lepingu tühisusele on asjakohatud. Kostja on vaielnud vastu nõude loovutamisele. Kostja on märkinud, et tema ei ole nõude loovutamise teadet kätte saanud. Kohus selgitab, et laenuandja on õigustatud nõuet loovutama. VÕS § 164 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõude loovutamiseks ei ole vajalik kohustatud isiku, so võlgniku nõusolek. Hageja esitatud loovutamise teatises on selgelt toodud kes, kellele ja millise nõude on loovutanud. Laenuandja loovutas hagejale lepingust tuleneva nõude, millest teavitati ka kostjat, edastades temale loovutamise teate. Uus võlausaldaja on 28.07.2020 teavitanud nõude loovutamisest ja menetluse alustamisest kostjat e-kirja teel, millele kostja on vastanud ning soovinud sõlmida maksekokkulepet. Kohtu hinnangul näitab asjaolu, et kostja on pärast nõude loovutamist teinud hagejale tagasimakseid, seda, et kostja oli loovutamisest teadlik. Kohus asub seisukohale, et nõue on loovutatud hagejale kehtivalt. Kostja on vaielnud vastu laenusummade kättesaamise kohta. Kostja on väitnud, et ta ei ole laenu saanud. Esialgne võlausaldaja on selgitanud, et kahjuks ei ole võimalik edastada pangakinnitust laenusumma ülekandmise kohta, kuivõrd vastav pangakonto on tänaseks suletud. Hageja poolt esitatud tõenditest nähtuvalt on kostja teinud pikema aja jooksul laenu tagasimakseid nii esialgsele võlausaldajale kui ka hagejale, kellele nõue loovutati. Kostja on võlgnevust tasunud hagejale üle kahe ja poole aasta. Kohus leiab, et kostja väide, et ta ei ole krediidikonto lepingu alusel laenusummasid kätte saanud, ei vasta tõele ning ei ole eluliselt usutav. Tagasimaksete tegemine kinnitab, et kostja oli krediidikonto lepingu olemasolust teadlik ning, et kostja on raha saanud. Lisaks on kostja vaielnud vastu krediidilimiidile summas 3200 eurot, kuivõrd lepingu alusel pidi kostja saama krediiti summas 3000 eurot. Hageja on selgitanud, et krediidilimiit summas 3200 eurot tulenes sellest, et krediit on kostja poolt korduvalt kasutusele võetud ning ka tagasi makstud. Lisaks nähtub hagiavalduse lisast 1, et kostja on krediidi kasutusele võtnud kogusummas 3200 eurot (so 200+100+50+100+50+50+500+200+150+300+200+150+1000+50+50+50). Eelnevast tulenevalt peab kohus põhjendamatuks kostja vastuväiteid laenu mittesaamise ja krediidilimiidi summa kohta. Lisaks märkis kostja, et kostja ei ole teinud tahteavaldust hagi aluseks oleva konkreetsete tingimustega laenulepingu sõlmimiseks. Hageja on selgitanud, et poolte vahel sõlmitud laenuleping on sõlmitud sidevahendi abil, mistõttu toimus andmesidevahetus kliendi ja administraatori vahel iseteenindusportaalis, kuhu sisenemiseks oli kostjal vaja ennast identifitseerida. Hageja on esitanud kohtule lepingu kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. VÕS § 404 lg 1 reguleerib, et tarbija tahteavaldus peab olema tehtud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, millest on laenuandja lähtunud. VÕS § 410 lg 1 kohaselt käesoleva seaduse § 404 lõikes 1 nimetatud vorminõue ei välista tarbijakrediidilepingu sõlmimist sidevahendi abil. Sidevahendi abil tarbijakrediidilepingu sõlminud tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. VÕS § 4031 lg 9 kohaselt sidevahendi abil sõlmitava tarbijakrediidilepingu puhul loetakse krediidiandja käesoleva seaduse § 541 lõigetes 1 ja 3 sätestatud teabele esitatavad nõuded täitnuks, kui ta on esitanud tarbijale Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe käesolevas paragrahvis nimetatud teabega ja lisateabega finantsteenuste kaugturustuse kohta. Kohtule esitatud dokumentidega on tõendatud, et kostjale on edastatud lepingudokumendid koos Euroopa Tarbijakrediidi infolehega eposti teel. Kostja isik on tuvastatud ID-kaardiga. Kohus asub seisukohale, et kostja on esitanud tahteavalduse lepingu sõlmimiseks ning leping on sõlmitud kehtivalt sidevahendi abil. Kohus selgitab, et kohtul on kohustus omal algatusel kontrollida tarbijaõiguse teatavate sätete võimalikku rikkumist (Euroopa Kohtu otsus C-679/18 p 18, C-495/19 p 17). Kohus märgib, et laenuandja peab muuhulgas hindama tarbija sissetuleku allikat ja selle olemust 7

(KAVS § 49 lg 3). Kohtule esitatud dokumentidest nähtuvalt on krediidiandja kontrollinud kostja maksevõimet avalikest andmebaasidest ning kostja esitatud andmete ja kostja pangakonto väljavõtte alusel. Hageja poolt esitatust nähtub, et kostja sissetulekud olid üksnes minimaalses määras. Kostjale on makstud Sotsiaalkindlustusameti poolt vanemahüvitist summas 1006,14 eurot kuus ja peretoetust summas 110 eurot kuus. Krediidiandja tuvastas muuhulgas kostja kohustused järgmiselt: xxx - 102 eurot, xxx - 220 eurot, xxx AS - 50 eurot, xxx AS - 200 eurot, xxx - 10 eurot, xxx AS 64,71 eurot. Hageja lisas, et automaatsüsteem on võtnud arvesse kostja majapidamiskuludeks kohustusliku miinimumi summas 150 eurot. Kostja on toonud välja, et kostja sissetulek oli laenu taotlemise hetkedel igakuiselt erinev, mis tulenes ka sellest, et kostja sissetulekut vähendati seoses COVID-19 pandeemiaga ja kostja viibis enne töötamist vanemapuhkusel. Viimane arvestatav töökoht laenulepingu sõlmimisel oli xxx-s alates 01.03.2019. Aprillis 2019 maksti kostjale töötasuna 516,96 eurot, millest tuli kostjal tasuda hagejale ning üleval pidada enda alaealisi lapsi ja kanda muid igakuiseid püsikulutusi. Kohus on tutvunud kostja pangakonto väljavõtetega, millelt nähtub, et kostja maksekäitumine kostja krediidivõimelisust ei kinnita. Kohus asub seisukohale, et krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet vajaliku hoolsusega. Kohus möönab, et kostja oli kohustatud laenu taotlemisel esitama krediidiandjale õiged andmed oma sissetulekute ja kohustuste kohta. Samas nähtub hageja poolt esitatust, et krediidiandja ei ole arvestanud, et kostjal oli 2 alaealist ülalpeetavat ning suures mahus laenukohustused teiste krediidiandjate ees. Kohtu hinnangul ei saanud kostja olla isikuks, kes oleks võimeline laenu teenindama. Eelneva põhjal asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei kogunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt kui krediidiandja rikub vastutustundliku laenamise põhimõtet, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Hageja on esitanud kohtule nõude ümberarvestuse juhuks kui kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtteid on rikutud. Sellisel juhul palub hageja kostjal tagastada lepingu alusel saadud summa 1368,38 eurot (so 3200 - 1191,62 - 640). Hageja selgitas ümberarvestuses, et arvestades kõik kostja maksed põhinõude katteks, ei saaks sellisel juhul lugeda lepingut 25.07.2020 kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud kostja osamaksetega viivituses. Lepingu kohaselt oli krediidi tagastamise periood 48 kuud. Krediit võeti kostja poolt esmakordselt kasutusse 30.04.2019. Esimese tagasimakse tasumise tähtpäev oli 10.08.2019 ja selles tulenevalt viimase tagasimakse tasumise tähtpäev 10.08.2023. Seega on lepingu lõpptähtpäev saabunud 10.08.2023. Hageja märkis ümberarvestuses, et juhul kui kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist on rikutud tuleb kostjalt välja mõista tagastamata põhivõlg 1368,38 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot ja viivis lepingujärgses viivisemääras, so 40,01% aastas põhiosalt 1368,38 eurolt alates 11.08.2023 kuni seisukoha esitamiseni, so 23.07.2025 ning edasiulatuv viivis alates 24.07.2025 lepingujärgses viivisemääras kuni võla tasumiseni. Kohus rahuldab hagi osaliselt. Kostja kasutas krediiti summas 3200 eurot. Kostja on teinud tagasimakseid kokku summas 1831,62 eurot. Arvestades kõik kostja maksed põhiosa katteks, siis on kostja põhivõlg hageja ees summas 1368,38 eurot (so 3200 - 1831,62). Kuivõrd kohus tuvastas, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 1368,38 eurot. VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise 8

korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja nõuab viivist põhivõla summalt 1368,38 eurot alates 11.08.2023 lepingujärgses viivisemääras 40,01% aastas kuni 23.07.2025 ja edasiulatuvat viivist lepingujärgses määras alates 24.07.2025 kuni võlgnevuse tasumiseni. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud osaliselt. Kohus selgitab, et VÕS § 4034 lg 7 kohaselt kui krediidiandja rikub vastutustundliku laenamise põhimõtet, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Hageja nõuab viivist määras 40,01% aastas. Kohus tuvastas, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Eelnevast tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlgnevuselt 1368,38 eurolt seadusjärgses määras alates 11.08.2023 kuni 23.07.2025 summas 318,07 eurot ja edasiulatuva viivise seadusjärgses määras alates 24.07.2025 kuni võlgnevuse tasumiseni. Kostja on palunud kohtul vähendada viivist seadusjärgse määrani. Kohus vähendas viivist seadusjärgse määrani, kuivõrd kohus tuvastas, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Lisaks nõuab hageja ümberarvestuse kohaselt sissenõudmiskulusid summas 50 eurot. Kohus jätab sissenõudmiskulud kostjalt välja mõistmata, kuivõrd kohus tuvastas, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning sel juhul muid tasusid kostja hagejale ei võlgne. Kooskõlas TsMS § 163 lg 1 hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Menetluskulude osas märgib kohus järgmist. Hageja palub mõista välja kostjalt riigilõiv summas 490 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu summas 20 eurot ja õigusabikulud summas 1521 eurot, arvestusega 9 tundi tunnihinnaga 169 eurot. Kostja on vaielnud vastu hageja õigusabikulude suurusele. Kohus nõustub siinkohal osaliselt kostja poolt väljatooduga ja vähendab hageja õigusabikulusid ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud mõistlikus ja põhjendatud ulatuses. Kohus leiab, et riigilõivukulu summas 490 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse kulu summas 20 eurot on põhjendatud kulud, mis tuleb vastavalt seadusele kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hagejat esindas menetluses TsMS § 218 lg 1 p 2 tingimustele vastav lepinguline esindaja (jurist). Tallinna Ringkonnakohus on 28.02.2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-10648 punktis 57 märkinud, et mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on senises praktikas peetud 60-100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on pigem erandlikud (vt Ringkonnakohtu lahend nr 2-19-110078, punkt 19). Kohus on seisukohal, et hageja esindaja märgitud tunnitasu summas 169 eurot ilma käibemaksuta tuleb käesolevas asjas lugeda ebamõistlikult kõrgeks. Arvestades käesoleva tsiviilasja olemust, vaidluse keerukust ja hageja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni, on esindaja taotletud tunnitasu suurus kohtu hinnangul üle paisutatud. Kuna hageja taotleb menetluskulude hüvitamist ilma käibemaksuta, on hageja põhjendatud tunnihind 100 eurot ilma käibemaksuta. Kohus leiab, et menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabitoimingud on osaliselt põhjendatud ja hageja esindamiseks kohtumenetluses 9

vajalikud. Kohus peab põhjendatuks hagiavalduse koostamisele, komplekteerimisele ja esitamisele kulunud aega 3 tunni ulatuses, hageja 22.04.2024 seisukoha koostamisele ja esitamisele kulunud aega 1 tunni ulatuses, hageja 24.07.2024 seisukoha koostamisele ja esitamisele kulunud aega 1 tunni ulatuses ning hageja 15.12.2025 seisukoha koostamisele ja esitamisele kulunud aega 0,5 tunni ulatuses. Arvestades lepingulise esindaja õigusteenuse põhjendatud tunnihinda, on hageja põhjendatud õigusabikulu kokku 550 eurot ilma käibemaksuta (5,5 tundi × 100 eurot). Kohus loeb hageja põhjendatud menetluskuludeks 1060 eurot, millest 490 eurot on riigilõiv, 20 eurot on maksekäsu kiirmenetluse kulu ja 550 eurot on lepingulise esindaja kulu. Kohus jätab menetluskulud kostja kanda vastavalt hagi rahuldamise protsendile. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates (TsMS § 178 lg 1). Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 2). Vastavalt TsMS § 637 lg 2’ „käesoleva seadustiku § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.“ Maakohus edasikaebamise luba ei anna.

/Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

10

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.