2-08-5635/26 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Menetluskulude jaotus Jätta esimese astme kohtu ja apellatsioonimenetluse kulud 84,3 % ulatuses kostja Jefim Shilman kanda ja 15,7 % ulatuses hageja Svetlana Ponomareva kanda. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi selgitus TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue, põhjendused ja kostja vastuväited Hageja on korteri, asukohaga Tallinn Xxxxxxx xx-xx, omanik. 02.04.2006 sõlmisid pooled eluruumi üürilepingu, mille kohaselt hageja andis kostja kasutusse eelnimetatud korteri. Hageja palub kostjalt välja mõista üüri ja kommunaalteenuste võlgnevuse 15 153 krooni, viivise seisuga 28.04.2008 summas 24 957 krooni, viivise 1% iga viivitatud päeva eest põhinõudest kuni põhinõude tasumiseni ja kahju 49 000 krooni ning menetluskulud. Hageja tugineb oma nõudes VÕS § 107 lg-le 1, § 113 lg-le 1, § 127 lg-le 1, 128 lg-le 3, §-le 271, § 276 lg-le 2, § 292 lg-le 1, § 315 lg 1 p-le 2 ja lg-le 2. Hagiavalduse kohaselt kasutas kostja Tallinnas Xxxxxxx xx-xx asuvat korterit üürilepingu alusel kuni 02.01.2008. Üürilepingu kohaselt pidi kostja tasuma üüri 3 300 krooni kuus ja maksma kommunaalteenuste eest korteriühistule ja telefoni, elektri ja teiste teenuste eest teenuse osutajale. Kostja ei tasunud hagejale üüri perioodil september 2007 - jaanuar 2008. Kostja üürivõlgnevus nimetatud perioodi eest on 13 200 krooni, millest arvestatakse maha tagatis 1 500 krooni, seega kokku moodustas üürivõlg 11 700 krooni. Samuti ei tasunud kostja kommunaalteenuste eest, olles seisuga 02.01.2008 võlgnevuses summas 12 453 krooni. Hageja vähendas 15.07.2008 avalduses võlanõuet 9 000 krooni võrra. Peale hagi esitamist on kostja tasunud hagejale 20.02.2008, 24.03.2008 ja 28.04.2008 kokku 9 000 krooni, seega võlgneb kostja hagejale 15 153 krooni. Vastavalt üürilepingu punktile 3.4 kohustus kostja tasuma kohustuse täitmisega viivitamise korral 1% viivist iga viivitatud päeva eest. Hageja arvestas viivist perioodi 02.01.200828.04.2008 eest kokku 24 957 krooni (02.01.2008-20.02.2008 = 49 päeva x 24 153 x 1% = 11 835 krooni; 20.02.2008-24.03.2008 = 32 päeva x 21 153 x 1%= 6 769 krooni; 24.03.200828.04.2008 = 35 päeva x 18 153 krooni x 1% = 6 353 krooni). Samuti palus hageja kostjalt välja mõista viivise juhindudes VÕS § 113 lg-st 1 ja TsMS §-st 367 põhivõla summalt 15 153 krooni alates 28.04.2008.

Hageja esitas kostja vastu kahju hüvitamise nõude summas 49 000 krooni. Hagiavalduse kohaselt avastas hageja pärast kostja korterist lahkumist, et korter on rikutud ning korterist on ära viidud asjad: saunast servatud saepuidust tehtud seinad, lagi, lavatsid, klaasuks, elektriahi. Hageja hindab eeltoodu osas kahju summaks 30 000 krooni. Ära oli viidud ka eesruumist sisse ehitatud kapp, ülakapp - 5 000 krooni; köögist ja eesruumist põrandaliistud - 3 000 krooni; tualetist sisse ehitatud kapp - 2 000 krooni. Samuti on kadunud voodipesu, mille kahju summaks hindab hageja 4 000 krooni ning rikutud on köögi ja elutoa tapeet, mille kahjuks hindab hageja 5 000 krooni. Hageja pöördus avaldusega politseisse, kes käis korteris, fikseeris olukorra ja teatas, et tegemist on tsiviilvaidlusega ning tuleb pöörduda kohtusse. Kahju suurust tõendab hageja Ehituskonsult Grupp OÜ remonttööde eelarvega. Kostja tunnistab hagi osaliselt summas 2 700 krooni üürivõlgnevuse osas ja 1 243 krooni kommunaalteenuste osas. Kostja vastuväidete kohaselt viivise arvestus on arusaamatu ning kahju suuruses 49 000 krooni on tõendamata. Kostja on seisukohal, et ta andis korteri tagasi sellisena nagu sai üürile. Hageja ei ole esitanud tõendeid, milline nägi korter välja üürile andmise hetkel, samuti ei olnud korteri seisukord kirjas üürilepingus. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi täies ulatuses ning mõistis kostjalt hageja kasuks üüri ja kommunaalteenuste eest võla summas 15 153 krooni, viivise 24 957 krooni, kahju hüvitise 49 000 krooni. Ühtlasi mõistis kohus kostjalt hageja kasuks viivise 1 % päevas põhinõudelt 15 153 krooni alates 28.04.2008 kuni kohase täitmiseni. Maakohus tuvastas alljärgnevad olulised faktilised asjaolud: -Kostja kasutas hagejale kuuluvat korterit 02.04.2006-02.01.2008 hagejaga sõlmitud üürilepingu alusel; -Vastavalt üürilepingu punktile 3.2 oli üüri suuruseks 3 300 krooni kuus ja punktile 3.5-3.8 tuli üürnikul kõrvalkulude, elektrienergia, telefoni ja kaabeltelevisiooni teenuste eest tasuda otse vahendajale esitatud arvete alusel; -Üüri ja kommunaalkulude eest maksis kostja kuni septembrini 2007; Kohtule esitatud tõenditest tegi kohus järelduse, et pärast üüritud eseme tagastamist jäi kostja hagejale võlgu tasumata üüri eest septembrist 2007 kuni jaanuarini 2008 kokku 13 200 krooni, millest arvestas hageja maha ettemaksu 1500 krooni. Üürivõlaks jäi seega 11 700 krooni, millest. pärast hagi esitamist maksis kostja 9000 krooni ning hageja palus välja mõista kostjalt üürivõlg 2700 krooni, milline nõue on põhjendatud. Kommunaalteenuste eest oli kostja jätnud tasumata 12 453 krooni, mille hageja tasus ise. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks eelmärgitud võla tasunud otse vahendajale, mistõttu luges kohus kostja vastuväidet paljasõnaliseks. Tuginedes eeltoodule asus kohus seisukohale, et kostja üürivõlg 2 700 krooni ja võlg kõrvalkulude eest summas 12 453 krooni on leidnud tõendamist ning hagi selles osas kuulub rahuldamisele. Vastavalt üürilepingu punktile 3.4 kohustus kostja tasuma kohustuse täitmisega viivitamise korral 1% viivist iga viivitatud päeva eest. Kostja võlg hagi esitamise seisuga oli 24 153 krooni. Hageja arvestas viivist perioodi 02.01.2008-28.04.2008 eest summas 24 957 krooni (02.01.2008-20.02.2008 = 49 päeva x 24 153 x 1% = 11 835 krooni; 20.02.2008-.24.03.2008 = 32 päeva x 21 153 x 1%= 6769 krooni; 24.03.2008-28.04.2008 = 35 päeva x 18 153 krooni x 1% = 6353 krooni). Kohus leidis, et hageja arvestus on kooskõlas seaduse ja üürilepingus

kokkulepituga. Hageja on arvestanud viivise arvestamisel kostja poolt võla tasumist kolmel korral. Hageja nõue viivise väljamõistmiseks summas 24 957 krooni on otsuse kohaselt põhjendatud. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Tasumata põhinõue on 15 153 krooni, millelt on hageja õigustatud viivist saama alates 28.04.2008 kuni kohase täitmiseni, millest tulenevalt rahuldas kohus ka hageja viivise nõude. Maakohus asus seisukohale, et kahju hüvitamise nõue summas 49 000 krooni on põhjendatud ja kuulub samuti rahuldamisele. VÕS § 334 lg 1 alusel üürnik peab üüritud asja koos päraldistega pärast lepingu lõppemist tagastama seisundis, mis vastab asja lepingujärgsele kasutamisele. Kui üüritud asja üürnikule üleandmisel koostati asja üleandmisakt, eeldatakse, et asi anti üle üleandmisaktis toodud seisundis. Tunnistaja I. R. ütluste kohaselt vahendas tema hageja korteri üürileandmist kostjale. Tunnistaja ütlustest ilmnes, et ta andis korteri kostjale üle heas keskmises seisukorras s.h oli köögis köögimööbel, mille tunnistaja ise ostis hageja palvel, WC-s oli pott ja valamu, vannitoas dušš ja saun puitlava ja kerisega, sauna viis puituks klaasiga, korteri rõdu oli klaasitud, aknad tavalised puitaknad, metalluks, esikus olid sisse ehitatud kapid, so nii esikus, mis oli L-kujuline, kui ka väikeses koridoris, mis viib kööki. Kohus asus seisukohale, et kostja väide selles, et korter oli kasutuskõlbmatu kohe algusest peale, ei ole veenev ja on vastuolus tunnistaja I. R. ütlustega. Kohus asus seisukohale, et korteri osas akti koostamata jätmine ei välista võimalust tunnistaja ütlusega määrata üüritava korteri seisukorda selle üleandmisel. Kuna kostja kasutas vaidlusalust korterit ligi kaks aastat, siis korteri üleandmisel pidi korter vastama igapäevaseks elamiseks vastavatele nõuetele. Kohus leidis, et kostja ei oleks 3 300 krooni eest korterit üürinud ja selle eest 1,5 aastat maksnud, kui korter oleks olnud elamiskõlbmatu. Juhul, kui korter ei oleks vastanud üürilepingus märgitule oleks saanud kostja lepingust taganeda. Tunnistaja I. R. ütluste kohaselt helistas hageja novembris 2007 ning palus kostjalt vastu võtta võtmed põhjusel, et ta ütles korteri üles, kuna kostja ei maksnud üüri. Tunnistaja kohtus kostjaga detsembris 2007, et korter vastu võtta ja saada korterivõtmed. Tunnistaja keeldus korteri vastuvõtmisest hagejata, sest kostjalt ülevõetav korter ei vastanud üleantud korteri seisukorrale. Tunnistaja ütlustest ilmnes, et esikus ei olnud enam seinakappe, oli lihtsalt betoonsein, põrand oli rikutud, seal kus kapp, oli värvimata lagi ja põrandal polnud linoleumitükki; teises koridoris polnud tapeeti seinas; köögis puudus seinakapp; suures toas ei olnud enam tapeeti seinas ja põrandaliistud olid puudu; vannitoas oli saun täielikult puudu - ust polnud, paljad seinad, ei lava ega kerist; dušš oli, kuid alus nihkunud ja vigane. Tunnistajale jäi mulje nagu oleks tahetud remonti teha. Kostja seisukoht, et korteris ei olnud sauna, kuna see ei olnud lepingus märgitud, ei ole tõendamist leidnud. Kohus leidis, et puudub alus kahelda vannutatud tunnistaja ütlustes, kes kinnitas sauna olemasolu hageja korteris. Eeltoodu põhjal asus kohus seisukohale, et kostja ei tagastanud üüritud asja koos päraldistega pärast lepingu lõppemist seisundis, mis vastab asja lepingujärgsele kasutamisele. Tegemist ei olnud asja tavapärase kulumisega.

Otsuse kohaselt kostja ei ole esitanud tõendeid millest nähtuks, et tegemist on asja hariliku kulumise, halvenemise ja muutustega, mis kaasnevad asja lepingujärgse kasutamisega. Seega kostja väide, et korter hallitas, on jäänud paljasõnaliseks. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tekkis vajadus lammutada kappe, vannitoast välja lõhkuda saun, kiskuda tapeet seinalt ja võtta põrandaliistud ära. Eeltoodud tööde teostamiseks oleks pidanud olema hageja kirjalik nõusolek vastavalt VÕS § 285 lg 1 sättele. Kohtule ei ole kostja esitanud tõendit, et ta oleks hagejalt eelnimetatud tegevuseks loa saanud. Hageja väitel ei ole ta luba andnud. Vastavalt VÕS § 336 lg 1 ja 2 üüritud asja tagastamisel peab üürileandja kontrollima asja seisundit ja viivitamata teatama üürnikule asja puudustest, mille eest üürnik vastutab. Kui üürileandja seda ei tee, kaotab ta õigused, mis kuuluvad talle asja puudusest tulenevalt, välja arvatud juhul, kui tegemist on puudusega, mida ei saa tavalise ülevaatusega avastada. Kui üürileandja avastab hiljem asja puuduse, mida ta tavalise ülevaatamisega ei saanud avastada, peab ta sellest üürnikule viivitamata teatama. Asja puudusest teatamata jätmisel kaotab ta puudusest tulenevad õigused. Eeltoodud tingimused said täidetud tunnistaja poolt, kes vahendas hagejale kuuluva korteri üürimist kostjale. Tunnistaja teavitas koheselt detsembris 2007 kostjat, et korter ei ole olukorras nagu ta tunnistajale sai paar aastata tagasi üle antud. Hageja sisenes koos tunnistaja ja politseiga, kes fotografeeris korteri seisukorra, korterisse. Eeltoodu põhjal asus kohus seisukohale, et kostja ei tagastanud üüritud asja seisundis, millisena ta ise üürile sai. Hageja vara sai kahjustatud ajal, mil korter kostjale oli üüritud. Seega hageja vara kahjustamine sai toimuda kostja tegevuse tagajärjel. Kohus leidis, et nõue korteri taastamiseks tehtava kulutuse hüvitamiseks summas 49 000 krooni on põhjendatud ja kuulub kostjalt väljamõistmisele. Kohtule esitatud Ehituskonsult Grupp OÜ poolt koostatud remonditööde eelarvest nähtub, et hageja korteri taastamiseks tehtava remondi töö ja materjali maksumus kokku on koos käibemaksuta 49 766 krooni. Apellatsioonkaebus Apellant palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud jätta hageja kanda. Apellant on seisukohal, et kohtuotsuse tegemisel on oluliselt rikutud materiaal- ja menetlusõiguse norme, samuti on antud ebaõige hinnang maakohtu poolt tuvastatud tõenditele. Otsuse punktis 10 jõudis kohus järeldusele, et tasumata jäänud üürivõlg 2 700 krooni ja võlg kõrvalkulude eest summas 12 453 krooni, on leidnud tõendamist. Kostja nõustus üürivõlgnevusega summas 2 700 krooni, aga ei ole nõus kõrvalkulude tasumisega summas 12 453 krooni. Kohus on märkinud, et esitatud tõenditest nähtub, et üüritud pinna vabastamisel olid tasumata kõrvalkulud kokku summas 12 453 krooni, mille hageja tasus ise. Kohtule esitatud dokumentidest ei nähtu ühtegi tõendit selle kohta, et hageja kandis ise mingeid korteriga seotud kulusid. Asja materjalides on KÜ KALDA-KOSE raamatupidamise väljatrükk, mille kohaselt oli üürivõlg 2008.a. jaanuaris 1 243,32 krooni. See on summa, mida kostja on tunnistanud kohtumenetluse käigus. Samas märgib kohus, et kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks eelmärgitud võla tasunud otse vahendajale, mistõttu on kostja väide paljasõnaline.

Apellandi arvates on kohtu seisukoht tõendamiskoormuse kohta ekslik. Mitteõiguspärase käitumise fakti ja sellega tekitatud kahju suuruse tõendamise kohustus lasub hagejal, mis tuleneb VÕS § 127 lg-st 1. Kui kohus tunnistas tõendatuks mitteõiguspärase käitumise fakti, siis ei tõenda see mingil juhul hävinud või kaotsiläinud vara maksumust. Kohus ei püüdnud hävinud vara maksumust välja selgitada. Seega rikkus kohus oluliselt TsMS § 230 lg 1 sätestatud põhimõtet: kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Otsuse punktis 11 leidis kohus, et viivise arvestus on kooskõlas seaduse ja üürilepingus kokkulepituga. Apellant antud kohtu järeldusega nõus ei ole. Kohus märkis, et vastavalt üürilepingu punktile 3.4. kohustus kostja tasuma kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist 1% iga viivitatud päeva eest. Vastuses hagile palub kostja kohtul pöörata tähelepanu sellele, et 02.04.2006 üürilepingu punktis 3.4. on ette nähtud üürniku vastutus üüri tasumisega viivitamise eest, mis seisneb üürisummale viivise 1% lisamises üüri tasumisega viivitamise eest, mitte aga kohustuse täitmisega viivitamise eest, nagu märkis kohus. See tähendab, et viivist võis arvestada üksnes juhul, kui üür 3 300 krooni ulatuses jääks tasumata või oleks tasutud hilinemisega. Kohtu tähelepanematus dokumentaaltõenditega tutvumisel viis selleni, et kohus arvestas hageja viivise võlgnevuse üldsummalt 15 153 krooni ulatuses, mis koosneb üürist ja kõrvalkulude tasumisest. Kohtul ei olnud õigust seda teha, kuna üürilepingu punktis 3.5. on sätestatud, et kõrvalkulude eest tasub üürnik vastavalt korteriühistu või teenindava firma poolt esitatud arvetele vastavalt kehtivatele tähtaegadele ja korrale. Viivist kõrvalkulude tasumise eest ei ole lepingus ette nähtud. Korteriühistu poolt esitatud arvete tasumisega viivitamise eest tuli tasuda viivist 0,07% tasumata jäänud summalt juba korteriühistule, mis kajastus korteriühistu poolt esitatavates arvetes. Sellest järeldub, et hagejal oli õigus arvestada viivist ainult tasumata jäänud üüri summalt. Kohus ei põhjendanud, miks ta ei nõustu antud kostja seisukohaga, millega rikkus TsMS § 442 lg 8 nõuet. Kohus jättis tähelepanuta, et kostja esindaja viitas kohtuistungil põhivõlaga võrreldes ebamõistlikult suurele viivisesummale. Kohus ei põhjendanud, miks ta ei arvestanud seda kostja seisukohta. Eelöeldust järeldub, et otsuse tegemisel kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkus oluliselt TsMS § 436 lg 1 sätestatud menetlusõiguse norme, mille kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud, samuti on rikutud TsMS § 442 lg 8 nõuet. Kohtuotsuse punktis 12 leidis kohus, et vastavalt VÕS § 336 lg 1 ja lg 2 peab üürileandja üüritud asja tagastamisel kontrollima asja seisundit ja viivitamata teatama üürnikule asja puudustest, mille eest üürnik vastutab. Kui üürileandja seda ei tee, kaotab ta õigused, mis kuuluvad talle asja puudusest tulenevalt, välja arvatud juhul, kui tegemist on puudusega, mida ei saa tavalise ülevaatusega avastada. Asja puudusest teatamata jätmisel kaotab ta puudusest tulenevad õigused. Maakohus järeldas, et eeltoodud tingimused said täidetud tunnistaja poolt, kes vahendas hagejale kuuluva korteri üürimist kostjale. Apellant on seisukohal, et tunnistaja ütluste usaldusväärsus tekitab kahtlusi. Tunnistaja ütluste kohaselt on tema ja hageja vahel lepingulised suhted. Ta töötab maaklerina ja hageja kasutab tunnistaja osutatavaid vahendaja teenuseid oma vara üürile andmisel. Tõenäoliselt saab tunnistaja antud teenuse osutamise eest tasu ja kannab seejuures teatud vastutust lepinguliste kohustuste mittenõuetekohase täitmise eest. Seega juhul, kui tunnistaja ei esitaks teavet hageja kasuks, siis hageja võiks esitada pretensiooni juba tunnistajale. Seega oli tunnistaja huvitatud

isikuks. Samuti tekitab kahtlusi, et üürilepingu sõlmimisel ei koostatud üleandmisvastuvõtuakti korteri seisukorra, korteris asuva vara ja täiendavate seadmete üksikasjaliku kirjeldusega; samuti see, et korteri tagastamise käigus puuduste avastamisel ei teostanud tunnistaja mingeid toiminguid selle dokumendi koostamiseks, mis tõendaks sellist korteri seisukorda, millisest ta ise ütlusi andis. Tunnistaja süül ei jäänud ühtegi korteri esialgset seisukorda kajastavat fotot, kuid varem olid tunnistaja väitel sellised fotod olemas. Tunnistaja ütlustest tuleneb, et ta on kostja endise abikaasa õe mees. Võttes arvesse, et käesoleval ajal on kostja perekond lagunenud, on tunnistaja ja kostja vahel isiklikud vaenulikud suhted, mis lubab rääkida tunnistaja objektiivsete ja tõepäraste ütluste võimalikust puudumisest. Kostja arvates otsuse tegemisel ei hinnanud kohus tunnistaja ütlusi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ega põhjendanud, miks ta võttis arvesse tunnistaja ütlust ning jättis tähelepanuta tunnistaja ütlusele vasturääkiva dokumentaaltõendi – 02.04.2006 üürilepingu, millega rikkus TsMS § 442 lg 8 sätestatud menetlusõiguse normi nõuet. Otsuse punktis 13 on kohus, viidates VÕS § 127 lg 1 ja lg 4, § 128 lg 3 ja § 132, samuti Ehituskonsult Grupp OÜ koostatud remonditööde eelarvele, leidnud, et nõue korteri taastamiseks tehtava kulutuse hüvitamiseks summas 49 000 krooni on põhjendatud. Antud kohtu järeldus on arusaamatu ega ole kooskõlas materiaalõiguse normiga, millele kohus oma otsuses viitab. Ebaselgeks jääb, miks kohus võttis arvesse eelarves märgitud maksumust ilma käibemaksuta, arvestades vaid esitatud nõude summat 49 000 krooni. Kohtuotsusest ei ole võimalik aru saada, milliste asjade hävimist tunnistas kohus tuvastatuks ja milliste ei tunnistanud ja miks. Mida kohus võttis eelarvest lähtudes arvesse ja mille jättis tähelepanuta. Kohus pidi eelkõige kindlaks tegema hävinud vara maksumuse, s.t. kindlaks tegema selle võimaliku olukorra, mis oleks maksimaalselt lähedane vara esialgse maksumuse olukorrale. Apellnt on seisukohal, et kohus pidi pöörama piisavalt tähelepanu küsimustele, mida kujutas endast saun, kui ammu oli see ehitatud, kas see oli kasutuskõlblikus seisukorras. Kui jah, siis millega oli see viimistletud, mis materjali kasutati selle valmistamisel. Ainult ühest paljasõnalisest väitest selle kohta, et saun oli viimistletud puuliistudega, ei piisa selleks, et hinnata objektiivselt hävinud vara maksumust, kuna sellest, millist sorti puitu kasutati nimetatud puuliistude valmistamisel sõltub otseselt selle maksumus. Sellest aga pidi sõltuma ka kahju hüvitamise ulatus. Samuti sellele, kas saunas kasutati soojustusmaterjali. Kui jah, siis milline soojustusmaterjal oli, mis oli selle esialgne hind. Kui saunas oli ahi, siis mida see ahi endast kujutas, kas see oli kasutuskõlblikus seisukorras, kas see oli valmistatud tehases või antvärgi kombel, milline oli selle võimsus ja omadused. Köögi ja eesruumi põrandaliistude osas pidi kohus tuvastama, mis materjalist olid valmistatud liistud ja millal need paigaldati. Kõik eelkirjeldatud asjaolud omavad tähtsust kahju hüvitise suuruse määramisel. Juhul, kui kohus tegi kindlaks kaotatud vara väärtuse, pidi ta juhinduma VÕS § 132 lg 1, kus sätestatakse, et kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada. Samuti pidi kohus lähenema detailselt sisseehitatud kappide, voodipesu ja tapeetide hindamisele. Kohtu poolt välja selgitamata jäänud nimetatud asjaolud viitavad, et kohus on otsuse teinud rikkudes TsMS § 435 lg 1 nõudeid, kus sätestatakse, et asja on arutatud ammendavalt, samuti materiaalõiguse normi ebaõigest kohaldamisest, mis oli omakorda ebaseadusliku otsuse tegemise tagajärjeks.

Vastus apellatsioonkaebusele Vastustaja leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja selle tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, olles tutvunud apellatsioonkaebuse, vastustaja vastusega ning toimikus olevate materjalidega, leiab, et maakohtu otsus kuulub osalisele tühistamisele viiviste osas. Kolleegium ei tuvastanud üüri ja kõrvalkulude võla ning kahju hüvitamise nõuete osas maakohtu poolt menetlusõiguse normide rikkumist, seda ka tõendite hindamise osas. Maakohus on otsust eelnimetatud nõuete osas põhjendanud TsMS § 442 lg 8 nõuete kohaselt. Alljärgnevalt võtab kolleegium seisukoha vaidlustatud nõuete osas. Üürilepingust tulenev kõrvalkulude tasumise nõue Maakohtu otsuse kohaselt jäi kostja üürivõlaks 2700 krooni ja võlgnevus kõrvalkulude osas moodustas 12 453 krooni. Apellant ei vaidlusta üürivõla suurust, kuid leiab, et kõrvalnõuete eest tasumist summas 12 453 krooni ei ole hageja tõendanud. VÕS § 292 lg 1 järgi lisaks üüri maksmisele peab üürnik kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Selline kokkulepe sisaldus üürilepingu p-s 3.5, mille kohaselt kohustus kostja üürnikuna tasuma kõrvalkulude eest elamut haldava haldusfirma/korteriühistu poolt esitatud arveid. Kõrvalkulude eest maksmise kord ja kohustus tulenes ka üürilepingu p-dest 3.6, 3.7, 3.8. Kohtu seisukoht on põhjendatud, et kostja ei ole tõendanud üürilepingust tulenevate kohustuste täitmist kommunaalteenuse eest tasumise osas. Hagiavalduse kohaselt hageja kinnitas, et oli sunnitud tasuma üürniku eest kõrvalkulud. Toimikus olevast KÜ Kalda-Kose õiendist ilmneb, et 29.01.2008 laekus hagejalt 10 000 krooni (t.lk.12) ning võlgnevuseks jäi 1243,32 krooni. Eesti Energia arve 07.01.2008 kohaselt oli vaidlusaluse korteri osas elektrienergia kasutamise eest tasu suuruseks 1390,05 krooni (t.lk. 14). Õige on, et toimikus puuduvad tõendid selle kohta, millal hageja tasus ära nimetatud võla. Ringkonnakohus pidas vajalikuks kontrollida nimetatud arvete tasumist ning vastustaja esitas selle tõendamiseks hanza.net väljavõtte, millest ilmneb, et KÜ-le Kalda-Kose on vastustaja tasunud 1243 krooni 01.02.2008 ja samal kuupäeval Eesti Energia AS-le 1390,05 krooni. Samalt tõendilt ilmneb ka 10 000 krooni tasumine KÜ Kalda-Kose 29.01.2008. Seega on tõendatud, et kõrvalkulude eest on hageja tasunud kokku 12 633,05 krooni. Seega hageja nõuab kostjalt isegi vähem, kui on ta ise kulusid kandnud. Arvestades eeltoodut, on maakohtu otsus kostjalt hageja kasuks üürivõla 2700 krooni ja kõrvalkulude 12 453 krooni väljamõistmises üldsummas 15 153 krooni seaduslik ja põhjendatud. Viiviste nõue Maakohtu otsusega on kostjalt välja mõistetud hageja kasuks viivised arvates 02.01.2008 kuni 28.04.2008 24 957 krooni, tuginedes üürilepingu p-le 3.4. Kolleegium nõustub apellandiga, et üürilepingu p 3.4 järgi olid pooled kokku leppinud viivistes 1% üüri maksmata jäänud summast iga viivitatud päeva eest. Seega kõrvalkuludele nimetatud viivise määr ei laiene, mistõttu on viivise arvestus ekslik ning otsus kuulub selles osas osalisele tühistamisele. Maakohus tuvastas, et 02.01.2008 seisuga oli üürivõlg 11700 krooni. 20.02.2008 maksis kostja- 3000 krooni, 24.03.2008- 3000 krooni ja 28.04.2008 - 3000 krooni. Seega üürilepingu p.3.4. järgi on hageja õigustatud nõudma perioodi 02.01.2008 -27.04.2008 üüri võlgnevuse eest viivist 10 659 krooni summas alljärgnevast arvestusest lähtudes: 02.01.2008-20.02.2008- 50 päeva x 117 krooni (1% 11 700)=5850 krooni, 21.02.2008-24.03.2008- 33 päeva x 87 krooni (1 % 8700)= 2871 krooni,

25.03.2008-27.04.2008 (incl)-34 päeva x 57 krooni (1% 5700) = 1938 krooni. Kõrvalkulude viiviste väljamõistmisel tuleb juhinduda VÕS § 113 lg-st 1. VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Perioodil 02.01.208 kuni 28.04. 2008 oli intressimääraks aastas 11 %. Seega kõrvalkulude võlgnevuselt 12 453 krooni on hageja õigustatud nõudma viiviseid kokku 441,92 krooni, so (12543 krooni x 11 %:366 ) x 117 (viivituses oldud aeg). Seega tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks viivised kokku 11 100,92 krooni, so 10 659 krooni + 441,92 krooni. Viivis ei ületa põhinõuet ning puudub alus selle vähendamiseks. Hageja taotles kostjalt viiviste väljamõistmist 1 % iga viivitatud päeva eest VÕS § 113 lg 1 ja TsMS § 367 alusel summalt 15 153 krooni alates 28.04.2008 kuni otsuse kohase täitmiseni. Maakohus rahuldas nõude. Kolleegium leiab, et otsus tuleb eelnimetatud nõude osas osaliselt tühistada. Üürivõlalt 2700 krooni tuleb välja mõista viivis vastavalt lepingu p-le 3.4 1% iga viivitatud päeva eest alates 28.04.2008 kuni nõude kohase täitmiseni. Kõrvalkulude 12 453 krooni osas tuleb välja mõista viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras eelpool toodud põhjenduste kohaselt. Kahju hüvitamise nõue Apellant ei nõustu maakohtu otsusega temalt kahju hüvitamiseks 49 000 krooni väljamõistmises. Kolleegium nõustub maakohtu otsusega ning leiab, et maakohus on piisavalt põhjendanud, miks kuulub hagi rahuldamisele. Tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium ei korda otsuses olevaid põhjendusi. Apellant heidab maakohtule ette, et tõendamiskoormis on valesti jaotatud ning kahju suurus on tõendamata. Kolleegium ei tuvastanud apellatsioonkaebuses väidetud menetlusõiguse normide rikkumist. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kahju hüvitamise nõude korral on hageja kohustuseks tõendada kahju olemasolu, selle tekitaja õigusvastast käitumist ning põhjusliku seose olemasolu tekkinud kahju ja isiku õigusvastase käitumise vahel. Süü puudumise tõendamine on kostja kohustuseks. Hageja esitas tõendid selle kohta, et tema omandile on tekitatud kahjustusi, mille põhjustas kostja. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et kahju olemasolu on üldse tõendamata. Maakohus on põhjendatult tuginenud tunnistaja I. R. ütlustele. Tunnistaja I. R. andis ütlusi selle kohta, millises seisundis oli hagejale kuuluv korter enne kostjale üürile andmist ja millisena nägi ta välja pärast tagastamist. Tunnistaja andis üksikasjaliku kirjelduse selle kohta, mida ta korteris nägi. Kolleegium nõustub maakohtuga, et puudub alus kahelda tunnistaja ütluste usaldusväärsuses. Kui kostja leidis, et tunnistaja ütlused ei ole tõesed, siis oli see tema kohustuseks esitada omapoolsed tõendid tunnistaja ütluste ümberlükkamiseks, mida ta ei teinud. Maakohus on põhjendatult hagi rahuldamisel juhindunud võlaõigusseaduses üürilepingut käsitlevatest sätetest, sealjuures VÕS § 334 lg-st 2, mis sätestab üürniku vastutuse üüritud asja hävimise, kaotsimineku ja kahjustamise eest, kui see toimub ajal, mil asi oli üürniku valduses,