Võlaõigus › Töövõtulepingud

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja asjaolud 30.12.2008 esitas Tulundusühistu Algis hagi SteelMaster Group OÜ vastu, milles palus kostjalt välja mõista võlgnevuse summas 177 000 krooni, seaduses ettenähtud intress alates 14.12.2007 kuni viivise sissenõutavaks muutumiseni 12.03.2008 summas 1 745,75 krooni ja seaduses ettenähtud viivis alates nõude sissenõutavaks muutumisele järgnevast päevast (12.03.2008) kuni hagiavalduse esitamiseni summas 15 629,34 krooni ja edasi protsendina VÕS § 113 lg 1 alusel põhinõudest kuni nõude rahuldamiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 20.11.2007 lepingu nr 200711001 (edaspidi leping) ja 19.02.2008 lepingu lisa nr 1, mille järgi pidi kostja valmistama vastavalt hageja poolt esitatud joonistele filtreid. Hageja leiab, et poolte vahel sõlmitud leping on oma olemuselt töövõtuleping. Kostja teatas 04.03.2008 kirjalikult, et ütleb lepingu üles, tuginedes VÕS § 652 lg-le 2. Pooled sõlmisid 10.03.2008 lepingu nr 200711001 lõpetamise kokkuleppe (kokkulepe). Lepingu p 4.1. järgi oli kostjal õigus küsida hagejalt ettemaksuna 150 000 krooni, millele lisandus käibemaks 18%. Ettemaks pidi maha arvestatama viimasest arvest. Kostja esitas 20.11.2007 hagejale ettemaksu arve nr M-20071120/27, mille hageja tasus 13.12.2007 kostja kogusummas 177 000 krooni. Teostatud tööde eest esitas kostja arveid lepingu jõusoleku ajal summas 546 395,50 krooni, millele on lisatud käibemaks 18%. Hageja on kõik eelnimetatud arved tasunud alljärgnevalt: Arve nr 4 17.01.2008 summas 171 740 krooni + käibemaks 18% - tasutud 01.02.2008 Arve nr 9 28.01.2008 summas 122 193 krooni + käibemaks 18% - tasutud 18.02.2008 Arve nr 11 06.02.2008 summas 122 193 krooni + käibemaks 18% - tasutud 18.02.2008 Arve nr 13 13.02.2008 summas 130 269,50 krooni + käibemaks 18% - tasutud 27.02.2008. Lepingu lõpetamisel allkirjastasid pooled mahu tabeli, millest nähtub kostja poolt teostatud tööde maht ja toodete valmidusaste. Vastavalt lepingu p 1.2 on valmistatud toodete hind kindlaks määratud järgmiselt: hankija materjalist valmistatud toodete hind on 31 krooni kilogrammi eest, lisaks käibemaks ja tellija materjalist valmistatud toodete hind on 20 krooni kilogrammi eest, lisaks käibemaks. Toodete kaalud ja hinnad on toodud hageja poolt kostjale 10.01.2008 e-maili lisana saadetud tabelis filtrite kaalud ja need kaalud vastavad eelnimetatud mahu tabelis toodud toodete kaaludele. Lähtudes lepingu p-st1.2. on kostja poolt valmistatud ja hagejale üle antud toodete lepingujärgseks maksumuseks 546 395, 50 krooni. Teostatud tööde eest hageja täielikult tasunud. Hageja pöördus 19.06.2008 ja 21.08.2008 kirjaga kostja poole ettepanekuga maksta hagejale tagasi ettemaksuna saadud summa 150 000 krooni (pluss käibemaks 18%). Kostja ei ole tagastanud ettemaksuna saadud summat hagejale ega esitanud ettemaksu tagastamise nõudele põhjendatud vastuväiteid. Tuginedes VÕS § 652 lg 2 võis kostja lepingu ülesütlemisel nõuda vaid tehtud tööle vastavat osa tasust. VÕS § 195 lg 5 sätestab, et lepingu ülesütlemise korral peavad lepingupooled tagastama üksnes lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta juba ette üleantu. VÕS § 652 lg 2 ja VÕS § 195 lg 5 näol on tegemist imperatiivsete normidega – töövõtjal on õigus nõuda tehtud tööle vastavat osa tasust ja lepingupooled peavad tagastama lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta juba ette üleantu. Seega puudub kostjal seaduslik ja ka lepinguline alus keelduda ettemaksu tagasi maksmisest. Pooled ei ole vastupidises kokku leppinud, samuti ei ole hageja loobunud oma õigusest nõuda kostjalt tagasi ettemaksuna tasutud summat. 2(9)

VÕS § 189 lg 1 sätestab, et taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled täitma üheaegselt. Hagejal oli lepingu lõpetamisel kohustus tasuda kostjale toodete ladustamise eest 5 000 krooni, mille hageja täitis 10.03.2008, ja kohustus vedada tooted ära kostja territooriumilt, mille hageja täitis 12.03.2008. Hageja leiab, et jättes tagastamata hageja poolt tasutud ettemaksu lepingu lõpetamise ajaks, on kostja alusetult rikastunud hageja arvel. Käesoleval juhul on tegemist tüüpilise alusetu rikastumise juhtumiga, mis vastab VÕS § 1028 lg 1 sätestatud tingimustele: Hageja taotles kostjalt viiviste väljamõistmist. Alates 14.12.2007 kuni 12.03.2008 summas 1745,75 krooni, 12,03.2008 kuni hagiavalduse esitamiseni 15 629,34 krooni ja edasi VÕS § 113 lg 1 järgi kuni põhinõude täitmiseni. Hageja väidetel lepingu lõpetamise kokkuleppe sõlmimisest tulenevalt ei muutunud kehtetuks varemsõlmitud lepingu tingimused ja sellest tulenev kostjapoolne kohustus arvestada ettemaksu summa maha viimasest arvest. Juhul, kui oleks võimalik tõlgendada lepingu lõpetamise kokkuleppe p 4.1 selliselt, et hageja on loobunud sellega ettemaksu tagasimaksmise nõudest, on hagejal õigus nõuda ettemaksuna kostjale tasutud summa tagasi alusetu rikastumise sätete alusel. Lepingu ülesütlemisel lepingu rikkumise väite ettekäändeks toodud joonised olid kostjale üle antud 04.12.2007. Tõendatud on see asjaoluga, et joonise 00-6700-223 alusel valmistatud toode oli 100% valmis ning anti lepingu lõpetamisel hagejale üle (vt. mahutabel). Kostja ilma joonisteta ei oleks saanud toodet valmistada. Joonise 01-6700-218 täiendused anti kostjale üle 19.02.2008 ehk lepingu lisa nr 1 p 1.2 ettenähtud tähtaja jooksul. Hageja ei vaielnud lepingu lõpetamisele vastu seetõttu, et arvestades kostja käitumist lepingu täitmisel, pidevaid kostjapoolseid lepingust mittetulenevaid alusetuid nõudmisi ja soovimatust teha koostööd, oli lepingu täitmine kostja poolt ja toodete lepingukohane tähtaegne valmistegemine muutunud ebatõenäoliseks. Suur osa toodetest oli kostja poolt lepingu lõpetamise ajaks valmis tehtud ja hageja oli ka tasunud nende eest kokkulepitud hinna, mistõttu ei olnud hagejal võimalik tellimuse täitmiseks järelejäänud aja jooksul lasta tooted valmistada mõnes muus kohas ega leida täiendavaid rahalisi vahendeid selle finantseerimiseks. Ei pea paika kostja väited tööseisakute osas, kuna kostja jättis valmis tegemata märkimisväärse osa toodetest, millede kohta olid tal kõik vajalikud joonised olemas. Seega käitus kostja lepingu lõpetamisel pahatahtlikult ja hageja huve kahjustades ning kasutas ära hagejale ebasoodsat olukorda tingimuste dikteerimiseks. Lõpetatud lepingu alusel kostjale kantud ettemaksu ei ole tasa arveldatud teostatud tööde ega materjalidega, nõudest ettemaksu tagastamisele ei ole hageja loobunud lepingu lõpetamise kokkuleppega. Ettemaksu summa on jäänud kostja kasutusse alusetult ning selle välja mõistmine alusetu rikastumise sätete kohaselt vastavalt esitatud hagiavaldusele on põhjendatud ning asjakohane. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Pooled sõlmisid 10.03.2008 kokkuleppe, millega muudeti lepingu tingimusi selliselt, et kui pooled kokkuleppest tulenevad tingimused täidavad, siis leping lõpeb. Kokkulepe on käsitletav algse lepingu lisana. Kokkulepe sõlmiti just lepingust tulenevate kohustuste lõpetamiseks ja lepingu lõpetamisest tulenevate tagajärgede reguleerimiseks. Kokkuleppes ei leppinud pooled kokku, et kostja tagastab hagejale 150 000 krooni. Kokkuleppe p 4.1 järgi ei ole pooltel vastastikuseid pretensioone, kui kokkulepe täidetakse kohaselt. Kokkulepe täideti kohaselt ja seetõttu ei ole pooltel lepingust ja selle lõpetamisest tulenevaid nõudeid.

3(9)

Juhul, kui hagejal oleks lepingu lõppemisel olnud kostja vastu nõue, siis kokkuleppega on ta selgesõnaliselt oma nõudest loobunud. VÕS § 189 annab lepingu alusel üleantu väljaandmiseks õiguse, kuid 10.03.2008 kokkulepe välistab selle. Hageja ei saa hagetavat nõuda ka alusetu rikastumise sätete alusel, sest alusetu rikastumise sätteid saab kohaldada üksnes siis, kui midagi anti teisele isikule üle õigusliku aluseta või kui õiguslik alus hiljem ära langeb. Käesoleval juhul on nii leping kui ka 10.03.2008 kokkulepe kehtivad. Vaidlusalune summa on kostjale üle antud lepingu alusel ja lepinguvälise võlasuhte regulatsiooni ei saa pooltevahelistele õigussuhetele kohaldada. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus jättis hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Otsuse kohaselt pooled ei vaidle hageja poolt esitatud faktiliste asjaolude üle. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid poolte vahel sõlmitud lepingu alusel tasutud rahasummade ega teostatud tööde mahu osas. Pooled vaidlevad selle üle, kuidas tõlgendada poolte õigusi ja kohustusi, mis on sätestatud poolte vahel sõlmitud lepinguga ja kokkuleppega. Vaidluse lahendamiseks tuleb kohtu arvates välja selgitada, kas kokkulepe on lepingu osa, mille sõlmimisel jäi poolte jaoks jõusse ka leping, st pooltevahelised suhted olid reguleeritud samaaegselt nii lepingu kui ka kokkuleppega või on kokkuleppe puhul tegemist uue lepinguga, mille sõlmimisel kaotasid eelnevad pooltevahelised lepingud kehtivuse. Pooled ei ole menetluses lepingu ja kokkuleppe kehtivust vaidlustanud, kuid tehingu kehtivus on õiguslik kategooria, mitte faktiline asjaolu ja seetõttu on kohtul kohustus kontrollida tehingu kehtivust. Kohtule esitatud 20.11.2007 lepingust ja 19.02.2008 lepingu lisast nähtub, et lepingud on poolte poolt allkirjastanud ja asunud seda täitma. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mille alusel saaks järeldada, et lepingu ja selle lisa sõlmimisel puudus poolte esindajatel esindusõigus või esines mõni muu asjaolu, mis tooks kaasa tehingu kehtetuse. Järelikult on leping ja lepingu lisa kehtivad. 04.03.2008 tegi kostja hagejale ülesütlemise avalduse, mille sai hageja kätte. Järelikult on täidetud lepingu ülesütlemisega lõpetamise vormiline külg. Lepingu ülesütlemise kehtivuseks on vaja lisaks vorminõuete järgmisele ka ülesütlemise aluse olemasolu. Lepingu ülesütlemise alus peab sisalduma kas lepingus või seaduses. Kohus asus seisukohale, et lepingu ülesütlemise alus on olemas. Kohtule esitatud ülesütlemisavaldusest nähtub, et kostja on lepingu üles öelnud seetõttu, et hageja ei esitanud kostjale töö tegemiseks vajalikke jooniseid. Hageja on esitanud küll vastuväited selle kohta, et joonised olid kostjale esitatud, kuid võtab 04.03.2009 esitatud menetlusdokumendis omaks, et ei ole ülesütlemist vaidlustanud. Kohtule esitatud lepingu lõpetamise kokkuleppest nähtub, et hageja nõustus kostjapoolse ülesütlemisega ja pooled sõlmisid kokkuleppe. Järelikult oli ülesütlemine kehtiv ning kohus ei analüüsinud hageja väited selle kohta, et tema ei ole lepingut rikkunud. Käesoleval juhul on pooled sõlminud lepingu lõpetamiseks eraldi kokkuleppe. Kohus asus seisukohale, et pooltevaheline leping lõppes ülesütlemise avalduse kättesaamisega hageja poolt ning 10.03.2008 sõlmitud kokkulepe lepingu lõpetamise kohta on eraldiseisev leping, mida saab käsitelda kui kompromisslepingut VÕS § 578 lg 1 mõttes. Kohus asus seisukohale, et pooled on oma ülesöeldud lepingust tulenevad veel kehtivad õigused ja kohustused, muuhulgas näiteks VÕS § 652 lg 2 sätestatud kostja õiguse nõuda tehtud tööle vastavat osa tasust ja nende kulutuste hüvitamist, mis tasus ei sisaldu, uue kokkuleppega ümber kujundanud.

4(9)

Kompromisslepingule viitab muuhulgas asjaolu, et kokkuleppe p 4.1 on pooled kokku leppinud, et kõik lepingust st poolte vahel varasemalt olnud lepingutest, tulenevad kohustused ja nõuded loetakse kokkuleppest kinnipidamisel täidetuks. Pooled on kokkuleppe p 4.1 selgesõnaliselt loobunud vastastikustes pretensioonidest ja nõuetest, mis puudutavad lepingut. Lepinguks nimetavad pooled kokkuleppe preambula kohaselt 20.11.2007 sõlmitud töövõtulepingut. Kohus leidis, et hageja on kompromisslepingu sõlmimisega minetanud õiguse nõuda lepingu alusel tehtud ettemaksu tagastamist, sest on sellest loobunud. Otsuse kohaselt hageja ei saa nõuda kostjalt kohustuse täitmist ka alusetu rikastumise sätete alusel, sest VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Alusetu rikastumise eeltingimused ei ole käesoleval juhul täidetud. Hageja ja kostja vahel olnud võlasuhe ei langenud mitte ära, vaid pooled lõpetasid selle kokkuleppel. Kohustuse äralangemist tuleb käsitleda kui kohustuse äralangemist pooltest sõltumatutel asjaoludel, milleks ei saa pidada poolte kompromisslepingut. Apellatsioonkaebuse põhjendused Apellant leiab, et otsus tuleb täies ulatuses tühistada menetlusõiguse normide rikkumise kui ka materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu. Kohus on jätnud välja selgitamata poolte tegeliku tahte lepingu lõpetamise kokkuleppe sõlmimisel ning kohtuotsus on olulises osas põhjendamata. Maakohus on vääralt tõlgendanud lepingu lõpetamisega seonduvat, arvestamata tegelikke asjaolusid ja poolte seisukohti. Pooltevaheline leping lõppes ülesütlemise avalduse kättesaamisega hageja poolt. Kohus on leidnud õigesti, et lepingu ülesütlemise kehtivuseks on vaja lisaks vorminõuete järgimisele ka ülesütlemise aluse olemasolu. Kohus leidis, et ülesütlemine oli kehtiv, kuna hageja nõustus kostjapoolse lepingu ülesütlemisega ja pooled sõlmisid kokkuleppe. Seejuures jättis kohus tähelepanuta hageja väited selle kohta, et kostjal puudusid alused lepingu ülesütlemiseks ja seetõttu ei lugenud pooled lepingu ülesütlemist kehtivaks. 10.03.2008 poolte vahel sõlmitud Lepingu lõpetamise kokkuleppe p-s 1.2 kinnitavad pooled, et on valmis lepingu käesolevas kokkuleppes sätestatud tingimustel ja korras lõpetama. Nii kokkuleppe pealkirjast kui ka p 1.2 sõnastusest järeldub, et pooled ei lugenud lepingut lõppenuks ülesütlemisega, vaid soovisid lepingut lõpetada 10.03.2008 poolte vahel sõlmitud Lepingu lõpetamise kokkuleppega. Ka kostja on kohtule esitatud menetlusdokumentides (kostja vastus 09.02.2009 ja 30.03.2009) kinnitanud, et leping lõpetati 10.03.2008 sõlmitud lepingu lõpetamise kokkuleppega. Seega on nii hageja kui kostja seisukohal, et leping lõpetati just nimelt eelnimetatud kokkuleppega, mitte ülesütlemisega. Lepingu lõpetamise kokkuleppe allkirjastamisega pooled tunnistasid ülesütlemise kehtetust ja puudus vajadus alusetu ülesütlemise vaidlustamiseks. Apellant ei pidanud vajalikuks esitada kohtule dokumente, mis tõendavad ülesütlemise alusetust kostja poolt kuna antud küsimuses puudus poolte vahel vaidlus. Arvestades maakohtu poolt väljendatud ekslikku seisukohta Lepingu lõppemise küsimuses pidas apellant vajalikuks esitada kohtule täiendava tõendina Hans Kassi e-kirja Peep Vutile 05.03.2008 , milles hageja esindaja Hans Kass kinnitab, et on omapoolsed kohustused jooniste edastamise osas tähtaegselt täitnud. 5(9)

Apellant pidas vajalikuks esitada kohtule uute tõenditena pooltevahelist posti ja e-posti teel toimunud kirjavahetust ajavahemikul 21.02.2008 kuni 29.02.2008, mis tõendab lepingu lõpetamisega nõustumise tegelikke põhjusi hageja poolt, s.t. toodete ülevaatamisel avastatud kvaliteediprobleeme ja nende kordategemisest kõrvalehoidumist kostja poolt, kostja poolt esitatud alusetuid nõudmisi ning lepingu alusel kostja poolt valmistatud ja hageja poolt tasutud toodete mitteüleandmist hagejale. Lepingu lõpetamise tegelikuks põhjuseks oli kostjapoolne lepingutingimuste rikkumine ja alusetute nõudmiste esitamine hagejale, millega kostja väljendas oma suutmatust ja soovimatust koostöö jätkamise osas. Maakohus tõlgendas Lepingu lõpetamist arvestamata tegelikke asjaolusid ning poolte ühist tahet, rikkudes TsÜS § 75 ja VÕS § 29 norme tahteavalduse ning lepingu tõlgendamise kohta. Kohus on rikkunud ka TsMS § 436 lg 4, hinnates otsuses lepingu lõppemise asjaolusid erinevalt mõlemast poolest. Maakohus on rikkunud ka TsMS § 439, asudes omal äranägemisel tuvastama lepingu lõppemise asjaolusid. Antud küsimuses poolte vahel puudus vaidlus ja kumbki pool ei palunud kohtul lepingu lõppemise asjaolusid tuvastada kuna mõlemad pooled olid seisukohal, et leping lõppes 10.03.2008 allkirjastatud Lepingu lõppemise kokkuleppega. Eksliku tõlgenduse tõttu lepingu lõppemise küsimuses asus kohus seisukohale, et 10.03.2008 sõlmitud Lepingu lõpetamise kokkuleppe näol on tegemist poolte vahel sõlmitud kompromisslepinguga, millega pooled on oma ülesöeldud lepingust tulenevad veel kehtivad õigused ja kohustused ümber kujundanud. Antud kokkulepet ei saa käsitleda kompromisslepinguna VÕS § 578 lg 1 tähenduses, seda tuleb käsitleda lepingu lõpetamise kokkuleppena sellises tähenduses nagu pooled seda mõistsid kokkuleppe sõlmimisel ja väljendasid kohtule esitatud menetlusdokumentides. Lepingu pooled mõistsid kokkulepet sellisena, et sellega muudeti mõningaid lepingu tingimusi, millede täitmisel leping lõpeb (kostja vastus 30.03.2009). 10.03.2008 sõlmitud Lepingu lõpetamise kokkulepe ei vasta ka oma olemuselt kompromisslepingu tingimustele. Hageja on seisukohal, et kokkuleppe sõlmimise ajal ei olnud poolte vahel vaieldavaid või ebaselgeid õigussuhteid. Hageja oli kostja ees kõik omapoolsed kohustused, mis tulenesid Lepingust ja selle lisast nr 1, tähtaegselt täitnud. Seega puudusid kostjal kokkuleppe sõlmimise ajal igasugused nõuded hageja vastu. Samuti ei olnud võimalik ette näha, et kostjal võiksid tekkida nõuded hageja vastu tulevikus ükskõik millisel alusel. Apellandi väidetel olid tal kokkuleppe sõlmimise ajal lepingust ja seadusest tulenevad selged nõuded kostja vastu - nõue valmistada lepingus kokkulepitud tooted või tagastada ettemaksuna saadud summa; kohustus parandada omal kulul toodete juures ülevaatamise käigus avastatud puudused; kohustus valmistatud tooted hagejale kätte anda, kuna hageja oli tasunud kõikide toodete eest kokkulepitud hinna ja garantiikohustus. Kostja omandas kokkuleppega õiguse saada tasu toodete ladustamise eest; õiguse nõuda hagejalt leppetrahvi toodete ladustamise eest makstava summa tasumisega viivitamise korral; õiguse keelduda valmistatud toodete väljaandmisest toodete ladustamise eest makstava summa tasumisega viivitamise korral ja õiguse nõuda hagejalt leppetrahvi toodete äravedamisega viivitamise korral. Kostja vabanes kokkuleppega kohustusest anda valmistatud toodetele garantii. Lisaks eeltoodule jättis kostja täitmata oma seadusest tuleneva kohustuse omal kulul parandada tööde ülevaatamisel valmistatud toodete juures avastatud puudused.

6(9)

10.03.2008 poolte vahel sõlmitud Lepingu lõpetamise kokkulepe ei ole käsitletav kompromisslepinguna kuna see ei vasta definitsioonis määratletud kompromisslepingu olulistele tunnustele. Maakohus on käsitlenud hageja hagiavalduses esitatud nõude olemasolu või puudumist lähtudes ekslikust seisukohast, et poolte vahel oli sõlmitud kompromissleping ning selle lepingu sõlmimisega on pooled eelduslikult loobunud oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused (VÕS § 578 lg 2). Maakohus ei ole käsitlenud hageja õigust nõuda lepingu alusel tehtud ettemaksu tagastamist arvestades asjaolu, et pooltevaheline leping lõpetati 10.03.2008 allkirjastatud Lepingu lõpetamise kokkuleppe kohaselt, mida ei saa käsitleda kompromisslepinguna. Kohus ei ole tuvastanud, kas ja missugustest nõuetest loobumises VÕS § 207 lg 1 järgi või missuguste nõuete puudumises VÕS § 207 lg 2 järgi, pooled Lepingu lõpetamise kokkulepet sõlmides kokku leppisid. Maakohus leidis, et hageja on minetanud õiguse nõuda lepingu alusel tehtud ettemaksu tagastamist, sest pooled on sõlminud kompromisslepingu, mille p 4.1 on pooled sõnaselgelt loobunud vastastikustest pretensioonidest ja nõuetest, mis puutuvad lepingusse. Õigusteoorias on asutud seisukohale, et nõuetest loobumise kokkulepe peab olema selge, tingimusteta ning väljendama tahet mitte esitada teise lepingupoole vastu nõuet. Kokkuleppe p 4.1 ei ole üheski punktis vastavuses eeltoodud seisukohtadega – ettemaksu tagasinõudmisest loobumine ei ole selget väljendatud, samuti on pretensioonide ja nõuete puudumine tingimuslik. Arvestades kokkuleppe p 4.1. sõnastust võiks see pigem olla käsitletav poolte kokkuleppena võlasuhte puudumise kohta VÕS § 207 lg 2 mõistes. Mitte ühestki Lepingu lõpetamise kokkuleppe punktist ei tulene, et kostja oleks vabanenud kohustusest valmistada lepingus kokkulepitud tooted, mille valmistamise eest oli hageja tasunud kostjale ettemaksuna 177 000 krooni. Samuti ei ole hageja mitte üheski kokkuleppe punktis sõnaselgelt loobunud kostjale ettemaksuna tasutud summa tagasinõude õigusest juhul, kui kostja ei valmista lepingus kokkulepitud tooteid täies mahus. Seega võib 10.03.2008 allkirjastatud Lepingu lõpetamise kokkulepe olla käsitletav ka lepingu muutmisena, mistõttu kõik lepingu punktid, mida kokkuleppega muudetud ei ole, jäid kehtima. Apellant kinnitab, et ta ei oleks olnud nõus Lepingu lõpetamise kokkulepet allkirjastama juhul, kui pooled oleksid mingilgi moel väljendanud seisukohta, et selle tulemusena vabaneb kostja ettemaksu tagasimaksmise kohustusest. Ettemaksuna tasutud summa tagasinõudmisest loobumise või mitteloobumise küsimuse otsustamisel oleks maakohus pidanud tõlgendama poolte tahteavaldusi ja kokkulepet VÕS § 29 ja TsÜS § 75 reegleid arvestades, mida kohus teinud ei ole. Kohus poleks pidanud tõlgendama poolte tahteavaldusi ja Lepingu lõpetamise kokkulepet isegi juhul, kui kokkulepet oleks võimalik käsitleda kompromisslepinguna. Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hageja nõue tuleb jätta alusetu rikastumise sätete alusel rahuldamata. Õigusteoorias on asutud seisukohale, et kui nõudest loobumine on tehtud ilma õigusliku aluseta, võib nõudest loobunud isik nõude alusetu rikastumise sätete alusel tagasi nõuda (§ 1028 lg 1). Ka negatiivse võlatunnistuse võib võlausaldaja alusetu rikastumise sätete alusel välja nõuda kui sellel puudub alus (VÕS § 1028 lg 2). Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus oma lahendis (RKTKo. 3-2-1-87-07 punkt 16). Maakohtule esitatud hagiavalduses märkis hageja, et juhul, kui kohus peaks leidma, et ta on loobunud kokkuleppe allkirjastamisega ettemaksu tagasinõudmise õigusest või kui kohus peaks käsitlema seda negatiivse võlatunnistusena, puudub sellel loobumisel või negatiivsel võlatunnistusel õiguslik alus ja seetõttu on hagejal õigus nõuda ettemaksu tagastamist alusetu rikastumise sätete alusel. Maakohus on jätnud eeltoodud hageja väidetele õigusliku hinnangu

7(9)

andmata, mis on käsitletav olulise menetlusnormi rikkumisena. Vastus apellatsioonkaebusele Vastustaja Steelmaster Group OÜ osas kuulutas Viru Maakohus 02.10.2009 välja pankroti. PankrS § S § 38 kohaselt pärast juriidilise isikust võlgniku pankroti väljakuulutamist võib selle võlgniku ärinime kasutada üksnes koos sõnaga „ pankrotis“. Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata ning kaevatav kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosaliste seisukohad ning tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et maakohtu lõppjäreldus hagi rahuldamata jätmise osas on õige, kuid otsuse põhjendav osa kuulub muutmisele tõendite ebaõige hindamise tõttu alljärgnevatel põhjendustel. Käesolevas tsiviilasjas puudub vaidlus selle üle, et poolte vahel oli töövõtulepingust tulenev õigussuhe. Õiguslik vaidlus tekkis selle üle, kas leping lõppes selle ülesütlemisega või kokkuleppega ning milline tähendus on 10.03.2008 lepingu lõpetamise kokkuleppel hageja poolt tehtud ettemaksu osas. VÕS § 186 p 6 järgi võib võlasuhe lõppeda lepingu ülesütlemisega ja VÕS § 186 p 4 järgi võlasuhte lõpetamise kokkuleppega. Seega on lubatud võlasuhet lõpetada mõlemal viisil. Maakohus asus seisukohale, et pooltevaheline leping lõppes ülesütlemisavalduse kättesaamisega hageja poolt ning 10.03.2008 sõlmitud kokkulepe lepingu lõpetamise kohta on eraldiseisev leping. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohtu eelnimetatud seisukoht on ekslik. Toimikus oleva kostja 04.03.2008 kirja kohaselt teavitas ta hagejat lepingu nr 200711001 ülesütlemisest VÕS § 652 lg 2 alusel, kuid sellele järgnes Lepingu lõpetamise kokkuleppe sõlmimine 10. märtsil 2008. Nimetatud tõendit hinnates saab jõuda järeldusele, et pooled lõpetasid töövõtulepingu nr 200711001 nimelt kokkulepe sõlmimisega, mistõttu võlasuhe lõppes VÕS § 186 p 4 alusel. Sellele viitab nimetatud tõendi pealkiri „ Lepingu lõpetamise kokkulepe 20.11.2007 sõlmitud Leping nr 200711001 juurde“, kui ka kokkuleppes olev tekst, et pooled sõlmisid käesoleva lepingu lõpetamise kokkuleppe. Lepingu ülesütlemisavalduse saatmine võis olla ajendiks ühisele kokkuleppele jõudmiseks lepingu lõpetamise osas. Eelnimetatud põhjendustel tuleb otsuse põhjendavat osa muuta. Õige on, et lepingu ülesütlemiseks peab esinema õiguslik alus. Apellatsioonkaebuses esitatud väide sellest, et lepingu ülesütlemiseks puudus alus, ei oma tähendust lepingu lõpetamise korral poolte kokkuleppega. Seetõttu ei pea kolleegium vajalikuks nimetatud asjaolu ka analüüsida. Apellatsioonkaebuses märgitud taotlus uute tõendite vastuvõtmiseks seonduvalt lepingu ülesütlemisega jäi rahuldamata, mistõttu kolleegium ei saa hinnata apellatsioonkaebuses märgitud uusi tõendeid. Võlasuhte lõpetamisel kokkuleppega võivad pooled sõlmida ka kompromissilepingu VÕS § 578 lg 1 tähenduses ning selleks ei pea vormistama eraldiseisvat dokumenti. VÕS § 578 lg 1 kohaselt kompromissileping on leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ebaselguseks loetakse muu hulgas ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes. Seejuures sissenõutavust mõistetakse siin laiemas tähenduses, nii õigusliku kui ka faktilise sissenõutavuse mõttes. Kolleegium leiab, et apellandi seisukoht on ekslik, et maakohtul puudus alus hinnata 10.03.2008 Lepingu lõpetamise kokkulepet kompromissilepinguna. TsMS § 436 lg 7 kohaselt kohus ei ole seotud otsust tehes poolte esitatud õiguslike väidetega. Seega õigusliku hinnangu asjaoludele ja tõenditele annab kohus, mida ongi maakohus teinud.

8(9)

Apellandi väitega sellest, et tegemist ei saa olla kompromissilepinguga, kolleegium ei nõustu. Kolleegium asub seisukohale, et 10.03.2008 Lepingu lõpetamise kokkulepe sisaldab kompromissilepingu tunnuseid. Nimelt kokkuleppe p-s 1.1 on pooled aktsepteerinud, et tellija poolt kohustuste täitmata jätmise tõttu on hankijal tekkinud täiendavad kulud ning lepingupooled on p-s 1.2 kokku leppinud, et leping lõpetatakse kokkuleppes sätestatud tingimustel ja korras. Selle kokkuleppe üheks tingimuseks oli p 4.1 järgi see, et kokkuleppes nimetatud kohustuste kohase ja tähtaegse täitmise korral puuduvad pooltel vastastikused pretensioonid ja nõuded puutuvalt lepingusse. Apellandi väidetel jäi vastustaja valdusesse tehtud ettemaks 177 000 krooni. Vastustaja on vastuses apellatsioonkaebusele märkinud, et 10.03.2008 kokkuleppe sõlmimisega loobus ta 930 000 kroonisest kahju hüvitamise nõudest. 10.03.2008 kokkuleppest nähtub, et kostjal on tekkinud hagejapoolse kohustuse mittetäitmise tõttu kulud. Kokkuleppele alla kirjutades on hageja seda ka aktsepteerinud. Seega on apellandi väide ekslik, et mingeid järeleandmisi ei ole kostja teinud. . Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et Lepingu lõpetamise kokkuleppe p-st 4.1 nähtub, et ka hageja on loobunud võimalikest nõuetest kostja vastu. Siit tulenebki, et mõlemad pooled on teinud kompromissilepingu sõlmimisel järeleandmisi. Apellandi väide on ekslik, et poolte tahe kokkuleppe sõlmimisel on jäänud välja selgitamata. Toimiku materjalidest ilmneb, et pooled on olnud erineval seisukohal kokkuleppe p 4.1 tõlgendamise osas. Seega tuli maakohtul hinnata seda kogumis teiste tõenditega, mida ongi maakohus teinud. Ka apellatsioonimenetluses ei tuvastanud kolleegium maakohtu poolt vaidlusaluse kokkulepe p 4.1 osas teistsuguse tõlgendamise võimalust. Seega on maakohus hagi rahuldamata jätmisel põhjendatult asunud seisukohale, et tulenevalt kompromissilepingus olevast p-st 4.1, ei saa hagejal olla ettemaksu tagastamise nõuet. 10.03.2008 kokkulepe on jõus, mistõttu puudub alus hagi rahuldamiseks. Kolleegium leiab, et puudub alus nõude rahuldamiseks ka alusetu rikastamise sätete alusel ning ei tuvastanud alust hagi rahuldamiseks apellatsioonkaebuses märgitud VÕS § 1028 alusel. Maakohtu seisukoht on põhjendatud, et kuivõrd pooled sõlmisid kompromissilepingu, milles loobusid nõuetest teineteise vastu, siis puudub eeldus nõude rahuldamiseks alusetu rikastumise sätete alusel. Asjaolu, et 10.03.2008 lepingu lõpetamise kokkulepe punkti 4.1 osas on tühine, kolleegium ei tuvastanud. Kuivõrd põhinõue jääb rahuldamata, siis puudub alus rahuldada nõuet ka kõrvalnõude, so viiviste osas. Arvestades eeltoodut, asub kolleegium seisukohale, et apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust otsuse tühistamiseks. Kuivõrd maakohtu otsus hagi rahuldamata jätmises tuleb jätta muutmata, siis tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.

Mare Merimaa

Urmas Reinola

Imbi Sidok

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.