inkassokulude hüvitis (leppetrahv) 150 (ükssada viiskümmend) krooni. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud 77% ulatuses hageja EASkanda ja 23% ulatuses kostja M L kanda.
Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 13. novembril 2009.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.11. novembril 2008.a esitas EAS(AS) Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse, milles palus võlgnikult M L välja mõista kokku 11 858 krooni. Võlgnik esitas makseettepanekule vastuväite ning 2. detsembri 2008.a määrusega lõpetas Pärnu Maakohtu kohtunikuabi maksekäsu kiirmenetluse ning andis asja TsMS § 108 lg 1 ja § 484 lg 2 p 6 alusel üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.4. detsembril 2008.a on EAS esitanud samas menetluses Harju Maakohtule hagi, milles palutakse kostjalt M L hageja kasuks välja mõista 16 389 krooni.
3.Hagiavalduse aluseks olevate asjaolude kohaselt sõlmisid SMS Laen OÜ (hageja õiguseellane) ja kostja 10. aprillil 2008.a interneti vahendusel lepingu , mille alusel võimaldas SMS Laen OÜ kostjal võtta kiirlaenu (edaspidi nimetatud ka laenuleping). 10. aprillil 2008.a esitas kostja ka laenutaotluse 10 000 krooni laenu saamiseks kolmekümneks päevaks intressiga 2375 krooni (laenu perioodiks). SMS Laen OÜ rahuldas taotluse ja kandis 10. aprillil 2008.a kostja poolt märgitud pangakontole laenu summas 10 000 krooni. Kostja kohustus laenusumma 10 000 krooni ja intressi 2375 krooni tagasi maksma hiljemalt 9. juuliks 2008.a. Kostja ei ole laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Alates 27. juulist 2008.a on kostja teostanud võlausaldaja arveldusarvele kolme kuu jooksul kolm makset kogusummas 11 025 krooni, viimane makse on teostatud 23. septembril 2008.a. Tasutud summa on aga väiksem sellest, mida kostja oli kohustatud laenulepingu järgi tasuma. SMS Laen OÜ on korduvalt pöördunud kostja poole meeldetuletustega ning esitanud võlateatised, milles palunud võlgnevuse likvideerida. 6. detsembril 2006.a sõlmitud nõude loovutamise lepinguga loovutas SMS Laen OÜ eelnimetatud nõuded kostja vastu hagejale. Nõuded loovutati hagejale koos kõikide seadusest ja laenulepingust ning nõude loovutamise lepingust tulenevate õigustega.
4.detsembri 2008.a seisuga oli laenu väljastamisest möödunud 238 päeva. Lähtudes laenulepingu punktist 4, moodustab 10 000 krooni suuruse laenu puhul intressimäär 0,38% päevas. Seega on hagejal kostja vastu 4. detsembri 2008.a seisuga tasumata intressi nõue kogusummas 9 044 krooni (s.o 10 000 kr*238 p*0,38%). Laenulepingu punkti 13 järgi on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 0,5% päevas tähtaegselt tasumata summalt. Laenu tagastamise tähtajast (09.07.2008.a) on 4. detsembri 2008.a seisuga möödunud 148 päeva ning seega moodustab hageja viivisenõue kostja vastu 2220 krooni (s.o 10 000 kr*148 p*0,5%). Lisaks on hagejal laenulepingu punkti 14 järgi õigus nõuda kostjalt leppetrahvi kuni 50% ulatuses kohustuse rikkumise hetkel tagastamata laenust. Kostja ei ole tähtaegselt tagastanud laenu summas 10 000 krooni, mis on vaadeldav lepingu punkti 9 rikkumisena, mis annab hagejale õiguse nõuda leppetrahvi summas 5000 krooni. Laenulepingu punktide 12.2.1, 12.2.2 ja 12.2.3 kohaselt on nõudekirja, korduva nõudekirja ja hagiavalduse kohtule esitamisel hagejal õigus ka laenu tagasinõudmisele suunatud kulutuste hüvitamisele kostja poolt
alljärgnevas ulatuses: nõudekirja väljastamisel leppetrahv 150 krooni, korduva nõudekirja väljastamisel leppetrahv 350 krooni ning hagiavalduse esitamisel leppetrahv 1000 krooni. Hageja nõuab võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamiseks kostjalt 1150 krooni (s.o 150 kr+1000 kr) ulatuses. Kokku moodustas kostja võlgnevus hageja ees 4. detsembri 2008.a seisuga 16 389 krooni (s.o 27 414 kr – 11 025 kr).
5.Kostja kirjalikku vastust hagiavaldusele (TsMS § 394) kohtule esitanud ei ole. Hagi menetlusse võtmise määruse koos selles sisalduva kirjaliku vastuse esitamise nõudega saab lugeda kosjale kättetoimetatuks 25. jaanuaril 2009.a.
MENETLUSE KÄIK
6.12. märtsil 2009.a tsiviilasjas tehtud määrusega otsustas kohus menetleda asja lihtsustatud korras vastavalt TsMS § 405 lg-le 1. Nimetatud määruses kohustas kohus menetlusosalisi esitama kõik asjas tähtsust omavad seniesitamata dokumendid, avaldused ja taotlused kohtule 20 päeva jooksul arvates määruse kättetoimetamisest. Samuti märkis kohus määruses, et poolel, kes soovib, et kohus ta menetluses ära kuulaks, tuleb sellest kohtule teatada 20 päeva jooksul arvates määruse kättetoimetamisest. 12. märtsi 2009.a kohtumäärus on hageja esindajale kätte toimetatud 24. märtsil 2009.a ning saab lugeda kostjale kättetoimetatuks 18. märtsil 2009.a. Täiendavaid avaldusi, taotlusi ega dokumente pooled määruses antud tähtaja jooksul kohtule esitanud ei ole.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
7.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.
8.Hageja on tuginenud nõuete esitamisel järgmistele asjaoludele. Kostja ja SMS Laen OÜ (praegune ärinimi SMS Laen AS; registrikood 11251314) vahel oli 10. aprillil 2008.a sõlmitud leping , mille alusel võimaldas SMS Laen OÜ kostjal võtta kiirlaenu. 10. aprillil 2008.a esitas kostja laenutaotluse 10 000 krooni laenu saamiseks üheksakümneks päevaks. Laenusumma koos intressiga tuli tagasi maksta hiljemalt 9. juuliks 2008.a. SMS Laen OÜ kandis 10. aprillil 2008.a kostja poolt märgitud pangakontole laenu summas 10 000 krooni. 6. detsembril 2006.a sõlmitud nõudeõiguse loovutamise lepinguga loovutas SMS Laen OÜ oma nõuded kostja vastu hagejale. Kostja on tasunud ajavahemikus 27.07.2008-23.09.2008 enda laenulepingust tulenevate kohustuste katteks kokku 11 025 krooni. Kuivõrd kostja ei ole hageja nimetatud väidetele vastu vaielnud, eeldab kohus, et kostja on need faktilised asjaolud omaks võtnud (TsMS § 231 lg 4).
9.Hageja hinnangul on kostjal laenulepingust tulenevaid täitmata kohustusi kokku veel 16 389 krooni ulatuses, s.h tagastamata laenusumma, tasumata intress, tasumata viivis, leppetrahv ning nõudeõiguse loovutamisega seonduvad kulud. TsMS § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kohus ei ole otsust tehes seotud poolte õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7). Kohtu hinnangul on osad hageja ülalnimetatud nõuetest õiguslikult põhjendamatud ning osad põhjendatud üksnes osaliselt. Kohus käsitleb hageja nõudeid alljärgnevalt ükshaaval.
10.Kostja ja SMS Laen OÜ vahel 9. jaanuaril 2007.a sõlmitud lepingut (laenulepingut) saab käsitleda krediidilepinguna VÕS § 401 lg 1 tähenduses. VÕS § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Vastavalt VÕS § 401 lg-le 3 kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 165 kohaselt võib loovutada ka tulevikus tekkivaid ja tingimuslikke nõudeid, kui need on loovutamise hetkel piisavalt määratletavad. Kohus märgib, et hagi alusena välja toodud asjaolud on tekkinud ja toimingud tehtud enne 1. maid 2009.a. Seetõttu puudub alus käsitleda kostja ja SMS Laen OÜ vahel sõlmitud lepingut tarbijakrediidilepinguna VÕS § 402 mõistes. Nimelt ei kohaldatud enne 1. maid 2009.a kehtinud VÕS § 403 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt tarbijakrediidilepinguga seonduvaid sätteid krediidilepingutele, mille puhul krediidi netosumma või krediidi eest omandatava asja või teenuse netohind on väiksem 200 eurole vastavast summast või mille järgi peab tarbija krediidi tagasi maksma kuni kolme kuu jooksul. 1. mail 2009.a jõustunud seadusemuudatustega on osundatud piirangud (VÕS § 403 lg 3 p 1 ja 2) tühistatud. Hiljem jõustunud materiaalõiguse kohaldamine varem tehtud tehingu ja toimingu suhtes oleks võimalik ainult juhul, kui seaduse selline tagasiulatuv jõud väljenduks selgelt seaduse rakendussätetes (vt nt: Riigikohtu 12. jaanuari 2007.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-06 (p 16)). Samadel põhjustel ei analüüsi kohus käesoleva vaidluse lahendamisel 1. maist 2009.a kehtivate tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 86 lg-te 2-4 kohaldamisega seonduvat.
11.VÕS § 401 lg 1 järgi on krediidisaaja üheks kohustuseks krediidi tagasimaksmine lepingu lõppemisel, sisuliselt sama tuleneb ka laenulepingu üheksandast punktist. Saadud krediit tuli kostjal lepingu kohaselt tagastada 9. juulil 2008.a. Kostja asja materjalidest nähtuvalt seda vähemalt kokkulepitud tähtajaks teinud ei ole. Seega on hageja nõue VÕS § 101 lg 1 p-s 1 ja § 108 lg-s 1 sätestatut arvestades põhimõtteliselt õigustatud.
12.Järgnevalt käsitleb kohus intressinõuet (9 044 kr). Hageja leiab, et on õigustatud nõudma kostjalt intressi alates laenu väljastamise päevast (10.04.2008.a) kuni kõikide laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseni. Hageja on arvestanud intressi kuni 4. detsembrini 2008.a. Hageja on seejuures tuginenud laenulepingu punktile 4. Kohus hageja toodud käsitlusega ei nõustu. Lepingu alusel sai kostja laenu (krediiti) 10 000 krooni 90-ks päevaks. Tulenevalt VÕS § 397 lg-st 1 tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Lepingu punktis 4 on pooled käesoleval juhul kokku leppinud, et 10 000 krooni suuruse laenu puhul on intressi määraks 23,75% laenu perioodiks (s.o 0,38% päevas) laenu summast, ehk laenu õigeaegsel tagasimaksmisel laenu saaja poolt laenuandjale 2375 krooni. Kuivõrd laenulepingus on kokku lepitud laenu tagastamise aeg, siis on pooled järelikult leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtajas. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu (kapitali) kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kuna kostja laenu kokkulepitud ajaks ei tagastanud, kaotas ta laenatud raha kasutamise aluse ja rikus oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest). Esitatud seisukoht on kooskõlas ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi senise praktikaga (vt nt: Riigikohtu 29. jaanuari 2007.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06 (p 17) või 5. novembri 2008.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-08 (p 15)). Tulenevalt ülaltoodust on hagejal õigus nõuda kostjalt intressi (s.t tasu laenu kasutamise eest) 2375 krooni ulatuses. Ülejäänud osas on hageja kõnealune nõue kohtu hinnangul õiguslikult põhjendamatu.
13.Kohus märgib täiendavalt, et laenulepingu punkti 10.1 kolmanda lause kohaselt algab intressi periood laenu laenusaajale väljastamise päeval ja lõpeb laenu koos intressi ja maksete ning muude kulude laenusaaja poolt täieliku maksmise päeval. Siinkohal tuleb aga arvestada, et hageja poolt esitatu põhjal on laenulepingu sõlmimisel olnud aluseks SMS Laen OÜ (interneti vahendusel kättesaadavad) tüüptingimused, milliste sisu kostjal ei olnud võimalik mõjutada (VÕS § 35 lg 1). Seejuures tuleb kostjat eelduslikult vaadelda tarbijana (VÕS § 34), kuna puuduvad andmed selle kohta, et laenu andmine kostjale oli seotud tema majandus- või kutsetegevusega. Kuivõrd käesoleval juhul on hageja näol tegemist majandus- või kutsetegevuses osaleva isikuga ning kostja on vaadeldav tarbijana, tuleb kohtul sõltumata poolte taotlustest arvestada võlaõigusseaduse tüüptingimusi reguleerivate sätetega (TsMS § 438 lg 1). Toodud seisukoht on korduvalt leidnud kinnitust ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikas (vt nt: Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. novembri 2004.a otsus kohtuasjas nr 3-2-1111-04, p 25; 1. juuni 2005.a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-59-05, p 17; või 5. detsembri 2005.a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-140-05, p 12). VÕS § 37 lg 3 kohaselt ei loeta lepingu osaks tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Laenulepingu (krediidilepingu) punkti 10.1 näol on kohtu hinnangul, sõltumata käesoleva otsuse eelmises punktis esitatud seisukohtadest, tegemist nö üllatava tüüptingimusega. Kuivõrd SMS Laen OÜ nõudis sõlmitud laenulepingu alusel saadud laenu tagastamist kindlaksmääratud tähtajaks, siis on lepingu punkti 10.1 kolmandas lauses sisalduv tingimus heas usus tegutsevale mõistlikule krediidisaajale sedavõrd ootamatu, et sellist tüüptingimust ei saa VÕS § 37 lg 3 järgi lugeda krediidilepingu osaks.
14.Hageja on esitanud ka nõude viivise väljamõistmiseks ajaperioodi eest 10.07.200804.12.2008 kokku summas 2220 krooni. Nimetatud nõue on kohtu hinnangul õiguslikult põhjendatud. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Laenulepingu punkti 13 kohaselt on viivisemääraks 0,5% päevas. Seega moodustab viivis 536 päeva eest 8040 krooni (s.o 10 000 kr*148 p*0,5%).
15.Edasiselt vaatleb kohus hageja poolt esitatud leppetrahvinõuet summas 5000 krooni ning nõudeõiguse loovutamisega seonduvate kulude nõuet summas 1150 krooni. Kohus käsitleb neid nõudeid koos, kuna ka laenulepingu punktis 12.2 nimetatud kulude nõue on käesoleval juhul õiguslikult vaadeldav leppetrahvinõudena. Vastavalt VÕS § 158 lg-le 1 on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Sama paragrahvi kolmandast lõikest tulenevalt kohaldatakse leppetrahvi kohta (VÕS 8. peatüki 3. jaos) sätestatut ka juhtudel, kui lepingupooled on eelnevalt kokku leppinud hüvitatava kahju summas, mida peab maksma oma kohustust rikkunud lepingupool. Seega on hageja kokku palunud kostjalt välja mõista leppetrahvi kogusummas 6150 krooni. Hageja leppetrahvinõue koosneb sisuliselt kolmest osast. 5000 krooni suuruse leppetrahvi tasumist nõuab hageja laenulepingu punkti 14 alusel, mis annab laenusaajale õiguse nõuda laenusaajalt leppetrahvi kuni 50 % ulatuses kohustuse rikkumise hetkel tagastamata laenust, kui laenusaaja rikub ühte või mitut lepingust või seadusest tulenevat kohustust laenuandja ees. Üheks leppetrahvi nõude esitamise aluseks on sama lepingupunkti kohaselt see, kui laenusaaja ei ole lepingust tulenevat kohustust täitnud laenuandja poolt antud täiendava tähtaja jooksul. Lisaks nõuab hageja laenulepingu punkti 12.2.1 alusel nõudekirja väljastamise eest leppetrahvi
150 krooni ja 12.2.3 alusel hagiavalduse esitamise eest hagiavalduse koostamise kulude hüvitisena 1000 krooni (õigusabikulud, riigilõiv ja muud kohtukulud).
16.Kohus märgib esmalt, et hageja nõue hüvitada hagiavalduse koostamise kulud 1000 krooni (laenulepingu punkt 12.2.3) ei ole õiguslikult põhjendatud. Eeldatavalt on tegemist menetluskuluga, mille väljamõistmine toimub vastavalt tsiviilkohtumenetluse sätetele (TsMS § 162, § 163, §§ 173 jj). TsMS § 174 lg-st 7 tulenevalt ei või menetlusosaline menetluskulude kindlaksmääramise menetluse väliselt ega seal määratust suuremas ulatuses esitada menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosalise vastu nõuet kulude hüvitamiseks kahju hüvitamise nõudena või muul sellesarnasel viisil.
17.Laenulepingu punkti 14 alusel esitatud leppetrahvinõuet kohus ei rahulda. Nagu juba märgitud, on laenuleping vaadeldav tüüptingimustel sõlmitud lepinguna VÕS § 35 lg 1 tähenduses. Laenulepingu punktis 14 sisalduvat saab ilmselt küll lugeda lepingu osaks (VÕS § 37). Samas on see tingimus kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lg 3 p 5 tähenduses ning sellisena tühine vastavalt VÕS § 42 lg-le 1. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohtu hinnangul on laenulepingu punktis 14 fikseeritud leppetrahv (50 % tagastamata laenust) ebamõistlikult suur, arvestades, et seda on võimalik võlgnikult nõuda ka laenu tähtaegse tagastamata jätmise korral, samas kui laenulepingu punkt 13 näeb ette võlausaldaja viivise nõudmise õiguse sama rikkumise eest. Kohus märgib, et kostja laenulepingujärgsed põhikohustused (krediidi tagastamine ning saadud laenusummalt intressi tasumine) on mõlemad oma sisult raha maksmise kohustused. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 näevad ette viivise nõudmise õiguse rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral. Viivisel (õiguskaitsevahendina) on eeskätt kompensatsiooniline iseloom (vt nt: Riigikohtu 14. juuni 2005.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 (p 24)). Viivis peaks seega kompenseerima võlausaldajale rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tekkiva kahju. Laenulepingu punktis 14 nimetatud leppetrahvinõude eesmärk on käesoleval juhul sisuliselt sama. Leppetrahvi puhul võib lisaks näha ka nö sunnifunktsiooni võlgniku jaoks, kuid krediidiandja isikut ning võlgniku põhikohustuste mahtu arvestades ei saa võlausaldaja vastav huvi olla käesoleval juhul märkimisväärne. Eeltoodud kaalutulused annavad kohtu arvates aluse VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 kohaldamiseks ning laenulepingu punkti 14 tühiseks lugemiseks osas, mis võimaldab kostjalt leppetrahvi nõuda ka laenu tagastamise kohustuse rikkumise eest.
18.Kohus peab võimalikuks VÕS § 158 lg-test 1 ja 3 juhindudes rahuldada hageja inkassokuludega seonduva leppetrahvinõude 150 krooni ulatuses (laenulepingu punkt 12.2.1). Nimetatud leppetrahvinõude eesmärgiks ei saa lugeda saamata jäänud tulu kompenseerimist, mis on hagejal tekkinud seoses kostja poolt tagastamata krediidi kasutamise võimatusega.
19.Tulenevalt eeltoodust saab lugeda õiguslikult põhjendatuks hageja poolt esitatud nõudeid laenusumma (krediidi) 10 000 krooni tagastamise osas, samuti laenulepingust tulenevat intressi nõuet summas 2375 krooni ulatuses ning viivisenõuet ajaperioodi 10.07.200804.12.2008 eest summas 2220 krooni. Kohus peab põhjendatuks rahuldada ka hageja leppetrahvinõude 150 krooni ulatuses. Kokku on hagejal hagi põhjal laenulepingust tulenevaid nõudeid kostja vastu seega summas 14 745 krooni.
Hageja enda väidetest lähtuvalt on kostja tasunud laenulepingust tulenevate kohustuste katteks 11 025 krooni. Hagiavaldusest ei selgu, millised nõuded on hageja lugenud nimetatud summa tasumisega rahuldatuks. Seega tuleb VÕS § 88 lg-test 8 ja 9 juhindudes lugeda täitmine toimunuks esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Seega saab 11 025 krooni tasumisega kostja poolt lugeda täidetuks kostja intressi maksmise ja viivitusintressi maksmise kohustuse ning krediidi tagastamise kohustuse 6430 krooni ulatuses. Kostjalt tuleb eeltoodut arvestades täiendavalt hageja kasuks välja mõista 3570 krooni laenusumma tagastamise kui rahalise põhikohustuse katteks ning lisaks 150 krooni leppetrahvina.
20.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Vastavalt TsMS § 163 lg-le 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja on hagis esitanud nõudeid kogusummas 16 389 krooni. Kohus rahuldab käesoleva otsusega nõuded 3720 krooni ulatuses, mis on ligikaudu 23%. Lähtudes ülaltoodust ning juhindudes TsMS § 163 lg-s 1 sätestatust, peab kohus põhjendatuks jätta menetluskulud 77% ulatuses hageja ja 23% ulatuses kostja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3).
21.Kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 10 annab kohus loa käesoleva otsuse edasikaebamiseks.
Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik
ÄRAKIRI ÕIGE
KOHUNIK
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.