Võlaõigus › Võõrandamislepingud

konfiskeeriti Venemaa Tserepovetski Linnakohtu 04.08.2006 otsusega. Hagejal puudus õigus müüa Venemaale ajutiselt viidud kaupa. Hageja nõue on sisuliselt vastuoluline. Hageja on tuginenud asjaolule, et on lepingust taganenud. Samas esitab hageja kostjate vastu lepingu täitmise nõude. Hageja väited ja nõuded on õiguslikult üksteist välistavad. Hageja lepingust taganemise tahe ei ole väljendatud selgelt. Võlgnik ei pidanud täitmisnõude saamisel järeldama, et võlausaldaja on samaaegselt lepingust taganenud. Lepingust taganemise korral võib nõuda lepingu alusel üleantu tagastamist, mitte lepinguliste maksete tasumist. Kostjate täitmisnõude tagamise kohustus on lõppenud. Hageja on hagi alusena esile toodud lepingust tulenevad nõuded loovutanud OÜ-le Fector, kes loobus kostjatele nõuete esitamisest pärast kostja vastuväidete teadasaamist. Maakohtu otsus Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis hageja kasuks kostjatelt välja solidaarselt 432 166,52 kr. Menetluskulud jäid poolte endi kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole õige kostjate väide müügitehingu tühisusest seotuna Vene Föderatsiooni õigusaktidega. TsÜS § 87 järgi on tehing, mis on sõlmitud vastuolus seadusest tuleneva keeluga tühine juhul, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral kaasa tuua tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Osundatud normi rakendumise eelduseks on seadusest tuleneva kategoorilise keelu olemasolu ning tehinguline vastuolu sellisele normile. Kostjad ei ole osundanud, millise seadusest tulenev keeluga oleks 28.02.2005 müügilepingu sõlmimisel vastuollu mindud. Pooled ei ole seadnud kahtluse alla hageja omandit 28.02.2005 müügilepingu esemele. Omanikule kuulub vara võõrandamise õigus. On õige, et vara valdamisel ja käsutamisel tuleb järgida kehtestatud õigusakte, kuid sellest ei tulene iseenesest müügiõiguse piiranguid. Hagejal oli vara omanikuna õigus vara müüa sõltumata selle asukohast müügilepingu sõlmimise ajal. Asjaolu, et vara üleandmine ostjale eeldas Vene Föderatsioonis ettenähtud tolliprotseduuride tegemist ja maksude (lõivude) tasumist, ei anna alust järelduseks, et hagejal puudus õigus vara müügiks. Kostjate esile toodud väited müügieseme üleandmisega seotud toimingute õiguspärasusest, kuuluvad hindamisele vaidluses tehingu täitmise nõuetekohasuse üle. Sellist nõuet kohtule esitatud ei ole. Eelneva alusel tekkis 28.02.2005 müügilepingust tehingu poolte vahel võlasuhe. Kostjad on samal kuupäeval andnud tehingule käenduse; seega on poolte vahel tekkinud käenduslepingutel põhinevad võlasuhted. Hageja esitas kohtule AS-ga Fector 10.10.2005 sõlmitud nõude loovutamise lepingu, millest nähtub, et nõude loovutus kehtis lepingu sõlmimisest kuni 23.10.2005. Peale märgitud tähtaega loetakse nõue loovutajale tagastatuks. Seega on hageja OÜ-le Fektor loovutatud nõuded tagasi saanud ning on õigustatud neid kohtus esitama. Hageja ja J. Kuuse vahel sõlmitud käenduslepingust tuleneb, et käendaja on võtnud endale kohustuse vastutada 28.02.2005 kasutatud metsatehnika ja remondivahendite järelmaksuga müügilepingust tulenevate ostja kohustuste eest. Käenduse lubadus on antud ka müügilepingu muudatustest, täiendustest ja lisadest tulenevate kohustuste täitmisele (p 3(7)

1.1). Lepingu p 4.1 järgi kehtib käendus kuni müügilepingust tulenevate kohustuste täitmiseni. Hageja ja AS Tsentrum Invest vahel on käendusleping sõlmitud samadel tingimustel. Pooltel puudub vaidlus selles, et kostjate käendusvastutus on summaliselt piiratud. Lepingus on käendajate vastutuse summaks märgitud 1 200 000 kr. VÕS §-st 150 tuleneb kaaskäendajate vastutuse solidaarsus. Eelnevast tuleneb, et kostjate solidaarse vastutuse rahaline piir on 1 200 000 kr. Vaidlust ei ole selles, et hageja taganemisavaldus on ostjale teatavaks tehtud. Hageja taganemisavaldus on tehtud lepingu sõlmimisel valitud vormis ning teisele poolele kätte toimetatud. Taganemisavaldusest nähtub müüja soov leping ühepoolselt lõpetada ning rakendada 28.02.2005 lepingus lepingust taganemise korral saabuvaid tagajärgi. Ostja ei ole müüja lepingust taganemist vaidlustanud ega selle tühisusele tuginenud; lepingu täitmist ei ole pärast taganemisavalduse tegemist jätkatud. Ka käendajad ei ole lepingust taganemise tühisusele tuginenud. Seega lõpetas müüja müügilepingust taganemine VÕS § 186 p 5 järgi lepingust tuleneva võlasuhte. 28.02.2005 müügilepingus sisaldub poolte kokkulepe lepingust taganemise tagajärgedes kohta, milles muu hulgas sisaldub müüja õigus nõuda ostjalt samaaegselt nii tehingu täitmist kui ka tehingu järgi saadu tagastamist. Samas puuduvad lepingus ostjal müüja vastu mistahes nõudeõigused (p 12). Tulenevalt hea usu põhimõttest, loetakse leping siduvaks üksnes juhul, kui see on moraalne. Müügilepingus ettenähtud lepingust taganemise tagajärjed on selgelt tasakaalust väljas ning nende kohaldamisel rakenduks ostja poolel ilmselt ebaõiglane, vastuvõetamatu tagajärg. VÕS § 6 järgi tuleb hea usu põhimõttega vastuolus olev lepingu tingimus jätta kohaldamata. Vaatamata lepingu p-s 12 sisalduvale formaalsele täitmisnõudele, mis jääb lepingust taganemisel võlgniku suhtes püsima, ei ole lepingu täitmine selles osas käendajate vastutusega kaetud. VÕS § 145 lg 2 järgi vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Käendaja vastutab kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Osundatud sättest tulenevad käendaja vastutuse välimised piirid. VÕS § 142 lg 6 järgi on käendust reguleerivad sätted imperatiivse iseloomuga. Käendusleping on loomult ühepoolne ning suunatud põhivõlgniku vastu esitatava täitmisnõude tagamisele. Tühine on mistahes kokkulepe, millega kaldutakse käendaja kahjuks kõrvale seaduses käenduse kohta sätestatust. Seadusest tulenevad dispositiivsuse piirangud kehtivad imperatiivselt ja neid poolte kokkuleppega välistada ei saa. VÕS §-s 145 on üheselt märgitud, et lepingust taganemise korral ulatub käendaja vastutus üksnes taganemisega seotud kulude hüvitamisele. Müügilepingu poolte kokkulepe müüja lepingust taganemise korral ostja täitmiskohustuse püsima jäämises on lisaks vastuolule hea usu põhimõttega käendajate suhtes tühine ka VÕS § 142 lg 6 alusel. Lepingust taganemine ei mõjuta lepingus sisaldunud viivitusintresside tasumise kohustuse kehtivust. Kostjad ei ole esitanud vastuväiteid viivitusintresside alusele ja arvestusele. Hageja on arvestanud viivitusintresside nõude maksete tasumisega viivitamise eest ajavahemikus 11.09.2005 kuni 24.10.2005 kogusummas 32 166,52 kr., mis on kooskõlas lepinguga. Viivitusintressi tasumise kohustus jäi püsima ka pärast lepingust taganemist. 4(7)

Lepingu p-s 12 on reguleeritud poolte õigused ja kohustused juhul, kui müüja on lepingust taganenud. P-s 12.7 sisaldub ostja kohustus tagastada müüjalt saadud vara taganemisavalduses märgitud korras. Vara tagastamise kohustuse rikkumise eest on müüjal õigus nõuda ostjalt leppetrahvi 20% ulatuses lepingu p-s 3.4 märgitud vara käibemaksuta maksumusest. Hageja on tehingust taganemise avalduses esitanud ostjale lepingu alusel üleantud vara tagastamise nõude, mis on kooskõlas lepingust taganemisega kaasneva tagasitäitmis-kohustusega. Hageja tugineb leppetrahvi nõudes lepingule. Vaidlust ei ole selles, et ostja müüjale vara taganemisavalduses märgitud ajal ja kohas ei tagastanud. Lepingu hinnast 20% on 400 000 kr. Seega on hageja leppetrahvi nõue esitatud kooskõlas lepingu ja seadusega. Põhjusel, et hageja on lepingust taganenud ning minetanud sellega käendajate vastu suunatud tehingu täitmisnõude, puudub alus hinnata tehingu täitmisega seonduvaid asjaolusid. Apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt hagi rahuldamata jäetud osas ning uue otsusega rahuldada hagi täielikult. Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ja rikkunud menetlusõiguse norme. VÕS § 145 lg 2 kohaselt vastutavad käendajad käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Käendaja vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Seega on kohus kitsendanud materiaalõigust, kohaldades olulises osas põhjendamatult käendaja vastutust ja jätnud tähelepanuta kõige olulisema, s.o vastutuse käendatava kohustuste eest täies ulatuses. AS Tsentrum Invest on sõlminud käenduslepingu piiratud vastutusega kuni 1 200 000 kr. ning Jaak Kuusk käenduslepingu piiratud vastutusega kuni 1 200 000 kr. Kohtu järeldus, et kaaskäendajate vastutuse ülemine rahaline piir on 1 200 000 kr., ei ole vastavuses sõlmitud lepingutega ega VÕS §-s 150 sätestatuga. VÕS kohaselt tõlgendatakse lepingut lähtuvalt poolte ühisest tegelikust tahtest, selle olemusest ja eesmärkidest. Pooled on vastastikused kohustused kokku leppinud lepinguga, millest on teadlikud käendajad käenduslepingu sõlmimisel. Kuidagi ei saa nõustuda kohtuga, et ostu-müügilepingu puhul müüja poolt ostetu eest tasumise nõue on moraalitu ja vastuolus hea usu põhimõttega. Kostjad ei ole kogu kohtumenetluse kestel selliseid vastuväiteid või nõudeid esitanud. VÕS § 101 lg 2 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida on võimalik koos kasutada. Eelkõige ei võta kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitse vahendi kasutamine võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Kostjad on avaldanud kohtule, et käesoleval ajal ei ole neil võimalik lepingu järgi saadut tagastada, seega kuulub see VÕS § 189 lg 2 kohaselt hüvitamisele. Asjas puuduvad VÕS § 190 sätestatud hüvitamist välistavad asjaolud. Hageja on esitanud alternatiivse nõudena ka ostu-müügilepingust tulenevate kohustuste täitmise nõude käendajate poolt ja millest ta ei ole loobunud. Kohus ei ole pidanud vajalikuks hinnata neid asjaolusid põhjendusel, et hageja on minetanud õiguse käendajate 5(7)

vastu suunatud täitmisnõudele ja puudub alus hinnata tehingu täitmisega seonduvaid asjaolusid. Samas on ta võtnud asjas sisulised seisukohad, mis ei nähtu otsusest. Vastus apellatsioonkaebusele Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule materiaalõigusnormide ebaõige kohaldamise ja protsessiõigusnormide olulise rikkumise tõttu. Maakohus on õigesti märkinud, et müügilepingust taganemisega muutub võlasuhe lepingu tagasitäitmisele suunatud võlasuhteks. Ekslik on aga maakohtu seisukoht, mille kohaselt ulatub VÕS § 145 kohaselt lepingust taganemise korral käendaja vastutus üksnes taganemisega seotud kulutuste hüvitamisele. See võiks nii olla, kui käenduslepingutes oleks käendajate vastutust sellekohaselt piiratud ja kui lepingust taganemine ei oleks toimunud ostjapoolse lepingu rikkumise tõttu. Antud juhul võtsid käendajad kohustuse vastutada muuhulgas ka ostja kohustuste rikkumisest tulenevate nõuete eest ning VÕS § 145 lg.2 kohaselt laieneb käendus ka ostja taganemise tagajärjel tekkinud nõuetele, kui lepingust taganemise aluseks oli käendatavapoolne lepingu rikkumine (vt. VÕS kommentaarid I, lk. 505). Nagu maakohus tuvastas, oli taganemine kehtiv ja taganemisavaldusest (toimiku lk. 37) nähtuvalt võlgnes ostja müüjale 24.10.2005 seisuga järelmaksumakseid kokku summas 873 469 kr. Ebatäpne on maakohtu seisukoht, mille kohaselt on kostjate kui kaaskäendajate vastutus rahaliselt piiratud kokku 1 200 000 krooniga. Kuivõrd käenduslepingud kostjatega on sõlmitud eraldi ja kummagi vastutuse piiriks on 1 200 000 kr., siis võib eeldada, et käenduslepingute sõlmimise eesmärk oli võimaldada võlausaldajale esitada nõue kummagi kaaskäendaja vastu selle kaaskäendaja suhtes kehtiva vastutuse piirmäära ulatuses. VÕS §-i 150 tuleb tõlgendada selliselt, et antud juhul ei käenda käendajad suhtes võlausaldajaga sama kohustust, vaid sama kohustuse erinevate osade täitmist ning ei ole selles ulatuses kaaskäendajad, kelle vastutus oleks solidaarne. See tähendab, et kostjad vastutavad solidaarselt 1 200 000 kr. ulatuses ja täiendavalt seda summat ulatuva nõude osa eest VÕS § 63 lg.1 kohaselt osavõlgnikena, kuid mitte üle 1 200 000 kr. Seega on kostjate vastutuse piiriks hageja ees kokku 2 400 000 kr. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et 28.02.2005 sõlmitud müügilepingu tingimuste kohaselt on müüjal õigus nõuda ostjalt (lepingust taganemise korral) nii tehingu täitmist kui ka tehingu järgi saadu tagastamist. Tähendatud lepingu p. 12.4 kohaselt on ostja müüja poolt lepingust taganemisel kohustatud tasuma kõik veel tasumata osamaksed kuni lepingu tähtaja lõpuni (sellele korrespondeerub lepingu p. 12.8, mille kohaselt müüja poolt lepingust taganemisel ei ole ostja õigustatud nõudma müüjalt tagasi lepingu kohaselt tasutud summasid). P. 12.5 sätestatu kohaselt kui ostja ei täida p.-is 12.4 ettenähtud kohustust, on ostja kohustatud vara müüjale tagastama, välja arvatud punktis 11.2 ettenähtud juhul, s.o. juhul, kui vara on lepingu kestel muutunud kasutuskõlbmatuks, hävib või läheb kaotsi, millisel juhul on ostja kohustatud tasuma kõik maksegraafikust tulenevad osamaksed, mille tasumise tähtaeg ei ole saabunud, koos selleks ajaks tasumata intresside ja viivistega. 6(7)

Seega ei tulene lepingust tingmust, mille kohaselt ostja on kohustaud müüja poolt lepingust taganemisel tasuma müüjale nii lepingujärgsed ja seni tasumata järelmaksumaksed kui ka vara tagastama, mistõttu maakohtu seisukoht sellise tingimuse tühisusest ei ole asjakohane. Kolleegium märgib, et kui ka selline tingimus oleks müügilepingus sisaldunud, siis tähendaks see kokkulepet ostja kõrgendatud vastutusest juhuks, kui ta rikub oluliselt müügilepingut ning seetõttu müüja lepingust taganeb. Sellisele sanktsioonilise iseloomuga tingimusele ei peagi korrespondeeruma ostjapoolne nõudeõigus müüja vastu, mistõttu ei saa rääkida tingimuse tühisusest poolte õiguste ja kohustuste tasakaalu rikkumise tõttu ja seetõttu tingimuse vastuolust heade kommetega. Sellise tingimuse tühisust saab hinnata vaid tüüptingimuse institutsiooni (VÕS § 42) kaudu. Tulenevalt materiaalõigusnormide ebaõigest kohaldamisest ja müügilepingu sätete ebaõigest tõlgendamisest on kohus jätnud täitmata kohtu selgituskohustuse ja TsMS §-de 381 lg.1 ja 351 lg.1 nõuded, mistõttu kolleegium leiab, et otsus tuleb TsMS §-de 656 lg.1 p.5 ja lg.2 ning 657 lg.1 p.3 alusel terves osas tühistada ja saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule eelmenetluse staadiumist. Muuhulgas peab kohus hagejale selgitama, et ta võib tehingu tagasitäitmise nõudes tugineda ka VÕS § 189 lg.1, lg.2 p.3 ja lg.3 sätetele, kostja aga võib oma vastuväidetes tugineda muuhulgas ka VÕS §-le 190 lg.1 p.2 sätetele. Kohus peab pöörama poolte tähelepanu ja selgitama nende arvamust ka selle kohta, et Vologda Oblasti Tšerepovetsi Linnakohtu 04.08.2006 otsusega konfiskeeriti lepingu esemeks olnud varast üksnes metsatraktor Timberjack, lepingu esemeks oli aga kokku 32 ühikut vara, sealhulgas harvester müügihinnaga 1 200 000 kr. Menetluskulude jaotus otsustatakse asja uuel läbivaatamisel.

Tiit Kollom

Margo Klaar

Mare Merimaa

Jõustunud Riigikohtu 13 04 2010 lahendis nr 3-2-1-24-10 toodud muudatustega

RESOLUTSIOON

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.