Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Levis Neumann esitas 24.03.2008 Tartu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Maarja Ruubeni vastu 8 000 krooni maksmise nõudes. Avalduse kohaselt andis Levis Neumann (hageja) Maarja Ruubenile (kostja) hoiule 8 000 krooni, kuid kostja on keeldunud tagasi maksmast. Kostja on ise tunnistanud, et on saanud raha. Võlgnik Maarja Ruuben esitas 01.10.2008 vastuväite maksekäsu kiirmenetluses. Tartu Maakohtu kohtuametnik lõpetas 03.10.2008 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja määras, et asja menetlemist tuleb jätkata hagimenetluses Tartu Maakohtus.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED JA MENETLUSE KÄIK

Kostja oma 06.05.2009. a vastuses (tl 47-48) selgitas, et tutvus hagejaga aprillis 2007. a. Mai lõpus 2007. a. teatas hageja, et võitis kasiinos 12 000 krooni. Selleks ajaks oli hageja 4 000 sellest rahast, nagu ta ise väitis, maha joonud, ning pakkus kostjale ülejäänud 8 000 krooni isiklikuks otstarbeks. Enne raha üleandmist viibis jutu juures ka tunnistaja. Samal päeval andis hageja kostjale 8 000 krooni sõnadega „osta parem endale midagi mõistlikku, muidu joon selle lihtsalt maha“. Möödusid kuud ning hageja hakkas oma raha tagasi küsima. Hiljem aga ähvardas MSN’is, telefoni teel ja saatis ähvarduskirju. 24.08.2007. a registreeriti Lõuna Politseiprefektuuri dokumendiregistris kostja avaldus, kus avaldub kostja soov saada politseilt abi võimaliku elu, tervise või vara ründamise vastu hageja poolt. Pärast seda avaldust ähvardused lõppesid. Kostja ei ole hagiga nõus, kuna antud summa sai kostja kingituseks, mitte hoiule, ning pole kirjutanud alla mingile võlakirjale selle kohta. 03.09.2009. a toimunud kohtuistungil selgitas hageja esindaja (tl 60), et hageja nõue põhineb sellel, et hageja andis 2007. a mais kostja kätte 8000 krooni. Kostja helistas hagejale, et kas ta võib seda raha laenata, kostja soovis minna autokooli. Hageja oli nõus. Nad leppisid kokku, et tagasi maksab kostja need 3 kuu jooksul osamaksetena. Kui hageja tuli välismaalt tagasi, siis nad kokku ei ole saanud. Pooled vaidlevad veel CD-plaatide üle. Hageja käes on CD-plaadid, mille ta on nõus ära andma, kui oma raha kätte saab. Seda telefonivestlust on pealt kuulnud ka tunnistajad. Hageja läks ise välismaale ja jättis raha maha, jättis raha hoiule, ta ei soovinud nii suure summaga välismaale minna. Ja siis kostja helistas, et kas ta võib seda raha laenata, et minna autokooli. Hageja väidab, et raha jättis hageja maha. Seda, et kostja saab laenuks seda raha kasutada, seda leppisid pooled kokku telefoni teel, seal ei saanud kedagi juures olla. Kostja selgitas (tl 61), et küsis veel hagejalt mitu korda üle, et kas hageja soovib kostjale selle raha anda ja hageja ütles jah. Kostja käis tol momendil autokoolis ja siis olid kostjal juba enamus makseid tehtud. 03.09.2009. a toimunud kohtuistungil andis ütlusi tunnistaja J.P. (tl 61). Tunnistaja sõnade kohaselt on kostja temale parim sõbranna. Hagejaga on J.P. kohtunud 2-3 korda, kuid teab hagejat. Mingit vihavaenu hageja vastu ei ole. J.P. selgitas, et 2007. a suvel nad läksid koos hageja ja kostjaga Aura veekeskusesse ja hageja laias selle rahaga. Ta ütles, et on selle kasiinos võitnud. Hageja ostis J.P mehele midagi. Tol päeval ei olnud juttu selle raha kinkimisest kostjale. Hageja nii kohutavalt jõi tol päeval, et J.P. ei usu, et hageja üldse mõtles selle peale. Nad sõid Aura veekeskuses ja läksid edasi Pange ja seal hageja jättis 500 krooni jootraha. Järgmisel päeval ütles kostja, et hageja andis temale 8 000 krooni ja ütles, et ta raiskab selle muidu ära. Aura veekeskuses tegi hageja neile välja. See oli see päev, kui nad olid pikalt koos. Siis oli hagejal ja kostjal suhe. Hiljem tuli välja see, et hagejal on tegelikult naine olemas. Hageja kulutas ühel päeval palju raha. Raha ülesandmise juures J.P. ei olnud. Kostja oli J.P öelnud, et hageja kinkis talle 8000 krooni, et muidu raiskab hageja selle nii ära. 22.10.2009. a toimunud kohtuistungil andis ütlusi tunnistaja S.J. (tl 74-75). Hageja on S.J elukaaslane. Kostjast on S.J kuulnud ja näinud hageja kaudu. Vihavaenu kostja vastu ei ole.

Tunnistaja selgitas, et tutvus L.Neumanniga 2007. a mais. Kohe tutvumisel oldi avameelsed eluvaldkondade suhtes ja elusituatsioonidest rääkides. Räägiti ka rahast. L.Neumann rääkis S.J, et on üks naisterahvas, nimetas Maarja nime, kellele L.Neumann oli andnud võlgu. M.Ruuben oli küsinud selle raha autokooli tarbeks ja lubas selle raha tagasi maksta. Kuna M.Ruubeni sissetulek oli kehv, siis ta pidi hiljemalt 3 kuu jooksul selle raha tagasi maksma. L.Neumann helistas M.Ruubenile ja küsis seda raha tagasi. M.Ruuben rääkis mingitest plaatidest, et olevat olnud plaadid, mida M.Ruuben olevat L.Neumannile andnud. L.Neumann ütles, et ta ei tagasta plaate enne, kui saab võla tagasi. S.J ja L.Neumann üürisid korteri 2007. a suvel ja siis oli L.Neumanni arvuti MSN-is ja M.Ruuben hakkas rääkima. M.Ruuben hakkas rääkima plaatidest. S.J ja L.Neumann olid kahekesi arvuti taga. L.Neumann ütles, et soovib enne raha tagasi saada. M.Ruuben vastas naerumärgiga L.Neumannile, et see oli seksteenuse osutamise eest. Autokoolist enam ei räägitud, sest see oli varem ära räägitud. L.Neumann on korduvalt öelnud ja nad on varem ka sellest rääkinud, et M.Ruuben võttis selle autokooli raha võlgu ja lubas ise hiljem tagasi maksta. S.J on ka ise kuulnud, kuidas nad sellest on rääkinud, kui hiljem M.Ruuben irvitas selle üle, et nagu külmaarve moodi. 22.10.2009. a toimunud kohtuistungil andis ütlusi tunnistaja J.L. (tl 75-76). J.L. on L.Neumann tuttav. J.L. on varasemalt näinud M.Ruubenit. Eelmisel aastal said J.L. ja L.Neumann kokku ja arutasid, et kunagi tuli neil idee teha tätoveerimise salong. J.L. pakuti odavalt tätoveerimisaparaati. Üksinda J.L. ei jõua neid osta. L.Neumann ütles siis, et talle on üks naisterahvas võlgu. L.Neumann helistas talle (tunnistaja J.L. suunas M.Ruubeni peale) ja ütles, et M.Ruuben on talle 8 000 krooni võlgu. L.Neumann pani siis telefoni valjuhääldi peale ja naisterahvas hakkas karjuma, et ei maksa 8000 krooni tagasi, sest L.Neumann ei ole plaate tagastanud. L.Neumann ütles, et ei anna enne plaate tagasi, kui M.Ruuben võla ära maksab. Siis katkestas L.Neumann kõne ära. J.L. ei tea, mis plaatidega on tegemist. Kunagi oli M.Ruuben L.Neumanni politseisse andud. J.L. nägi M.Ruubenit möödaminnes Raatuse kaubamaja ees. J.L. läks poodi. L.Neumann jäi M.Ruubeniga rääkima poe ette ja siis L.Neumann ütles, et M.Ruuben oli tahtnud 8 000 krooni saada autokooli jaoks. Seda kuulis J.L. ise, et M.Ruuben tunnistas, et „jah, ma olen sulle võlgu aga ma ei maksa tagasi“. J.L. ja L.Neumann suhtlevad aastas 1-2 korda, see on tööalane suhe. Levis ei öelnud autokooli võla kohta tol korral Raatuse kaubamaja ees J.L, vaid J.L. läks poodi, M.Ruuben ja L.Neumann jäid aga välja rääkima. L.Neumann ütles autokooli võla kohta J.L. hiljem, kui helistas temale. Raatuse kaubamaja ees L.Neumanniga suhtlemas nägi J.L. sama isikut, kes viibis istungisaalis (M.Ruubenit). Tookord telefoniga rääkides segas J.Liillemäe L.Neumannile vahele ja siis karjus M.Ruuben nii J.L. kui ka L.Neumanni peale. M.Ruuben tahab oma plaate tagasi aga L.Neumann ütles, et saab oma plaadid tagasi, kui võla ära maksab. Raha oli vaja M.Ruubenil selle autokooli jaoks, aga 2007. a ei maksnud autokool 8 000 krooni, maksis vähem. L.Neumann on J.L. sõnul põhimõtteline mees, kui ta raha annab, siis ta tahab seda tagasi. L.Neumann võib osta ükskõik mida aga raha annab ta ainult siis, kui ta teab, et selle tagasi saab. Kostja leidis, et tunnistaja S.J jaoks võis olla arusaamatu, et raha võis olla ka kingitus, kuna ka nemad varasemalt suhtlesid. Samuti selgitas M.Ruuben, et kui ta hakkas autokoolis käima 2007. a mai, siis oli tal piisav sissetulek ja makseid tegi ta ise oma arvelt. Koos sõidutundidega läks autokool maksma üle 5000 krooni. Kostja leiab, et hageja kinkis raha temale, sest ta oli kasiinos võitnud 12 000 krooni ja sellest oli ta 4000 krooni juba poole päevaga maha joonud. Ja ta ei soovinud ülejäänud raha ära laristada, ta ütles, et kostja selle endale võtaks. Auras käimine oli varem, enne selle 12 000 krooni saamist. Auras käimised ja söömas käimised – need olid L.Neumanni Norras teenitud raha eest, need toimusid varem. Kostja mäletamist mööda Auras kulutatud raha oli hageja enda oma. Kostja suhe hagejaga oli aprilli algusest kuni juuni keskpaigani. See raha saamine toimus mais. Midagi muud väärtuslikku kostja sel ajavahemikul ma hageja käest ei saanud. Sel ajal kui hageja Norrast Eestis kais, siis ta elas igapäevaselt kostja juures. Kostja jäi oma seisukoha juurde, et tegemist on kinkelepinguga, sest ei ole usutav, et inimene laenaks kellelegi raha seda vormistamata või lihtsalt jätaks raha võõrasse kohta, korterisse, kui isikul on samas linnas olemas oma elamine, koht kus olla. Hageja oli kostjale öelnud, et tal on asjad ema juures, ta oleks saanud raha sinna jätta või raha oma arvele panna. Aga antud hetkel on kõige

tähtsam, et hageja on korduvalt muutnud oma hagi alust. Esimeses nõudes ta väitis, et raha oli antud hoiule, siis väitis, et on raha laenanud ja istungil tuli välja kolmas versioon, kus kostja olevat hagejale helistanud Norrasse ja selle raha laenuks autokooli jaoks küsinud. Kostja leiab, et tal ei olnud põhjust võtta raha laenuks, kuna tal oli omal sissetulek olemas. Kui tegemist oli laenulepinguga, siis miks ei teinud hageja seda kirjalikult, kui ta arvas, et kostja soovisin seda laenata. Kostja leiab, et kuna ei olnud tegemist laenulepinguga vaid suulise kinkelepinguga, siis ei ole põhjendatud nõuda viivist. Hageja esindaja rõhutas, et kostja ja tema tunnistaja jutt ei lähe kokku raha kulutamiste kohta. Miks ei koostatud laenulepingut – seda ei saanudki koostada, sest M.Ruuben helistas Norrasse ja küsis laenu, L.Neumann oli nõus. Kui hageja Norrast tagasi tuli, siis ei andnud kostja end kätte enam, seega ei saanud ka võlakirja koostada. See, et raha on kostja käes, selle üle vaidlust ei ole.

KOHTU PÕHJENDUSED

Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-137-07 väljendanud järgmist seisukohta: „Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 lasub esmalt hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks. Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada.“ Poolte vahel on vaidlus selle üle, kuidas nendevahelist suhet kvalifitseerida. Hageja leiab, et andis raha kostjale hoiule ning hiljem palus kostja nimetatud rahasumma endale laenata autokooli eest tasumiseks. Kostja aga leiab, et tegemist oli suulise kinkelepinguga. Hageja taotlusel kuulas kohus üle tunnistajad S.J. ja J.L. Mõlemad tunnistajad kinnitasid, et hageja oli andnud kostjale võlgu 8 000 krooni autokooli tarbeks. Tunnistaja S.J kinnitas, et on ka ise kuulnud, kuidas hageja ja kostja on rääkinud raha laenamisest autokooli tarbeks ning hiljem kostja irvitas selle üle, et oleks nagu külmaarve (tl 75). Tunnistaja J.L. kinnitas, et kuulis ise, kui kostja tunnistas, et on hagejale võlgu, aga et ei maksa tagasi (tl 76). Mõlemad tunnistajad olid kuulnud kostjat ütlemas, et ta ei maksa raha enne ära, kui hageja annab kostjale üle hageja käes olevad kostja plaadid. Kohus leiab, et sellega on tõendatud raha laenamine M.Ruubenile. Kostja väidab, et hageja andis 8 000 krooni temale isiklikuks otstarbeks ning raha üleandmise juures viibis ka tunnistaja J.P. Tunnistaja ise aga ütles ülekuulamisel, et ta ei olnud raha üleandmise juures. Raha kinkimisest rääkis tunnistaja J.P. vaid M.Ruubeni sõnade järgi. Kohus on seisukohal, et asjaolu, et ühel päeval tegi hageja seltskonnale välja Aura Veepargis ja Panges, ei tõenda veel raha kinkimist kostjale. Samuti ei olnud ka J.P sõnul tol päeval juttu raha kinkimisest ning hageja olevat olnud joobes (tl 61). Kostja väide, et hageja andis talle 8 000 krooni sõnadega „osta parem endale midagi mõistlikku, muidu joon selle lihtsalt maha“, mida võiks mõista kui raha kinkimist, ei ole tõendatud ka kostja poolt taotletud tunnistaja ülekuulamisel antud ütlustega. Kostja oma väitega, et ta ei maksa raha tagasi enne, kui saab oma plaadid tagasi, kinnitab asjaolu, et kostja on hagejale võlgu. Võlaõigusseadus (VÕS) § 3 p 3 järgi võib võlasuhe tekkida alusetust rikastumisest. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 1027 kohaselt peab isik andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. VÕS § 1028 järgi kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Antud juhul ei ole kohustust olemas, seega võib üleandja, antud juhul L.Neumann, saadu M.Ruubenilt tagasi nõuda.

Riigikohus on otsuses nr. 3-2-1-54-08 asunud järgmisele seisukohale: „Kuigi alusetu rikastumise sätetes ei nähta ette viivise maksmise kohustust, ei tähenda see, et alusetu rikastumise korral ei tuleks kohaldada VÕS § 113. Kuna alusetu rikastumise sätted ei kehtesta aega, millest alates muutub alusetust rikastumisest tulenev nõue sissenõutavaks (s.o mis ajast tuleb täita alusetust rikastumisest tulenev kohustus), siis tuleb kohaldada VÕS § 82 lg 7 kolmandat lauset, mille kohaselt, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist pärast selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja (VÕS § 82 lg 3) möödumist.“ Käesoleval juhul on nõuab hageja viivist alates juulist 2007. a (tl 64-65). Kostja leiab, et kuna ei olnud tegemist laenulepinguga vaid suulise kinkelepinguga, siis ei ole põhjendatud nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Kostja on kohtule esitanud viivise arvestuse (tl 64), mis vastab seaduses sätestatud intressimäärale. Seega on põhjendatud nõuda kostjalt viivist summas 1 898,19 krooni. Ülaltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

MENETLUSKULUD

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lõike 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Tulenevalt TsMS § 162 lõikest 1 kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lõike 1 järgi kannab antud asjas menetluskulud Maarja Ruuben.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.