Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

klientidega kokkulepitud tööülesandeid (notaribüroo ametlik lahtiolekuaeg oli sellel päeval kell 9.00-14.00). Nii kostja kui ka notaribüroo töötaja selgitasid 23.12.2004 hagejale, et ostueesõiguse avalduse tegemine hageja poolt on jäänud viimasele hetkele, mistõttu seda ei jõua notariaalkorras enam õigeaegselt müüjale edastada. Notaribüroo töötaja ja notar soovitasid avaldajal avaldus enda kätte võtta ja ise müüjale kätte viia, mitte taotleda notariaalkorras edastamist. Hageja soovis, et kostja ise edastaks avalduse notariaalkorras K. R. aadressile Tallinnas XXXXX XXX XXX-XX. Notaril puudus seaduslik alus toimingu tegemisest keeldumiseks. Ei saanud välistada, et müüja ja ostja võinuksid vabatahtlikult ostueesõigust aktsepteerida. Kuna tööpäev oli lõppenud ja vastav töötaja töölt lahkunud, sai avalduse kohasel viisil notaribüroo registrites registreerida ning postiasutusele edastada koheselt järgmisel tööpäeval. Avaldus postitati väljastusteatega tähtkirjana 27.12.2004, kuna selle kättetoimetamine ebaõnnestus, saadeti 05.01.2005 saadeti teine teade. Tähtkiti väljastati adressaadile 10.01.2005, s.o 14 päeva pärast postitamist. Notar ei ole rikkunud oma ametikohustusi ning puudub süüline käitumine kui notari vastutuse eeldus. Notar ei astu notariaalakti tõestamisega tehinguosalise asemele nende omavahelises eraõiguslikus suhtes ning temale ei kandu üle ühegi tehinguosalise võlaõiguslikud riskid, mis tulenevad tehingust või seadusest. Ka ostueesõiguse teostamise avalduse esitamisel müüjale on avalduse õigeaegse kohalejõudmise risk avaldajal. Muuhulgas valib avaldaja ise võimalikud vahendid ja viisid, kuidas ta avalduse müüjale kätte toimetab. Kui avaldaja jätab edastamise viimasele minutile, on see tema enda risk. Hageja palus kostjal teha kaks ametitoimingut - tõestada avaldus ja edastada avalduse ärakiri notariaalkorras K. R.. Kostja teostas mõlemad toimingud nõuetekohaselt. Hageja väidetav kahju ei ole tõendatud. Hagejal puudub alus nõuda tema poolt makstud notari tasu 991, 20 krooni väljamõistmist kostjalt. Vaidlus notari tasu üle kuulub lahendamisele teistsuguses menetluskorras. Samuti ei ole hageja tõendanud, kas ja millal ta K. L.ile ostuhinna tasus. Hageja viivisearvestus ei ole kooskõlas seadusega. Isegi kui kostja vastutaks hagejale väidetavalt tekkinud kahju eest, kuuluks väljamõistetav hüvitis vähendamisele RVastS § 13 lg 1 alusel. Lepingu eseme ostuhind oli 460 000 krooni. Kui hageja oleks ostueesõiguse teostamise läbi lepingu eseme omandanud, oleks hageja tasunud 460 000 krooni ning saanud vastu eeldatavasti sama väärtusega lepingu eseme omandi. Kostjal puudus mis tahes kontroll ja ettekujutus hageja edasise tegevuse ja tehingute üle pärast ostueesõiguse teostamise ebaõnnestumist 17.01.2005. Hagiavalduse lisadest ilmneb, et K. L. pakkus hagejale korduvalt võimalust leppida kokku kinnistu kasutamise korras ning jääda elamu ainukasutajaks. Kostjale ei ole teada, miks hageja ei soovinud pakutud võimalust kasutada ning otsustas omandada mõttelise osa ligikaudu aasta aega hiljem väidetavalt enam kui kahekordse hinna eest. 23.12.2004 kostja ei saanud ega pidanud saama kinnistu hinna sellist suurenemist ette näha. Kostjal oli objektiivselt võimatu tagada avalduse üleandmine K. R. ostueesõiguse tähtajal. Väidetava kahju hüvitamine kostja poolt oleks ebaõiglane ka põhjusel, et kõiki asjaolusid arvestades ei saanud kostja tegevus asetada hagejat halvemasse olukorda võrreldes sellega, kus hageja oleks olnud, kui kostja ei oleks hageja palutud toiminguid teinud. Antud juhul ei esinenud seaduses sätestatud alust, mis oleks andnud kostjale õiguse hageja palutud ametitoimingute tegemisest keelduda. Avalduse mittetähtaegsusele vaatamata oli olemas võimalus, et K. R. ja K. L. tunnustavad seda hilinenult ning nende nõusolekul oleks hagejal siiski olnud võimalik ostueesõigust teostada. Kui kostja oleks avalduse tõestamisest või edastamisest keeldunud, oleks hageja võimalused ostueesõiguse teostamiseks olnud veelgi halvemad. Hageja asetas kostja sundolukorda, kus kostja

pidi teostama toimingud, mille eesmärk oli ohustatud hageja enda ebamõistliku viivitamise tõttu. Selliste riskide realiseerumisel väidetavalt tekkinud kahju väljamõistmine kostjalt ei oleks õiglane ja looks võimaluse notarite vastutuse kuritarvitamiseks. Antud juhul on hageja ise oma õiguste teostamisega viivitanud, notar seevastu tegi kõik endast oleneva. Notar ei saanud kuidagi tagada avalduse jõudmist müüjani 24.12.2004. Seetõttu ei saa kostja hinnangul tema vastutuse ulatus mitte ühelgi juhul olla suurem kui 5% ning hageja osa vastutuses on vähemalt 95%. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Poolte vahel on vaidlus selles, kas hagejal on kahju tekkinud, kas kostja tegevus oli õigusvastane, kas kostja on süüdi ostueesõiguse avalduse õigeaegselt edastamata jätmises ja hagejale kahju tekkimises ning kas kostjal on kohustus hüvitada sellest tuleneva kahju. Hageja heidab kostjale ette tegevusetust. Ostueesõiguse avalduse notari poolt õigeaegselt kättetoimetamata jätmise, aga ka hagejale väidetavalt selgitamata jätmisega, et hageja võib ise avalduse kätte toimetada, tulemusel on hageja olnud sunnitud ostma endale vaidlusaluse kinnistu mõttelise osa 540 000 krooni kõrgema hinna eest. Kahjuks käesoleval juhul on kinnistu hinna vahe 2004.a, mil hageja ostueesõigus jäi realiseerimata ja 2006.a, kui hageja sai realiseerida ostueesõiguse, ja notaritasu ilma õiguslike tagajärgedeta avalduse tõestamise ja edastamise eest. Vaidlust ei ole selles, et nimetatud toimingute eest tasus hageja 991, 20 krooni notari tasu. Hagiavaldusega on tõendatud, et 08.03.2005 esitas K. L. hagiavalduse M. Laanuse vastu Xxxxxxx xxx xx asuva kinnistu kaasomandi lõpetamiseks ja asja jagamiseks selliselt, et kinnistu müüdaks kaasomanike vahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagatakse vastavalt kaasomandite suurusele või alternatiivselt kinnistu müüakse enampakkumisel ja saadud raha jagatakse. Ettepanekuga on tõendatud, et K. L. pakkus kohtumenetluse jooksul hagejale võimalust omandada või müüa 1⁄2 kinnistu mõttelist osa ühe miljoni krooni eest või määrata kindlaks kinnistu kasutuskord sellisel viisil, et kinnistul asuv elamu ja abihoone jääksid hageja ainukasutusse koos väiksema osaga krundist, suurem osa jääks K. L.i kasutusse. Kinnistu mõttelise osa müügilepingu ja asjaõiguslepinguga omandi üleandmiseks on tõendatud, et 05.01.2006 sõlmisid K. L. ja M. L. müügilepingu Xxxxxxx xxx xx asuva kinnistu 1⁄2 mõttelise osa võõrandamiseks M. L. hinnaga 1 000 000 krooni. Notariaalkorras edastatava teatega on tõendatud, et 05.01.2006 koostati notar A. Saaberi poolt teade, millega K. L. informeeris hagejat Xxxxxxx xxx xx kinnistu 1⁄2 mõttelise osa müügilepingu sõlmimisest ja hagejal ostueesõiguse olemasolust. Ostueesõiguse teostamise avaldusega on tõendatud, et hageja on avaldanud, et sai viidatud müügilepingu 13.01.2006 ja esitas ostueesõiguse avalduse 09.02.2006, hoiustades selleks notar A. Saaberi juures 1 000 000 krooni. Tunnistusega hoiustatud summa väljamaksmise kohta ja pangakonto väljavõttega on tõendatud, et notar A. Saaber maksis 07.03.2006 M. L.i arvelduskontole 1 000 000 krooni, mis oli eelnevalt tema notarikontole hoiustatud. Müügilepingu lõpetamise lepingu, asjaõiguslepingu ja kinnistamisavaldusega on tõendatud, et seoses avalduse esitamisega hageja poolt taganes müüja müügilepingust, hagejal tekkis kohustus tasuda müüjale 1 000 000 krooni ja müüja kohustus andma lepingu esemeks oleva 1⁄2 mõttelist osa kinnistust hageja omandisse. Maksekorraldusega on tõendatud, et hageja tasus 17.02.2006 notar A. Saaberi deposiitkontole 540 000 krooni. Vastutust tekitav põhjuslik seos on tõendatud vaidlustamata asjaoluga, et hageja omandas vaidlusaluse kinnistu mõttelise osa. Vastutust täitev põhjuslik seos on tõendatud eelpoolnimetatud tõenditega nende kogumis, millest järeldub, et vaidlusaluse kinnistu mõttelise osa hinnaks oli 1 000 000 krooni ja see summa ka müüjale tasuti ning avalduse eest tasus hageja notari tasu 991, 20 krooni.

Kuivõrd hageja leiab, et notari tegevusetus on õigusvastane seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega, tuleb teo ebaõigsuse teooriast tulenevalt tegevusetuse õigusvastasuse kindlakstegemiseks tuvastada, kas kostja rikkus mõnd seadusest tulenevat kohustust. Vaidlus taandub küsimusele, kas notar täitis oma hoolsuskohustust toimingu tegemisel ehk tegi kõik nõutava, et edastada avaldus müüjale tähtaegselt, selgitas hagejale notariaalkorras tähtaegse edastamise võimatust ja hageja enda poolt avalduse kättetoimetamise võimalikkust. Avalduste edastamist notariaalkorras reguleeris vaidlusalusel perioodil notariaadimäärustik, mille § 26 lg 1 nägi ette avalduse edastamise tähitult postiga. Vaidlust ei ole selles, et notar tõestas ja edastas avalduse (lastes teha eelnevad vajalikud registreerimistoimingud) 27.12.2004 ehk järgmisel tööpäeval. AS Eesti Post teatisega on tõendatud, et avaldus postitati K. R. aadressil Tallinnas XXXXX XXX XXX-XX, jõudis Nõmme postkontorisse ja tehti esimene väljastuskatse 28.12.2004. Teine teade saadeti 05.01.2005 ja kiri väljastati adressaadile 10.01.2005. AS Eesti Post vastusega järelepärimisele on tõendatud, et kui postisaadetise üleandmise ajaks on 23.12.2004 õhtu või 24.12.2004 hommik, ei oleks kummalgi juhul kättetoimetamise katse toimunud 24.12.2004. Seadusest ei tulene notarile tähtaega avalduse edastamiseks postiasutusele, kuid järgmisel tööpäeval pärast avalduse tõestamist avalduse edastamist saab lugeda mõistlikuks ja notar täitis oma kohustuse seaduse kohaselt (NotS § 29 lg 1 p 1 ja p 6). Notari seadusest tulenev kohustus on tagada õiguskindlus ja seega ka tehingu kehtivus (NotS § 2 lg 1). Notari kohustuseks on ametitoimingus osalejate õiguslik nõustamine ning vastavate dokumendiprojektide koostamine (NotS § 30 lg 1). Seega sisuliselt tähendab ametitoimingu notariaalkorras tegemine ka kohustust selgitada, kas teostatav tehing toob endaga kaasa õiguslikke tagajärgi, millisel juhul ja kellele. Selliste selgituste andmata jätmist saab pidada õigusvastaseks teoks. Kaitsenormi rikkumisest tuleneva delikti puhul vastutab kaitsenormi rikkunud isik kõikide tagajärgede eest, mille ärahoidmiseks oli kaitsenorm ette nähtud, sõltumata sellest, kas ta soovis kahju tekitada või oli selles osas ettevaatamatu (VÕS § 104 lg 2, § 127 lg 2 ja § 1050 lg 1). Notari hoolsuskohustuse sisustamisel saab sellest tulenevalt panna notarile kohustuse selgitada tehingus osalejale tehingu tagajärgi. Selline kohustus on mõistlik. Hageja vande all antud ütluste kohaselt läks ta hommikupoolsel ajal kostja büroosse /.../ kostja luges talle (ostueesõiguse teostamise) avalduse ette, küsis kas see on arusaadav ja kuidas seda müüjale edasi toimetada, hageja palus, et notar selle ise edasi toimetaks. /.../ Hageja sai aru, et tuli notaribüroosse viimasel minutil, kuna tähtaeg oli 24. detsember. /.../ Notaribüroos ei juhtinud keegi hageja tähelepanu sellele, et ta selle avaldusega ise peaks midagi ette võtma, kui seda oleks tehtud, oleks tal olnud võimalus samal päeval avaldus müüjale kätte toimetada. Kostja vande all antud ütluste kohaselt informeeriti teda kella 11-12 paiku kliendist, kes soovib teha ostueesõiguse avaldust, see sai valmis kella 14-15 ajal, kui büroo oli juba suletud. Kostja selgitas hagejale ostueesõiguse avalduse sisu ja tähendust ja edastamise vajadust müüjale, hageja palus edastada avalduse kostjal, kuigi algses projektis seda kirjas ei olnud. Kostja selgitas hagejale, et notariaalkorras edastatavad dokumendid lähevad kõik läbi postiasutuse tähitud kirjana, kostja rääkis sellest, et avaldus peab olema järgmiseks päevaks kohale toimetatud, samas ei olnud teada, kas müüja ja ostja keelduvad omandi üleandmisest sõltumata tähtaja üleminekust. Tähtajast oli kindlasti juttu, sest hageja tuli notaribüroosse ilma aega eelnevalt broneerimata, seda (notariaaltoiminguid väljaspool registreerimata vastuvõtuaega) tehakse äärmuslikel juhtudel. Kostja ei võtnud endale kohustust toimetada avaldus kätte 24. detsembriks. Tunnistaja M. K. ütluste kohaselt oli avalduse edastamisest juttu nii notaribüroo töötajaga kui kostjaga ja sai kokku lepitud, et notar edastab avalduse. Tunnistajal oli hagejaga juttu, et notari poolne avalduse esitamise võimalus on parem variant, arutelu edastamise protseduuri üle tunnistaja

ei mäleta. /.../ Notaribüroos juttu ei olnud, et see avaldus jõuab 24. detsember kohale, kohaletoimetamise tähtsusest ei räägitud, tagajärgedest, et kui ei jõua, mingit suulist garantiid ei antud. /.../ Avalduse sisu pandi paika assistendi juures, kaasa arvatud ka kohale toimetamine. Kostja juures enam avalduse teksti ei täiendatud ega muudetud. Kõige usutavamaks pidas kohus tunnistaja T. L. ütlusi, kes töötas vaidlusaluse avalduse tõestamise ajal notaribüroos, kellel on tööalased suhted alates 2006.a notaribürooga lõppenud ja kellel puudub seetõttu ka oletatav isiklik huvi vaidluse lahendamise vastu. Lisaks oskas tunnistaja põhjendada, miks talle vaidlusalune juhtum on eriliselt meelde jäänud: ostueesõiguse teostamise avaldused olid tol ajal spetsiifilised ja tähelepanu nõudvad, kuna tähtaegadest tuli rangelt kinni pidada. Tunnistaja T. L. ütlustega on tõendatud, et tunnistaja üritas hagejale selgeks teha, et ta on asjaga hiljaks jäänud, kuna kahe kuu jooksul tuleb avaldus edastada esialgsele müüjale ja kaks kuud hakkas täis saama, see oli eelviimane või viimane päev. Hageja nõudis visalt ja järjekindlalt avalduse tõestamist. /.../ Tunnistaja selgitas hagejale tähtaja lõppemise probleemi, selles kogu asi seisneski, selgitas hagejale neid ohte, mis sellest tulenesid, et ta nii hilja tuli. Tunnistaja mäletab, et M. K. ei viibinud kogu aeg hagejaga jutuajamise juures. Poolte ja tunnistajate ütlused on notari selgituskohustuse täitmise osas mõneti vastuolulised. M. K. ütlused ei pruugi olla kõige objektiivsemad, kuna tunnistaja sõnul toetas ta hagejat rahaliselt ostueesõiguse kaudu tehingu sooritamisel ja võib olla seetõttu isiklikult huvitatud vaidluse käigust. Lisaks on tunnistaja ütlused avalduse ja selle notariaalses korras edastamise viisi kokkuleppimise kohta vastuolus hageja enda vande all antud ütlustega, et notar luges varem koostatud avalduse ette ja alles siis küsis, kuidas seda edastada. Hageja vande all antud ütlustega on tõendatud, et pooled arutasid avalduse edastamist pärast avalduse sisu notari poolt ettelugemist. Usutavad on kostja ja tunnistaja T. L. ütlused selle kohta, et hagejale selgitati, et ta on tulnud viimasel minutil. Olukorras, kus hageja tuli notari vastuvõtule end eelnevalt registreerimata ja üks päev enne tähtaja lõppemist, on usutav, et notaribüroos selgitati hagejale, et avaldus tuleb kätte toimetada järgmiseks päevaks ja notariaalne edastamine tähendab tähitud kirjaga edastamist postiasutuse vahendusel. Nimetatud selgitustest pidi mõistliku inimese jaoks piisama, et aru saada asjaolust, et notariaalkorras edastamine ei taga avalduse õigeaegset edastamist adressaatidele. Pooled ei ole väitnud, et kostja kohustus edastama avalduse adressaatidele järgmiseks päevaks. Kohus asus seisukohale, et notar tegutses oma ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust järgides. Notaril puudus võimalus keelduda tõestamistoimingu ja avalduse notariaalkorras edastamise toimingu tegemisest, kuna taotletavate toimingute eesmärgid ei olnud vastuolus seaduse, muu õigusakti või heade kommetega või ilmselt lubamatud ja ebaausad, samuti puudus notaril täiendav võimalus tagada avalduse edastamine postiasutuse poolt tähtaja jooksul adressaatidele. Notar täitis oma notariaadimäärustikust tulenevad kohustused ja kostja tegevus ei olnud õigusvastane. Hageja nõuded kahju hüvitamiseks ja viivise tasumiseks ei ole NotS § 14 lg 1 alusel põhjendatud. Kuivõrd kostja ei vastuta hagejale tekkinud kahju eest, puudub vajadus analüüsida poolte väiteid seoses hageja viivisenõudega, kostja vastutust välistavate asjaolude olemasolu ja süü küsimust. Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohus on rikkunud nii menetlusõiguse normi kui ka valesti kohaldanud materiaalõigust. Kohus ei saanud ilma nõuet analüüsimata jätta rahuldamata notaritasu tagastamise nõuet. Kuna notar oli tahteavalduse edastamise eest ka tasu võtnud ja enda väite kohaselt veendunud, et ta ei esita tahteavaldust seadusest tuleneva tähtaja sees, siis tasu võtmine mittevajaliku notariaaltoimingu eest oleks äärmiselt ebaõiglane ja vastuolus NotS §-ga 1.

Kohtu poolt kohaldatud NotS § 2 tulenev notari kohustus tagada oma ametitoiminguga õiguskindlust ja seega ka tehingu kehtivust tähendab seda, et need ametitoimingud, mis ei ole tehingu tõestamised, kuid on suunatud isiku õiguse maksmapanemisele, peavad ka olema kehtivad, tehtud seadusest tulenevaid tingimusi, muuhulgas tähtaegu järgides. Ostueesõiguse teostamise tähtaeg on õigustlõpetav tähtaeg, väljaspool tähtaega tehtud toiming ei oma mingisugust õiguslikku tähendust. Kohus on õigesti leidnud, et notar ei võtnud endale kohustust toiming teha konkreetse tähtaja jooksul. See aga ei tähenda, et notar saaks seadusega kehtestatud tähtaegu jätta tähelepanuta või neid järgida valikuliselt. Notar ei võtnud endale kohustust dokumenti kätte toimetada, vaid pidi kehtiva regulatsiooni kohaselt andma tahteavalduse postiasutusele edasitoimetamiseks. Seda kohustust pidi notar täitma parima hoolsusega. Notaril puudus seadusest tulenev takistus keelduda tahteavalduse edastamisest, kui ta teadis tahteavalduse edastamise enda ajalist kestvust ja talle oli algusest peale selge, et tahteavaldus ei jõua vajalikuks tähtajaks kohale. Notar oleks saanud toimingust keeldumisel tugineda sellele, et notariaaltoimingul (avalduse edastamisel) ei ole õiguslikku tagajärge, see ei jõua tähtaegselt adressaadini ning tegemist on õigustlõpetava tähtajaga. Ebaaus on jätta isikule muljet, et soovitud notariaalne toiming sooritatakse parimal võimalikul viisil selle tagajärje saavutamiseks, mida isik soovib, jättes samas toimingu parimal võimalikul viisil tegemata. Sellega jäi isik ilma võimalusest keelduda soovitud notariaaltoimingust ja püüda saavutada tagajärg ilma notari abita. Hageja vande all antud seletusest nähtub, et adressaadi elukoht oli talle teada. Ta käis pidevalt sinna ära viimas neid kirju, mis tulid Xxxxxxx xxx xx registreeritud K. R. abikaasa firmadele. Adressaat elas tunnistaja M. K. elukohast üks maja edasi. Teel tööle N. P. jäi see maja teele ette. Nimetatud asjaoludest võib teha järelduse, et takistavad asjaolud tahteavaldus hagejal endal kohale toimetada puudusid. Notar pidi üheselt selgitama, et hageja ise peab viima tahteavalduse müüjale kätte, et notar ei tee seda, et avalduse kättetoimetamise risk on ainult hagejal ja mitte kellelgi teisel. Notar pidi vältima igal juhul ka sellist selgitus, et hageja viib tahteavalduse müüjale ja tema, notar, samaaegselt ka viib. Selliselt “lahustub” hageja vajalik kohustus notari poolt võetud kohustuse sees ja hageja jääbki lootma vaid notari poolt lubatud toimingule. Siinsel juhul olid hageja ja notar omavahel kokku leppinud selles, et tahteavalduse edastamine on ka notariaaltoiming ning hageja tasus selle kokkuleppe täitmiseks notaritasu. Hageja eitab jätkuvalt, et notar soovitas tal endal ka toiming teha (üheaegselt notariga) või ka ainult endal ja notar ei tee seda. Kohus luges tuvastatuks, et notar oli võtnud endale kohustuseks hageja tahteavaldus edastada notariaalkorras ja selle üle ei ole vaidlust. 23.12.2004 oli neljapäevane päev ja sellele järgnev tööpäev oli reede 24. detsember. Kostja poolt esmaspäeval 27. detsembril postiasutusele üle antud tahteavaldus oli tegelikult üle antud mitte järgmisel, vaid ülejärgmisel tööpäeval ja ühtlasi neljandal päeval pärast hagejale lubatud toimingu tegemise päeva. Kostjal oli reaalne võimalus alustada oma ametitoimingutega juba 23.12.2004 teisel poolel. Kohus on teinud väära järelduse, et kuna seadusest ei tulenenud notarile tähtaega avalduse edastamiseks sideasutusele, siis notari poolt selle edastamist 27.12.2004 saab lugeda mõistlikuks ja notar täitis oma kohustuse. Notar ei käitunud mõistlikult ega vastavalt NotS § 29 ja § 2 lg 1 koostoimele. Notaril puudus objektiivne takistus anda hageja tahteavaldus sideasutusele üle nii 23.detsembri päeva teisel poolel kui ka 24. detsembri tööpäeva jooksul. Kriitiliselt tuleb suhtuda kostja väidetesse, et enne avalduse üleandmist postiasutusele tuli see registreerida büroo registris ja töötaja oli juba töölt lahkunud jms. Igasugune töökorralduslik asjaolu oli kostja isiklikule riskile rajatud samavõrd nagu ka järgmise päeva võtmine puhkepäevaks. AS Eest Post vastus hageja päringule, mille kohaselt ei 23.12.2004 õhtul ega ka 24.12.2004 hommikul sideasutusele üle antud tähtsaadetise kättetoimetamise katse ei oleks olnud võimalik 24.12.2004, ei tõenda mitte kuidagi notari poolt ametikohustuse seadusekohast täitmist. Nagu kohtuotsusega on tuvastamist leidnud, oli notari poolt 27. detsembril sideasutusele üle antud

tahteavaldus jõudnud 28. detsembril Nõmme postkontorisse ja samal päeval tehti ka väljastuskatse. Seega on tuvastatud, et sideasutusele üle antud saadetist oli võimalik adressaadile üle anda järgmisel tööpäeval. Seega on õige järeldada, et nii 23.12.2004 kui ka 24.12.2004 sideasutusele üle antud saadetist oli võimalik üle anda adressaadile 27.12.2004. Notari poolt 24.12.2004 kuupäeva pidamine puhkepäevaks ei saa tuua kaasa kahjulikku tagajärge isikule, kes tarbib avalik-õiguslikku teenust. Sel päeval mittetöötamine on notari enda risk ja see ei vabasta teda ametitoimingute kohase täitmise kohustusest. Kohtu soostumine kostja seisukohaga ei ole seadusega kooskõlas. Kostja ei täitnud hoolsuskohustust, ta ei selgitanud välja, millal lõpeb avalduse esitamise 2-kuuline tähtaeg ega kandnud tõestatud kirjaliku tahteavalduse selgituste ossa mitte ühtegi selgitust, millele ta vastuväidetena tugineb. Notari ametitoimingute juurde kuuluv selgitamiskohustus on täidetud siis, kui need selgitused on taasesitatavas vormis ka toimingu dokumendis olemas. Notari seletus vande all on menetluslikult küll tõend, kuid ebausaldusväärne. Usaldusväärse tõendi loomine oli siin lausa notari kohustus ja selle tegemata jätmine, s.o kirjaliku hoiatuse kirjutamata jätmine avalduse selgitustesse on ka sisuline etteheide notari hoolsusele. Nii tunnistaja T. L. ütluste kui ka kostja hoolsuskohustuse hindamisel pidi kohus kohaldama TsÜS § 134, 135 ja 136, kuid jättis kohaldamata. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et hagejale teatati müügilepingust 24.10.2004. Hageja ostueesõiguse teostamise tähtaeg hakkas seega kulgema 25.10.2004 ja seadusest tulenev 2-kuuline tähtaeg lõppes 25.12.2004. Kuna tegemist oli puhkepäevaga, oli tegelikuks tähtaja lõppkuupäevaks esimene tööpäev 27.12.2007. See oli viimane päev, mil ostueesõiguse teostamise avalduse üleandmine müüjale oleks toonud kaasa hageja õiguse tegeliku realiseerumise. Kostja andis aga sel kuupäeval avalduse alles sideasutusele edasi toimetamiseks teadmata, millal adressaat tegelikult teate kätte saab. Hagejal on ka tekkinud nõudeõigus viivitusintressile hagis toodud suuruses. Viivise saab välja mõista kohtuotsuse tegemiseni kindlas summas, sealt edasi protsendina vastavalt VÕS § 113 lg-le 1. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb kaevatav otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kuna ringkonnakohus nõustub hagi rahuldamata jätmise põhjendustega, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ta neid ei korda. Vastuseks kaebusele märgib kolleegium, et apellandi käsitlus kuudega määratud tähtajast ei ole kooskõlas seadusega. Kui hagejale teatati müügilepingust 24.10.2004, siis hakkas ostueesõiguse teostamiseks ettenähtud kahekuuline tähtaeg kulgema 25.10.2004 ja lõppes seega 24.12.2004, mitte 25.12.2004, nagu apellant ekslikult märgib. Sellest tulenevalt oli avalduse esitamise viimaseks päevaks 24.12.2004. Maakohus on selle asjaolu tuvastanud õigesti. Eeltoodud põhjustel ei mõjuta maakohtu otsuse õigsust apellandi väide, et avalduse kohesel postitamisel oleks saadetist olnud võimalik adressaadile üle anda 27.12.2004. Selleks päevaks oli vastav tähtaeg möödunud. Ka juhul, kui ostueesõiguse teostamise avaldus oleks sellel päeval üle antud, ei oleks see taganud hageja õiguste realiseerumist, nagu väidab apellant. Seetõttu ei ole asja materjaliga kooskõlas ka väide, et kostja ei täitnud hoolduskohustust, kuna ei selgitanud välja, millal lõpeb avalduse esitamise kahekuuline tähtaeg. Eeltoodust nähtuvalt ei ole asjakohane apellandi etteheide, et maakohus ei kohaldanud tunnistaja T. L. ütluste ja kostja hoolsuskohustuse hindamisel TsÜS §§ 134, 135 ja 136, kuigi oleks pidanud seda tegema.

Asjaolu, et kostja kui notar ei kandnud tõestatud kirjaliku tahteavalduse selgituste ossa neid väiteid, millele ta kohtumenetluses tugineb, ei võta talt õigust kohtumenetluses oma vastuväiteid tõendada. TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama üldjuhul neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 229 kohaselt on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus teeb seaduses sätestatud korras kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud, s.h võib tõendiks olla tunnistaja ütlus ja menetlusosalise vande all antud seletus. Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, et notar kannab avalduse õigeaegse esitamise riski põhjusel, et notaribüroo oli 24.12.2004 suletud. Notar ei astu notariaalakti tõestamisega tehinguosalise asemele tehingupoolte omavahelises suhtes ning talle ei kandu üle seadusest või tehingust tulenevad tehinguosalise võlaõiguslikud riskid. Kohtule esitatud tõendid ei võimaldanud kohtul nõustuda hagejaga ega teha järeldust, nagu oleks notar võtnud endale kohustuse toimetada avaldus adressaadini kindlaks kuupäevaks, s.o seadusest tuleneva tähtaja jooksul. Maakohtu hinnang, et hageja avaldust ei olnud objektiivselt võimalik notariaalkorras edastada 24.12.2004, on kooskõlas esitatud tõenditega. Kohtul ei olnud põhjust kahelda AS-i Eesti Post selgituses (tl 94), mille kohaselt postisaadetise üleandmisel 23.12.2004 õhtul või 24.12.2004 hommikul ei oleks kummalgi juhul saadud seda kätte toimetada (teha kättetoimetamiseks esimest katset) 24.12.2004. Seda veendumust kinnitab ka asjaolu, et esimesele jõulupühale vahetult eelnenud tööpäev, s.o 24.12., oli 2004.a (kui see ei olnud veel riigipüha) seaduse kohaselt kolme tunni võrra lühendatud. Maakohus ei rikkunud tõendite hindamisel menetlusõiguse norme. TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, kusjuures ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Kolleegium nõustub maakohtu poolt tõenditele antud hinnangu ning sellele tugineva järeldusega, et hageja oli teadlik, et ta tuli notari juurde nn viimasel minutil (päev enne tähtaja lõppemist) ning et kostja ei võtnud omale kohustust toimetada avaldus adressaatidele kätte 24.12.2004. Asjas on tõendatud, et hageja pidi aru saama, et notariaalne edastamine tähendab tähitud kirjaga edastamist postiasutuse vahendusel. Asjas esitatud tõendite, s.h hageja seletuse, kohaselt ei olnud algselt koostatud avalduses selle edastamist reguleeritud ning soovi, et seda teeks notar, avaldas hageja vestluse käigus. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja esimese astme kohtu otsuse muutmata, siis tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 jäävad apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda.

Ü. Jänes

R. Allikvere

K. Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.