Võlaõigus › Muud

Pooltevahelisest kokkuleppest kostja poolt raha laenamiseks olid teadlikud veel hageja abikaasa K. R. ja tütred K. ning T. R., kellest kaks seda ka kohtuistungil tunnistavad. Oma tunnistajatest kostja loobub. Kostja kokkulepitud ajaks vaatamata korduvatele suulistele ja kirjalikele meeldetuletustele laenu ei tagastanud ja see muutus sissenõutavaks alates 27. oktoobrist 2005. a vastavalt VÕS §-le 82 lg 7. Kuna kostja on kokkulepet rikkunud, soovib hageja võla sissenõudmist kohtu kaudu ja soovib ka viivist. Kohtukulud soovib hageja panna kostja kanda.

HAGEJA NÕUE

Hageja laenas 28. oktoobril 2004. a kostjale suulise laenulepingu ja vastastikuse usalduse alusel äri arendamiseks 120 000.- krooni. Selleks laenas ta selle raha ise Hansapangast, kuna Aare Linderile endale enam pangast raha ei antud. Samal päeval kandis hageja selle raha kostja arveldusarvele nr * tollases *. Hagejal oli kostjaga vastavalt VÕS §-le 396 kokkulepe, et viimane maksab võla tagasi ühe aasta jooksul, hiljemalt 27. oktoobriks 2005. a. Eraldi kokkulepet intresside ja viiviste osas pooled ei sõlminud. Samas ei välistanud kokkulepe VÕS § 397 sätete kohaldamist laenusaaja- poolse kohustuse rikkumise korral. Kostja ei tasunud oma võlga ilmselt seetõttu, et tema äritegevus ei edenenud ning sissetulekut sellest ei tulnud. Kostja kokkulepitud ajaks vaatamata korduvatele suulistele ja kirjalikele meedetuletustele laenu ei tagastanud ja see muutus sissenõutavaks alates 27. oktoobrist 2005. a vastavalt VÕS §-le 82 lg 7. Kuna kostja on kokkulepet rikkunud, soovib hageja võla sissenõudmist kohtu kaudu ja soovib ka viivist. Kohtukulud soovib hageja panna kostja kanda. Tunnistaja Krista Rannasti ütluste kohaselt elas Aare Linder 2000. aastate algul nende peres ja kodus tehti ka töid ühiselt, kuid kostja ei teinud üksi midagi erilist ning mingit töö- ega tööettevõtu lepingut temaga ei sõlmitud. Küll aga asus kostja arendama Luidja Puhkeküla ning kuna talle endale pangast laenu ei antud, lepiti peres kokku, et Märt Rannast laenab Aare Linderile ettevõtluse jaoks 120 000.- krooni ja viimane kohustus selle loomulikult tagasi maksma. Selle raha pidi ka hageja ise pangast võtma ja kandis selle siis kostja arvele. Kostja seda raha tänaseni tagasi maksnud ei ole. Tunnistaja T. R. ütluste kohaselt Andis Märt Rannast Aare Linderile laenu seoses Luidja Puhkeküla parkla ehitusega ning loomulikult pidi kostja laenu hagejale tagastama.

KOSTJA ARVAMUS

Kostja võlga ei tunnista. Tema arvates oli neil hagejaga sõlmitud juba 2000. a suuline töövõtuleng, mille alusel kostja renoveeris hageja elamut ja kõrvalhooneid ja pidi selle eest saama tasu. Ta ei eita hagejalt 120 000.- krooni saamist oma arvelduskontole, kuid leiab, et see ongi tasu tööde eest ja see tagasimaksmisele ei kuulu. Ta on renoveerinud sellel ajal kui elas hageja tütrega koos Märt Rannasti perele kuuluvat elamut ja selleks oligi tööettevõtuleping. Lepingut ennast kostjal esitada ei ole, sest seda kirjalikult ei sõlmitud. Tema arvates ei ole aga ka hagejal ühtki tõendit, et kostja arvele 24. oktoobril 2004. a ülekantud 120 000.- krooni oleks käsitletav laenuna. Seetõttu palub kostja lugeda temale hageja poolt ülekantud summa tasuks tööettevõtu järgi teostatud tööde eest ja jätta hagi rahuldamata. Kostja on lubanud kohtusse tuua ka kaks tunnistajat, kuid loobub nendest. Hageja tunnistajad võivad kostja meelest olla erapoolikud.

Kostja kulutas küll hagejalt saadud raha Luidja Puhkeküla arendamiseks, kuid ta võis ju oma töötasu ärisse paigutada. Tänaseks on ettevõtmine pankrotistunud ja mingit tulu sellest ei tule.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Kohus, kuulanud ära poolte seisukohad ja tunnistajate ütlused ning vaaginud kirjalikke tõendeid, leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Märt Rannast laenas 28. oktoobril 2004. a oma tolleaegsele tütre elukaaslasele Aare Linderile suulise laenulepingu ja vastastikuse usalduse alusel äri arendamiseks 120 000.- krooni. Selleks laenas ta selle raha ise Hansapangast, kuna Aare Linderile endale enam pangast raha ei antud. Samal päeval kandis hageja selle raha kostja arveldusarvele nr * tollases *. Hagejal oli kostjaga vastavalt VÕS § -le 396 kokkulepe, et viimane maksab võla tagasi ühe aasta jooksul, hiljemalt 27. oktoobriks 2005. a. Eraldi kokkulepet intresside ja viiviste osas pooled ei sõlminud. Samas ei välistanud kokkulepe VÕS § 397 sätete kohaldamist laenusaaja- poolse kohustuse rikkumise korral. Pooled ei sõlminud küll kirjalikku laenulepingut, kuid see on seletatav sellega, et Aare Linder elas 2004. a laenu saamise ajal koos Märt Rannasti vanema tütrega ning asjad arutati lihtsalt läbi ja mingeid kirjalikke kokkuleppeid omavahel ei sõlmitud. Mõlemad pooled tunnistavad, et sellel ajal tegeles Aare Linder Luidja Puhkeküla arendusega ning vajas selleks raha. Aare Linder oma ütluste kohaselt saadud raha ka puhkeküla arenduseks kulutas. Nagu nähtub 28. oktoobri 2004. a maksekorraldusest kandis Märt Rannast sellel päeval oma Hansapanga kontolt Aare Linderile üle 120 000.- krooni, mida kinnitavad ka pooled. Maksekorralduselt ei nähtu, et tegemist oleks otseselt laenuga, kuid vaatamata peresuhetele, sellist suurt summat niisama üle ei kanta. Et tegemist oli laenuga, kinnitavad ka tunnistajad K. ja T. R.. Kuigi tegemist on Märt Rannasti abikaasa ja tütrega, ei saa kohus jätta neid tõendina arvestamata. Mõlemad kinnitavad, et Aare Linder vajas 120 000.- krooni oma ettevõtluse arendamiseks ning saadud raha ka selleks kulutas. Tegemist oli laenuga, mille Aare Linder pidi hagejale kindlasti tagastama. Mingeid töösuhteid pooltel omavahel ei olnud. Kostja aitas küll peres jõudumööda kaasa, kuid seda koos teiste pereliikmetega ning mingit tasu ta selle eest ei saanud ega pidanudki saama. Märt Rannast laenas raha Aare Linderile seetõttu, et viimane ise enam pankadest laenu ei saanud ja ka Aare Linder tunnistab, et oli juba eelnevalt paljudele võlgu. Märt Rannasti poolt 120 000.- krooni ülekandmist Aare Linderile kinnitab maksekorraldus ja kuna kostja raha kokkulepitud tähtajaks ehk aasta pärast ei tagastanud, siis palus hageja korduvalt kostjalt raha tagasi ning saatis viimasele 20. novembril 2007. a ka sellekohase kirja. Hageja väitel tunnistas kostja talle suuliselt oma võlga, kuid põhjendas võla tagasi maksmata jätmist raske majandusliku olukorraga. Mingist tööettevõtust ja töötasust kostjaga kohtuväliselt juttu ei olnud ja ühtki tõendit Aare Linderil selle kohta esitada ei ole. Kostja väited kohtus, et tegemist oli pooltevahelise tööettevõtulepinguga ning Märt Rannasti poolt temale ülekantud 120 000.- krooni on tasu kostja poolt hagejale tehtud tööde eest, on paljasõnalised ja ei ole millegagi põhjendatud. On tõendatud küll peresisesed igapäevased ühised töösuhted, kuid ei ole tõendatud, et Aare Linder tegutses Märt Rannasti elukohas tööettevõtulepingu alusel. Tõendatud on hoopis, et Aare Linder tegeles hagejalt 120 000.krooni saamise ajal oma ettevõtlusega ning püüdis välja arendada Luidja Puhkeküla, milleks vajas raha. Saadud raha kostja ka puhkeküla arenduseks kulutas ning ta on seda ise tunnistanud. Eelnevaid väheseid tõendeid arvestades jõudis kohus siiski järeldusele, et Märt Rannasti poolt

viitab ülekantud summa suurus ja otstarve ning hageja ja tunnistajate ütlused. Järelikult oli kostja kohustatud selle summa ka hagejale hiljemalt aasta jooksul tagastama. Kuna aga kostja ettevõtlus ei edenenud ning tal puudusid laenu tagasimaksmise võimalused, hakkas ta keerutama ning püüab oma väidetes tugineda mingile olematule ja sisutühjale tööettevõtulepingule, mille olemasolu ta tõendada ei suuda. Kuna laenusuhe Märt Rannasti ja Aare Linderi vahel on tõendatud ja kostja võlga vabatahtlikult ei tasu, tuleb see temalt kohtu kaudu välja mõista. Kindlaks on tehtud ka, et Aare Linder võttis ja kasutas laenu oma majandustegevuseks, Luidja Puhkeküla arendamiseks. VÕS § 397 lg 1 sätete kohaselt on laenu andjal laenajalt tema kohustuse rikkumise korral õigus nõuda viivist kui laen oli antud seoses majandus- ja kutsetegevusega. Seetõttu on ka Märt Rannastil õigus Aare Linderilt viivitusintressi nõuda ja ka see nõue tuleb antud menetluses rahuldada. TsMS §-de 162 lg 1 ja 173 lg 1 järgi kannab menetluskulud kostja. Käesolevas asjas on menetluskuluks riigilõiv 6 250.- krooni. Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsMS §-dest 435; 438-442 ja 632 lg 1, rahuldab maakohus hagi täies ulatuses ja mõistab Aare Linderilt Märt Rannasti kasuks põhivõla 120 000.- krooni ja intressid 27 757,98 krooni. Kohtukulud jätab maakohus kostja kanda.

Mart Reino Pärnu Maakohtu kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.