Eesistuja Malle Seppik, liikmed Iko Nõmm ja Imbi Sidok
Otsuse tegemise aeg ja koht
26. oktoober 2009. a., Tallinn
Tsiviilasja number
2-08-10987
Tsiviilasi
Bigbank AS-i hagi Aleksandr Orlovi vastu võla ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 20. novembri 2008. a. otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Bigbank AS-i apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3954, 44 krooni
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant Bigbank AS (kuni 22. jaanuarini 2009 ärinimega Balti Investeeringute Grupi Pank AS, registrikood 10183757, asukoht Rüütli 23, Tartu), lepinguline esindaja Artur Maljukov Vastustaja Aleksandr Orlov (IK xxxxxxxxxxx, elukoht xxx-xxxxxx x-xx xxxxxxx)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 20. novembri 2008. a. otsus Balti Investeeringute Grupi Pank AS-i (uus ärinimi Bigbank AS) hagis Aleksandr Orlovi vastu võla ja viivise saamiseks osaliselt – osas, millega viivisenõue põhivõlalt osaliselt ja võla sissenõudmiskulude nõue täielikult rahuldamata jäeti, samuti kohtukulude jaotuse osas.
2.Tühistatud osas, mis puudutab viivisenõuet põhivõlalt, teha uus otsus, millega hagi osaliselt rahuldada, mõistes kostjalt hageja kasuks välja viivise seisuga 25. märts 2008. a. summas 4981, 30 krooni ja edasi põhivõlalt summas 29.881, 02 krooni määras 25, 04% aastas kuni võla tasumiseni.
3.Võtta vastu hageja loobumine võla sissenõudmiskulude nõudest summas 900 krooni ja lõpetada selles osas tsiviilasja menetlus.
4.Ülejäänud osas jätta otsus muutmata.
5.Apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada.
6.Otsuse terviklik sõnastus on järgmine: 1) Hagi rahuldada osaliselt. 2) Välja mõista Aleksandr Orlovilt Bigbank AS-i kasuks 44.705, 63 krooni, sealhulgas põhivõlg 29.881, 02 krooni, intressivõlg 3867, 11 krooni, leppetrahv 5976, 20 krooni ja viivis seisuga 25. märts 2008. a. 4981, 30 krooni. 3) Välja mõista Aleksandr Orlovilt Bigbank AS-i kasuks viivis 25, 04% tasumata põhivõlalt 29.881, 02 krooni aastas alates 26. märtsist 2008. a. kuni võla tasumiseni. 4) Jätta rahuldamata hagi kostjalt viivise väljamõistmiseks tasumata intressilt. 5) Võtta vastu hageja loobumine hagist võla sissenõudmise kulu 900 krooni väljamõistmiseks ja lõpetada tsiviilasja menetlus selle nõude osas. 6) Maakohtu menetluskuludest jätta hageja kanda 2, 3% ja kostja kanda 97, 7%. 7) Apellatsioonimenetluse menetluskuludest jätta hageja kanda 26, 7% ja kostja kanda 73, 3%.
7.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Selgitused:
1.Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
2.Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
3.Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
25.märtsil 2008. a. esitas Balti Investeeringute Grupi Pank AS (nüüd Bigbank AS) Harju Maakohtusse hagi Aleksandr Orlovi vastu 45.762, 07 krooni väljamõistmiseks, millest 29.881, 02 krooni on tagastamata krediidisumma, 3867, 11 krooni sissenõutavaks muutunud
tasumata intress, 5976, 20 krooni leppetrahv, 900 krooni võla sissenõudmisega seotud kulud ja 5137, 74 krooni sissenõutavaks muutunud viivis. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista viivise 25, 04% tagastamata krediidisummalt aastas alates 25. märtsist 2008. a. kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni ja alates kohtuotsuse tegemise päevast kuni sissenõutavaks muutunud tasumata intressi täieliku tasumiseni viivise 25, 04% tagastamata intressi summalt aastas. Pooled sõlmisid 26. jaanuaril 2007. a. tarbijakrediidilepingu, mille kohaselt andis hageja kostjale 30.000 krooni krediiti. Lepingu järgi oli kostja kohustatud maksma hagejale intressi 25, 04% krediidisummast ühe aasta kohta. Kogu lepinguperioodi eest on kostja kohustatud hagejale tasuma intressi summas 60.491, 04 krooni. Poolte kokkuleppel kohaldatakse lepingule Balti Investeeringute Grupi Pank AS-i krediidilepingute üldtingimusi nr. S. Kostja on hagejale lepingu katteks tasunud kolm makset, seejuures viimane neist laekus 4. aprillil 2007. a. Kostja ei tasunud mitte ühtegi makset maksegraafikus kokkulepitud kuupäevadel, s. h. juba teise makse tasumisega hilines kostja 18 päeva. Kostja ei täitnud lepingut korrektselt, mistõttu hageja edastas kostjale 19. märtsil 2007. a. meeldetuletuskirja. Pärast meeldetuletuskirja saamist tasus kostja veel kaks makset – 30. märtsil ja 4. aprillil 2007. a. – ning pärast seda ei ole kostja hagejale mitte ühtegi makset tasunud. Üldtingimuste p. 5. 1. 1 alusel on krediidiandjal õigus leping ennetähtaegselt üles öelda ja nõuda kogu võla kohest tasumist, kui tarbijast krediidisaaja on osamaksetena tagastatava krediidi puhul täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud krediidisaajale edutult vähemalt kahe nädala pikkuse täiendava tähtaja võlgnetava summa tasumiseks koos hoiatusega, et ta ütleb võla tasumata jätmise korral lepingu üles. Eeltoodust tulenevalt oli hageja sunnitud saatma kostjale 3. mail ja 7. juunil 2007. a. meeldetuletuskirju. Kostja nimetatud kirjadele lepinguliste kohustuste täitmisega ei reageerinud, samuti ei võtnud kostja hagejaga ühendust, põhjendamaks maksete tasumata jätmist, ega avaldanud soovi uue maksegraafiku sõlmimiseks. Hageja hoiatas 5. juulil 2007. a. kostjale saadetud hoiatusega, et ütleb lepingu üles, kui kostja ei tasu 2-nädalase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid. Hageja püüdis kostjaga ühendust saada ka telefoni teel. 30. oktoobril 2007. a. helistas hageja töötaja kostjale tema poolt hagejale teada antud mobiiltelefoni numbril 372 5630 6264, kuid number ei olnud kasutusel. Hageja pakkus VÕS § 416 lg. 2 alusel kostjale võimalust alustada läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks. Vaatamata eeltoodule ei reageerinud kostja lepingust tulenevate kohustuste täitmisega, mistõttu hageja ütles 26. juuli 2007. a. avaldusega lepingu üles. Lepingu ülesütlemisavalduses nõudis hageja kostjalt 40.630, 73 krooni tasumist, millest 29.881, 02 krooni moodustas tagastamata krediidisumma, 3867, 11 krooni sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 5976, 20 krooni leppetrahv, 6, 40 krooni viivis ning 900 krooni võla sissenõudmisega seotud kulud. Lepingu sõlmimisest kuni ülesütlemiseni jäi kostjal tasumata 12. märtsi 2007. a. maksest 100 krooni (937, 50 – 837, 50) ja 12. aprilli 2007. a. maksest 742, 50 krooni (937, 50 - 195); terve osamakse 937, 50 krooni jäi tasumata 14. mail, 12. juunil ja 12. juulil 2007. a. Lisaks jäi kostjal kuni lepingu ülesütlemiseni tasumata osamakse summas 403, 98 krooni (ajavahemik 13. kuni 26. juulini 2007. a.). Tasunud on kostja kokku 4058, 98 krooni. Lepingu alusel on kostja kohustatud maksma hagejale intressi 25, 04% krediidisummast ühe aasta kohta. Kuna kostja ei ole hagejale pärast lepingu ülesütlemist intressidena võlgnetavate summade katteks teinud ühtegi makset, tuleb üldtingimuste punktide 2. 1 ja 5. 3 ning seaduse alusel kostjalt välja mõista lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress summas 3867, 11 krooni: 2007. a. 12. aprillini – 842, 50 krooni (877, 15 34, 65), 14. maini - 875, 38 krooni, 12. juunini - 873, 56 krooni, 12. juulini 2007. a. – 871, 69 krooni, 12. – 26. juuli 2007. a. eest – 403, 98 krooni. Üldtingimuste p. 6. 3 alusel on tarbijakrediidilepingu ülesütlemisel krediidisaaja kohustatud krediidiandjale tasuma leppetrahvi 20% ülesütlemise hetkeks tagastamata
krediidisummalt. Seega on lepingu alusel leppetrahvi suuruseks 5976, 20 krooni (29.881, 02 * 20%). Leppetrahvi nõude esitas hageja kostjale 26. juulil 2007. a. koos lepingu ülesütlemisavaldusega. Lepingujärgselt on viivise määraks lepingu põhitingimustes sätestatud intressimäär ehk 25, 04% võlgnetavalt summalt aastas. Üldtingimuste p. 6. 1 kohaselt maksab krediidisaaja krediidisumma tagasimaksmisega viivitamisel, samuti seoses krediidisaaja võla sissenõudmisega või muu lepingust tuleneva krediidiandja õiguse teostamisega kantud kulude hüvitamisega viivitamisel krediidiandjale viivist seaduses sätestatud määras ning p. 6. 2 alusel lähtutakse viivise arvestamisel tegelikust päevade arvust kuus ja 365-päevasest aastast. Viivise arvestamine lõpetatakse võlgnevuse tasumise päeval ning tasumata viiviselt ja kuni kohtuotsuse tegemiseni intressilt viivist ei arvestata. Lepingu ülesütlemisel oli lepingu alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis 6, 40 krooni. Kostja on jätnud pärast lepingu ülesütlemist hageja ees täitmata rahalised kohustused summas 30.781, 02 krooni (krediidisumma koos võla sissenõudmisega seotud kuludega). Seega arvutab hageja viivist tagastamata krediidisumma ja võla sissenõudmisega seotud kulude tasumisega viivitamise eest 25, 04% võlgnetavalt summalt aastas. 25. märtsi 2008. a. seisuga tuleb lepingu ja seaduse alusel kostjalt välja mõista hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 5137, 74 krooni. Hageja oli sunnitud edastama kostjale 19. märtsil, 3. mail ja 7. juunil 2007. a. kirjalikke meeldetuletusi, 5. juulil 2007. a. lepingu ülesütlemise hoiatuse ja 26. juulil 2007. a. ülesütlemisavalduse. Alates 24. jaanuarist kuni 21. juunini 2007. a. kehtinud hageja hinnakirja kohaselt oli esimese meeldetuletuskirja maksumuseks 100 krooni ning teise või järgneva meeldetuletuskirja maksumuseks 200 krooni. Et kostja jättis teise graafikujärgse makse
12.märtsil 2007. a. tasumata, saatis hageja talle 19. märtsil 2007. a. tasulise meeldetuletuskirja. Pärast kirja saamist tasus kostja 30. märtsil 2007. a. makse summas 937, 50 krooni. Kuna makse tasumise hetkel võlgnes kostja hagejale kokku 1037, 50 krooni (s. t. 12. märtsil 2007. a. tasumata graafikujärgne makse summas 937, 50 krooni ning hageja hinnakirjajärgne tasu esimese meeldetuletuskirja eest summas 100 krooni), siis ei piisanud tasutud summast kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks. Hageja lähtus võlaõigusseaduse (VÕS) § 415 lõikest 2, mille kohaselt arvestatakse ebapiisava makse korral esimeses järjekorras tasutuks võla sissenõudmisega seotud kulud, teises järjekorras võlgnetav põhisumma ning kolmandas järjekorras intress. Et kostja tasus 4. aprillil 2007. a. vaid 195 krooni, oli hageja sunnitud 3. mail 2007. a. kostjale taas maksekohustust meelde tuletama, eelnimetatud kirja maksumuseks oli kirja saatmise hetkel kehtinud hinnakirja kohaselt 100 krooni. Arvestades, et kostja maksekohustust täitma ei asunud, edastas hageja talle teise meeldetuletuskirja hinnakirjajärgse maksumusega 200 krooni. 5. juulil 2007. a. saatis hageja kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, mille maksumuseks oli hinnakirja kohaselt 200 krooni. Kuna kostja ei hakanud ka pärast hoiatuse saamist makseid tasuma, ütles hageja 26. juulil 2007. a. lepingu üles. Hinnakirja ning üldtingimuste kohaselt kohustub kostja lepingu ülesütlemisavalduse eest tasuma 400 krooni. Seega, kostja on jätnud lepingu alusel hagejale tasumata kokku 900 krooni temale saadetud võla sissenõudmiskirjade, lepingu ülesütlemise hoiatuse ning lepingu ülesütlemisavalduse eest. Kostja vastuväited Kostja tunnistas hagi osaliselt. Kostja ei tunnistanud võla sissenõudmise kulude nõuet 900 krooni ja leidis, et kuna viivisenõue ületab hageja kahjunõuet, ei ole see nõue põhjendatud. Kostja tunnistas põhivõlga 29.881, 02 krooni ja trahvinõuet 5976, 20 krooni. Kostja ei nõustunud intressinõudega 3867, 11 krooni ja viivisenõudega. Viivis on liiga suur, lisaks ei ole see põhjendatud. Hageja saab nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses, 2007. a. jaanuarist alates on VÕS § 94 lubatav intressimäär 3, 5% ja käesoleva ajani 4% aastas. Lepingu lõppemisel 26. juunil 2007. a. lõppes ka intressi arvestus. Kostja palus määrata otsuse täitmise korra, et esialgselt saaks tasuda põhiosa, siis viivise eest.
Esimese astme kohtu otsus
20.novembri 2008. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 29.881, 02 krooni, intressi 3867, 11 krooni, leppetrahvi 5976, 20 krooni ja viivise seisuga 25. märts 2008. a. 2083, 30 krooni, samuti viivise 11% aastas võlalt 29.881, 02 krooni alates 26. märtsist 2008. a. kuni võla tasumiseni. Hagi kulutuste hüvitamiseks summas 900 krooni ja viivise saamiseks intressi tasumisega viivitamise eest jättis kohus rahuldamata. Hageja menetluskuludest jättis kohus 91% kostja kanda ja kostja menetluskuludest 8% hageja kanda. VÕS § 76 kohaselt tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajal vastavalt seadusele või lepingule ja § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg. 1 punktide 1 ja 6 alusel on võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmise korral kohustuse täitmist ja täitmisega viivitamisel viivist. VÕS § 108 lg. 1 sätestab võlausaldaja õiguse nõuda võlgnikult raha maksmise kohustuse täitmist, kui võlgnik seda rikub. VÕS § 401 lg. 1 järgi on krediidileping leping, millega üks isik kohustub andma teise isiku käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõpetamisel krediidi tagasi maksma; lg. 3 järgi kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 401 lg. 1 järgi on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel maksma krediidi tagasi, § 402 järgi on tarbijakrediidileping krediidileping, millega majanduskutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 416 lg. 1 järgi võib osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist; lg. 2 alusel peab krediidiandja tarbijale hiljemalt koos lõikes 1 nimetatud tähtaja andmisega pakkuma võimalust läbirääkimisteks, et leida võimalus kokkuleppele jõudmiseks. Hagi osalise tunnistamisega on kostja omaks võtnud asjaolu, et hageja ja tema vahel on 26. jaanuaril 2007. a. kirjalikult sõlmitud tarbijakrediidileping, millega kostja sai hagejalt 30.000 krooni ulatuses krediiti, et ta jäi võlgu saadud krediidi eest kokku 29.881, 02 krooni, s. h. jäi võlgu kolme järjestikuse osamaksega vastavalt 14. mail 2007. a. 937, 50 krooni,
14.juunil 2007. a. 937, 50 krooni ja 12. juulil 2007. a. 937, 50 krooni. Seega rikkus kostja lepingust tulenevat osamaksete tasumise kohustust. Kinnitust on leidnud, et hageja võimaldas kostjale VÕS § 416 lg. 1 ja 2 alusel 2–nädalase tähtaja läbirääkimiste pidamiseks, kompromissi saamiseks ja võla tasumiseks ning et hageja on teinud kostjale mitmeid meeldetuletuskirju võla tasumiseks ja hoiatanud, et kui kostja ei asu võlga tasuma, ütleb hageja lepingu üles. Samuti kinnitas kostja, et leping on üles öeldud avaldusega 26. juulil 2007. a. Eeltoodu alusel on leping kehtivalt üles öeldud ning kostjalt tuleb tagastamata krediit 29.881, 02 krooni hageja kasuks välja mõista. VÕS § 141 lg. 1 alusel on kõrvalkohustuseks leppetrahvi maksmise kohustus. VÕS § 158 lg. 1 järgi on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 159 lg. 1 sätestab, et leppetrahvi kokkuleppimisel kohustuse rikkumise puhuks võib kahjustatud lepingupool lisaks leppetrahvile nõuda ka kohustuse täitmist ning lg. 2 järgi kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Kostja poolt leppetrahvi nõude tunnistamisega on leidnud kinnitust, et hageja esitas pärast lepingu rikkumise avastamist, s. o. 26. juulil 2007. a. kostjale nõude trahvi saamiseks. Samuti on leidnud kinnitust, et üldtingimuste p. 6. 3 ja
5.3 alusel, s. o. krediidisaajapoolse lepingurikkumise korral, on tarbijakrediidilepingu ülesütlemisel krediidisaaja kohustatud krediidiandjale tasuma leppetrahvi 20% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt. Seega on lepingu alusel leppetrahvi suuruseks 5976, 20 krooni (29.881,02 x 20%) ja leppetrahv 5976,20 krooni tuleb välja mõista. VÕS § 186 p. 6 järgi lõpeb võlasuhe ülesütlemisega ja selleks ajaks sissenõutavaks muutunud kohustuse täitmist saab võlausaldaja nõuda. Kostja jäi võlgu intressi tasumisega
12.aprillil 2007. a. 842, 50 krooni, 14. mail 2007. a. 875, 38 krooni, 12. juunil 2007. a. 873, 56 krooni, 12. juulil 2007. a. 871, 69 krooni ning 12. - 26. juuli 2007. a. eest 403, 98 krooni. Seega nõuab hageja intressi 3967, 11 krooni kuni lepingu lõpetamiseni ja õiged ei ole kostja väited, et intressinõue hõlmab lepingu lõppemisele järgnevat aega. Kostja ei ole tõendanud, et intressinõue oleks hagejale hüvitatud. Lepingu lõppemisel sissenõutavaks muutunud ja kostja poolt tasumata intress 3967, 11 krooni tuleb hageja kasuks välja mõista. Hageja palus välja mõista kostjalt viivise 5137, 74 krooni, mis oli muutnud sissenõutavaks lepingu lõppemisel. Kostja leidis, et viivismäär ei vasta seadusele ja viivis on ülemäära suur. Hageja nõuab viivist 25, 04% aastas, kusjuures tingimuste p. 6. 2 järgi loetakse aastaks 365 päeva ja viivise arvestamisel lähtutakse tegelikest päevade arvust kuus. Viivitatud päevade arv on 26. juulist 2007 - 25. märtsini 2008. a. (lepingu lõpetamisest hagi esitamiseni) vastavalt 243 päeva. Hageja palus viivise välja mõista summalt 30.781, 02 krooni. Arvestades märgitud summa suurust ja arvestades võlguoleva krediidi suurust 29.881, 02 krooni, on vahe 900 krooni, mis kujutab endast hageja poolt võla sissenõudmisega seotud kulu 900 krooni, mida hageja samuti nõuab. VÕS § 415 lg. 1 sätestab, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda sama seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. VÕS § 421 kohaselt on sama seaduse 22. peatüki 2. jaos tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine ja vastavas jaos sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui sätete kohaldamist püütakse vältida kokkulepete teistsuguse sõnastamisega, eelkõige krediidisumma jagamisega mitme lepingu vahel. Seega ei saa hageja VÕS § 421 ja 415 lg. 1 koosmõjust tulenevalt tugineda sellele, et tal on VÕS § 113 lg. 1 alusel lepitud kokku kõrgem viivisemäär, kui tuleneks seadusest, sest sellisel juhul oleks selline kokkuleppe tühine. Seega on õige kostja väide, et hagejal puudub õigus nõuda viivist üldtingimustes sätestatud määras 25, 04 % aastas, kuivõrd see ületab seaduses sätestatud määra. VÕS § 113 lg. 1 ja VÕS § 94 alusel on seadusjärgne viivis VÕS §-s 94 sätestatud määr, mis on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 1. jaanuari ja 1. juulit ja millele lisandub 7%. 2007. a. oli märgitud intressi määr 3, 5% aastas, seega viivis 10, 5% aastas, ja käesoleval ajal vastavalt 4% aastas ja viivis vastavalt 11% aastas. Seega on hageja viivisenõue vaid osaliselt põhjendatud. Hageja nõue viivise väljamõistmiseks võlguolevalt krediidilt 29.881, 02 krooni 243 päeva eest seaduses sätestatud määras on põhjendatud. Alates 26. juulist kuni 31. detsembrini 2007. a. oli viivise määr 10, 5% aastas, seega 0, 028% päevas ja viivitatud 159 päeva eest on viivis 1330, 30 krooni. Alates 1. jaanuarist 2008. a. on seadusjärgne viivis 11% aastas, s. o. 0, 030% päevas ja alates 1. jaanuarist kuni 25. märtsini 2008. a. on viivis 84 päeva (243 - 159) eest vastavalt 753 krooni. Kokku on viivis 25. märtsi 2008. a. seisuga 2083, 30 krooni, mis tuleb kostjalt välja mõista. Hageja palus edaspidi viivise välja mõista 25, 04%-lises määras tasumata krediidisummalt aastas. Ka see nõue on osaliselt põhjendatud ja kostjalt tuleb viivis kuni 29.881,02 krooni suuruse krediidisumma tasumiseni välja mõista seadusjärgses määras, s. o. 11% aastas. Hageja palus välja mõista kostjalt viivise kohtuotsuse tegemise kuupäevast alates sissenõutavaks muutunud intressilt vastavalt 25, 04% aastas. VÕS § 113 lg. 6 sätestab, et viivist ei ole lubatud nõuda intressiga tasumisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks
kõrvalekalduv leping on tühine. Seega ei ole hageja nõue intressilt viivise saamiseks põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. VÕS § 415 lg. 1 alusel võib krediidiandja nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist, sama on sätestatud ka VÕS § 113 lõikes 5. Hageja palus kostjalt välja mõista lepinguga kokkulepitud võla sissenõudmisega seotud kulu 900 krooni. Ehkki hageja märgib, et tegemist on kokkuleppelise tasuga, on tegelikult märgitud kulude näol, milleks on võla sissenõudmisel tehtud kulutused kostjale meeldetuletuste ja kirjade, s. h. lepingu ülesütlemisavalduse saatmiseks, tegemist VÕS § 128 lõikes 2 sätestatud kahjuga, kuna märgitud kulud on tekkinud seetõttu, et kostja rikkus lepingut. Märgitud kulud on aga väiksemad, kui hageja kasuks väljamõistetav viisis, seega ei ületa see kahju 900 krooni saadavat viivist ning seega puudub hagejal õigus selle hüvitamisele ja nõue jääb rahuldamata. Seega puudub ka alus arvestada 900 krooni selle summa hulka, millelt kohus arvestas viivise. VÕS § 113 lg. 8 ja § 162 alusel võib viivise suurust, kui see on ebamõistlikult suur, kohus maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja palus viivist vähendada, kuid ei ole millegagi põhjendanud viivise ebamõistlikku suurust. Väljamõistetav viivis ühekordses ulatuses 2083, 30 krooni ja edasine seadusjärgne viivis ei ole ebamõistlikult suur, võrreldes kostja põhivõlaga 29.881, 02 krooni ja seega puudub viivise vähendamiseks alus. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis kostjalt võla sissenõudmisega seotud kulud summas 900 krooni ja sissenõutavaks muutunud viivisest 3054, 44 krooni apellandi kasuks välja mõistmata,; osas, millega kohus mõistis kostjalt viivise välja 11%-lise määraga, samuti osas, millega kohus jättis menetluskuludest 91% kostja ja 8% hageja kanda. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et sissenõudmisega seotud kulude puhul on tegemist kahjuga VÕS § 128 lg. 2 kohaselt ning kuna see hageja poolt nõutud viivisest väiksem, siis puudub VÕS § 415 lg. 1 ja § 113 lg. 5 alusel hagejal õigus nende kulutuste hüvitamiseks. Lepingu põhitingimustes ja üldtingimustes sisaldub niigi piisavalt olulist informatsiooni vastustaja jaoks, et ta saaks hinnata oma võimeid, kas nende kohustuste täitmine on talle jõukohane või mitte. Lepingu üldtingimustes on märgitud ka, et võlgnik on kohustatud hüvitama apellandile võla sissenõudmisega seotud kulud ja on viidatud nende suurusele. Võla sissenõudmisega seotud kulude puhul ei ole tegemist kahju hüvitamise nõudega. Kohus on alusetult jätnud kohaldamata hagiavalduses viidatud krediidilepingu üldtingimuste punktides 5. 3 ja 9. 3 sisalduva menetlusosaliste vahelise kokkuleppe. Vastavalt krediidilepingu üldtingimuste punktile 9. 3 on menetlusosalised kokku leppinud, et krediidiandja poolt krediidisaajale ja käendajatele nendepoolsest lepingurikkumisest tingitud kirjalike teadete saatmise eest tuleb krediidiandjale tasuda hinnakirjas sätestatud tasu. Vastavalt üldtingimuste punktile 5. 3 tuleb lepingu ülesütlemisel tasuda krediidiandjale muuhulgas muud võimalikud kohustused, mille alla kuulub ka nimetatud tasu maksmise kohustus. Viidatud hinnakiri ning kostjale saadetud kirjalikud teated olid lisatud hagiavaldusele dokumentaalsete tõenditena. Sisuliselt on tegemist hageja tasulise teenusega, mille puhul on menetlusosalised kokku leppinud, et lähtutakse hageja hinnakirjast. Kokkuleppe sõlmimisel on pank lähtunud kliendile teenuse selguse ja läbipaistvuse tagamise huvidest, sätestades saadetavatele kirjadele konkreetses suuruses tasud, millega kliendil on võimalik tutvuda juba enne lepingu sõlmimist. Ettenähtud tasud sisaldavad muuhulgas sideasutusele makstavat tasu, ümbrike maksumust, töötajatele makstavaid tasusid, ajakulu, mida töötaja oleks saanud võla sissenõudemise asemel suunata ettevõttele kasu teenimiseks, töövahendite soetamise ja kulumisega kaasnevaid kulusid jms. Kuna tegemist on hageja poolt kantavate kuludega, on nende tegelik suurus küll hageja poolt umbkaudu väljaarvutatav, kuid
kliendil selle kohta ülevaade puudub. Eeltoodust tulenevalt ongi krediidiandja ja krediidisaaja üldtingimustes sätestatuga kokku leppinud tasu kindlad suurused. Kohtu lähtumine kitsalt nõude nimetusest, jättes menetlusosaliste kokkuleppest tuleneva nõude tegeliku sisu tähelepanuta, või selle ebaõige tõlgendamine on alusetu. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et VÕS § 415 lg. 1 viitab VÕS § 113 lg. 1 esimeses kahes lauses sätestatud seadusjärgsele viivisemäärale. Kohus ei hinnanud kõiki hagis esitatud asjoalusid ja tõendeid ega põhjendanud piisavalt oma seisukohta. Apellant on viivise arvestamisel lähtunud VÕS § 415 lõikest 1, mille kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 415 lõikes 1 ei ole viidatud, et nimetatud paragrahvis oleks viidatud ainult VÕS § 113 lõikes 1 esimesele kahele lausele, vaid on viidatud tervele lõikele 1, kus on kolm lauset. Samuti ei ole VÕS § 415 lõikes 1 muud tunnust, mis viitaks ainult VÕS § 94 sätestatud intressimäärale. Seadusest ei tulene erisusi VÕS § 113 lg. 1 kohaldamisel tarbijakrediidilepingutele. VÕS § 113 lg. 1 kolmanda lause mõtteks on tagada võlausaldajale võlgniku viivituse aja eest vähemalt samas suuruses intress, nagu oli lepingus kokku lepitud. Nimetatud eesmärki on oluline silmas pidada ka tarbijakrediidilepingute puhul. Et apellandi ja vastustaja vahel sõlmitud lepingujärgne intressimäär on 25, 04% aastas, mis on suurem kui seadusjärgsed viivisemäärad, siis tuleb apellandi ja vastustaja vahel sõlmitud lepingule kohalduva viivisemäära leidmisel lähtuda VÕS § 113 lg. 1 lausest 3 ning vastustaja on kohustatud tasuma apellandile viivist lepingujärgse intressimäära alusel, s. o. 25, 04% aastas. Taolise viivisemäära kohaldamise aluseks on ka lepingu üldtingimuste p. 6. 1, mille kohaselt maksab tarbijast krediidisaaja krediidiandjale viivist seaduses sätestatud maksimaalses määras. Viivisemäära ei ole seaduses kindla summana või protsendina paika pandud. Seaduses sätestatud viivisemäära kindlakstegemisel viitab seadus ühel juhul poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatavale viimasele intressimäärale ja teisel juhul krediidilepingus kokkulepitud intressimäärale. Üldtingimuste p. 6.1 sisaldavast sõnastusest „seaduses sätestatud maksimaalses määras” võib mõistlikult aru saada, et viivisemääraks on kõige kõrgem viivise määr, millele viitab seadus. Kuna poolte vahel on sõlmitud krediidileping, siis on maksimaalne seaduses sätestatud viivisemäär võrdne krediidilepingus kokkulepitud intressimääraga. Sellist seisukohta kinnitab ka Riigikohus, öeldes, et seadusjärgse viivise arvestamiseks lepingute puhul, kus on ette nähtud raha maksmine intressiga, esmajoones laenulepingute puhul, on võlausaldajal võimalik nõuda viivist ka lepingujärgse intressimäära järgi. Alates 1. jaanuarist 2006. a. on VÕS § 113 lg. 1 kolmandas lauses sätestatud, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivisemääraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Alates
1.jaanuarist 2006. a. võrreldakse lepingujärgset intressimäära (taas) seadusjärgse viivisemääraga (st. VÕS § 113 lg. 1 teises lauses sätestatud määraga) ning lepingujärgsele intressimäärale saab tugineda seadusjärgse viivisemäärana, kui see intressimäär on suurem üldisest VÕS § 113 lg. 1 teises lauses nimetatud viivisemäärast. Tulenevalt ülalöeldust tuleb lugeda poolte vahel kokkulepitud intressimääraks 25, 04% aastas. Seega on kohus valesti kohaldanud materiaalõigusenormi, lähtudes viivise arvestamisel valest viivisemäärast. Kuna viivisemääraks on 25, 04% aastas, siis tuleb ka alates 26. märtsist 2008. a. lisanduva viivise väljamõistmisel lähtuda sellest määrast. VÕS § 113 lg. 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kuna hageja võla sissenõudmisega seotud kulusid tuleb käsitleda kui tasulist teenust, on tegemist rahalise kohustuse täitmisega viivitamisega ja selle eest on apellandil õigus nõuda viivist 25, 04% aastas. Maakohus jättis ebaõigesti hageja poolt kantud menetluskulud 91% ulatuses vastustaja kanda ning vastustaja menetluskulud 8% ulatuses apellandi kanda. Menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg. 1 kohaselt jätta poole kanda, kelle kahjuks otsus tehti.
Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Hagist loobumise avaldus
22.oktoobril 2009. a. esitas hageja ringkonnakohtule avalduse, milles teatas, et loobub nõudest kostjalt võla sissenõudmiskulude väljamõistmiseks summas 900 krooni. Ülejäänud osas jäi hageja oma apellatsioonkaebuse juurde. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega kostjalt mõisteti hageja kasuks välja põhivõlg 29.881, 02 krooni, leppetrahv 5976, 20 krooni ja intress lepingu ülesütlemiseni 3867, 11 krooni, samuti osas, millega hagi viivise saamiseks põhinõudelt osaliselt rahuldati ning hagi viivise saamiseks intressilt jäeti rahuldamata. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lõikega 1 ei kontrolli kolleegium otsuse õigsust selles osas. Apellatsioonimenetluses vaidlustas hageja otsust osas, millega hagi viivise saamiseks põhinõudelt osaliselt ja võla sissenõudmisega seotud kulutuste hüvitamiseks täielikult rahuldamata jäeti. Apellatsioonimenetluse kestel loobus hageja oma nõudest kostjalt võla sissenõudmisega seotud kulu väljamõistmiseks summas 900 krooni. Kolleegium leiab, et hageja loobumine hagist selles osas tuleb vastu võtta, sest sellest keeldumiseks ei ole ühtki TsMS § 429 lõikes 4 sätestatud alustest. Kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 4 tuleb maakohtu otsus selles osas tühistada, tsiviilasja menetlus aga lõpetada. Kolleegium leiab ka, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega hagi viivise saamiseks põhinõudelt osaliselt rahuldamata jäeti; selles osas saab ringkonnakohus teha uue otsuse, rahuldades ühekordselt viivise saamiseks esitatud hagi 4981, 30 ulatuses ja mõistes kostjalt alates hagi esitamisest välja viivise põhivõlalt 25, 04% suuruses määras. Hagi esitamise aja 25. märtsi 2008. a. seisuga hages hageja kostjalt viivist summas 5137, 74 krooni, mille ta oli arvestanud lepingus kokkulepitud viivisemääraga 25, 04% aastas, lähtudes võlgnevusest 30.781, 02 krooni, sealhulgas tagastamata krediit 29.881, 02 krooni ja kostjalt võla sissenõudmisega seotud kulu 900 krooni. Et hageja on oma nõudest 900 krooni osas loobunud, siis ei ole alust arvestada hagejal kostjalt põhivõlana saadaoleva summa hulka võla sissenõudmisega seotud kulu 900 krooni ja viivist tuleb arvestada tagastamata krediidisummalt 29.881, 02 krooni. Vaidlustatud ei ole, et selle summa tasumisega oli kostja hagi esitamise ajaks viivitanud 243 päeva. Maakohus eksis aga, kui leidis, et VÕS § 415 lg. 1 lause 1 kohane viivisemäär, millest kõrgemat viivist ei saa hageja tarbijakrediidilepingu järgi nõuda, on VÕS § 113 lg. 1 lausest 2 tulenev viivisemäär. Riigikohus on lahendis 3-2-1-120-08 leidnud, et VÕS § 415 lg. 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg. 1 kolmandale lausele, mille kohaselt juhul, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt krediidisumma tagastamisega viivitamise eest viivist 25, 04% viivitatud summalt aastas. Ajavahemikul 26. juulist 2007. a. kuni 25. märtsini 2008. a. viivitatud 243 päeva eest on hagejal õigus nõuda kostjalt krediidi tagastamata jätmise eest viivist 4981, 30 krooni (243 päeva x viivisemäär 25, 04% : aasta päevade arvuga 365 x põhivõlg 29.881, 02). See summa tulebki kostjalt hageja kasuks välja mõista. Alates 26. märtsist 2008. a. on hagejal eespooltoodud põhjendusel õigus saada kostjalt viivist 25, 04% põhivõlalt 29.881, 02 krooni aastas kuni võla tasumiseni. Seegi nõue tuleb rahuldada. Menetlusosaliste maakohtus tehtud menetluskulud tuleb jaotada vastavalt TsMS § 163 lõikele 1 võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Vastavalt TsMS § 168 lõikele 2 tuleb arvesse võtta ka nõuet, millest hageja apellatsioonimenetluses loobus. Protsendina põhinõudest esitatud viivisenõuet arvestamata oli hagi esitatud summas 45.762, 07 krooni, millest hagi rahuldatakse summas 44.705, 63 krooni ehk 97, 7% ulatuses. Seega tuleb menetlusosalistel
esimese astme kohtus tehtud menetluskulud kanda samas proportsioonis: hagejal 2, 3% ulatuses ja kostjal 97, 7% ulatuses. Apellatsioonimenetluse menetluskulud tuleb jaotada vastavalt TsMS § 171 lg. 1, § 163 lg. 1 ja § 168 lg. 2 koosmõjule võrdeliselt apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatusega. Apellatsioonimenetluses vaidlustas hageja otsuse protsendina põhinõudest esitatud viivisenõuet arvestamata summas 3954, 44 krooni, millest kaebus rahuldatakse summas 2898 krooni ehk 73, 3% ulatuses. Apellatsioonimenetluse menetluskulud tuleb menetlusosaliste vahel jaotada selles proportsioonis, kusjuures hageja kanda jäävad kulud 26, 7% ja kostja kanda 73, 3% ulatuses.
Iko Nõmm
Imbi Sidok
Malle Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.