Võlaõigus › Toetamislepingud

toetuslepinguga, vaid juhindus raamatupidamise korraldamisel Eestis kehtivast seadusandlusest ja Euroopa Nõukogu otsustest 2002/307/EÜ ja 2001/275/EÜ. Kostja oli sunnitud täitma projektitegevust ilma vastava juhendita. Hageja keeldus vaatamata erilisele olukorrale toetuslepingu sõlmimisel arvestama kostja seisukohti auditi kohta ning andmast kostjale võimalust viia raamatupidamisdokumentatsioon kooskõlla hageja nõuetega ja teha muudatusi. Auditi ettevalmistamisele ei olnud kostja kaasatud ning jäetud arvestamata kostja kommentaarid, mistõttu see ei või olla objektiivne. Kostja allkirjastas toetuslepingu, kuna vastasel juhul oli reaalne oht toetusrahast üldse ilma jääda, kusjuures seisuga 08.04.2005.a oli projektitegevus juba lõppfaasis. Hageja väited abikulude kohta on väärad. Kostja esitas hagejale tööettevõtulepingud S. T. ja N. T. 24.04.2006 kirjaga. Juristide töö tasustamisel juhindus toetuse saaja töömahust ja osutatud teenuse kvaliteedist, mis vastasid täiel määral projektitegevuse tingimustele. See on tõendatud ka audiitorite arvamusega. Mitterahalise tegevusega seotud sissemaksete osas hageja vahearuande põhjal kostjale mingeid märkusi ei teinud. Kostja pöördus ka hageja esindajate poole küsimusega, kuidas tuleb mitterahalise tegevusega seotud sissemakseid aruandes kajastada, kuid ei saanud mingeid nõuandeid vastava finantsaruandluse vormistamise ja pidamise kohta. Seepärast lähtus kostja omast kogemusest. Esimese astme kohtu otsus Harju Maakohus rahuldas 28.09.2007 otsusega hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda. Poolte vahel puudus vaidlus asjaolu üle, et nende vaidlusalust suhet reguleeris 08.04.2005 allkirjastatud toetusleping. Lepingu objektiks oli kostjale toetuse andmine varjupaigataotlejatele ja pagulastele tasuta õigusabi andmiseks vastavalt lepingu tingimustele. Kostja tegevus kuulus toetamisele kogusummas 230 819,50 krooni, mille pealt pidi saadama toetust ligikaudu 46%. Leping reguleeris ka tegelikke abikõlbulikke kulusid. Lepingu lahutamatuks lisaks olid muuhulgas Euroopa Komisjoni 20.03.2001 otsus nr 2001/275/EÜ, mis reguleerib Euroopa Nõukogu otsuse 2000/596/EÜ üksikasjalikud rakenduseeskirjad kulude abikõlbulikkuse ja rakendamise aruannete kohta Euroopa Pagulaste Fondi kaasrahastatud meetmete kontekstis. Poolte vahel puudus vaidlus ka asjaolu üle, et tegelikkuses asus kostja hilisemalt lepinguga reguleeritud ülesandeid täitma juba alates juulikuust 2004.a ning et hageja aktsepteeris sellist olukorda. Siseministri käskkirjast nr 370 09.09.2004.a nähtub, et alles nimetatud kuupäeval kinnitas pädev ametiisik Euroopa Pagulaste Fondi juhttöögrupi otsused ja kiitis heaks vastavale projektikonkursile kostja poolt esitatud projektitaotluse. Seega asus kostja tegutsema ajal, kui ei olnud isegi mitte selge, kas kostja esitatud projektitaotlus kiidetakse heaks või mitte. Projektikonkursi tulemustest teavitati kostjat kirjaga 13.09.2004.a. Kirjaliku lepingu allkirjastamine toimus aga alles 08.04.2005.a. Kostja võttis endale teadlikult riski, et hilisemas rahastamises võib tekkida probleeme. Kostja on korduvalt kinnitanud, et lähtus oma tegevuses muuhulgas Euroopa Komisjoni otsusest 2001/275/EÜ, millele tugines hilisem kirjalik leping. Seega oli kostja teadlik oma kohustusest tõendada tehtud kulutuste abikõlblikkust kooskõlas nimetatud otsusega. Vastavalt Siseministeeriumi siseauditi osakonna põhimäärusele oli Siseministeeriumi nimetatud struktuuriüksus pädev analüüsima ja hindama muuhulgas ministeeriumi vahendusel Euroopa Liidu vahenditest, abist või toetusest finantseeritavate projektide tulemuslikkust ning sisekontrolli (sh siseauditi) korraldust. Kohustuse taluda audiitorkontrolli võttis kostja endale pooltevahelise lepinguga. Vastavalt kokkuleppele võis Euroopa Komisjoni kõrval teha toetuse kasutamise osas audiitorkontrolli ka Siseministeerium, mille viivad läbi ministeeriumi töötajad. Selliseid kontrolle võis läbi viia kogu lepingu rakendamise perioodi vältel kuni

lõppmakse tegemiseni ja viis aastat pärast lõppmakse tegemise kuupäeva ning et vajaduse korral võis ministeerium kontrolli tulemusel võtta vastu otsuse toetuse tagasinõudmise kohta. Vastavalt TsMS § 230 lg 1 oli kostjal võimalik esitada auditit ümberlükkavad tõendid. Samuti ei taotlenud kostja kohtult raamatupidamisalase ekspertiisi määramist. Täiendavad tõendid, mis kostja esitas kohtumenetluse käigus 2007.a, millised oleksid pidanud olema esitatud juba aastal 2005 kas siis koos vahearuandega 27.07.2005 või lõpparuandega 02.09.2005 või siis läbiviidud auditi käigus, näitasid, et kostja ei tegutsenud heas usus. Samuti ei ole kostja esitanud kohtule veenvaid tõendeid, millised lükkaksid ümber hageja kuludokumentide auditi järeldused. Peamiseks probleemiks, miks ei tunnistatud kõiki kostja poolt esitatud kulusid abikõlbulikeks, oli asjaolu, et need ei olnud dokumenteeritud või ei vastanud esitatud dokumendi koopia originaalile või puudus mõni originaal; kõik kulud ei osutunud auditeeritavateks, sealhulgas väidetavalt suuliste lepingute alusel ja praktikantide poolt tehtud töö; samuti ei olnud võimalik kõiki esitatud kulusid seostada konkreetse projektiga. Lepingust tulenevalt oleksid pidanud kõik kulutuste abikõlbulikkust tõendavad tõendid olema hagejale esitatud koos vahe- ja lõpparuandega. Kuna mõlemad aruanded esitati peale lepingu kirjalikku vormistamist, ei saa olla vaidlust, et kostja oli teadlik, mida kumbki aruanne endas sisaldama pidi. Kostjale anti võimalus tutvuda auditi projektiga ja esitada oma vastuväiteid, seega siis ka likvideerida selles välja toodud puudused enne auditi kinnitamist. Kostja neid võimalusi ei kasutanud. Samuti esineb vastuolu kostja kontaktisiku L. S. poolt audiitorile antud teabe ja kostja esindaja esitatud tõendite vahel, mis andis aluse kahelda esitatud lepingute koopiate vormistamise ajas. Vastavalt lepingule on hageja esitanud kostjale varem tehtud maksete kogusumma ülejäägi tagasimaksmise korralduse. Kooskõlas VÕS § 1028 lg 1 oli põhjendatud hageja nõue saada tagasi 08.04.2005 lepingu alusel makstud toetus ulatuses, mis vastab abikõlbulikuks mitte osutunud kostja kulutuste mahule. Apellatsioonkaebus Apellant palub tühistada Harju Maakohtu 28.09.2007 otsuse ja välja mõista apellandi poolt tasutud riigilõivu. Apellant leiab, et Harju Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja ebaõigesti hinnanud tõendeid. Kohus jättis tähelepanuta väga olulise asjaolu, et apellant oli sunnitud alustama projektitaotlusega ettenähtud tegevust, kuna tema poole pöördusid KMA esindajad palvega osutada abi Eestisse saabuvatele varjupaigataotlejatele. Toetuslepingu mitteõigeaegne sõlmimine oli tingitud Siseministeeriumi mittenõuetekohasest tegevusest. Apellant eeldas, et projektitaotluse heakskiitmise puhul eraldatakse Siseministeeriumi poolt vajalikud rahasummad õigeaegselt ja lubatud mahus. Apellant oli sunnitud täitma projektitegevust ilma vastustaja vastava juhendita. Antud juhul rikkus Siseministeerium Euroopa Nõukogu 18.12.2001 otsuse nr 2002/307/EÜ artikli 3 lõiget 1. Toetuslepingu sõlmimisel oli Siseministeeriumi esindajate poolt lubatud, et arvesse võetakse eriline olukord, mis oli tekkinud seoses Euroopa Komisjoni ülekannete teostamise hilinemisega. Seetõttu oli ekslik kohtu järeldus, et enne toetuslepingu sõlmimist projekti eesmärkide täitmise alustamist apellandi poolt ei muuda toimunud rikkumist vabandatavaks VÕS § 103 mõttes. Maakohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et auditi korraldamisel oli kaasatud ebakompetentne isik, kes ei omanud finantsharidust ja kellel puudusid töökogemus ja teadmised. Juba 09.03.2006.a koos vastusega hagiavaldusele esitas apellant ka oma

vastuväited auditi tulemuste kohta, kus oli kajastatud apellandi raamatupidamisosakonna spetsialistide seisukohad kulude abikõlblikkuse kohta. Harju Maakohus jättis nimetatud seisukoha aga täiesti arvestamata. Kohus ei ole arvestanud asjaoluga, et töölepingud töötajatega saab vormistada ka peale töötaja poolt tööle asumist. Töölepingute koopiad olid esitatud vastustajale juba 24.04.2006.a kirjaga. Samuti ei ole kirjalikult vormistatud tööleping ainus dokument, millega saab tõendada töösuhteid. Apellandi esitatud dokumendid on kooskõlas EL Komisjoni Eeskirjadega. Seega jääb arusaamatuks, miks nõuetekohaselt esitatud dokumendid olid jäetud audiitorite poolt tähelepanuta. Apellant on palunud korduvalt Siseministeeriumilt instruktsioone kuidas kajastada aruannetes mitterahalisi sissemakseid, kuid pole saanud vastust. Kui apellandile oleks seletatud Siseministeeriumi soovitusi mitterahaliste sissemaksete kohta, siis oleks ta kindlasti esitanud kõik vajalikud dokumendid, sh lepingud praktikantidega jne. Apellandil polnud alust varjata nimetatud dokumente, kuna ta oli ise huvitatud saama projektitaotlusega ettenähtud toetust, kusjuures projektitegevus oli juba tol ajal peaaegu täidetud ainult apellandi raha arvel. Vastustaja seisukoht Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata ning kohtukulud apellandi kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud asja materjalidega, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Kolleegium ei nõustu kaebuses esitatud seisukohtadega hagi rahuldamata jätmiseks ja leiab, et kohus on otsuses arvestanud kõigi asjas esitatud ja kogutud tõenditega, kohus on õigesti kohaldanud materiaalõigusnormi. Kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning vastab TsMS § 436 nõuetele. Kolleegiumi arvates leidis kohus põhjendatult, et kostja poolt projektijärgse tegevuse alustamine enne hageja poolt selle heaks kiitmist ning rahade ülekandmiseks/kasutamiseks toetuslepingu sõlmimist, toimus kostja enda riisikol ja kostja oli teadlik, et projekti rahastamise vahendid tulevad Euroopa Pagulaste Fondist (EPF). Seega ei saadud toetuslepingut sõlmida varem, kui Euroopa Komisjon Eesti kaasfinantseerimise taotluse heaks kiidab. Kostja projektitaotluse on siseminister heakskiitnud 09.09.2004 käskkirjaga nr 379 (III kd tlk 560). Et hagejale ei olnud teada, millal Euroopa Komisjon vastava otsuse vastu võtab, ei olnud hagejal võimalik teatada kostjale ka lepingu sõlmimise kuupäeva. Eeltoodu ei anna alust järeldada, et hageja on lepingu sõlmimisega venitanud, nagu kostja ekslikult leiab. Et hageja tegevus oli suunatud lepingu sõlmimisele, tõendab asjaolu, et kostjat teavitati 13.09.2004 taotluse läbivaatamisest, projektikonkursi tulemustest ja kaasfinantseerimislepingu vormi ettevalmistamisest (III kd tlk 561, 562). Hageja sai toetuslepingu sõlmida alles peale kostjalt kõigi lepingu lisade allkirjastamist.

Poolte vahel on vaidlus selles, kas kõik kostja projekti raames tehtud kulud on abikõlbulikud ja dokumenteeritud. Kaebuse väitega, nagu oleksid tingimused, millest projekti raames lähtuda, kostjale enne lepingu sõlmimist olnud ebaselged, kolleegium ei nõustu. Nähtuvalt 05.03.2007 kohtule esitatud kirjast on kostja ise möönnud, et enne lepingu sõlmimist pidi ta juhinduma Euroopa Komisjoni 2001/275/EÜ otsusest, mis on täies mahus ka 08.04.2005 sõlmitud toetuslepingu lisa nr 5. Seega lepingu lisaga oli kostjal võimalik tutvuda juba projektitaotluse esitamisel ja ta pidi olema teadlik nõuetest, milliseid kulusid saab lugeda abikõlbulikeks ning millistel juhtudel kulud kaasrahastamiskõlbulikud ei ole. Komisjoni otsuse eeskiri 7 kohaselt oli õigus nõuda kuludokumente kontrollimiseks komisjonil ning lepingu lisa 4 punkti 6.3 kohaselt oli sama õigus ka hagejal. Et hageja arvestas kostja poolt projekti raames tehtavate töödega, tõendab auditeerimise periood kostja tegevuste ja kulude osas 01.07.2004 - 30.06.2005, mitte aga alates lepingu sõlmimisest. Seega maakohus tuvastas õigesti, et kostja ise, tuginedes Euroopa Komisjoni 2001/275/EÜ otsusele, oli teadlik oma kohustusest tõendada kulutuste abikõlbulikkust kooskõlas nimetatud otsusega. Kaebuses tugineb kostja väitele, et auditi viis läbi audiitor, kellel puudus finantsharidus ja teadmised MTÜ tegevuse eripära kohta. Kolleegium sellega ei nõustu. Vabariigi Valitsuse 19.11.1996 määrusega nr 293 kinnitatud „Ametikohtade põhigruppide atesteerimisnõuded“ ja riigiteenistujate ametinimetuste ja palgaastmestiku seaduse § 6 lg 5 p 51 kohaselt kuulub audiitor vanemametnike põhigruppi. Eelnimetatud määruse IV osas on toodud nõuded riigi ja kohaliku omavalitsuse vanemametnike kohta. Avalikku teenistusse nimetatav isik peab vastama ametikohale esitatavatele nõuetele. Asjaolu, et auditi läbiviinud K. H. ei ole finantsharidust ei tähenda, et ta oleks ebakompetentne ning ei vastaks audiitorile esitatavatele nõuetele. Lisaks viisid auditi läbi kaks audiitorit, kellest ühel, M. K., oli finantsalane haridus. Samas ei oma antud asjas tähtsust audiitorite täpne haridus (kvalifikatsioon) ega teadmised mittetulundusühingute eripära kohta, sest ametniku haridustase peab vastama ametikohale esitatud nõuetele. Kostja auditeerimisel ei saanud hageja rakendada mingeid erisusi, võrreldes üldiste reeglitega, mis tulenevad Euroopa Komisjoni otsusest 2001/275/EÜ. Audiitor peab auditi läbi viima objektiivselt. Kostja väide tunnistaja ebaobjektiivsuses on põhjendamatu. Tulenevalt toetuslepingu lisadest 3.3 ja 3.7. kohustus kostja esitama hagejale kõik kulutuste abikõlbulikkust tõendavad kuludokumendid koos vahe-ja lõpparuandega. Maakohus leidis põhjendatult, et enne auditi kinnitamist ja korduvalt antud ajale kõigi abikõlbulikkust tõendavate tõendite esitamiseks, esitas kostja S. T. ja N. T. sõlmitud lepingud alles mitu kuud peale auditit, olles auditi käigus eelnevalt tunnistanud, et lepinguid sõlmitud ei ole, mistõttu ei vastanud S. ja N. T. tasutud summad Euroopa Komisjoni otsuse 2001/275/EÜ eeskirjas 9 sätestatud tingimustele tööjõukulude kohta. Samas ei oleks isegi nende lepingute õigeaegsel esitamisel olnud võimalik hinnata S. ja N. T. töö mahtu projekti raames, kuivõrd puudusid vastavad tööajatabelid või muud aruanded tehtud tööde ja nende mahtude kohta. Kolleegium nõustub kohtu poolt kostja esitatud tõenditele hinnangu andmisega ja sellest tehtud järeldusega, et mitterahalisi sissemakseid ei olnud võimalik sõltumatult auditeerida. Euroopa Komisjoni otsuse eeskirja 27 punktide b ja d kohaselt peab mitterahaliste sissemaksete väärtust olema võimalik sõltumatult hinnata ja auditeerida ning vabatahtliku tasuta töö väärtuse kindlaksmääramisel võetakse arvesse tööga seotud ajakulu ning tehtud töö eest tavaliselt makstavat tunni- ja päevatasu. Et kostja praktikantide tööajatabeleid (mitterahaline sissemaks), mille alusel oleks võimalik sõltumatult hinnata ja auditeerida praktikantide tööd ja ajakulu hagejale, s.h. audiitoritele 1,5 aasta jooksul ehk tähtaegselt ei

esitanud ja nähtuvalt asja materjalidest on kontaktisik L. S. tunnistanud, et tööaja tabeleid koostatud ei ole, ei saa mitterahalisi sissemakseid, tulenevalt Euroopa Komisjoni otsuse 2001/275/EÜ eeskirjas 7 ja 27 sätestatud nõuetest, abikõlbulike kuludena käsitleda. Lepingu allkirjastamisega oli kostja aktsepteerinud hageja õigust auditi läbiviimiseks (p 9.4.) ja hageja võis võtta vastu otsuse toetuse tagasinõudmise kohta. Toetuse lõplik summa määratakse kindlaks auditi tulemustest (p-de 3.2 ja 4 alusel), kus hinnatakse ka projekti abikõlbulikke kulusid. Et hageja oli auditi tulemusel esimese maksega kostjale tasunud rohkem, kui kostja kulutused abikõlbulikeks kulutusteks osutusid, jõudis kohus õigele järeldusele, et hageja oli õigustatud tagasi saama osa 08.04.2005 toetuslepingu alusel kostjale välja makstud toetusest, so 13 177,68 krooni, mis vastab abikõlbulikuks mitte osutunud kostja kulutuste mahule (VÕS § 1028 lg 1). Ka toetuslepingu p-s 4.4. olid pooled kokku leppinud, et juhul, kui varem tehtud maksete kogusumma on lõpliku toetuse summast suurem, väljastab hageja ülejäägi tagasimaksmise korralduse, mida hageja ka tegi. Kolleegium nõustub kohtuga selles, et hageja on oma nõude suuruse arvestamisel võtnud arvesse kostja poolt esitatud andmed. Kohtutoimiku materjalidest ei nähtu kostja päringuid lepingu täitmisega (ka mitterahaliste sissemaksete kajastamisega) seonduvalt, mistõttu kaebuse seisukoht nagu oleks hageja keeldunud kostjale lepingu täitmisega seotud küsimustele vastamast või juhendamast, ei ole asjakohane. Kolleegium nõustub täielikult kohtu seisukohaga selles, et kostja poolt hilisemalt lepinguga reguleeritud ülesannete vabatahtlikult täitma asumine ei saa avaldada mõju kostja kohustusele pooltevahelist lepingut täita ega muuda auditi käigus kindlaks tehtud kulude dokumenteerimata jätmist vabandatavaks VÕS § 103 mõttes, kuivõrd kostja ise on asjas möönnud et enne lepingu sõlmimist pidi ta juhinduma Euroopa Komisjoni 2001/275/EÜ otsusest, mis on 08.04.2005 sõlmitud toetuslepingu lisa nr 5. Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ja teha asjas teistsuguseid järeldusi kui tegi maakohus, jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Maakohus jättis kõik menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtul ei ole alust seda muuta. Kooskõlas TsMS § 171 lg-ga 1 jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel apellatsioonikohtus kantud menetluskulud kostja MTÜ Inimõiguste Teabekeskuse kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Urmas Reinola

Ülle Jänes

Ande Tänav

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.