2-06-26114/33 - Võlaõigus - Muud lepingud teenuste osutamiseks - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Asjaolud KÜ Lohusalu esitas Harju Maakohtule 27.09.2006 hagi OÜ BREM Kinnisvarahooldus vastu kohustuse täitmiseks. 10.10.2006 esitas hageja taotluse kostja asendamiseks AS-ga Esmar. Harju Maakohus rahuldas 10.10.2006 määrusega hageja taotluse ja asendas kostja OÜ BREM Kinnisvarahooldus kostjaga AS Esmar. Hagi põhjenduste kohaselt on kostja Lohusalu Konverentsikeskuse tegevuspiirkonnas asuva ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni süsteemi aluse maa omanikuks. Kostja hallatav ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni süsteem teenindab 72 elanikku. Tulenevalt ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) eesmärgist ja mõttest on kostja sõltumata tema ja hageja vahel vastava lepingu olemasolust või selle puudumisest kohustatud tema poolt hallatava ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni süsteemi tegevuspiirkonnas varustama Keila Vallavalitsuse poolt kehtestatud hindadega hageja liikmeid veega ja ära juhtima nende reovee. ÜVVKS § 14 lg 2 kohaselt võib kostja oma teenuste eest küsida vaid Keila Vallavalitsuse poolt kehtestatud hindu. Hageja palus kohustada kostjat tagama KÜ-le Lohusalu veega varustamine ja reovee ärajuhtimine vastavuses Keila Vallavalitsuse poolt kehtestatud hindadele. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Lohusalu Konverentsikeskuse piirkonnas kostjale kuuluvate veevärgi- ja kanalisatsiooniseadmete puhul ei ole tegemist ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni süsteemi kuuluvate seadmetega. Kostja puhul pole tegemist vee-ettevõtjaga ÜVVKS tähenduses, kuivõrd Keila Vallavolikogu ei ole kostjat vee-ettevõtjaks kinnitanud. Samuti ei teeninda kostja talle kuuluva veevärgi- ja kanalisatsiooni süsteemi kaudu vähemalt 50 elanikku, nagu väidab ekslikult hageja. Riigikohtu lahendist 3-2-1-106-05 tulenevalt võiks hageja olla teoreetiliselt veevärgi ja kanalisatsiooniga liitujaks ning seega kliendiks ÜVVKS § 8 lg 2 mõttes. Seega ei saa teenindatavateks elanikeks olla ÜVVKS § 2 lg 1 järgi korteriomanikud eraldi, vaid korteriühistu. Samuti ei ole kostjal kohustusi ridaelamutes 9, 10 ja 11 asuvaid kortereid valdavate isikute suhtes, kuivõrd nimetatud isikud valdavad kortereid ilma õigusliku aluseta ja kostja on esitanud nõuded nimetatud isikute valduses olevate korterite vabastamiseks. Seega ei saa nimetatud ridaelamutes kortereid kasutavad isikud olla kostja jaoks klientideks ja teenindatavateks elanikeks ÜVVKS § 2 lg 1 tähenduses. Kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatav hind ei ole kostjale siduv ning kostja on lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt ise pädev otsustama, kellega ja millistel tingimustel ta lepingu sõlmib. 2(7)

Maakohtu otsus Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-106-05 kohaselt ÜVVKS § 3 lg 1 all mõeldakse korteriomandite korral kinnistu all maatükki, mitte aga iga korteriomandit. ÜVVKS § 8 lg 1 sättest ei tulene tsiviilkolleegiumi arvates asjaolu, et vee-ettevõtja kliendiks on korteriomanike kaasomandis oleva kinnistu mõttelise osa iga omanik eraldi. Korteriomandite omanikud saavad ÜVVKS § 5 lg 2 mõtte kohaselt olla ühisveevärgiga ja kanalisatsiooniga liitujateks ja seega vee-ettevõtja kliendiks ühiselt, sest üldteadaolevalt ei ole korteriomandite reaalosade hulgas tavaliselt eraldi veevärki ja kanalisatsiooni, mille nad saaksid ühendada ühisveevärgiga ja kanalisatsiooniga kuni 2 meetrit kinnistu piirist väljaspool (ÜVVKS § 3 lg 1). /.../ Seega saavad korteriomanikud üldjuhul olla ühisveevärgi ja – kanalisatsiooniga liitujateks ja seega ka vee-ettevõtja kliendiks ÜVVKS mõttes ühiselt /.../. Kostja puhul pole tegemist vee-ettevõtjaga ÜVVKS mõttes, kuivõrd Keila Vallavolikogu ei ole kostjat vee-ettevõtjaks kinnitanud. Samuti ei teeninda kostja talle kuuluva veevärgi ja kanalisatsioonisüsteemi kaudu vähemalt 50 elanikku KOS § 8 lg 1 mõttest lähtudes. Kuivõrd kostja ei teeninda veevärgi ja kanalisatsiooni süsteemi kaudu vähemalt 50 elanikku ning ta ise ei ole vee-ettevõtjaks kinnitatud Keila valla territooriumil, siis pole kostjale kuuluvate veevärgi- ja kanalisatsiooniseadmete puhul tegemist ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni kuuluvate seadmetega. Seega ei ole kostjale siduv ka kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatav teenuse hind, millise kohaldamise kohustamiseks on hageja oma hagi kohtule kostja vastu esitanud. Apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja uue otsusega hagi rahuldada ning menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et kostjale kuuluvate seadmete puhul ei ole tegemist ühisveevärgi ja –kanalisatsiooniga ÜVVKS § 2 lg 1 mõttes, mistõttu hagejal puuduvat õigus Keila Vallavalitsuse poolt määratud hindadega saada ühisveevärgist vett ning juhtida ühiskanalisatsiooni reovett. Maakohus on kohtuotsuse aluseks olevat Riigikohtu lahendit ebaõigesti tõlgendanud ja seetõttu teinud kõnealusest otsusest ka ebaõiged järeldused. Kõnealuses otsuses ei väljendatud Riigikohus otseselt ega kaudselt kordagi seisukohta, et ÜVVKS § 2 lg 1 kasutatud mõiste „elanik“ on samastatud mõistega „klient“. Riigikohtu lahendi ja ÜVVKS tõlgendamisel on maakohus põhjendamatult samastanud sõnad „klient“ ja „elanik.“ Vaid selle asjaolu tõttu on kohus asunud ebaõigele seisukohale, et kostja maatükil asuva ühisveevärk ja -kanalisatsiooni kaudu teenindatakse ainult 1 elanikku. Samas eelnimetatud mõistetel on väga erinevad tähendused, mistõttu neid ei ole võimalik samastada. ÜVVKS § 8 lg 1 kohaselt on ÜVVKS-e mõttes „kliendiks“ kinnistu omanik või valdaja, hoonestusõiguse alusel maakasutaja või ehitise kui vallasasja omanik või valdaja, kelle kinnistu veevärk või kanalisatsioon on ühendatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga vastava torustikühenduse kaudu ja kellega vee-ettevõtja on sõlminud lepingu ühisveevärgivee võtmiseks või reovee ärajuhtimiseks. „Elaniku“ mõistet ei ole seadus avanud, kuid eesti keele grammatika kohaselt tähendab „elanik“ füüsilist isikut, kes elab 3(7)

teatud kohas. „Klient“ võib olla aga ka näiteks juriidiline isik, elanik aga mitte kunagi. Seega juba puhtalt see asjaolu välistab nende mõistete samastamise. Lisaks sellele juhul, kui seadusandja oleks eelnimetatud mõisteid soovinud samastada, ei oleks seaduses erineva nimetatusega mõisteid kasutatud. ÜVVKS § 2 lg 1 on Euroopa õigusega seotud säte, mida seetõttu tuleb ka tõlgendada kooskõlas Euroopa õigusega. Nimelt on ÜVVKS muutmise seaduse algeelnõu seletuskirjas kõnealuse sätte uue sõnastuse kohta märgitud: Eelnõu kohaselt muudetakse seaduse §-ga 2 ÜVVKS § 2 lg 1, täpsustades ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni mõistet, et alla 50 elanikku teenindavat süsteemi ei peaks tõlgendama ühisveevärgi või -kanalisatsioonina. /.../. Mõiste „50 elanikku“ põhineb EL nõukogu 13.11.1998 direktiivil 98/83/EC inimeste joogivee kvaliteedi kohta, mille art 3 lg 2 p b) kohaselt liikmesriigid võivad nimetatud direktiivi sätete alt välja jätta inimeste joogivee individuaalse veevõtukoha, mis toodab keskmiselt alla 10 m3 vett päevas või mida kasutavad vähem kui 50 inimest, välja arvatud juhul, kui veega varustamine on osa kaubanduslikust või ühiskondlikust tegevusest. Sõnu „elanik“ ja „inimene“ tuleb antud juhul mõista nende tavapärases tähenduses ning seega on ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniks iga vee- ja kanalisatsiooniseadmete süsteem, mille kaudu teenindatakse vähemalt 50 füüsilise isikut. Kui aga kohus leiab, et antud juhul on EL nõukogu 13.11.1998 direktiivi 98/83/EC art 3 lg 2 p b tähendus ebaselge, siis tuleb antud küsimuses pöörduda Euroopa Kohtu poole eelotsustuse saamiseks. Hagiavaldusele lisatud tõenditega on tõendatud, et vaidlusalune veevärk ja kanalisatsioon on kostja omand ning teenindab vähemalt 50 elanikku (reaalselt 72 elanikku). Sellest tulenevalt on maakohus ebaõigesti tuvastanud, et kostjale kuuluva ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni puhul ei ole tegemist ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga ÜVVKS § 2 lg 1 mõttes. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-141-04 kohaselt ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga kaetud alal on kliendil ÜVVKS § 8 lg 2 järgi õigus saada ühisveevärgist vett ning juhtida ühiskanalisatsiooni heitvett. Kuivõrd kostja omanduses olev ühisveevärgi ja kanalisatsioon on ühisveevärgiks ja kanalisatsiooniks ÜVVKS § 2 lg 1 mõttes, on hagejal ÜVVKS § 8 lg 2 ja § 14 lg 2 alusel õigus Keila vallavalitsuse poolt kehtestatud hindadega saada ühisveevärgist vett ning juhtida ühiskanalisatsiooni heitvett. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Apellatsioonimenetluses asendati senine kostja AS Esmar apellandi taotlusel kostjaga Mari Tool, kes peab apellatsioonkaebust alusetuks. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsuse põhjendusi tuleb muuta, kuid otsus lõppjäreldustes jätta muutmata. 4(7)

Kolleegium ei nõustu maakohtu otsuse seisukohaga, mille kohaselt Lohusalu Konverentsikeskuse maaüksusel asuvad veevärgi- ja kanalisatsiooni trassid ja seadmed ei kujuta endast ühisveevärki- ja kanalisatsiooni ÜVVKS mõttes. Nagu sätestab ÜVVKS § 1 (alates 01.01.2006 kehtivas redaktsioonis,) on ühisveevärk ja -kanalisatsioon ehitiste ja seadmete süsteem, mille kaudu toimub kinnistute veega varustamine või reovee ärajuhtimine, ning mis on vee-ettevõtja hallatav või teenindab vähemalt 50 elanikku. Kuivõrd hageja on rahvastikuregistri õiendiga (toimiku lk.18) tõendanud, et Lohusalu Konverentsikeskuse maa-alal asutate veevärgi ja -kanalisatsiooni seadmete kaudu teenindati vähemalt 50 (seejuures ühistu majades 7 ja 8 kokku 56) elanikku veega ja kanalisatsiooniteenusega, siis on tegemist ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga ÜVVKS § 2 lg. 1 mõttes. ÜVVKS ei samasta klienti elanikuga. Samas on õige maakohtu seisukoht, et AS-i Esmar ei ole kinnitatud ÜVVKS § 7 lg.2(1) kohaselt kohaliku omavalitsuse volikogu poolt vee-ettevõtjaks. ÜVVKS § 7 lg.2(1) sätestab, et kui ühisveevärk ja -kanalisatsioon on eraõigusliku juriidilise isiku omandis, esitab ettepaneku vee-ettevõtja määramiseks ühisveevärgi ja kanalisatsiooni omanik, mille kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt määrab kohaliku omavalituse volikogu ka vee-ettevõtja tegevuspiirkonna. Seega AS Esmar ei ole vee-ettevõtja antud ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni suhtes, mistõttu puudub alus tema kohustamiseks tagama hageja veega varustamise ja reovee ärajuhtimine kohaliku omavalituse kinnitatud teenuste hinnaga. Lisaks sellele on AS Esmar ja Esmar Kinnisvara OÜ sõlminud hoonestusõiguse seadmise lepingu ja 01.10.2007 on kinnistusraamatusse kantud hoonestusõigus Esmar Kinnisvara OÜ kasuks tähtajaga 25 aastat. Apellatsioonikohtus esitatud hoonestusõiguse seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu (esitatud mittetäielikult) p.3-2 kohaselt ulatub hoonestusõigus kogu lepingu esemeks olevale kinnistule koos selle oluliste osade ja päraldistega, järelikult ulatub hoonestusõigus ka kinnistul asuvatele veevärgi ja –kanalisatsioonitrassidele ja seadmetele. Seega ei olnud AS Esmar hoonestusõiguse seadmisest alates enam kinnistul asuva ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omanik ega otsene valdaja; ja seda ei ole ka 14.05.2008 kinnistu omanikuna sisse kantud füüsiline isik Mari Tool. Senise kostja asendamist hoonestusõiguse omanikuga ei ole hageja taotlenud, kuigi kostja esitas andmed hoonestusõiguse seadmise kohta juba 27.11.2007 (toimiku lk.122-126). Seega tuleb maakohtu otsus lõppjäreldustes jätta muumata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegium märgib, et apellatsioonkaebuses ei sisaldu vastuväiteid maakohtu otsusele osas, millises käsitatakse asjaolu, et kostjat ei ole vee-ettevõtjaks kinnitatud. Mis puutub nn. teenuse piirhinna siduvusse, siis ÜVVKS-ist ei tulene, et teenuse hind peab olema ühtne kõigile vee-ettevõtjatele kohaliku omavalitsuse territooriumi. See järeldus tuleneb kolleegiumi arvates ÜVVSK §-ist 14 lg.3, mille kohaselt veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse hind kujundatakse selliselt, et vee-ettevõtjal oleks tagatud tootmiskulude katmine, kvaliteedi- ja ohutusnõuete täitmine, keskkonnakaitse tingimuste täitmine ja põhjendatud tulukus. Samas lg.2 sätestab, et teenuse hinna reguleerimise korra kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu ja hind kehtestatakse volikogu või vallavalitsuse määrusega. ÜVVKS § 7 lg.2(1) ja 3 sätestab, et kui ühisveevärk ja –kanalisatsioon on eraõigusliku juriidilise isiku omandis, esitab ettepaneku vee-ettevõtja määramiseks ühisveevärgi ja 5(7)