Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

kehtestatud hinnakirja alusel. Lepingu sõlmimise ajal oli tasuks 14,95 krooni 1 m3 eest, alates 01.11.2006 aga 25 krooni 1 m3 eest. Lepingu p 16 kohaselt sõlmiti leping üheks aastaks. 30.08.2006 kirjas teatas OÜ BREM Kinnisvarahooldus hagejale, et Keila Vallavalitsuse kehtestatud hinnakiri ei ole talle siduv ning ta on nõus lepingut pikendama ja hageja hallatavate majade elanike veega varustamist ja reovee ärajuhtimist jätkama üksnes juhul, kui hageja kohustub tasuma 79,30 krooni 1 m3 eest. Hageja leidis, et kostja Lohusalu Konverentsikeskuse tegevuspiirkonnas asuva ühisveevärgi ja kanalisatsiooni (ÜVK) haldajana on kohustatud sõltumata lepingu olemasolust tema hallatavas ÜVK tegevuspiirkonnas varustama hageja liikmeid veega ja ära juhtima reovee ning võib ÜVVKS § 14 lg 2 järgi küsida oma teenuste eest üksnes Keila Vallavalitsuse kehtestatud hinda. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Lohusalu Konverentsikeskuse piirkonnas ei kuulu kostjale kuuluvad veevärgi- ja kanalisatsiooniseadmed ÜVK süsteemi. Kostja ei ole vee-ettevõtja ÜVVKS tähenduses, kuna Keila vallavolikogu ei ole teda selleks kinnitanud. Kostja ei teeninda veevärgi ja kanalisatsiooni kaudu vähemalt 50 elanikku. ÜVVKS § 2 lg 1 järgi ei saa teenindatavateks elanikeks olla korteriomanikud eraldi, vaid korteriühistu. Kohaliku omavalitsuse kehtestatav hind ei ole kostjale siduv ning ta on ise pädev otsustama, kellega ja millistel tingimustel ta lepingu sõlmib. Keila Vallavalitsuse kehtestatud hinnaga ei ole võimalik hagejale teenust osutada, kuna see hind ei kata kostjale teenuse osutamise tõttu tekkivaid elementaarseid kulutusi ega taga kvaliteedi- ja ohutusnõuete ning keskkonnatingimuste täitmist. 13.05.2010 vastuse kohaselt on kostja nõus osutama teenust 429,55 krooni ühe kuupmeetri veeja kanalisatsiooniteenuse eest koos investeeringutega. Kostjal on küll kohustus osutada hagejale teenust, kuid see peab toimuma mõistliku hinna eest. Vaidlusaluse teenuse osutamine ei ole kostja põhitegevus, veesüsteem on mõeldud oluliselt suuremale hulgale kasutajatele ning nii vähese kasutajate hulga puhul on hind kõrgem. Kostja esitatud OÜ Brem Kinnisvarahoolduse eksperthinnangust on näha hinna kujunemise alused. Maakohtu otsuse põhjendused 21.06.2010 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja tuvastas, et kostjal on kohustus osutada hagejale veega varustamise ja reovee ärajuhtimise teenust hagis toodud tingimustel, asendas kohtuotsusega kostja nõusoleku teenuse osutamise tingimuste osas ning kohustas kostjat osutama hagejale veega varustamise ja reovee ärajuhtimise teenust kohtu poolt määratud tingimustel. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Poolte vahel ei olnud vaidlust hagi aluseks olevate faktiliste asjaolude üle. Lohusalu Konverentsikeskuse territooriumil asuvad kaks korteriomanditeks jagatud kinnisasja kahe elamuga, mida haldab hageja. Hageja hallatavate elamute veega varustamine ja reovee ärajuhtimine toimub maatükkidega piirneval kinnisasjal asuvate ning enne maa ja korterite erastamist rajatud ja elamute torustikega ühendatud rajatiste kaudu, mille hoonestusõigus kuulub kostjale. OÜ BREM Kinnisvarahooldus, AS Esmar, M. Tool ja kostja on väljendanud nõusolekut jätkata hageja hallatavate majade elanike veega varustamist ja reovee ärajuhtimist üksnes juhul, kui hageja tasub selle eest kostja määratud hinda. Riigikohus on samas asjas tehtud lahendis, mis on alama astme kohtule siduv, leidnud, et hageja on õige isik, kes võib sõlmida lepingu tema hallatavate majade veega varustamiseks ja reovee ärajuhtimiseks. Riigikohtu arvates ei saanud pidada mõistlikult vastuvõetavaks olukorda, kus

ÜVK-ga liitunud hagejale ei ole tagatud ÜVK teenuse osutamine ega kontroll teenuse eest makstava hinna üle. Olmevee saamine ja reovee ärajuhtimine on teenus, mille kättesaadavus peab olema üldiselt tagatud. Seega on ÜVK teenuse kättesaadavuse tagamine avalik ülesanne, mille täitmise peab tagama kohalik omavalitsus. ÜVK omanik on kohustatud sõlmima hagejaga ÜVK teenuse osutamise lepingu ning seda mõistlikult vastuvõetavatel tingimustel. Tuvastades need tingimused, saab kohus ÜVK omaniku tahteavalduse lepingu sõlmimiseks asendada. Maakohus peab asja uuel läbivaatamisel hindama, millistel tingimustel (s.t esmajoones millise hinnaga) on ÜVK omanik kohustatud lepingu sõlmima. Riigikohtu arvates saab lähtuda samadest põhimõtetest, mis on ÜVK teenuse hinna määramiseks ette nähtud ÜVVKS § 14 lg-s 3 (ja kasutuseeskirja p-s 9.4), samuti VÕS § 28 lg-st 2. Seejuures saab lähtealusena lähtuda ka Keila vallas vee-ettevõtjale kehtestatud hinnakirjast. Samas võib hind olla ka sellest erinev, kui ÜVK eripära (suur amortiseeritus, ÜVK süsteemi ebaproportsionaalsed ülapidamiskulud jms) seda õigustab. ÜVK omanik (ja tema õiguseellane) pidi juba maa omandamisel arvestama kohustusega, et tal tuleb jätkuvalt tagada ÜVK teenuse osutamine hagejale. Kohus saab vastavalt asjaoludele asendada ÜVK omaniku tahteavalduse nii tähtajatu kui ka tähtajalise või tingimusliku lepingu sõlmimiseks. ÜVK omanik saab sellise lepingu üles öelda üksnes erakorraliselt mõjuval põhjusel. Lepingu sõlmituks lugemine ei piira ÜVK omaniku õigust taotleda Keila vallalt enda tunnistamist vee-ettevõtjaks ja osutada hagejale teenust valla kehtestatud hinnaga. See võib olla aluseks ka kohtulahendiga sõlmituks loetud lepingu muutmiseks või lõpetamiseks. Hageja tugineb oma nõudes asjaolule, et mõistlik hind on kohaliku omavalitsuse poolt määratud hind. Kostja tugineb hinnakalkulatsioonile, mille järgi on mõistlikuks hinnaks 429,55 krooni ühe kuupmeetri vee- ja kanalisatsiooniteenuse eest koos investeeringutega. Alternatiivselt on mõlemad menetlusosalised leidnud, et kohus võib määrata ka muu mõistliku hinna. Maakohtu arvates ei ole kostja hinnakalkulatsioonid usaldusväärsed tõendid ning nendes toodud andmetest ei saa lähtuda. Hinnakalkulatsiooni on koostanud esialgne kostja, seega ei saa olla tegemist mitte spetsialisti arvamusega, vaid kostja enda poolt koostatud dokumendiga. Kohus möönis, et kalkulatsiooni koostaja on kinnisvara hoolduse alal tegutsev äriühing, millel võivad olla teadmised vee hinna kujunemise osas. Kõige enam kõigutab kalkulatsiooni usaldusväärsust kostja esindaja kohtuistungil omaksvõetud faktiväide, et 2006. a koostatud kalkulatsioonis toodud investeeringuid ei ole siiani kostja ega mõne muu isiku poolt tehtud. 01.07.2006 koostatud kalkulatsioon sisaldab muuhulgas kuluna investeeringuid veevõrgu korrashoiuks 250 krooni kuupmeetri kohta ja kanalisatsiooniseadmete korrashoiuks samuti 250 krooni kuupmeetri kohta. Aastateks 2010-2014 koostatud eelarvekava näeb ette tööde tegemist kogumahus 2,7 miljonit krooni. Nii 2006. a kalkulatsioon kui ka eelarvekava 2010-2014 aastate kohta on koostatud sama isiku poolt. Kuna 2006 koostatud kalkulatsioonis ettenähtud investeeringuid ei ole tehtud, oli kalkulatsioon vale, see tähendab puudus vajadus sellises mahus investeeringute tegemiseks või oli kalkulatsiooni koostaja ebakompetentne. 2006. a kalkulatsioon ei vasta tegelikkusele ja seetõttu ei saa seda usaldusväärseks pidada, samadel põhjustel ei ole usaldusväärne ka aastate 2010-2014 kohta koostatud eelarvekava. Kohtul puudus alus kahelda kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud hindade põhjendatuses ja seetõttu rahuldas maakohus hagi hageja poolt näidatud ulatuses. Kohaliku omavalitsuse poolt määratud hind on kooskõlas ÜVVKS § 14 lg-ga 3 ja VÕS § 28 lg-ga 2. Kohalik omavalitsus peab hinna kehtestamisel lähtuma sarnastest kriteeriumidest, mida sisaldab ka kostja poolt esitatud hinnakalkulatsioon. Ka Riigikohus on märkinud, et kostja hind võib olla kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud hinnast erinev vaid siis, kui on tõendatud veesüsteemi eripära. Tõendamiskoormus on siinjuures kostjal. Kostja on välja toonud eripärana üksnes asjaolu, et

süsteem on esialgselt mõeldud oluliselt suuremale hulgale kasutajatele, kuid ei ole usutavalt tõendanud, et sellest tulenevad suuremad kulutused süsteemi korrashoiuks. Hinna määramiseks võib võrrelda ka sama piirkonna teiste kohalike omavalitsuste poolt kehtestatud hinda. Sama piirkonna teised omavalitsused on vee hinna kehtestanud hinnavahes 28,28 krooni kuupmeetrilt Saku vallas ja 54,20 krooni kuupmeetrilt Viimsi vallas. Hind on ühtne hoolimata sellest, et mõnedes piirkondades on vee- ja kanalisatsioonisüsteem äsja rajatud ning osades piirkondades on vajalik teha kulutusi korrashoiuks. Kõiki neid argumente on hinna kujundamisel arvestatud. Kostja poolt pakutud hind on ligikaudu 100 korda suurem, kui kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud hind, mis ei ole mõistlik. Pooled on küll kohtumenetluse käigus esitanud seisukoha, et kohus peab olukorras, kus hageja ega kostja pakutud hind ei ole mõistlik, ise välja arvestama teenuse mõistliku hinna, kuid nii hageja kui ka kostja keeldusid kohtuistungil kohtu ettepanekust teostada ekspertiis mõistliku hinna leidmiseks. Kohtul ei ole eriteadmisi ega algandmeid, et arvestada välja teenuse hind. Kohus saab TsMS § 230 lg 1 järgi tugineda üksnes poolte poolt esitatud ja tõendatud asjaoludele ja teha TsMS § 230 lg 2 järgi üksnes ettepaneku tõendite esitamiseks. Kohtul on diskretsiooniõigus näiteks kahju suuruse hindamisel, piiratud juhtudel ka mõistliku või keskmise hinna määramisel nagu näiteks töövõtulepingute puhul või töölepingute puhul, kuid ka sellises olukorras peavad pooled esitama algandmed, mis võimaldaksid kohtul keskmise või mõistliku hinna välja arvutada. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud vastustaja kanda. Riigikohtu juhistest ei nähtu, et kohus võiks lugeda teenuse hinnaks hinna, mis on võrdne kohaliku omavalitsuse poolt antud piirkonnas kehtestatud hinnaga ilma, et ta oleks eelnevalt tuvastanud, et nimetatud hind on teenuse osutaja jaoks kooskõlas ÜVVKS § 14 lg-s 3 toodud hinna määramise põhimõtetega. Teenuse hinna määramine määras, mis vastab kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud hinnale, eeldas kohtu tuvastust, et kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud hind tagab apellandile ÜVVKS § 14 lg-s 3 toodud kulukomponentide katmise. Kohus pidi hindama konkreetselt apellandi võimalusi. Kohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et Riigikohtu juhistest tulenevalt peab kostja osutama teenust kohtu poolt määratud mõistliku hinnaga, mis tagab ÜVVKS § 14 lg-s 3 toodud kulukomponentide katmise. Kohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et hind, mis on mõistlik antud piirkonna vee-ettevõtja jaoks, ei pruugi olla mõistlik mõne muu eraõigusliku isiku, sh apellandi jaoks. Seejuures ei oma tähtsust asjaolu, milline on teenuse hind ümbruskonna valdades. Kohus ei ole hinnanud, kas kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud hinnaga võrdne hind on ka apellandi jaoks mõistlik hind. Kuivõrd kohus nimetatud asjaolu ei tuvastanud, ei saanud kohus asuda seisukohale, et mõistlik on hind, mis vastab Keila Vallavalitsuse poolt vee-ettevõtjale kehtestatud hinnale. Vastustaja ei esitanud menetluses tõendeid, mille kohaselt on mõistlik hind võrdne kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud hinnaga. Vastustaja pidi TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama, et Keila Vallavalitsuse poolt kehtestatud hinnale vastav hind on antud juhul mõistlik hind apellandi ja vastustaja vahelises õigussuhtes. Kuivõrd Riigikohus leidis, et apellandil ei ole kohustust osutada teenust kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud hinnaga, pidi kohus hindama, kas vastustaja väide on tõendatud. Maakohus oleks pidanud jätma hagi rahuldamata tõendamatuse tõttu.

Kohus ei hinnanud tõendeid sisuliselt lähtuvalt Riigikohtu juhistest, vaid leidis, et tõendid ei ole usaldusväärsed. Apellant leiab, et kohtu põhjendused ei ole asjakohased. Kohus on ebaõigetele asjaoludele tuginedes jätnud apellandi esitatud tõenditele sisulise hinnangu andmata. Isegi juhul, kui kohus leidis, et esitatud tõendite puhul ei ole tegemist spetsialisti arvamusega, oli vaieldamatult tegemist dokumentaalsete tõenditega, mis kajastasid teenuse hinna kujunemisel tähtsust omavaid asjaolusid. Nimetatud tõenditega soovis apellant tõendada, milline on minimaalne hind, millega apellant on suuteline teenust osutama vastustaja poolt soovitud ajaperioodil. Kuivõrd vastustaja on esitanud oma nõude teenuse hinna määramiseks alates 01.10.2006, siis on ka apellant esitanud tõendid erinevate ajaperioodide kohta. Apellant on 02.06.2010 menetlusdokumendis täpsustanud, et mõistliku teenuse hinna sisustamisel perioodiks enne 01.01.2010 tuleb lähtuda OÜ BREM Kinnisvarahooldus 12.10.2006 hinnakalkulatsioonist ning pärast nimetatud perioodi OÜ Esmar Kinnisvara eelarvekavadest. Ainuüksi asjaolu, et 12.10.2006 eksperthinnanguks nimetatud dokument ja selle lisaks olev kalkulatsioon on koostatud OÜ BREM Kinnisvarahooldus poolt ning hilisemad eelarvekavad on koostatud Lohusalu objektihalduri ja apellandi poolt, ei muuda neid ebausaldusväärseks. Asjaolu, kas apellandi või tema õiguseellase poolt on reaalselt kantud OÜ BREM Kinnisvarahooldus poolt koostatud hinnakalkulatsioonides toodud kulutused, ei oma vaidluse lahendamisel tähtsust. Apellandi poolt esitatud OÜ BREM Kinnisvarahooldus 12.10.2006 eksperthinnanguks nimetatud dokument ja selle lisaks olev hinnakalkulatsioon tõendasid, milliseid kulutusi peaks apellant tegema, et tagada ohutusnõuetele vastava teenuse osutamine. Esialgsetel hinnangutel oleks minimaalne võimalik hind 79,30 krooni kuupmeetri eest. Apellant soovis nimetatud tõendiga tõendada, et teenuse osutamine kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud hinnaga ei ole süsteemi omapärast tulenevalt võimalik, kuna kohaliku omavalitsuse poolt kinnitatud ja vastustaja poolt soovitud hind ei kata teenuse osutamisega seoses tekkivaid elementaarseid kulutusi ega taga kvaliteedi- ja ohutusnõuete ega keskkonnatingimuste täitmist. Kalkulatsioonis toodud investeeringute tegemise eelduseks oleks seega olnud asjaolu, et vastustaja tasub apellandile 12.10.2006 dokumendis toodud hinna, s.o 79,30 krooni kuupmeetri eest. Kohus ei juhtinud asja sisulise arutamise käigus kordagi tähelepanu asjaolule, et ta ei pea apellandi poolt esitatud tõendeid otsuses toodud põhjendustel usaldusväärseteks. Kohus ei selgitanud asja sisulise arutamise käigus, et peab ekspertiisi määramist vajalikuks tulenevalt asjaolust, et apellandi poolt esitatud tõendid ei olnud usaldusväärsed. Kohus on jätnud hinnangu andmata ja otsuse tegemisel arvestamata apellandi esitatud tõendid, mis tõendavad, et kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud hind ei ole vaidlusaluses õigussuhtes mõistlik ja milline oleks mõistlik hind, mis tagaks ÜVVKS § 14 lg-s 3 toodud kulukomponentide katmise vastustaja jaoks. Apellant esitas ka alternatiivselt kalkulatsioonid, millest üks kajastas hinda koos kõige hädavajalikumate investeeringutega ja teine selliselt, et süsteem vastaks täielikult kaasaja nõuetele. Vaidluses on oluline tuvastada, millistel vastuvõetavatel tingimustel, s.h millise hinnaga on seadmete omanikul kohustus vastustajale teenust osutada. Riigikohus märkis, et hinna määramisel saab lähtuda ÜVVKS § 14 lg-s 3 ettenähtud põhimõtetest. OÜ BREM Kinnisvarahooldus poolt 12.10.2006 koostatud eksperthinnang tõendab, et kõik süsteemid ja tehnilised seadmed on amortiseerunud ning vajavad kapitaalremonti. Joogikõlbliku vee kvaliteedi saavutamiseks ja kanalisatsioonisüsteemi toimimiseks oleks vajalik teostada hädavajalikke investeeringuid vähemalt mahus 235 000 krooni. Apellant on lisanud asja materjalide juurde eelarvekava, mis kajastab minimaalsel tasemel investeeringuid. Arvestades

investeeringuid ja süsteemi korrashoiukulusid, kujuneb kuupmeetri vee- ja kanalisatsiooniteenuse maksumuseks 429,55 krooni, millele lisandub käibemaks 20%. Nimetatud summa oleks minimaalne, millega seadmete omanik on suuteline vastustajale teenust osutama. 03.05.2010 menetlusdokumendile lisatud kalkulatsiooni järgi on minimaalne võimalik hind investeeringuteta 144 krooni kuupmeetri kohta. Nimetatud summale lisandub käibemaks. Riigikohtu lahendist tulenevalt peab kehtestatud hind tagama muuhulgas tootmiskulude täitmise ning kvaliteedi- ja ohutusnõuete täitmise. Kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud hind seda ei taga. Ebamõistlik ja ebaproportsionaalne oleks panna apellandile kohustus kanda ülemääraseid kulutusi ainuüksi selleks, et osutada vastustajale teenust. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus on teinud õige otsuse, mis tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi jätta muutmata. TsMS § 652 l g 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud ja ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebust läbi vaadates maakohtu poolt tuvastatud asjaoludest. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium ei korda maakohtu otsuse põhjendusi. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole ebaõigesti tõendeid hinnanud. Õige on maakohtu järeldus, et kostja poolt esitatud tõendid teenuse hinna kohta ei ole usaldusväärsed, kuna toodud arvandmed ei ole millegagi võrreldavad ja samuti ei ole 2006. a koostatud kalkulatsioonis ja eksperthinnangus toodud töid tegelikult tehtud, mis viitab, et dokumentides toodud arvud võivad olla ülepaisutatud. Apellant ei ole põhistanud kalkulatsioonides olevaid summasid ega selgitanud, millal eelarves planeeritud töid täpselt tehakse ja millised on tööde mahud. Sellisel moel toodud arvandmete õigsuses ei ole võimalik kohtul veenduda. Maakohus on teenuse hinna määramisel õigesti lähtunud kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud hinnast. Kohalik omavalitsus on hinna kehtestamisel lähtunud ÜVVKS §-s 14 sätestatust ja eeldatavalt on see keskmise antud piirkonnas tegutseva vee-ettevõtja jaoks piisav, et katta oma tegevuseks vajalikud kulud ja teenida kasumit. Juhul kui kostja soovib osutada teenust teise hinnaga, mis erineb kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatust, siis pidi kostja tõendama, millised on tema ÜVVKS §-s 14 toodud kulud. Apellant on ebaõigesti leidnud, et hageja oleks pidanud neid asjaolusid tõendama. Ebaõige on kaebuse väide, mille kohaselt oleks maakohus pidanud asjas määrama ekspertiisi kostja poolt osutatava teenuse hinna määramiseks. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. 07.06.2010 toimunud kohtuistungil on maakohus arutanud pooltega menetluslikku olukorda ja selgitanud kostjale, et tema poolt teenuse hinna kohta esitatud tõendid ei ole usaldusväärsed ning teinud pooltele ettepaneku küsida arvamus sõltumatult eksperdilt (II kd lk 143). Kumbki pool

pole seda pidanud vajalikuks. TsMS § 293 lg 1 järgi võib kohus poole taotlusel küsida eksperdi arvamust asjas tähtsate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks. Seega ei olnud kohtul omal algatusel võimalik ekspertiisi määrata. Alates 01.11.2010 kehtiv ÜVVKS § 7 lg 5 sätestab, et kui isik ei ole määratud vee-ettevõtjaks käesolevas seaduses sätestatud korras, kuid tema tegevus vastab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule ning tema omandis või valduses olev veevärk või kanalisatsioon vastab käesoleva seaduse § 2 lõikes 1 nimetatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni määratlusele, kohalduvad selle isiku suhtes käesolevas seaduses vee-ettevõtja kohta sätestatud nõuded ja kohustused. Kuna kostja tegevus vastab ÜVVKS § 7 lg-s 1 sätestatule ja tema omandis olev veevärk ja kanalisatsioon vastab ÜVVKS § 2 lg-s 1 nimetatule, siis kohaldub kostjale alates 01.11.2010 ÜVVKS §-s 142 sätestatud hinnaregulatsioon. Seega võib kostjale käesoleva otsusega määratud teenuse hind ÜVVKS §-s 142 sätestatud viisil muutuda ja sellisel juhul on kostjal võimalus muuta ka otsuses määratud teenuse osutamise tingimusi. Kuna kolleegium kontrollib maakohtu otsust lähtudes seadustest, mis kehtisid otsuse tegemise ajal, siis eeltoodud seadusemuudatus ei muuda ebaõigeks maakohtu otsust. Kuna apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele, siis tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda. Maakohus on õigesti maakohtu menetluse kulud jätnud kostja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Margo Klaar

Tiit Kollom

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.