Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

HAGEJA NÕUE

AS Krediidikassa (hageja) ja Airi Surva (kostja) sõlmisid 22.04.2008. a laenulepingu, mille alusel sai kostja 22.04.2008. a kiirlaenusüsteemist www.euro24.ee laenu summas 2 000 krooni. Pooled leppisid kokku, et kostja kohustub laenusumma ja lepingu sõlmimise tasu 550 krooni tagastama hiljemalt 22.05.2008. a. Kuna kostja jättis lepingulised kohustused täitmata, saatis hageja kostjale 13.06.2008. a ja 28.07.2008. a võlateated ning 14.08.2008. a ja 24.09.2008. a hagihoiatused, millele kostja ei reageerinud. Hagiavalduse esitamise seisuga võlgneb kostja hagejale põhivõlana 2 000 krooni, lepingu sõlmimise tasuna 550 krooni ja viivisena 2 549 krooni. Hageja palub hagi rahuldada, taotledes seejuures ka kostjalt menetluskuludena riigilõivu 1 000 krooni ja lepingulise esindaja tasu 2 500 krooni väljamõistmist.

KOSTJA VASTUS

Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue toimetati kostjale isiklikult allkirja vastu üleandmisega kätte 08.05.2009. a. Kostja esitas 22.05.2009. a hagile vastuse, milles tunnistab tema vastu esitatud nõudeid, olles nõus kirjaliku menetlusega. Kostja leiab, et menetluskulud peaks tasuma hageja, kuna kostja majanduslik olukord seda ei võimalda.

KOHTU SEISUKOHT

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 440 lõike 1 kohaselt kui kostja võtab kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Tulenevalt sama paragrahvi lõikest 3 kui hagi õigeksvõtmine on esitatud kohtule avalduses, võetakse avaldus toimikusse. Kui kostja avaldab hagi õigeksvõtmise kohtule eelmenetluses, lahendab kohus asja kohtuistungit pidamata. Kostja on oma vastuses hagile hageja nõuet tunnustanud, seega on kostja hagi õigeks võtnud. TsMS § 444 lõike 4 kohaselt võib kohus kostja õigeksvõtul põhinevast otsusest välja jätta kirjeldava ja põhjendava osa, sõltumata hagihinnast. Kohus peab vajalikuks käesolevas kohtuotsuses kohtu järeldusi põhjendada. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled laenulepingu arvutivõrgu vahendusel. Laenulepingu üldtingimustes kirjeldatud laenu taotlemise korrast (tl 16-19) nähtub, et kostjal oli võimalik valida mitme alternatiivse laenusumma ja laenu tagastamise tähtaja vahel, kuid nende sisu ei olnud võimalik kokkuleppel muuta. Ülejäänud lepingutingimuste kujunemist ei saanud kostja mingil viisil mõjutada. Seega on hageja ja kostja vahel sõlmitud laenuleping tervikuna tüüptingimustel põhinev. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 35 lõike 1 järgi loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Hageja tegutses kostjale laenu andes oma majandustegevuse raames ja kostja oli hagejaga lepingut sõlmides tarbijaks VÕS § 34 tähenduses. Tulenevalt TsMS § 438 lõikest 1 ja § 436 lõikest 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. VÕS § 396 lõike 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76 lõike 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lõige 2 sätestab, et võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Eelkõige ei võta kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. VÕS § 108 lõikest 1 tulenevalt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostja rikkus poolte vahel sõlmitud laenulepingust tulenevat kohustust

tagastada laenusumma kokkulepitud tähtajaks 22.05.2008. a. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 2 000 krooni. Hageja taotleb kostjalt põhivõlgnevuse osana lepingu sõlmimise tasu 550 krooni väljamõistmist. Kohus on seisukohal, et laenulepingu üldtingimuste punktis 8.1. kokkulepitud lepingutasu näol on tegemist n.n varjatud intressikokkuleppega, mille korral laenusaaja maksab laenusumma kasutamise eest tasu, mille suurus on arvestatud laenuperioodi pikkusest lähtudes, kuid mida ei ole väljendatud intressina. VÕS § 397 lõike 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Kostja rikkus nimetatud kohustust. Lepingu tähtaja saabumisega muutus hageja nõue sissenõutavaks, seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 550 krooni. Hageja taotleb kostjalt viivise 0,5 % päevas tähtaegselt tasumata summalt väljamõistmist. Viivise arvestuse kohaselt võlgneb kostja hagejale 290 viivituses oldud päeva eest 2 549 krooni. VÕS § 42 lõike 3 punkti 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lõike 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Kohus leiab, et poolte vahel sõlmitud laenulepingu üldtingimuste punktis 9.1. sätestatud tüüptingimus on tühine, kuna isegi mööndes laenuandjal suuremate riskide võtmist sms-laenu andmisel (üldjuhul on tegemist tagatiseta laenuga), on viivis 0,5 % kalendripäevas ehk 182,5 % aastas ebamõistlikult suur, sest ületab kordades teiste krediidiandjate poolt nõutavat viivist. Samuti tuleb arvestada, et viivis väljendab minimaalset eeldatavat kahju hüvitamise nõuet ning VÕS § 113 lõike 5 kohaselt on laenuandjal õigus nõuda viivist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. VÕS § 41 teise lause kohaselt kohaldatakse tühise tüüptingimuse asemel seaduses seda liiki lepingute kohta sätestatut. VÕS § 113 lõike 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 94 lõige 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja

MENETLUSKULUDE JAOTUS

TsMS § 173 lõike 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuse osas kuulub kohaldamisele TsMS § 163 lõikes 1 sätestatu, mille järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus, rahuldades hagi osaliselt, kuid suuremas kui pooles ulatuses

(53 % algsest nõudest), jätab menetluskulud 53 % ulatuses kostja kanda ja 47 % ulatuses hageja kanda. TsMS § 1741 lõike 1 kohaselt kostja õigeksvõtul põhineva otsuse tegemise korral määrab kohus õigeksvõtul põhinevas otsuses lisaks menetluskulude jaotusele ka hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja menetluskuluks on riigilõiv 1 000 krooni ja lepingulise esindaja tasu 2 500 krooni. Riigilõivu suurus sõltub tsiviilasja hinnast (TsMS § 139 lõige 3), mis antud vaidluses on 2 000 krooni, millelt tuli TsMS § 124 lõike 1, § 133 lõike 1 ja 2 ning riigilõivuseaduse (RLS) § 56 lõike 1 ja lisa 1 kohaselt tasuda riigilõivu 1 000 krooni. Tulenevalt TsMS § 175 lõikest 1 kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja keerukusaste ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid hageja lepingulise esindaja kulude taotletud suuruses kostjalt väljamõistmist. Antud hagi näol on tegemist n.n masshagiga, mida kasutatakse korduvalt samalaadsete juhtumite korral ja mis on oma sisult ühetaolised. Arvestades nõude suurust ning asjaolu, et tsiviilasi ei olnud keeruline ega mahukas ja poolte vahel ei olnud vaidlust, peab kohus põhjendatud õigusabi kuluks 1 000 krooni. Hageja menetluskuludeks kokku on käesolevas asjas seega 2 000 krooni. Kuna hagi rahuldati osaliselt, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 53 % kindlaksmääratud hageja menetluskuludest, milleks on 1 060 krooni (2 000 × 0,53).

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.