Tsiviilasja number
2-08-90573
Kohus
Harju Maakohus
Kentmanni kohtumaja kohtunik
Epp Haabsaar
Otsuse tegemise aeg ja koht
Tsiviilasi
VB ́i (ik XXX) hagi AS BK(rk XXX) vastu dividendi ja viivise väljamõistmiseks.
Menetusosalised ja nende esindajad
Hageja, tema esindaja v-adv Aldo Kaljurand, kostja ning tema esindaja v-adv Alice Salumets
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Hagiavaldus rahuldada osaliselt. Mõista kostjalt hageja kasuks 500 000 krooni dividende.Viivise nõue jätta rahuldamata. Riigilõiv kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele, ülejäänud menetluskulud jäävad 1/4 osas hageja ning 3/4 osas kostja kanda.
Asjaolud ja menetluse käik Hagiavalduse kohaselt ei ole AS BK maksnud hagejale välja dividende, mida on saanud ülejäänud aktsionärid. Vaidlusaluste dividendide suurus on hageja andmetel 1 853 973 krooni, millest hageja soovis põhivõlana 500 000 krooni välja mõista. Väidetavalt dividendide maksmist varjati ning dividendide maksmise otsus ei olnud hagejale teada. Alates 2002. a ei ole hagejat kutsutud ühelegi üldkoosolekule ega võimaldatud mistahes infot aktsiaseltsi tegevuse kohta. Seoses eeltooduga palus hageja 500 000 kroonise põhivõla ning 311 167.81 kroonine seadusjärgne viivis (alates 01.01.2003. a kuni 10.06.2009 . a) kostjalt välja mõista. Samuti viivis järgneva perioodi osas kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Menetluskulud palus hageja panna kostja kanda. Kostja andmetel on hagejat korduvalt informeeritud temale määratud dividendidest ning palutud teatada oma pangakonto number, kuhu võiks dividendid üle kanda. Hagejale kuuluv summa oli raamatupidamises arvele võetud kui väljamaksmisele kuuluv kohustus. Hageja on teadlikult keeldunud dividendide vastuvõtmisest, leides, et tema peaks saama kogu väljamaksmisele kuuluva kasumi, mitte tema osalusele vastava osa. Seega oli tegemist hagejapoolse pikaajalise vastuvõtuviivitusega VÕS § 119 lg 1 tähenduses (toim lk 101). Eelkõige on kostja arvates nõue aegunud. Äriseadustik sätestab küll dividendide väljamaksmise põhimõtted ja korra, kuid dividendide väljamaksmise eelduseks on aktsionäride üldkoosoleku otsus (ÄS § 277 lg 2). Seega ei tulene õigus dividende saada seadusest, vaid see realiseerub läbi aktsiaseltsi aktsionäride üldkoosoleku otsuse. Aktsionäride üldkoosolekul vastu võetud otsusel on tehinguline iseloom ning otsused on suunatud kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele. Aktsionäride üldkoosoleku otsuse vastuvõtmiseks on vajalik aktsionäride tahteavaldus, mida aktsionär teostab hääletamise kaudu. Seega kuulub kohaldamisele TsÜS § 146 lg 1 ning nõude aegumistähtaeg on 3 a. TsÜS § 146 lg 4 (10-aastane aegumistähtaeg) kohaldamisele ei kuulu, sest kostja ei ole jätnud dividendid pahatahtlikult või omakasust ajendatuna välja maksmata. Vaatamata kostja korduvatele pöördumistele ja järelepärimistele ei teatanud hageja oma pangakonto andmeid, kuhu kostja oleks saanud dividende üle kanda. TsÜS § 144 kohaselt aegub koos põhinõudega ka viivise nõue. Seega on nii põhi- kui ka viivisenõue aegunud ning hagi tuleb jätta rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Alternatiivse vastuväitena kostja leidis, et viivise nõue on vastuolus hea usu põhimõttega (TsÜS § 138). Hageja huvitamatus aktsiaseltsi tegevuse vastu rohkem kui kuue aasta jooksul on pahatahtlik ning vastuolus hea usu põhimõttega. Tähelepanuväärt on, et hageja viibis enamuse ajast, mil käis tema suhtes algatatud kriminaalasja menetlus, Eestist ära. Kusjuures perioodil juuni 2004. a kuni veebruar 2005. a oli hageja kuulutatud tagaotsitavaks. Kohtuistungil võtsid pooled omaks, et hagejale jaotatud dividendide suurus on 1 853 973 krooni. Hageja võttis omaks, et oli 20.06.2002. a üldkoosolekutest teadlik. Ühtlasi hageja täpsustas, et 16.08.2002. a toimunud üldkoosoleku problemaatika ei kuulu hagi alusesse. Algselt oli hagi esitatud mitmete kostjate vastu, kuid menetluse käigus on viidatud nõuded jäänud menetlusse võtmata või eraldatud.
Kohtu seisukohad Järelduvalt poolte omaksvõtust puudub vaidlus dividendide määramise ning põhivõla suuruse osas. Seega analüüsib kohus dividendi nõude aegumist. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 2 järgi muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 149 kohaselt on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohtu hinnangul muutusid dividendid sissenõutavaks novembris-detsembris 2002. a. Seega oleneb aegumine sellest, kas dividendide nõue tuleneb tehingust või seadusest. ÄS § 297 lg 1 järgi on aktsionäril õigus nõuda üldkoosoleku otsusega ettenähtud dividendi väljamaksmist. ÄS § 276 lg 2 kohaselt makstakse aktsionärile osa kasumist (dividend) vastavalt tema aktsiate nimiväärtusele. Põhikirjaga võib ette näha, et eri liiki aktsiatest tulenevad erinevad õigused kasumi jaotamisel (10.07.1998. a red). ÄS § 278 järgi kinnitab dividendi suuruse üldkoosolek (10.07.1998. a red). Kohus nõustub kostja seisukohaga, mille järgi aktsionäride üldkoosoleku otsus on dividendide väljamaksmise eelduseks. Samas ei määra üldkoosolek konkreetsele aktsionärile dividende ega otsusta nende suurust. Aktsionär ei pea dividendide saamist kuidagi aktseptima. Aktsionärile tuleb dividendi maksta ka siis, kui ta on üldkoosolekul hääletanud kasumi jaotamise vastu või kui ta ei ole üldkoosolekul osalenud. Seos üldkoosoleku otsuse kui tehinguga on kohtu hinnangul kaudne. Järelikult kuulub kohaldamisele 10 aastane aegumistähtaeg ning nõue ei ole aegunud. Dividendide nõue kuulub ÄS § 297 lg 1 alusel rahuldamisele ning 500 000 kroonini kuulub hageja kasuks väljamõistmisele. TsÜS § 144 kohaselt aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue. Seega sõltuB viivisenõude aegumine dividendi nõudest ning aegemise kohaldamiseks puudub alus. Dividendide maksmine otsustati 20.11.2002. a toimunud üldkoosolekul, kuhu ka kostja oli kutsutud (toim lk 119 kuni 121). Samuti kajastub dividendi määramine AS BK2002. a majandusaasta aruandes, mis on aktsionäri jaoks avalik registridokument. Kostja väide, et 2002. a alates ei ole AS BK saatnud talle kutset ühelegi üldkoosolekule ega võimaldanud mistahes infot, tuvastamist ei leidnud (hageja omaksvõtt, 10.06.2009. a kohtuistungi prot). Oluline on, et dividendid jäid hagejale välja maksmata põhjusel, et hageja pangakonto number ei olnud kostjale teada. 17.02.2003. a saatis kostja hagejale järelepärimise, paludes teatada oma pangakonto number ja muud vajalikud pangarekvisiidid dividendi ülekandmiseks (toim lk 125). 07.06.2003. a on kostja saatnud hagejale sama sisuga pöördumise. OÜ MK tõendi kohaselt on pöördumine hagejale kätte toimetatud (toim lk 126 kuni 127). Tõendid on kogumis usaldusväärsed.
Nähtuvalt Tallinna Ringkonnakohtu 06.09.2007. a määrusest (toim lk 144) alustati 23.08.2002. a hageja suhtes kriminaalasja menetlus. Kriminaalasi oli algatatud seoses hageja poolt aktsiaseltsile BK kuuluvate AS P 7100 aktsia riisumise katsega. Menetlus lõpetati, sest 01.08.2002. a toime pandud kuriteo toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni oli möödunud rohkem kui 5 aastat. Enamuse ajast, mil käis kriminaalasja menetlus, oli hageja Eestist ära ning perioodil juuni 2004 kuni veebruar 2005. a oli hageja kuulutatud tagaotsitavaks. Seega on usutav, et hageja püüdis kostjaga suhtlemist vältida. Eeltoodust järeldub, et dividendi väljamaksmise kohustuse täitmine oli takistatud, kuna hageja jättis oma pangkonto ning muud pangarekvisiidid vaatamata kostja pöördumisele esitamata. Viivis on õiguskaitse vahend, mida saab VÕS § 101 lg 1 p 6 alusel rakendada rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral. VÕS § 119 lg 1 järgi satub võlausaldaja vastuvõtuviivitusse, kui võlgnik ei saa täita oma kohustust võlausaldajast tuleneva asjaolu tõttu, eelkõige, kui võlausaldaja ei võta õigustamatult vastu talle tegelikult pakutud kohustuse kohast täitmist või keeldub õigustamatult kohustuse täitmisest, milleta võlgnik ei saa oma kohustust täita, või ei tee võlgniku kohustuse täitmiseks vajalikku muud tegu või koostööd võlgnikuga. VÕS § 113 lg 4 järgi ei pea võlgnik tasuma viivist aja eest, mil ta ei saanud kohustust täita võlausaldaja vastuvõtuviivituse tõttu, samuti aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustuse täitmisest. VÕS § 119 lg 2 kohaselt vastutab võlausaldaja vastuviivituse korral oma kohustuste rikkumise eest üksnes juhul, kui ta põhjustas selle tahtlikult või raske hooletuse tõttu, mis ei ole antud juhul täheldatav. Võlausaldaja viivituseks loetakse igasugust võlausaldajast tulenevat takistust kohustuse täitmisel, sh kui võlausaldaja keeldus tegemast täitmiseks vajalikke tegusid. Võlausaldajast tulenevateks asjaoludeks on seadusest tulenevalt eeldatavalt õigustamatu vastuvõtmisest keeldumine, nagu nt teavitamata jätmine, vajalike dokumentide või lubade, andmete jne esitamata jätmine. Kuna loetelu on lahtine, võib võlgnik tõendada täitmise takistamist võlausaldaja poolt ka muude asjaolude või käitumisega. VÕS § 6 lg 2 järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see on hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu. Hea usu vastane õiguse teostamine on ebaaus õiguse saamine, samuti õigustatud isiku vastuoluline käitumine (contra factum propium). Tsiviilkolleegiumi selgitustel võib viivisenõue olla , sealhulgas ka seadusjärgne viivisenõue olla vastuolus hea usu põhimõttega (tsiviilasi nr 3-2-1-41-07). Nõuda viivist aja eest, mil hageja kriminaalasja uurimise ajal pikemat aega välismaal viibis, on hea usu põhimõttega otseses vastuolus. VÕS § 120 lõikes 1 sätestatud raha hoiustamine ei ole vastuvõtuviivituse konkreetseid asjaolusid arvestades seega määrav. Eeltoodu põhjal jõudis kohus kokkuvõtva järelduseni, et viivise nõue on alusetu ning hagi kuulub osaliselt rahuldamisele. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 järgi menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult
menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Menetluskulud jagab kohus võrdelise jagamise printsiibi alusel. Riigilõiv kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele, sest põhinõue, millelt riigilõivu tasuti kuulus rahuldamisele. Ülejäänud menetluskulud jäävad 1/4 osas hageja ning 3/4 osas kostja kanda ning nende väljamõistmine on tasaarvestuslik. Kohtunik Epp Haabsaar
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.