Võlaõigus › Võõrandamislepingud

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja hagi ei tunnista. Vastuse ja selle täpsustuste kohaselt ostis hageja kostja käest mobiiltelefoni Nokia 2610, Golla kaelakoti G254 (hagiavalduses märgitud kui nöör) ning Simpeli kõnekaardi. 09.05.2008.a. pöördus hageja kostja poole probleemiga, et mobiiltelefoni äratuskell ei tööta, täpsustades, et 2 päeva äratuskell töötab ja järgmine päev mitte. Hageja käitumises, kui ta jättis 09.05.2008.a. kostjale mobiiltelefoni, ei avaldunud selge ja ühetaoline tahe mobiiltelefoni müügilepingu lõpetamiseks. Kostja leiab, et ebaselgele või tingimuslikule tahteavaldusele ei saa anda kujundusõiguse jõudu, kuna sellise õiguse kasutamine peab olema selge. Lisaks sellele on kostja seisukohal, et käesoleval juhul ei ole täidetud ka taganemise materiaalsed eeldused, s.t. ei esine seadusest ega lepingust tulenevat alust lepingust taganemiseks, isegi juhul kui kostja käitumist 09.05.2008.a. saaks taganemisavalduseks lugeda. Kostja võttis telefoni vastu ja lasi selle parandada s.t. kõrvaldas esinenud tarkvaravea ja teatas hagejale 14.05.2009.a., et seade ootab hagejat Kristiine keskuse esinduses. Arvestades, et hageja pöördus peale seda tarbijakaitseametisse, siis tõendab see seda, et hageja sai kostja saadetud teate kätte. Golla kaelakotti ja Simpeli kõnekaarti hageja kostjale tagastanud ei ole ja seetõttu ei saa taganemisest nende puhul kõnelda. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud jätta hageja kanda.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Kohus, uurinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Asjas puudub vaidlus selles, et 16.04.2008.a. ostis hageja kostjalt mobiiltelefoni Nokia 2610, Golla kaelakoti ja Simpeli kõnekaardi. 09.05.2008.a. pöördus hageja kostja poole ja teatas , et mobiiltelefon on puudustega, äratuskell ei tööta. Hageja andis telefoni kostjale ja soovis makstud raha tagasi. VÕS (Võlaõigusseaduse) § 208 lg 1 kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. VÕS § 217 lg 1 kohaselt peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas, lg 2 kohaselt asi ei vasta muu hulgas lepingutingimustele, kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi. Kohus leiab, et käesolevas asjas on tõendamist leidnud, et hagejale müüdud mobiiltelefon ei vastanud lepingutingimustele. Kostja vastusest nähtub, et parandamise käigus avastati telefonis tarkvaraviga, ning parandamise käigus see viga kõrvaldati. Seega on tõendamist leidnud hageja väide, et ostetud mobiiltelefon oli puudustega.

Kohus leiab, et vaidlust ei saa olla ka selles, et kostja vastutas müüdud asja – mobiiltelefoni – lepingutingimustele mittevastavuse eest kuna VÕS § 218 lg 2 järgi tarbijalemüügi puhul vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis ilmneb kahe aasta jooksul asja üleandmisest ostjale. Tarbijalemüügi puhul eeldatakse, et kuue kuu jooksul asja ostjale üleandmise päevast ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus asja või puuduse olemusega. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et maikuus 2008.a. pöördus hageja kostja esindusse, teatades, et telefonil on puudused ja tagastas telefoni. Asjaolule, et telefon tagastati maikuus on hageja viidanud hagiavalduses (punkt 8). Kostja täpsustas, et telefon tagastati hageja poolt 09.05.2008. Asjas puudub vaidlus selles, et telefoni tagastamisel nõudis hageja telefoni raha tagasi. Kohus leiab, et hageja käitumist kostja esinduses tuleb lugeda mobiiltelefoni ostumüügilepingust taganemise avalduseks TsÜS (Tsiviilseadustiku üldosa seaduse) § 69 lg 1 esimene lause sätestab, et kindlale isikule suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Tahteavalduse tõlgendamisel tuleb lähtuda tahteavalduse tegija tahtest, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma (vt TsÜS § 75 lg 1 esimene lause). TsÜS § 68 lg 3 järgi võib tahteavalduseks olla kaudne tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Seega on mobiiltelefoni ostu-müügilepingust taganemise formaalsed eeldused täidetud. Lepingust taganemise kehtivuse eelduseks peavad aga täidetud olema ka materiaalsed tingimused. VÕS § 116 lg 1 kohaselt võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). Ostja võib ka müügilepingust VÕS § 116 sätestatud eeldustel taganeda. Lepingust taganemine tuleb seega kõne alla juhul, kui lepingutingimustele mittevastavus kujutab endas olulist lepingurikkumist VÕS § 116 lg 2 tähenduses. Täiendavalt on müüjapoolse müügilepingu olulise rikkumise juhud märgitud VÕS §-s 223. Tuleb aga arvestada, et müügilepingu puhul on ostja poolt kasutatavate õiguskaitsevahendite kasutamine oluliselt piiratud võrreldes VÕS § 101 lg 2 sätestatuga. VÕS § 222 järgi saab ostja üldreeglina lepingutingimustele mittevastava asja üleandmise korral müüja vastu esitada lepingu täitmise nõude, ning selle nõude suhtes on muud õiguskaitsevahendid sh. taganemine sekundaarsed. Nimetatut toetab VÕS § 223, millest tulenevalt on lepingust taganemine reeglina võimalik alles pärast ostja poolt müüjale müüdud asja parandamiseks või asendamiseks täiendava tähtaja andmist ja selle tulutut möödumist või pärast müüjapoolset õigustamatut keeldumist asja asendamisest või parandamisest. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et kostja nõustus mobiiltelefonis olnud vea kõrvaldama, seetõttu leiab kohus, et asjas ei ole tõendatud kostjapoolne oluline lepingurikkumine. Kuigi hageja väitis 08.05.2009.a. istungil, et kostja esindusse pöördus ta mais 2008.a. telefonis esinenud puuduste tõttu juba teistkordselt, on hageja taoline väide tõendamata. Hageja saadetud kirjades enne hagiavalduse esitamist kostjale, tarbijakaitseametile kui ka hagiavalduses puuduvad väited korduvatest pöördumistest kostja poole telefonis esinenud puuduste kõrvaldamiseks, seega leiab kohus, et sellesisulised hageja väited on tõendamata. Samuti on tõendamata hageja väited, et kostja ei teatanud talle telefoni parandamisest. Nagu nähtub hageja kirjalikest pöördumistest ning asjaolust, et ta ei soovinud kostjaga sõlmida kirjalikku hooldustööde lepingut oli hageja tahteks telefoni ja tarvikute ostumüügilepingust taganeda. Arvestades, et 15.05.2008.a. pöördus hageja kaebusega tarbijakaitseametisse (tlk 70) on kohtu arvates, arvestades ka hageja eelnevat käitumist,

veenvam kostja seisukoht, mille kohaselt sai hooldustöö lõppemisest hageja teada 14.05.2008.a. saadetud sõnumiga (tlk 75). Seetõttu leiab kohus, et hagejal puudusid lepingust taganemiseks materiaalsed eeldused, mistõttu ei ole tehtud tahteavaldusel õiguslikke tagajärgi. Poolte vahel sõlmitud telefoni ostumüügileping on kehtiv ning hagejal puudub alus nõuda kostjalt tagasi telefoni ostuhinda. Golla kaelakoti ja Simpeli kõnekaardi suhtes hageja pretensioone esitanud ei ole, kostjale nende esemete tagastamine tõendatud ei ole. Ostumüügileping nimetatud esemete osas on seega kehtiv ning hageja nõue müügisumma tagastamiseks on seega põhjendamatu. Hageja on asjas esitanud ka kahjude hüvitamise nõude. Hageja on nõudnud kostjalt nii kohtumenetluse väliste kulude (postikulude), varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõuded. VÕS § 115 lg 1 järgi kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Kahju hüvitamise nõude esitamisel peab hageja üldjuhul tõendama kohustuse rikkumise, oma kahju olemasolu ning põhjusliku seose rikkumise ja kahju vahel. Käesolevas asjas on tõendamist leidnud, et kostja rikkus oma kohustust – müüs hagejale puudustega telefoni. Samas nähtub asjas, et hageja poolt on täielikult tõendamata kahju (moraalne kahju 680,40 krooni ja materiaalne kahju 598,40 krooni) olemasolu ning sellest tulenevalt ka põhjusliku seose olemasolu rikkumise ja kahju vahel. VÕS § 128 lg 2 kohaselt hõlmab varaline kahju muu hulgas ka kahju tekitamisega seoses kantud mõistlikud kulud, sealhulgas hüvitise saamiseks. Käesolevas asjas on hageja esitanud nõude postikulude hüvitamiseks, mis tekkisid enne kohtumenetlust kostjalt hüvitise saamiseks saadetud kirjade tõttu. Kuivõrd hagi tuleb jätta rahuldamata nii ostumüügilepingute tagasitäitmisega seotud nõuetes, kui ka moraalse kahju 680,40 krooni ja materiaalse kahju 598,40 krooni nõuetes, siis leiab kohus, et kahjunõue seoses postikuludega on põhjendamatu. Hagi tuleb jätta rahuldamata täies ulatuses.

MENETLUSKULUD

Arvestades asjaolu, et hagi tuleb jätta rahuldamata, tuleb hageja menetluskulud jätta tema enda kanda ja kostja menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt tuleb hüvitatava summa kindlakstegemiseks esitada avaldus. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Krista Kirspuu Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.