Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

mittetasumise korral pöördub hageja võla sissenõudmiseks kohtu poole. Samuti tegi hageja võlgnevuse asjaolude täpsustamiseks ning võimalike kokkulepete sõlmimiseks põhivõlgnikule ja käendajale ettepaneku võtta ühendust hageja esindajaga. Kostja hagejale võlga tasunud ei ole ning suhtluses hageja töötajaga on kostja teatanud, et ta ei tunnista võlga. Kuna ei põhivõlgnik ega käendaja vabatahtlikult võlga tasunud ei ole, on hageja sunnitud oma õiguste kaitseks pöörduma kohtusse. Hageja nõude arvestus lepingu 1 puhul on alljärgnev: Vara jääkmaksumus 262 931.88 krooni; Debitoorne võlgnevus (hõlmab osamakseid, intressi, kütusekaardimakseid ja kütusekrediitkaardi kasutatud summasid) moodustab 37 961.64 krooni; Vara realiseerimisega seotud kulud 14 715.72 krooni; Kokku nõue 315 609.24 krooni. Vara realiseerimisest saadud summa 233 898.31 krooni (käibemaksuta). Lepingu 1 järgne hageja nõue kostja vastu kokku moodustab 81 710.93 krooni. Hageja nõude arvestus lepingu 2 puhul on alljärgnev: Vara jääkmaksumus oli 295 672.55 krooni; Debitoorne võlgnevus (hõlmab osamakseid, intressi, kütusekaardi kuumakseid ja kütuse krediitkaardi kasutatud summasid) moodustab 66 964.51 krooni; Vara realiseerimisega seotud kulud on 15 114.83 krooni; Vara realiseerimisest saadud summa on 239 915.25 krooni. Lepingu 2 järgne hageja nõue kostja vastu kokku moodustab 137 836.64 krooni. Kokku on kostja võlgnevus lepingute 1 ja 2 alusel 219 547.57 krooni. Vara realiseerimisest saadud summa ei katnud kõiki hageja nõudeid kostja vastu antud lepingute alusel, mistõttu on kostja kohustatud lepingu üldtingimuste p.-i 7.4.1. alusel hagejale tasuma puudujääva summa 219 547.57 krooni. Liisingulepingute p.-i 21 kohaselt on liisingulepingu osadeks liisinguleping, maksegraafik, liisingulepingu üldtingimused ja kõik muud liisingulepingute lisad. Lepingu üldtingimuste p.i 1.3. järgi kohustus liisinguvõtja tasuma liisinguandjale liisingueseme kasutamise eest igakuiselt osamakseid vastavalt maksegraafikule. Vastavalt üldtingimuste p.-le 6.3.2. kohustub liisinguvõtja tasuma kindlustusmaksete tasumata jätmise tagajärjel ning muudel alustel kindlustusest tulenevad kulud. Kui vastavad kulud ja/või kahjud on kandnud liisinguandja, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale vastavad summad liisinguandja poolt nimetatud tähtajaks ja korras. Üldtingimuste p.-i 7.1.3. kohaselt on liisinguandjal õigus leping üles öelda, kui isesisvat majandus- või kutsetegevust läbiviiv liisinguvõtja on jätnud liisingu osamakse ja/või intressi kohaselt tasumata või tasub mittetäielikult ning pole võlgnevust kustutanud 15 päeva jooksul pärast maksetähtpäeva. Üldtingimuste p.-i 7.4. kohaselt liisingulepingu ülesütlemisel lähtudes liisingulepingu üldtingimuste p.-st 7.1. kuulub liisinguese liisinguandja poolt võõrandamisele. Liisingueseme võõrandamisest saadud rahasumma arvelt kustutatakse esmajärjekorras liisingulepingu ülesütlemise ja liisingueseme võõrandamisega kaasnenud dokumentaalselt tõestatud põhjendatud kulud, seejärel liisinguvõtja poolt liisingulepingu ülesütlemiseni tasumata osamaksed ja intress, seejärel kõik sellele järgnevate kalendrikuude eest tasumisele kuuluvad mkased, siis tasumata viivised ja leppetrahvid. Üldtingimuste p.-i 7.4.1. järgi kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale puudu jääva osa. VÕS §-i 142 lg. 1 kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku võlausaldaja

ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg. 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt, siis võib võlausaldaja VÕS § 65 lg. 1 järgi nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. See säte annab võlausaldajale otsustamisvabaduse küsimuses, millise solidaarvõlgniku vastu esitada vajaduse korral hagi. Eeltoodut aluseks võttes palub hageja kohtul välja mõista kostjalt hageja kasuks 219 547.57 krooni põhivõlana ning kõik menetluskulud, sh. riigilõiv, jätta kostja kanda. Kostja kirjalikud vastuväited hagile Kostja tunnistab hagi osaliselt ja seda alljärgnevatel põhjendustel. Hagiavalduse kohaselt soovib hageja tema ja T OÜ vahel ja sõlmitud liisingulepingute ja alusel tuleneva võla tasumist eelnimetatud lepingute käendaja, st. kostja poolt. Hagihinnaks on hageja märkinud 219 547.57 krooni. Ülalmärgitud liisingulepingute esemeteks olid sõiduauto Toyota Avensis ja kaubik Mercedes Benz Vito. Liisinguvõtja ei suutnud võetud kohustusi täita, mistõttu hageja ütles sõlmitud liisingulepingud üles ning liisinguvõtja tagastas liisitud sõidukid hagejale. Hageja nõue kostja vastu koosneb tasumata osamaksetest, intressist ja kütusekaardiga seotud kuludest, liisingueseme realiseerimise kuludest ja realiseeerimise hinna ja jääkmaksumuse vahest. Kostja tunnistab hagi selles osas, mis puudutab kostja kohustust tasuda hagejale võlgnetavad osamaksed, intressid, kütusekaardi kuumaksed ja tarbitud kütuse eest. Kostja ei tunnista hagi osas, mis puudutab vara realiseerimise kulusid ja sõidukite realiseerimishinna ja jääkmaksumuse vahet. Seega tunnistab kostja hagi osaliselt summas 104 926.15 krooni. Hagiavalduse kohaselt võõrandas hageja sõiduauto Toyota Avensis 233 898.31 krooni eest (summa ilma käibemaksuta) ja sõiduki jääkväärtus oli 262 931.88 krooni, millest tekkis vahe 29 033.57 krooni. Sõiduki Mercdes Benz Vito võõrandas hageja 239 915 krooni eest ja sõiduki jääkväärtuseks oli 295 672.55 krooni, millest tekkis vahe 55 757.30 krooni. Kostja leiab, et hageja võõrandas ülalnimetatud sõidukid põhjendamatult odavalt, sest nende turuväärtus võõrandamise hetkel, so. 2007.a. detsembris ja 2008.a. jaanuaris oli tunduvalt kõrgem nende võõrandamise hinnast, mistõttu on hageja nõue kostja vastu selles osas alusetu, sest hageja oleks soovi korral saanud katta kõik tekkinud kulud liisinguesemete võõrandamisest saadud tulust. Riigikohus on oma 29.04.2008.a. lahendis tsiviilasjas nr. 3-2-1-33-08 (otsuse p.-des 16 ja 18) öelnud, et TsÜS § 65 järgi loetakse eseme harilikuks väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). Liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Hinnaerinevus kuni 10 % võrra turuväärtusest on Riigikohtu arvates sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Lubatuks ei saa pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Kostja leiab, et hageja võõrandas sõidukid turuhinnast madalamalt ning ei näidanud üles piisavalt hoolt, et saada võõrandatavate sõidukite eest nende turuhind. Kostja arvates on asja võimalik lahendada kompromissiga, sest kostja tunnistab hagi osaliselt. Kostja esitas asjas 01.08.2008.a. täiendava vastuse, milles leiab, et hageja võõrandas ülalnimetatud sõidukid põhjendamatult odavalt, sest nende turuväärtus võõrandamise hetkel 2008.a jaanuaris oli tunduvalt kõrgem nende võõrandamise hinnast, mistõttu on hageja nõue kostja vastu selles osas alusetu, sest hageja oleks soovi korral saanud katta kõik tekkinud kulutused vastusele lisatud Eesti liisinguesemest saadud tulust. Käesolevale täiendavale

Konjunktuuriinstituudi AS tõendist nähtuvalt on 2008.a. III kv. Mercedes Benz Vito keskmine hind 344 400 krooni. Arvestades asjaolu, et kasutatud autode hinnad on käesoleva aasta algusest suure pakkumise tõttu langenud, on selge, et hageja võõrandas sõiduki tunduvalt alla keskmise turuhinna. Muus jääb kostja oma varasemas vastuses esitatud seisukohtade ja vastuväidete juurde. Hageja vastus kostja 28.07.2008.a. kirjalikule vastusele ning 01.08.2008.a. täiendavale vastusele Kostja on oma 28.07.2008.a. vastuses tunnistanud hagi summas 104 926.15 krooni ning ei vaidle hageja nõudele vastu osamaksete, intressi, kütusekaardi kuumaksete ja tarbitud kütuseosas esitatud nõudesummadele. Seega puudub poolte vahel vaidlus eelnimetatud kostja võlgnevustest tuleneva hageja nõude üle summas 104 926.15 krooni. Kostja on hagile esitanud järgmised vastuväited. Liisinguesemed on võõrandatud põhjendamatult odavalt, sest nende turuväärtus võõrandamise hetkel oli kõrgem võõrandamise hinast. Hageja on võõrandanud sõidukid turuhinnast madalamalt ning ei ole näidanud üles piisavalt hoolt, et saada sõidukite eest nende turuhind. Kostja vaidleb vastu ka sõidukite realiseerimise kuludele. Hageja leiab, et kostja poolt tõendina esitatud Konjunktuuriinstituudi andmed ei näita konkreetset vara ja selle müügihinda. Konjunktuuriinstituudi summas võib näiteks olla arvestatud lisadega, mida sellel autol ei olnud. Konkreetse sõiduki turuväärtuse hindamisel tuleb lähtuda konkreetse auto näitajatest, läbisõidust, seisukorrast, kasutatud lisadest, mis kõik mõjutavad müügihinda. Osundatud tõend ei ann alust väita, et konktreetne auto on müüdud alla turuväärtuse. Kostja ei ole hageja arvates esitanud tõendeid, mille alusel saaks usaldusväärselt öelda, et kostja kasutuses olnud autode turuväärtus ei olnud selline, millisega need müüdi. Hageja leiab, et on teinud kõik endast oleneva, et saavutada sõidukite võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Hageja sai sõidukid oma valdusesse 07.12.2007.a. Sõiduk Toyota Avensis õnnestus võõrandada 27.12.2007.a. ja sõiduk Mercedes Benz 18.01.2008.a. Eeltoodust nähtub, et hageja ei ole kuidagi müügiprotsessi venitanud, mille tõttu oleks sõidukite võõrandamisel saadav hind (turuväärtus) võinud langeda. Hageja võõrandas sõiduki Toyota Avensis reg. märgiga XXX hinnaga 276 000 krooni ning sõiduki Mercedes Benz 111CDI Vito registrimärgiga XXX võõrandas hageja hinnaga 283 100 krooni, mis nähtub vara müügiaktist. Hageja leiab, et hind, millega sõidukeile õnnestus turul ostja leida, kujutabki endast TsÜS § 65 järgset kohalikku keskmist müügihinda (turuhinda), kuna turuväärtuse määramisel on keskseks küsimuseks see, millise hinnaga on võimalik vastavat vara reaalselt müüa. Juhul kui kohus peaks leidma, et sõiduki realiseerimisel saadav hind ei ole sõiduki turuväärtus, tuleb hageja arvates sõiduki turuväärtusena käsitleda sõidukite hinnakomitee poolt määratud müüki suunamise hinda, mis nähtub vara müügiaktist (vt. hagi lisad 16 ja 18 p. 2). Kostja oma vastuses on viidanud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29.04.2008.a. lahendi tsiv. asjas nr. 3-2-1-33-08 p.-dele 16 ja 18, milles kohus asus seisukohale, et liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Hinnaerinevus kuni 10 % võrra turuväärtusest on kolleegiumi arvates mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Sõiduauto Toyota Avensis registrimärgiga XXX müügiaktist nähtub, et sõiduki maksimaalseks hinnaks, millega sõiduk on müüki suunatud, on hinnatud 290 000 krooni. Sõiduki Mercedes Benz 111 CDI Vito registrimärgiga XXX müügiaktist nähtub, et sõiduki maksimaalseks hinnaks, millega sõiduk on müüki suunatud, on 298 000 krooni. Seega mahub sõiduki turuhinna ja müügihinna vahe Riigikohtu poolt ette kirjutatud 10 % raamesse. Kostja ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu liisinguesemete realiseerimise kuludega. Hageja leiab, et kostja poolt vastuses toodud tingimustel kompromissi sõlmimine poolte vahel ei ole võimalik.

Kohus uuendas 20.02.2009.a. asjas menetluse ning kohustas pooli esitama kohtule asjakohased tõendid liisinguesemete hariliku väärtuse ehk turuhinna määramiseks liisinguesemete tagastamise aja seisuga liisinguvõtja poolt liisinguandjale või vastavasisuline poolte kokkulepe kohtu poolt määratud tähtajaks. Hageja seisukoht menetluse uuendamise ja täiendavate tõendite esitamise kohta Hageja kirjaliku vastuse kohaselt 27.03.2009.a. kohtumäärusele seoses täiendavate tõendite esitamise vajadusega jääb oma varasemate seisukohtade juurde ning leiab, et hindamise akt sõiduki Toyota Avensis kohta on koostatud 14.12.2007.a. ning sõiduki maksimaalseks müüki suunamise hinnaks on määratud 290 000 krooni. Hindamise akt on koostatud 14.12.2007.a. ning sõiduki maksimaalseks müüki suunamise hinnaks on määratud 298 000 krooni. Seega on hageja esitanud tõendid sõidukite väärtuse kohta nende tagastamise ajal. Sõidukite tagastamise aja ja hindamisaktide koostamise aja (14.02.2007.a.) vahele jäävat väga lühikest aja perioodi arvesse võttes on hageja arvates võimalik hindamisaktidest lähtuda sõidukite turuväärtuse määratlemisel nende tagastamise ajal. Riigikohus on oma 29.04.2008.a. otsuses tsiviilasjas nr. 3-2-1-33-08 leidnud, et kuigi VÕS § 367 lg. 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest selle tagastamise hetkel, sõltumata võõrandamsie hinnast, on siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades muuhulgas liiisngueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10 % turuväärtusega on sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Hageja on oma 26.08.2008.a. seisukohtades märkinud, et on teinud endast oleneva, et saavutada sõidukite võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Hageja sai sõidukid oma valdusesse 07.12.2007.a. 14.12.2007.a. on sõidukid hinnatud , mille kohta on koostatud sõidkite hindamise aktid. Sõiduk Toyota Avensis õnnestus võõrandada 27.12.2007.a. hinnaga 278 000 krooni (hind sisaldab käibemaksu) ja sõiduk Mercedez Benz 18.01.2008.a. hinnaga 283 100 krooni (hind sisaldab käibemaksu). Hageja ei ole kuidagi müügiprotsessi venitanud, mille tõttu oleks sõidukite võõrandamisel saadav turuväärtus võinud langeda. Vastupidi, hageja on võõrandanud sõidukid mõistliku aja jooksul pärast sõidukite valduse saamist. Hageja jääb oma eelneva juba korduvalt väljendatud seisukoha juurde, et kui kohus peaks leidma, et sõidukite raliseerimise hind ei kujuta endast sõiduki turuväärtust, tuleb sõiduki turuväärtusena käsitleda sõidukile hinnakomitee poolt määratud müüki suunamise hinda. Müüki suunamise hind nähtub sõidukite hindamise aktidest – Toyota Avensise hind müüki suunamisel vastavalt aktile 290 000 krooni ning Mercedes Benzi hind müüki suunamisel vastavalt aktile 283 100 krooni ja müüdi sõiduk Toyota Avensis 276 000 krooni eest ning sõiduk Mercedes Benz 283 100 krooni eest. Seega mahub sõidukite turuhinna ja müügihinna vahe Riigikohtu poolt määratud 10 5 raamesse. Seega ei pea hageja vajalikuks antud asjaolu tõendamiseks esitada veel täiendavaid dokumente. Kostja omapoolselt täiendavaid dokumente esitada ei soovinud ning kohtuistungil asjas ka täiendavaid vastuväiteid ei esitanud. Maakohtu otsuse põhjendused ja kohaldatav seadus Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele, ja seda lähtudes alljärgnevaist asjaoludest. Pooltel puudub vaidlus selle üle, et hageja ning T OÜ vahel on sõlmitud liisinguleping nr.

01333158L 04.07.2006.a. ning sõlmisid hageja ning T OÜ liisingulepingu nr. 013382L. Samal päeval sõlmisid pooled ka liisingulepingu teenuste lisa, mille järgi hageja osutas T OÜ-le lisateenust, andes viimase kasutusse Statoili kütusekaardi. Pooled sõlmisid liisingulepingu kindlustusleppe. 04.07.2006.a. sõlmisid hageja ning kostja RR, kes oli põhivõlgniku T OÜ ainuosanik ja juhatuse liiige, käenduslepingu nr. 0133158L, mille p.-i 1 kohaselt kohustus kostja tagama solidaarselt liisinguvõtjaga liisinguandja ning liisinguvõtja vahel sõlmitud lepingust nr. 1 ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu , mille p.-i 1 kohaselt kohustus kostja tagama solidaarselt liisinguvõtjaga liisinguandja ja liisinguvõtja vahel sõlmitud lepingust nr. 2 ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Pooled leppisid käenduslepingute p.-s 10 kokku, et käendusleping on kehtiv kuni liisingulepingust tulenevate kohustuste täieliku täitmiseni. Pooltel puudub vaidlus ka asjaolu üle, et T OÜ liisinguvõtjana ei tätnud nõuetekohaselt liisingulepingutest tulenevat kohustust tasuda liisingueseme eest liisingumakseid vastavalt lepingus kokkulepitud tingimustele ning maksegraafikule. Samuti puudub vaidlus selles, et poolte vahel on sõlmitud liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise tagamiseks käenduslepingud. Kuna T OÜ ei täitnud oma lepingulisi kohustusi ja ei tasunud igakuiseid makseid vastavalt maksegraafikule, saatis hageja T OÜ-le 26.11.2007.a. teatise eelnimetatud liisingulepingutest tulenevate võlgnevuste tasumiseks. Hageja teavitas T OÜ-t, et võlgnevuste mittetasumisel 14 päeva jooksul alates teatise kättesaamise päevast ütleb hageja lepingud üles ja palub liisinguesemete tagastamist. T OÜ võlgnevust ei tasunud. Samal päeval saatis hageja kostjale teatise, paludes hagejale võlgnevus tasuda. T OÜ tagastas 07.12.2007.a. liisingulepingute esemeteks olevad sõidukid - Toyota Avensis ja Mercedes Benz 111 CDI Vito – vara üleandmise-vastuvõtmise aktide ja alusel, misjärel alustati sõidukite realiseerimist. Sõiduauto Toyota Avensis registrimärgiga 308ROM võõrandati 27.12.2007.a. hinnaga 276 000 krooni, mis sisaldas käibemaksu ning sõiduk Mercedes Benz 111 CDI Vito registrimärgiga XXX võõrandati 18.01.2008.a. hinnaga 283 100 krooni, mis sisaldas käibemaksu. Sõiduauto Toyota Avensis realiseerimise eest maksis hageja Saksa Auto AS-le tasuks 14 033.90 krooni (käibemaksuta) ning müügieelse tehnilise ülevaatuse ja remonttööde eest maksti 681.82 krooni. Sõiduk Mercedes Benz Vito CDI realiseerimise eest maksus hageja Saksa Auto ASle tasuks 14 394.92 krooni (käibemaksuta) ning müügieelse ülevaatuse ja remonttööde eest maksti 719.91 krooni. VÕS §-i 367 lg. 1 sätestatu kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud liisingumaksetega. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt lg.-s 1 nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. VÕS §-i 367 lg. 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse ja liisingulepingus on kokku lepitud, et pärast liisingulepingu lõppemist kuulub osa liisingueseme jääkväärtusest liisinguandjale, arvatakse pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast maha ka liisinguandjale kuuluv osa liisingueseme jääkväärtusest. Samas lg. 4 sätte kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, väljaarvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Hagiavaldusest nähtub kohtu arvates veenvalt asjaolu, et hageja ei ole käesolevas hagis sõnaselgelt määratlenud vaidlusaluste sõiduautode väärtust ehk turuhinda nende tagastamise hetkel 07.12.2007.a. T OÜ poolt hagejale (vt. tlk. 45 ja 47). Sõidukite üleandmisel-vastuvõtmisel neil

mingeid kahjustusi täheldatud ei ole. Vara jääkmaksumuse on hageja märkinud ära on oma õiendis 01.08.2008.a. sõiduk Mercedes Benz Vito osas summas 295 672.55 krooni, ilma käibemaksuta (vt.tlk. 48) ja sõiduauto Toyota Avensis osas õiendis 23.04.2008.a. (vt. tlk. 58) summas 262 931.88 krooni (ilma käibemaksuta). Vara müügiaktist 14.12.2007.a. (vt. tlk. 44) nähtuvalt otsustas hageja, et sõiduauto Toyota Avensis müüki andmisel on selle maksumuseks 290 000 krooni (käibemaksuga). Sõiduk müüdi 27.12.2007.a. 276 000 krooni eest, mis sisaldas käibemaksu. Vara müügiaktist nr. 14.12.2007.a. (vt. tlk. 46) nähtuvalt otsustas hageja, et sõiduk Mercedes Benz 111 CDI Vito müüki andmisel on selle maksumuseks 298 000 krooni, mis sisaldab käibemaksu. Sõiduk müüdi 18.01.2008.a. 283 100 krooni eest, mis sisaldas käibemaksu. Ülaltoodust nähtub veenvalt asjaolu, et vaidlusaluste sõidukite üleandmisel T OÜ poolt 07.12.2007.a. liisinguandjale selle (jääk)väärtust kindlaks ei määratud ning hageja on seda teinud ühepoolselt. Antud asjaolu on andnud käesolevas vaidluses kostjale ainest vastuväideteks, mida kohus hindab põhilises osas ka põhjendatuiks, eelkõige tagastatud liisingueseme väärtust puudutavate vastuväidete osas. Varasema kohtupraktika kohaselt tuleb juhul kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, viimase kulutuste määramisel arvestada ka tagastatava eseme väärtust. Liisinguandja nõude arvestamise aluseks VÕS § 367 lg. 3 järgi ei ole liisingueseme müügist saadu, oluline on vaid selle väärtus selle tagastamise ajal liisinguvõtja poolt liisinguandjale. Kuigi VÕS § 367 lg. 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on Riigikohtu tsiviilkolleegium tsiviilasjas nr. 3-2-1-33-08 leidnud, et kolleegiumi arvates on siiski lubatud poolte kokkuleppel lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Poolte vahel asja materjalide kohaselt mingeid kokkuleppeid liisingueseme müügihinna osas sõlmitud ei ole, veelgi enam, kostjat ei ole teavitatud liisingueseme väärtusest peale selle tagastamist liisinguandjale ning hageja teatas sõidukite jääkväärtuse alles oma hagiavalduses, lisades vastavad õiendid hagi lisana (vt. tlk. 48 ja 58). Riigikohus leiab juba osundatud lahendis, et tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ei saa panna ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada liisingueseme müügiprotsessi. Kuna käesolevas hagis hageja kõrvutab vara jääkmaksumusega (millest kostjat sõidukite tagastamisel ei teavitatud) vara võõrandamisest saadud summat, sõltumata sellest, millise hinnaga vara võõrandati ning kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kui kaua see kestis, võimaldab see kohtu arvates oluliselt kahjustada teise poole, s.t. kostja huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramine sisuliselt vaid liisinguandja otsustada. Kohus uuendas 20.02.2009.a. asjas menetluse ning kohustas pooli esitama kohtule asjakohased tõendid liisinguesemete hariliku väärtuse ehk turuhinna määramiseks liisinguesemete tagastamise aja seisuga liisinguvõtja poolt liisinguandjale või vastavasisuline poolte kirjalik kokkulepe kohtu määratud tähtajaks. Hageja jäi oma kirjalikus seisukohas 27.03.2009.a. oma varasemate kirjalike seisukohtade juurde. Kostja omalt poolt asjas täiendavalt mingeid tõendeid ega ka vastuväiteid ei esitanud ning kohtuistungil oli kostja nõus hagejaga sõlmima kompromissi. Pooled olid läbirääkimistel jõudnud summani 200 000 krooni ning palusid kohtul anda neile aega kaks nädalat kompromissi sõlmimiseks. Kohus rahuldas poolte taotluse ning andis neile tähtaja kompromissi sõlmimiseks kuni 21.05.2009.a. Hageja teatas kohtule elektronkirjaga 19.05.2009.a. asjaolust, et pooled kompromissi ei saavutanud, sest kostja poolt pakutud tingimustel tasuda kompromissi summa maksegraafiku alusel, kujunenuks maksegraafiku pikkuseks ca 17 aastat.

Pooled palusid kohtul asi lahendada kirjalikus menetluses kohtuistungit pidamata. Seoses asjaoluga, et kostja soostus hagejaga sõlmima kompromissi summas 200 000 krooni, leiab kohus, et kostja on oma varasematest vastuväidetest taandunud. Lisaks eeltoodule on hageja 27.03.2009.a. esitatud täiendavates kirjalikes seisukohtades kohtule ja kostjale selgitanud ja põhistanud oma nõude alust ja suurust osundades Riigikohtu 29.04.2008.a. otsuses nr. 3-2-1-33-08 väljendatud seisukohale, mille kohaselt kuigi VÕS § 367 lg. 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest selle tagastamise hetkel, sõltumata võõrandamise hinnast, on siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinna erinevus kuni 10 % võrra turuväärtusest on sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Hageja poolt asjas esitatud arvutuste kohaselt mahtus sõidukite maksimaalse müügihinna, millega sõidukid müüki suunati ja tegeliku müügihinna, millega sõidukid hageja poolt võõrandati, vahe mahub 10 % raamesse. Kostja asjas vastupidist tõendanud ei ole, seega on ta antud asjaolu sellise käsitlusega nõustnud. TsMS §-i 230 lg. 1 sätestatu kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud ning tuleb rahuldada selles märgitud asjaolusid aluseks võttes. Kostja ei ole liisinguesemete hageja poolt määratud müüki suunamise hindu vaidlustanud ning pole hagejalt taotlenud ka sõidukite tagastamise ajal nende hariliku väärtuse kindlaks määramist. Seega hageja väiteid ja seisukohti välistavad asjaolud asjas puuduvad. Asja menetluskulud tuleb jätta kostja kanda, aluseks võttes TsMS § 162 lg. 1 sätteid, mille kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks tehti kohtuotsus. Kohtunik Reet Laasmaa (allkiri) 30.06.2009.a. Ärakiri õige. Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.