Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): X X (isikukood xxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxx, postiaadress xxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Brigitta Mõttus; Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): L R (isikukood xxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxx), esindaja advokaat Paul Künnap
Kohtuistungi toimumise aeg
29.05.2009.a
Istungil osalenud isikud
Hageja X X, hageja esindaja vandeadvokaat Brigitta Mõttus, kostja L R, kostja esindaja advokaat Paul Künnap
4.Mõista hagejalt, X X ́ilt välja riigi tuludesse apellatsioonkaebuselt tasutavast riigilõivust osa, mille ulatuses apellandile anti menetlusabi, so 600 krooni.
5.Jätta X X maakohtu ja ringkonnakohtu menetluse riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud Eesti Vabariigi kanda.
1(6)
Tsiviilasi nr: 2-08-27086
6.Jätta L R maakohtu ja ringkonnakohtu menetluse riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud X X ́i kanda.
7.Jätta menetluskulu hageja, X X ́i kanda. Hüvitatava summa kindlakstegemise avalduse koos menetluskulude nimekirjaga võib esitada käesolevas asjas otsuse teinud maakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
8.Tasuda riigieelarve vahendite arvelt Advokaadibüroole Lillo & Lõhmus riigi õigusabi tasu apellatsioonimenetluses hagejale osutatud õigusabi eest 5451 krooni ja 60 senti (sh käibemaks 831 krooni ja 60 senti).
9.Käesoleva otsuse resolutsiooni p-de 1-7 peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hageja esitas 27.06.2008.a Harju Maakohtusse kostja vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista võlgnevus summas 5271 krooni ja 15 senti. Hagiavalduse kohaselt tasus hageja pooltevahelise 02.08.2005.a sõlmitud kokkuleppe alusel kostja eest Elion Ettevõtted AS-le kostja juulikuu telefoniarve summas 5271 krooni ja 15 senti. Kostja palus, et hageja selle arve tasuks, sest kostjal endal ei olnud arve tasumiseks raha. Hageja ja kostja leppisid kokku, et kostja tagastab hagejale vastava rahasumma esimesel võimalusel. Kostja hagejale raha tagastanud ei ole. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks teinud suuri telefonikõnesid. Hageja ja kostja allkirjastasid lisaks kirjalikule eluruumi üürilepingule ka õiendi, mille kohaselt on kostja hagejalt üüri summas 28 500 krooni ettemaksuna kätte saanud ja kostja kinnitas seejuures, et saadud tasu katab nii üüri kui ka kommunaalarved.
Kostja vastuväited
2.Kostja hagi ei tunnista. Kostja väitel elas hageja kostja juures ja hageja kasutas kostja telefoni. Hagejapoolsest telefonikasutusest tekkisid suured telefoniarved, mille tasus kostja. Poolte vahel telefoni kasutuse osas eraldi kokkulepet ei olnud ja hageja kostja telefoni kasutada ei võinud. 2004nda aasta detsembrikuu telefonikõnede eristuse pinnalt väidab kostja, et tema poolt helistatud telefonikõnede maksumus oli ca 60 krooni ja hageja poolt tehtud telefonikõnede maksumus moodustas ca 3230 kroonise summa. 2005nda aasta juuli telefoniarve oli sedavõrd suur, et kostjal ei olnud raha selle tasumiseks. Kostja nõudis, et hageja arve tasuks, sest hageja oli helistanud väga suures ulatuses. Hageja maksis telefoniarve seetõttu, et hüvitada enda poolt tehtud telefonikõnede kulu. Sellist kokkulepet, et kostja peaks selle raha hagejale tagasi maksma, hageja ja kostja vahel ei olnud. 2005nda aasta juuli arve tasumisega tasaarvestasid hageja ja kostja nõuded, mis tekkisid kostjal hageja suhtes sellest, et hageja kostja telefoni kasutas. Seetõttu on hagetav nõue lõppenud tasaarvestusega. Kostja esitas kohtule kirjaliku eluruumi üürilepingu, mille kohaselt võis hageja perioodil 31.05.200431.12.2005.a taaskasutada kostja eluruumi. Erinevalt üürilepingus sätestatust ei ole kostja
2(6)
Tsiviilasi nr: 2-08-27086 hagejalt kunagi üüri nõudnud, kuid üürilepingust tulenevalt lasus hagejal üürnikuna jooksvate kulutuste, sh telefoniarvete tasumise kohustus.
Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus tegi 03.03.2009.a otsuse, millega rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 5271 krooni ja 15 senti. Maakohus leidis, et hageja täitis kolmanda isiku ees kostja kohustuse ilma, et hageja oleks olnud selleks kohustatud ning seetõttu tuleb hagi VÕS § 1041 alusel rahuldada. Kohus asus seisukohale, et kostjal ei ole hageja suhtes rahalist nõuet, mida hageja nõudega tasaarvestada ning seetõttu ei saa kostja poolt esitatud tasaarvestuse vastuväide olla hagi rahuldamata jätmise aluseks. Kostja poolt vande all antud ütlused ei ole usaldusväärsed. Arvestada ei saa kostja väidet, et ta ei saanud hageja telefonikasutust piirata.
Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas 02.04.2009.a Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Apellandi hinnangul on maakohus poolte vahelist üürilepingut valesti tõlgendanud. Kohus oleks pidanud poolte vahelise üürisuhte hindamisel arvestama lisaks üürilepingule ja üüri ette tasumist ja kommunaalkulude eraldi nõudmise õiguse puudumist kinnitavale õiendile ka kokkulepet, millega hageja kohustus tasuma 2005nda aasta juulikuu telefoniarve. Kõiki lepingu sõlmimise asjaolusid arvesse võttes oleks kohus pidanud järeldama, et kostja tahe ei saanud olla suunatud sellele, et hageja võib kasutada kostja telefoni ilma tehtud kõnede eest tasumata. Kohus oleks pidanud mõistma poolte poolt allkirjastatud õiendis sisalduvat kinnitust selle kohta, et hageja ei pea kostjale täiendavalt kommunaalkulude eest tasuma, selliselt, et see ei hõlma telefonikõnede hüvitamist. Alternatiivselt oleks kohus pidanud kommunaalkulude nõudmise õiguse puudumist puudutavat õiendi osa käsitlema kui kirjaviga. See, et hageja lubas tasuda kostja ühe kuu telefoniarve ning seda peaaegu kolme aasta jooksul tagasi ei nõudnud, on vastuolus hea usu põhimõttega. Apellant leiab, et maakohtu poolt märgitud asjaolu, et ta ei nõudnud hagejalt jooksvate kulude tasumist, ei saa olla kostja poolse nõude lõppemise aluseks. Leides, et kostja oleks võinud hageja poolset telefonikasutust piirata, eiras maakohus üldteada asjaolusid, st seda, et agressiivse iseloomuga suurekasvulised meesterahvad mõjuvad väikesekasvulistele vanematele naisterahvastele hirmuäratavatena. Kostja telefonile pääsesid ligi vaid kostja ja hageja. Hageja ei ole kostja telefoni kasutamist eitanud. Kostja ei suuda täpselt tõendada, kes kui palju telefoni kasutas, kuid mõne enne ja pärast hageja lahkumist puudutava kuu telefoniarvega ja kostja vande all antud ütlustega on tõendatud, et hageja poolt tehtud telefonikõned moodustasid telefoniarvest märkimisväärse osa. Kuna telefonikasutuse täpset jaotust pole võimalik kindlaks määrata, oleks kohus pidanud kostja nõude suuruse määrama oma siseveendumise kohaselt (TsMS § 233). Vastustaja seisukoht
5.Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata.
Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse, millega jäetakse hagi rahuldamata.
3(6)
Tsiviilasi nr: 2-08-27086
7.Maakohus rahuldas hagi, tuginedes seejuures materiaalõigusliku nõude alusnormina VÕS §-le 1041, so rikastumisõiguslikule alusele. Sellel alusel hagi rahuldamine eeldab, et võlausaldaja ja võlgniku vahel puudus võlasuhe, mille alusel võlgnik võlausaldaja arvel rikastus. Juhul, kui võlgniku ja võlausaldaja vahel oli vaidlusaluse soorituse saamiseks kokkulepe, saab nõue rahuldamisele kuuluda vastaval tehingulisel alusel. Hageja esitas koos hagiavaldusega kohtule hageja ja kostja vahelise kirjaliku kokkuleppe, mille raames hageja kohustus kostja ees vaidlusaluse telefoniarve Elion Ettevõtted AS-le tasuma (vt t lk 6). Seega toimus hagejapoolne raha maksmise sooritus tehingulisel alusel ning hagi ei saa rahuldamisele kuuluda rikastumisõiguslikul alusel. Eespool toodust tulenevalt Rs maakohus oma otsuse ebaõigele materiaalõiguslikule alusele, mistõttu tuleb vaidlustatud maakohtu otsus tühistada.
8.Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus, kas hagi võiks kuuluda rahuldamisele mingil muul õiguslikul alusel. Käesolevas hagilises menetluses on pooled kohtu ette toonud järgmised, tähendust omavad asjaolud: hageja ja kostja vahel oli sõlmitud kirjalik üürileping (vt t lk 81 jj), mille raames leppisid pooled kokku, et lisaks üürisummale kohustub üürnik (hageja) tasuma üürileandjale (kostjale) kõik varaga seotud jooksvad kulutused (sh kulutused telefonile) vastavalt üürileandja arvestusele (vt üürilepingu p 3.2.). Üürilepingus sisaldus kinnitus, et üürnik on üürileandjale üüri ette tasunud (vt üürilepingu p 3.1.). Hageja ja kostja vahel koostatud kirjalik õiend (t lk 99), milles kostja kinnitab, et on hagejalt kätte saanud kommunaalteenuste ja üüri tasu perioodi 01.06.2004.a kuni 01.12.2005.a eest. Hageja kinnitas, et kasutas kostja telefoni minimaalselt. Hageja ja kostja sõlmisid 02.08.2005.a kirjaliku kokkuleppe, mille raames lepiti kokku, et hageja tasub kostja eest 2005nda aasta juulikuu telefoniarve, sest kostjal puuduvad arve tasumiseks rahalised vahendid (t lk 6).
9.Kuivõrd hageja tasus kostja 2005nda aasta juulikuu telefoniarve kirjaliku kokkuleppe alusel, siis saaks hageja nõue kuuluda rahuldamisele lepingulisel alusel. Selle eeldusena peab hageja esitama asjaolud, mille alusel saaks kohus tuvastada, et hageja ja kostja vahel oli kokkulepe, mis lisaks hageja poolt kostja telefoniarve tasumise kohustusele hõlmas ka kostja kohustust vastav rahasumma hiljem hagejale hüvitada. Kirjaliku lepingu puhul kehtib eeldus, et lepingudokument annab ammendavalt ja ilma lünkadeta edasi pooltevahelise võlasuhte sisu. Kokkuleppest, millega hageja endale kostja ees telefoniarve tasumise kohustuse võttis, kostja kohustust vastava rahasumma hagejale tagasimaksmiseks ei tulene. Hageja väitis, et kostja lubas talle suuliselt, et tasub hageja poolt telefoniteenuse osutajale makstud raha esimesel võimalusel tagasi. Kostja seda väidet omaks ei võtnud ja vaidles sellele vastu. Seega tuleb kohtul hinnata, kas hageja poolt esile toodud asjaolude alusel saab sellise kokkuleppe olemasolu tõendatuks lugeda. Kohus asub seisukohale, et hageja ei ole esitanud tõendeid, mis sellise kostja kohustuse olemasolu tõendaks. Hageja on küll menetluse käigus esitanud mitmeid erinevaid ühepoolseid väiteid, mille alusel peaks kohus hagi rahuldama (näiteks väitis hageja, et ei esine põhjuseid, miks oleks hageja pidanud kostja telefoniarve tasuta ära maksma jms), kuid tegemist on hageja ühepoolsete väidetega, millega ei saa hagi aluseks olevaid asjaolusid kostjapoolse omaksvõtu puudumise korral tõendada. Seetõttu ei saa vastavasisulised hageja ühepoolsed väited olla hagi rahuldamise aluseks. Kohus märgib, et ka muude asjas kogutud tõendite alusel ei saa järeldada, et hageja ja kostja oleksid kokku leppinud, et kostjal lasub hageja poolt ära makstud telefoniarve hüvitamise kohustus. Muude tõendite puudumise tõttu tuleb kohtul asuda seisukohale, et hagejal lasus kostja 2005nda aasta juuli telefoniarve tasumise kohustus hageja ja kostja vahelisest kokkuleppest tulenevalt ning kuivõrd mitte ükski tõendamist leidnud asjaolu ei kinnita, et kostjal oleks olnud hageja ees kohustus see raha hagejale hüvitada, siis hagejal kostja suhtes sellesisulist nõudeõigust ei tekkinud.
4(6)
Tsiviilasi nr: 2-08-27086
10.Eelmises lõigus esitatud järeldust kinnitab ka see, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud kasutusleping, mille alusel hageja taaskasutas kostja eluruumi. Eluruumi üürilepingust tulenevalt lasus hagejal mh ka telefoni kasutamisest tekkinud kulutuste hüvitamise kohustus. Hageja kinnitas ka, et ta kasutas kostja telefoni. Hageja enda kinnitusel oli telefonikasutus minimaalne, kuid siiski toimus. Muude telefoniarvete tasumist ei ole kostja hagejalt nõudnud ning muus osas ei ole hageja kostjale telefonikasutust hüvitanud. Seega võis hageja nõustuda telefoniarve tasumisega ka seetõttu, et tal lasus vastav kohustus üürilepingust tulenevalt. Hageja on küll väitnud, et hageja ja kostja vahel allkirjastatud õiendist tulenes, et hageja poolt üüri ettetasumisega on ka kõik võimalikud kommunaalkulud ette hüvitatud, kuid kohus leiab, et õiendit (t lk 99) selliselt hinnata ei saa. Kuigi 31.05.2004.a koostatud õiendis on sätestatud, et kostja kinnitab, et ta on saanud hagejalt 28500 krooni kommunaalteenuste ja üüri tasu perioodi 01.06.2004- 01.12.2005.a eest, ei saa sellisest kinnitusest järeldada, et kostja oleks ette loobunud kõikidest võimalikest, tulevikus eluruumi kasutamisega seoses tekkida võivatest nõuetest hageja suhtes. Hageja ja kostja vahelisest üürilepingust tulenevalt lasus hagejal lisaks üüri tasumise kohustusele ka kohustus hüvitada kostjale kõik varaga seotud jooksvad kulutused (sh kulutused telefonile) kostja arvestusele vastavalt (vt t lk 81 üürilepingu p 3.1.). Kõige kaugeleulatuvamalt võiks viidatud õiendit koosmõjus üürilepinguga mõista selliselt, et kostja kinnitas, et tal puuduvad õiendi koostamise hetke seisuga hageja suhtes kommunaalkulude (sh telefoni kasutamise) nõuded. Üürilepingus sisalduva kinnituse kohaselt oli hageja kostjale ette tasunud üksnes üüri ja mitte kommunaalteenuste kulu. Eespool toodust tulenevalt ei saa ka muude tõendite alusel hagi rahuldamise eelduseks olevaid asjaolusid tuvastatuks lugeda. Pigem kinnitavad vastavad asjaolud kohtu järeldust, et kostjal ei olnud telefoniarve hüvitamise kohustust kostja ees. Eespool toodust tulenevalt tuleb jätta hagi rahuldamata.
Riigi õigusabi ja menetlusabi
11.Kostjale anti 23.09.2008.a määrusega käesolevas tsiviilasjas riigi õigusabi kohustusega hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud pooles ulatuses. Hagejale anti Harju Maakohtu 29.05.2008.a määrusega riigi õigusabi hüvitamiskohustuseta. Kuivõrd apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele ja hagi rahuldamata jätmisele, tuleb TsMS § 190 lgte 3 ja 4 alusel jätta kostja riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud hageja, H Vi kanda. Samade sätete alusel tuleb hagejalt, X X ilt välja mõista apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu osa osas, milles kostja oli menetlusabi saamise tõttu riigilõivu tasumisest vabastatud, so 600 krooni ulatuses, sest Tallinna Ringkonnakohus tegi 06.04.2009.a määruse, millega andis kostjale apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumise osas menetlusabi ja vabastas kostja pooles ulatuses, so 600 krooni osas riigilõivu tasumisest.
12.29.05.2009.a laekus Tallinna Ringkonnakohtule hageja esindaja taotlus riigi õigusabi kulude hüvitamiseks. Taotluse kohaselt osutas advokaat õigusabi hagejale apellatsioonimenetluses ning see hõlmas tsiviilasja kohtulikuks menetluseks ettevalmistamist, konsultatsioone ja telefonivestlusi, kohtuotsuse ja apellatsioonkaebusega tutvumist, apellatsioonkaebusele vastuse koostamist, istungiks ettevalmistamist, taotluste koostamist, kohtuistungil osalemist, kokku 11 tundi summas 4620 krooni. Kohtu hinnangul on aruandes esitatud tööd ja töö mahud põhjendatud ja kohased ning riigi õigusabi osutanud advokaadi taotlus tuleb rahuldada. Sellest tulenevalt tuleb kohtul määrata hagejat riigi õigusabi korras apellatsioonimenetluses esindanud advokaadi äriühingule riigi õigusabi osutamise eest Eesti
5(6)
Tsiviilasi nr: 2-08-27086 Vabariigi arvelt 4620 krooni, millele lisandub käibemaks summas 831 krooni ja 60 senti, so kokku 5451 krooni ja 60 senti.
Menetluskulude jaotus
13.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulu hageja, X Xi kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Ulvi Loonurm
Kaupo Paal
Malle Seppik
Kohtuotsus parandatud Tallinna Ringkonnakohtu 19.06.2009 määrusega
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.