Võlaõigus › Võõrandamislepingud

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

28.08.2008 esitas OÜ P (hageja) maakohtule hagi EOÜ (kostja) vastu võlgnevuse 38 417.90 krooni ja viivise nõudes. Hageja on arvestanud võlgnevuselt vastavalt hagiavalduses toodud viivisearvestusele viivist seaduses sätestatud määras. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid K OÜ (müüja) ja kostja 2006.a märtsis müügilepingu, millega K OÜ võttis endale kohustuse valmistada ja kostja kohustuse osta viimistlemata puitaknaid ja uksi. Kaup anti kostjale üle kahes jaos ning kostjale esitati kauba eest arve summas 98 417.90 krooni. 18.05.2008 saatis kostja elektronkirja müüjale koos fotodega, väites, et kaup on defektne. Hageja ei nõustu, et kauba parandamine maksis 49 284.90 krooni. Hageja leiab, et kaup vastas kokkulepitud tingimustele. Müüja vaidles vastu kostja poolt tehtud hinnaalandamisele. Kostja ei ole puudusi täpselt kirjeldanud ning on rikkunud kauba ülevaatamise kohustust. Kostja ei saa teise kaubapartii osas kauba mittevastavusele enam tugineda võlaõigusseaduse (VÕS) § 200 lg 3 tulenevalt. Kostja ei andnud müüjale nõuetekohaseks lepingu täitmiseks tähtaega. Kostjal on arvest tasumata 38 417.90 krooni. Hageja vaidleb vastu kostja tasaarvestuse avaldusele ning kahjuhüvitamise nõudele. Hageja on nõus maha arvestama 6 000 krooni, mis müüja arvates on mõistlik puuduste kõrvaldamise maksumus 4 defektse ukse eest. Seega nõuab hageja kostjalt kauba eest tasumata 32 417.90 krooni ja viivist kuni kohustuse täitmiseni.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja vaidleb osaliselt hagile vastu. Kostja võtab hagi õigeks viiviste osas summas 1 402.90 krooni, mis on arvestatud maksetega viivitamise eest perioodil 15.06.2006-03.11.2006. Kostja sai hagejalt kauba kätte 17.05.2006. Kostja tuvastas, et kõik aknad ja uksed olid defektsed ja ebakvaliteetsed. Koheselt informeeris kostja müüjat 18.05.2006 elektronkirjaga puudustest, lisades juurde fotod. Samal päeval suhtles kostja müüja esindajaga telefoni teel. Müüja seaduslik esindaja keeldus puuduste kõrvaldamisest ning lepiti kokku, et kaubal esinevad puudused kõrvaldatakse Saksamaal äriühingu EWD poolt ning parandamise kulud jäävad müüja kanda. Müüja esindaja VI kinnitas, et kompenseerib kostjale kõik kauba parandamise kulud ning kostja tasub kauba eest selles osas vähem. Samuti pidi müüja ootama arve esitamisega, kuni on selgunud kõik defektide kõrvaldamisega seotud kulutused. Kostjal ei olnud võimalik lepingust taganeda, kuna tema äripartner Saksamaal vajas ostetud kaupa. Kostja saatis kauba edasi Saksamaale. EWD korraldas kauba parandamisega seotud tööd ning esitas sellekohase arve kostjale. Arve esitamisel on müüja jätnud arvestamata varasema kokkuleppe 20% hinnasoodustuse osas. Kostja ei tasunud arvet, kuna ei olnud teada kauba parandamise kulud. 04.09.2006 esitas EWD kostjale kauba parandamise eest arve summas 3 150 Eurot (49 284.90 krooni).

Kostja leiab, et on kohustuse nõuetekohaselt täitnud, kuna on nõude tasaarvestanud. Kuna müüja rikkus poolte vahel sõlmitud müügilepingut siis kostjal on õigus nõuda kahju hüvitamist summas 49 284.90 krooni ning tehtud kulutusi õigusabile 14 868 krooni. Seega on kostjal nõudeid müüja vastu summas 64 152.90 krooni ning kostja tasaarvestab selle hageja nõudega.

MAAKOHTU SEISUKOHAD

Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele. Vaidlustamata asjaolude kohaselt: 1) EOÜ ja K OÜ on sõlminud 2006.a märtsis viimistlemata puitakende ja uste (edaspidi kaup) müügilepingu; 2) Osa kaubast anti kostjale üle 17.05.2006; 3) 07.06.2006 esitas K OÜ kostjale arve kauba eest summas 98 417.90 krooni (t lk 5); 4) 25.09.2006 tasus kostja arvest 30 000 krooni ja 03.11.2006 tasus kostja arvest 30 000 krooni; 5) 10.04.2007 loovutas K OÜ nõude kostja vastu hagejale, millest teavitati ka kostjat (t lk 6-7); 6) Kostja esitas 11.06.2007 hageja nõudele vastuse ja tasaarvestuse avalduse, mille hageja on kätte saanud. Kostja on tasaarvestuseks esitanud kahjuhüvitamise nõude müüja vastu summas 64 152.90 krooni (t lk 10-14). VÕS § 208 lg 1 kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Kostja on esmalt vaidlustanud kauba eest esitatud ostuhinna 98 417.90 krooni. Kostja leiab, et nõude esitamisel jäeti arvestamata varasem kokkulepe 20 % hinnasoodustuse võimaldamise osas, kuna kostja ostis müüjalt viimistlemata kauba. Kohus leiab, et nimetatud väide on tõendamata. Tunnistaja VI , kes oli lepingu sõlmimise ajal K OÜ esindaja ja kellega nimetatud kokkulepe väidetavalt ostuhinna osas sõlmiti, eitab ostuhinna osas teistsuguse kokkuleppe olemasolu. Tunnistaja VI ’e ütluste kohaselt esitati kostjale kaks hinnapakkumist: üks lõppviimistlusega kauba ja teine viimistluseta kauba osas. Kuna kostja tellis viimistluseta kauba, siis arve väljastati ka vastavalt sellisele tellimusele (t lk 105). Seega loeb kohus tuvastatuks, et kostja ja K OÜ leppisid müügilepinguga kokku ostuhinnas 98 417.90 krooni. Puudub vaidlus, et kaup anti kostjale üle kahes osas ning pärast esimese osa üleandmist 17.05.2006 saatis kostja seaduslik esindaja 18.05.2006 müüja esindajale elektronkirja koos piltidega ning samal päeval oli müügilepingu poolte vahel ka telefonivestlus (t lk 34-42). Tunnistaja VI kinnitab nimetatud asjaolusid (t lk 104). Tunnistaja VI ’e ütluste kohaselt oli esimese tarne maksumus umbes 56 000 krooni ning pärast teist tarnet pretensioone kostja ei esitanud. Kostja seaduslik esindaja on kohtuistungil võtnud omaks, et esimese partii kohta saatis ta müüja esindajale pildid, samas teist partiid enam kostja lahti ei teinud ja saatis edasi (t lk 70). Seega saab lugeda tõendatuks, et kauba mittevastavuse pretensioonid esitas kostja üksnes esimese kaubapartii osas. VÕS § 219 lg 1 kohaselt kui ostja on müügilepingu sõlminud oma majandus- või kutsetegevuses, peab ta ostetud asja viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma ning tulenevalt VÕS § 220 lg 1 ja 2 sätetest peab teatama lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama ning lepingule mittevastavust sellest teatamisel piisavalt täpselt kirjeldama. Kuna kostja teist kaubapartiid

üle ei vaadanud ning selle kohta müüjale pretensioone ei esitanud, siis kohtu hinnangul ei saa kostja enam tugineda selles osas kauba mittevastavusele VÕS § 220 lg 3 alusel. Seega on käesolevas asjas vaidluse all üksnes müüja poolt kostjale 17.05.2009 üle antud kaup. Kostja on kauba mittevastavuse tõendamiseks esitanud fotod (t lk 43). Tunnistaja VI ’e ütluste kohaselt on fotod tehtud üksnes 4-5 esemest ning müüja esindaja VI tunnistab, et esimeses tarnes oli neli ust, mis olid defektsed (t lk 104). Muu kaup vastas nõuetele ning kauba määrdumise põhjustas tunnistaja VI ’e ütluste kohaselt kostjapoolne transport (t lk 105). Kohtu hinnangul ei ole võimalik fotode põhjal kogu esimese kaubapartii mittevastavust tuvastada, mistõttu loeb kohus tõendatuks, et esimeses kaubapartiis ei vastanud neli ust kvaliteedi osas lepingutingimustele ning selles osas rikkus müüja lepingut. Kostja on õiguskaitsevahendina esmalt kasutanud hinnaalandamist, võttes maha ostuhinnast toodete parandamise kulu. Järgnevalt on kostja esitanud hagejale tasaarvestamiseks kahjuhüvitamise nõude (t lk 10-14). Tulenevalt VÕS § 171 lg 1 võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Kahjuhüvitamise nõude aluseks on asjaolu, et kaubal esinevad puudused kõrvaldati Saksamaa äriühingu EWD poolt, kes esitas arve summas 3 150 Euro tasumiseks kostjale (t lk 33, 50). Kohtu hinnangul on tõendamata kostja väited, et müüja ja kostja leppisid kokku, et puudused kõrvaldab äriühing EWD ning kõik kauba parandamise kulud jäävad müüja kanda. Müüja esindaja ei ole selliste kokkulepete olemasolu kinnitanud ning samuti on tõendatud müüja esindaja ütlustega asjaolu, et müüja tegi kostjale ettepaneku, et uksed saadetakse tagasi ja müüja teeb need ümber (t lk 105). Kuna kostja soovis puudustega kauba kohapeal ise ära parandada, siis müüja oli nõus, et seda tehakse mõistliku hinna eest. Müüja esindaja VI ’e ütluste kohaselt sai ta teada Saksamaal kauba puudute kõrvaldamisest kostja juristi vastusest (t lk 105). VÕS § 222 lg 1 kohaselt kui asi ei vasta lepingutingimustele, võib ostja nõuda müüjalt asja parandamist või asendamist, kui see on võimalik ja sellega ei põhjustata müüjale võrreldes teiste õiguskaitsevahendite kasutamisega ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi, arvestades muu hulgas asja väärtust, lepingutingimustele mittevastavuse olulisust ning ostja võimalust saada lepingutingimustele vastav asi oluliste ebamugavusteta mujalt. Müüja võib parandamise asemel asendada asja lepingutingimustele vastava asjaga. Käesoleval juhul maksis esimene kaubapartii koguhulgast umbes 56 000 krooni ning kostja on esitanud asja parandamiseks tehtud kulutuste hüvitamise nõude summas 49 284.90 krooni. Käesolevas asjas ei ole kostja nõudnud müüjalt kauba parandamist ning samuti ei ole tõendatud, et müüja oleks keeldunud kauba parandamisest või asendamisest, mistõttu on kostja poolt kauba parandamise tellimine Saksamaa äriühingult olnud ebamõistlik, võrreldes kauba maksumust ning lepingutingimustele mittevastavuse olulisust (4 ust). Tunnistaja VI ’e ütluste kohaselt oli vaidlusaluste uste väärtus kokku 15 000 krooni ning ühe ukse parandamine oleks maksma läinud 1 500 krooni. Tunnistaja märgib, et talle jäi poolte kokkuleppest arusaam, et kostja parandab tooted ära ise kohapeal (t lk 105). Samuti pole kohus tuvastanud, et kostja oleks müüjale andnud täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks tulenevalt VÕS § 114. Kostja esindaja on ise väitnud, et tal ei olnud võimalik lepingust taganeda ja kaupa müüjale tagastada, mistõttu saatis ta kauba edasi Saksamaale (t lk 28). Kui kostja on sellise valiku teinud, siis ei saa ta sellest tulenevaid täiendavaid kulusid jätta müüja kanda. Kuna käesolevas asjas on tuvastatud ning hageja poolt omaksvõetud, et esimesest kaubapartiist oli neli ust defektsed, on hageja oma nõuet vähendanud 6 000 krooni võrra, mis oleks olnud mõistlik kauba parandamise maksumus (t lk 105). Seega leiab kohus, et hageja

nõue kostjalt välja mõista tasumata kauba eest 32 417.90 krooni on õiguslikult põhjendatud ja hagi kuulub rahuldamisele. Hageja nõuab tasumata summalt viivist alates sissenõutavaks muutumisest. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seadusjärgseks viivisemääraks on:
jaanuarist kuni 30. juunini 2006 - 9,25 % aastas;
juulist kuni 31. detsembrini 2006 - 9,75 % aastas;
jaanuarist kuni 30. juunini 2007 - 10,50 % aastas;
juulist 2007 kuni 09.12.2008 – 11 % aastas;
Alates 10.12.2008 – 9,5 % aastas. Võttes arvesse, et asja parandamise kulutused on 6 000 krooni ning kostjal tuli müüjale maksta seega ostuhind 92 427.90 krooni, on seisuga 17.06.2009 viivis (385.67+1431.80+1179.69+507.66+1692.21+5105.81+1593) kokku 11 895.84 krooni. Järgnevalt annab kohus hinnangu kostja 11.06.2007 tasaarvestuse avaldusele. VÕS § 197 lg 1 kohaselt kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Selle tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada. Tasaarvestuse formaalsed eeldused on täidetud ning tasaarvestuse avaldus on esitatud ning vastaspoolele kätte toimetatud. Kostja tugineb kahju hüvitamise nõudes VÕS § 115 lg 1 sättele, mille kohaselt kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Kahju hüvitamise eesmärgiks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud (VÕS § 127 lg 1). Kahju hüvitamise ulatus on sätestatud VÕS § 127 lg 2 ja 3 ning lõike 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekitamisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja on kuritarvitanud seadusest tulenevaid õigusi ning jätnud täiendava tähtaja puuduste kõrvaldamiseks müüjale andmata (VÕS § 114), mistõttu on kostja valinud puuduste kõrvaldamiseks müüjale ebamõistlikult kulukama viisi. Teise kaubapartii osas on kostja kaotanud VÕS § 200 lg 3 tulenevalt õiguse tugineda kauba mittevastavusele. Seega on kostja kahjuhüvitise nõue summas 49 284.90 krooni põhjendamatu. Tasaarvestuse avalduses on kostja esitanud kahjuhüvitamise nõude summas 14 868 krooni, mis on seotud kostjale osutatud õigusabiga (t lk 76). Tasaarvestuse avaldus on kostjale koostatud Advokaadibüroo Aivar Pilv poolt. Kuna nimetatud õigusabi andmise eesmärgiks oli maksma panna kostja kahjuhüvitamise nõue, mis kohtu hinnangul ei ole põhjendatud ja mille riisikot kandis kostja, siis sellest tulenevalt pole põhjendatud ka kostja poolt kohtuväliselt kantud kulutused õigusabile VÕS § 101 lg 3 tulenevalt. Hageja on võtnud ostuhinna väljamõistmisel arvesse mõistlikud kulud puuduste kõrvaldamiseks, milleks on 6 000 krooni. Seega ei ole tasaarvestuse avaldus kehtiv ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlana 32 417.90 krooni ja viivis 11 895.84 krooni. TsMS § 367 tulenevalt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel

sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus võtab menetluskulude jagamisel arvesse, et hageja on haginõuet menetluse käigus vähendanud 16 % võrra, mistõttu jätab kohus hageja menetluskulud 84 % ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 tulenevalt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Meeli Kaur kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.